![]() |
PEETER VÄHI |
| Neutral choice of media reviews about the works and records by Peeter Vähi. In original languages.
DIGITAL LOVE for flute and violin Dramatic, indeed, visitors found out, as two Bang on a Can members at a time performed the recent compositions of Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüür, Urmas Sisask and Peeter Vähi. Saving the best for last, Vähi’s “Digital love” captured the audience’s collective imagination as flutist Laura Gilbert combined with Rolf Schulte’s violin in an animated performance. Vähi’s herky-jerky movements, bridged by melancholy chords, grew to a series of crescendos before dropping back into their disjointed origins. A surprisingly undeniable Japanese influence in Vähi’s composition was a pleasant surprise. (Alan Saracevic, Midtown Resident, 8.–14.12.94, USA) Einen komplett anderen Ton schlägt Vähi in... Digital Love. Bei näherer Betrachtung der virtuosen Textur stellt man fest, dass sich die beiden Instrumente mit allen Mitteln gegen die digitale Berechenbarkeit wehren. Wie frisch Verliebte fallen sie von einem Extrem ins andere: empfindsam – überkandidelt, einträchtig – losgelöst, a piacere – genau im Takt, hoch – tief, Flötenton pur – mit Zungenschlag, Violinspiel “naturel” – col legno / sul ponticello / hinter dem Steg / Bartók-Pizzicato. Zwar entäußern sich Flöte und Geige nur kurzzeitig ihrer selbst (so hat der Flötist einige Tonrepetitionen mitzusingen, der Geiger sein Instrument einmal wie eine Gitarre zu halten), doch wechselt ihre Laune alle paar Takte. Mal spielen sie Katze und Maus, mal turteln und flattern sie eher analog als digital umeinander, bis die Violine am Ende ein ostinates Quintengeschrammel veranstaltet, auf dem die Flöte vielfach wiederholte, chromatische Purzelbäume schlägt. (Lutz Lesle, Flöte aktuell, 4/2001, Germany, whole article)
SUPREME SILENCE for female voice, male choir and handbell ensemble Freilich gibt es dabei, über das pure Exotik-Interesse hinaus, so etwas wie eine Ernsthaftigkeits-Skala. Der Estnische Komponist Peeter Vähi meint es mit seiner “göttlichen Ruhe”, die sich an den Ritualen des tibetischen Buddhismus orientiert, todernst. Das macht die Sache noch schlimmer. Glöckchen, hell und dunkel, führen usn in eine abgestandene Adaptionswelt der modernen “Cross”-Kultur. (TU, Fono Forum, 4/99, Germany) Repertoirewert: 5/5. Zur Abwechslung also eine völlig geräuschlose CD, als Erholung für alle lärmgeplagten Zeitgenossen – und höchste Herausforderung für die Rezensentin? /.../ Schon die Liste der beteiligten Musiker verheißt Ungewöhnliches... Als ob die schlafenden Gläubigen zur Meditation erst aufgeweckt werden müssten, beginnt der erste von insgesamt vier Sätzen der Komposition mit drei langgezogenen, tiefen und lauten Tönen des traditionellen Blasinstruments dung chen. /.../ Geräusche von außen und flatterhafte Gedanken von innen werden immer lauter und für einen Moment kann der in Meditation ungeübte Hörer die Disziplin und Stärke der Mönche erahnen. Dann – endlich – wie eine Erlösung, wieder ein Ton, der Ablenkung von allen inneren Vorgängen bietet. (Nora Burda, 28.06.03, Klassik Magazine, Germany) Whole article Nach seinem wunderschönen Werk “Supreme Silence”, das auch auf der EXPO in Hannover aufgeführt wurde, ist Peeter Vähi mit seiner neuen CD /.../ das Kunststück gelungen... (Elvira Glück, KGS Hamburg, Germany) L’ouvrage, lui, est l’œuvre du compositeur estonien Peeter Vähi, qui s’est basé sur un certain rite bouddhiste tibétain; l’instrumentarium utilisé est en partie traditionnel – avec l’ajout d’un grand jeu de cloches –, mais dans un langage compositionnel contemporain modal. Le chœur chante en reproduisant cette palette infinie et fascinante de sons doubles, que les moines tibétains savent si bien générer en jouant sur les harmoniques naturels qu’ils font résonner de manière virtuose. Attention au troisième mouvement: sur une durée de 5:52, du silence pur: ce n’est pas votre appareil qui vous a lâché. Reste à savoir si ce silence est vraiment celui des musiciens et choristes qui se taisent, ou seulement cinq minutes de blanc: mon lecteur de CD n’est pas assez sensible pour une telle précision. Ce silence représente l’impossibilité dans laquelle se trouvent les moines – et, par extension, les musiciens, puis l’auditeur – à exprimer d’une autre manière la transcendance atteint après les psalmodies. (Abeille Musique, 2003, France) Whole article Estonský skladatel soudobé tzv. vážné hudby v této skladbě pro orchestr, soprán, sbor a dva vypomáhající Tibeťany použil (zneužil?) ke zhudebnění text Vadžrasattva Mantry a rozsáhlejší tibetský text o Čisté zemi Buddhy Amitabhy. Pro mne osobně toto použití buddhistického textu ztratilo jakýkoliv účinek. (Diskografie tibetských CD – 2. díl , Czech) ... lõpetas Peeter Vähi suurteos “Supreme Silence” kaks muusikafestivali Saksamaal, esitajaiks RAM, Arsise kellade ansambel, Irén Lovász ja Konchok Lundrup. Teos kõlas 5.V Hamburgis/Rotenburgis ülemaailmse koorifoorumi Euroopa päeva lõpetuseks ja 6.V Bremenis festivalil “Pro Musica Antiqua”. Mõlemad suurt huvi äratanud kontserdid salvestati, Bremeni kontsert jõudis otseülekandes ka Raadio Bremeni, WDR ja Deutschlandradio kuulajani. (Joosep Sang, Sirp, 11.05.01, Estonia) Mõlemad tekstid kuuluvad budismis nn esoteeriliste tekstide hulka, mis tähendab, et reeglina neid avalikkuse ees ei esitata, see on isegi keelatud. Ida-fanaatikuna tuntud Vähi end pühaduse rüvetajaks siiski ei pea. (Tiit Tuumalu, Postimees, 1997, Estonia) “Ülim vaikus” – muusika väljaspool stiili ja aega. /.../ Teos, mis ei taha mahtuda ühegi stiili- ega žanrimääratluse alla. /.../ See ei ole budistlik rituaal ega ka tavaline kontsertmuusika. /.../ Vähi on kirjutanud ühe oma teose kohta: “... minu silmis on “2000 aastat pärast Kristuse sündi” justkui filosoofilis-muusikaline kokkuvõte Euroopa ajaloost”. Viis aastat hiljem tundub, et Vähi on astunud veelgi universaalsemate üldistuste poole. Partituuri iga lehekülg peegeldab autori veendumust, et ta seisab “maailma ajaloo lõpusirgel”. (K W Damm, 24.11.98, Austria / Estonia) Festivali tipmisteks elamusteks pean šveitsi viiuldaja Paul Gigeri esinemist Nigulistes, Peeter Vähi teose “Ülim vaikus” esiettekannet Estonia kontserdisaalis ning Lepo Sumera / Peeter Jalakase ooperi “Olivia meistriklass” etendust Von Krahli teatris. /.../ “Ülim vaikus” on helilooja senisest loomingust ilmselt parim teos. (Liina Fjuk, Kultuurimaa, 03.12.97, Estonia) Tegelikult on budistlik muusika umbes sama mõttetu nagu nudistlik või sotsrealistlik helilooming. /.../ Ja budistlikku spirituaalsust (muuseas ka luterlaste Püha Vaimu) ei anna pudelisse toppida ning kontserdisaalis lahti lasta. Just sellise katse tegi autor kolmandas, teosele pealkirja andnud osas. /.../ Ülimat Vaikust rikkus saalis nähtamatult ringi kolistav nohune ja köhane tüüp, kes mõne tundlikuma kuulaja lihaskrambi seisundist närvilise plaksutamise seisundisse viis. (Evi Arujärv, Postimees, 1997, Estonia) Nendes “suundades” uus muusika võngubki: “läheb” heli sisse või rahva sekka, otsib kaotsi läinud ajalugu ja spirituaalsust. /.../ Spirituaalsuse lainel olid Paul Gigeri viiulimeditatsioonid..., Peeter Vähi “Ülim Vaikus”, “Hortus Musicuse” kontsert Arvo Pärdi muusikast... (Evi Arujärv, Postimees, 05.12.97, Estonia) Whole article Vähi helikeelest ei ole võimalik eraldada elemente, mis määravad teose orientaalse vaimu. Välisel vaatlusel sarnaneb näiteks kooripartii kas Bartóki või Tormisega või, ütleme, soolopartii Messiaeniga. Ainsaks “orientaalseks” elemendiks jäävad arvukad mordendid (mõnikord väljakirjutatud), kuigi ka neid võib kohata euroopa muusikas… Vajaliku taju saavutab Vähi ida muusikale lähedase vormiehituse, vastava intoneerimise, elektroonilise improvisatsiooni ja tiibeti trompetite abil; viimased kõlavad teose algul, andes muusikale häälestuse. (Mark Rais, Sirp, 17.07.98, Estonia) Whole article ... seda üritab Peeter Vähi oma “Ülima vaikuse” kolmanda osaga – viis minutit (kavandatud) vaikust, mida ta annotatsioonis nimetab teose kulminatsiooniks. Ettekandel oli asi kaugel nii kulminatsioonist kui ka vaikusest... Tšehhide “Agon Orchestra” oli kõige mürarikkam: jõhkruse paraad... “Agon” näib soovivat vahendada muusikas kosmilist jõudu viisil, mis lööks üle kõik samalaadsed eelkäijad... Selles mõttes on Peeter Vähi ülima vaikuse ja tšehhide ülima lärmi taotlused sarnased. (Merike Vaitmaa, Teater. Muusika. Kino, Estonia) ... kõike muud kui traditsiooniline teos, sest “Ülima vaikuse” aluseks on tiibeti budistliku Kagyu koolkonna esoteerilised rituaalid, mida avalikkuse ees kunagi ei esitata. Teoks sai see projekt siiski tänu Drikung Kagyu peavaimuliku Tema Pühaduse Kyabgon Chetsangi isiklikule heakskiidule, kes valis selle jaoks välja kaks üliolulist budistlikku teksti – sanskritikeelse Vajrasattva mantra ja tiibetikeelse Puhta Maa palve... “Ülim vaikus” nõuab süvenemist, ükskõik kui palju ja kas üldse teatakse midagi Buddha õpetusest. ... nii tavakuulaja kui kriitik, hämmelduvad ilmselt teose kolmanda osa “Ülim vaikus” puhul, mis tegelikult ongi viieminutiline vaikus. Kuulaja võib siin visuaalselt kujutleda heli kandumist üha kaugemale, kuni see kaob kuhugi tajutavuse rajajoone taha. Tegelikult on vaikus kui tühjus (shunyata) mahayana budismis üks kesksemaid filosoofilisi kategooriaid. (Igor Garšnek, Sirp, 08.12.98, Estonia) Whole article
THE PATH TO THE HEART OF ASIA, based on Asian folk tunes This new album may be the best one yet from Erdenklang’s Cross Culture collection. /.../ Impossible to bring this all together? Not under Vähi’s intelligent and erudite leadership. /.../ Completely lovely, mystifying and inquisitive Vähi’s work is not highly recommended, but necessary listening to both exploratory minds and radio-polluted pop music pundits. Maybe some things will change. (Darren Bergstein, Winter, 1992, USA) Estonian keyboardist Peeter Vähi plays Marco Polo on his new CD, The Path To The Heart Of Asia. It’s a colorful musical journey, set to the sounds of Siberian shamans, a Taiwanese ensemble, a Vietnamese woman with her bamboo xylophone, a Cambodian master of indigenous vocal techniques, and other exotica... (Keyboard Player) Vähi, who is Estonian, plays keyboards and Tibetan ritual cymbals, incorporating his deep explorations into music theory with Indian classical music and the folk commonalities that he finds in the musical traditions of the great regions of Asia. (All Music Guide, 2004) Apropos Vähi: Wen diese Fusion dezenter Elektronik mit dominanten fernöstlichen Intrumenten süchtig gemacht hat, der gerät auf dem “Pfad ins Herz Asiens” noch tiefer in die Versenkung. Eine faszinierende Reise durch zwei musikalische Welten, die bei Vähi zu einer einzigen versmelzen. (Wolfgang Bär, Heilbronner Stimme, 24.10.92, Germany) ... den Weg zum Herzen Asiens will der estnische Keyboarder und Komponist Peeter Vähi zeigen: In seine Musik, die sich in die Sparte “New Age” einordnen läßt und stark von synthetischen Klängen und dem Synthesizer geprägt ist, mischen sich noch andere, ungewohnte Elemente... Zusammen ergebt sich so eine nicht alltägliche, aber reizenvolle Synthese “von junger und alter Musik; eine Harmonie der Klänge des Ostens und Westens”... (Westfälische Rundschau, 21.06.93, Germany) Weltmusik und mehr: Der estländische Keyboarder Peeter Vähi präsentiert auf seiner CD The Path To The Heart Of Asia /.../ exotische Klangzaubereien u.a. von sibirischen Schamanen oder einem mongolischen Obertonsänger. Auch fabrizierte er spannungsgeladene Minimalmusik mit einer vietnamesischen Bambus-Xylophonistin. Man höre und staune, wie sich supermoderne Elektronik mit orientalistischen Instrumenten wie buddistischen Glöckchen oder tibetanischen Zimbeln verträgt. (Gerry Rafferty, BWZ, No 47, Germany) TO HIS HIGHNESS SALVADOR D for flute, violin and guitar Ausgeschprochen originiell war /.../ Vähis “To His Highness Salvador D”, eine Hommage an den Maler Dalí und gemäß dessen Kunst in seinem Spiel mit tradierten Charakteren gleichsam ein surrealistisches Bild in Tönen. (Rheinpfalz, 08.04.92, Germany) ... Vähin To His Highness Salvador D on trio, jonka kantaesitys sattui kaksi päivää ennen Dalín kuolemaa. Musiikissa surrealismi ei ole yhtä selkeätä kuin kuvissa tai kirjallisuudessa. /.../ Vähi leikkii kappaleessaan yhdella jos toisellakin aihella tintinnabuliakaan unohtamatta. Jaksot voivat kadensioida mihin tahansaa tyylin. Läbi teoksen kulkee muistumia espanjalaisesta sointukulusta ja melodiikasta. (Ilkka Ylönen, Helsinkin Sanomat, 19.11.94, Finland) ... Vähi “To His Highness Salvador D” on selles suhtes kummalise saatusega teos, et selle esiettekanne toimus vaid paar päeva enne Salvador Dalí surma, kellele lugu on pühendatud. Kitarri käsitluses on aimata hispaanialikku tantsulist stiili, viiuli lisandumine Ad libitumis katkestab dramaatiliselt muusika eepilise kulu. Viimane osa Adagio on eelnevaid kujundlikke elemente sünteesiv osa, reministsents. (Igor Garšnek, Kultuurileht, 14.10.94, Estonia) Konservatooriumi tudeng Peeter Vähi
vaimustus ühest vanast India traktaadist, kus räägiti, et kogu maailm sündis
kunagi helidest. See mõte köitis toonast üliõpilast sedavõrd, et ta kirjutas
sellest inspireerituna sümfoonilise teose “Helist sündinud maailm”.
Kuna tulemus kukkus igati hästi välja, sai sellest aasta hiljem ka tema
õpingute lõputöö. Aastad möödusid. Lähenes juba sajandivahetus. Ühtäkki
helsitas heliloojale vanahärra, kes otsis ta üles Saksamaal tegutseva
muusikakirjastuse kaudu... (Tiina Laanem, Anne, 6 /
2008, Estonia)
2000 YEARS AFTER THE BIRTH OF CHRIST for early music consort and contemporary orchestra, lyrics by German poets The first performance was a source of controversies in the musical circles of Estonia. The reviews were published in almost all of the greatest newspapers. /.../ I fully agree with one of the critics who said that P Vähi’s intuition turned out to be deeper than the verbal principles formulated by him. The work has many more faces, which the composer would not or could not point out. The work reflects, to some extent, the attitude of Estonians towards Lutheran Christianity, the attitude of the Baltic peoples towards the German culture. Also, his music reveals the composer’s power to transcend the duality of good and bad, to transcend the dualist worldview… Every page of the score radiates with the author’s conviction that he is standing at “the end of the cultural history of the Occident”. It may sound too pretentious, but in my eyes “2000 Years After The Birth Of Christ” is something like a philosophical-musical summary of the history of Europe. (K W Damm, 1995/2000, Austria) Contradictions render a spark of criticism to Vähi’s new work, which makes it quite an event in the social life. The composer’s intuition turns out to be deeper than his ideas formulated in the program. As for its style, the composition has an unusual quality of completeness. As regards its contents, one might say: protest against dominating mediocrity. I wonder whether everyone would be satisfied with this “light at the other end of the tunnel” that radiates from Vähi’s score, but nowadays, evidently, it would be useless to expect more. (Õhtuleht, 15.09.90, Estonia) ... Vähi (1955–) also shows signs of pluralism in his work. In the dextrously composed work for tape 2000 aastat pärast Kristuse sündi (1993), the basic material consists of early music played by Hortus Musicus and sung by a soprano. This music has been processed and combined with purely electronic material; a clear-cut case of musical collage. Vähi’s instrumental works are more traditional. (Kalevi Aho, Finnish Music Quarterly Magazine, 4/98, Finland) Das ist gewiß nichts für traditionsgerichteten Gehörgang, sondern klingt vielmehr wie eine Abrechnung mit der Geschichte oder auch ein gewaltsamer Kurzschlußzwischen den Epochen. /.../ Jeder Takt der Partitur verrät die Überzeugung des Komponisten, daß er am “Ende der Kulturgeschichte des Okzident steht”. Vähis “endzeitliche” Komposition ist in der Tat schokierend, das aber auf erfrischende Weise. Es gelingt ihm eine unerhörte Synthese aus lutherischem Choralgesang, renaissancehaftem Tanzsätzen und dem modernen Klangblitzlichtgewitter, die die Grenze zwischen U- und E-Musik geradezu zerschmettert. Daß aber hinter der Zerstörung Zukunftsaussichten hörbar werden – auf eine Neue Musik nämlich, die wieder größere Bereiche der Gesellschaft durchdringt: Das ist der allemal erfreuliche Aspekt dieses Werkes, das hier in der authentischen Wiedergabe veröffentlicht wurde. (Stadt-Kurier, 15.02.96, Heidelberg, Germany) ... Vähi reune en su estilo la aparente contradicción de fusionar corrientes de épocas dispares. En su caso, la música clásica barroca, la oriental y la electrónica se combinan para crear piezas meditativas, con fuerte talante místico, clasificables dentro de la New Age esotérica. Vähi, que es miembro de la Comunidad Budista de Estonia, demuestra en los títulos de sus trabajos la espiritualidad
con que concibe su música: 2000 Años después del Nacimiento de Cristo, por ejemplo. (Jorge Munnshe, Musica Electronica En La Europa Del Este) Whole article On ilmne, et Vähi on oma suurteoses (kestusega üle tunni aja!) taotlenud sügavaid sisulisi kontraste. Samas muusika kulg jätab mulje kahest paralleelseslt toimuvast protsessist, mis küll aeg-ajalt teineteisele lähenevad, kuid ei ristu ometi. See on umbes nii, et vaadates küll kahe silmaga, näeme me siiski ühte puud. Täpselt samuti vaatab Vähi Euroopa muusikale läbi kahe erineva prisma, kuid näeb ikkagi ühte tervikut. /.../ Ei ole kahtlust, et Peeter Vähi on eesti muusikat rikastanud järjekordse õnnestunud teosega. Kui allakirjutanut midagi häiris, siis oli see võib-olla Vähi liiga konstateeriv, isegi liiga objektiivne suhe erinevate muusikakultuuride kokkupõrke kataklüsmiga. (Igor Garšnek, Reede, 21.09.90, Estonia) Millenniumiprojekt “2000 aastat pärast Kristuse sündi”, mis on nime ja alguse saanud Peeter Vähi samanimelise oratooriumi järgi, pole nii suurejooneline kui aastatetagune “Joonase lähetamine”. See algab Tartust, jõuab reedel ja laupäeval Helsingisse ning finisheerub Itaalias Genovas 17. jaanuaril. “Turnee oleks võinud jõuda veel mitmessegi riiki, kuid raha pani lõpuks asjad paika. /.../ Need teosed on kui kokkuvõte möödunud ajastust, kandes ühtaegu vana ja uue aja vaimu.” (Tiit Tuumalu, Postimees, 06.01.00, Estonia) CHANT OF THE CELESTIAL LAKE, concerto for flute and string orchestra ... two excellent recent flute concertos by young composers that ought, I think, to attain cult status. I was completely unfamiliar with the work of Peeter Vähi, but his Chant Of The Celestial Lake is a quite captivating work. /.../ The gentle undulations are certainly there, most obviously in the third movement, Adagio, but the strange, almost Middle-Eastern-sounding dance that precedes it, and the slower, still Asiatic fourth movement, place it firmly in a particular narrative context which differentiates it utterly from Erkki-Sven Tüür, let alone Pärt. I’m not sure if the fifth and final movement really ends the work entirely satisfactorily in its ‘fizzling out’ – one longs for the work to step outside of itself in a far more dramatic fashion after what has gone before – but there is no doubt that it is as a whole a very fine piece indeed. (Ivan Moody, International Record Review) ... possible that one day somebody will come up with a convenient lable – like “neo-naivety” – and it will all make sense. ... cod-orientalism – overlaid with a whole gallery of soft-modernist sound effects (singing into the flute while playing, tapping the body of the cello, etc) – tries the patience most of all. (Stephen Johnson, BBC Music Magazine, 2001, UK) If any doubts remain that postmodernism is a global reality, consider Peeter Vähi’s Flute Concerto, “Chant Of The Celestial Lake”... The piece, scored for a small string orchestra, has its inventive moments. There is an evocatively static introduction with gentle string slides and a slowly blooming flute line. Later, an insinuating theme and crescendo repeat in “Bolero”-like fashion, accompanied by tapping bows and percussive slaps. Some flute passages feature flutter-tonguing and a singing-buzzing effect that Maarika Järvi pulls off with panache. (Mark Stryker, Detroit Free Press, 27.04.02, USA) Repertoirewert: 5/5. Noch ist der Schnee des 21. Jahrhunderts zu frisch, um darin schon deutliche Spuren zu finden. /.../ Gerade in Mitteleuropa hat die ‘Materialschlacht’ – der zwanghafte Drang nach Findung neuer musikalischer Mittel – die Musik immer mehr vom eigentlichen Ausdrucksbedürfnis befreit, und man kann mittlerweile schon wirklich von einem Mainstream innerhalb der ‘Neuen Musik’ reden. /.../ Bezeichnend ist, dass gerade aus Estland (oder auch aus anderen Ländern außerhalb der europäischen Mitte) wieder ein entscheidender Impuls kommt. Arvo Pärt ist wohl der bekannteste Komponist aus dieser Region, und auch seine Musik eröffnet trotz aller Zurückgenommenheit – und gerade durch ihre Feinsinnigkeit und die große Religiosität – ganz neue Dimensionen. Vähis Flötenkonzert ist keine wirklich religiöse Musik. Denn sie drängt zu den eigenen Wurzeln, den Urstämmen des Landes, zurück, ist zwar sprituell, doch nicht einem konkret religiösen Inhalt verpflichtet. (Florian Wetter, Klassik Magazine, 29.05.03, Germany) Whole article Die Liebe führt zum Frieden auf Erden. Eine einfache, jedoch weise Philosophie. Das 5-sätzige Werk ist ein außergewöhnliches Konzert für Flöte und Orchester (bzw. Streicherensemble) und ist der Flötistin Maarika Järvi, der Solistin dieses Abends, gewidmet. Das Stück bereichert die Flötenkonzertliteratur um ein Vielfaches, da es wirklich eine neue Herausforderung für Solist und Orchester bedeutet – nicht auf virtuose Art, sondern in der Verschmelzung der unterschiedlichen (musikalischen) Ethnologien. (Carola Anhalt, WDR, 04/07, Germany) Whole article (doc) Zum anschließenden “Flötenkonzert“ blieb nur noch ein Kammerorchester aus Streichern auf der Bühne... “Con Anima“ wäre als durchgängige Bezeichnung für die Musik Vähis gültig, der starke Anleihen bei östlichen Kulturen sucht. So wirkte seine tonale, häufig in sich kreisende Klangsprache orientalisch und kontemplativ. Es sollte eine Ode an die Liebe sein, ein Lied des ewigen Friedens, deshalb gab es keine Aufregungen... (Olaf Weiden, Kölnische Rundschau, 22.04.07, Germany) Whole article Det tredje numret, den estländske tonsättaren Peeter Vähis “Chant Of The Celestial Lake”, fick här sitt första – och förmodligen sista – svenska uppförande. (Thomas Anderberg, DN, 18.05.04, Sweden) В этот вечер Белый зал Дома братства черноголовых не мог вместить всех желающих. Атмосфера за несколько минут до начала концерта казалась немного элекризованной... Сразу после концерта я интересовалась мнением П. Вяхи относительно его нового сочинения – “Песня небесного озера”, написанного под впечатлением от посещения стан Азии и Индии. “... это не просто концерт для флейты и камерного оркестра, а прежде всего концерт для Марики Ярви и камерного оркестра. Я специально ездил в Париж, к Марике, чтобы она продемонстрировала мне возможности своего инструмента...”(Tamara Unanova, Den za Dnem, 18.08.00, Estonia) ... Flöödikontserdi “Taevase järve laul” esiettekanne võis aga tekitada nii vaimustust kui kahtlusi. /.../ Kui rääkida kahtlustest, siis esmakuulamisel (mistõttu siinkirjutaja pole kategooriline) jäi mulje teose pisut liiga lihtsustatud intonatsiooniringist. (Igor Garšnek, Sirp, 18.08.00, Estonia) Huvitavaid elamusi pakkus “Chant Of The Celestial Lake” (2000) flöödile ja kammerorkestrile, kus solistil on võimalik näidata suurt osa oma ametialastest oskustest. Mällu sööbisid
Neeme Punderi “ehmatavad” repliigid, kus flötist lisaks kopsudest väljuvale õhule laskis käiku ka oma häälepaelad. (Vahur Luhtsalu, Sirp, 24.03.06, Estonia) Whole article ... l’estone Peeter Vähi ci conduce in sintetici territori classico-contemporanei ove fiati e archi fanno da primedonne. (Paride Polimeno, Still Born, Italy) Имя Пеэтера Вяхи более знакомо нашим слушателям по эстонской группе “Витамин”, руководителем которой он тогда являлся. В настоящее время Пеэтер работает в жанре серьезной камерной и электронной музыки. Его произведения сочетают музыкальную основу эстонской народной музыки с современной классикой и электроникой. /.../ В общем весь сборник можно бы условно охарактеризовать как “неосимфонический” (у П Вяхи вообще указан “виртуальный оркестр”). (Maxim A Klepikov, Вестник Прогрессивного Рока, Vol N2/8, 5/2000, Usbekistan) Whole article
HANDBELL SYMPHONY for handbells and symphony orchestra Kurioserweise handelt es sich bei jenen Damen und Herren, die auf dieser CD in bewundernswerter Weise sowohl den Radetzkymarsch als auch die erste und einzige Komposition für Handglocken und Sinfonieorchester darbringen, nicht um Briten, sondern um Esten. (Vorsichtmusik, 2002, Germany) Auf der CD mit dem Titel “Arsis Handbell Ensemble” der Edition Antes findet sich ein solches Werk, nämlich die “Handbell Symphony” des estnischen Komponist Peeter Vähi. Die dreisätzige Symphonie, in der der Klang der Glocken dem eines Symphonieorchsters gegenüber gestellt wird, wurde für das Arsis Handglocken-Ensemble komponiert. /.../ Dafür ist diese Symphonie bestens geeignet, da sie Elemente traditioneller estnischer Musik mit der klassischen Tradition des Westens verbindet. Darüber hinaus sind Einflüsse meditativer Musik des Buddhismus und moderner Popmusik hörbar. Den mit breitem Pinsel gemalten Klangflächen des Orchesters stehen die leichten, getupften Klänge der Glocken mal gegenüber, mal verschmelzen die unterschiedlichen Klangwelten miteinander. Diese Musik weckt Assoziationen an geheimnisvoll-neblige Feenreiche, aber auch an irdische Naturfreuden und vermittelt durch den Glockenklang eine Ahnung von überirdischen Sphären. (Nora Burda, klassik.com, 19.03.03, Germany) ... Vähi on hakkama saanud maailmas teadaolevalt esimese käsikellade ansamblile ja sümfooniaorkestrile kirjutatud sümfooniaga. (Tiit Tuumalu, Postimees, 11.04.96, Estonia) CALL OF SACRED DRUMS for taiko-ensemble and symphony orchestra Einfach war es für den estnischen Komponisten Peeter Vähi nicht, ein Konzert für japanische Ulmenholztrommeln (Taikos) und klassisches Symphonieorchester zu schreiben. Zwar hatte er bereits japanisch-inspirierte Werke komponiert (u.a. “A Chant of Bamboo” für Shinobue-Flöte und Kammerorchester oder die Kantate “Chrysanthemum Garden Chant”), der Kompositionsauftrag des Musik-Festivals Grafenegg stellte ihn aber vor besondere Herausforderungen. /.../ Wissen zu belassen, erstand der Komponist sogar zwei Nagado-Taikos – das sind die gebräuchlichsten Taiko-Trommeln. (Daniela Tomasovsky, Tonkünstler, 6–8/08, Germany) MYSTICAL UNITING for flute, violin and guitar ... “Müstiline ühinemine” (1991) flöödile, viiulile, kitarrile, kahele tānpūrāle ja keelpillidele algav vaiksete tānpūrā-helidega ning järk-järgult kasvatab helilooja n-ö liha luude ümber. Selles teoses kohtame rokiomaseid rütmilisi kujundeid, harmooniaid, millega segunevad idamaised meeleolud ja tunnetuslikkus. (Vahur Luhtsalu, Sirp, 24.03.06, Estonia) Whole article Sama ansambel Jaan Õuna juhatusel on teost esitanud ka Soomes ja Austraalias, samuti teist oopust flöödile-viiulile-kitarrile “Müstiline ühinemine”. Viimase salvestas “Camerata” ka Süd-deutsche Rundfunki jaoks Karlsruhes. (Priit Kuusk, Päevaleht, 7.10.92, Estonia) ... Vähi ja tema budism on albumi nimiloos täiesti tuntav, kui nii flööt kui ka kitarr imiteerivad orientaalseid pille ja teiselt poolt maakera pärit müstilisi tundmusi. (AH, Postimees, 08.01.00, Estonia) Whole article Ja ei puudunud sel kontserdil ka need teosed, mida kuulates oli võimalik iseendasse süüvida või omaenese minast hoopis kaugemale vaadata (Peeter Vähi “Müstiline ühinemine”, Urmas Sisaski “Hale-Bopp’i komeet”). Tõeliselt vastutulelik publik tajub sääraseid hoovusi lennult. (Mailis Põld, Meelespea, 23.08.00, Estonia) Whole article Kontserdi nimiteos “Müstiline ühinemine” on Peeter Vähi enimplaadistatud teos. CDdelt võib leida sellest väga erinevaid versioone, neist põnevaim fagotile koos tiibeti Buddha-munkadega. (Kersti Inno, Äripäev – Puhkepäev, 10.03.06, Estonia) A CHANT OF BAMBOO for shinobue-flute and chamber orchestra Eesti sümfoonilise muusika esimene tõeline dessant Jaapanis algab kontserdiga Jaapani kõige prominentsemas kontserdisaalis Tokyo Opera Citys. Tallinna Kammerorkestri turneel Jaapanis mängitakse Eesti muusikast Arvo Pärdi ja Peeter Vähi teoseid. /.../ Vähi loo juures on põnev veel see, et maestro Eri Klas, kes alustas oma muusikuteed tegelikult löökpillimehena, mängib ettekandel ise gongi-sarnaseid idamaadest pärit helisevaid plaate. (Heili Vaus-Tamm, Linnaleht, 17.08.05, Estonia) Jaapani bambusflööte (shino-bue ja noh-kan) kuulis nii jaapanlasest kui ka eestlasest helilooja nägemuses. Oluliselt meeldivama mulje jättis esiettekandena kõlanud Peeter Vähi “A Chant of Bamboo”, mis võimaldas virtuoosset flöödimängu (solist Hiroyuki Koinuma) ja sisaldas nii idalikku kui läänelikku helikeelt. Lugu tekitas igatahes positiivseid tundeid, mida ei saa öelda Isao Mattsushita “Kisaragi Ni” kohta. (Heili Meibaum, Teater. Muusika. Kino, 3 / 2003, Estonia, whole article) Juba ette tekitas põnevust /.../ “A Chant of Bamboo” (2002), kontsert jaapani shino-bue bambusflöödile, löökpillidele ja kammerorkestrile, solistiks jaapanlane Hiroyuki Koinuma. Muusikalistelt kujunditelt olid siin ida ja lääs tõepoolest kõrvuti – ida poolt bambusflöödi meditatiivsed kõlad, orkestris vastukaaluks lääne intensiivsed rütmimustrid ja isegi agressiivselt mõjuvad kujundid. ...kuigi mõneti mitte-peetervähilik lugu, mõjus “A Chant of Bamboo” oma intensiivsuses kahtlemata sugestiivselt. Ja nagu kuulda võis, moodustavad helisevad ida ja lääs heliloojal sümbiootilise terviku isegi siis, kui on väliselt kontrastsed. (Igor Garšnek, Sirp, 14.02.03, Estonia) Whole article Kontserdi esimese teosena kõlanud “A Chant Of Bamboo” (2001) bambusflöödile ja kammerorkestrile toob eredalt esile mitmetele Vähi teostele iseloomuliku taotluse piirata väljendusvahendite arvu (sümfooniaorkestri asemel kammerorkester, klassikalise flöödi asemel jaapani instrument uta-shinobue), samas “venitada” etteantud raamistikku väljendusvahendite oskusliku, doseeritud kasutusviisiga, luues sellega ainulaadse muusikalise kanga. (Vahur Luhtsalu, Sirp, 24.03.06, Estonia) Whole article Esiettekandena kõlas Peeter Vähi “A Chant of Bamboo” – kohati filmilikult teatraalsete efektidega teos, milles helilooja vaatepunkt seisis tugeval “läänemaisel” alusel. Idamaist varjundit aitas luua “ida-värvi” meloodika, millele kontrastiks olid seatud läänelikud (või ehk suisa rockilikud?) sünkoobid. Sellise “läänemaise” nipi abil aga pääses paremini mõjule ka bambusflöödi laulvus ja lüüriline habras tämber. (Mirjam Tally, Ärileht, 06.02.03, Estonia, whole article) FATA MORGANA for piano THE WHITE CONCERTO for guitar and chamber orchestra Eesti heliloojad – Vähi, Kõrvits ja Kangro –, kelle kitarrikontserdid plaadil kõlavad, on küll kõik eripalgelised loomeisiksused, kuid neid kolme ühendab siiski üks ühine joon – nimelt heakõlaline ja kergestimõistetav helikeel. Klassikaline kitarr ei ole ilmselt see instrument, millega oleks kõige parem avangardistlikke trikke teha, ning ka kuulaja on harjunud akustiliselt kitarrilt ootama ikka eelkõige heakõlalist muusikat. /.../ Albumi nimilugu – Peeter Vähi “Valge kontsert” – on, arvestades teose loomisaastat 1991, eesti esimene akustilise kitarri kontsert üldse. (Igor Garšnek, Eesti Ekspress, 1998, Estonia Whole article Helilooja tunneb suurepäraselt kitarri võimalusi ja on neid kontserdil oskuslikult kasutanud. Värvi andsid rütmikoputused kõlakorpusele, samal ajal keelpillirühm tekitas poognaga heli instrumendil roobi taga. Meeleolu lisasid hoogsad flamenco akordid. Kaunid oboesoolod... Usun, et paljud kuulajad ning orkester kohtuksid sellise kõrvakosutava teosega veelgi, kui kontserdile eelneks veidi pikem harjutusaeg. (Annela Rannamets, Kultuurileht, 17.02.95, Estonia) Igasugused neo- ja post-nähtused on väljendussiirust 20. sajandi muusikas omajagu “rikkunud”. Seepärast on “ilusatel” funtsionaalharmoonial püsivatel viisikäändudel muusikakogemusest rikutud maitse jaoks alati vähemalt retro hõng juures... (Evi Arujärv, Hommikuleht, 04.03.93, Estonia) “The White Concerto” (1991) kitarrile ja kammerorkestrile I osa meeleoludes on selgelt tajutav lootusrikkus ja positiivne energia, mis iseloomustas kahtlemata üldist õhustikku meie tolleaegses ühiskonnas loo kirjutamise ajal. Aeglaselt ning kurblik-lüüriliselt lahtirulluva III osa algus meenutab üsnagi Joaquin Rodrigo kitarriklassika tähtteose “Concierto d’Aranjuez” Adagio meeleolusid. (Vahur Luhtsalu, Sirp, 24.03.06, Estonia) Whole article BRASS ECHO for 3 wind ensembles ... festivali seni oodatuim sündmus oli kahtlemata Peeter Vähi uudisteose “Brass echo” esiettekanne. Väljakul ei kõlanud mitte muusika üksi, kaasa mängis kogu ümbrus. /.../ “Vase kaja” lõppedes tekkis tahtmine teost kunagi veel kuulda. See on hea muusika tunnusmärk. /.../ Siin otsitakse tänapäeva ja vanamuusika kokkupuutepunkte ning tuuakse nende seoseid esile uutel põnevatel tasanditel. (Maret Tomson, Sakala, 09.07.03, Estonia) Whole article Unterschiedlichste Tonwelten liefern den Werken des 1955 geborenen Esten Peeter Vähi stilistischen Halt. /.../ Für Hortus Musicus stellt er archaische Mittel bereit und macht in den “Stichen von Alt-Reval” mit Geschmack den Brückenschlag in eine vergangene Zeit. Veröffentlichung von besonderer Bedeutung für das Repertoire. (C S, FonoForum, 12/1997, Germany) Natürlich sind die vier Sätze des Quintetts nicht direkt auf real existierende Gravüren beziehbar, wiewohl der Verlag das Titelblatt mit vier kleinen Kupferstichen schmückt... Die erste “Klangansicht” beginnt mit einer metrisch freien Flötenkantilene in g-phrygisch, die sich – von neobarocken Kadenzschritten des Ensembles unterbrochen – in abgewandelter Gestalt viermal wiederholt, bevor eine Art Springtanz (Galliarde) den Satz beschließt. Gravitätisch homophon, in barock ausgestanzten Sechzehntel-Passagen kommt der zweite Satz daher. Dem konzertierenden Prinzip, dem Wechsel zwischen Ritornell und Solo beziehungsweise Concertino, ist der dritte Satz verpflichtet. Der kurze vierte Satz schließlich wirkt wie die Abbreviatur einer Allemande. (Lutz Lesle, Flöte aktuell, 4/2001, Germany, whole article) Avakontserdil mängis “Hortus Musicuse” koosseis Peeter Vähi teoseid: “Nelja Revali gravüüri” viiele instrumendile... Klassitsismi, baroki ja veel varasema muusika kõlamudelid vaatasid vastu selle selle muusika igast taktist. Uus, nüüdismuusikaline mõtlemine ilmutas end rohkem või vähem, stiilivõõra kõla või loogika kaudu. (Evi Arujärv, Postimees, 18.04.96, Estonia) Whole article RETURN TO NOWHERE for
synthesizer, percussion and symphony orchestra ... Vähi kasutas loos “Naasmine Eikusagile” oskuslikult ära elektrooniliste ja akustiliste löökpillide ühendamise võimalused. (Kristel Kossar, Postimees, 17.04.07, Estonia) ... “Naasmine Eikusagile” (süntesaatorile, löökpillidele ja sümfooniaorkestrile) pealkiri andis märku metefüüsilistest ruumikujutlustest. /.../ Huvitav oli teose lõpu kihistunud kõlapilt. Retoorikast jäid kõrvu tähendusrikkalt eksponeeritud vähendatud kvint ja dramaatilised mõttepausid. Pikk, muutlik teos avanes otsekui lõpmatusse – jõudiski Eikusagile? (Evi Arujärv, Sirp, 20.04.07, Estonia) Whole article ... teost “Naasmine Eikusagile” /.../ võiks nimetada süntesaatori ka löökpillide kontserdiks sümfooniaorkestri saatel. /.../ Olulisel kohal olid siin improvisatsioon ning rütmid, samuti idamaade muusikale vihjavad kõlad-laadid. (Pille Kangur, Muusika, 6/2007, Estonia) NINE MANTRAS for voices, Oriental instruments and electronics SAATUS / FATE, based on Estonian folk tunes I did like the inspirational Jew’s harp solo on “Taevalaotuse tekkimine / Genesis The Welkin” and nice bagpipe and kannel zither elsewhere on the disc. /.../ But until then I have puzzling runes from the liner notes to ponder: “It is rather difficult to decide whether the recordings on the present CD portray a runic-song version from the end of the 20th century, or compositions by Peeter Vahi and Kirile Loo.” So where’s the dichotomy? (Bob Tarte, The Beat Magazine, Vol 16, No 4, 1997) You have probably never heard anything quite like this music, which is spare, haunting, melodic, and compelling... A wonderful CD, well worth seeking out. (The $ensible Sound) ... Vähi, in Deutschland durch sein außergewöhnliches Weltmusikalbum “The Path To The Heart Of Asia” bekannt geworden, hat die Lieder arrangiert. Die instrumentale Begleitung ist sparsam und wirkungsvoll. (Christian Salvesen, Esotera, 8/96, Germany) THE FLUTISH KINGDOM, arrangements of Jacob van Eyck’s music Zusammen mit dem Keyboarder und Arrangeur Peeter Vähi lädt er den Hörer ein, sich in die Fröhlichkeit und Melancholie der 400 Jahre alten Melodien zu versenken und die Lebendigkeit und Faszination “Alter Musik” in zeitgemäßem Sound-Gewand zu erkunden. (Musikwoche, 46/96, Germany) RELAXATION for Asian instruments and electronics
SOUNDS OF THE SILVER MOON, co-authors Krishna Kumar Kapoor and Abhay Phagre ... alanud XXI sajand on siiski seljatanud mitmed tabud ja normatiivid... Kuulaja seisukohast ei kaota muusikateos sellest suurt midagi, kui kuulaja ei taju selles nö traditsioonilisi dramaturgia ja vormi jooni. Näitena võib siin üles lugeda sellised teosed nagu Karlheinz Stockhauseni “Stimmung”, Peeter Vähi plaat “Sounds Of The Silver Moon” (ükskõik, milline pala), Brian Eno “Muusika lennuväljadele” või ka David Hykesi looming. Ons see muusika sellepärast “halvem”, et seal on mängureeglid teised? Arvan, et mitte. Muusika võidab sellest kuulaja jaoks isegi midagi juurde... (Mirjam Tally, Sirp, 03.11.00, Estonia) Whole article Симфония и рок, церковный орган и электронные звуки, напоминающие клавесин и фуцц-гитару. Классика, авангард, поп-культура – все это можно услышать в первом произведеии диска, которое называется “Бытие и небытие в мастерской Костаби”. Эклектика? Нет, синтез, стиль XXI века... (Andrey Babin, Den za Dnem, 19.04.02, Estonia) Kalev Mark Kostabi on osutunud suureks inspiraatoriks mitmetele eesti tõsistele tegijatele... Kostabi näituse avamisel kõlas Lepo Sumera arranzheeritud muusika, nüüd on Kostabi maalidest teinud muusika Peeter Vähi. /.../ Sumera tehtud arranzheering kõlas nii, et üks minu viisi mittepidav kolleeg ühmas käega: “Üks Tshaikovski kõik!” Peeter Vähi tegi seevastu midagi hoopis moodsamat, kuid tal olid ka vabamad käed. /.../ Hea tunne on kirjutada läbinisti head meediaarvustust. (Eesti Päevaleht, 15.02.99, Estonia) Ainuke projekt, millega ma jäin rahule, oli kunagine Kostabi projekt koos Peeter Vähiga. See oli igavesti lahe! Sellele ma kirjutan veel tänagi oma nime hea meelega alla. Aga sellistele asjadele on raske leida rahastajaid. Kuigi on palju publikut, kes just sellist kunsti vajab.
(Siiri Sisask, Anneli Remme, Muusika, 7/2003, Estonia) Whole article Pastoral of the Computerized World... saugt Honig aus einem viertonigen Zitat der Gruppe Pink Floyd, das zu Anfang und Ende des dreisätzigen Werks vielfach aufklingt. /.../ Wäre der Titel nicht von Ives besetzt, das 12-Minuten-Stück hätte auch “The Unanswered Question” heißen können. Das unter der Editionsnummer 2710 bei Ereserschienene Werk komponierte Vähi 1995 zur Fünfzigjahrfeier UNESCO in Paris. /.../ Die Giusto-Teile des ersten und letzten Satzes, die korrespondierend und doch auf je eigene Weise über das Pink-Floyd-Zitat meditieren, sind geprägt von obsessiven Tonwiederholungen und Figurenrepetitionen des Violoncellos, die im Finalsatz von der Flöte aufgegriffen werden. Der Mittelsatz Alla marcia bildet einen wirkungsvollen Kontrast zu den zwischen A piacere und Giusto pendelnden Rahmensätzen: eine von Fingerschlägen des Pianisten an sein Instrument unterstützte, aufgeräumte, zwischen Bolero und Tango changierende Tanznummer, die das Cello mit gehämmerten Clusterschlägen anfeuert und die Flöte mit Triolenketten, Trillern und aufjauchzenden Kapriolen auf die Spitze treibt. (Lutz Lesle, Flöte aktuell, 4/2001, Germany, whole article) Minulle Vähin musiikki ja etenkin teos Pastoral of Computerized World kertoo samasta kohtaamattomuudesta, tai kieltäytymisestä kontaktiin kuin Tšehovin näytelmäkin. /.../ Cembalo, sello ja poikkihuilu soivat ihanasti soittajiensa käsittelyssä. Aika tuntuu katoavan Vähin sävelten myötä.
(Martti Mäkelä, Skenet, 15.08.07, Finland) Whole article Tore oli Peeter Vähi lahe ja nutikas “Komputeriseeritud maailma pastoraal”... (Ia Remmel, Sirp, 24.08.01, Estonia) ... Gija Kantšeli tunnistas, et tema viimaste teoste pealkirjad on hoopis hea sõbra Gidon Kremeri looming. Peeter Vähil aga pealkirjafantaasiast vist puudu ei tule ja sõpradelt laenu ei pea võtma. Kontserdi lõpunumbriks oli Vähi teos “Komputeriseeritud maailma pastoraal” kolmes osas. UNESCO 50. aastapäeva tähistav teos on väga pastoraalne, kohati isegi plahvatavalt pastoraalne ja algmaterjaliks olevat kasutatud tsitaati Pink Floydi albumilt “Wish You Were Here”. Olgu pealkiri milline tahes, pühendus kellele tahes ja tsitaat pärit kust tahes, igatahes teos on väga sümpaatne ja esitus oli selle vääriline. (Toomas Velmet, Sirp, 28.10.05, Estonia) Whole article PLANET CANTATA for counter tenor, male choir, handbells and tanpura Schlussstein und Krönung bildet Peeter Vähis Planeten-Kantate. Seit Jahren verfolge ich staunend das estnische Musikleben. /.../ Der zentrale Punkt dieses Musiklebens ist der 1955 geborene Peeter Vähi, der bereits auf eine reiche Werkliste zurückschaut. /.../ Es ist erstaunlich, wenn man den Reichtum und die Vielschichtigkeit von Peeter Vähis Komposition hört, dass dieses Werk nur 19 Töne verwendet... Erstaunlich ist der rhythmische Reichtum: 2/4, 4/4, 6/4, 3/2, 6/8, 5/4, 3/4, dabei manchmal von Takt zu Takt wechselnd. /.../ Peeter Vähi formt Worte und Namen, wie ich sie von keinem anderen modernen Komponisten kenne. Wenn zum Beispiel im Text vom Göttlichen mit seinen “unzähligen Namen und Formen” (in countless forms, uncounted, unformed) die Rede ist, dann meint man bei Ihm die Unzähligkeit hören zu können. Die Liebe von Mond und Venus, die Stärke des Mars, das Vertrauen des Jupiter, die wandelnde Kraft von Uranus und Neptun – all das wird hörbar. Das Wort “doing” klingt wirklich wir eine in Musik verwandelte Tat. Im letzten Drittel klingt es, als sängen sich die Planeten gegenseitig ihre Töne zu, weit hallend durch die Leere des Universums. (Joachim-Ernst Berendt, www.heilmusik.de, Germany) ... kogumik “Planetones”, kus kõlab Peeter Vähi teos “Planeetide kantaat” baseerub Johann Kepleri ideel, mille järgi igale päikesesüsteemi planeedile vastab teatav helikõrgus. /.../ “Valisime kogumiku lõputeoseks Peeter Vähi “Planeetide kantaadi”, millele ma teksti kirjutasin. Peeter Vähi kombineeris kõigi planeetide toone ja lõi väga kauni muusika.” Vähi poole pöördus Berendt pärast plaadi “Supreme Silence” kuulamist. Helilooja puikles küll veidi vastu, kuna tähtajad tundusid liiga lühikesed ja teema mõnevõrra ebasobiv. (Postimees, 16.10.99, Estonia) Tühjuse kõladest täidetud teosele andsid olemuslikkuse eeskätt eri kellahelide (Arsise käsikellade ansambel) ja india pillide kasutamine. (Saari Tamm, Sirp, 26.11.99, Estonia) Just muusika jälil tuli 77aastane mees korraks Eestisse, et siin üle kuulata Peeter Vähi kooriteos “Planeetide kantaat”... Ta viibis loo salvestuse juures ja kiitis hiljem tulemust sõnadega “väga ilus”. (Immo Mihkelson, Postimees, 16.10.99, Estonia) ALEATORY HEAVY for violin, vibraphone and electric guitar Moskvas Roerichi muuseumi kontserdisaalis toimub kaks kontserti Peeter Vähi kammermuusikast, mida kannavad ette Moskva andekaimad noored muusikud. /.../ Kontserdi lõpupala “Aleatooriline heavy” on sündinud möödunud aastal soovist siduda rocki akadeemilise maailmaga, taolisi näiteid on Eesti muusikas vaid üksikuid. Muusikaline termin aleatoorika tuleneb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab täringumängu. Aleatoorika võtet on Peeter Vähi kasutanud selles mõttes, et interpreetidele antakse kätte teatud muusikajupid, mida nad esitavad suvalises järjekorras vastavalt tundele.
(ETA, Eesti Päevaleht, 27.03.02, Estonia) Whole article ... Vähi hat auf seiner neuen CD östliche und westliche Musik zu einer faszinierenden Einheit verwoben. /.../ Nach seinem wunderschönen Werk “Supreme Silence”, das auch auf der Expo in Hannover aufgeführt wurde, ist Peeter Vähi mit seiner neuen CD “The Path Of Mantra” das Kunststück gelungen, tibetische Mönchsgesänge auf beeindruckende Weise mit moderner westlicher Musik zu einer Einheit zu verbinden, dass tatsächlich etwas Neues entstanden ist. Manchmal staunt man fast über seinen Mut, die verschiedenen Stile miteinander zu verweben. Doch durch sein großes Einfühlungsvermögen, seine tiefe Verbindung zum tibetischen Buddhismus und natürlich seine künstlerischen Fähigkeiten als Komponist und Musiker ist eine wirklich großartige Musik entstanden. Peeter Vähi ist selbst ein Wandler zwischen den Welten, musikalisch reicht sein Spektrum von klassischer Musik, über ethnische Musik bis hin zu Rock und Elektronik.
(Elvira Glück, KGS Hamburg, Germany) На этом диске мантрам тибетских монахов школы Drikung Kagyu (в том числе и знаменитой Om Mani Peme Hung) аккомпанирует виртуозный эстонско-американский фаготист Мартин Куускманн. Примерно так же работал с исходным тибетским материалом и Антон Батагов, когда создавалась его “Музыка для 35 будд”. Однако у Вяхи результат полностью противоположен: это не эмбиент, а, как говорят музыковеды, форма, направленная на слушателя, типичная world music, но не “шикадам”, а такая, которая наверняка сорвет аплодисменты на любом филармоническом концерте.
(ДУ, Еженедельныи Журнал, No 46, 25.11.02, Russia)
SYMPHONY OF CONTEMPLATION, three pieces for piano Klaveriteoste autoreist paistis väga meeldiva lakoonilisusega silma Peeter Vähi. (Lilian Semper, Sirp ja Vasar, 27.04.84, Estonia) ... teoses oli väga huvitav esimene osa, edasi tundus juba lihtsustatust. (Vytautas Barkauskas, Sirp ja Vasar, 20.04.84, Estonia) SILVER CONCERTO for alto saxophone and chamber orchestra ... Vähi huvitav Saksofonikontsert on kuulajail küllap veel hästi meeles. (Igor Garšnek, Sirp, 18.08.00, Estonia) NADAT SARVAM VANMAYAM | |