Siberia-Mongolia II

Contacts
December 13, 2011
Klaaspärlimäng 2018
June 30, 2014

SIBER-MONGOOLIA 2018SiberiaMongoliaLogo
II etapp Abakan-Vladivostok

Aastal 2007 püüdis grupp eestimaalasi taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid ja parasjagu sõdivaid riike ajaloolisel Siiditeel. 2010. aasta augustist detsembrini läbis sama grupi tuumik ekspeditsiooni “Arktika-Antarktika 2010” raames mõlemad Ameerikad ehk 32 000 kilomeetrit, jõudes lõpuks välja Antarktise mandrile. Aastatel 2012−2013 teostus veelgi mastaapsem reis, mis tegi ringi peale Aafrikale − 5 kuuga läbiti veerandsada riiki, pluss 7 riiki hiljem justkui ekspeditsiooni sabaotsana. Vahepealseks reisisihiks on olnud Okeaania: Paapua Uus-Guinea, Tonga, Vanuatu, Fidži. Nende ekspeditsioonide meeskondadest on välja kujunenud tuumik, kes ajavahemikus juulist oktoobrini 2018 kulges kahel Land Cruiseril läbi Siberi, Mongoolia ja Venemaa Kaug-Ida. (Tekst ja fotod − Peeter Vähi)


Vaata ka I etapi (Magadan-Abakan) blogi

• K 29 aug Abakan – sisenemine Krasnojarski kraisse – Jermakovskoje – Grigorjevka – Tšornaja Retška – Tanzõbei – Lääne-Sajaanid / Aradanski ahelik – Aradan – Kurtušibinski ahelik / sisenemine Tõva Vabariiki – Turan – Ujukski ahelik – Kara-Hak. Läbisõit 400 km, 12−20 °C, vahelduv pilvitus, vihm, suhteline õhuniiskus 88%, õhurõhk 855−985 mbar, kõrgus merepinnast 245−1445 m, päikesetõus 5.57, loojang 19.36.

Kuigi kirjutan praegu 29. augusti sündmustest, teen seda tagantjärele 3. septembri õhtul. Viimased päevad on muutunud sedavõrd sisutihedaks, et kui kord kolme-nelja päeva jooksul tekibki võimalus pääseda tunniks ajaks internetti, siis sellest ajast ei piisa möödunud päevade sündmuste meenutamiseks, kirjapanekuks, fotode valimiseks, üleslaadimiseks. Seega on blogisissekannete tegemisel pidev mitmepäevane võlg. Reisi kestel olen teinud rituaalidest ja rahvamuusikute ülesastumistest ka helisalvestisi, kuid tegelemiseks audio-failidega ei jätku hoopiski aega, pealegi siinset interneti madalat kiirust arvestades tekiks probleeme ka nende üleslaadimisega. Aga mis siin ikka viriseda, püüan anda endast parima.

Kohale jõuab Toomase kadunud pagas. Tänagem jumalaid, budasid ja taevaseid vägesid!
Kujunevad välja uued ekipaažid: Land Cruiser I meeskonda kuulume koos Toonarti ja Toomasega, teises maasturis sõidavad Raivo, Aivo, Hannes ja Tiina.

Suur osa tänasest teekonnast jätkub maanteel, mis kannab üldiselt nime Jenissei, aga selle siinset lõiku nimetatakse ka Ussinski traktiks. Selle rajamist alustati juba Esimese ilmasõja aegu ja 1930. aastatel hakati seda kohandama autoliikluseks.

Tõuseme Kurtušibinski ahelikule, mis kujutab endast Lääne-Sajaanide lõunaharu ning on ühtlasi piiriks Krasnojarski krai ja Tõva vahel. Ahelik pole kuigi kõrge, tipud ulatuvad vaevu kahe ja poole kilomeetrini. Tõvasse sisenemise järel on märgata looduse järsku muutumist. Ees laiub mitmekümne kilomeetri ulatuses Turani-Ujuki nõgu. Lauged nõlvad, lõputud rohumaad – kõik see meenutab Mongoolia steppe. Seda maastikku vaadates meenuvad tahtmatult tõva pikaldaselt voolavad rahvalaulud. Asustus on väga hõre ja seda kinnitavad ka arvud: elanikke on Tõva Vabariigis vaid veidi üle 320 000 ehk alla kahe inimese ruutkilomeetri kohta.

SiberiaMongoliaMap2

Veidi enne Turani pöörame maanteelt edelasse Aržaani (tõva k Аржаан – ‘ravi-vesi, allikas’”) suunas ning külastame kurgaani, sküütide ning pronksi- ja rauaajast pärit Ujuki kultuuri (IX−III saj eKr) arheoloogilist leiukohta.
Teeme lühikese vaate ajalukku. 1207. aastal vallutasid tõvalaste maa mongolid Tšingis-khaani vanema poja Džutši-khaani juhtimisel. XVII sajandil muutus territoorium osaks Džungaaria riigist, mida valitsesid oiraadid. Nende lüüasaamisega 18. sajandi keskel langesid nii Mongoolia kui ka Tõva mandžude ehk Qing-dünastia võimu alla. Mandžud lasid tõvadel rahulikult elada, nõudes vaid andamit, mis võrdus 3000 sooblinahaga aastas. 1912. aastal tõi Nikolai II maale sisse Vene väed. Paar aastat püsis see veel nominaalselt iseseisvana kui Urjanhai Vabariik, ent siis sai sellest Vene keisririigi protektoraat. Pärast tsaarivõimu langemist Venemaal tulid segased ajad ka siia, võimu püüdsid haarata punased, valged, hiinlased, mongolid, samuti panturgi vabastusliikumine ehk niinimetatud burhanistid. 1921. aastal kuulutasid bolševikud NSV Liidu toel välja Tannu-Tõva Rahvavabariigi. Selle esimene peaminister Donduk tugevdas sidemeid Mongooliaga ja tegi budismist riigiusu. Kuid 1929. aastal toimus riigipööre, punase juhi Saltšak Toka juhtimisel said kõik etnilised venelased kodanikega võrdsed õigused ning mongoli ja budismi mõju hakati järk-järgult maha suruma. Esialgu säilis veel üksainus klooster 15 mungaga, kuid 1940. aastate lõpus suleti seegi. Kohalik sovetimeelne valitsus hakkas reformima kirjakeelt, mongoli alfabeet asendati algul ladina tähestikuga, kümmekond aastat hiljem mindi üle kirillitsale. Algas kollektiviseerimine. Uskumatu, et tõvadel lasti mängida iseseisvust 1944. aastani. Siis tegi Stalin sellele lõpu. Tõva hural ehk nii-öelda parlament otsustas ühehäälselt: „Meil pole teist valikut kui ühine tee Nõukogude Liiduga. Tõva Rahvavabariigi Tööliste hurali erakorraline, seitsmes istungjärk, täites kogu Tõva rahva vankumatut tahet ja palavat soovi, otsustab: paluda NSV Liidu ülemnõukogu vastu võtta Tõva Rahvavabariik NSV Liidu koosseisu.” Sellest ajast jäi see väike maalapp välismaailma jaoks peaaegu pooleks sajandiks üsnagi suletuks. Pärast ühinemist NSV Liiduga algas kollektiviseerimise teine laine. Selle tulemusel puhkes näljahäda, mis polnud küll nii ränk kui Burjaatias, kuid kariloomade hulk olevat ikkagi ajavahemikul 1944−1955 vähenenud umbes poole võrra.

Ööbime jurtades. Sel puhul on kasulik teada ja järgida teatud etiketti. See kombestik on meile tuttav juba ühest varasemast reisist, mil peatusime Ida-Pamiiri Hiina osas kirgiiside jurtades. Magama peab jalad ukse suunas, võõrustavale perele või lastele on sobilik tuua kasvõi väike kingitus, kellegi mütsi ega laste pead ei tohi katsuda, mitte vilistada, mitte toetuda vastu tugiposti, mitte minna kahe tugiposti vahelt läbi, mitte uudistada võõrustajate isiklikke asju, mitte teenindada end ise. Kui järgid neid juhiseid, ollakse külalislahke.

• N 30 aug Kara-Hak – Kõzõl – Kara-Hak. Läbisõit 98 km, 10−25 °C.

Hommikul sõidame pealinna. Linn, mis kannab praegu nime Kõzõl (tõva k Кызыл – ‘punane’), rajati aastal 1914 kui Belotsarsk (‘valge tsaari linn’)*. Üks väga vähestest välismaalastest, kes külastas siinset kanti 1920. aastatel, täpsemalt 1929. aastal, oli Moskva Marxi-Engelsi instituudi etnograafiaosakonna juhataja, Austria päritolu Otto Mänchen-Helfen. Ta kirjutas, et Tõvas elas alla 100 000 inimese ja oli küll kolm autot, aga polnud ühtegi teed. Kõzõl moodustus kahest puuonnidega tänavast. Ühes barakis asus välisministeerium, teises Mongoolia saatkond, siis oli üks jurta, seejärel tükk tühja maad ja siis jälle üks onn jne. See kirjeldus meenutab fragmenti Heinrich Harreri raamatust “Seitse aastat Tiibetis”: “Kirjandusest tundsime Gartokki kui Lääne-Tiibeti pealinna ja asekuninga residentsi ning geograafiaraamatutest teadsime, et see on maailma kõige kõrgemal asuv linn. Ent lõpuks, kui see kuulus koht meie ees seisis, pidime peaaegu naerma puhkema. Kõigepealt nägime paari mõõtmatul tasandikul hajali asuvat nomaaditelki, seejärel ilmusid nähtavale mõned vist savist ja rohumättaist ehitatud osmikud. See siis oligi Gartok.”
Siin ühinevad Suur ja Väike Jenissei (tõva k Бии-Хем ja Каа-Хем). Kõzõli peetakse Aasia geograafiliseks keskpunktiks, kuid olenevalt sellest, millist meetodit maailmajao keskkoha arvutamisel kasutatakse, võib seda ambitsiooni ka vaidlustada. Uiguuria ehk Ida-Turkestani administratiivne keskus Ürümtši, kus viibisime 11 aastat tagasi Siiditee tuuri aegu, pretendeerib samuti maailmajao keskpunkti aule.

SibMong Shaman

Astume sisse Höömei-laulu Keskusesse. Tegelikult tegeldakse siin peale höömei (tõva k хөөмей) teistegi tõva obertonaalse kurgulaulu stiilidega − kargõraa (каргыраа), sõgõti (сыгыт), ezengileeri (эзеңгилээр) ja borbannadõriga (борбаңнадыр). Neid laulustiile oleme kuulnud ka Eestis, eelkõige festivalil Orient, kus on esinenud sellised Tõva artistid nagu Monguš Mergen ja ansambel Huun-Huur-Tu. Nimetatud stiilidest kolm − sõgõt, höömei ja kargõraa − on peamised, meenutavad vastavalt kotka, marali elik hirve ja karu häälitsusi ning on midagi enamat kui laul. Tõvad ei nimeta sõgõti ega kargõraad lauluks, pigem on need Kõrgemate Jõudude poole pöördumise helilised vormid.

Külastame kahte budistlikku templit. Ühes toimub parajasti hommikune rahvarohke teenistus ja ka teises on rahvast piisavalt. Pole ka ime, sest enam kui pool elanikkonnast peab end budistiks. Peamiselt järgitakse tiibeti gelugi ehk kollase koolkonna budismi.

Kuigi budism jõudis Tõvasse juba XVII sajandi lõpus, suutis šamanism säilitada selle kõrval oma elujõu. On märgata ka budismi ja šamanismi ühtesulamist, näiteks šamaan (tõva k хам) võib kasutada budistlikke rituaaliesemeid. 1931. aasta rahvaloenduse andmeil oli Tõvas tegutsevaid šamaane 725, kümnendi lõpuks polnud avalikult tegutsevaid enam ühtegi. Paljud šamaanid pandi vangi. Šamanismi taassünd on aset leidnud alates aastast 1993, loodi ka ühendus “Düngür” (‘šamaanitrumm’).

Siinne šamanism ja üldisemalt Sise-Aasia šamanism on teema, mis vääriks põhjalikumat käsitlust, praegu aga lühidalt… Kes on хам? Kõige üldisemas plaanis on ta suhtleja nähtamatu teispoolsusega, teispoolse maailmaga, kus asub surnud inimeste ning kõikvõimalike muude olendite ja nähtuste hing. Meedium on kõrgematelt jõududelt omandanud “nägemise” võime, ta suudab näha seda, mida lihtsurelikud ei näe. Šamaane eristatakse väe omandamise järgi: 1) mõned põlvnevad šamaanisoost, väärikatel on juba kaheksa või enam põlve šamaanidest esivanemaid, 2) mõned on saanud oma üleloomulikud võimed maa- ja veevaimudelt, 3) mõne võimed on tulnud kurjalt albis-vaimult, 4) mõne võimed on tulnud aza-deemonilt ja 5) mõne võimed on tulnud otse taevalt. Viimased on kõige võimsamad − tengri böö’d. Šamaanidel tehakse vahet ka nende peamise tööriista järgi, milleks võib olla kas metallpeegel, (küzüngü), sau (tajak), parmupill (homus) või trumm. Ning sarnaselt Jakuutiaga jagunevad ka siinsed šamaanid valgeteks ja mustadeks.

SibMong ShamanDrummingMul on ühe siinse naisšamaani Hovalõgma (pildil) telefoninumber. Kuna olen selle saanud ühelt meie ühiselt healt tuttavalt, söandangi talle helistada, et kutsuda ta külla meie jurta-laagrisse Jenissei kaldal. Tema õde on valge šamaan, tema ise aga must. Värvisümboolikat ei maksa valesti tõlgendada: valge ja must ei tähenda, et üks oleks hea ja teine paha. Palume Hovalõgmat, et ta leevendaks Hannese kaelaradikuliiti. Ta uurib patsienti ja ütleb, et Hannese radikuliit pole karmaline haigus ja ennemini võib selle puhul abi saada tavameditsiinist. Palume abi ka ekspeditsiooni jätkuvaks kordaminekuks, mina söandan pöörduda veel ühe isikliku salasooviga, mis on samuti seotud reisi jätkumisega. Hovalõgma üritab anda endast parima.

Kui tavaliselt toimuvad šamaanirituaalid pimedal või hämaral ajal, siis meie riitus algab lõuna paiku ja kestab koos ettevalmistusega ligi neli tundi. Ettevõtmise kordaminekuks läheb tarvis piima, piimaga teed, rasvast lambasaba, väikeseid küpsiseid. Koduloomi ohvriks ei tooda, saba saadakse juba varem teise ilma saadetud lambalt. Samuti pole vaja alkoholi ega joovastavat kärbseseent, sest erinevalt paljudest Tõva ja Siberi muude piirkondade šamaanidest ei vaja Hovalõgma neid vajaliku seisundi saavutamiseks. Alustuseks tuleb teha lõke, mis on aga omaette ooper. Vana lõkkease tuleb puhastada söestunud puudest, seejärel on vaja teha pilbastest kolmnurkne väike torn ning asetada selle ümber pikemad puud püstkojakujuliselt nii, et ühele küljele jääb justkui uks. Peaaegu igaüks meist saab ülesande: Hannes tegeleb lõkkega, Toonart on abiline, kes pakub šamaanile juua ja ulatab vajalikke asju kätte, Tiina viskab kõrgemale jõule ehk peremehele õhku teed ja piima, mina aitan selga panna šamaanirüü, mis kaalub vähemalt 15 kilo, ja ka trummi kanda. Šamaani pikk halatti meenutav rüü on valmistatud rohelisest siidist ja selle külge on kinnitatud juuksepatsi moodi punutud nöörid, mis sümboliseerivad madusid, allmaailma asukaid. Peakatte küljes on kotka suled – kotkas on teatavasti ju meedium inimeste maailma ja päikese vahel. Hovalõgma läheneb igaühele eraldi, ümbritseb suitsuga ja ütleb mõne soovituse. Mulle annab ta nõu, et sööksin vitamiinirikast toitu, ja teatab, et ma ei söö liha. Kust ta seda teab!? Iga mees (rõhutan, et just mees, sest naised tava kohaselt riituses ei osale) võtab kolm küpsist ja asetab need ukse kaudu lõkkekoldesse, edastades iga küpsisega ühe soovi. Süüdatakse lõke. Rituaal koosneb mitmest selgelt eristatavast osast: paiga puhastamine, kõige ebameeldiva eemalepeletamine, positiivsele keskendumine, “peremehele” annetamine, soovide edastamine jne. Kõike seda saadab laul, šamaanitrummi mäng ja ekstaatiline liikumine. Rituaali audio-salvestist saab kuulata siit.
Ameerika šamanismiguru, tänavu me hulgast lahkunud Michael Harner on öelnud, et šamanismi sisu pole edastatav lääne paradigmade kaudu – ainus sihile viiv tee on isiklik kogemus. Kuidas tänasesse riitusesse suhtuda? Vaevalt et seda saaks nimetada isiklikuks kogemuseks selle mõiste sügavamas tähenduses, parimal juhul anti meile ehk põgus võimalus kiigata eesriide servade vahelisest pilust meediumi kulissidetagusesse ilmaruumi.

* Valge tsaar oli idas Vene valitsejate tiitel juba alates Ivan IV-st ehk Ivan Julmast.

• R 31 aug Kara-Hak – Kõzõl – Ujukski ahelik – Turan – Kurtušibinski ahelik / sisenemine Krasnojarski kraisse – Aradan – Lääne-Sajaanid / Aradanski ahelik – Tanzõbei – Grigorjevka – Jermakovskoje – Alam-Suetuk – (off-road) – Ülem-Suetuk. Läbisõit 328 km, 9−22 °C, vihm, vahelduv pilvitus, õhurõhk 853−942 mbar, kõrgus merepinnast 635−1455 m, päikesetõus 5.51, loojang 19.42.

SibMong OrchestraKui hakkame Kara-Hakist lahkuma, saab Tiina jurtade omanikult kingituseks mitmesajaleheküljelise Vjatšeslav Darža raamatu „Тайны мировоззрения тувинцев-номадов” („Tõvade-nomaadide maailmavaate saladused”), kus kirjeldatakse põhjalikult Tõva šamanismi, taeva- ja päikesekultust, mitmevõistlust naadõm’it. Kahju, et see raamat alles täna meie käeulatusse jõuab – oleksin tahtnud seda lugeda juba enne Tõvasse reisimist.
Hommikul sõidame linna ning väisame Tõva Rahvamuusika Orkestri proovi. Üllatusena näeme, et nad on meie külastuse puhuks end riietanud uhketesse rahvuslikesse kostüümidesse. 27-liikmeline orkester on väga professionaalne ning kõlab kompaktselt, kummitama jäävad maagilised trummihelid ja virtuoosselt esitatud flöödipassaažid. Audio-salvestist saab kuulata siit. Kaalume orkestri direktori Artõš Opuilaaga võimalusi kutsuda neid järgmisel aastal festivali “Orient” raames Eestisse esinema.*

Asume tagasiteele põhja suunas. Mida Tõva kohta kokkuvõttes öelda? Enam kui sajandipikkune elu Vene impeeriumi ja NSV Liidu poliitilises ja kultuurilises keskkonnas on kindlasti vähendanud siinse rahva maavillast eksootikat, aga aidanud samal tõvalastel saada kultuursemaks ning haritumaks venelik-euroopalikus mõttes. Tuleb tõdeda, et see periood ei päädinud lootusetult totaalse venestumisega. Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisele järgnenud aastakümnetel on selgelt näha etnose eneseteadvuse, budismi, šamanismi ja tõva keele kasutamise taassündi, mille üle võib üksnes rõõmu tunda. Hüvasti, Tõva!

Näha on esimesi sügise märke, lehtpuud on muutunud kohati kollakasoranžiks.

Jermakovskoje külas pöörame trassilt kõrvale. Muide, Venemaal on pandud paljudele asustatud punktidele, aga ka jäälõhkujale ja seljakotile nimeks Jermak, Jermaki, Jermakovo. Meie oleme praegu Jermakovskojes. Mees, kelle auks see küla on nimetatud, on iseäranis Siberi kontekstis väga tähtis. XVI sajandil, tsaar Ivan Julma ajal suundus ta esialgu suurejoonelise röövlikamba pealikuna Uuralitesse, hiljem aga liikus oma väesalgaga Siberi retkele juba tollase Venemaa jõukaima perekonna, Stroganovide toel. Mõistagi ei kuulunud Uurali-tagune ala tollal Moskva tsaaririigile, Jermakil tuli võitlusse astuda tatarlaste khaaniriigiga. Kandes tsaar Ivan IV käest saadud liigrasket rõngassärki, Jermak uppus ja tema väed ei saavutanud Siberis tol hetkel kestvat edu – vastupidi, nad olid sunnitud põgenema tagasi lääne poole. Aga hiljem, alates XIX sajandist on Jermak venelaste teadvusse jäänud kui vapper kangelane ja Siberi vallutamise sümbolfiguur.

Kuigi paljud on öelnud, et Alam-Suetukist on peaaegu võimatu jõuda Ülem-Suetukki, sest normaalset teed nende vahel polevat ja õigelt rajalt on kerge eksida, me siiski üritame. Asi polegi kuigi hull, paarkümmend kilomeetrit tuleb kulgeda mööda suhteliselt kergesti läbitavat põlluvaherada ja vaid paaris-kolmes kohas peame sõitma läbi sügava pori. Ei midagi ekstreemset.

Ülem-Suetuk (vene k Верхний Суэтук), varemalt Kamennõi Brod, on üks omaette fenomen, millest võiks kirjutada pikalt ja põhjalikult. Ülem-Suetuki asustasid aastal 1851 soomlased, kes tulid siia kaugesse maanurka omatahtsi, sest siin anti maad ja tekkis võimalus alustada uut elu. Kuid mõni aasta hiljem, 1857. aastal, saabus siia soomlasi ja eestlasi väljasaadetutena, sunnitöölistena. Tsaarivalitsusel polnud eesmärki siinset rahvast venestada – soomlaseks või eestlaseks olemisele ei seatud takistusi. 1888. aastal rajati luteri kirik, 1895. aastal eesti kool, 1901. aastal puhkpilliorkester jne. See on imetlusväärne, et pooleteise sajandi jooksul on kaugele väljarännanud rahvakild suutnud säilitada eesti keele, tavad ja elustiili. Meenuvad mõned väliseestlastest tuttavad, 1944. aastal USAsse, Kandasse ja Austraaliasse emigreerunud rahvuskaaslaste järeltulijad, kes teevad tere ja tänan järel ettepaneku minna üle English keelele.

Oleme tänulikud Airi Laurile, tema abikaasale Alekseile, Kensapi Kollale ja Kensapi Jaanile, kes meid lahkelt võõrustavad, saunagi kutsuvad ning allikavett** pakuvad. Hilisõhtul esineb kohaliku pasunakoori vähendatud koosseis. Puhkpilliorkestri sponsoriks on Tiit Pruuli, kes on kinkinud orkestrile ka trompeti ja plaanib koos partneritega järgmiseks neile tuuba osta. Püüan dirigendilt välja uurida, millist tuubat täpselt tarvis on.

* Kontserdireis saigi teoks mais 2019.
** Sedasi nimetavad siinkandi eestlased kodusel meetodil valmistatud 40-kraadist ja kangemat jooki.

• L 1 sept Ülem-Suetuk – Kurkino – Karatuz – Taskino – Kotšergino – Kuragino – Bugurtak – Imisskoje – Možarka – Petropavlovka. Läbisõit 167 km, 9−13 °C, õhurõhk 966 mbar, kõrgus merepinnast 410−425 m.

1. september – tarkuse päev, Venemaal de facto püha, mil isegi paljud külapoed jäävad suletuks. Kuni XVIII sajandini loeti 1. septembrit (vana kalendri järgi) Bütsantsi traditsiooni järgides Venemaal ka aasta alguseks. Nagu lapsed, läheme ka meie täna kooli – täpsemalt Ülem-Suetuki koolile külla. Rajooni haridusosakonna tähtis ametnik, kooli direktor peab piduliku kõne, samuti meie Tiinaga. Kui üldiselt on aktus venekeelne, siis Tiina kõne on vene ja eesti keeles, millega ta teenib ära paljude lapsevanemate heakskiidu. Koolis on alla 20 õpilase, kaks neist asub õppima esimeses klassis. Märkame, et koolimajal on ühekordsed aknaklaasid – seda piirkonnas, kus talvine temperatuur langeb sageli alla −40 °C. Ja taas on abiks Tiit Pruuli, kes on lubanud rahastada akende vahetuse. Meiegi teeme tagasihoidliku annetuse, et kooli kempsud saaksid korda.

Rahvuskaaslastega hüvasti jättes laulan mõttes „Seal Siberis Baikali taga” (tuntud ka pealkirja all „Bradjaaga”)või pigemini meenutan seda. Laul on säilinud Eesti Rahvaluule Arhiivis ning üles kirjutatud just nimelt siinsamas Ülem-Suetukis. Tollal olid esitajateks Miina Trikman ja Konstantin Konstantinov.

Seal Siberis Baikali taga,
kus koledad metsad ja maad.
Bradjaaga seal üksinda rändab,
ära vandun’d oma isade maa.

Bradjaaga ligi Baikali jõudis,
üht lootsikut nägi tema seal.
Siis rõõmuga laulu tema tõstis,
paat libises lainete vääs.

Bradjaaga üle Baikali jõudis,
oma emakest nägi tema seal:
Oh tere, oh tere, minu ema!
Kas isa on elus või surnd?

Sinu isa on ammu jo surnud,
tema puhkab oma rahulist und.
Ja vend on seal Siberis vangis,
oma ahelaid kõlistab seal.

Oh tule ja lähme, minu poeg,
kus sündinud, kasvanud sa.
Sinu järele igatseb naine
ja lapsed ka leinavad sind.

SibMong PetropavlovkaEdasisele teele jäävad Bugurtaki (Бугуртак − ‘küürakas mägi’) alev ja samanimeline mägi. XIX sajandi teisel poolel tegutses siin arheoloog Ivan Savenkov, kes avastas kohalikud arhailised kaljujoonised, mis pole paraku säilinud. Küll aga on alles sügav järv ja selle keskel asuv puudega kaetud kalju, millega on seotud üks legend. Kalju asunud kunagi mäe tipus ja seal olnud koobas, kus elanud kahepealine tiibadega madu või draakon. Inimesed, kes teda nägid, väitsid, et temast olevat lennanud sädemeid. Öösel, pärast päikeseloojangut siirdus lohemadu ikka jahiretkele. Kuragino küla talupoegadel olid siinkandis heinamaad, kuid nad püüdsid pimedal ajal neist paigust eemale hoida, sest madu haaranud kõik elava, olgu siis tegemist inimese või hobusega. Ühel õhtul puhkes torm ning välgunooled aina sähvisid. Äike tabanud kaljut, kus elas tiivuline madu. Kalju rebenenud mäe küljest lahti, matnud kukkudes draakoni enda alla ja maapinnale langemise kohale moodustus järv.

Ja nüüd tuleb muudkui vajutada gaasipedaali, et jõuda hiliseks pärastlõunaks vissarionlaste küladesse. Jääme peatuma Petropavlovkasse. Meid võtab lahkesti vastu kogukonna üks liidreid ja ühtlasi koolijuht Vladimir Vedernikov. Võrreldes paljude juba nähtud Siberi küladega valitseb Petropavlovkas erakordne kord ja puhtus. Esmalt teeme külaskäigu pühakotta (pildil), seejärel vaatame külas niisama ringi ja siis läheme pillitöökotta. Pillimeistrite tase ja valmistatavate keelpillide sortiment avaldavad muljet. Suurem osa külaelanikest on Vissarioni õpetuse järgijad. Õpetajale pühendutakse tingimusteta, guru pilt on seinal kodudes ja töökohtades, rääkimata pühakodadest. Igapäevaselt juhindutakse Viimse Testamendi ettekirjutustest, palvetest, kalendrist, sümbolitest. Taimetoitlus on peaaegu kohustuslik, paljud on päris veganid. Kitsi ja kanu kasvatatakse vaid piima ja munade saamise eesmärgil. Rahasuhted on kogukonnas viidud miinimumini, küll aga kasutatakse raha suhtlemisel maailmaga väljaspool kommuuni. Pole lubatud suitsetada, vanduda ega pruukida alkoholi. Metsaandidest süüakse marju, pähkleid, seeni, ise kasvatatakse kartulit, porgandit, kapsast, lillkapsast, kaalikat, sibulat, tilli… Mõttelõnga katkestavad äkitselt kõlavad kellalöögid, kogu elu seiskub paariks minutiks. Katkevad põllutööd, jalgrattur tuleb ratta seljast maja, kahe naisterahva jutt jääb poolelt sõnalt vait. On aeg vaikseks palveks ja härdaks järelemõtlemiseks. Kellahelina vaibumise järel toimetatakse-tegutsetakse edasi. Nii ka meie.
Petropavlovkas elatakse samaaegselt kahes ajaarvamises. Mõned külaelanikud ei kuulu vissarionlaste hulka ja elavad aastas 2018 pKr nagu meiegi. Ülejäänud on Vissarioni õpetuse järgijad ja nemad elavad aastas 57(!), sest just nii palju aega tagasi sündis Siberi Jeesus Kristus.

• P 2 sept Petropavlovka – Tšeremšanka – Guljajevka – Žarovsk – Päikeselinn. Läbisõit 48 km, 12−13 °C, pilves, vihm, õhurõhk 910−972 mbar, kõrgus merepinnast 360−930 m, päikesetõus 5.54, loojang 19.33.

Täna alustame vara: ärkame pool viis, pool kuus sööme hommikust, pool seitse asume teele ja poole kaheksa paiku jõuame Päikeselinna väravasse. Nimelt ei tahtnud me hilineda pühapäevahommikusele liturgiale. Kuid nüüd selgub, et halva ilma ja parajalt tugeva vihmasaju tõttu on liturgia algus kolm ja pool tundi edasi nihutatud. Nii tekib meil võimalus teha põhjalikum ringkäik “linnas”, mis kannab sama nime nagu Tommaso Campanella kuulus utoopiateos „Päikeselinn”.
Labas rytas! Meid võtab vastu ja kostitab oma kodus Leedust pärit perekond, kes on juba pikalt Päikeselinnas elanud. Ja me saame enda rõõmuks teada, et ka Eesti on selles ebamaiselt pühas sootsiumis esindatud – meie saadikuks siinses taigas on naine nimega Ester.

SibMong LiturgyPäris täpselt ei selgugi, kui palju Päikeselinnas elanikke on: üks ütleb ühesuguse, teine teistsuguse arvu, aga tõenäoliselt peaks paikseid olema mõnisada. Ümbruskonna külades kokku arvatakse elavat umbes 5000 inimest ja kogu maailmas on Vissarioni adepte üle 10 000.
„Linna” süda on ringikujuline nagu päike ja sellest lähtuvad päikesekiirtena kaunite nimedega teed ja tänavad, eesti keelde tõlgituna näiteks Hõbeallikate, Kuulillede, Laulvate mägede, Teemant-kastepiiskade, Kristallväravate…
Kaunil muruplatsil kõige selle keskel jälgib ümbrust suur puidust ingel (pildil). Umbes tund enne liturgiat saabub siia Sergei, mees, kes viib läbi rituaali. Ta laskub ingli ette põlvili, palvetab, mediteerib. Peagi hakkavad kogunema Päikeselinna elanikud, mitte küll kõik, hinnanguliselt sadakond. Paljud mehed on habetunud ja kannavad juukseid hobusesabas, enamikul naistest on pikad juuksed ja maani seelik. Peaaegu kõik on riietunud valgetesse või heledatesse rõivastesse, paljudel on peal keep kaitseks vihma eest. Lõpuks kõlavad kellalöögid, andes märku algusest. Tehakse kummardusi, palvetatakse, Sergei loeb palveid ja juhib liturgiat, Mäekoor laulab psalme. Koor koosneb kuuest naisest ja kaheksast mehest. Pooletunnise ettevalmistava liturgia järel suundub rahvas – meie nende hulgas − poolele mäele, kus sündmus jätkub. Mõneks minutiks peame Vissarioni järgijatest maha jääma, sest esialgu tohivad minna üksnes pühendatud. Mõnikord ilmub rahva ette Vissarion ise ja jutlustab või vastab küsimustele, täna jääb aga Õpetaja troon tühjaks. Teenistuse lõppedes laskutakse mäelt taas alla ingli juurde ja kellahelin kinnitab nüüd, et püha toiming on läbi saanud.

Päeva teisel poolel tõuseme Templimäe tippu, mis asub ligi kilomeetri kõrgusel merepinnast ehk umbes 500 meetri kõrgusel mõõdetuna Päikeselinnast ja kust avaneb suurepärane vaade Tiberkuli järvele. Tegelikult on mäel veel kolm väiksemat tippu: ühel asub pooleliolev pühakoda ja poistekool-klooster, kahel ülejäänul kellatorn. Ühes tornis on kell, mis kaalub 270 kilo. Tähelepanu väärib fakt, et see kell toodi mäele 50 kilomeetri kauguselt inimjõul, ühegi transpordivahendi abita!

Õhtul kohtume Vadimiga, kes on Vissarioni parem käsi, kroonik, Viimse Testamendi kirjapanija, endine rokkbändi laulja. Tunneme üksteist juba varasemast ajast, seega kujuneb kohtumine iseäranis südamlikuks. Vadim jutustab pikalt ja põhjalikult elust Päikeselinnas, Vissarioni järgijatest, siinsetest tavadest ja eetilistest printsiipidest. Möödaminnes mainib ta korraks, et võib-olla tuleb järgnevatel aastatel inimkonnal rinda pista haigustega.*

* Tol hetkel ei pööranud me sellele lausekatkele erilist tähelepanu. Nüüd aga, koroona-ajastul tuleb seda tagantjärele tõlgendada prohvetlikuna.

• E 3 sept Päikeselinn – Žarovsk – Guljajevka – Tšeremšanka – Petropavlovka – Možarka – Bugurtak – Kuragino – Kotšergino – Šošino – Bolšaja Inja – Minussinsk – sisenemine Hakassia Vabariiki – Abakan. Läbisõit 219 km, 8−14 °C, udu, pilvitus, vihm, õhurõhk 960−983 mbar, kõrgus merepinnast 270−500 m, päikesetõus 5.56, loojang 19.40.

SibMong VissarionHommik kujuneb tähendusrikkaks – ees seisab kohtumine ja intervjuu Vissarioniga. Kuigi meid on seitse, teatab Vadim, et kohtumisele on oodatud vaid kaks-kolm inimest. Läheme koos Aivo ja Tiinaga. Tundub, et säärane suhteliselt privaatne kohtumine Õpetajaga on erakordne privileeg. Siinsamas Päikeselinnas oleme suhelnud ühe Soomest pärit antropoloogiga, kelle uurimisobjektiks on just nimelt vissarionlased. Ta on siin käinud iga aasta alates 2011-ndast, kuid tal pole seni avanenud võimalust Vissarioniga privaatselt vestelda ega kohtuda. Ta palub, et võtaksime ta kaasa, kuid meil pole selleks voli.

Kes on Vissarion? Sergei Torop elas Minussinskis aastani 1989, mil ta kaotas töö ja sai ilmutuse, et on Jumala Poeg. Ta on öelnud: „Jah, ma olen Jeesus Kristus. /…/ Seda sai lubatud Iisraelis 2000 aastat tagasi, et ma naasen viimaks, et viia poolelijäänu lõpule. Ma pole Jumal. On väär näha Jeesust Jumalana. Aga ma olen Jumal-Isa elav sõna. Kõike, mida Jumal tahab öelda, teeb ta läbi minu.” Tuhanded järgijad tunnustavad Vissarioni kui Naatsareti Jeesuse ümbersündi.
Väheste kodust kaasavõetud raamatute hulgas on meil ka Vissarioni Viimse Testamendi üks köide, mida loeme Toomasega vaheldumisi. Kahjuks ei jõudnud seda enne Õpetajaga kohtumist päris läbi lugeda.

Lõpuks on see hetk käes. Alustuseks kingin Vissarionile Tiibeti budistliku traditsiooni kohaselt khadag’i, valge siidist salli, mis harmoneerub suurepäraselt tema valge rüüga (pildil). Vestleme tund-poolteist. Keskendume peamiselt neljale teemale: 1) ajaloolise Jeesuse Kristuse ristilöömise järgne eksistents, 2) kristluse, budismi ja võib-olla veel mõne religiooni kokkusobivus ühes inimeses, 3) maailma lõpp, ja 4) kõige tähtsam: millistest eetilistest printsiipidest peaksime oma elus ja tegudes juhinduma. Aivo salvestab vestluse, Tiina on abiks valgustaja rollis. Reisikirja formaat pole sobiv meie vestluse edastamiseks tervikuna, aga mingi ettekujutuse pühamehest-messiast ja tema vaadetest peaksid andma ka mõned lõigud sellest (mis pole siin sõna-sõnalt esitatud). Fragmente vestluse audiosalvestisest saab kuulata siit.
Küsin: „Meile, budistidele, pole ümbersündide teema võõras. Sellest räägitakse dalai-laamade ja teiste kõrgemate budavaimulike puhul. Kristlusest teame Jeesuse lugu. Üldine arusaam on see, et Jeesus löödi risti, kolme päeva pärast tõusis ta üles ja siirdus taevasse. Samas on levinud legend, et ta lahkus Damaskuse kaudu Kashmiri. Oleme külastanud Srinagaris paika, mida paljud kašmiirlased peavad Jeesuse hauaks. Milline on teie suhe sellega? Kas mäletate 2000 aasta tagust ajaloolist Jeesust? Kas te olete Jeesuse Kristuse inkarnatsioon?”
Vissarion: „Eelmise eksistentsi mäletamine on tehniliselt võimalik, kui eelmisest kehast lahkunud hing siseneb üsna kiiresti uude kehasse. Sel juhul mälu elemendid säilivad ja ei jõua veel lahustuda ümbritsevas infoväljas. Kui aga ajavahemik on piisavalt pikk, siis vastavalt loodusseadusele mäluelemendid lihtsalt lahustuvad ning mäletamine lakkab. Vaid midagi ebamäärast võib tunnete tasandil edasi kanduda. Näiteks mäletan, et ärkasin kusagil koopas kivisel asemel, nägin väljast tulevat valgust, tajusin raske haiguse järgset seisundit. Muid detaile ei mäleta. Aga võimalik on olukord, mil keha lihtsalt dematerialiseerub, leiab aset ere sähvatus ja mitte midagi ei jää alles. Ent see on sedavõrd spetsiifiline teema, mida ei söanda tõestama hakata. See võib tunduda imena või üleloomulikuna, kuid on tegelikult kõige tavalisem mateeria seaduspärasus, mis on veel praegu inimmõistusele käsitamatu.”
„Oleme budistid, samas vastavalt euroopalikule traditsioonile varajases lapsepõlves ristitud. Meie tahtest olenemata on meisse otsekui kodeeritud teatud vaimne vasturääkivus. Ja aeg-ajalt kuuleme kummaltki poolt etteheiteid, et me pole õiged budistid ega õiged kristlased, pole liha ega kala. Vissarion, teie õpetuses saavad kokku kristlus, islam, hinduism, budism, taoism, šamanism ja ka uuemad maailmakäsitlused, mistõttu eeldan, et teie suudaksite ületada nimetatud sisemise vastuolu?”
Vissarion: „Hea küsimus. Kunagi aegade alguses anti kõikidele inimestele ja rahvastele teatud osa absoluutsest tõest. Jah, mitte tõde tervikuna, vaid osa tõest. Kuna needsamad inimesed ja rahvad sündisid eri oludesse, sündisid teadvuse eri tasemetega, arendasid nad oma arusaamad vaimsetest ning jumalikest printsiipidest ka erinevalt. Igas religioosses õpetuses on teatud pärisosa, kuid kõik selle ümber on inimeste väljamõeldud. Minu ülesanne siin ilmas on näidata, kuidas panna kokku tõe osakesed; näidata, milline näeb välja tõde tervikuna. Aga see, mis toimub tänapäeva maailmas religiooni sfääris – igaüks tahab, et tema osake tõest oleks ainuvalitsev –, on väga primitiivne lähenemine. Enamikul inimestest pole aimugi Jumala tõelisest olemusest ega sellest, kuidas Jumal end ilmutab. Inimesed on Jumalale omistanud omaenda omadused. On käes aeg korrigeerida arusaamu Jumalast, religiooni ei saa seostada kultuuritraditsioonidega. Religioon ehk vaimse arengu tee on absoluutne seadus, samasugune seadus nagu matemaatika või füüsika. Me ju ei kujuta ette, et saaks eksisteerida hiinalik matemaatika ja sellest täiesti erinev euroopalik. Matemaatika seaduspärasused on üleüldised, need ei sõltu kultuuritraditsioonidest. Samuti eksisteerib üks ja ainus vaimse arengu tee, mis järgib absoluutset tõde.”
Jätan siinkohal ära jutuajamise need osad, mis puudutavad maailmalõppu ja eetikat. Kui tundub, et selleks on õige aeg ja koht, avaldame ka vestluse muudki lõigud. Täname Õpetajat, tema omakorda „saadab” meile õnne.*
Päikeselinnast lahkumise eel ostame kaks CDd, millel kõlavad psalmid Mäekoori esituses. Järgnevatel sõidutundidel kõlabki kummaski autos vaimulik koorimuusika.

Mõistagi pole õigeusk ja vissarionlus siinkandi ainsad religioonid. Nagu mitmed teisedki turgi rahvad, nõnda järgivad ka hakassid tengrismi. Pühaks peetakse Tengrit (‘taevas’) ja Umaid (maa-ema, ‘platsenta’). Samuti on kummardamisobjektideks esivanemate, surnud šamaanide, loomade, puude, loodusnähtuste ja veekogude hinged-vaimud. Kartuse ja hirmuga austatakse sarvilise vanamehe kujul eksisteerivat Irlik-hani – allmaailma, surnute riigi ning kurjade vaimude valitsejat. Tema on kurjuse kehastus, kes kiusab ja karistab inimesi, saadab maa peale haigusi ja madusid. Otsides lepitust Irlik-haniga ja püüdes hajutada ta viha, toovad šamaanid deemonile meelepäraseid ohvreid. Ning oluline koht on tengrismis ka usul eluenergiasse (kut või hut), mis on eluseeme, eluembrüo, inimese teisikhing.

* Kaks aastat pärast seda, 22. septembril 2020. aastal saabus FSB erioperatsiooni käigus Päikeselinna väidetavalt 50 sõjaväeautost ja 50 bussist koosnev kolonn, 4 lahingukopterit ja jõustruktuuride relvastatud üksus. Kogukonna juhid, kellega suhtlesime – Vissarion, evangelist Vadim Redkin ja koolijuht Vladimir Vedernikov –, vahistati ja pisteti türmi. 2022. aasta hakul, raamatu toimetamise ajal, jõudsid meieni trellide tagant esimesed sõnumid: „Tere, sõber Peeter! Meiega on kõik korras. Tõeline kirik on alati tagakiusatud. /…/ Muidugi me võidame, üsna pea. Oleme sündinud tähelepanuväärsel ajastul.”

• T 4 sept Abakan – Askiz – Beltirskoje – Anhakov – Beltirskoje – Askiz – Verhni Askiz – Kazanovka – Biriktšul – Veršina Tjoi – Šora – Orton – Maizas – Mežduretšensk. Läbisõit 399 km, 2−11 °C, pilves, udu, vihm, lumi, tuuline, õhurõhk 914−994 mbar, suhteline õhuniiskus 88−98%, kõrgus merepinnast 170−936 m, päikesetõus 6.07, loojang 19.51.

SibMong OffRoadKui sisestada Google’isse märksõnadena teekonna pikkus Abakanist Novokuznetskisse, saame tulemuseks Kemerovo kaudu põhjapoolse ümbersõidu üle 1000 kilomeetri. Ja samas, kui heidame pilgu kaardile, võiks hinnanguliselt pakkuda Abakani ja Novokuznetski vaheliseks kauguseks linnulennult veidi üle 300 kilomeetri. Tohutu vahe − 1000 versus 300. Helistan Siberi off-roader’ile Andreile ja küsin nõu. Ta ütleb, et 60-kilomeetrine lõik Veršina Tjoi ja Ortoni vahel ei ole vihma korral meie Land Cruiseritega kindlasti läbitav. Hetkel küll ei saja, aga ilmaprognoos ennustab tänaseks tugevat sadu. Kumma võimaluse valime, kas ringiga kindla peale või riskides otse? Riskiksin off-road’iga, aga ei julge seda vastutust üksi enda peale võtta. Mida teised arvavad? – „Peeter, otsusta sina!” Okei, läki otse.
Esmalt külastame Kõikide Emade Ema (Хуртуях тас), kompleksi, mis asub Anhakovi küla servas Nižnejesinski kanali kaldal. Pühapaiga kõrval on suur kuivanud pappel, mis on väidetavalt vähemalt 150-aastane. Öeldakse, et kui seda puudutada, siis normaliseerub vererõhk ja väheneb stenokardia oht. Siinsamas on ka Hakassia kõige kuulsam monoliit ehk menhir, mida seostatakse jumalanna Ulug-Hurtujah tasiga (‘suur kivist eit’, ‘kõikide emade ema’). Nagu Hakassia teisedki menhirid, asub ka see maakoore murdumise kohal, madalsagedusliku geoanomaalia epitsentris.

Vastavalt ilmaprognoosile hakkabki sadama, aina enam ja enam. Pärast Veršina Tjoid tuleb läbida kümneid ojasid ja jõgesid. Mõned neist on üle kallaste tõusnud ja voolavad mööda meie sõidurada. Peaaegu pool edasisest teekonnast kulgebki vees (pildil ülal). Kapotiservani vesi siiski ei küündi ja tundub, et otsetee valimisega võetud risk siiski õigustab ennast.

• K 5 sept Mežduretšensk – Mõski – Berzukovo – Osinniki – Kaltan – Taštagol – Altamaš – Biiskaja Griva ahelik – sisenemine Altai Vabariiki – Kajaškan – Turotšak – Uskutš – Išinsk – Sovetskoje – Tšoja – Levinka – Paspaul – Sugul – Karasuk – Gorno-Altaisk – laager Katuni jõe ääres. Läbisõit 491 km, 5−18 °C, õhurõhk 920−1006 mbar, suhteline õhuniiskus 96%, vahelduv pilvitus, päikesetõus 6.23, kõrgus merepinnast 220−945 m.

SibMong YacksSiseneme Altaisse. Maastik, eriti mäed, on imeilusad. Altai mäestik tekkis baikali (650−550 miljonit aastat tagasi) ja kaledoonia (500−400 miljonit aastat tagasi) kurrutuste ajal, mistõttu tipud pole enam nõnda teravad ja hambulised kui noortel mäestikel.

Küllap on paljudele tuttavad Borodini ooperist „Vürst Igor” pärit Polovetside tantsud, kuuluvad need ju raadio soovikontsertide püsirepertuaari. Aga seda ehk eriti ei teata, et needsamad polovetsid ehk kõptšakid, kes olid Kiievi-Vene aegadel kõvad tegijad ja kelle mõju ulatus poolde Euroopasse Doonau kallasteni välja, on pärit just siitkandist − Altaist. Milline on aga praeguste altailaste päritolu? Pean piinlikkusega tunnistama, et see asi on mu jaoks segaseks jäänud. Igatahes on altailaste rahvuslik identiteeditunne märksa tugevam kui paljudel teistel Siberi rahvastel. Nad räägivad oma, altai keelt, mis kuulub kirdeturgi keelte hulka. Kui enamik turgi keeli on islami leviku kaudu mõjustatud pärsia ja araabia keelest, siis Siberi turgi keelte sõnavara on märksa arhailisem, on vaid väheseid mongoli, tunguusi ja vene laene. On ju teada, et paljud põhjarahvaste ja üldse Siberi keeled on väljasuremise äärel, ent altai keel on pigem tõusulainel. Juhin korra tähelepanu, et ei tasu segamini ajada Altai Vabariigis kõneldavat altai keelt ning altai keelerühma kuuluvaid keeli, mis on levinud laial alal Aasias ning mille alla kuuluvad omakorda turgi, mongoli ja tunguusi-mandžu keeled.
Kuigi algselt kavatsesime Gorno-Altaiskisse (lõuna-altai k Улалу) ööbima jääda, otsustame teekonda jätkata ning püstitada laagri mõnes looduskaunis kohas.

Enne reisile minekut küsisin oma nooremalt pojalt Johanneselt, mida ma võiksin talle Siberist või Mongooliast kingituseks tuua. Vastus tuli kohe − ta sooviks šamaanitrummi. Mõnevõrra üllatav soov. Aga miks ka mitte, pianisti Johannesest ei saanud, võib-olla psühholoogi ja muusikaprodutsendina saadab ta šamaanitrummiga enamat korda. Katuni jõe ääres ostangi selle ühelt naiselt. Trumm on poolemeetrise läbimõõduga, ringikujuliseks painutatud raam on valmistatud erilise hoolega valitud pajust, põdranahast membraan on kaetud uhke maalinguga, tagaküljel näeme inimesekujulist käepidet. Säärane antropomorfne käepide pidavat sümboliseerima trummi kaitsevaimu või šamaanisoost esivanemat. Antud juhul näib, et tegemist on meessoost esivanemaga, sest tema jalgade vahelt ulatub välja jäme põlvedeni ulatuv moodustis, mis kujutab endast arvatavasti peenist. Ka trumminui on maskuliinne, see on kaetud jänesetäkult saadud karusnahaga. Igatahes tundub trumm olevat päris hea ja sügava kõlaga.
Poole seitsme paiku hakkab hämarduma. Leiame küladest eemal Katuni kaldal vaikse koha, kuhu jääda ööbima.

• N 6 sept laager Katuni jõe ääres – Manžerok – Ust-Munõ – Barangol – Kamlak – Tšerga – Seminski kuru – Ongudai – Tšike-Tamani kuru – Kuptšegen – Inja – Tšibit – Kurai – Ortolõk – Koš-Agatš. Läbisõit 678 km, 2−23 °C, pilvitu, õhurõhk 820−968 mbar, päikeseloojang 18.39, kõrgus merepinnast 540−1786 m.

SibMong RoerichPakime varahommikul laagri kokku ja alustame sõitu lõuna suunas. Mõne aja möödudes otsustame teha Katuni kaldal jalutuskäigu ning leiame täiesti juhuslikult eest Nikolai Roerichi ausamba (pildil). Patt oleks Roerichist mitte juttu teha.
Jakuutia ja Kolõma puhul oli meil põhjust kõnelda Sergei Obrutševi 1926. aasta ekspeditsioonist. Täpselt samal ajal läbis Altaid Roerichite ekspeditsioon. Meie reisi kavandades võtsin paljude aastate järel taas kätte Nikolai Roerichi reisikirja „Altai-Himaalaja” ja lõigud tema reisipäevikust. Kultuuriloolises mõttes ei saa küll öelda, et lugemiseks kulutatud aeg oli asjatult raisatud, sest ammutasin neist kirjutistest omajagu inspiratsiooni. Kuid selle reisi jaoks ma otseselt kasulikku infot sealt palju ei leidnud. Roerich pajatas Valgest Burhanist, rääkis Šambala otsingutest… Vaatasin läbi ka tema Mongoolia reisipäeviku, mis oli samuti üsna pealiskaudne ja infovaene. Muidugi ei vähenda see kõik müstikust maalikunstniku rolli maailma kultuuris ega mu sügavat lugupidamist tema vastu. Küll aga leidus märksa rohkem infot Nikolai Roerichi poja Juri ülestähendustes, mis olid tehtud sama ekspeditsiooni kestel. Kui me nüüd läbime ka Altai ja Mongoolia, siis võime öelda, et oleme viibinud peaaegu kõigis olulistes paikades, mis jäid aastatel 1924−1928 Roerichite teele. Oleme ju varem viibinud Punjabis, Kashmiris, Ladakhis, Burjaatias, ületanud Karakorumi ja Kunluni aheliku, olnud Ida-Turkestani keskustes, nagu Kashgar, Ürümtši, Turfan, Hotan, samuti Hiina Gansu provintsis, Gobi kõrbes, Tiibetis, Himaalajas, Trans-Himaalajas jne. Esialgu ootab meid aga ees veel osa mägisest Altaist ja Mongoolia.
Erinevalt Nikolai ja Jelena Roerichist ei viibi me siinmail Šambala (sanskr k Śambhalaḥ) otsingutel, aga lühike kõrvalepõige selle valgustatud maa temaatikasse pole ka liiast. Hinduistliku Viṣṇu Purana järgi on tegemist Viṣṇu viimase kehastuse Kalki sünnipaigaga. Budistliku Kālacakra tantra järgi on see maa, mida valitseb tulevane Buddha Maitreya. Šambala on paik, kus elab täiuse saavutanute ühiskond. Vahel püütakse seda seostada konkreetsete piirkondadega või koguni maa-aluse ilmaga Sise-Aasias, asugu see siis Tiibetis või Himaalajas, aga sageli peetakse salapärase Šambala asukohaks just Altai mäestiku Mongoolia osa ning Šambala väravaks Beluhha mäge. Venekeelses kõnepruugis on Šambala vasteks Belovodje. Selle tõotatud õnnemaa ideest on olnud sisse võetud teosoofid eesotsas Jelena Blavatskyga. Kes teab, ehk märkame meiegi kusagil teeviita „Šambala 10 km”!?

SibMong AltaiChurch

Astume sisse Šebalino puukirikusse (pildil paremal). Kirikuõpetaja Pavel jutustab põhjalikult kiriku ajaloost, räägib suhetest teiste usunditega. Meil ei lasta lahkuda enne, kui oleme söönud uhhaad ja joonud teed. Saan kingituseks miniatuurse ikooni, teen ka tagasihoidliku vastukingituse. Siis saabub üks pensionäri eas proua, endine ajalooõpetaja, ja kuuldes, et oleme Eestist, hakkab tänitama. Eestlased olevat fašistid, ei sallivat teisi rahvaid; kui venelased Estoniasse külla lähevad, pistetavat nad vangi. Kirikuõpetaja üritab kõigest väest prouat vaigistada. Ma ei suuda toimuvat jälgida, sest mu pilk kinnistub batjuška näol. Olen seda nägu millalgi kusagil näinud… kas oleme kohtunud? Ei suuda meenutada. Ei, me pole kohtunud, Pavel on äravahetamiseni sarnane Dostojevskiga! Mitte sellisega, keda maailm tunneb Petrovi kuulsa maali järgi, vaid „Kuritöö ja karistuse” aegse Dostojevskiga.
Lõpuks teeme ühisfoto ja jätame batjuškaga väga südamlikult hüvasti.

Oleme Šebalinost sõitnud juba üle 100 kilomeetri, kui Toomas avastab, et unustas fototarvikute koti koos kolme objektiiviga kirikusse. Toonart ja Toomas suunduvadki tagasi kadunud varandust otsima, teistega jätkame teekonda.
Ületame 1295 meetri kõrguse Tšike-Tamani (lõuna-altai k Чике-Таман – ‘sirge tald’) kuru. Tee üle kuru rajati järk-järgult eelmise sajandi esimesel kolmandikul, Nikolai Roerich kirjutas oma 1926. aasta Altai ekspeditsiooni päevikus, et teed ehitatakse parajasti ja mingi lõik on juba valmis.
Tšujozõ lähedal avaneb lõuna poole vaade ühele kaugele kõrgele jäiselt sillerdavale mäetipule. Kas see on 4506-meetrine Beluhha? Päris kindel ei saa selles olla.

Teated altailaste religioossete suundumuste kohta on äärmiselt vasturääkivad. Kirikuõpetaja räägib üht juttu, šamaan teist, internetist loeme hoopis muud. Kümme aastat tagasi tehtud küsitluse andmetel järgis usklikest altailastest 81% burhanismi, 10,7% vene õigeusku, 5,3% šamanismi ja 2,2% budismi. Mõnikord eristatakse veel tengrismi, aga küsitluses polnud seda eraldi välja toodud ja tegelikult ongi sellel ja burhanismil raske vahet teha.

Mis on burhanism (mongoli k бурхан – ‘jumal, buda’)? See on Altai uus religioon, mis levis alates 1904. aastast kuni 1930. aastateni ja mille taaselustumine algas 1990. aastatel. Altailased ise nimetavad seda valgeks ehk piima usundiks (altai k ак јаҥ, сӱт јаҥ) vastandina mustale usundile elik šamanismile, aga võimalik ka, et tiibeti budismi kollase- (milleks on gelug) ja punasemütsilistele (nyingma, kagyü ja sakya)vooludele. Usutakse messia saabumisse ja austatakse Ak-Burhaani (Valge Jumal). Selles usundis on läbipõimumisi tiibeti-mongoli budismiga, altai müütide ja šamanismiga. Toon välja valiku õpetuse punktidest, millest mõnedki on üpris radikaalsed: 1) ärge suitsetage tubakat; kui mõni ei suuda sellest kombest loobuda, lisagu tubakale kaks osa kasekoort; 2) tapke kõik kassid ja ärge kunagi laske neid oma jurtasse; 3) ärge raiuge toorest metsa; 4) ärge kasutage toiduks noorloomi; 5) ärge kasutage toiduks loomade verd; 6) igal hommikul ja õhtul piserdage ülasuunas ja igasse ilmakaarde piima; 7) põletage šamaanide trummid, kuna need pole jumalast, vaid Erlikist ehk saatanast; 8) ärge sööge ristitud altailastega samadest toidunõudest; 9) ärge pidage sõprust venelastega; 10) pikki aegu langetasite te pea põhjas asuva kõrge valge mäe ees, kuid käes on aeg, mil valge mägi pole enam meie valitseja; 11) suhtuge venelastesse kui vaenlastesse, varsti saabub neile lõpp, maapind avaneb ning nad langevad maapõue, kuid meie hakkame vaatama päikest ja kuud kui vendi; 12) riputage kaskedele viit värvi linte, mis märgistavad viit peamist hõimu ja viit peamist religiooni maa peal; 13) teie peamine sümbol on valge ja kollane värvus, neid värve kandke oma mütsidel. Võib aimata põhjusi, miks paljudel sajanditagustel altailastel puudusid soojad tunded suure põhjanaabri vastu, aga mida kurja olid korda saatnud kassid?

Jääme ööbima Koš-Agatši (lõuna-altai k Кош-Агаш). Selle etümoloogia pole üheselt selge, aga nime teine pool tähendab igatahes lõuna-altai keeles puud või metsa ja sõna koš on arvatavasti turgi keeltes ‘paar’. Õhtupimeduses jõuavad Toonart ja Toomas lõpuks ka kohale, õnneks koos fotokoti ja objektiividega.

SibMong Team• R 7 sept Koš-Agatš – Sailugemski Rahvuspark. Läbisõit 75 km, 0−19 °C, pilvitu, õhurõhk 760−829 mbar, suhteline õhuniiskus 58%, päikesetõus 5.29, kõrgus merepinnast 1780−2448 m.

Hommik algab üllatusega. Selgub, et oleme enese teadmata toime pannud administratiivõigus-, täpsemalt viisarežiimi rikkumise. Sisenesime nimelt Venemaa Föderatsiooni äriviisaga, kuid tegeleme muu hulgas turismiga. Kõlab uskumatult, ent on ometi tõsi. Боже мой! Meid vahistab Koš-Agatši politsei. Anname selgitusi, kirjutame alla arvukatele pumaagadele ja tunnistame end lõpuks seaduserikkumises süüdi. See kõik võtab aega neli tundi. Igaühele määratakse trahv 2000 rubla, mille ka tasume. Tundub, et politseiülemal on toimunu pärast isegi pisut piinlik. Ta ei väljenda seda küll verbaalselt, aga silmist ja kehakeelest paistab: „Vabandage, säärased on me riik ja säädused, miskit pole parata”.

Lõpuks siseneme piiritsooni ja ühtlasi Tšagan-Burgazõ (Чаган-Бургазы) jjõe kaldal asuvale Sailugemski rahvuspargi territooriumile (pildil). Tõuseme 2448 meetri kõrguse mäe tippu, vaatame loomade ja inimeste kujutistega petroglüüfe, mille vanuseks väidetakse olevat 200 000 või isegi enam aastat. Sedavõrd suured arvud annavad põhjust kahtlusteks. Veel paar aastat tagasi oleksin öelnud, et kaljujooniste vanus on tugevalt liialdatud, sest sel ajal tegid tänapäeva inimese eellased alles esimesi arglikke katseid rännata Aafrikast väljapoole. Aga värskeimad DNA-uuringud näitavad, et nimetatud ajal võisid tõepoolest siinseid paiku juba asustada nõndanimetatud Denisi ehk Altai inimesed. Seda, kas joonistused on just nende tehtud, ei oska ilmselt keegi kindlalt öelda.
Fauna on liigirikas, siin elavad altai mägilammas ehk arhaar (lad k Ovis ammon ammon), jakk, ahm, ilves, manul ehk Pallase kass, lumeleopard, stepikotkas… Näemegi suuri mägilambaid, jakke, kotkaid. Lumeleopardiga olen kord tõtt vaadanud Bhutani Himaalaja osas, kuid Altais pole kuigi tõenäoline irbisega silm silma vastu sattuda.

SibMong AltaiShamanMeil on selle reisi jooksul olnud õnn kokku puutuda šamanismiga Jakuutias ja Tõvas. Täna seisab ees kohtumine siinse šamaaniga (altai k кам, muide, sellest tuleneb venekeelne sõna камлание), ootame seda põnevusega. Ent alustuseks mõni sõna Altai šamanismist üldse. Leidub kirjeldusi selle kohta, kuidas šamaanikandidaat teeb läbi eksami, näiteks sööb hõõguvat sütt. Samuti peab ta läbi tegema reisi ülailma, kohtuma seal oma taevase abikaasa ning üheksa taevaneitsiga, peajumal Ülgöni tütardega, keda on sageli kujutatud šamaanitrummi nahal. Initsiatsioonirituaal tipneb uuestisünni ja maisesse ilma tagasipöördumisega. Altai šamaanirituaalid kestavad tavaliselt mitu tundi õhtuti tuhmi lõkketule paistel. Kam külastab teisi maailmu. Raviseansi puhul pakub ta vaimudele naise tervendamise puhul seitse tassi ohvrijooki, mehe puhul üheksa. Varem toodi ka loomohvreid, eriti loomataudide, suurte pidustuste ja jahiretkede korral. Madalama järgu šamaanid tegelevad veel ennustamisega, muu hulgas ilmaennustamisega, samuti selle muutmisega. Teada on omavahel võitlevad kam’id – kui vägevam tapab teise kaitsevaimud, siis võib too haigestuda või surra. Šamaanidel on tähtis roll ka matuserituaalis, mõnikord ohverdatakse sel puhul lahkunu lemmikhobune.
Meie kam’i üleloomulikud võimed avaldusid juba lapseeas, aga päris šamaanirolli võttis ta vastu viie aasta eest. Ta ennustab, et meil seisavad reisil ees suured raskused, esimesed neist ilmnevad juba Venemaa-Mongoolia piiril. Aga ta püüab meie jaoks sillutada võimaluste piires nii-öelda valge tee ja me saame probleemidega lõpuks hakkama. Individuaalselt ja põhjalikult tegeleb ta Hannese ja Toonarti tervisega, aga sellel pole põhjust avalikus kirjasõnas pikemalt peatuda. Mina näitan üleeile ostetud šamaanitrummi ja küsin, kas tohime seda üldse kasutada. Teispoolsusega suhtleja ütleb, et trumm on hea, tõelise meistri valmistatud. Ta selgitab nahale tehtud maalingu sümboolikat, mis on sedavõrd detailirikas, et võiksime liialduseta siinkohal rääkida šamanismi semiootikast kui kõrgelearenenud teadusest. Püüan jutu lühendatult ja lihtsustatult kokku võtta. Maalimiseks on kasutatud punast ja musta värvi, seejuures punasega on kujutatud ülailma asukad. Trumminaha keskel sirgub maailmapuu või -sammas, mille tipus särab vist Põhjanael. Sellest vasakul ja paremal asuvad päike ja kuu. Näeme ka teineteisel käest kinni hoidvaid inimfiguure, vasakul pool Taevajumala pojad, paremal tütred. All vasakul on kam koos trummi ja selle juurde kuuluva nuiaga. Seitse mügarikku trummi ülaservas sümboliseerivad šamaani abistava looma sarvi või nisasid. Trummi keskpunkt on ühtlasi maailma naba. Šamaan proovib trummi mängida ja teatab vähimagi kahtlusevarjundita hääles, et tohime seda kasutada. Kuid ta lisab, et kuna sellesse pole ükski vana kam sisestanud väge, siis on tegemist lihtsalt väga kvaliteetse muusikainstrumendiga, mitte meediumi tõelise tööriistaga. Ega ma ei lootnudki enamat.
Loitsimised ja jutud lõpetatud, jätame teadmamehega hüvasti. Seda poolt päeva võib küll tunnistada viimaste päevade kõrghetkeks nii vaimsuse kui ka atraktiivsuse mõttes, kuid Hovalõgma spirituaalne seanss Jenissei ääres jääb oma ürgjõulisuse poolest endiselt ületamatuks.
Lubage üks vahelepõige, mis polegi siin vast päris kohane. Lääne rännumeeste reisikirjadest on kõlama jäänud tõdemus, et enamik tänapäeva tegelasi, kes nimetavad end šamaaniks, pole tõelised, aga just ühe või teise kirjutise autoril on imekombel õnnestunud osa saada päris šamaani tegemistest. Kas me peaksime ka võtma seisukoha Jakuutias, Tõvas ja Altais saadud kogemuste tõelisuse osas? Ei. Meil pole selleks voli, pädevust ega vähimatki tahtmist.

Õhtu eel kuuleme kolme rahvalauliku musitseerimist. Kaks meest ja üks naine laulavad altai rahvalaule, saates end keelpillidel. Meeste kurgulaul meenutab Tõva stiile (sõgõt, kargõraa, höömei), õrn ja sulnis naishääl on neile kontrastiks.

• L 8 sept Sailugemski Rahvuspark – Tašanta – sisenemine Mongooliasse – Durbet-Daba kuru 2482 m – Ulaanbaišint – Tsagaannuur – Ogotor-Hamrõn-davaa (kuru) 2119 m – Üüreg nuur (järv). Läbisõit 263 km, 4−16 °C, õhurõhk 750−824 mbar, pilves, kerge vihm, kõrgus merepinnast 1782−2482 m.

Hannes ei tunne end kuigi tervena. Tekib kahtlus, et äkki mõjus eilne osalemine šamaaniriitusel pahasti. Loodame, et tervisehäda on kerge ja möödub kiiresti. Mõnel teisel ilmnevad probleemid seedetrakti päramises osas, mistõttu peame teel tavalisest sagedamini peatusi tegema. Ehk on tolku Ravi-Buddha mantra retsiteerimisest? Tadjata Om Bekandze Bekandze Maha-bekandze Radžja Samudgate Soha.*

Land Cruiser II šarniiri või roolivardaga on midagi korrast ära. Hannes väidab, et kuuleb iseäralikku heli ja tunneb rooli loksu. Kaasreisijana ei kuule ja ei tunne seda, aga kui ise kasvõi korraks rooli asuda, on selge, et asi pole õige. Esialgu pole midagi teha, tuleb vaid ettevaatlikult sõitu jätkata.

Piiriületus on aeganõudev. Kuigi ärkasime hommikul vara, et jõuda piiripunkti poolteist tundi enne selle avamist, on meie ees elavas järjekorras juba kümme autot. Iga auto passi- ja tolliformaalsuste vormistamiseks ning autos sisalduva kraami põhjalikuks kontrollimiseks kulub ligi pool tundi. Seega siseneme Mongooliasse alles pärastlõunal. Kellaaeg teisel pool piiri Hovdi ajavööndis jääb esialgu samaks (UTC+7).

Varasematel reisidel on meid kohalikega lävimisel ikka aidanud Tiina, kes suudab vähemal või enamal määral suhelda umbes kümnes keeles. Muu hulgas saime tänu sellele hädaga hakkama isegi Tiibeti lääneosas, kus kõneldakse ngari dialekti, ning Mauritaanias ja Lääne-Saharas, kus on levinud araabia keele läänemurded. Kuid siin Tiina filoloogilised oskused ei aita ja neist paarikümnest mongolikeelsest sõnast, mis on peitunud mu sügavasse mälusoppi, pole samuti abi. Otsustame palgata tõlgi, kes loodetavasti suudab olla ka teejuhiks. Tovšuu on pärit pealinnast, räägib üsna soravat inglise keelt ja teab palju stepinomaadide eluolust, kuid paraku viibib ta maa lääneosas esmakordselt ning teejuhiks osutume pigemini meie. Ja teinegi probleem: Bajan-Ölgii aimakis (mongoli k Баян-Өлгий аймаг) elavad peamiselt (93%) islamiusulised kasahhid, Tovšuu aga kasahhi keelt ei valda.

Söögimajas, õigemini -telgis, saame siiski edukalt hakkama, kasutades ka näpuga viitamist ja muud kehakeelt. Saadaval on kahte sorti aurutatud pelmeenid, mida kasahhid nimetavad мәнті’ks, mongolid бууз’iks. Ühed on valmistatud lambalihast, lisatud on kartulit ja küüslauku, teiste sisuks on veiseliha, sibul ja maitseroheline. Kaaslaste sõnul lõhnavad mõlemad hõrgult ja ületavad maitseomadustelt äsja Siberis söödud pelmeene. Need, kes liha ei söö, närivad ümmarguses saviahjus küpsetatud heledapoolset leiba (kasahhi k тандыр-нан) ja rüüpavad peale kumõssi.

SibMong NaadamMongoolia nii-öelda metsikus läänes puuduvad peaaegu teed kui niisugused. Isegi need „maanteed”, mis on märgitud maakaardile jämeda joonena, on tegelikult üksnes autojäljed stepis või kõrbeliivas. Need kord hargnevad, kord ühinevad taas ja mõistagi pole ainsatki teeviita. Teelt eksimise võimalus on väga suur või õigemini on eksimist peaaegu võimatu vältida. Paaril korral avastame, et oleme märkamatult sattunud õigelt teelt valele rajale, mis lõpeb mõne karjusepere jurtade juures. Jätkame teekonda peamiselt päikese ja kompassi järgi orienteerudes. Ühel hetkel jõuame tõdemusele, et oleme täiesti vales kohas, liiga lõunas, ja õigest „teest” lahutab meid mäeahelik. Õnneks paistab see olevat ületatav, meie maasturid on ju spetsiaalselt off-road’iks kohandatud. Selle eksimise tõttu aga satume juhuslikult nägema sadu kui mitte tuhandeid ratsanikke! (pildil).
Toimub kasahhide naadam’i esimene päev, mille kavas on hobuste võiduajamine. Võisteldakse viies kategoorias vastavalt hobuse vanusele ja selgitatakse välja ratsutajate esiviisik, nende hulgas tšempion. Ega’s naadam pole üksnes kasahhide spordipidu, sarnaseid võistlusi peetakse mujalgi Sise-Aasias. See on omamoodi triatlon, lihtsalt selle vahega, et ujumise, jalgrattasõidu ja jooksu asemel võisteldakse maadluses, ratsutamises ja vibulaskmises. Nõnda ei piirdu ka siinne võistlus tänase võiduajamisega, homme selgitatakse kangematest kangemad maadluses ja vibulaskmises. Ja tegelikult on naadam eelkõige küll sõjalis-sportlik kolmevõistlus, aga vähemalt samavõrra ka festival või sotsiaalne sündmus, kust ei puudu ka kultuslik aspekt.

Jõuame Uvsi aimakki. Muudkui veereme ja veereme, siin-seal on näha loomakarjasid, kuid mitte ainsatki inimhinge. Seda pilti toetab ka statistika, rahvastiku tihedus regioonis on vaid pisut üle ühe inimese ruutkilomeetri kohta. Aimaki rahvastiku moodustavad peamiselt oiraadi hõimud: dörvödid (mongoli k дөрвөд, 40%), bajadid (баяд, 30%) ja hotonid (хотон), aga samuti halhamongolid, tõvad ja kasahhid.

Pikaleveninud piiriületuse ja teelt eksimise tõttu ei jõua me tänaseks planeeritud sihtkohta Ulaangomi, vaid püstitame laagri Üüreg nuur‘i (mongoli k нуур – ‘järv’) äärde. Kargelt maaliline järv (pildil) asub 1425 meetri kõrgusel merepinnast ja on ümbritsetud enam kui 3000-meetriste lumiste tippudega.

* Sanskritikeelset Ravi-Buddha mantrat retsiteeritakse Mongoolia ja Tiibeti kloostrites enamasti sellisena, lühendatuna ja mugandatud hääldusega.

• P 9 sept Üüreg nuur (järv) – Ulaan davaa (kuru) – Ulaangom – Uvs nuur (järv) – Baruun-turuun – Altan els (liivadüünid). Läbisõit 431 km, 2−16 °C, pilves, kerge vihm, õhurõhk 791−861 mbar, kõrgus merepinnast 1380−1980 m.

Hommikul ületame 1972 meetri kõrguse Ulaan davaa (‘punane kuru’), mille tipus on hiiglaslik ovoo, šamanistlik annetuspaik. Kulgedes stepis mööda vaevu eristatavaid radu, eksime jälle teelt. Õnneks märkame kõrvalekaldumist üsna pea ning liigseid kilomeetreid ja asjatut sõiduaega ei lisandu märkimisväärselt. Siis aga – sa tuhat ja tuline! – kuivanud jõesängi läbides jääb Land Cruiser II suurte kivimürakate vahel põhja peale kinni. Ei saa enam edasi ega tagasi. Püüame kolmekesi maasturi esiotsa veidi kergitada, kuid inimjõud kolm tonni kaaluvast autost ikka jagu ei saa. Appi tuleb Land Cruiser I oma vintsiga, mõne aja pärast on jõesäng ületatud ja me oleme valmis teekonda jätkama. Auto ei saanud oluliselt vigastada, sest just selliste juhuste tarvis on selle alla kinnitatud terasplaadist põhjakaitse.

Liigume mööda Uvs nuur‘i lõunakallast. See on Mongoolia suurim järv, mille pikkus on 84 ja laius 79 kilomeetrit, legendi järgi põhjatu. Järve voolab sisse 38 jõge, välja mitte ainsatki. Vesi aurustub ja seetõttu on järve soolasus viis korda suurem maailmamere keskmisest. Siin pidavat pesitsema üle 200 linnuliigi: kaarnad, haned, pardid, kotkad, kajakad… Kuid meile valmistab Uvsi järv pettumuse, sest kaldani jõudmine nõuab sedavõrd vaeva, et loobume sellest ettevõtmisest.
Kontinentaalne kliima on iseloomulik Mongooliale tervikuna, siin saavad kokku igikelts ja liivakõrb, põhjapõder ja kaamel. Ent Uvs nuuri piirkond pidavat olema riigi kõige kontinentaalsem osa, kus suvel on registreeritud soojapügalaid üle 40 ja talvel külmakraade 50.

Meie mahajäämus kavandatud reisigraafikust suureneb veelgi, sest teeolud on eeldatust märksa raskemad. Õhtuhämaruse saabudes saab selgeks, et Bayantes on liiga kaugel – me ei jõua sinna täna parimagi tahtmise korral. Keerame rajalt kõrvale ja seame oma laagri üles liivadüünide vahele kohta nimega Altan els (mongoli k Алтан элс – ‘kuldne liiv’). Teeme kiiresti süüa ja joome rohkelt kuuma teed, sest öö tõotab tulla külm, vihmane ning tuuline. Katusetelgid lausa õõtsuvad ja värisevad tuule käes. Hetke pärast saabub absoluutne tuulevaikus, möödub paar tundi ja jälle pöörab ilm rajuks. Korraks taevas selgineb (pildil), mõni hetk hiljem avanevad taevaluugid. Mongoolia kõrbeilmad on ikka ettearvamatud.
Öösel, kui tormihääled ja telgi vappumine peletavad une, liiguvad mõtted salapärasele olendile, kes elab väidetavalt Mongoolia Gobi liivakõrbe inimasustuseta lääneosas. Otsekui košmaarses poolunes visualiseeruvad üpris selgelt kirjeldused, mida olen lugenud surmava jämesooleussi (mongoli k олгой хорхой) kohta. Ussi pikkus pidavat olema 60–90 ja läbimõõt umbes 20 sentimeetrit, värvuselt on ta punane. Nimetuse on ta saanud sarnasuse tõttu lehma jämesoolega. Olgoi-horhoi‘d on kirjeldatud kui jalgadeta ja peata vorsti, kes on suuteline tapma loomi ja inimesi distantsilt, oletatavalt kas mürgi või elektrilaenguga. Leidub inimesi, kes väidavad, et on surmaussiga kohtunud. Mõistagi on olgoi-horhoi jõudnud kirjandussse, maalikunsti ja filmi. Kas tegu on samasuguse fenomeniga nagu Šotimaa Loch Nessi järvekoletis ja Himaalaja karvane lumeinimene? Kas ta eksisteerib reaalselt või üksnes inimeste fantaasias? Meie laagriplats asub küll Lääne-Mongoolia inimtühjas liivakõrbes, kuid Altan els jääb Gobist siiski mõnevõrra põhja poole, seega surmaussi kallaletungi vast kartma ei pea. Püüan uinuda.

• E 10 sept Altan els (liivadüünid) – Tes – Bayantes – Tudevtei – Numrug – Telmen nuur (järv) – Tosontsengel. Läbisõit 330 km, 1−12 °C, pilves, öösel kerge vihm, õhurõhk 799−860 mbar, päikeseloojang 20.50, kõrgus merepinnast 1400−1996 m.

Septembrikuistel varajastel hommikutundidel ulatub kraadiklaasinäit vaevu nulli ligi ja telgikatust katab öisest külmast tunnistust andev õhuke jäine kirme, ent päikesepaistelisel pärastlõunal saab korraks isegi särgiväel ringi käia. Päikeseprille ei saa aga täna eest võtta, tuuleiilid keerutavad liiva silma.

Välistamaks edaspidiseid eksimisi võtame Toomasega ohjad enda kätte: tema jälgib pedantliku täpsusega elektroonilist kaarti, mina paberkaarti ja kompassi. Vähemalt esialgu paistab, et püsime õigel suunal. Kuid autode tervislik seisund halveneb üha. Land Cruiser II šarniiri või roolivarraste loks tundub suurenevat. Ühes suuremas külas näeme autoremonditöökoda, kus on võimalus autot kergitada ja heita pilk roolimehhanismile altpoolt. Kohalike remondimeeste ning meie asjatundjate Hannese ja Toonarti ühine arvamus on, et auto vajab hiljemalt Ulaanbaataris remonti. Aga… Saanud sõita vaid mõne kilomeetri, on Land Cruiser I esiosas kuulda halvaendelist metalset kolinat – see on kurat teab mis. Peatume. Juhipoolse esiamordi ülemine kinnitusmutter, seib ja kummist puks on kadunud ning amortisaator on viltu vajunud. Õli voolab sellest välja. Niimoodi ei saa sel äärmiselt ebatasasel teel kilomeetritki edasi sõita, aga oleme lähimast külast vähemalt 60 või 65 kilomeetri kaugusel. Asume kadunud puksi, seibi ja mutrit otsima. Kõnnime vihmas ja tuules pool kilomeetrit tagasi ja ennäe − Toomas leiabki puksi ja seibi, ent mutter jääb leidmata. Laename ühe sarnase mutri teise maasturi küljest. Võtame ratta alt ja pärast mõningast pusimist on asi niikaugel, et saame sõita hiinlastest tee-ehitajate laagrisse, et paluda neilt abi. Laseme kinnitada amortisaatori ajutise keevituse abil ja võime teekonda ettevaatlikult jätkata, loodetavasti Ulaanbaatarini, sest väljaspool pealinna ilmselt sobivaid remondivõimalusi pole.

Kohtume kohalike karjustega, alustuseks joome soolast süütei tsai’d (mongoli k сүү – ‘piim’, цай – ‘tee’). Vähe arenenud maitsemeel ei võimalda tuvastada, kas teele on lisatud kaameli-, hobuse-, jaki- või lambapiima. Nomaadid kurdavad karjavaraste üle, süüdistatakse tõvasid. Kaameleid nad ei varastavat, küll aga saabuvat nad siia aeg-ajalt salaja öösiti ning viivat kaasa hobuseid ja muid kariloomi. Seda võiks ehk pidada lihtsalt laimuks naaberrahva aadressil, kuid sarnast juttu kuulsime ka Altai Vabariigis, kust tõvad olevat hiljuti tuuri pannud 60-pealise hobusekarja.

Viibides Mongoolias mitmendat päeva, ei suuda kuidagi vabaneda mõttest, et kunagi oli mongolite impeerium suurim ja võimsaim kogu maailmas, ulatudes Vaikse ookeani rannikult Kesk-Euroopani. Üksnes keiser Traianuse-aegne Rooma keisririik kannataks ehk võrdluse välja. Kuid võrdleme teisest aspektist… Mis on meile pärandunud Roomast? Colosseum, Pantheon, rikkalik arhitektuur, skulptuur, kirjandus, mütoloogia, filosoofia, mis on säilinud kirjalikul kujul. Ent siin? Pole Tšingis-khaani ja Hubilai-khaani aegadest pärit luksuslikke losse, paleesid, taevasse kõrguvaid pühakodasid ega raamatukogutäit kirjandust. Nomaadidest karjakasvatajate elustiil ja kultuur olid Roomaga võrreldes hoopis teistlaadi. Mongolite hiigelimpeeriumist on materiaalsel kujul säilinud vaid „igav liiv ja tühi väli”, kui kasutada värsirida eesti luuleklassikast, ning sellega kaasnevad legendid ja rahva kollektiivses mälus säilinud mälestustekillud kunagisest hiilgusest ja võimsusest.

• T 11 sept Tosontsengel – Ih-Uul – Terhiin Tsagaan nuur (järv) – Tariat – Tsetserleg. Läbisõit 348 km, 0−12 °C, õhurõhk 746−827 mbar, vahelduv pilvitus, päikesetõus 7.58, loojang 20.34, kõrgus merepinnast 1691−2550 m.

SibMong OvooStupaMäekurudele kokkukuhjatud kivihunnikutest oleks ehk olnud põhjust rääkida juba varem, sest neid leidus ka Burjaatias, Hakassias, Tõvas ja mujalgi. Ja mitte üksnes mäekurudel, vaid ka mäetippudel, jõgede ühinemiskohtades, järvede kaldal, ja mõnikord lihtsalt teede veeres. Neid kivikuhilaid (pildil vasakul) nimetetakse eri keeltes veidi erinevalt: mongoli k овоо, burjaadi k обоо, hakassi k обаа, tõva k оваа. Kurule püstitatud ovoo tähistab ühtlasi veelahet ja sageli ka eri hõimude territoriaalset piiri. Neis paigus viiakse läbi šamanistlikke rituaale, pritsitakse igasse ilmakaarde viina, tuuakse annetustena kive, riideribasid, palvelippe, münte, maiustusi … Algselt oli sel puhul tegemist šamanistlike riitustega, kuid ovoode austamise traditsioon on üle kandunud ka budismi. Mongoli ja burjaadi budistid sooritavad tavaliselt päripäeva kolm ringi ümber ovoo, sarnaselt ümber stūpa tehtavate ringidega. Ovoo “peremeesteks” peetakse tavaliselt surnud šamaanide hingi või taevaseid jumalusi. Ovoo on paik, kus on võimalik pöörduda Kõrgemate Jõudude poole ning suhelda Kõrgemas Maailmas elavate esivanematega.

Täna tuleb ületada kolm mäekuru. Kõige enam avaldab neist muljet üle Tarvagatai aheliku viiv enam kui 2500 meetri kõrgune Solongotõn davaa. Selle harjal on suur kivikuhjatis. Sarnaseid leidus ka Burjaatias, Hakassias, Tõvas ja mujalgi. Ja mitte üksnes mäekurudel, vaid ka mäetippudel, jõgede ühinemiskohtades, järvede kaldal ja mõnikord lihtsalt tee veereski. Kivikangruid (pildil) nimetatakse keeleti veidi erinevalt: mongolid ütlevad овоо, burjaadid обоо, hakassid обаа, tõvad оваа. Kurule püstitatud kivikuhila tähistab ühtlasi veelahet ja sageli hõimude territoriaalset piiri. Neis paigus viiakse läbi šamanistlikke rituaale, pritsitakse igasse ilmakaarde viina, tuuakse annetusena kive, riideribasid, palvelippe, münte, maiustusi. Algselt oli tegemist šamanistlike riitustega, kuid see traditsioon on üle kandunud ka budismi. Mongoli ja burjaadi budistid teevad ümber ovoo tavaliselt kolm ringi päripäeva sarnaselt ümber stuupa tehtavate ringidega. Kivikangrute peremeesteks peetakse tavaliselt surnud šamaanide hingi või taevaseid jumalusi. Siin on sobilik pöörduda kõrgemate jõudude poole ja suhelda teispoolsuses viibivate esivanematega.
Ületanud Tarvagatai aheliku, satume ühtlasi Zavhani aimakist Arhangai aimakki. Päev lüheneb meie jaoks tunni võrra, sest siit algab Ulaanbaatari kellaajavöönd (UTC+8). Peagi jõuame kauni, enam kui 2000 meetri kõrgusel asuva mageveejärve äärde. Terhiin Tsagaan nuur (mongoli k цагаан – ‘valge’) on arvatavasti tekkinud vulkaanipurske tagajärjel. Legend aga kirjeldab järve tekkimist nõnda: üks vanapaar võtnud kaevust vett ja unustanud selle katta kaanega. Vett aina voolas ja voolas, kuni kogu nõgu täitus veega. Üks kangelane aga lasi siis noolega mäetipu maha, mis kukkus vette ja kattis kaevu. Sellest tipust moodustuski saar.
„Valget” järve ümbritsevad kustunud vulkaanikraatrid mitme miljoni aasta tagusest ajast. Purske tulemusena on maapind kaetud musta vulkaanilise kivimiga. Kui ilm oleks parem, võiks ronida 2400 meetri kõrgusele Horgo vulkaanikraatri servale. Vulkaani lõunanõlva ilmestavad jahtunud laavast moodustised, mille kohta kohalikud ütlevad „basalt-jurtad”. Kas sõidame järve vastaskaldale ja jääme laagrisse? Väga konarlik tee, aina langev õhutemperatuur ja taevasse kogunevad tumedad vihmapilved teevad otsuse meie eest – jätkame sõitu Tsetserlegi (mongoli k Цэцэрлэг – ‘aed’). Kuigi see võtab tunde, jõuame sinna veel valgevarus kohale.

Tsetserlegis külastame linna endist peakloostrit (Bujandelgeruuleh hiid), kus kunagi tegutses 1000 munka. Kuna klooster muudeti muuseumiks, pääses üks tempel viiest imekombel Stalini-aegsest totaalsest hävitustööst. Seal on eksponeeritud mongolite traditsiooniline elustiil, rõivad, tööriistad, jurta, pillid, relvad, thangka’d, käsitöötooted. Kloostriesist ehib Öndör Gegeen Zanabazari  (sanskr k Jñānavajra − ‘teadmise teemantvälk’) kuju. Olen selle auväärt mehe tegemistega tuttav juba tudengipõlvest, mil ostsin mõned tema loomingule pühendatud kunstialbumid. Kuna tegemist oli Mongoolia budismi ja kunsti ühe kõige olulisema tegelasega, oleks ehk mõistlik temast veidi rääkida. Zanabazar oli Tüšeet-khaani poeg, XVI Džebtsun-Damba hutuktu, esimene bogd-gegeen. Ta tunnistati halhamongolite vaimseks liidriks juba nelja-aastaselt, hiljem andis V dalai-laama talle sanskriti keelest tuleneva nime Zanabazar, mille tähendus on „teadmise teemantvälk”, ning tunnistas ta Tiibeti kuulsa õpetlase Taranatha kehastuseks. Zanabazar levitas gelugi koolkonna budismi, sulandades sellesse elemente ka sakja õpetustest, mis olid tollal siin levinud. Lisaks oli ta skulptor, maalija, arhitekt, poeet, õpetlane ning arendas välja soyombo kirja mongoli keele kirjapanekuks. Tema kuulsad skulptuurid on 21 Tārāt ja Vajradhāra. Usutavasti puutume Ulaanbaataris tema nime ja töödega veel kokku.
Kloostri juurest jalutame mäe otsa Galdan-zuu templi juurde, mille ees kõrgub seitsmemeetrine seisev Buddha-kuju.

• K 12 sept Tsetserleg – Altan-Ovoo – Hotont – Harhorin. Läbisõit 127 km, −2 kuni +15 °C, suhteline õhuniiskus 55%, tuule kiirus 6 m/s, pilvitu, õhurõhk 826−850 mbar, päikesetõus 7.47, loojang 19.27, kõrgus merepinnast 1480−1695 m.

Hommikul käime Tsetserlegi turul.

Tänane kavandatud teekond on umbes 120 kilomeetrit. Siinkohal tahaksin nimetada üht vana mongoli pikkusühikut − өдрийн газар ehk päevane ratsateekond, mis vastab 90−100 kilomeetrile. Aegu on möödunud, tehnika on arenenud, meil on head maasturid, mille mootori võimsus olevat 175 hobujõudu. Kuid meie tänase päeva teekonnaks siinsetes teeoludes kujuneb arvatavasti alla 2 өдрийн газарi ehk vähem kui kaks tinglikku ratsa päevateekonda. Teele jäävad ka kaks mäekuru: Bulgiin davaa, Oliin hotol.

Karakorumi ehk Harhorini rajamisega Uiguuri linnade varemetele Orhoni orgu tehti algust aastal 1220 Tšingis-khaani käsul. Tööd lõpetati 15 aastat hiljem, juba Tšingis-khaani poja, Ögedei-khaani (Өгэдэй, 1186−1241) valitsusajal. Linn oli väga kosmopoliitne ja religioosses mõttes tolerantne. Karakorumi õitseaeg jäi vahemikku 1235−1260. Aastal 1235 kogunes mongolite suurkogu ehk kurultai ja otsustas, et Mongoli Impeerium peab laienema mitmes suunas. Aasta hiljem vajutatigi gaasipedaal põhja. Ögedei-khaanil oli plaan jõuda välja “Suure Mereni” ehk Atlandi ookeanini. Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania siiski pääsesid, küllap seetõttu, et aastal 1241 Ögedei-khaan suri. Sellegipoolest, Karakorumist valitseti hiiglaslikku impeeriumi, milliseid pole eksisteerinud varem ega sündinud hiljem. Suur osa Aasiast ja Venemaast oli juba alistatud, XIII sajandi teises pooles ründasid mongolid Poola, Tšehhi, Sileesia, Ungari, Austria, Serbia, Horvaatia, Transilvaania ja Bütsantsi alasid. Euroopa värises mongolite ees. Näiteks Rooma paavst Innocentius IV saatis mongoli suurkhaanide juurde oma saadikud ning andis välja bullad, milles palus kristlikke riike mitte rünnata ja kristlasi mitte tappa. Saksa-Rooma keiser Friedrich II pöördus tulise palvega kristlaste poole, et Euroopa ühendaks oma jõud vastupanuks mongolitele. Prantsusmaa kuningas Louis IX Püha saatis oma saadikud suurkhaani juurde, et luua mongolitega sõbralikud suhted. Vahemikus 1260−1380 kaotas Karakorum Suur-Mongoli Impeeriumi pealinna staatuse ja jäi üksnes Mongoolia pealinnaks. Aastal 1368, mil lõppes mongolite Suure Yuán-dünastia valitsusaeg, naases mongolite valitsus pärast 110 aastat Hiinast kodumaale. Karakorum muutus taas olulisemaks ja õitsvamaks. Kuid see ei kestnud kaua, 1388. aastal vallutasid ja hävitasid linna Míng-dünastia väed. Tänaseks pole linnast alles midagi peale ühe kivist kilpkonna ja pinnase alla mattunud rusuhunnikute.

Kuigi teame, et Mongoolias on valitsev Tiibeti budism, pandi just Mongoolias paika, kuidas peavad asjad käima Tiibetis. Ögedei-khaan ja Hubilai-khaan toetasid Tiibeti sakya koolkonna ülemvaimulikke − vastavalt siis Sakya Paṇḍitat (1182−1251) ja Phagpa laamat (1235−1280). Hubilai-khaani vennad Möngke-khaan (1209−1259) ja Hülegü-khaan aga toetasid drikung kagyu koolkonda, mistõttu tekkis Tiibetis rivaalitsemine sakya ja drikungi vahel.
Eelnev jutt puudutas eelkõige XIII sajandit. Kuid mongolid määrasid Tiibeti asju ka hiljem. Näiteks võimukas Altan-khaan (1507−1582) lõi liidu Tiibeti kollasemütsiliste budismikoolkonnaga, andis Sönam Gyatsole (1543–1588) dalai-laama tiitli ning ühtlasi gelugpale ulatuslikud privileegid. Muide, me kõik teame, kes on dalai-laama, kuid selle teokraatliku institustsiooni seotust Mongooliaga näitab kasvõi see, et dalai tähendab mongoli keeles merd või ookeani.

Heidame põgusa pilgu ka siinsele kuulsale Hõbedasele Puule, mis kuulus Tšingis-khaani pojapoja Möngke-khaani palee juurde ning mis kujunes Karakorumi sümboliks. Selle valmistas Pariisi päritolu khaani-õukonna kunstnik Guillaume Bouchier. Puu all on neli lõvi, puu otsas neli madu, kõige tipus kuldne ingel. Iga madu pakub ühte jooki − üks airagi ehk fermenteeritud märapiima Mongoolia põhjaosale, teine mee-mõdu Euroopa läänele, kolmas viinamarjaveini lõunale, ja neljas riisist valmistatud alkohoolset jooki idale.

Seoses Harhoriniga vääriks ehk mainimist veel üks detail. Nimelt, meile hästi tuntud Eestimaalt pärit mees Vend Vahindra ehk rahvapäraselt Paljasjalgne Tõnisson olevat siin viibinud aastal 1905, samuti olevat ta Erdene-zuu kloostris viibinud aastavahetusel 1905−1906, mil kohtunud legendaarse Dža-laamaga.

• N 13 sept Harhorin – Lun – Hustai ahelik – Ulaanbaatar. Läbisõit 430 km, 1−15 °C, vahelduv pilvitus, tugev tuul, õhurõhk 852−893 mbar, päikesetõus 6.42, loojang 19.09, kõrgus merepinnast 1065−1465 m.

SibMong ErdeneZuuTeeme külaskäigu Erdene-zuusse (mongoli k Эрдэнэзуу хийд − ‘saja aarde klooster’). Juba eemalt paistavad kloostrikompleksi ümbritsevad müürid (400 × 400 m) koos 108 stūpaga. Kloostri ajalugu ulatub aastasse 1580, mil Abtai-khaan (mongoli k Автай сайн хаан) koos oma venna Tumenheniga külastas III dalai-laamat ja väljendas soovi ehitada Mongooliasse budistlik tempel. Dalai-laama soovitas rekonstrueerida vana tempel Karakorumis. Vastavalt dalai-laama soovitusele taastatigi tempel Tahai varemetele ning sellest sai Erdene-zuu peatempel. Hiilgeaegadel elas kloostris 1000 laamat. Alustuseks teeme koos Tiina ja Aivoga visiidi kloostriülema juurde, kingime talle khatak‘i ja vestleme pool tundi. Kohe on algamas rituaal, osaleme selles ning saame õiguse ka salvestada. Audio-salvestist saab kuulata siit.

Järgmine äramärkimist vääriv paik on Hustai mäeahelik. Ja seda mitte üksnes oma võrratute maastike pärast, vaid ikka eelkõige Mongoolia metsikute ehk Prževalski hobuste (lad k Equus przewalskii) tõttu. Teatavasti on tegemist Punasesse Raamatusse kantud liigiga, kes küll 1960-ndatel aastatel loodusest hävis, kuid keda tänu kasvandustes ja loomaaedades peetud isenditele on alates 1990-ndatest aastatest loodusesse tagasi toodud. Mööda kitsaid teeradu tungime mägede vahele, ent esimese tunni jooksul ei näe ühtki hobust, ei palja silmaga ega binokliga. Ent siis … õhtuhämaruse saabudes ilmub neid kümnete kaupa meie vahetusse lähedusse. Toomas satub pildistamisest erilisse hasarti. Kuid ega’s siin ei ela üksnes ulukhobused, see paik on koduks ka hirvedele, metssigadele, metsikutele lammastele, metsikutele kassidele, mägikitsedele, mongoolia gasellidele, ilvestele, huntidele, rebastele, kuldsetele kotkastele, luikedele, must-toonekurgedele, öökullidele jne.

Vastavalt esialgsele reisiplaanile peaksime täna jääma siiakanti ööbima kas jurtadesse või telkidesse, ent endalegi ootamatult otsustame pimedas ette võtta veel paaritunnise sõidu pealinna. Miks nõnda? Sest riided vajavad pesemist, sest ka ise tahaksime pesta end duši all või saunas, sest tahaksime vaheldust dehüdreeritud matkatoitudele, sest tahaksime mõneks päevaks unustada metsapeatused ning kempsuks nimetatavad räpased augud maa sees, sest oleme tüdinud telkides külmetamisest, sest tahaksime likvideerida lüngad blogi sissekannetes, sest autod vajavad hooldust ja remonti … Lisaks muudele probleemidele on vahepeal hakanud sterikima ka Land Cruiser II roolivõimendi.

• R 14 sept Ulaanbaatar. Läbisõit 19 km, −3 kuni +14 °C, vahelduv pilvitus, õhurõhk 785−875 mbar, suhteline õhuniiskus 74%, tuul 16 m/s, vahelduv pilvitus, päikesetõus 6.27, loojang 19.07, kõrgus merepinnast 1350 m.

Tänase päeva pühendame tutvumisele Ulaanbaatariga (mongoli k Улаанбаатар − ‘punane kangelane’). Alustuseks pean ütlema, viibisin seoses filmivõtetega siin linnas 28 aastat tagasi ning see on tundmatuseni teisenenud, muutunud tõeliseks metropoliks.

SibMong AvalokitesvaraEsmalt külastame Gandantegtšenlini kloostrikompleksi (mongoli k Гандантэгчэнлин хийд − ‘täieliku rõõmu suur asupaik’). See on rajatud V Džebtsun-damba hutuktu (mongoli k Жавзандамба хутагт) initsiatiivil aastal 1809. Tõsi küll, esimesest templist on alles vaid puidust sammas. Nagu juhtus kõigi teiste kloostritega Mongoolias ja Nõukogude Liidus, nõnda suleti ka see 1930-ndate aastate teises pooles. Aastal 1944 avati Gandantegtšenlin taas ning tänaseks tegutseb siin üle 150 munga.
Rituaalil veedame vaid paarkümmend minutit. Põhjalikumalt tutvume aga 26,5-meetrise Avalokiteśvara (mongoli k Мэгжид Жанрайсэг) kujuga. Väidetakse, et see on maailma kõrgeim siseruumi skulptuur. Hiigelskulptuuri püstitamise algne idee pärineb XII dalai-laamalt, kes külastas Urga (mongoli k Өргөө, Ulaanbaatari endine nimi) linna aastal 1905. Budakuju valmis aastatel 1911−1913. Arvatakse, et skulptuuri püstitamine võis maksta umbkaudu 1 miljon Vene rubla. Asja taga seisis Bogd-gegeeni valitsuse tollane peaminister. Enam kui 26-meetrise skulptuuri sisemusse paigutati Kanjuri köited, mantrad, ravimtaimi, mitmesuguseid juveele. Kokku kulus 45 kilogrammi kulda, 56 kilogrammi hõbedat ja 400 vääriskivi. Arvatavasti Tšoibalsani korraldusel lammutasid 1937. või 1938. aastal vasest originaalkuju nõukogude sõdurid, väidetavalt olevat skulptuuri detailid viidud NSV Liitu ja ümber sulatatud, kuid kindlaid fakte selle kohta pole. Aastal 1996 valmistati uus vasest kuju, mis kaeti lehtkullaga ja kasutati kaunistuseks 2286 vääriskivi. Kuju sisemusse on paigutatud reliikviad: XIV dalai-laama saadetud täielik kogu Kandžuri ja Tandžuri raamatuid, Tsongkhapa teosed, kõrgete laamade kingitused, eelmiste dalai-laamade juuksesalgud, XIII dalai-laama kingitud Tāranātha näo kujutis ja muid pühasid esemeid. Pjedestaali ehk lootosetrooni sisemuses on jurta, kehaosa toetab 11-meetrine lehise tüvi, mis toodi pühalt Bogd-khaani mäelt. Kuju sissepühitsemisel viidi läbi Kālacakra tseremoonia ja rahvuslik naadam‘i festival. Kuju erineb tavapärasest Tiibeti 4-käelisest Avalokiteśvarast, ta pole istuvas nn lootosepoosis, vaid seisab. Ja tavaliselt on 4-käelise vormi puhul ülemises paremas käes palvehelmed ja vasakus lootoslill, siin aga näeme nektarikannu ja peeglit.

Meie järgmiseks sihtpunktiks on Bogd-khaani palee, mille ehitamist alustati aastal 1893. Kompleksi territooriumil on säilinud kuus templit, kus on hulganisti budistlikke skulptuure (sealhulgas Zanabazari 21 Tārāt) ja thangkasid. Templite naabruses on Vene ehitusmeistrite kavandatud euroopalikus stiilis talvepalee, see on ainus, mis säilinud viimase teokraatliku valitseja neljast residentsist. Eksponaatide hulgas näeme välismaistelt kõrgetelt ametnikelt saadud kingitusi, nagu näiteks 80 rebasenahast valmistatud rüü, 150 lumeleopardi nahast valmistatud jurta ja palju muud luksuslikku kraami. Bogd-khaan, n-ö Elav Buddha, oli loomade fänn, selle tõestusena on siin näha paljude metsloomade topiseid. On ka foto elevandist, kelle valitseja ostis Venemaalt 22 000 rubla eest ja kes kõndis kaks kuud Vene piirilt Ulaanbaatarisse. Elevandi hooldaja − ühtlasi Bogd-khaani ihukaitsja − oli hiiglaslik Öndör (‘kõrge, pikk’) Gongor, kelle pikkuseks on mõõdetud 236 sentimeetrit.
Kes oli Bogd-khaan ja mida kujutab endast bogd-geneenide institutsioon? Just hiljuti lugesin taas mälu värskendamiseks läbi Ferdinand Ossendowski eestikeelse raamatu “Loomad, inimesed ja jumalad”, kus autor üsna põhjalikult kirjeldab oma kohtumisi Bogd-khaaniga. Pärast mandžude dünastia kokkuvarisemist aastal 1911 võttis VIII bogdo-gegeen endale tiitli Bogd-khaan ning kuulutas Mongoolia pärast 200-aastast Hiina ülemvõimu taas iseseisvaks. Aastal 1919 vallutasid hiinlased Urga ja kõrvaldasid Bogd-khaani võimult. Parun Ungern-Sternberg aitas ta 1921 ajutiselt taas troonile, kuid peagi kõrvaldasid kommunistid Bogd-khaani taas poliitilise võimu juurest ning kuulutasid pärast tema surma ümbersündide ahela lõppenuks. Siiski leidsid Tiibeti mungad aastal 1936 uue ümbersünni kohalikus 4-aastases poisis. Bogd-gegeeni IX reinkarnatsiooni − Jampal Namdröl Chökyi Gyaltseni − eksistents hoiti saladuses 1990. aastani. Ta saabus elama Mongooliasse aastal 2011 ehk aasta enne surma. Hiljuti avaldas XIV dalai-laama usku, et juba X bogd-gegeen on Mongoolias sündinud.

Ulaanbaatari keskväljaku ääres näeme Marco Polo elegantset ausammast. Selle paigutamine sedavõrd väärikasse kohta pole juhuslik, sest on ju Marko Polo reisikirjeldused ühed olulisemad infoallikad XIII sajandi teise poole Sise-Aasia ja sealhulgas Mongoolia kohta. Millest kõigest küll messer Marco ei pajata! Kas vennad Polod ka tegelikult siinkandis käisid ning aastaid Hubilai-khaani teenistuses olid, seda me ei tea. Skeptikud igatahes kahtlevad. Kuid kahtlustele vaatamata on Marco Polost aegade jooksul kujunenud otsekui kaubamärk ning kindlasti oleks siinkohal põhjust rääkida temast pikemalt. Nii nagu ka mitmetest khaanidest, Dža-laamast jne, kuid seda kõike on liiga palju, teha tuleb mingi valik … Seetõttu vaid soovitan lugeda eesti keelde tõlgitud raamatut “Marco Polo reisid”. Küll aga tahaksin Mongoolias viibides kindlasti juttu teha ühest Eestimaa taustaga, kuid siinmail erakordselt kurikuulsast mehest − parun Roman Ungern von Sternbergist. On ju enamik eestlasi kuulnud lugusid Ungru krahvist ning baltisaksa Ungern-Sternbergide aadlisuguvõsale kuulunud mõisavaldustest Eestis… Järgnev jutt väljub reisikirja formaadist, aga teema on sedavõrd intrigeeriv, et patt oleks paruni siinsele tegevusele mitte tähelepanu osutada. Ning internetis ju ruumiprobleeme pole.
Romani isa oli Kärdla mõisas sündinud Theodor Leonhard Rudolph von Ungern-Sternberg. Robert (Roman) sündis aastal 1886 küll Grazis, kuid kaheaastasena kolis koos perega Eestisse. Kui laps oli kuuene, lahutasid vanemad abielu ja ema Sophie abiellus peagi Järvakandi mõisniku parun Oskar Hoyningen-Huenega. Poiss kasvas üles kasuisa majas Tallinnas ja esialgu õppis Tallinna Aleksandri (praegu Gustav Adolfi) Gümnaasiumis.
Aastal 1904 suundus noor Ungern von Sternberg Vene-Jaapani sõtta. Ühe versiooni kohaselt lõppes sõda enne, kui Ungern sõjaväljale jõudis, sest ta rändas vahepeal Mongoolias, kus tutvus Dža-laamaga. Teise versiooni kohaselt võitles ta Mandžuurias ning sai mitmeid autasusid. Aastal 1908 lõpetas Ungern von Sternberg Peterburis sõjaväeakadeemia ja teenis Taga-Baikali kasakaväes, kus tutvus mongolite ja burjaatide eluviisiga. Aastal 1912 tegi ta üksi hobusel retke Tšitast läbi metsiku taiga Mongooliasse, et ühineda Dža-laama (mongoli k Жа Лама) vägedega ja osaleda lahingutes hiinlaste vastu. Aastal 1913 naasis Ungern von Sternberg Tallinnasse pere juurde, kuid maailmasõja puhkedes pöördus taas armeesse. Teda peeti vapraks, hulljulgeks, kuid ka vaimselt tasakaalutuks ohvitseriks. Aastal 1917 suunati Ungern von Sternberg Taga-Baikali üksusse, et tagada Mandžuurias valitsusele lojaalne sõjaline kohalolek ja organiseerida vabatahtlike väeosasid. Pärast oktoobrirevolutsiooni asus Ungern von Sternberg oma Mandžuuria erirühma eesotsas võitlema bolševike vastu. Ta võitles küll bolševike vastu, kuid samas keeldus allumast admiral Koltšaki ülemjuhatusele. Aastast 1918 juhatas Ungern von Sternberg vägesid Dauurias. Tema vägi oli segu Vene sõduritest, Taga-Baikali kasakatest, mongolitest ja burjaatidest. Ta paistis silma julmusega vastaste, kohalike elanike ja isegi oma alluvate vastu, teenides ära Verise Paruni hüüdnime. Ekstsentrilise käitumise tõttu kutsuti teda ka Hulluks Paruniks. Ta oli veendunud antisemiit ja tema vägede käe läbi hukkusid paljud sõjategevuse eest ida poole põgenenud juudid.
Paruni idee oli lisaks Mongoolia riigi loomisele ka Qing-dünastia taastamine Hiina troonil, mis oleks lõpuks pidanud viima utoopilise Tšingis-khaani riigi taastamiseni ja väidetavalt ühtse Kaug-Ida budistliku teokraatia tekkeni. Osalt ehk sel eesmärgil abiellus ta Qing-dünastiast pärit printsessiga.
Mongooliat sai Ungern von Sternberg rünnata alles aastal 1920, suundudes kolme ratsaväepolguga Urga peale. Neis kolmes polgus oli tal kokku vaid 800 meest ja 6 suurtükki. Bogd-gegeen andis salaja parunile nõusoleku Mongoolia vabastamiseks. Mitmendal katsel õnnestus tal tiibeti sõdalaste abil lõpuks vabastada bogd-gegeen, keda hoiti oma lossis koduarestis, ning 1921. aasta veebruaris alistus paruni vägedele Urga. Märtsis 1921 kuulutati välja sõltumatu Mongoolia monarhia eesotsas bogd-gegeeniga, riigi tegelikuks valitsejaks tõusis aga Mongoolia vabastaja parun Roman Ungern-Sternberg. Tema filosoofia oli vastuoluline segu vene natsionalismist ja erinevatest Ida usunditest, eeskätt budismist, kuid tema valitsusaega iseloomustas peamiselt sõjaväeline terror. Samas aitas ta kaasa tehnilisele progressile Mongoolias, lastes väidetavalt ehitada Urgasse elektrijaama, lasi puhastada tänavad ja rajada esimese tänavavalgustuse, asutada ajalehe, rajada haiglaid, koolimaju, sildu ning esimese veterinaarialabori.
Pärast mitmeid võitlusi ja sagimisi Venemaa ja Mongoolia vahel soovis Hull Parun siirduda Tiibeti aladele. See idee ei meeldinud tema ohvitseridele ja mongolitest sõduritele, kes ta lõpuks reetsid ja punavägede kätte andsid. Toon siinkohal ära Lenini telefonikõne, mis edastati poliitbüroole: “Советую обратить на это дело побольше внимания, добиться проверки солидности обвинения, и в случае если доказанность полнейшая, в чём, по-видимому, нельзя сомневаться, то устроить публичный суд, провести его с максимальной скоростью и расстрелять.” Sellega nõustusid poliitbüroo neli ülejäänud liiget: Trotski, Stalin, Kamenev ja Zinovjev.
Parun toimetati Novonikolajevskisse (praegune Novosibirsk), kus 15. septembril (täpselt täna 97 aastat tagasi!) peeti kohalikus suveteatris tema üle kuus tundi kestnud avalik kohtuistung. Protsessil süüdistati kohtualust koostöös Jaapaniga, relvastatud võitluses eesmärgiga taastada Romanovite dünastia ning julmustes ja terroris. Ungern von Sternberg olevat öelnud kohtus: “Ungern von Sternbergide üle ei saa keegi kunagi kohut mõista − meie oleme need, kes seadust esindavad siin maailmas …” Parun mõisteti surma mahalaskmise läbi, otsus viidi täide sama päeva õhtul.
Bogd-gegeen austas Ungern von Sternbergi mälestusteenistuste korraldamisega kõigis Mongoolia kloostrites ja templites, XIII dalai-laama kuulutas paruni aga budistliku raevuka jumaluse, kuuekäelise Mahākāla (või dharmapāla Begtse?) inkarnatsiooniks.

• L 15 sept Ulaanbaatar. Läbisõit 9 km, −2 kuni +14 °C, vähene pilvitus, suhteline õhuniiskus 28%, tuule kiirus 6−10 m/s, õhurõhk 871−876 mbar, päikesetõus 6.28, loojang 19.05, kõrgus merepinnast 1350 m.

Tänase päeva peamiseks ülesandeks on maasturite hooldus ja remont. Vahetatakse kütuse- ja õhufiltrid, lisatakse mootoriõli, keevituse abil kinnitatakse paremini Land Cruiser I juhipoolne esiamort, vahetatakse Land Cruiser II roolivardad uute vastu…

Kõikjal näeme üht sümbolit − Mongoolia riigilipul, autode registreerimisnumbritel, plakatitel … See on soyombo (sanskriti k svayambhu − ‘ise tekkinud, eksisteeriv iseenesest’). Selle tähenduse peaks lahti kirjutama… Ülal on leek, mis sümboliseerib koitu, taassündi ning soo jätkuvust. Kolm tulekeelt kehastavad rahva õitsengut kolmes ajas − minevikus, olevikus ja tulevikus. Allpool olevad päike ja kuu sümbiliseerivad valgust ja igavikulisust, seejuures kuldne päike on mongoli rahva ema, poolkuu − isa. Keskel yin-yangi sarnane märk, mida on tõlgendatud kaladena. Horisontaalsed ristkülikud nagu stepitasandik, tähistavad otsekohesust, ausust, avatust, heldust ja õiglust. Kaks vestikaalset ristkülikut on justkui kindlusemüürid, väljendavad mõtet, et kaks sõpra on tugevamad mistahes kindlustustest. Ja lõpuks kolmnurgad − militaarsed sümbolid, nooleteravikud. Ülemine on suunatud sisevaenlase vastu, alumine välisvaenlase vastu.

Mongoli traditsiooniline kiri arendati välja vana-uiguuri kirjast, mis omakorda on kohandatud variant sogdi kirjast. Pärast lühiajalist katset minna üle ladina tähestikule võeti aastal 1937 kasutusele kirillitsa, lisaks mõned üksikud kirjamärgid spetsiifiliste häälikute kirjapanekuks. Seepärast on meil üsna lihtne lugeda lihtsamaid silte, kohanimesid jne. Varem teadsin umbes tosinkonda mongolikeelset sõna − peamiselt muusika ja budismiga seotud sõnavara, nüüd tundub, et olen omandanud järgmise tosina. Šamaan − бөө, must − хар, parmupill − хэл хуур, supp − шөл, vesi − ус, liha − мах, sool − давс, üks − нэг, kaks − хоёр, kolm − гурав, neli − дөрөв, viis − тав, kümme − арав. Kui seda kõike ka aasta pärast mäletaks!

• P 16 sept Ulaanbaatar – Nalaih – Arhust – Erdene – Bayandelger – Baganuur – Bayanmod – Žargalt – Mörön – Öndörhaan (Tšinggis). Läbisõit 374 km, 0−17 °C, õhurõhk 828−890 mbar, suhteline õhuniiskus 40−72%, pilvitu, päikesetõus 6.30, kõrgus merepinnast 1027−1775 m.

Hommikul käime Gachuurti külas, mis asub kümmekond kilomeetrit Ulaanbaatarist idas, et heita pilk Hõbedase Puu koopiale. Sellesama Hõbedase Puu, mille originaal valmistati XIII sajandil ja millest kirjutasin kolm päeva tagasi.

Ent siis tabab meid ebameeldiv üllatus, Öndörhaani suunas kulgev tee on remondiks suletud ning me peame tegema umbes 30-kilomeetrise ringi mööda autodest ummistunud ja kohati väga halba teed. See ümbersõit võtab meilt vähemalt poolteist või koguni kaks tundi. Lisaks kulgeb tänane tee ikka üles ja alla, üles ja alla − ületada tuleb seitse mäekuru: Bajan, Doltuuriin, Bor Hudžirin, Narangiin, Hamar, Nam ja Duutin davaa.

Teatavasti toimuvad sel perioodil Mongoolias ka Hiina, Venemaa ja Mongoolia vägede ulatuslikud ühisõppused. Teedel liiguvad sajad Hiina numbrimärkidega veoautod ning sõjamasinad. Teid küll tavaliikluseks ei päriselt suleta, kuid sõjaväekolonnid tuleb läbi lasta ja mõnikord võtab ootamine päris kaua aega, mis ühtlasi tähendab, et me ei jõua sihtkohta päevavalges.

SibMong GenghisKhanPõikame teelt kõrvale Tšingis-khaani (1155/1162–1227) memoriaali juurde. Me kõik teame, kes oli see vägev mees, kuid siinkohal ehk mõni täiendav aspekt… Üks eriti võimas šamaan, kes võis ihualasti jääl istudes seda sulatada, ennustas Temudžinile, et taevajumal tahab temast teha maailma isanda. Šamaan andis Temudžinile tiitli Tšingis-khaan. Hiljem aga šamaan kuulutas, et Tšingise noorem vend tõukab valitseja troonilt. Seepeale lasi Tšingis šamaani tappa. Laip oevat jäänud kolmeks päevaks jurtasse ja seejärel tõusnud läbi suitsuava taevasse.

Oma varasemate reiside jooksul oleme näinud paljude suurte valitsejate haudu, Meso-Ameerika, Egiptuse ja Sudaani püramiide ja templeid, iidsete Iraani kuningate hauakambreid, samuti Hiina esimese keisri Qín Shǐ Huángdì lausa uskumatult grandioosset matmispaika koos tuhandete terrakotasõrdalastega. Võiks eeldada, et maailma suurima impeeriumi rajaja, Tšingis-khaan, on ka enda nime igaveseks jäädvustamiseks lasknud püstitada hiiglasliku mälestusmärgi, kas siis püramiidi, templi, palee, hauakambri, monumendi või misiganes muul kujul. Paraku ei. Väidetavalt olevat ta palunud, et tema maised jäänused viiakse tema sünnipaika, impeeriumi kesksest võimalikult kaugele, kohta, mis ühtlasi sümboliseeriks impeeriumi põhjapiiri. Küll aga püstitas Tšingis-khaan endale monumendi, mis pole küll kivist ega matallist, ent on ajale vastu pidanud paremini, kui misiganes materiaalses vormis eksisteeriv rajatis. See on aastast 1206 eksisteerinud Mongoli Impeerium ning mitmete stepihõimude liitumisest tekkinud mongoli rahvas. Kuigi tänaseks on suur osa impeeriumi kunagisest hiilgusest tuhmunud, eskisteerib endiselt Mongoolia kui iseseisev riik, eksisteerivad endiselt mongolid kui rahvus, eksisteerivad keel, traditsioonid ja ajalugu. Mainisin äsja Tšingis-khaani sünni- ja surmapaika − selle asukoht on umbes teada, Ononi jõe ääres kusagil Mongoolia-Venemaa piiri lähedal. Tšingis-khaani teema juurde on meil veel põhjust tagasi pöörduda, sest tema üht hüpoteetilist sünni- ja matmispaika on meil kavas külastada kolme päeva pärast.

Jõuame linna, mille ametlik nimi on Tšinggis. Viis aastat tagasi andis Mongoolia parlament (Улсын Их Хурал) endisele Öndörhaanile (‘ülim valitseja’) kuulsa khaani nime, kuid inerts ja harjumused on esialgu veel takistuseks uue nime omaksvõtmisel. Muide, Tšingis-khaani nimi või näopilt on justkui kvaliteedimärgiks kõikvõimalikes valdkondades, tema nimelised on mitmed viinasordid, hotellid ja restoranid, tema nägu kaunistab suuremaid rahatähti jne.

• E 17 sept Öndörhaan (Tšinggis) – Tumentsogt – Hulunbuir – Bulgan – Tšoibalsan. Läbisõit 350 km, 4−22 °C, õhurõhk 894−927 mbar, pilvitu, suhteline õhuniikus 68%, kõrgus merepinnast 780−1095 m.

Nikolai Roerich kirjutas oma 1926. aasta reisipäevikus: “Rabav on Põhja-Ameerika indiaanlaste sarnasus mongolitega”. Ja samas meenub, et meie Ameerikate-reisi päevikus tõin esile samuti sarnasused kahe Mon-silbiga algava maa lõputute rohumaade vahel − need maad on Montana osariik ja Mongoolia. Tõsi küll, esimesel juhul ütleme nende rohumaade kohta preeria, teisel puhul stepp.

Tšoibalsani linnas on põhjust korraks heita tagasivaatav pilk Mongoolia XX sajandi ajaloole. Pärast Lenini surma 1924. aastal sai tollane Mongoolia liikuda oma kommunistlikul teel mõned aastad Moskvast sõltumata. Kuid kui Stalin tuli 1920-ndate aastate lõpul ainuvõimule, alustas ta peagi Mongoolias puhastustööd ja kõrvaldas Mongoolia Rahvarevolutsioonilise Partei liidrid, kuni leidis lõpuks truu käsilase Horloogiin Tšoibalsani (mongoli k Хорлоогийн Чойбалсан) näol. Temast sai kommunistlik liider ja Mongoolia relvajõudude marssal alates 1930-ndatest kuni surmani 1952. aastal. Teda nimetati sageli “Mongoolia Staliniks”. Jossif Vissarionovitši näpunäidete kohaselt alustati kollektiviseerimisega, senistelt omanikelt konfiskeeriti maa ja kari, eraviisiline majandustegevus keelati. Vana põllumajanduse lammutamine toimus kiiremini kui jõuti üles ehitada uus, seepärast oli tulemuseks − nagu Nõukogude Liiduski − suur näljahäda. Tšoibalsani tegevuse tagajärjel suri hinnanguliselt 30 000 kuni 35 000 inimest. Enamik ohvreid olid budistlikud vaimulikud, intelligendid, poliitilised teisitimõtlejad, etnilised burjaadid ja kasahhid ning muud “revolutsiooni vaenlased”. Arvatakse, et ainuüksi 1937. aastal saadeti surma 27 000 inimest, kellest 17 000 olid mungad. Tšoibalsan praktiliselt likvideeris Mongoolias budismi. Samas tema ustavus Jossif Stalinile aitas säilitada Mongoolia Rahvavabariigi nominaalse iseseisvuse, ning mõistagi poliitilise, majandusliku ja sõjalise seotuse NSV Liiduga. Eksisteeris ka Tšoibalsani isikulultus, siiski vähemal määral kui Stalini kultus.
See linn on nimetatud Horloogiin Tšoibalsani järgi. Siinkohal ei jää muidugi märkamata üks mõnevõrra isegi üllatav asjaolu. Teatavasti mõni aasta pärast Stalini surma hakati tema nimesilte maha võtma. 1956. aastal nimetati ümber Stalini-nimeline Moskva autotehas Lihhatšovi-nimeliseks, 1961. aastal võeti Stalini nimi Valgemere-Läänemere kanalilt, samal aastal nimetati Stalingrad ümber Volgogradiks jne. Ent siin, Mongoolias … Aasta on praegu 2018 ning kunangine Баян-Түмэн (‘rikas Tümeen’) kannab endiselt Stalini võitluskaaslase ja kannupoisi Tšoibalsani nime.
Linna lääneosa on poolenisti mahajäetud, sest suur osa venelasi lahkus 1990-ndatel aastatel. Seos Venemaaga on osalt aga säilinud, Tšoibalsan ja Tšita on kaksiklinnad.

SibMong HorsesÕhtul jagame grupi kaheks: Aivo, Raivo, Hannes ja Tiina eelistavad öö möödasaatmiseks hotelli, meie koos Toonarti ja Toomasega sõidame linnast 15 kilomeetri kaugusele maalilise järve äärde telkima. Laagriplatsi ümbrust kaunistavad hobuste karjad (pildil) ning sookurgede, luikede ja hanede häälitsused. Kuid aeg-ajalt satub meepotti ka tilk tõrva − kihulaste hulk on kujuteldamatu, neid pole võimalik loendada sadades ega tuhandetes, neid on miljoneid, õhk on paks, õhk on tumehall. Toonartil ja mul on jalas põlvpüksid, sääred on kaetud nende evameeldivate putukatega.

• T 18 sept Tšoibalsan – Ereentsav – sisenemine Venemaale – Solovjovsk – Borzja. Läbisõit 340 km, 1−20 °C, pilvitu, õhurõhk 932−948 mbar, kõrgus merepinnast 580−735 m.

Teame, et sadakond kilomeetrit enne Venemaa piiri peaksid olema Tšingis-khaani müüri jäänused. Müür on küll tegelikult ehitatud enne suure khaani valitsusaega kitanite poolt, kuid on tuntud Tšingis-khaani müürina. Kunagisel Siiditee ekspeditsioonil kulgesime sadu ja sadu kilomeetreid paralleelselt Suure Hiina müüri Hàn-dünastia aegse osaga, nüüd tahaksime näha siinset müüri. Kulgeme mööda steppi otsides silmapiirilt pinnavorme, mis võiskid kuidagi meenutada müüri või selle jäänuseid. Piirkond on praktiliselt inimtühi, pole kelleltki küsida. Mitme tunni jooksul näeme vaid kahte heinaveoautot; ja pole ka ime, sest teed kui niisugust polegi, on vaid mööda steppi kulgevad autojäljed, mis kord lahknevad, kord ühinevad, kord kaovad, kord muutuvad neljarealiseks “autostradaks”. Igatahes Tšingis-khaani müür jääb meil leidmata.
Vene piiri äärde jääv piirkond −
Tšuluunhoroot (Чулуунхороот) − on probleemne. Siin elab 60–65% halha mongoleid ja 30% burjaate. Peale punase võimu kokkuvarisemist venelased lahkusid ja sumi majandus käis alla. Noorte meeste seas oli tööpuudus kuni 60%. Levis alkoholism, perevägivald. Nüüd on olukord hakanud normaliseeruma.

Mongooliast väljumine võtab küll aega ning toll vaatab üle meie pagasi, kuid kõik laabub probleemideta. Sama ei saa öelda Venemaale sisenemise kohta. Ja nimelt, Toonart ostis Harhorinist Jaapani samurai ajaloolise mõõga ning pedantlikult ausa inimesena ei tahtnud seda salakaubana üle piiri toimetada, vaid soovis deklareerida. Tollis tekkis aga probleem, mitte niivõrd selle pärast, et tegemist on antiikse kultuuriväärtusega, ilmnes hoopiski täiesti ootamatu aspekt − tegemist on külmrelvaga, mille toomine Venemaale pole lubatud. Kohale kutsuti sepetsialistid ja manukad, mõõka mõõdeti ja pildistati, koostati vajalik protokoll ning lõpuks mõistagi ohtlik relv konfiskeeriti. Toonartile jäi õigus taotleda mõõga tagastamist, aga mil moel ja millal see saaks toimuda …? Kogu see jant võttis mitu tundi väärtuslikku aega.

Olime tänaseks planeerinud oma telklaagri poolenisti kuivanud Barun-Torei järve kaldale Dauuria biosfääri kaitsealale, täpsemalt Kulusutai külasse, paraku aga selgub, et piiri ületamise järel pole Venemaa poolel võimalik diislikütust hankida varem kui 90 kilomeetri kaugusel Borzjas. Seega oleme sunnitud oma plaane ja marsruuti korrigeerima.

• K 19 sept Borzja – Hada-Bulak – Bezretšnaja – Mirnaja – Nižni Tsasutšei – Tsokto-Hangil – Aginskoje – Aga (Aginski) klooster. Läbisõit 259 km, 2−23 °C, valdavalt pilvitu, õhurõhk 933−934 mbar, kõrgus merepinnast 700−715 m.

Ülalpool olen märkinud tänasteks temperatuurideks 2−23 °C. Enam kui 20-kraadine vahe, ent tegemist pole valesti mõõtmise ega kirjaveaga, siinsele teravalt kontinentaalsele kliimale ongi iseloomulikud suured temperatuurikõikumised nii ööpäeva kestel kui ka aastaaegade lõikes. Nõnda pole haruldased juhud, mil telgis ööbides peame vastu hommikut täiendavalt rõivaid selga panema ning päikselisel pärastlõunal hakkab palav T-särgis ja põlvpükstes ringi liikudes.

Sõidame suurelt trassilt kõrvale, omamata seejuures piiritsooni sisenemise lube. Meil veab, politsei meie autosid ei peata ega kontrolli dokumente.

Käime Tšingis-khaani väidetavas sünnipaigas. On üldiselt teada, et Tšingis-khaan on sündinud (ilmselt aastal 1161) ja hiljem arvatavasti ka maetud Delüün Boldogi (mongoli k Дэлүүн Болдог) orus, Ononi jõe ääres. Org ulatub nii tänase Venemaa kui Mongoolia territooriumile, samuti ületab Ononi jõgi kahe riigi piiri. Ja nõnda ongi, et burjaadid ja venelased peavad suure khaani sünnikohaks just seda paika siin, kust Mongoolia piirini jääb 38 km, ent mongolid usuvad, et sünnipaik asub sama oru Mongoolia-poolses osas Khentii aimakis, 25 km Vene piirist lõuna pool. Tšingis-khaan olevat palunud matta end sünnipaika, tema surnukeha olevatki toodud siia. Kuhu täpselt ta maetud on? Eksisteerib versioon, et varjamaks tema hauda, olevat sõjavägi koguni nihutanud Ononi voolusängi. Siinsamas lähedal asub Тогоон-шулуун, ‘kivi-katel’, khaani peeker. Eksisteerib legend, et khaan saanud noolest haavata, joonud seepeale kivinõgususse kogunenud vett ning paranenud. Kivi peetakse äärmiselt pühaks. Siin sooritatakse riitust, annetusena tuuakse viirukit, tikke, münte, kive, siniseid khatak-salle. Riituse sooritamiseks tuleb tingimata teha kellaosuti liikumise suunas kolm või mõni muu paaritu arv ringi ümber kivi. Lisaks mainitud kivile asuvad siin südant, maksa ja neerusid ravivad kivid, samuti kivikuhi, mis aitab järglasi saada. Siit mitte kaugel on lame kivi, milles on kaks süvendit, neli-viis korda suuremad normaalsetest jalajälgedest. Neid nimetatakse Tšingis-khaani ning tema hobuse jälgedeks ning neisse kogunev vesi pidavat olema tervendava toimega.
Käime ka Ononi jumalanna (pildil all) templis. Samuti kõrgendiku tipus, kust avaneb lausa jumalik vaade Ononi jõeorule (pildil all).

 SibMong OnonRiver  SibMong OnonGoddess

Õhtu eel jõuame Aga kloostrisse, kuhu jääme ööbima. Kõigepealt kohtume Rabdžung Namgjaliga, äärmiselt sümpaatse ja targa mungaga. Koos tema ja Tiinaga teeme tervitusvisiidi kloostriülema Badma Tsõbikovi (burjaadi k ширээтэ лама Бадма Цыбиков) juurde ning lepime temaga kokku homse tegevuskava.
Algselt oli datsanis lisaks peamisele Tsogchen-duganile veel neli sumed: Чойра (budistliku filosoofia kool), Дуйнхор (Kalacakra), Манла (Meditsiini-Buddha) ja Гунриг (Maha-Vairocana). Lõpuks oli 13 templit, 700 laamat koos mittekoosseisuliste gelongidega. XIX sajandi lõpuks oli datsan kuulus oma meditsiini, filosoofia ja astroloogia koolkondadega. Samuti oli see oluline raamatutrükkimise keskus, siin hoiti enam kui 40 000 ksülograafi ehk trükilauda tiibeti ja mongoli tekstidega. Siin anti välja õpikuid, tiibeti-mongoli sõnastik, rituaalseid tekste.
Aastal 1930 algasid arreteerimised, 1937. aastaks oli alles vaid 32 laamat. 1930-ndate aastate lõpul klooster suleti, laamad viidi Tšitasse ja lasti maha. 1940. aastal paigutati kloostrisse sõjaväeosa. Kunst ja rituaalesemed viidi osalt Moskva, Leningradi ja Ulan-Ude muuseumidesse, osalt lihtsalt rööviti või hävitati. Aastal 1946 avati klooster taas ning kommunistliku režiimi lõpliku kokkuvarisemise eel saadi Leningradist tagasi Maidari kuju ja 250 muud kultuse-eset.

SibMong AgaDatsang• N 20 sept Aga (Aginski) klooster – Aginskoje – Mogoitui – Hara-Šibir – Pervomaiski – Nertšinsk. Läbisõit 218 km, 2−15 °C, õhurõhk 912−939 mbar, valdavalt pilves, vihm, rahe, kõrgus merepinnast 630−930 m.

Tänase päeva põhisisuks on Aga datsan. Kloostri kaitsejumalusteks on hirmuäratav Džamsaran ehk dharmapāla Begtse ja Lhamo. Hommikul osaleme Õpetuse-kaitsjate templis (burjaadi k сахюусан-сумэ) liturgial, mis vältab kaks tundi. Selles osalevad kolm laamat ja üks noviits. Eeslaulja on väga professionaalne. Kuigi suudan tema esitatud tiibeti- ja osalt sanskritikeelsetest keelsetest tekstidest aru saada ülivähe, õhkub tema esitusest mingi eriline vägi. Muusikainstrumentidest kasutatakse honh-kellukest, tsan-taldrikuid, damaru-trummi ja suurt trummi. Templisse on kogunenud lisaks meie kuueliikmelisele meeskonnale veel mõnikümmend kohalikku, kes toovad munkadele ja kaitsejumalustele annetusi ning elavad toimuvale silmnähtava härdusega kaasa. Kloostriülem annab loa rituaalist audio- ja videosalvestise tegemiseks. Enam kui tunni pikkust audio-salvestist saab kuulata siit.
Pärastlõunal teeme kloostriülemaga intervjuu (mille salvestist on võimalik kuulata siit). Badma-laama on budistliku teoloogia “magister”. Ta alustas noviitsina siinsamas Aga datsan‘is, seejärel lõpetas Budistliku Instituudi Ulaanbaataris, aastal 1995 jätkas õpinguid Labrangi kloostris endises Tiibeti Amdo provintsis Hiinas ja Drepung Gomangi kloostris Indias, alates aastast 2000 on ta Aga kloostri ülemlaama. Küsin temalt tiibeti, mongoli ja burjaadi budismi erinevuste, stalinismiaja repressioonide ja hiiglasliku Maitreja-kuju kohta. Samuti esitan provokatiivse küsimuse: miks burjaadi laamad kuulutasid president Medvedjevi Valge Tārā kehastuseks, aga president Putinit mitte? Badma-laama vastab küsimustele burjaadi keeles ning kuna tõlk jõuab kohale hilinemisega, jääbki suurem osa jutust arusaamatuks. Laseme millalgi hiljem selle intervjuu tõlkida mõnda meile mõistetavasse keelde.

SibMong MaitreyaIntervjuu järel korraldatakse meile paaritunnine ekskursioon, mille käigus külastame kõiki templeid, budismiakadeemiat, raamatukogu, heidame pilgu hiiglaslikule stūpale, bodhi-puule. Eriti muljetavaldav on raamatukogu, siin on Kandžuri ja Tandžuri mitmed redaktsioonid, nende hulgas ka väga autoriteetne Derge kriitiline väljaanne. Loomulikult ei puudu siit kollamütsiliste koolkonna rajaja Tsongkhapa “Lamrim Tšenmo” erinevad tõlked ja redaktsioonid. Oma suurusega rabab tulevikubuda Maitreja kuldne skulptuur (pildil). Meile jutustatakse peatempli taastamisest, aastal 2014 puhkenud hävitavast tulekahjust ja paljust muust.
Seoses burjaatide budismiga tahaksin siinkohal tähelepanu pöörata ühele iseärasusele, nimelt paljude munkade abielustaatusele. Üldise arusaama kohaselt peaksid budamungad elama tsölibaadis, abielu on vastuolus budistliku eetikakoodeksi Vinaya Piṭaka ettekirjutustega. Mõned väidavad, et
VIII Bogd-gegeen Džabtsun-damba Hutuktu andis mongoli ja burjaadi munkadele rohelise tule abiellumiseks ning järglaste saamiseks. Võib-olla oli see tõesti nõnda.

Õhtuks jõuame Nertša jõe vasakul kaldal asuvasse umbes 15 000 elanikuga linna − Nertšinskisse.

• R 21 sept Nertšinsk – Amuuri autotee – Never. Läbisõit 706 km, 4−14 °C, õhurõhk 920−964 mbar, vahelduv pilvitus, udu, vihm, kõrgus merepinnast 435−845 m.

Toonart ja Toomas siirduvad varahommikul jõe äärde kalale ning naasevad mõne tunni pärast tühjade kätega. Vetevaimu asjatu tülitamise eest tuli loovutada ka kaks lanti.
Raivo ja Tiina teevad võimalusel igal hommikul üheksa või kümne kilomeetrise jooksutrenni. Internetilevi olemasolu korral kasutan mina seda aega käesoleva blogi kirjutamiseks ning fotode üleslaadimiseks. Kuna täna oleme levist väljas, siis liitun taas ka mina spordiharrastajatega.

Esmaspäeval kirjutasin loendamatutest kihulastest (vaata 17. septembri blogisissekannet). Tänaseks on nii Toonarti kui minu säärtel näha umbes poolsada poole sentimeetrise läbimõõduga lillat hammustusejälge, samas sügelus hakkab juba taanduma. Ühe naise väite kohaselt pidavat nende meie jaoks tundmatute putukate hammustused olema mürgised (?). Mine sa võta kinni…

Enne Nertšinskist lahkumist külastame siinset koduloomuuseumi, mis paikneb Butini palees. Enne tänast muuseumikülastust teadisn Nertšinskist vaid kui paigast, kus aastal 1689 sõlmiti nii-nimetatud Nertšinski kokkulepe. See oli esimene leping Venemaa ja Hiina vahel, mille kohaselt venelased loobusid aladest Amuuri jõest põhja pool kuni Stanovoi ahelikuni ja said õiguse hallata piirkonda Arguni jõe ja Baikali järve vahel. Hiina-Mandžu Qing-dünastia kolmanda keisri Kāngxī nimel kirjutas lepingule alla Songgotu (Suǒ’étú), Venemaa poolt kirjutas alla tsaaride Peeter I ja Ivan V nimel Fjodor Golovin. Tekst koostati ladina, mandžu (või hiina?) ja vene keeles. See piirikokkulepe kehtis kuni Amuuri annekteerimiseni keiser Aleksander II aegse Ida-Siberi kindralkuberneri Nikolai Muravjovi poolt 1858−1860.* Muuseumit külastades selgub, kuivõrd oluline linn Nertšinsk tegelikult oli ja kui olulist rolli ta mängis Vene-Hiina kaubandussuhetes.
Muide, Amuuri jõe ümbruses, Mandžuurias ja Taga-Baikalimaal räägiti XIX ja XX sajandi vahetusel väga erilist keelt, mida nimetati piiri- ja kaubanduslinna järgi Kjahta keeleks. See oli vene-hiina pidžin- või kreoolkeel. Sõnavara pärines enamalt jaolt vene keelest, grammatika hiina keelest. Tuntud on fraas моя твоя понимай нету, ‘minu sinu saa aru ei ole’.

Täna on ees pikk teekond, ligikaudu 700 kilomeetrit. Stiilsem oleks siin ehk öelda vanades vene mõõtühikutes, verstades (1 verst = 1066,781 m) − seega siis umbes 656 versta. Suur osa tänasest teekonnast kulgeb Amuuri autoteel, mida mööda kulgesime viis ja pool nädalat tagasi. Tol korral liikusime idast läände, nüüd vastupidises suunas, tol korral oli veel suvi täies jõus, nüüd on loodus muutumas sügiseseks. Seetõttu pole tunnet, et oleme kõike seda juba näinud.

Kuna teekond on pikk, siis jutustan reisikaaslastele läbi raadioside-aparaadi vana-vene traditsioonidest, mis on seotud sügise saabumisega. Nõnda mööduvad sõidutunnid otsekui kiiremini. Täna on 21. september, vana – Juliuse – kalendri järgi 8. september. Ning just sel päeval on traditsiooniliselt aset leidnud slaavi pidustused Rod ja Roženitsa (Роженица), mis on pühendatud suguvõsa ja pere heaolule ning mille patrooniks on jumalanna Lada. Sel päeval pöördutakse jumalanna poole sooviga saada õnnelikult mehele ja et abielu oleks kindel. Sel päeval lepitakse kokku pulmade asjus, mis toimuvad tavaliselt peale põllutööde lõppu. Lada päris pidustused toimuvad pööripäeval, aga praegu austatakse Ladat, Leljat ja Rodi. Seejärel algab kärbsematuse rituaal. Püütakse kinni kärbes, prussakas, sääsk või herilane, pannakse porgandist valmistatud “kirstu”, pidulikult viiakse see tühermaale ja maetakse hauda. Sellega tähistatakse putukate uinumist saabuvaks talveks. Matuste järel algab rituaalne põdra- või hirvejaht. Kaks põdraks või hirveks riietatud tüdrukut näitavad end korraks metsa vahelt ning jooksevad siis ära. Noormehed-jahimehed püüavad neid kätte saada. Kätte saades lastakse üks kohe vabaks, aga teine viiakse pühamusse, kus enne vabakslaskmist noomitakse selle eest, et ta lasi nõnda kaua end taga ajada. Püha lõpeb pidusööminguga, kust ei puudu kohupiim, munad, hirve- või veiseliha, kaerapuder, marjavein. Asja juurde kuuluvad mitmesugused lõbustused, samuti ringtants, mis koondub kõige eakama naise ümber. Naine hoiab käes leiba, mis on valmistatud soovitavalt kaerast. Ringtantsu lõpus leib jaotatakse, et selle abil ravida inimesi ja koduloomi. Pärast pidustusi algab nn vananaiste suvi.

* Muravjovil õnnestus nõrgeneva Qīng-dünastia esindajatega saavutada kokkulepe uute riigipiiride osas Amuuri piirkonnas, mis tagasid Venemaale soodsamad võimalused kaubanduseks Hiina linnadega. Aleksander II andis kindralkubernerile tänutäheks selle eest krahvitiitli koos epiteediga Amurski. Täna tuntaksegi kindralist diplomaati Nikolai Muravjov-Amurski nime all.

• L 22 sept Never – Tsiolkovski (Uglegorsk) – Blagoveštšensk. Läbisõit 654 km, 6−14 °C, pilves, vihm, õhurõhk 958−997 mbar, suhteline õhuniiskus 96%, päikeseloojang 18.29, kõrgus merepinnast 122−485 m.

Jätkates sõitu mööda Amuuri maanteed jätkan eile poolelijäänud jutustust. Traditsioonilised slaavi paganlikud pühad on seotud looduses toimuvaga. Nende pühade olemus ja tähendus on sügavalt sakraalne, nad tagavad inimeste rahuliku kooseksistentsi slaavlaste jumalatega ja üldiselt Emakese Loodusega. Eriti austatakse päikest, mis on slaavlaste jaoks kui maapealse elu allikas ja sümbol. Sügisene pööripäev on suur püha − Radogost. Seks ajaks on põllusaagid koristatud, sügisene päike ei kõrveta, puud vabastavad lehed ja valmistuvad talveuneks. Pidustusteks küpsetatakse hiiglaslik meekook või -pirukas, varasematel aegadel võis see olla lausa inimese suurune. Selle taha peidab end preester ja küsib, kes teda on näha. Kui vastatakse jaatavalt, siis ta avaldab soovi, et järgmine aasta tuleks parem ja saaks küpsetada veelgi suurema piruka. Lauale pannakse “mäekõrgune” kuhi toitu, mis peo jooksul kahaneb. Juuakse veini. Sel päeval mängitakse läbi muinasjutt vägilasest ja maa-alusest kuningriigist, millega meenutatakse kustuvat päikest ja saabuvat talve. Pimeduse saabudes tehakse lõke ning hüpatakse üle selle, puhastudes. Preestrid kõnnivad paljajalu tulistel sütel, samal ajal lausudes “Яже, Яже, потоптаже!” Vältimaks põletushaavu viivad preestrid end trummilöökide abil transsi. Pidustused kestavad mõnikord koiduni. Kas venelased tähistavad sügise algust kusagil ka tänapäeval sel moel, seda me ei tea.

Sõjalised manöövrid Mongoolias on läbi saanud ning Vene väeosad on suundumas tagasi oma baasidesse. Amuuri trassil liiguvad sajad, kui mitte tuhanded, veoautod ja sõjamasinad ida suunas. Kolonn on kohati kümnete kilomeetrite pikkune. Kuna maantee on kvaliteetne ja piisavalt lai, siis kolonniga ühes suunas liikumine meie sõidukiirust oluliselt ei kahanda.

Pöörame teelt kõrvale uude “kosmoselinna”, mis varem kandis nime Uglegorsk, ent nüüd on ümber nimetatud Vene raketiteadlase Tsiolkovski auks. Linnakesest veidi eemal asub valmismisjärgus kosmodroom “Vostotšnõi”, mille esimese etapi ehitus maksis 84 miljardit rubla ning mille lõplikuks maksumuseks peaks kujunema umbes 300 miljardit. “Vostotšnõi” kosmodroomi detaili on kujutatud ka Vene 2000-rublase rahatähe tagaküljel. Ja juba võtamegi suuna kosmodroomi poole ning imestame, et tee pole suletud tõkkepuuga. Korraks peame aga tagasi pöörama… Ning siis äkki näen tee ääres suuri kollaseid, punase äärisega silte, millel on nii vene kui inglise keeles kirjas, et tegemist on rangelt suletud alaga, kuhu tohib siseneda vaid erilubadega. Uskumatu, et keegi meist polnud varem märganud neid keelavaid silte. Ilmselt olime oma tähelepanu keskendanud roolikeeramisele, GPSile jne. Nüüd vajutame gaasipedaali ning üritame nii kiiresti kui võimalik lahkuda keelatud alalt, sest teame, millega võib see kõik lõppeda, kui meid kui välismaalasi (pealegi NATO liikmesriigi kodanikke!) koos foto- ja videokaameratega siit tabatakse. Sel korral läheb kõik hästi.

Sügise saabudes on loodus kiires muutumises, kased ja lehised on juba täiesti kuldkollased, nulud ja seedrid loovad vaheldust eri toonides roheliste laikudena. Õhtuks jõuame Blagoveštšenskisse, kust üle Amuuri jõe avaneb vaade Hiina poolele, tuledesäras suurlinnale − Hēihéle (hiina k ‘must jõgi’).

• P 23 sept Blagoveštšensk – Tambovka – Mihhailovka – Voskresenovka – Progres – Bureja – Novobureiski – Oblutšje / Juudi AO – Birobidžan. Läbisõit 500 km, 9−17 °C, õhurõhk 974−998 mbar, lauspilvitus, vihm, suhteline õhuniiskus 97%, tuulevaikne, päikesetõus 6.16, kõrgus merepinnast 80−340 m.

Täna öösel kell 1.54 algab ametlikult sügis.

Külastan hiina turgu, kus kaubad on imeodavad. Meile, ostjatele, peaks see ju olema igati meelepärane. Ja siin kargavad pähe mitmesugused vastandlikud mõtted … Aastate jooksul on mul välja kujunenud omamoodi tarbimiseetika. Kannan rõivaid nii kaua, kuni need on muutumas auklikuks, linnarõivas sobib veel mõnda aega kasutamiseks maakodus. Samuti ma ei viska prügiämbrisse veel tarvitamiskõlblikku toitu ning ühe kilekotiga käin poes mitmeid ja mitmeid kordi. Ent nüüd siin, Blagoveštšenski hiina turul, kus 100 rubla (≈ 1.30 €) eest pakutakse 4 paari sokke ja kauplemise korral saaks ka hinnaalandust, olen dilemma ees. Kas on üldse mõtet sokke, aluspesu ja T-särke pesta − kulub ju pesemiseks sooja vett, pesemisvahendit, aega, vaeva? Igatahes on uute ostmine odavam. See ei peaks nõnda olema, miski on täiesti valesti.
Siinkohal oleks ehk kohane võrdluseks pakkuda Nikolai Prževalski kirjeldus 1860-ndate aastate lõpust: “Blagoveštšenski elanikkonna… moodustavad peamiselt sõjaväelased ja riigiametnikud; peale selle leidub siin ka vene ja hiina kaupmehi. Viimased kauplevad mitmesuguse kribu-krabuga erilistes üksteise kõrval asuvais laudadest ehitatud poodides, mis nii väliselt kui ka müügilolevate kaupade poolest millegagi ei erine meie kreisilinnade turgude vürtspoodidest.”

Sisenedes Juudi Autonoomsesse Oblastisse seame kella Vladivostoki ajale (UTC +10).

Aastal 1930 loodi Kaug-Ida krai raames Biro-Bidžani Rahvusrajoon, neli aastat hiljem sai see Juudi Autonoomse Oblasti staatuse. Mihhail Kalinin ütles kohtudes juudi esindajatega Moskvas, et oblasti ümberformeerimine vabariigiks on vaid aja küsimus ning et Venemaa näeb selle projekti perspektiivis juudi rahvusriigi loomist. Selles valguses toetasid oblastit rahaliselt ka USA juudid. Aastal 1937 elas seal 20 000 juuti. Kui juudi-liikumine aktiveerus 1947. aastal, avati Birobidžanis sünagoog, edendati keeleõpet, Birobidžani õmblusvabrikus lubati Yom Kippuri ajal mitte töötada jne. Aastal 1991 muudeti kõik Venemaa autonoomsed oblastid vabariikideks, väljaarvatud Juudi AO. Ja juudi rahvusriiki sellest loomulikult kunagi ei kujunenud. Praegugi on elatustase siin suhteliselt madal, ametliku statistika kohaselt pidavat ainult Tõva ja Ingušimaa jääma Vene Föderatsioonis sellest maha. Enamik juute lahkub Iisraelisse, ainuüksi ajavahemikus 1994−1998 lahkus 59,6% siinsest juudi elanikkonnast. Aastaks 2010 moodustasid juudid elanikkonnast vaid 1%. Aastal 2013 algatas Vene valitsus programmi, mis stimuleeriks Venemaa juute ümber asuma autonoomsesse oblastisse, programmi tulemusena asus siia ümber vaid üks (!) juudi rahvusest inimene.

SibMong Synagogue• E 24 sept Birobidžan – Belogorodskoje – Olgohta – Partizanskoje – Volotšaevka 1 – Nikolajevka – Habarovsk. Läbisõit 179 km, 8–16 °C, vahelduv pilvitus, suhteline õhuniiskus 80−94%, õhurõhk 1002–1005 mbar, päikeseloojang 18.56, kõrgus merepinnast 72–105 m.

Septembrikuusse jääb kolm olulist juudi püha – Rosh Hashanah, Yom Kippur ja Sukkot ehk lehtmajadepüha. Ning see viimane on algamas just täna, 24. septembril. Tegemist on sügiseste rõõmsate lõikuspühadega. Seejuures meenutatakse juutide Egiptusest lahkumist läbi kõrbe ja elamist lehtonnides. Külastame sel puhul Birobidžani sünagoogi. Kuna kohal on vähem kui kümme juuti, siis Toorat täna välja ei võeta. Palvus aga toimub ikkagi ning seejärel istutakse pidulauda. Saame kuulda detaile juutide saabumisest Kaug-Itta, nende kommetest, Sukkotiga seonduvast. Filmime, pildistame…

• T 25 sept Habarovsk. 8–10 °C, 1010–1013 mbar, vahelduv pilvitus, vihm, suhteline õhuniiskus 91%, päikesetõus 6.49, loojang 18.52, kõrgus merepinnast 72 m.

Ei mäleta täpselt, kui mitu korda olen varem viibinud Siberi idaosas ja Venemaa Kaug-Idas. Aga 1985. aasta augustist-septembrist pärinev Vitamiini kontserdipäeviku fragment igatahes sisaldab järgmisi andmeid: Knjaze-Volkonskoje – 2 kontserti, Habarovsk – 8, Komsomolsk Amuuri ääres – 11 (staadionikontserdid), Magadan – 8, Petropavlovsk-Kamtšatski – 15. Kuid samuti nagu Magadan oli aastakümnetega läbi teinud tohutu muutuse, ei meenuta mulle ka siin miski toonast Habarovskit. Tänane linn üllatab oma suursugususega: uhked kirikud, korrastatud kaldapromenaad, megasild üle Amuuri jõe, stiilsed restoranid, Nikolai Muravjov-Amurski ja Jerofei Habarovi monumendid…
Habarovist oli meil põgusalt juttu juba kuus nädalat tagasi, kui tankisime autosid kohas, mis kannab Jerofei Pavlovitši nime. Kes oli Habarov, seda saame soovi korral lugeda arvukatest raamatutest, entsüklopeediatest, internetist. Kuid ajaloolised hinnangud selle mehe tegevusele on seinast seina. Teda on peetud rahvuskangelaseks, kes on pühendunud Venemaa piiride laiendamisele ja impeeriumi võimu kindlustamisele. Kuid on ka täiesti negatiivseid suhtumisi. Tuntud Siberi-ajaloolane Pjotr Slovtsov kirjutab: “Этот необыкновенный посадский, необдуманными обещаниями увлекший легкомысленного воеводу, по сие время не усчитан в уронах, в бедствиях, какие он нанес краю, всей Сибири и даже государству. /…/ Во что поставить озлобление и отчуждение миролюбивых племен, по Амуру особняком живших и против воли вынужденных прибегнуть к покровительству маньчжуров? Не сами ли мы сделали соседей врагами себе в таком числе… На зиму укрепляют место, весною бросают его на разорение прибрежных жителей… Если и Степанов расточал силу и время на подвиги грабительства, то все надобно винить Хабарова, который в пользу свою имел и всеобщий переполох по Амуру, и благоприятное время для утверждения главного места в любом из оставленных городков. /…/ Но, к несчастью, при всеобщей неурядице, господствовал один лишь дух ясака и грабежа.” Samuti on oletatud, et algselt tulenes linna nimi hoopiski Habarovo nimelisest asustatud punktist ning vaid hiljem Peterburi etnograaf Sergei Maksimov olevat linna nime ekslikult sidunud Jerofei Habaroviga.

SibMong TigerVõimaluse korral tahame näha Siberi ja Kaug-Ida rahvaid, nende eluolu ja traditsioone ehedal kujul, mitte konserveeritud museaalidena, siis tänase päeva esimese poole pühendame kahele muuseumile, kus tutvume Kaug-Ida rahvaste etnograafia, ajaloo ja kunstiga. Seejärel teeme ringsõidu Amuuri jõel.

• K 26 sept Habarovsk – Mirnoje – Knjaze-Volkonskoje – Krasnoznamenka – Anastasjevka – Tajožnoje – Tšernolesje – Malõševo – Sikatši Aljan. Läbisõit 100 km, 4−16 °C, õhurõhk 1007−1021 mbar, suhteline õhuniiskus 94−98%, päikesetõus 6.51.

Tänased Habarovski uudised on keskendunud peamselt ühele teemale. 9. septembril toimunud Habarovski krai kubernerivalimistel ei osutunud valituks ei Kremli-meelne Vjatšeslav Šport ega Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei kandidaat Sergei Furgal. Kolm päeva tagasi toimus valimiste teine voor. Sellega oli palju segadust, kaika kodarasse viskamist, valimistulemuste võimalikku võltsimist… Lõpuks täna andis valimiskomisjon teada lõpliku tulemuse − Sergei Furgal on osutunud valituks Habarovski krai uueks kuberneriks ülekaaluka tulemusega 69,57%. Juba ülehomsest asub ta täitma oma ametikohustusi.

Volkonskite vürstiperekonna teemaga puutusime Tšita Dekabristide kirikus kokku juba seoses dekabristide väljasaatmisega Siberisse. Täna jõuame linna mõõtu (üle 9000 elaniku) külasse, millele on antud Knjaze-Volkonskoje nimi Mihhail Sergejevitš Volkonski auks. Nimetatud vürst oli senaator, ober-gofmeister, salanõunik, rahvahariduse ministri asetäitja, dekabrist Sergei Grigorjevitš Volkonski poeg ja ühtlasi meie Peeter Andrejevitš Volkonski vanavanavanaisa, kes noorena, aastatel 1849−1855 osales Amuuri ekspeditsioonil. Enne reisile asumist küsisin Volgilt, kas ta on oma esiisadega seotud paigas käinud. Ta pole kunagi siiamaile jõudnud, palus teha külast ühe foto ning tema palve ma täidan. Tegelikult koosneb Knjaze-Volkonskoje kahest osast, esiteks igavavõitu, tugeva soveedi pitseriga küla ise, teiseks sõjaväegarnison Knjaze-Volkonskoje-1.

Päeva sihtpunktiks on Sikatši Aljani küla, kus elab paarsada nanaid. Nanaid kuuluvad tunguusi-mandžu rahvaste hulka, nende lähimad sugulasrahvad on evengid, eveenid, orotšid, mandžud ja sibod. Kokku on nanaisid 11 000 kuni 12 000. Mulle on see rahvas positiivses võtmes mällu sööbinud juba tudengipõlvest, mil vähemalt kahel korral käisin vaatamas Arsenjevi raamatu põhjal aastal 1975 vändatud Akira Kurosawa filmi “Dersu Uzala”. Tänane Sikatši Aljan on suuresti venestunud, aga mitte päris… Inimesi, kes nanai keelt valdavad, pidavat külas olema viis, üldiseks suhtlemiskeeleks on muidugi vene keel. Kuid paljud nanai mehed tegelevad endiselt oma traditsioonilise tegevusega, kalapüügiga. Läheme Amuuri äärde ning kohtume kalameestega, kes tulevad parajasti paadiga jõelt. Tänane saak pole suur, kümmekond umbes poole meetri pikkust kala on paadi põhjas. Peamiselt толстолоб’id (‘paks laup’), vaevalt sel kalaliigil eestikeelset nime on. Ent on ka üks keta, mille ostame ning millest peaks meile jätkuma kaheks söögikorraks.
Hilisel pärastlõunal külastame etno-keskust, kus saame näha-kuulda noorte rahvalaulu- ja rahvatantsuansamblit, kelle esinemise ka salvestame (audiosalvestist saab kuulata siit). Lauldakse nanai keeles, saateks šamaanitrummid.

 SibMong AivoAmur   SibMong AmurSunset

Päikeseloojangu eel läheme jõe äärde vaatama petroglüüfe. Kuna veetase on väga kõrge, siis paljudele kaljujoonistele pole võimalik ligi pääseda, mõningaid siiski näeme. Mis ajast need pärinevad? Varem olen lugenud, et ajavahemikust IV või III aastatuhandest eKr kuni XIII sajandini eKr. Sikatši Aljanis kohapeal aga räägitakse märksa laiemast ajavahemikust XII aastatuhandest eKr kuni I aastatuhandeni pKr.

• N 27 sept Sikatši Aljan – Dolmi – sisenemine Primorje kraisse – Krasnõi Jar – laager Bikini jõe ääres. Läbisõit 292 km, 5−11 °C, valdavalt pilvitu, õhurõhk 983−1019 mbar, kõrgus merepinnast 60−370 m.

27. septembril uue kalendri järgi toimub Vana-Vene pärimuse järgi paradiisi sulgumine ja maa pealt lahkub jumalanna Živa − viljakuse väe, nooruse, samuti looduse ja inimese ilu kehastus. Tema asemel võtavad võimu pakane ja talv. Lõpeb saagikoristus ja rahvas tänab Živat, et ta ei lasknud inimestel surra nälga, vaid õnnistas maad viljakusega. Alates sest päevast laskuvad maa peale esivanemate hinged. Linnud lendavad soojale maale, slaavlaste uskumuse kohaselt kõrgemasse maailma, kus elavad surnute hinged. Inimesed pöörduvad lindude poole, et need viiksid elavatelt surnutele sõnumeid. Samuti on täna vanade slaavlase sõjajumala Tule-Volhi päev. Oleks huvitav teada, kas ja kui paljud venelased seda veel täna tähistavad.

Siseneme Primorje kraisse. Rahvastiku põhiosa moodustavad siin venelased (86%), ent siin elavad ka ukrainlased, korealased, hiinlased, Volga sakslased, burjaadid, jaapanlased. Põliselanikke (udeged ehk udehed, tazid, nanaid, orotšid) on vaid kaduvväike osa.
Sõidame külasse, mis kannab nime Krasnõi Jar. Pöörame trassilt kõrvale, paarkümmend kilomeetrit sõidame mööda ülihalba teed, kiirusega parimal juhul vaid ehk 10 km/t. Krasnõi Jaris loodame kohtuda udegedega − “punase raamatu” rahvakilluga, keda on tänaseks säilinud kokku vaid ca 2000. Oma keelt, mis kuulub tunguusi-mandžu keelkonda, kõneleb neist veel mõnisada inimest, reaalselt räägivad nad kõik vene keelt. Udegede sugulasrahvad on mandžud, nanaid, ultšid, evengid ja eveenid; traditsiooniline usk on šamanism. Seda olen lugenud internetist ja ühest Kaug-Ida kultuuri põlisrahvaste tutvustavast raamatust, milline on aga tegelikkus?
Krasnõi Jaris kuuleme, et kunagi eksisteeris udegede asula nimega Metaheza, aastal 1939 asusid nad ümber Sjaini külasse, seal aga olid sageli üleujutused. Seepärast koliti Bikini jõe siinpoolsele kaldale, mis on kõrgem. Esimesi maju hakati siia ehitama 1957. Praegu elab külas umbes 600 inimest, neist 400 peavad end udegedeks ja 90 nanaideks. Tegelikkuses on rahvusi raske määratleda… Kolmest inimesest, kellega meil on tekib tihedam kontakt, peab vaid üks end puhastverd nanaiks, teise ema on küll udege, aga isa on evenk, kolmas on samuti ema poolt udege, kuid isa on hiinlane. Palju on ka sega-abielusid venelastega. Udege keelt räägib külas vähemal või enamal määral 17−18 inimest. Leiame kusagilt udege keele aabitsa ja udege-vene / vene-udege sõnaraamatu, Tiina üritab õppida lugema kümneni.
Udegede üheks traditsiooniliseks tegevusalaks on olnud kalapüük ning on seda ka tänaseni. Sissesõitnud tohivad püüda vaid õngega, põliselanikele on lubatud ka võrguga püük. Kuid Bikini jões on kehtestatud ranged ööpäevased piirnormid, püüda tohib kuni 15 harjust, 5 haugi, 3 siberi taimenit (lad k Hucho taimen) ja / või 20 hõbekokre, lisaks kalu, millel arvatavasti puudub eestikeelne nimi − 3 ленок’i (lad k Brachymystax), 5 конь-губарь’i (lad k Hemibarbus).

SibMong TigerSignKüsime kohaliku šamanismi elujõulisuse kohta. Üldine arvamus on, et see suretati 1930-ndatel aastatel pea täielikult. Nüüd käib siin aeg-ajalt üks nais-šamaan Burjaatiast. Samuti tegutseb üks kohalik šamaan, kes on oma pühitsuse saanud burjaadi šamaanilt, kuid selle kohaliku mehe šamaanivõimetesse suhtutakse skeptiliselt, kuna tema vägi ei pärine kohalikelt jumalustelt, vaid võõrast-kaugest Burjaatiast.

Bikini jõgi ning selle ümbrus on imekaunis. See kant on ka elupaigaks tiigritele, siinne amuuri ehk ussuuri liik kannab ladinakeelset nime Panthera tigris altaica. Neid loomi peaks Habarovski ja Primorje krais kokku olema 500 ringis, kohalike väitel on nende arvukus viimastel aastatel kasvanud. Nagu juuresolevalt sildilt näha, mõistagi on tiigrite küttimine rangelt keelatud.

Õhtul, päikeseloojangu eel teeme kahetunnise paadisõidu mööda Bikini jõge. Toonart, Toomas ja Aivo püüavad paar haugi ja harjust, millest saab meie õhtusöök. Kohalikud kalamehed õpetavad, kuidas süüakse haugi udegede tava kohaselt. Kala hakitakse umbes sentimeetri suurusteks kuubikuteks, lisatakse vaid soola ja hakitud mugulsibulat ning süüakse toorelt, termiliselt töötlemata. Nõnda teeme meiegi.

Telklaagri seame üles Bikini jõe kaldale, pooleteise kilomeetri kaugusele külaservast.

• R 28 sept laager Bikini jõe ääres – Krasnõi Jar – Verhni pereval – Fedosjevka – Lutšegorsk – Požarskoje – Kirovski – Dmitrievka – Sibirtsevo – Razdolnoje – Andrejevka. Läbisõit 682 km, −3 kuni +21 °C, vahelduv pilvitus, õhurõhk 994−1018 mbar, kõrgus merepinnast 20−285 m.

Täna hommikul saabub Krasnõi Jari Venemaa valitsuse kõrgete ametnike delegatsioon arutama looduskaitsega seotud küsimusi. Kohalikud ametnikud on ärevuses, tehakse viimaseid ettevalmistusi. Isegi üle Bikini jõe viiv sild pestakse puhtaks. Meie laagriplatsile saabub ootamatult hulk läikivaid maastureid koos tumedates ülikondades ja lipsudes meestega. Selgub, et jõeäärne tasane koht, kuhu olime eile end parimate kavatsustega laagrisse seadnud, on just täpselt see plats, kuhu poole tunni pärast peab maanduma helikopter tähtsate tegeleastega. Meil ei jää muud üle kui kibekiiresti 50 meetri võtta eemale kolida.

Täna jaguneb meie reisiseltskond kaheks. Aivo, Toonart ja Toomas lähevad paadiga kalale ning jäävad veel üheks ööks Krasnõi Jari. Hannes, Raivo, Tiina ja mina võtame ette pikema teekonna lõuna suunas Jaapani mere äärde Andrejevka külasse. Lepime kokku, et kohtume taas ülehomme Vladivostokis.

Tulles kaugele reisile on ikka mõistlik tutvuda kirjapanekutega neilt meestelt, kes on siin varem käinud. Mõnevõrra ebaloogiline on aga ehk see, et olen rohkem süvenenud reisikirjadesse, mis on tehtud sajand või isegi enam tagasi ja pole kuigi hästi kursis värskeimate reisiblogidega. Seetõttu ei pruugi teada kesvamärjukese hindu Habarovski õllekates ning ka seda, kas Lenini uulits on juba ümber nimetatud või mitte. Samas, selle võrra jääb ajurakkudes rohkem ruumi muule – näiteks põnevatele nähtustele ja faktidele, mille on kirja pannud Nikolai Prževalski oma Ussuurimaa ekspeditsiooni kestel aastatel 1867–1869. Jah, paraku juba mitmendat korda meie Siberi-Mongoolia reisi jooksul teen viiteid Vene rännumeestele ja venekeelsetele reisikirjadele. Nii see on, sest aegade jooksul on siinmail peamised tegijad olnud venelased ja hiinlased ning hiinakeelseid materjale ma lugeda ei mõista. Ja niisiis, osaliselt selle põhjal, mida oleme oma silmaga näinud, osalt aga eelnimetatud Prževalski reisikirjade põhjal võib öelda, et samuti nagu Mongoolias, on ka Primorje krais kokku saanud põhi ja lõuna. Aga erinevalt Mongooliast – mitte klimaatilises mõttes, vaid eelkõige taime- ja loomariigi liikide osas. Üsna harjumatu on näha kuuske, mille ümber on põimunud viinamarjaväädid. Või kui sageli me võima näha kreeka pähklipuud ja korgipuud, mis kasvab kõrvuti nulu ja seedriga? Aga mitte ainult need…, meile enam-vähem teadaolevatest puudest kasvavad siin saar, vaher, jalakas, pärn, tamm (vist mongoolia tamm?), dauuria kask, valge kask, dauuria lehis, jaapani lehis, jugapuu, mänd, kadakas, mandžuuria araalia ehk kuradipuu. Ja muidugi kõiksugu muu kraam, mille nimesidki pole me kuulnud.

Oma esialgse reisiplaani kohaselt oleksime pidanud Spassk-Dalni linna juurest pidanud pöörama trassilt paarkümmend kilomeetrit paremale Hanka (hiina k Xīngkǎi) järve äärde. Hanka on piiriks venemaa ja Hiina vahel, tuntud Kurosawa filmist “Dersu Uzala”, väga kalarikas. Siin pidavat leiduma enam kui poolsada liiki kalu, nende hulgas ahven, sasan ehk karpkala, верхогляд (lad k Chanodichthys erythropterus), säga (Silurus glanis), amuuri säga, haug, pakslaup (Hypophthalmichthys), valgeamuur (Ctenopharyngodon idella), madupea (Channa), hõbekoger (Carassius gibelio), mongoli roosärg. Ja mitte ainult − järves elab ka punase raamatu hiina kilpkonn. Paraku asub Hanka järv piiritsoonis ning me ei lähe riskima, piisab sellest jamast, mis juhtus Altais. Raske südamega põrutame Hanka järve teeotsast mööda, et jõuda õhtuks Andrejevkasse. 

SibMong JapanSeeBird• L 29 sept Andrejevka – Vitjaz – off-road – Vitjaz – Andrejevka. Läbisõit 67 km, 10−25 °C, õhurõhk 990−1017 mbar, vahelduv pilvitus, vihm, tuule kiirus 4 m/s, suhteline õhuniiskus 74−96%, kõrgus merepinnast 0−245 m.

Hommikul peale jooksutrenni käime Tiinaga Jaapani meres ujumas. Veetemperatuur on siin sügiseti üllatavalt kõrge, nõnda ka täna, hinnanguliselt 17−18 °C.

Teeme ringsõidu Gamovi poolsaarel. Varem oli see militaarne ala külastajatele suletud, nüüd saame vabalt ringi liikuda. Külastame ka Gamovi majakat, mis on Venemaal kõige lõunapoolsem − 42° 33’ 20”. See on umbes sama laiuskraad, mis Hispaania, Itaalia, Usbekistan jne, kuid kliima ja loodus on siin nimetatud maadest hoopis erineV.
Nii poolsaar, neem kui-ka majakas on nimetatud Vene kindralmajori,
garde-marine’ Dmitri Ivanovitš Gamovi järgi. Tegemist on mehega, kes XIX sajandi keskpaiku osales Korea poolsaare idaranniku hüdrograafilistes uuringutes ning muuhulgas esimesena nägi neeme, millele hiljem anti tema nimi.

• P 30 sept Andrejevka – Vitjaz – off-road – Vitjaz – Andrejevka – Razdolnoje – Vladivostok. Läbisõit 230 km, 12−21 °C, valdavalt pilves, kerge vihm, suhteline õhuniiskus 86−100%, õhurõhk 998−1010 mbar, päikeseloojang 18.56.

SibMong JapanSeeRocksGamovi poolsaar oma arvukate neemede, lahesoppide ja kõrgendikega on sedavõrd kaunis, et otsustame päeva esimese poole pühendada siinsete maastike nautimisele. Vaid ringiliikumine on siin raskendatud. Jalgsimatka jaoks on distantsid liiga pikad, kuid autoteed viivad vaid vaid paari külasse. Üle künklike kõrgendike viivad vaid maasturite jäljed, mida mööda üritame kulgeda. Kivisel-kaljusel pinnasel liigume kiirusega kolm-neli kilomeetrit tunnis, mõnes kohas õnnestub “kihutada” 10- või isegi 12-kilomeetrise tunnikiirusega. Teeme peatused Astafjevi, Spasenija (‘pääsemise’) ja Opasnaja (‘ohtlik’) lahesoppide ääres.

Juba mitmendat korda hoiatatakse meid mürgiste madude eest ning soovitatakse kanda kinniseid jalanõusid. Neid madusid kutsutakse siin уссурийский щитомордник (lad k Gloydius ussuriensis) ning see on kilplõugmadude üks alaliike.

Õhtuks jõuame Vladivostokki ning kohtume taas Aivo, Toomase ja Toonartiga. Linnas on täna pidustused − Tiigri Päev, mida tähistatakse igal aastal. Paljud inimesed, iseäranis lapsed, liiguvad ringi riietatuna tiigri kostüümi.

• E 1 okt Vladivostok. 9−16 °C, suhteline õhuniiskus 52−86%, vihm, taifuun, õhurõhk 990−1000 mbar, päikesetõus 7.09, loojang 18.54.

Vladivostok (‘valitse ida’), hellitavalt ka Vladik, on noorem kui võiks arvata. 1860. aastal rajati siia Vene sõjaväepost, mis 20 aastat hiljem sai linna õigused. Aastal 1918 okupeerisid linna Jaapani ja Briti väed. Aastani 1921 kuulus Kaug-Ida Vabariiki, seejärel oli Amuurimaa Vabariigi pealinn, aastal 1922 lahkusid jaapanlased ning linn liideti Venemaaga. Nõukogude perioodil oli Vladivostok kinnine linn, see avati külalistele alles peale kommunistliku režiimi kokkuvarisemist. Käesoleva sajandi algusest on tulnud Vladivostokki elama rohkelt usbekke ja hiinlasi. Me oleme hiinlaste n-ö rahumeelse ekspansiooniga kokku puutunud oma varasematel ekspeditsioonidel mitmel pool Aafrikas, samuti Okeaania saareriikides. Sama hakkab silma ka siin Vladivostokis, aga ka mujal Primorje krais ja Amuuri piirkonnas. Venemaal on sadu tuhandeid hiinlasi, kes tegelevad äriga, restoranidega, põllumajandusega… Kohati tekitab see vastumeelsust kohalikus vene elanikkonnas ja samuti Kremlis. Aga midagi pole teha, paljud venelased on viimastel aastakümnetel Kaug-Idast lahkunud ja vastavalt loodusseadusele tühi koht alati täitub millegagi või kellegagi. Ja lõpuks, kunagi ongi need alad ju kuulunud hiinlastele ning Hiinas leidub kindlasti inimesi, kellele tundub, et kunagine Vene-Hiina piirileping oli ebaõiglane ning tugevama õigusega pealesurutud. Ka hotellid, restoranid ning kaldapealne promenaad on täis Hiina ja Korea turiste. Paljud sildid on vene, hiina ja inglise keeles. Ja seoses hiinlastega veel sellinegi kurb-naljakas aspekt … Viimasel ajal on rubla kurss Hiina yüaani suhtes langenud, mistõttu on Venemaale reisimine ja siin sisseostude tegemine hiinlaste jaoks suhteliselt soodne. Ja nõnda ongi välja kujunenud olukord, et hiinlased tulevad Vladivostokki ja mujale Vene Kaug-Ida linnadesse ostma odavaid Hiina tooteid.

Linn on väga palju muutunud sest ajast, mil mina seda veel mäletan. Tähelepanu püüavad rahvarohke rannapromenaad, kirikud, kõrghooned, äsja restaureeritud raudteejaam, ja muidugi kaks uskumatult grandioosset silda − esiteks üle lahesopi viiv Zolotoi most ning maismaad Russki saarega ühendav  Russki most, mida on kujutatud ka 2000-rublase rahatähe esiküljel ja mis ei jää alla San Francisco kuulsale Golden Gate Bridge’ile.

Taifuun on pärastlõunaks peaaegu vaibunud, ent hilisõhtul on tuul sisse võtnud sellise hoo, et ookeaniäärsel nõlval kõndides on raske jalul püsida.

• T 2 okt Vladivostok. Läbisõit 23 km, 5−19 °C, õhurõhk 1005−1008 mbar, pilvitu, suhteline õhuniiskus 86−89%, päikesetõus 7.10, loojang 18.52.

Vladivostok on linn, kus nii kultuurilises, majanduslikus kui militaar-strateegilises mõttes kohtuvad Ida ja Lääs. Ent siin saavad kokku ka muud vastandid … Külastame äsja renoveeritud iseäranis uhket raudteejaama hoonet, mille üht seina kaunistab tsesareevitš Nikolai Aleksandrovitši, tulevase keiser Nikolai II bareljeef. Kuid väljudes raudteejaamast, näeme, et üle tänava oleval platsil kõrgub näpuga kaugusse osutava Vladimir Iljitš Lenini monument.

Tahaksime teha suure pika pai kahele Land Cruiserile, mis on enam kui kahe kuu jooksul meid truult teeninud ning pidanud vastu rasketele oludele vaatamata. Kuna maasturid on kaetud üsna paksu porikihiga, siis “pikk pai” jääb pigem mõtteliseks. Paigutame autod konteinerisse, et need saaksid hiljemalt nädala jooksul asuda teele Peterburi suunas.
Päeva teises pooles sõidame üle Zolotoi ja Russki sildade Russki saarele. Raivo tutvub Russki saarel ülikoolilinnaku, kloostri ja kunagiste kaitserajatistega. Nii sillad, saar kui kogu Vladivostok jätavad kokkuvõttes väga sümpaatse mulje. Igati väärikas lõpp-punkt “Siber-Mongoolia” reisile!

• K 3 okt Vladivostok. 7−13 °C, suhteline õhuniiskus 89−92%, õhurõhk 1011−1013 mbar, päikesetõus 7.11.

Tänasega loeme ekspeditsiooni “Siber-Mongoolia” lõpetatuks. Jätame hüvasti Valdivostokiga, veel mitte Venemaaga, sest pärastlõunane lennureis viib meid esialgu Moskvasse.

Kallid reisikaaslased − Hannes, Aivo, Raivo, Toomas, Toonart ja Tiina, ja samuti I etapi meeskond − Sander, Kaido, Silver ja Inga, tänan teid kõiki, et pidasite vastu. Samuti tänud kõigile, kes meie ettevõtmisele ühel või teisel viisil kaasa aitasid, nende heade inimeste ja firmade nimed nimed on allpool.

Siin ka väga lühike formaalne kokkuvõte.

II etapi meeskond

Aivo Spitsonok, Hannes Loopere, Toomas Luhaäär, Toonart Rääsk, Raivo Pärnpuu, Tiina Jokinen, Peeter Vähi

LogoToyota       Imagetext      LogoTacticalFoodpack       LogoOsakond       ERGO Logo      LogoWrapit

Tänu: Toyota Baltic, Lexus Tallinn, 4x4kool.ee, Matkasport, Vadim, Jaanus Piirsalu, Tiit Pruuli, Aado Lintrop, Andrei Šidlovski, Aigar Ojaots, Boris Leikin

Kirjastuselt Pegasus ilmub juuni algul 2022 raamat “Siberisse, vabatahtlikult”. Esitlus 8. juunil kell 16 Solarise Apollo raamatupoes. Osta juba nüüd!
Loe lisaks GO Reisiajakirjast 6 / 2018 Tiit Pruuli intervjuud “Peeter Vähi − tagasi Venemaal
Vaata teleproduktsioonifirma “Osakond”, ETV ja ERPi koostöös aastatel 2020-2021 valminud 14-osalist teledokumentaali “Ürgne maa Siber”
Vaata reisisarja arvustust Andre Tammelt “Hingepeeglis”
Vaata ka Siiditee tuur, African Round ja Arktika-Antarktika 2010