PEETER VÄHI
PRESS RESONANCE

Neutral choice of media reviews about the works and records by Peeter Vähi. In original languages.

DIGITAL LOVE for flute and violin

An even greater use of differing sonorities was fundamental to the final piece, Digital Love (1992) by Peeter Vähi. Here Rolf Schulte was joined by Laura Gilbert on a flute and both exhibited great virtuosity on their instruments. Vähi... makes use of sounds from the Far East. While rich, legato tones emanated from the violin, the flute produced the rhythms and timbre of Indian drums or tabla. The composition and its performance was a tour de force which was greatly appreciated by the audience. (Mimi S Daitz, Vaba Eesti Sõna, 08.12.94, USA)

Dramatic, indeed, visitors found out, as two Bang on a Can members at a time performed the recent compositions of Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüür, Urmas Sisask and Peeter Vähi. Saving the best for last, Vähi’s “Digital love” captured the audience’s collective imagination as flutist Laura Gilbert combined with Rolf Schulte’s violin in an animated performance. Vähi’s herky-jerky movements, bridged by melancholy chords, grew to a series of crescendos before dropping back into their disjointed origins. A surprisingly undeniable Japanese influence in Vähi’s composition was a pleasant surprise. (Alan Saracevic, Midtown Resident, 8.–14.12.94, USA)

Einen komplett anderen Ton schlägt Vähi in... Digital Love. Bei näherer Betrachtung der virtuosen Textur stellt man fest, dass sich die beiden Instrumente mit allen Mitteln gegen die digitale Berechenbarkeit wehren. Wie frisch Verliebte fallen sie von einem Extrem ins andere: empfindsam – überkandidelt, einträchtig – losgelöst, a piacere – genau im Takt, hoch – tief, Flötenton pur – mit Zungenschlag, Violinspiel “naturel” – col legno / sul ponticello / hinter dem Steg / Bartók-Pizzicato. Zwar entäußern sich Flöte und Geige nur kurzzeitig ihrer selbst (so hat der Flötist einige Tonrepetitionen mitzusingen, der Geiger sein Instrument einmal wie eine Gitarre zu halten), doch wechselt ihre Laune alle paar Takte. Mal spielen sie Katze und Maus, mal turteln und flattern sie eher analog als digital umeinander, bis die Violine am Ende ein ostinates Quintengeschrammel veranstaltet, auf dem die Flöte vielfach wiederholte, chromatische Purzelbäume schlägt. (Lutz Lesle, Flöte aktuell, 4/2001, Germany, whole article)

SUPREME SILENCE for female voice, male choir and handbell ensemble

The stylistic diversity of Peeter Vähi’s Buddhist cantata – Tibetan ritual (and instruments, including the dung chen), New Age euphony, minimalism, European post-modernism – may disconcert some listeners, as will its spiritual core in the third movement (of four), five minutes of absolute (supreme) silence. The net effect is not unlike Rautavaara’s Vigilia in spirit (not method), superbly performed and recorded. (GSR, Gramophone, 8/99, UK)

Freilich gibt es dabei, über das pure Exotik-Interesse hinaus, so etwas wie eine Ernsthaftigkeits-Skala. Der Estnische Komponist Peeter Vähi meint es mit seiner “göttlichen Ruhe”, die sich an den Ritualen des tibetischen Buddhismus orientiert, todernst. Das macht die Sache noch schlimmer. Glöckchen, hell und dunkel, führen usn in eine abgestandene Adaptionswelt der modernen “Cross”-Kultur. (TU, Fono Forum, 4/99, Germany)

Repertoirewert: 5/5. Zur Abwechslung also eine völlig geräuschlose CD, als Erholung für alle lärmgeplagten Zeitgenossen – und höchste Herausforderung für die Rezensentin? /.../ Schon die Liste der beteiligten Musiker verheißt Ungewöhnliches... Als ob die schlafenden Gläubigen zur Meditation erst aufgeweckt werden müssten, beginnt der erste von insgesamt vier Sätzen der Komposition mit drei langgezogenen, tiefen und lauten Tönen des traditionellen Blasinstruments dung chen. /.../ Geräusche von außen und flatterhafte Gedanken von innen werden immer lauter und für einen Moment kann der in Meditation ungeübte Hörer die Disziplin und Stärke der Mönche erahnen. Dann – endlich – wie eine Erlösung, wieder ein Ton, der Ablenkung von allen inneren Vorgängen bietet. (Nora Burda, 28.06.03, Klassik Magazine, Germany) Whole article

Ein estnischer Komponist auf Cross-Culture-Trip: Peeter Vähi /.../ ist ein Wanderer zwischen Ost und West... Mit verzückten Soli der ungarischen Folksängerin Irén Lovász, machtvoll-sonoren Chorstimmen, Handglocken, dem magischen Blasinstrument dung aus Tibet und der asiatischen damaru-Trommel beschwört Peeter Vähi die Geisteskräfte des Mahayana-Buddhismus. Ziel der Meditationsübung ist die erfüllte Leere. (Lutz Lesle, Neue Zeitschrift für Musik, 4/99, Germany)

Die glasklare Stimme von Irén Lovász, ungarische Folksängerin und Musikethnologin, der estnische Nationalchor, das englische Handglocken-Ensemble Arsis, die ultratiefen Schwingugnen des Dung-chen, des größten Blasinstriments Tibets öffnen die Tür zu einer faszinierenden Geist-Klangwelt. Genau die entgenengesetzte Funktion gewöhnlicher Liedertexte transportieren die frommen buddhistischen Gebete und wecken vor allem eines: Die Sehnsucht nach den ursprünglichen Tönen. (Anja Barckhausen, Musiker Szene, 4/99, Germany)

Die vierzehn Musiker verwandeln eine Komposition des estnischen Komponisten Peeter Vähi in eine wunderbare Klanglandschaft. An “Supreme Silence” wirken außerdem der estnische Nationalchor und die bereits mehrfach ausgezeichnete Folksängerin Irén Lovász aus Ungarn mit. Vähi ist ganz offensichtlich vom tibetische Buddhismus fasziniert, auf den sich eine Musik und die Lyrik, zwei blumige Mantras, beziehen. Der dritte Satz ist mit fünf Minuten absoluter Stille “Shunyata”, der leere gewidmet. Kurious, aber passend. (Bennie BeBop, Heilbronner, Hohenloher, Eppiger Zeitung, 12.12.98, Germany)

Nach seinem wunderschönen Werk “Supreme Silence”, das auch auf der EXPO in Hannover aufgeführt wurde, ist Peeter Vähi mit seiner neuen CD /.../ das Kunststück gelungen... (Elvira Glück, KGS Hamburg, Germany)

L’ouvrage, lui, est l’œuvre du compositeur estonien Peeter Vähi, qui s’est basé sur un certain rite bouddhiste tibétain; l’instrumentarium utilisé est en partie traditionnel – avec l’ajout d’un grand jeu de cloches –, mais dans un langage compositionnel contemporain modal. Le chœur chante en reproduisant cette palette infinie et fascinante de sons doubles, que les moines tibétains savent si bien générer en jouant sur les harmoniques naturels qu’ils font résonner de manière virtuose. Attention au troisième mouvement: sur une durée de 5:52, du silence pur: ce n’est pas votre appareil qui vous a lâché. Reste à savoir si ce silence est vraiment celui des musiciens et choristes qui se taisent, ou seulement cinq minutes de blanc: mon lecteur de CD n’est pas assez sensible pour une telle précision. Ce silence représente l’impossibilité dans laquelle se trouvent les moines – et, par extension, les musiciens, puis l’auditeur – à exprimer d’une autre manière la transcendance atteint après les psalmodies. (Abeille Musique, 2003, France) Whole article

...кому-то она показалась сочинением завтрашнего дня. По мнению одних критиков, ничего интереснее Вяхи до этого не писал, по мнению других, что на сей раз автора постигла обидная неудача. Любопытной в связи с этим представляется точка зрения австрийского музыковеда К У Дамма: “Это не чисто инструментальное, но и не чисто вокальное произведение. Это не ритуальная буддийская музыка, но ее трудно отнести и к музыке, исполняемой на концертах.” /.../ Кому она принадлежит – дню сегодняшнему, завтрашнему? Усть вопросы, на которые не стоит спешить с ответом. (Sergey Martynov, Den za Dnem, 11.12.98, Estonia)

Ez a kiadó vállalkozott az észt Peeter Vähi buddhista ihietésú. XII. századi tibeti és szanszkrit szövegekre épüló kompozíciója, a Supreme Silence megjelentetésére is. A négytételes mú – amelynek harmadik tétele majdnem hat percnyi teljes csend, mint a buddhizmus filozófiájának alapja, a tökéletes nyugalom és harmónia szimbóluma – nagy létszámú férfikart, kéziharang-együttest és nói énekes szólistát foglalkoztat. (Magyar Hírlap, 25.11.98, Hungary)

Estonský skladatel soudobé tzv. vážné hudby v této skladbě pro orchestr, soprán, sbor a dva vypomáhající Tibeťany použil (zneužil?) ke zhudebnění text Vadžrasattva Mantry a rozsáhlejší tibetský text o Čisté zemi Buddhy Amitabhy. Pro mne osobně toto použití buddhistického textu ztratilo jakýkoliv účinek. (Diskografie tibetských CD – 2. díl , Czech)

... lõpetas Peeter Vähi suurteos “Supreme Silence” kaks muusikafestivali Saksamaal, esitajaiks RAM, Arsise kellade ansambel, Irén Lovász ja Konchok Lundrup. Teos kõlas 5.V Hamburgis/Rotenburgis ülemaailmse koorifoorumi Euroopa päeva lõpetuseks ja 6.V Bremenis festivalil “Pro Musica Antiqua”. Mõlemad suurt huvi äratanud kontserdid salvestati, Bremeni kontsert jõudis otseülekandes ka Raadio Bremeni, WDR ja Deutschlandradio kuulajani. (Joosep Sang, Sirp, 11.05.01, Estonia)

... Kristjan Järvi lemmikstiil ongi “kultuuride ristumine ja kaasaeg”... Samasse valdkonda kuulub ka Peeter Vähi idamaade muusikast ja vaimsusest kantud teos. /.../ Viini muusikateadlane olevat leidnud, et lugu mahub crossover classicsi (piire ületav klassika) stiili alla. (Heili Vaus, Eesti Päevaleht, 22.11.98, Estonia)

Mõlemad tekstid kuuluvad budismis nn esoteeriliste tekstide hulka, mis tähendab, et reeglina neid avalikkuse ees ei esitata, see on isegi keelatud. Ida-fanaatikuna tuntud Vähi end pühaduse rüvetajaks siiski ei pea. (Tiit Tuumalu, Postimees, 1997, Estonia)

Uutest teostest räägitakse ikka, et need on väga huvitavad. /.../ “Supreme Silence” on aga tõesti väga hea lugu. /.../ Vaikusel peab olema põhjus, niisama lolluse pärast pole mõtet pause kirjutada. Vähi teoses on põhjus olemas ja vaikus saab kõige tähtsamaks momendiks terves loos. (Viida Raag, Kristjan Järvi, Eesti Päevaleht, 22.11.97, Estonia)

Peeter Vähi heliplaadil “Supreme Silence” võib 5 minuti 52 sekundi kestel kuulata ... vaikust. Kuigi heliloojale on sel sügavam, filosoofiline tähendus, leiab ta siiski, et vaikust ja omaetteolemist tuleb hinnata ka mürarikkas argielus. (Ita Serman, Kodukolle, 4/00, Estonia)

“Ülim vaikus” – muusika väljaspool stiili ja aega. /.../ Teos, mis ei taha mahtuda ühegi stiili- ega žanrimääratluse alla. /.../ See ei ole budistlik rituaal ega ka tavaline kontsertmuusika. /.../ Vähi on kirjutanud ühe oma teose kohta: “... minu silmis on “2000 aastat pärast Kristuse sündi” justkui filosoofilis-muusikaline kokkuvõte Euroopa ajaloost”. Viis aastat hiljem tundub, et Vähi on astunud veelgi universaalsemate üldistuste poole. Partituuri iga lehekülg peegeldab autori veendumust, et ta seisab “maailma ajaloo lõpusirgel”. (K W Damm, 24.11.98, Austria / Estonia)

Festivali tipmisteks elamusteks pean šveitsi viiuldaja Paul Gigeri esinemist Nigulistes, Peeter Vähi teose “Ülim vaikus” esiettekannet Estonia kontserdisaalis ning Lepo Sumera / Peeter Jalakase ooperi “Olivia meistriklass” etendust Von Krahli teatris. /.../ “Ülim vaikus” on helilooja senisest loomingust ilmselt parim teos. (Liina Fjuk, Kultuurimaa, 03.12.97, Estonia) 

Tegelikult on budistlik muusika umbes sama mõttetu nagu nudistlik või sotsrealistlik helilooming. /.../ Ja budistlikku spirituaalsust (muuseas ka luterlaste Püha Vaimu) ei anna pudelisse toppida ning kontserdisaalis lahti lasta. Just sellise katse tegi autor kolmandas, teosele pealkirja andnud osas. /.../ Ülimat Vaikust rikkus saalis nähtamatult ringi kolistav nohune ja köhane tüüp, kes mõne tundlikuma kuulaja lihaskrambi seisundist närvilise plaksutamise seisundisse viis. (Evi Arujärv, Postimees, 1997, Estonia)

Nendes “suundades” uus muusika võngubki: “läheb” heli sisse või rahva sekka, otsib kaotsi läinud ajalugu ja spirituaalsust. /.../ Spirituaalsuse lainel olid Paul Gigeri viiulimeditatsioonid..., Peeter Vähi “Ülim Vaikus”, “Hortus Musicuse” kontsert Arvo Pärdi muusikast... (Evi Arujärv, Postimees, 05.12.97, Estonia) Whole article

Vähi helikeelest ei ole võimalik eraldada elemente, mis määravad teose orientaalse vaimu. Välisel vaatlusel sarnaneb näiteks kooripartii kas Bartóki või Tormisega või, ütleme, soolopartii Messiaeniga. Ainsaks “orientaalseks” elemendiks jäävad arvukad mordendid (mõnikord väljakirjutatud), kuigi ka neid võib kohata euroopa muusikas… Vajaliku taju saavutab Vähi ida muusikale lähedase vormiehituse, vastava intoneerimise, elektroonilise improvisatsiooni ja tiibeti trompetite abil; viimased kõlavad teose algul, andes muusikale häälestuse. (Mark Rais, Sirp, 17.07.98, Estonia) Whole article

... seda üritab Peeter Vähi oma “Ülima vaikuse” kolmanda osaga – viis minutit (kavandatud) vaikust, mida ta annotatsioonis nimetab teose kulminatsiooniks. Ettekandel oli asi kaugel nii kulminatsioonist kui ka vaikusest... Tšehhide “Agon Orchestra” oli kõige mürarikkam: jõhkruse paraad... “Agon” näib soovivat vahendada muusikas kosmilist jõudu viisil, mis lööks üle kõik samalaadsed eelkäijad... Selles mõttes on Peeter Vähi ülima vaikuse ja tšehhide ülima lärmi taotlused sarnased. (Merike Vaitmaa, Teater. Muusika. Kino, Estonia)

... kõike muud kui traditsiooniline teos, sest “Ülima vaikuse” aluseks on tiibeti budistliku Kagyu koolkonna esoteerilised rituaalid, mida avalikkuse ees kunagi ei esitata. Teoks sai see projekt siiski tänu Drikung Kagyu peavaimuliku Tema Pühaduse Kyabgon Chetsangi isiklikule heakskiidule, kes valis selle jaoks välja kaks üliolulist budistlikku teksti – sanskritikeelse Vajrasattva mantra ja tiibetikeelse Puhta Maa palve... “Ülim vaikus” nõuab süvenemist, ükskõik kui palju ja kas üldse teatakse midagi Buddha õpetusest. ... nii tavakuulaja kui kriitik, hämmelduvad ilmselt teose kolmanda osa “Ülim vaikus” puhul, mis tegelikult ongi viieminutiline vaikus. Kuulaja võib siin visuaalselt kujutleda heli kandumist üha kaugemale, kuni see kaob kuhugi tajutavuse rajajoone taha. Tegelikult on vaikus kui tühjus (shunyata) mahayana budismis üks kesksemaid filosoofilisi kategooriaid. (Igor Garšnek, Sirp, 08.12.98, Estonia) Whole article

THE PATH TO THE HEART OF ASIA, based on Asian folk tunes

Even the past works I’d heard from Peeter hardly prepared me for this! Featuring musicians of the Orient 92 this is a most unusual and truly cross-culture breed of many musicians: European, Indian, Oriental, Tibetan, almost any Euro-Asian ethnic music – you name it, it’s in here somewhere. How on earth I can describe a concoction as this I don’t know! There’s certainly an electronic presence, yet the acoustic elements are as strong, it’s both atmospheric and dynamic, featuring lots of ethnic instruments I’ve never heard of! All I can really say is that this is alluring and unique. (Audion, 23/92, UK)

From intertwined, overtonal flutes to Turkish finger drums & Vietnamese bamboo xylophones, this is inspired music which has been interpreted in very modern ways... He gathers the music of the ages and delivers his own unique vision. (Backroads Music / Heartbeats, 1993)

This new album may be the best one yet from Erdenklang’s Cross Culture collection. /.../ Impossible to bring this all together? Not under Vähi’s intelligent and erudite leadership. /.../ Completely lovely, mystifying and inquisitive Vähi’s work is not highly recommended, but necessary listening to both exploratory minds and radio-polluted pop music pundits. Maybe some things will change. (Darren Bergstein, Winter, 1992, USA)

Estonian keyboardist Peeter Vähi plays Marco Polo on his new CD, The Path To The Heart Of Asia. It’s a colorful musical journey, set to the sounds of Siberian shamans, a Taiwanese ensemble, a Vietnamese woman with her bamboo xylophone, a Cambodian master of indigenous vocal techniques, and other exotica... (Keyboard Player)

Vähi, who is Estonian, plays keyboards and Tibetan ritual cymbals, incorporating his deep explorations into music theory with Indian classical music and the folk commonalities that he finds in the musical traditions of the great regions of Asia. (All Music Guide, 2004)

Apropos Vähi: Wen diese Fusion dezenter Elektronik mit dominanten fernöstlichen Intrumenten süchtig gemacht hat, der gerät auf dem “Pfad ins Herz Asiens” noch tiefer in die Versenkung. Eine faszinierende Reise durch zwei musikalische Welten, die bei Vähi zu einer einzigen versmelzen. (Wolfgang Bär, Heilbronner Stimme, 24.10.92, Germany)

Ziemlich atemberaubend, was der 37-jährige Keyboarder und Komponist aus Estland in diesen elf – teilweise live eingespielten – Titeln aus seinen Maschienen zaubert: durchsichtige Synthetic-Sounds, die sich mit den folkloristischen Klangfarben seiner Mitspieler und -sänger aus Sibirien, Taiwan, Vietnam, Kambodscha, der Mongolei und Türkei zu einer Musik verbinden, die sich mit ihrer “spirituellen” Ausstrahlung wohltuend abhebt von den naiv-brutalen Plünderzügen anderer “Weltmusiker”. Auf dem Weg in Asiens Herz is Peeter Vähi ein zuverlässiger Führer. (Keyboards Musik-Journal, 12/92, Germany)

... Vähi versucht den philosophischen Hintergrund der Kulturen in seine Musik einzubauen, europäisches Handeln mit asiatischen Betrachtungsweisen zu verknüpfen. (Folksblatt, Germany)

... den Weg zum Herzen Asiens will der estnische Keyboarder und Komponist Peeter Vähi zeigen: In seine Musik, die sich in die Sparte “New Age” einordnen läßt und stark von synthetischen Klängen und dem Synthesizer geprägt ist, mischen sich noch andere, ungewohnte Elemente... Zusammen ergebt sich so eine nicht alltägliche, aber reizenvolle Synthese “von junger und alter Musik; eine Harmonie der Klänge des Ostens und Westens”... (Westfälische Rundschau, 21.06.93, Germany)

Weltmusik und mehr: Der estländische Keyboarder Peeter Vähi präsentiert auf seiner CD The Path To The Heart Of Asia /.../ exotische Klangzaubereien u.a. von sibirischen Schamanen oder einem mongolischen Obertonsänger. Auch fabrizierte er spannungsgeladene Minimalmusik mit einer vietnamesischen Bambus-Xylophonistin. Man höre und staune, wie sich supermoderne Elektronik mit orientalistischen Instrumenten wie buddistischen Glöckchen oder tibetanischen Zimbeln verträgt. (Gerry Rafferty, BWZ, No 47, Germany)

... Vähi est estonien, en il est étonnant. Au lieu de faire comme tous ses petits camarades musicos des pays de l’est, c’est-à-dire fusionner la new age et le joli folklore musical de son pays, non, il se passionne pour l’orientalisme et mélange son clavier aux darbuka, tungur, pi-pa, yang-chin ou autres instruments hyper exotiques dont vous n’avez – je le parierais – jamais entendu parler. Arrangeant des pièces de folklore vietnamien, taiwanais, cambodgien, sibérien ou turc, ou jouant avec les musiciens de ces pays ses propres compositions, Peeter Vähi nous propose une tribulation asiatique des plus initiatiques et une musique cross-culturelle extrêmement sérieuse et tout à fait passionnante. (La Vie Naturelle, 12/92, France)

Ses arrangements, bien que très personnels et originaux, restent le plus souvent respectueux de la trame traditionelle servant de base àchaque morceau. L’électronique demeure très discrète et les sonorités utilisées se confondent souvent à celles de l’artiste invité, ou lui tissent un décor synthétique ou électroacoustique destiné à le mettre en valeur. Le résultat ne donne donc pas l’impression d’un collage artificiel, mais au contraire celle d’une synthèse attentive, chacun faisant un pas vers l’autre... Ce qui est certainement la meilleure façon de se rencontrer. (Bruno Heuzé, France)

К своим совместным записям с музыкантами из Камбоджи, Вьетнама, Тайваня, Турции, Тувы Пээтер Вяхи добавил электронные звучания, в результате чего получилось нечто гораздо более близкое “new world music”, чем ортодоксальному нью-эйджу или арт-року. Нет ничего удевительного в том, что Вяхи, музыканту-этнографу, всерьез изучающему в фольлорных экспедициях музыку Азии, удается в 11 “легендах” составляющих его авторсий альбом, избежать ориентальных красивостей. (Дмитрий Ухов, ИША, Russia)

Nagu Tormis lisab oma osa ingeri, vadja või vepsa rahvalauludele, nii tema Aasia rahvaste muusikale, kuni süntesaatori kasutamiseni, elektrooniliste võteteni. /.../ Ei usu, et Saksamaal tuntaks puudust idamaise folkloori tundjatest. Seda hinnatavam on muusikakirjastuse ja plaadifirma Erdenklang huvi Peeter Vähi sellealaste teadmiste, ettevõtmiste ja loominguliste saavutuste vastu. (Priit Kuusk, Päevaleht, 07.10.92, Estonia)

... samasugune on Veljo Tormise suhe soomeugri rahvaste muusikasse. Vahe on siiski selles, et Tormis konkretiseerib oma loomingus rahvamuusikalise materjali vormi ning määratleb samal ajal ka koorifaktuuri, Vähi aga suhtub muusikalisse materjali vabamalt ja improvisatsioonilisemalt: on läinud seda teed, kus laadist määratletud semantilises väljas võiksid areneda kaks improvisatsioonilist liini... Vähi, kes alustas orientalistlikku suunitlust oma loomingus sümfooniliste teostega “Raga muundumine” ja “Nadat sarvam vanmayam”, läks alguses ida elementide imiteerimise ning nende euroopalikku helikeelde mehaanilise ülekandmise teed. Sellega jäid aga kõrvale raga filosoofiline tagapõhi ja tähendus. Nüüdseks on Vähi tunnetanud Aasia eri muusikakultuuride seotust ja ühtekuuluvust. /.../ Võib öelda, et selle plaadi loomise idee oli täpselt sama erakordne kui esitajate meisterlikkuse tase. Kordagi ei tekkinud eklektismitunnet, vastupidi,  terviklikkus sisemiste vaimsete allhoovuste ühendamisel on see, mis viitab teele Shambhala suunas. (Igor Garšnek, 08.04.94, Estonia)

TO HIS HIGHNESS SALVADOR D for flute, violin and guitar

Balancing this is the use of diatonicism, often drived it would seem from folk and popular music, which has produced a language reminiscent of European minimalism, unusually gentle in contour. These elements get in several of the works recorded here, for instance To His Highness Salvador D (1988), a trio by Peeter Vähi (b 1955) whose quick central movement strays into hip 1970s territory (not inaptly for a piece inspired by Dalí). (GSR, Gramophone, 5/1995, UK)

Unterschiedlichste Tonwelten liefern den Werken des 1955 geborenen Esten Peeter Vähi stilistischen Halt. In den vom Trio Camerata Tallinn (Flöte, Violine und Gitarre) mit hochsensibler Musikanterie und Drive vorgetragenen drei Stücken verspinnt Vähi Rock, Volksmusik und avanciertere Techniken zu einem feurig-fragilen Ganzen, funkelnd von Humor und Temperament. /.../ Veröffentlichung von besonderer Bedeutung für das Repertoire. (Christoph Schlüren, FonoForum, 12/1997, Germany)

Ausgeschprochen originiell war /.../ Vähis “To His Highness Salvador D”, eine Hommage an den Maler Dalí und gemäß dessen Kunst in seinem Spiel mit tradierten Charakteren gleichsam ein surrealistisches Bild in Tönen. (Rheinpfalz, 08.04.92, Germany)

... Vähin To His Highness Salvador D on trio, jonka kantaesitys sattui kaksi päivää ennen Dalín kuolemaa. Musiikissa surrealismi ei ole yhtä selkeätä kuin kuvissa tai kirjallisuudessa. /.../ Vähi leikkii kappaleessaan yhdella jos toisellakin aihella tintinnabuliakaan unohtamatta. Jaksot voivat kadensioida mihin tahansaa tyylin. Läbi teoksen kulkee muistumia espanjalaisesta sointukulusta ja melodiikasta. (Ilkka Ylönen, Helsinkin Sanomat, 19.11.94, Finland)

Ka Peeter Vähi kontsertoopustel, milles samuti mõnikord oriendi hõngu, on üha suurem menu. Väga hästi võeti vastu “Tema Kõrgeausus Salvador D’le” kultuuripäevadel Karlsruhes, ansambel “Camerata Tallinn” esituses. Sama ansambel Jaan Õuna juhatusel on teost esitanud ka Soomes ja Austraalias /.../ “Tema Kõrgeausust” on mängitud Ungaris ja Rootsis ning 8. oktoobril kõlab see ülemaailmsel noorte heliloojate foorumil Kiievis. (Priit Kuusk, Päevaleht, 07.10.92, Estonia)

P. Vähi “Salvdori” esitus saksa interpreetidega oli eriti menukas... (Jaan Õun / Tiina Mattisen, Sirp, 29.02.92, Estonia)

... Vähi “To His Highness Salvador D” on selles suhtes kummalise saatusega teos, et selle esiettekanne toimus vaid paar päeva enne Salvador Dalí surma, kellele lugu on pühendatud. Kitarri käsitluses on aimata hispaanialikku tantsulist stiili, viiuli lisandumine Ad libitumis katkestab dramaatiliselt muusika eepilise kulu. Viimane osa Adagio on eelnevaid kujundlikke elemente sünteesiv osa, reministsents. (Igor Garšnek, Kultuurileht, 14.10.94, Estonia)

Konservatooriumi tudeng Peeter Vähi vaimustus ühest vanast India traktaadist, kus räägiti, et kogu maailm sündis kunagi helidest. See mõte köitis toonast üliõpilast sedavõrd, et ta kirjutas sellest inspireerituna sümfoonilise teose “Helist sündinud maailm”. Kuna tulemus kukkus igati hästi välja, sai sellest aasta hiljem ka tema õpingute lõputöö. Aastad möödusid. Lähenes juba sajandivahetus. Ühtäkki helsitas heliloojale vanahärra, kes otsis ta üles Saksamaal tegutseva muusikakirjastuse kaudu... (Tiina Laanem, Anne, 6 / 2008, Estonia)

CONCERTO FOR TWO CHAMBER ORCHESTRAS

Among his notable works are Sounds of the Silver Moon, which is based on Indian classical music, 2000 Years After the Birth Of Christ for early music ensemble and “Bad” orchestra (synthesizers, drum machines and vocalist), Concerto for 2 chamber orchestras and The White Concerto for guitar and orchestra. (Kurt Mortensen, Central Europe Review, Vol 2, No 27, 10.07.00)

2000 YEARS AFTER THE BIRTH OF CHRIST for early music consort and contemporary orchestra, lyrics by German poets

... Vähi gathers in his style the apparent contradiction of fusioning corrents from disparate eras. In his case, baroque classical music, Eastern music and electronic music are combined to create meditative pieces, with a strong mystic trait, classifiable within the esoteric trends of New Age music. Vähi, who is a member of the Buddhist Community in Estonia, shows in the titles of his works the spirituality he conceives his music with: 2000 Years after the Birth of Christ, for instance. (Jorge Munnshe, The Electronic Music In Eastern Europe) Whole article

Here is an up to date, fresh and original Estonian retrospective look at the oratorio tradition, documenting the ‘ups and downs of European culture’, juxtaposing an early instrument consort (the excellent Hortus Musicus) and a thoroughly contemporary set up, with the composer on electronic keyboards, drum machine and spoken voice. /.../ The version on this CD is practical and it could bring life and a 21 C perspective into a festival of Early Music anywhere... 2000 Years After The Birth Of Christ vividly recorded and recommended. (Peter Grahame Woolf, Musical Pointers, UK) Whole article

The first performance was a source of controversies in the musical circles of Estonia. The reviews were published in almost all of the greatest newspapers. /.../ I fully agree with one of the critics who said that P Vähi’s intuition turned out to be deeper than the verbal principles formulated by him. The work has many more faces, which the composer would not or could not point out. The work reflects, to some extent, the attitude of Estonians towards Lutheran Christianity, the attitude of the Baltic peoples towards the German culture. Also, his music reveals the composer’s power to transcend the duality of good and bad, to transcend the dualist worldview… Every page of the score radiates with the author’s conviction that he is standing at “the end of the cultural history of the Occident”. It may sound too pretentious, but in my eyes “2000 Years After The Birth Of Christ” is something like a philosophical-musical summary of the history of Europe. (K W Damm, 1995/2000, Austria)

Contradictions render a spark of criticism to Vähi’s new work, which makes it quite an event in the social life. The composer’s intuition turns out to be deeper than his ideas formulated in the program. As for its style, the composition has an unusual quality of completeness. As regards its contents, one might say: protest against dominating mediocrity. I wonder whether everyone would be satisfied with this “light at the other end of the tunnel” that radiates from Vähi’s score, but nowadays, evidently, it would be useless to expect more. (Õhtuleht, 15.09.90, Estonia)

... Vähi (1955–) also shows signs of pluralism in his work. In the dextrously composed work for tape 2000 aastat pärast Kristuse sündi (1993), the basic material consists of early music played by Hortus Musicus and sung by a soprano. This music has been processed and combined with purely electronic material; a clear-cut case of musical collage. Vähi’s instrumental works are more traditional. (Kalevi Aho, Finnish Music Quarterly Magazine, 4/98, Finland) 

Das ist gewiß nichts für traditionsgerichteten Gehörgang, sondern klingt vielmehr wie eine Abrechnung mit der Geschichte oder auch ein gewaltsamer Kurzschlußzwischen den Epochen. /.../ Jeder Takt der Partitur verrät die Überzeugung des Komponisten, daß er am “Ende der Kulturgeschichte des Okzident steht”. Vähis “endzeitliche” Komposition ist in der Tat schokierend, das aber auf erfrischende Weise. Es gelingt ihm eine unerhörte Synthese aus lutherischem Choralgesang, renaissancehaftem Tanzsätzen und dem modernen Klangblitzlichtgewitter, die die Grenze zwischen U- und E-Musik geradezu zerschmettert. Daß aber hinter der Zerstörung Zukunftsaussichten hörbar werden – auf eine Neue Musik nämlich, die wieder größere Bereiche der Gesellschaft durchdringt: Das ist der allemal erfreuliche Aspekt dieses Werkes, das hier in der authentischen Wiedergabe veröffentlicht wurde. (Stadt-Kurier, 15.02.96, Heidelberg, Germany)

... Vähi ist ein estnischer Komponist, der im nordischen Strickpullover hinter seinen Keyboards sitzt und alte mit neuer Musik zu verbinden sucht. /.../ Verschiedene Epochen im gewaltsamen Kurzschluß – ein Sinnbild auf unser Crossover-Zeitalter? Jeder Hörer mit Lust an Ungewöhnlichen wird anders urteilen, eigenes Mitdenken vorausgesetzt. (Blitz, 3/96, Germany)

Weitaus experimenteller verfährt Peeter Vähi. Seine Komposition “2000 Jahre nach Christi Geburt” läßt in Gestalt einer modernen Antiphonie ein Ensemble für Alte Musik aus Keyboard und Rhythmusmaschine treffen. (Der Markt, 25.01.96, Germany)

... Vähi inszeniert in seiner Komposition “2000 Jahre nach Christi Geburt” eine stilistische Konfrontation, Hortus Musicus, ein Ensemble für Alte Musik, modernen Musikinstrumenten wie Keyboard and Rhythmusmaschiene einander gegenüberstellend (Antes / Bella Musica 3.9059, Germany)

... Vähi reune en su estilo la aparente contradicción de fusionar corrientes de épocas dispares. En su caso, la música clásica barroca, la oriental y la electrónica se combinan para crear piezas meditativas, con fuerte talante místico, clasificables dentro de la New Age esotérica. Vähi, que es miembro de la Comunidad Budista de Estonia, demuestra en los títulos de sus trabajos la espiritualidad con que concibe su música: 2000 Años después del Nacimiento de Cristo, por ejemplo. (Jorge Munnshe, Musica Electronica En La Europa Del Este) Whole article

Se että Vähi halua tehtä uutta musiikkia vanhanaikaisilla premiseillä, on ajanut hänet johtamaan yleisenkin periaatteen, jonka mukaan “äärimmäisen avantgarde-musiikin kausi maailmanhistoriassa on saavuttanut päänsä...” Lähes tunnin mittaisen oratorion keskeisin materiaali koostuu kahdesta vastakaikkaisesta poolista. Varhaisbarokkiin viittaavat madrigaaliaihelmat sekoittuvat tuon tuosta näihin pahamaineisiin moderneihin kaikuihin... (Lauri Otonkoski, Helsinkin Sanomat, 09.01.00, Finland)

...oli veidi hämmastav kavalehelt autori valitud XVI–XVIII sajandi saksa vaimulike poeetide tekste lugedes tõdeda, et kukkupanust ei leia tekstilist, süžeelist arengut. Ega seda peagi tingimata olema, aga tavaliselt suurematel, eriti vaimulikel teostel – Honeggeri “Kuningas Taavet”, Händeli “Messias” jpt – ju mingi süžee on. Vähi muusika on omapärane. Voolab tihti väga ilusti. Ei nõua kuulajalt jäägitut kontsentratsiooni, pigem pakub kandikul – võta vastu! Ja miks mitte /.../ Peeter Vähi on ehe muusik. Uudisteosest jäi hea mälestus, kuigi vastuoluline – tõsiduse ja nalja, puhta muusika ja teatraalsuse, usu ja uskmatuse piiril. (Mart Siimer, Eesti Ekspress, 21.09.90, Estonia)

Kahtlemata on praegu sobiv hetk heita pilk selja taha. Näiteks möödunud aastatuhandesse. Seda Peeter Vähi oma suurteosega teebki. /.../ Teose esiettekandel (1990) esindas “kaasaega” ERSO ja kaks muusikatasandit ei olnud nii otseses väärtuste konfliktis. Plaadivariandis asendavad sümfooniaorkestrit elektroonilised pillid, ja muutub kogu kontseptsioon. Otsimata mingit otsest sümboolikat peab nõustuma, et süntesaator iseloomustab nüüdishetke paremini kui sümfooniaorkester. /.../ “2000 aastat pärast Kristuse sündi” on on Peeter Vähi loomingus ala, kus ei ristu mitte erinevate maade, vaid ajastute kultuurid ja muusikatunnetused. Need võivad omavahel põimuda, sattuda konflikti või dialoogi, kuid ei ole kunagi teineteise suhtes ükskõiksed. (Igor Garšnek, Eesti Päevaleht, 08.02.96, Estonia)

On ilmne, et Vähi on oma suurteoses (kestusega üle tunni aja!) taotlenud sügavaid sisulisi kontraste. Samas muusika kulg jätab mulje kahest paralleelseslt toimuvast protsessist, mis küll aeg-ajalt teineteisele lähenevad, kuid ei ristu ometi. See on umbes nii, et vaadates küll kahe silmaga, näeme me siiski ühte puud. Täpselt samuti vaatab Vähi Euroopa muusikale läbi kahe erineva prisma, kuid näeb ikkagi ühte tervikut. /.../ Ei ole kahtlust, et Peeter Vähi on eesti muusikat rikastanud järjekordse õnnestunud teosega. Kui allakirjutanut midagi häiris, siis oli see võib-olla Vähi liiga konstateeriv, isegi liiga objektiivne suhe erinevate muusikakultuuride kokkupõrke kataklüsmiga. (Igor Garšnek, Reede, 21.09.90, Estonia)

Millenniumiprojekt “2000 aastat pärast Kristuse sündi”, mis on nime ja alguse saanud Peeter Vähi samanimelise oratooriumi järgi, pole nii suurejooneline kui aastatetagune “Joonase lähetamine”. See algab Tartust, jõuab reedel ja laupäeval Helsingisse ning finisheerub Itaalias Genovas 17. jaanuaril. “Turnee oleks võinud jõuda veel mitmessegi riiki, kuid raha pani lõpuks asjad paika. /.../ Need teosed on kui kokkuvõte möödunud ajastust, kandes ühtaegu vana ja uue aja vaimu.” (Tiit Tuumalu, Postimees, 06.01.00, Estonia)

CHANT OF THE CELESTIAL LAKE, concerto for flute and string orchestra

... two excellent recent flute concertos by young composers that ought, I think, to attain cult status. I was completely unfamiliar with the work of Peeter Vähi, but his Chant Of The Celestial Lake is a quite captivating work. /.../ The gentle undulations are certainly there, most obviously in the third movement, Adagio, but the strange, almost Middle-Eastern-sounding dance that precedes it, and the slower, still Asiatic fourth movement, place it firmly in a particular narrative context which differentiates it utterly from Erkki-Sven Tüür, let alone Pärt. I’m not sure if the fifth and final movement really ends the work entirely satisfactorily in its ‘fizzling out’ – one longs for the work to step outside of itself in a far more dramatic fashion after what has gone before – but there is no doubt that it is as a whole a very fine piece indeed. (Ivan Moody, International Record Review)

... possible that one day somebody will come up with a convenient lable – like “neo-naivety” – and it will all make sense. ... cod-orientalism – overlaid with a whole gallery of soft-modernist sound effects (singing into the flute while playing, tapping the body of the cello, etc) – tries the patience most of all. (Stephen Johnson, BBC Music Magazine, 2001, UK)

If any doubts remain that postmodernism is a global reality, consider Peeter Vähi’s Flute Concerto, “Chant Of The Celestial Lake”... The piece, scored for a small string orchestra, has its inventive moments. There is an evocatively static introduction with gentle string slides and a slowly blooming flute line. Later, an insinuating theme and crescendo repeat in “Bolero”-like fashion, accompanied by tapping bows and percussive slaps. Some flute passages feature flutter-tonguing and a singing-buzzing effect that Maarika Järvi pulls off with panache. (Mark Stryker, Detroit Free Press, 27.04.02, USA)

Cool on the heels of that CD comes Celestials, another disc of flute concertos from Ms Järvi (CCn’C 01712), brother Kristjan and the Tallinn Chamber Orchestra. It opens with five-movement Chant Of The Celestial Lake for flute and strings by Peeter Vähi (b 1955), whose Buddhist beliefs are reflected in his orientalist music. For much of its length the flute rhapsodizes rag-like over gently chugging strings, spinning melodic lines that bear the stamp of Indian improvisation. (Mark Doran, Cambridge University Press, 2004, UK)

Repertoirewert: 5/5. Noch ist der Schnee des 21. Jahrhunderts zu frisch, um darin schon deutliche Spuren zu finden. /.../ Gerade in Mitteleuropa hat die ‘Materialschlacht’ – der zwanghafte Drang nach Findung neuer musikalischer Mittel – die Musik immer mehr vom eigentlichen Ausdrucksbedürfnis befreit, und man kann mittlerweile schon wirklich von einem Mainstream innerhalb der ‘Neuen Musik’ reden. /.../ Bezeichnend ist, dass gerade aus Estland (oder auch aus anderen Ländern außerhalb der europäischen Mitte) wieder ein entscheidender Impuls kommt. Arvo Pärt ist wohl der bekannteste Komponist aus dieser Region, und auch seine Musik eröffnet trotz aller Zurückgenommenheit – und gerade durch ihre Feinsinnigkeit und die große Religiosität – ganz neue Dimensionen. Vähis Flötenkonzert ist keine wirklich religiöse Musik. Denn sie drängt zu den eigenen Wurzeln, den Urstämmen des Landes, zurück, ist zwar sprituell, doch nicht einem konkret religiösen Inhalt verpflichtet. (Florian Wetter, Klassik Magazine, 29.05.03, Germany) Whole article

Die Flötenkonzerte der baltischen Komponisten Peeter Vähi und Urmas Sisask sind schwergängige, tiefgründige Stücke, beinahe in jeder Faser existenziell. (Fono Forum, 12/01, Germany)

Vähis “Chant Of The Celestial Lake” liegt eine Liebesgeschichte aus dem asiatischen Kulturkreis zugrunde. Mit exotischen Klangfarben und Tonskalen beschreibt der Komponist überirdische Landschften und unendliche Reise ins Innere der Seele. (MusikMarkt, 2002, Germany)

Die Liebe führt zum Frieden auf Erden. Eine einfache, jedoch weise Philosophie. Das 5-sätzige Werk ist ein außergewöhnliches Konzert für Flöte und Orchester (bzw. Streicherensemble) und ist der Flötistin Maarika Järvi, der Solistin dieses Abends, gewidmet. Das Stück bereichert die Flötenkonzertliteratur um ein Vielfaches, da es wirklich eine neue Herausforderung für Solist und Orchester bedeutet – nicht auf virtuose Art, sondern in der Verschmelzung der unterschiedlichen (musikalischen) Ethnologien. (Carola Anhalt, WDR, 04/07, Germany) Whole article (doc)

Zum anschließenden “Flötenkonzert“ blieb nur noch ein Kammerorchester aus Streichern auf der Bühne... “Con Anima“ wäre als durchgängige Bezeichnung für die Musik Vähis gültig, der starke Anleihen bei östlichen Kulturen sucht. So wirkte seine tonale, häufig in sich kreisende Klangsprache orientalisch und kontemplativ. Es sollte eine Ode an die Liebe sein, ein Lied des ewigen Friedens, deshalb gab es keine Aufregungen... (Olaf Weiden, Kölnische Rundschau, 22.04.07, Germany) Whole article

Det tredje numret, den estländske tonsättaren Peeter Vähis “Chant Of The Celestial Lake”, fick här sitt första – och förmodligen sista – svenska uppförande. (Thomas Anderberg, DN, 18.05.04, Sweden)

В этот вечер Белый зал Дома братства черноголовых не мог вместить всех желающих. Атмосфера за несколько минут до начала концерта казалась немного элекризованной... Сразу после концерта я интересовалась мнением П. Вяхи относительно его нового сочинения – “Песня небесного озера”, написанного под впечатлением от посещения стан Азии и Индии. “... это не  просто концерт для флейты и камерного оркестра, а прежде всего концерт для   Марики Ярви и камерного оркестра. Я специально ездил в Париж, к Марике, чтобы она продемонстрировала мне возможности своего инструмента...”(Tamara Unanova, Den za Dnem, 18.08.00, Estonia)

... Flöödikontserdi “Taevase järve laul” esiettekanne võis aga tekitada nii vaimustust kui kahtlusi. /.../ Kui rääkida kahtlustest, siis esmakuulamisel (mistõttu siinkirjutaja pole kategooriline) jäi mulje teose pisut liiga lihtsustatud intonatsiooniringist. (Igor Garšnek, Sirp, 18.08.00, Estonia)

Huvitavaid elamusi pakkus “Chant Of The Celestial Lake” (2000) flöödile ja kammerorkestrile, kus solistil on võimalik näidata suurt osa oma ametialastest oskustest. Mällu sööbisid Neeme Punderi “ehmatavad” repliigid, kus flötist lisaks kopsudest väljuvale õhule laskis käiku ka oma häälepaelad. (Vahur Luhtsalu, Sirp, 24.03.06, Estonia) Whole article

...flöödi teemaarendus toimub umbes samamoodi nagu india ragades. Teisisõnu, muusika on pikka aega quasi-improvisatsiooniline ja ka Maarika Järvi mängus on asjakohast spontaansust. Rütmiline elavnemine toimub ootuspäraselt osa lõpus, ainult et siinne rütmijoonis tekitab assotsiatsioone pigem hispaania tantsu kui india muusikaga. See quasi-improvisatsioonilisus kandub ka järgnevasse Rubatosse, milles olulist kujundlikku rolli kannavad madalate keelpillide ostinaatsed figuurid. Keskne Adagio mõjub aga kaunikõlalise ballaadina, olles igatahes “õhtumaisem” kui teose ülejäänud osad. Lõpueelne lühike Piu mosso on justkui sissejuhatuseks finaalile, kus flöödi ja keelpillide vahel areneb juba väljendusrikas muusikaline dialoog. Nii oma ülesehituselt kui kõlamuljelt on “Taevase järve laul” võrdlemisi ebatraditsiooniline – vormilt küll hästi tasakaalustatud, kuid samas klassikalistest vormiskeemidest mitmes mõttes möödavaatav teos. (Igor Garšnek, Sirp, 25.01.02, Estonia)

FUGUE AND HYMN for symphony orchestra

Estonian Peeter Vähi’s “Fugue and Hymn” is a strange combination of a processional march for brass accompanied by electronic noises. (John Davis, Expose)

The tracks by Peeter Vähi, Robin Julian Heifetz, “Karda Estra”, and Anatoly Pereslegin fell into this territory, with Pereslegin’s being something like a violin concerto. (Jerry Kranitz, Aural Innovations)

The moods and sounds on this CD are the most wide-ranging of all, with Vähi’s “Fugue And Hymn” mixing symphony orchestra and electronics into a piece that could be classed modern classical music. (John Peters, The Borderland)

... who recalls some romantic music, although revised through modern eyes and electronic interferences... (DLK, The Hell Key)

... semi-classical instrumentations, it transcends feelings of happiness and fulfillment... (Francois Marceau, Mastock)

The following three tracks after this, however, by: Peeter Vähi, Robin Julian Heifetz and Anatoly Pereslegin are all much too classical for me! (Alan Freeman, Audion, UK)

... l’estone Peeter Vähi ci conduce in sintetici territori classico-contemporanei ove fiati e archi fanno da primedonne. (Paride Polimeno, Still Born, Italy)

Имя Пеэтера Вяхи более знакомо нашим слушателям по эстонской группе “Витамин”, руководителем которой он тогда являлся. В настоящее время Пеэтер работает в жанре серьезной камерной и электронной музыки. Его произведения сочетают музыкальную основу эстонской народной музыки с современной классикой и электроникой. /.../ В общем весь сборник можно бы условно охарактеризовать как “неосимфонический” (у П Вяхи вообще указан “виртуальный оркестр”). (Maxim A Klepikov, Вестник Прогрессивного Рока, Vol N2/8, 5/2000, Usbekistan) Whole article

HANDBELL SYMPHONY for handbells and symphony orchestra

... CD is a world record: the first recording ever of a work for handbells and orchestra. Peeter Vähi’s “Handbell Symphony” is a masterful blending of the brilliant yet relatively soft qualities of handbells with the rich colors available in the modern orchestra. This extremely successful collaboration yields a very interesting and listenable piece. The three movements of “Handbell Symphony” manage to use the bells very idiomatically and yet also create a *new* idiom by combining them with orchestra. It definitely is an amazing first. (Jason Tiller, USA) Whole article

Kurioserweise handelt es sich bei jenen Damen und Herren, die auf dieser CD in bewundernswerter Weise sowohl den Radetzkymarsch als auch die erste und einzige Komposition für Handglocken und Sinfonieorchester darbringen, nicht um Briten, sondern um Esten. (Vorsichtmusik, 2002, Germany)

Auf der CD mit dem Titel “Arsis Handbell Ensemble” der Edition Antes findet sich ein solches Werk, nämlich die “Handbell Symphony” des estnischen Komponist Peeter Vähi. Die dreisätzige Symphonie, in der der Klang der Glocken dem eines Symphonieorchsters gegenüber gestellt wird, wurde für das Arsis Handglocken-Ensemble komponiert. /.../ Dafür ist diese Symphonie bestens geeignet, da sie Elemente traditioneller estnischer Musik mit der klassischen Tradition des Westens verbindet. Darüber hinaus sind Einflüsse meditativer Musik des Buddhismus und moderner Popmusik hörbar. Den mit breitem Pinsel gemalten Klangflächen des Orchesters stehen die leichten, getupften Klänge der Glocken mal gegenüber, mal verschmelzen die unterschiedlichen Klangwelten miteinander. Diese Musik weckt Assoziationen an geheimnisvoll-neblige Feenreiche, aber auch an irdische Naturfreuden und vermittelt durch den Glockenklang eine Ahnung von überirdischen Sphären. (Nora Burda, klassik.com, 19.03.03, Germany)

... Vähi on hakkama saanud maailmas teadaolevalt esimese käsikellade ansamblile ja sümfooniaorkestrile kirjutatud sümfooniaga. (Tiit Tuumalu, Postimees, 11.04.96, Estonia)

Tavatuid teoseid on eesti muusikas esiettekandel tõepoolest järjest... Vähi programmiliseks lähtepunktiks polnud “sümfoonia” mõtestamine mitten niivõrd õhtumaiselt arenduslikust, kuivõrd “symphonia” kui kreekakeelse heakõlalisust tähistava mõiste seisukohast. teose kompositsioon tervikuna oli lahendatud orkestrikontserdilaadses mõtlemises; käsikellade ansambel moodustas seega solistide juhtgrupi, mida orkestraalne plaan toetas ja raamistas. Taoline lahendus oli selles mõttes huvitav, et oma kontseptsioonilt haakus see barokse concertogrossoliku ideega. samas leidis Vähi ka puhtkõlalistele probleemidele huvitavaid lahendusi: kolmandas osas kasutasid kellade mängijad kõlalise interferentsi tekitamiseks instrumentide pöörlevaid liikumisi – võte, mis on näiteks tiibeti traditsioonilises muusikas tuttav juba ammu. /.../ Pärdi ja Vähi teoste esiettekanded rääkisid üsna selgelt, et omanäolised muusikateosed ei oota tingimata muusikapäevi või festivale, et endast märku anda. (Igor Garšnek, 1996, Estonia)

GREEN TĀRĀ, cantata for female voice, girls’ choir, trombones and percussion

...kontserdiga Estonia kontserdisaalis tähistab oma 50. sünnipäeva Eesti tuntuim tütarlastekoor Ellerhein, kes üllatab oma sõpru Peeter Vähi uudisteose “Green Tārā” naishäälele, tütarlastekoorile, tromboonidele ja löökpillidele maailmaesiettekandega. 1997. aasta “NYYDil” kõlas esmaettekandes Peeter Vähi heliteos “Ülim vaikus”, mille loomise initsiaatoriks oli tiibeti budistliku Drikung Kagyu koolkonna ülemvaimulik Tema Pühadus Kyabgon Chetsang Rinpoche. Nüüdse kantaadi loomise impulss pärineb samast allikast. Teksti autorid on Kyobpa Jigten Sumgon ja Khenpo Konchok Gyaltsen Rinpoche. Teose vormiliseks aluseks on tiibeti tantristlikes koolkondades levinud püha rituaal, mis on pühendatud Rohelisele Tārāle, tarkusejumalannale. (Sirp, 31.05.02, Estonia)

Peeter Vähi /.../ on loonud huvitava kantaadi, milles Ida ja Lääs on vaimses plaanis hästi tasakaalus. Teos on ka muusikaliselt, täpsemalt kõlaliselt hästi balansseeritud: kõrgematele tütarlastehäältele on vastukaaluks seatud kaks madalat trombooni ning alumist registrit täitev kõmisev suur trumm, lisaks taldrikud. /.../ Mõjuv teos, milles heliloojal on õnnestunud Ida ja Lääne kohtumispunktis vältida new ageilikke klišeesid ja populaarmuusika salakarisid. (Igor Garšnek, Sirp, 7.06.02, Estonia)

CALL OF SACRED DRUMS for taiko-ensemble and symphony orchestra

Einfach war es für den estnischen Komponisten Peeter Vähi nicht, ein Konzert für japanische Ulmenholztrommeln (Taikos) und klassisches Symphonieorchester zu schreiben. Zwar hatte er bereits japanisch-inspirierte Werke komponiert (u.a. “A Chant of Bamboo” für Shinobue-Flöte und Kammerorchester oder die Kantate “Chrysanthemum Garden Chant”), der Kompositionsauftrag des Musik-Festivals Grafenegg stellte ihn aber vor besondere Herausforderungen. /.../ Wissen zu belassen, erstand der Komponist sogar zwei Nagado-Taikos – das sind die gebräuchlichsten Taiko-Trommeln. (Daniela Tomasovsky, Tonkünstler, 6–8/08, Germany)

MYSTICAL UNITING for flute, violin and guitar

Vastukaaluks kõigele eelnevale on /.../ “Müstiline ühinemine” (1990 / 1998). Vähi teosest selgub, et viiuli ja kitarri ühenduses peitub emotsioon, mille baasiks kirg ja kirglikkus, et see duo võib olla ülidünaamiliselt temperamentne ja värvikirev ning et kaheksa minutit ei ole üldse pikk aeg võrreldes eelnenud 2-4-minutiliste teostega. (Toomas Velmet, Muusika, 10 / 2005, Estonia)

... “Müstiline ühinemine” (1991) flöödile, viiulile, kitarrile, kahele tānpūrāle ja keelpillidele algav vaiksete tānpūrā-helidega ning järk-järgult kasvatab helilooja n-ö liha luude ümber. Selles teoses kohtame rokiomaseid rütmilisi kujundeid, harmooniaid, millega segunevad idamaised meeleolud ja tunnetuslikkus. (Vahur Luhtsalu, Sirp, 24.03.06, Estonia) Whole article

Sama ansambel Jaan Õuna juhatusel on teost esitanud ka Soomes ja Austraalias, samuti teist oopust flöödile-viiulile-kitarrile “Müstiline ühinemine”. Viimase salvestas “Camerata” ka Süd-deutsche Rundfunki jaoks Karlsruhes. (Priit Kuusk, Päevaleht, 7.10.92, Estonia)

... Vähi ja tema budism on albumi nimiloos täiesti tuntav, kui nii flööt kui ka kitarr imiteerivad orientaalseid pille ja teiselt poolt maakera pärit müstilisi tundmusi. (AH, Postimees, 08.01.00, Estonia) Whole article

Ja ei puudunud sel kontserdil ka need teosed, mida kuulates oli võimalik iseendasse süüvida või omaenese minast hoopis kaugemale vaadata (Peeter Vähi “Müstiline ühinemine”, Urmas Sisaski “Hale-Bopp’i komeet”). Tõeliselt vastutulelik publik tajub sääraseid hoovusi lennult. (Mailis Põld, Meelespea, 23.08.00, Estonia) Whole article

Kontserdi nimiteos “Müstiline ühinemine” on Peeter Vähi enimplaadistatud teos. CDdelt võib leida sellest väga erinevaid versioone, neist põnevaim fagotile koos tiibeti Buddha-munkadega. (Kersti Inno, Äripäev – Puhkepäev, 10.03.06, Estonia)

A CHANT OF BAMBOO for shinobue-flute and chamber orchestra

去る1月30日より9日間タリン市他に於いて行なわれました。opeNBaroque Festival に、日本の篠笛、能管が Tallinn Chamber Orchestra との共演で参加いたしました。Mustpeade Maja で行なわれたその演奏会では、エストニア側から Peeter Vähi 作曲 “A Chant of Bamboo” 篠笛鯉沼廣行,日本側から松下功作曲 “如月に”能管赤尾三千子を初演、好評を得ました。赤尾三千子さんは帰国後（財）日本文化藝術財団より、これまでの功績が認められ、日本伝統文化奨励賞を受賞なさいました。おめでとうございます。なお、“如月に”は近々日本初演を計画しているそうですので、決まりましたらお知らせいたします。(通信東京版, No 17, 06.04.03, Japan)

Eesti sümfoonilise muusika esimene tõeline dessant Jaapanis algab kontserdiga Jaapani kõige prominentsemas kontserdisaalis Tokyo Opera Citys. Tallinna Kammerorkestri turneel Jaapanis mängitakse Eesti muusikast Arvo Pärdi ja Peeter Vähi teoseid. /.../ Vähi loo juures on põnev veel see, et maestro Eri Klas, kes alustas oma muusikuteed tegelikult löökpillimehena, mängib ettekandel ise gongi-sarnaseid idamaadest pärit helisevaid plaate. (Heili Vaus-Tamm, Linnaleht, 17.08.05, Estonia)

Jaapani bambusflööte (shino-bue ja noh-kan) kuulis nii jaapanlasest kui ka eestlasest helilooja nägemuses. Oluliselt meeldivama mulje jättis esiettekandena kõlanud Peeter Vähi “A Chant of Bamboo”, mis võimaldas virtuoosset flöödimängu (solist Hiroyuki Koinuma) ja sisaldas nii idalikku kui läänelikku helikeelt. Lugu tekitas igatahes positiivseid tundeid, mida ei saa öelda Isao Mattsushita “Kisaragi Ni” kohta. (Heili Meibaum, Teater. Muusika. Kino, 3 / 2003, Estonia, whole article)

Juba ette tekitas põnevust /.../ “A Chant of Bamboo” (2002), kontsert jaapani shino-bue bambusflöödile, löökpillidele ja kammerorkestrile, solistiks jaapanlane Hiroyuki Koinuma. Muusikalistelt kujunditelt olid siin ida ja lääs tõepoolest kõrvuti – ida poolt bambusflöödi meditatiivsed kõlad, orkestris vastukaaluks lääne intensiivsed rütmimustrid ja isegi agressiivselt mõjuvad kujundid. ...kuigi mõneti mitte-peetervähilik lugu, mõjus “A Chant of Bamboo” oma intensiivsuses kahtlemata sugestiivselt. Ja nagu kuulda võis, moodustavad helisevad ida ja lääs heliloojal sümbiootilise terviku isegi siis, kui on väliselt kontrastsed. (Igor Garšnek, Sirp, 14.02.03, Estonia) Whole article

Kontserdi esimese teosena kõlanud “A Chant Of Bamboo” (2001) bambusflöödile ja kammerorkestrile toob eredalt esile mitmetele Vähi teostele iseloomuliku taotluse piirata väljendusvahendite arvu (sümfooniaorkestri asemel kammerorkester, klassikalise flöödi asemel jaapani instrument uta-shinobue), samas “venitada” etteantud raamistikku väljendusvahendite oskusliku, doseeritud kasutusviisiga, luues sellega ainulaadse muusikalise kanga. (Vahur Luhtsalu, Sirp, 24.03.06, Estonia) Whole article

Esiettekandena kõlas Peeter Vähi “A Chant of Bamboo” – kohati filmilikult teatraalsete efektidega teos, milles helilooja vaatepunkt seisis tugeval “läänemaisel” alusel. Idamaist varjundit aitas luua “ida-värvi” meloodika, millele kontrastiks olid seatud läänelikud (või ehk suisa rockilikud?) sünkoobid. Sellise “läänemaise” nipi abil aga pääses paremini mõjule ka bambusflöödi laulvus ja lüüriline habras tämber. (Mirjam Tally, Ärileht, 06.02.03, Estonia, whole article)

FATA MORGANA for piano

Fata Morgana by Peeter Vähi is conciously evocative of baroque models and very successfully so, too. Its accomplishment somehow amounts to more than either the Pärt or Tüür works. (GSR, Gramophone, 7/95, UK)

... Vähi’s skill is his ability to write down timbres drawn from acoustic and electronic keyboards, but he is not an out-and-out modernist. (Pianoforte, 6/96)

Fata Morgana – sävellyksessään Peeter Vähi kietoo Bach-muistumia modernistiseen sumuvaippaan kiehtoviksi kangastuksiksi. (Jorma Kontunen, Arto Sakari Korpinen, Etelä-Suomen Sanomat, 15.01.95, Finland)

Klaveriteoste autoreist paistis väga meeldiva lakoonilisusega silma Peeter Vähi. (Lilian Semper, Sirp ja Vasar, 27.04.84, Estonia)

THE WHITE CONCERTO for guitar and chamber orchestra

Among his notable works are Sounds of the Silver Moon, which is based on Indian classical music, 2000 Years After the Birth Of Christ (1990) for early music ensemble and “Bad” orchestra (synthesizers, drum machines and vocalist), Concerto for 2 chamber orchestras and The White Concerto for guitar and orchestra. (Kurt Mortensen, Central Europe Review, Vol 2, No 27, 10.07.00)

Eesti heliloojad – Vähi, Kõrvits ja Kangro –, kelle kitarrikontserdid plaadil kõlavad, on küll kõik eripalgelised loomeisiksused, kuid neid kolme ühendab siiski üks ühine joon – nimelt heakõlaline ja kergestimõistetav helikeel. Klassikaline kitarr ei ole ilmselt see instrument, millega oleks kõige parem avangardistlikke trikke teha, ning ka kuulaja on harjunud akustiliselt kitarrilt ootama ikka eelkõige heakõlalist muusikat. /.../ Albumi nimilugu – Peeter Vähi “Valge kontsert” – on, arvestades teose loomisaastat 1991, eesti esimene akustilise kitarri kontsert üldse. (Igor Garšnek, Eesti Ekspress, 1998, Estonia Whole article

Helilooja tunneb suurepäraselt kitarri võimalusi ja on neid kontserdil oskuslikult kasutanud. Värvi andsid rütmikoputused kõlakorpusele, samal ajal keelpillirühm tekitas poognaga heli instrumendil roobi taga. Meeleolu lisasid hoogsad flamenco akordid. Kaunid oboesoolod... Usun, et paljud kuulajad ning orkester kohtuksid sellise kõrvakosutava teosega veelgi, kui kontserdile eelneks veidi pikem harjutusaeg. (Annela Rannamets, Kultuurileht, 17.02.95, Estonia)

Igasugused neo- ja post-nähtused on väljendussiirust 20. sajandi muusikas omajagu “rikkunud”. Seepärast on “ilusatel” funtsionaalharmoonial püsivatel viisikäändudel muusikakogemusest rikutud maitse jaoks alati vähemalt retro hõng juures... (Evi Arujärv, Hommikuleht, 04.03.93, Estonia)

“The White Concerto” (1991) kitarrile ja kammerorkestrile I osa meeleoludes on selgelt tajutav lootusrikkus ja positiivne energia, mis iseloomustas kahtlemata üldist õhustikku meie tolleaegses ühiskonnas loo kirjutamise ajal. Aeglaselt ning kurblik-lüüriliselt lahtirulluva III osa algus meenutab üsnagi Joaquin Rodrigo kitarriklassika tähtteose “Concierto d’Aranjuez” Adagio meeleolusid. (Vahur Luhtsalu, Sirp, 24.03.06, Estonia) Whole article

BRASS ECHO for 3 wind ensembles

Sie kommt von drei Türmen, auf denen Blechbläser, Holzbläser und Schlagzeuger sitzen, während genau dazwischen auf der Erde ein Dirigent mit einem überdimensioniertem Zeremonienstab den Takt vorgibt. Diese “Turmmusik” des populären zeitgenössischen Komponisten Peeter Vähi ist ein eigenartig anrührendes Spektakel, eine Art dreidimensionale Musik aus Jazz-Anspielungen, atonalen Elementen und mittelalterlichen Fanfaren, die von allen Seiten auf die Zuhörer niedeprasselt, sie in eine tönende Schwerelosigkeit versetzt und so alt und neu zugleich klingt, als wolle sie eine Metaphor für Estland sein, um dann mit dem letzten Ton wie Orpheus’ Abschiedsakkord von den Türmen in den baltischen Himmel zu steigen. (Frankfurter Allgemeine, 18.09.03, Germany)

... festivali avalöök anti aga tromboonide, trompetite ja flöötide hüüdudega Viljandi raekoja kellatornist, vanast veetornist ja raekoja platsile üles seatud hansaväravatest täpselt keskööl. /.../ Viljandis dirigendipuldis seisnud Neeme Punder jäi raekoja platsil kõlanuga samuti rahule. Tema meelest sündis sellega täiesti uus kunstiliik: muusika, mis ei ole loodud mitte niivõrd instrumentidele, kuivõrd kolmele tornile. (Aime Jõgi, Sakala, 08.06.03, Estonia)

... festivali seni oodatuim sündmus oli kahtlemata Peeter Vähi uudisteose “Brass echo” esiettekanne. Väljakul ei kõlanud mitte muusika üksi, kaasa mängis kogu ümbrus. /.../ “Vase kaja” lõppedes tekkis tahtmine teost kunagi veel kuulda. See on hea muusika tunnusmärk. /.../ Siin otsitakse tänapäeva ja vanamuusika kokkupuutepunkte ning tuuakse nende seoseid esile uutel põnevatel tasanditel. (Maret Tomson, Sakala, 09.07.03, Estonia) Whole article

FOUR ENGRAVINGS OF REVAL

Unterschiedlichste Tonwelten liefern den Werken des 1955 geborenen Esten Peeter Vähi stilistischen Halt. /.../ Für Hortus Musicus stellt er archaische Mittel bereit und macht in den “Stichen von Alt-Reval” mit Geschmack den Brückenschlag in eine vergangene Zeit. Veröffentlichung von besonderer Bedeutung für das Repertoire. (C S, FonoForum, 12/1997, Germany)

Natürlich sind die vier Sätze des Quintetts nicht direkt auf real existierende Gravüren beziehbar, wiewohl der Verlag das Titelblatt mit vier kleinen Kupferstichen schmückt... Die erste “Klangansicht” beginnt mit einer metrisch freien Flötenkantilene in g-phrygisch, die sich – von neobarocken Kadenzschritten des Ensembles unterbrochen – in abgewandelter Gestalt viermal wiederholt, bevor eine Art Springtanz (Galliarde) den Satz beschließt. Gravitätisch homophon, in barock ausgestanzten Sechzehntel-Passagen kommt der zweite Satz daher. Dem konzertierenden Prinzip, dem Wechsel zwischen Ritornell und Solo beziehungsweise Concertino, ist der dritte Satz verpflichtet. Der kurze vierte Satz schließlich wirkt wie die Abbreviatur einer Allemande.  (Lutz Lesle, Flöte aktuell, 4/2001, Germany, whole article)

Avakontserdil mängis “Hortus Musicuse” koosseis Peeter Vähi teoseid: “Nelja Revali gravüüri” viiele instrumendile... Klassitsismi, baroki ja veel varasema muusika kõlamudelid vaatasid vastu selle selle muusika igast taktist. Uus, nüüdismuusikaline mõtlemine ilmutas end rohkem või vähem, stiilivõõra kõla või loogika kaudu. (Evi Arujärv, Postimees, 18.04.96, Estonia) Whole article

RETURN TO NOWHERE for synthesizer, percussion and symphony orchestra

... teoses “Naasmine Eikusagile” oli küpsust, pinget ja teatavat intiimsust, kohati kõhedaid ja samas suurejoonelisi kõlavärve. Viimseni olid ära kasutatud löökpillisektsiooni võimalused. Helitöös soleeris süntesaatoril ka helilooja ise. (Brigitta Davidjants, Eesti Päevaleht, 16.04.07, Estonia)

... Vähi kasutas loos “Naasmine Eikusagile” oskuslikult ära elektrooniliste ja akustiliste löökpillide ühendamise võimalused. (Kristel Kossar, Postimees, 17.04.07, Estonia)

... “Naasmine Eikusagile” (süntesaatorile, löökpillidele ja sümfooniaorkestrile) pealkiri andis märku metefüüsilistest ruumikujutlustest. /.../ Huvitav oli teose lõpu kihistunud kõlapilt. Retoorikast jäid kõrvu tähendusrikkalt eksponeeritud vähendatud kvint ja dramaatilised mõttepausid. Pikk, muutlik teos avanes otsekui lõpmatusse – jõudiski Eikusagile? (Evi Arujärv, Sirp, 20.04.07, Estonia) Whole article

... teost “Naasmine Eikusagile” /.../ võiks nimetada süntesaatori ka löökpillide kontserdiks sümfooniaorkestri saatel. /.../ Olulisel kohal olid siin improvisatsioon ning rütmid, samuti idamaade muusikale vihjavad kõlad-laadid. (Pille Kangur, Muusika, 6/2007, Estonia)

NINE MANTRAS for voices, Oriental instruments and electronics

Only “Nine Mantras” by Peeter Vähi is representative of its author’s work: this is fine Eastern cycle-collage.  (Mark Rais, Leonardo Music Journal, 3/1993, USA)

Apropos Vähi: Wen diese Fusion dezenter Elektronik mit dominanten fernöstlichen Intrumenten süchtig gemacht hat, der gerät auf dem “Pfad ins Herz Asiens” noch tiefer in die Versenkung. Eine faszinierende Reise durch zwei musikalische Welten, die bei Vähi zu einer einzigen versmelzen. (Wolfgang Bär, Heilbronner Stimme, 24.10.92, Germany)

... Vähi “Üheksa mantrat” kuulub olemuselt rohkem budistliku kultusmuusika kui new age’i vaimsesse traditsiooni. (Igor Garšnek, 26.02.94, Estonia)

SAATUS / FATE, based on Estonian folk tunes 

Saatus (Fate) is an album that could be the soundtrack for both Tolkien’s Lord of the Rings and a Bladerunner-meets-Ingmar Bergman film. /.../ The mix of sounds from nature, contemporary keyboards and guitar, plus Estonian traditional instruments, such as the kannel (psaltery), bagpipes, straw whistles, and jaw’s harp, gives the album an eerie, otherworldly atmosphere, while Loo’s striking, emotive vocals add an aura of mystery. (Al Riess, Buffalo, 1997, USA)

I did like the inspirational Jew’s harp solo on “Taevalaotuse tekkimine / Genesis The Welkin” and nice bagpipe and kannel zither elsewhere on the disc. /.../ But until then I have puzzling runes from the liner notes to ponder: “It is rather difficult to decide whether the recordings on the present CD portray a runic-song version from the end of the 20th century, or compositions by Peeter Vahi and Kirile Loo.” So where’s the dichotomy? (Bob Tarte, The Beat Magazine, Vol 16, No 4, 1997)

You have probably never heard anything quite like this music, which is spare, haunting, melodic, and compelling... A wonderful CD, well worth seeking out. (The $ensible Sound)

... Vähi, in Deutschland durch sein außergewöhnliches Weltmusikalbum “The Path To The Heart Of Asia” bekannt geworden, hat die Lieder arrangiert. Die instrumentale Begleitung ist sparsam und wirkungsvoll. (Christian Salvesen, Esotera, 8/96, Germany)

Hauptsächlich mit traditionellen Intrumenten, wie der für die ostseefinnische Musik typischen Kantele, dem Dudelsack und einigen Flöten und nur wenig elektronischen Hilfsmitteln von Peeter Vähi aufgenommen, ist die CD ein für manche Ohren etwas gewöhnungsbedürftiges Werk. Anderseits bietet die fast eine Stunde Musik einen interessanten Zugang zu einer Epoche der estnischen Geschichte, der den meisten wohl kaum bekannt sein dürfte. (Estonia, 2/95, Germany)

Siiski  on Vähi lähenemises runoviisile midagi teistsugust kui paljudel kolleegidel. /.../ Kirile Loo näitas end Vähi muusika suurepärase interpreedina. /.../ Kõigest kokku sünnib – isegi raske öelda, kuidas – tõeline eestipärane rahvaviis, mis on ühtlasi ürgne ja kaasaegne. (Mark Rais, 06.95, Estonia)

... Vähile on see juba mitmes projekt saksa heliplaadifirmaga “Erdenklang”. Plaadi “Saatus / Fate” ideed ühendada elektrooniline muusika – olevik (ja ilmselt ka tulevik) minevikuga – oli alguses raske teostada sobiva naislaulja puudumise tõttu. Peeter Vähi ja “Erdenklangi” produtsent otsisid plaadistuseks sobivat vokalisti paar aastat. /.../ Kirile Loo ja Peeter Vähi koostööst sündinud CD on nüüdseks leidnud Euroopa ajakirjanduses väga positiivset vastukaja. Kas aga kolm aastatuhandet üle elanud ja mitmeid muutusi läbi teinud regilaulule ka tehnikaajastu kuub istub, jäägu iga kuulaja enda otsustada. (Märt-Matis Lill, Õhtuleht, 5.06.95, Estonia)

THE FLUTISH KINGDOM, arrangements of Jacob van Eyck’s music

About The Flutish Kingdom, this is another calming recording, but different. Maybe the most interesting part of this album comes with the join of Peeter Vähi. (Radio Fene, January ’97, Spain)

Zusammen mit dem Keyboarder und Arrangeur Peeter Vähi lädt er den Hörer ein, sich in die Fröhlichkeit und Melancholie der 400 Jahre alten Melodien zu versenken und die Lebendigkeit und Faszination “Alter Musik” in zeitgemäßem Sound-Gewand zu erkunden. (Musikwoche, 46/96, Germany)

Hinzu kommen Keyboard-Arrangements der erstaunlich dezenten Art von Peeter Vähi (s.a. unten bei den Noten), eine nordestnische Nachtigall sowie das English handbell ensemble bei drei Stücken. Keyboard? An einigen Stellen hätte man glatt ein “echtes” Cembalo nehmen können – Vähi bleibt im wesentlichen dem Generalbaß treu und hat offenbar mit elektronischem Geschwabbel nichts an Hut. (Musikblatt, 5/96, Germany)

RELAXATION for Asian instruments and electronics

Relaxatio, by Peeter Vähi, first written as an applied composition, is one of these masterpieces. The music follows an accompanying text exactly, and this combination generates an original synthetic form. (Mark Rais, Leonardo Music Journal, 3/1993, USA) 

SOUNDS OF THE SILVER MOON, co-authors Krishna Kumar Kapoor and Abhay Phagre

... Vähi on jõudnud nüüd oma neljanda esindusliku autoriplaadini. Albumina on “Sounds Of The Silver Moon” taas suurepärane näide orientse muusikalise mõtlemise harmoneeruvusest tänapäeva tehniliste võimalustega. Nimelt on tulem salvestatud Linnahalli Stuudios koos kolme esindusmuusikuga Indiast. (Riho Baumann, Sõnumileht, 22.06.96, Estonia)

Põhimõte on umbes sama Veljo Tormisel, kes töötleb tänapäevasesse helikeelde eesti ja teiste soome-ugri rahvaste ürgset rahvamuusikat. Ainult Vähil on raskem – muusika on küll hingelähedane, kuid mitte oma rahva oma. Seetõttu on Peeter Vähi asunud Ida muusikat Lääne inimestele tänapäevaseid Lääne vahendeid kasutades lähedale tooma koostöös idamaade muusikutega. Eriti tihedad sidemed on tal kujunenud India laulja Krishna Kumar Kapoori, bambusflöödimängija Abhay Phagre ja tablamängija Anup Royga. Üheskoos tehakse järgmist plaadiprojekti. /.../ “Ma ei pea ennast avastajaks. Olen rahul oma rolliga muusika autorina, kes paneb kirja maailmaruumist minuni voogavat”, deklareerib Peeter Vähi. (H Vainu, Musical Estonia, 1993, Estonia)

... alanud XXI sajand on siiski seljatanud mitmed tabud ja normatiivid... Kuulaja seisukohast ei kaota muusikateos sellest suurt midagi, kui kuulaja ei taju selles nö traditsioonilisi dramaturgia ja vormi jooni. Näitena võib siin üles lugeda sellised teosed nagu Karlheinz Stockhauseni “Stimmung”, Peeter Vähi plaat “Sounds Of The Silver Moon” (ükskõik, milline pala), Brian Eno “Muusika lennuväljadele” või ka David Hykesi looming. Ons see muusika sellepärast “halvem”, et seal on mängureeglid teised? Arvan, et mitte. Muusika võidab sellest kuulaja jaoks isegi midagi juurde... (Mirjam Tally, Sirp, 03.11.00, Estonia) Whole article

BEING AND NOTHINGNESS IN KOSTABI’S ATELIER, lyrics and vocals by Siiri Sisask

Запоминаюшимся событием окaзался заключительный концерт Дней Старого города. Зрелище было настолько захватываюшим, что даже дождь не помешал и публика не могла оторвать взгляда от сцены... Хеппенинг /.../ произвел впечатление не только на обывателей, никогда ничего подобного не видевших, но и на людей бывалых, ранее созерцавших разные “штучки” в странах развитого капитализма. (L L, Estonia, 13.06.98, Estonia)

Симфония и рок, церковный орган и электронные звуки, напоминающие клавесин и фуцц-гитару. Классика, авангард, поп-культура – все это можно услышать в первом произведеии диска, которое называется “Бытие и небытие в мастерской Костаби”. Эклектика? Нет, синтез, стиль XXI века... (Andrey Babin, Den za Dnem, 19.04.02, Estonia)

... Vähi, kelle postmodernistlikust ja ameerikalikul moel peaaegu avangardsest teosest “Olemine ja mittemidagisus Kostabi töötoas” võtavad katked enda alla kolmandiku plaadist, on siin kahtlemata põhitegija. Noored elektroonikud Fedor Fetkalov ja Dmitri Thatchenko sähvatavad küll päris huvitavalt, kuid jäävad kindlalt tema varju. (Immo Mihkelson, Arter, 24.08.02, Estonia)

Kalev Mark Kostabi on osutunud suureks inspiraatoriks mitmetele eesti tõsistele tegijatele... Kostabi näituse avamisel kõlas Lepo Sumera arranzheeritud muusika, nüüd on Kostabi maalidest teinud muusika Peeter Vähi. /.../ Sumera tehtud arranzheering kõlas nii, et üks minu viisi mittepidav kolleeg ühmas käega: “Üks Tshaikovski kõik!” Peeter Vähi tegi seevastu midagi hoopis moodsamat, kuid tal olid ka vabamad käed. /.../ Hea tunne on kirjutada läbinisti head meediaarvustust. (Eesti Päevaleht, 15.02.99, Estonia)