LogoGlasperlenspielSinfonie

ERPClassic

KultuuariNaoRaamat

LogoGoGroup


Records available

Super Audio CD La donna è mobile. Verdi. Luc Robert

DVD In the Mystical Land of Kaydara. Peeter Vähi

CD Great Maestros V. Kalle Randalu, Neeme Järvi, Estonian National Symphony Orchestra

Double CD Great Maestros VI. Kalle Randalu, Neeme Järvi, Estonian National Symphony Orchestra 

Double CD Verdi Wagner 200. Estonian National Opera Chorus and Orchestra

DVD Coppélia. A ballet by Léo Delibes

CD Works for Violin and Piano. Vol 1 Eduard Tubin

DVD Keyboard Juggleress. Irina Zahharenkova

CD Legend. Arsis

Magic of Sound (Ralf Taal)

Super Audio CD Maria Magdalena. Sevara Nazarkhan, Riga Dom Cathedral Boys Choir, State Choir Latvija, Latvian National Symphony Orchestra

DVD Joy and Sorrow Unmasked. European Union Baroque Orchestra, Lars Ulrik Mortensen

CD Locus amoenus. René Eespere

CD The Best of Arsis Bells. Arsis, Estonian National Symphony Orchestra, Estonian National Male Choir, Aivar Mäe

DVD Faust. Ain Anger, Estonian National Opera

DVD Modigliani − the Cursed Artist. Estonian National Ballet, Risto Joost

ImagetextARKTIKA-ANTARKTIKA 2010

BLOGI IV:
TULEMAA JA ANTARKTIKA

Kahe spetsiaalselt selleks reisiks kohandatud “Land Cruiseriga” kulgetakse läbi 16 riigi, mööda Pan-Ameerika trassile jäävaid kõrbeid, mägesid ja vihmametsi. Kokku läbitakse 4 kuu jooksul 32 000 km (arvestamata jalgsiretki, laeva- ja lennureise). Teele jäävad Alaska, Kordiljeerid, Yellowstone, Colorado kanjon, Amazonase jõgikond, Andid, Titicaca järv, Patagoonia pampad, Magalhãesi väin, Tulemaa, Antarktika jääväljad, aga samuti eskimote, asteekide, maiade, inkade ja teiste indiaani tsivilisatsioonide alad. (Tekst ja fotod – Peeter Vähi)
Ekspeditsioon pärjatud tiitliga “Aasta Seiklus 2010”.

Vaata ka Blogi I: Põhja-Ameerika
Vaata ka Blogi II: Kesk-Ameerika
Vaata ka Blogi III: Lõuna-Ameerika

EttevalmistusAugSeptOktNovDets

N 2 dets: El Calafate – El Cerrito – Esperanza – Güer Aike – Río Gallegos – sisenemine Tšiili – Punta Delgada – üle Magalhãesi väina Tulemaale – sisenemine Argentinasse – Río Grande – Ushuaia; päikesetõus 5:35, loojang 21:51; õhurõhk 950–996 mbar, valdavalt pilves, vihm, lumesadu, 2–11 °C; kõrgus merepinnast 0–870 m; 852 km

Tulemaale jõuame pooletunnise praamireisiga üle Magalhãesi väina. Magalhãesi? Jah, oli aasta 1521, mil portugali maadeavastaja (sedapuhku küll Hispaania kuninga Carlos I teenistuses) Fernão de Magalhães ja tema meeskond läbisid väina, mis ühendab kahte ookeani Ameerika lõunaotsas. Väina lõunakaldal nägi Magalhães põliselanike lõkkekumasid ning arvas, et on avastanud hüpoteetilise lõunamandri. Olgu avastusega nagu on, ent nähtud maa kannab lõkketulede tõttu tänini Tierra del Fuego (peasaare ametlik nimi on Isla Grande de Tierra del Fuego) ehk Tulemaa nime. Ning väin Magalhãesi nime.
Loodus muutub saarel kiiresti. Esialgu jätkuvad samasugused rohumaad nagu mujalgi Patagoonia lõunaosas. Edasi, Atlandi-poolsel kaldaribal kasvab üllatavalt lopsakas mets, kuid pooled puud on surnud ning tekitavad emotsiooni, mis on tuttav mõnedelt Caspar David Friedrichi morbiidseid maastikke kujutavatelt maalidelt. Saare lõunaosas sõidame taas mägede vahel, milliseid võiks tinglikult pidada Andide jätkuks. Mäed pole küll teab mis kõrged, kuid on kaetud lumega ning kaljused tipud on üpris teravad.

Erinevalt paljudest teistest Ameerika piirkondadest pole Tulemaal säilinud põliselanikkonda. Yagán-indiaanlaste (yaghan, yámana) 10 000 aastat kestnud tsivilisatsiooni hääbumine on eelkõige seotud valgete poolt sissetoodud haigustega (leetrid, tüüfus, läkaköha, rõuged). Olgu siinkohal ilmekaks näiteks nende arvu järk-järguline vähenemine aastate lõikes: 1880. aastal 3000, 1884. aastal 1000, 1899. aastal 200 ja 1933. aastal ainult 40. Veel 5 aastat tagasi eksisteeris yagáni kõnekeel, sest elus olid 2 viimast yagáni vanatädi. 12. oktoobril 2005 lahkus üks neist 84-aastasena siit ilmast ning teadaolevalt elab hetkel veel viimane yagán − 82-aastane Cristina Calderón, hüüdnimega Abuela (‘vanaema’), kuid tal pole enam võimalust kellegagi suhelda oma emakeeles.
Tunamullu kirjutasin raamatu “Siiditeel 3 kuuga 25 000 kilomeetrit”, see lõppes sõnadega “vajan aega harjumiseks mõttega, et pöördumatult on möödas aeg, mil kõik aasialased veel ei pürginud maailmakodanikuks, vaid uiguur oli uiguur, kirgiis oli kirgiis, pärslane oli pärslane ja kurd oli kurd.” Loomulikult oli see öeldud minoorse alatooniga. Kuid... miljonid uiguurid, kirgiisid, pärslased ja kurdid eksisteerivad endiselt, kuigi on ehk kaotanud mõnevõrra oma kunagisest identiteedist. Enamikest Tšiili ja Argentina põliselanikest pole aga alles ei identiteeti, keelt ega inimesi. On vaid lünklikud mälestused.

Õhtul kohtume uue vahetusmeeskonnaga − Kristjani ja Marjega. Varasematel meeskonnavahetustel on kujunenud tavaks, et vanade reisikaaslaste ärasaatmine ja uute vastuvõtmine on toimunud tavapärasest pidulikuma õhtusöögi käigus, ent täna on kõik väsinud. Ühed pikast lennureisist ja ajavahest, teised 852-kilomeetrisest loksumisest teedel. Ain, Hannes ja Hašš annavad siiski mõttelise teatepulga uutele liikmetele üle.

R 3 dets: Ushuaia – lahkumine laeval “Fram” – Magalhãesi väin; päikesetõus 4:55; õhurõhk 986–1001 mbar, suhteline õhuniiskus 87%, vihm, 2–8 °C; 195 km

Tänaseks oleme kavandanud meeskonna jagamise kolmeks. Ain, Hannes, Aivo ja Tiina teevad Ushuaiast väljasõidu 85 km kaugusele estanciasse, kus asub mereloomade uurimise keskus ja muuseum. Marje sooviks välja magada pikast lennureisist ja ajavahest tekkinud unevõlga. Hašš, Leonid, Kristjan ja mina kavatseme teha väikese matka ning ronida ühele umbes 900-meetrisele lumisele mäetipule. Paraku kujuneb reaalsus teistsuguseks. Unevõlg unevõlaks, inimorganism ei harju ajavahega ühe päevaga − Marje on ärkvel juba hommikul kell 5 ning on valmis minema kuhu iganes. Mäkketõus osutub võimatuks või vähemalt mõttetuks, sest hommikul on kogu Ushuaia ning selle ümbrus tihedas udus ning ühtki mäetippu pole näha. Ja niisiis otsustame kõik mereloomade uurimiskeskuse ning muuseumi − Acatushuni − kasuks. Keskusele pani kunagi aluse oma ala üks suurimaid autoriteete Nataly Goodall. Millega siin siis tegeldakse? Kuigi legendaarne vanaproua Goodall on veel tänagi heas vormis, jätkavad tööd tema õpilased ning sama ala spetsialistid mitmelt poolt maailmast. Kogutakse mereloomade luid Tulemaalt (eelkõige San Sebastiáni lahest) ja selle ümbrusest. Need puhastatakse, säilitakse, katalogiseeritakse. Pannakse kokku terveid skelette, tegeldakse teadustööga. Siin on näha mitut liiki vaalade, delfiinide, hüljeste, pingviinide ja teiste mereloomade luustikke. Paljude ülikoolide bioloogia, veterinaaria ja muude erialade lõpetajad tulevad siia järelkoolitusele.
Kell 5 pärastlõunal jõuame sadamasse, sest 2 tundi hiljem väljub “Fram”. Leonid on äkitselt kusagile kadunud, puudub võimalus talle isegi “head aega” öelda. Kuid hüvastijätt ülejäänud seniste reisikaaslaste Aini, Hannese ja Haššiga kujuneb ülisüdamlikuks. Kuigi “Fram” seisab kai ääres sadamahoonest paari kaabeltau kaugusel, näeme siiski, et NORTH 1 ja SOUTH 1, samuti Ain, Hannes ja Hašš ei lahku sadamast ning ootavad ära kuni “Fram” hiivab ankru. Täpselt kell 7 lehvitame hüvastijätuks, ja siis... NORTH 1 ja SOUTH 1 kaugtuled hakkavad vilkuma ning signaalid hüüdma − see on omamoodi saluut, pisarateni liigutav.

Sellega võime lugeda ekspeditsiooni “Arktika-Antarktika 2010” autoreisi osa tinglikult lõppenuks ja siinkohal oleks ehk paras aeg teha väike vahekokkuvõte. Tänaseks oleme reisil olnud 97 päeva ning läbinud 32 000 km (arvestamata lennu- ja praamireise ning jalgsimatku), mis teeb keskmiselt umbes 330 km päevas. Keskmine kütusekulu on olnud 11,9 liitrit 100 km kohta. Seega on kahe džiibi peale kokku kulunud üle 7600 liitri diislikütust.
Arvestades marsruudi raskust võime öelda, et Land Cruiserid on üldiselt väga hästi vastu pidanud, rikkeid pole esinenud. Vaid kahel korral on purunenud rehv ning kahel korral on eessõitva veoauto rataste alt paiskunud õhku kivi, tekitades esiklaasi mõra, samuti on tunda piduriklotside kulumist. Tegelikult pole autoreis päriselt lõppenud, sest Ain, Hannes ja Hašš sõidavad veel Punta Arenasesse ning paigutavad meid truult teeninud sõiduriistad taas merekonteineritesse, et need võiksid alustada ligi poolteist kuud kestvat merereisi Tallinna poole.

Koolipõlves kuulusid reisikirjad mu lemmikkirjanduse hulka. Muuhulgas lugesin James Cooki, Fridtjof Nanseni, Roald Amundseni, Sir Robert Falcon Scotti ja teiste vaprate meeste polaarekspeditsioonide kirjeldusi. “Frami” meeskonna seiklused ja võitlused ellujäämise nimel panid mu fantaasia tööle, kuid ma poleks isegi julgenud unistada, et kunagi astun ka ise “Frami” nime kandva polaarlaeva pardale. Sõita päriselt Antarktikasse − selline mõte tekkis esmakordselt paarkümmend aastat tagasi, kuid toona tundus säärane idee olevat peaaegu võrdne sooviga lennata Kuule. Ajad muutuvad, täna seisame koos Aivo, Kristjani, Marje ja Tiinaga laevatekil ning oleme taevastele jõududele ja saatusele tänulikud antud võimaluse eest.

Alates laeva pardale asumise hetkest oleme muu maailmaga e-ühenduses üksnes SATi kaudu. Paraku on SAT-internet aeglane ja kallis, mistõttu jõuavad käesoleva blogi Antarktika-sissekanded serverisse mõningase hilinemisega.
Aga nüüd paar sõna ka laevast endast. Selle nimi pärineb polaarlaevalt, millel legendaarne Norra meresõitja Fridtjof Nansen sooritas aastatel 1893–1896 katse jõuda koos triiviva jääga Põhjapoolusele, jõudes veidi kaugemale põhjalaiusest 86°. “Frami” teise ekspeditsiooni (1898−1902) sihiks oli Gröönimaa põhjaosa kaardistamine ning kolmas ekspeditsioon (1910−1912) päädis Amundseni ja tema 4 kaaslase jõudmisega lõunapoolusele. Meie “Fram” on uus (valminud 2007) ja sõidab Norra lipu all. Ta pole küll suuruselt kaugelti võrreldav hiiglaslike kruiisilaevadega, kuid piisavalt mugav. Kaptenisild on täis kaasaegset elektroonikat ja navigatsiooniseadmeid, päästevarustus on ajakohane. Ülemisel tekil on 2 väikest vabaõhubasseini (pigem suurt vanni) ja mõned treeningumasinad, laevalt ei puudu ka soome saun. Lisaks laeva meeskonnale on pardal veel ekspeditsiooni-team, mis koosneb bioloogidest, geoloogidest, ajaloolastest, geograafidest, ornitoloogidest, keskkonnauurijatest, lisaks fotograafid, filmioperaatorid, kirjanikud ja lihtsalt loodushuvilised − kokku 218 inimest. Sakslased, austerlased, ameeriklased, mehhiklased, hiinlased, norrakad, hollandlased, filipiinlased, bulgaarlased, argentiinlased...
Paar tundi peale laeva väljumist kostab laeva kõigist valjuhäälditest hädasignaal. Kõigil kästakse kiiresti selga panna soojad riided ja ilmuda välistekile. Mis on juhtunud? Kas mõni tõsisem hädaoht? Õnneks on tegemist vaid õppusega välistamaks peataolekut võimaliku tõelise katastroofi korral.

L 4 dets: Magalhãesi väin – Beagle’i väin – Punta Arenas; päikesetõus 5:25, loojang 21:33; valdavalt pilves, vähene vihm, õhurõhk 998–1004 mbar

ImagetextÖösel kella 4 paiku ärkan üles tugeva kolina peale. Kapiuksed kajutis paiskuvad valla, vähesed lauanõud liiguvad laual edasi-tagasi, veepudelid kukuvad kajutipõrandale. On hea, et laual ja riiulitel on umbes sentimeetrikõrgused servad, mis takistavad madalamal asuva raskuskeskmega asjadel maha libisemast. Igaks juhuks tõusen koikult ning panen vähemalt läpaka kindlamasse kohta, et see mõne tugevama laine korral laualt maha ei prantsataks. Hommikuks on meri jälle rahulik ning “Fram” kulgeb vaikselt mööda suhteliselt tasast veepinda.

Saame Ainilt ja Hanneselt SMSi, et Ushuaias on maha sadanud paks lumi ja linn on täis töötavaid lumesahkasid.

Enne lõunamandri suunas teeleasumist teeb “Fram” pikema peatuse veel Punta Arenases. Esialgse plaani kohaselt peaksime sinna jõudma kell 19, kuid kapten teeb kõik selleks, et randuda 2 tundi varem, sest ilmaprognoos lubab õhtuks taas tormi ning sel juhul laeva sadamasse ei lasta.
Tuul küll tugevneb märgatavalt, ent päris torm jääb tulemata. Teeme õhtul sadama piirkonnas ja linnasüdames jalutuskäigu. Kunagi, enne Panamá kanali rajamist, oli Punta Arenase sadam Tšiili üks tähtsamaid, olles sõlmpunktiks laevadele, mis kulgesid Vaikse ja Atlandi ookeani vahel. Tänaseks on Punta Arenase sadama tähtsus taandunud, kuid ta on endiselt jäänud üheks oluliseks Antarktika-ekspeditsioonide alguspunktiks.

P 5 dets: Punta Arenas; päikesetõus 4:28, loojang 20:31; õhurõhk 987−989 mbar

Soovides pakkuda kehale piisavat füüsilist koormust, veedame märkimisväärse osa laeval viibitud ajast treeningumasinatel, vabaõhubasseinis (ehk -vannis) ja saunas. Kuigi − nagu juba eespool öeldud − laeva pardal on üle 200 inimese, on meie reisiseltskond peaaegu ainus veeprotseduuride regulaarne kasutaja. Olles pardal juba kolmandat päeva, olen seni leiliruumis näinud vaid Kristjanit ja Aivot. Tunneme sellest erilist naudingut, sest viimati saime saunas käia oktoobris Cartagenas. Muide, kuigi viibisime Cartagenas 10 päeva, ei juhtunud me ka sealse hotelli saunas nägema kedagi väljaspoolt oma reisiseltskonda. Sauna − see on eelkõige ikka soome ja eesti kultuuri osa, mis pole sedavõrd kodunenud teistes maailmajagudes.

Vahepeal on praamiga üle Magalhãesi väina Punta Arenasesse jõudnud ka Ain, Hannes ja Hašš. Õhtul kell 8 võime näha ebatavalist pilti − sadamakaile täpselt “Frami” kõrvale on pargitud NORTH 1 ja SOUTH 1. Vaevalt oleks see võimalik mõnes Euroopa riigis, küll aga siin (muidugi tänu sadama valveülema erilisele vastutulelikkusele). Ain, Hannes ja Hašš jäävadki kuni tänase kuupäeva viimaste minutiteni meie külalistena “Frami” pardale. Õhtusöök on mitmekesine, lisaks kambüüsis valmistatule panevad külalised lauale omapoolse väärika kingitusena keedetud hiigelkrabi.

E 6 dets: Magalhãesi väin – Gabrieli väin – Magdalena saar – Agostino fjord – Tulemaa; päikesetõus 4:27, loojang 20:33; õhurõhk 986–990 mbar, lumesadu, rahe

Hommikul kella kuueks on laev jõudnud inimasustuseta Magdalena saare juurde. Oleme juba jalga tõmmanud veekindlad püksid ja pannud selga soojad joped, et minna saarele tutvuma sealse Magalhãesi pingviinide (Magellanic penguin) kolooniaga. Maaleminek toimub nelja 8-kohalise polarCirkel paadiga. Kuid randumine lükatakse edasi, sest ilm on liiga tormine nii väikeste paatide jaoks. Möödub pool tundi, tund, poolteist... Ekspeditsiooni juht teatab, et endiselt puhub kirdetuul kiirusega üle 30 m/sek ning paadiga randumine on võimatu. Saare külastamine jääb sel korral ära. Lõunamerel seilates tuleb valmis olla igasugusteks muutusteks ning plaanide kohandamiseks vastavalt hetke ilmastikuoludele.

Lõunakaares paistavad lumega kaetud mäed, mis samuti kannavad Magalhãesi nime (Magallanes). Varemalt elasid siin alacalufe ja tehuelche indiaani hõimud, kes elatusid kalapüügist, küttimisest ja korilusest. Tänaseks on nad väljasuremise äärel. Lisaks nimetatutele elavad siin veel vaid üksikud ona ja haushi hõimude esindajad.

Pardal viibivad teadlased peavad loenguid erinevatel Antarktika ja Tulemaaga seotud teemadel. Kõigist neist ei jõua osa võtta, täna piirdun Miguel Rubio Godoy loenguga “The Exploration of Terra Australis”. Siinkohal oleks ehk sobiv esitada lühike kokkuvõte lõunamandri avastamise ajaloost, eelkõige kuuldud loengu põhjal, kuid mõningate täiendustega varem loetust.
Uskumus Terra Australise olemasolusse eksisteeris juba Ptolemaiose (kreeka k Κλαύδιος Πτολεμαίος, ca 83−161) ajal. Kreeka geograaf oletas, et peab eksisteerima mingisugune maismaa mass lõunas, mis balansseeriks Maa põhjaosas oleva maismaa. Suurt lõunamandrit kujutati mitmetel kaartidel. Isegi XVII sajandi lõpul, kui oli selgunud, et Lõuna-Ameerika ja Austraalia pole oletatava Terra Australise osad, uskusid geograafid lõunamandri olevat tegelikust palju suurema. 17. jaanuaril 1773 ületasid kapten James Cooki laevad “Resolution” ja “Adventure” lõunapolaarjoone. Cook jõudis mandrist 121 km kaugusele, edasiliikumist takistas jää. Esimesed tõestatud lõunamandri nägemised on seotud kolme maadeavastajaga aastal 1820: Thaddeus von Bellingshausen (Vene imperaatorliku laevastiku kapten), Edward Bransfield (Briti kuningliku laevastiku kapten) ja Nathaniel Palmer (Ameerika hülgekütt). Bellingshausen nägi Antarktikat 27. jaanuaril 1820, 3 päeva enne Bransfieldi ja 10 kuud enne Palmerit. Kahest laevast koosnev ekspeditsioon, mida juhtisid Bellingshausen ja Lazarev, jõudsid Antarktise mandrist 32 km kaugusele ja nägid seal jäävälja. Esimene randumine mandril on seotud Ameerika hülgeküti John Davise nimega ning see leidis aset 7. veebruaril 1821, kuigi seda fakti on ka vaidlustatud. James Clark Ross läbis lahe, mida me tunneme Rossi merena ja avastas Rossi saare aastal 1841. Ta seilas paralleelselt hiiglasliku seinaga, mida nimetatakse Rossi šelfiliustikuks. Mount Erebus ja Mount Terror on oma nimed saanud tema ekspeditsiooni laevade “Erebus” ja “Terror” järgi. Nimrodi ekspeditsioon, mida juhtis Ernest Shackleton aastal 1907, tõusis esimesena Mount Erebusele ja jõudis lõuna magnetpoolusele. Shackleton ja tema kolm ekspeditsioonikaaslast ületasid esimestena Rossi šelfiliustiku ja Transantarktika aheliku ning astusid esimestena South Polar Plateaule. Norralase Roald Amundseni ekspeditsioon laevalt “Fram” jõudis esimesena Lõunapoolusele 14. detsembril 1911, kasutades teed Vaalade lahest. Kuu hiljem jõudis poolusele kapten Scotti traagiliselt lõppenud ekspeditsioon.

Loengu lõpuks on laev tugevalt kreenis pakpoordi. Sedavõrd, et Marje kolmandal tekil asuva kajuti illuminaator on vee piiril. Vastu seina toetudes jõuan oma kajutisse. Kuna see asub laeva tüürpoordi ahtriosas, siis minu kajutist, vastupidiselt Marjele, avaneb vaade taevasse. Põrand on täis veepudeleid ja muud kraami, mis on külgkalde tõttu riiulilt maha pudenenud. Tuule kiirus on tõusnud 39,4 meetrini sekundis (= ca 80 sõlme), iiliti isegi rohkem. Olen veendunud, et see on tugevaim torm, mida olen elus kogenud. Võrdluseks: Eestis “sajandi tormiks” ristitud 1967. aasta augustiraju, mis viis 800 000 m² katuseid, lõhkus 40 000 m² aknaid, kiskus puruks  6221 km elektri- ja sidetraate ning murdis maha 3 miljonit tihumeetrit metsa, oli leebem, tuule kiirus oli siis 30 m/s ja tugevaimaks puhanguks registreeriti 35 m/s.
Laeva pikiõõtsumine on tugev, kuid külgõõtsumine imekspandavalt väike. Küllap on “Framil” head külgstabilisaatorid.
Võtan kaasa fotokaamera ning lähen ülemisele välistekile. Jõuan teha paar pilti enne kui ilm täiesti ära pöörab. Siseneme kitsasse Gabrieli väina ja ühtlasi udupilve, vihm asendub lume ja rahega. Valjuhäälditest kõlab kapteni hääl, ta hoiatab reisijaid, palub mitte minna välistekile ning räägib midagi uste ohtlikkusest. Mida täpselt, ei saagi aru, sest kapteni sõnad jäävad valjuselt alla tuule ulgumisele. Hoiatusest oleks olnud kasu veel 3−4 minutit tagasi, kuid nüüd, mil välistekil on kümmekond inimest... Enam ei saa teha ühtki sammu hoidmata käega kinni piirdest, trossist või mõnest muust kindlast asjast. Teise käega hoian kinni suusamütsi, vastasel korral rebiks torm selle otsemaid peast. Rihmad, millega olid seina külge kinnitatud toolid, on läinud katki ning tuul sõidutab toole tekil edasi-tagasi. Jälgin lendlevaid toole ning parem jalg on valmis võtma sisse kaitsepositsiooni, kui mõni tool peaks lendama mu suunas. Torm puhkes sedavõrd äkki, et inimesed ei taibanud aegsasti tekilt lahkuda. Püütakse hoiduda mingi asja varju ning sellest kõvasti kinni hoida. Olen parajasti kohas, mis asub trepist 5−6 m kaugusel. Võtan mõttes hoogu ning teen 6 pikka kiiret jooksusammu intuitiivse arvestusega, et jooksva inimese inerts on suurem ning tuul ei rebi mind jalust maha. Arvestus on peaaegu õige, kuigi libisen kergelt, jään siiski püsti ning jõuan täpselt trepini, kus saan juba kätega haarata käsipuust, laskuda ühe teki võrra allapoole ja peituda tuulevarju. Jah, siin tuleb omandada oskusi, mida ei lähe tarvis Virtsu ja Kuivastu vahelisel praamil.

T 7 dets: Garibaldi fjord – Beagle’i väin ja liustikud – Puerto Williams; päikesetõus 4:03, loojang 21:02, õhurõhk 984–988 mbar, vahelduv pilvitus

Kui ööl vastu laupäeva püüdsin kajutis sülearvuti, pudelid ja muud asjad paigutada nõnda, et need laeva kõikumisel maha ei kukuks, siis täna öösel on see lootusetu. Esemed, mis võivad kukkumisel puruneda, tõstan laualt ja riiulitelt põrandale. Naaberkajutist kostab klaasiklirinat, miski vist purunes.
Hommikul avaneb kajutiaknast fantastiline vaade Garibaldi fjordi kallastele ning sealsetele liustikele. Edasi läbime Beagle’i väina, mis on 150 miili pikk ja kitsamates kohtades 3 miili lai. Väin on nime saanud Charles Darwini laeva järgi ning eraldab Tulemaad lõunapoolsetest saartest. Mäenõlvadelt langevad alla liustikukeeled, mis kannavad Euroopa riikide nimesid (Hispaania, Saksa, Prantsuse, Itaalia jne). Siin elavad merilõvid, pingviinid, kormoranid. Vaatamata rasketele klimaatilistele tingimustele on enam kui 8000 aasta jooksul neid paiku asustanud 3 indiaani hõimu. Kui aga siia saabusid vaalapüüdjad põhjast ning XIX sajandil ka esimesed eurooplased, olid põliselanike päevad peagi loetud.
Meenutame eilset ja öist tormi. Otseseid merehaiguse tunnuseid pole kellelgi õnneks ilmnenud. Vaid Marje kurtis, et laeva kõikumine ajas iiveldama. Igaks juhuks seadis ta ööseks käeulatusse valmis koti kirjaga “REISESYKEPOSE in case of travel-sickness”, seda − tõsi küll − tarvis ei läinud. Meil on olemas ka merehaigust leevendavad tabletid, aga esialgu pole neid veel manustanud. Kui alustada tablettidega juba nüüd, siis mida teha hiljem Drake’i väinas, mis on üks tormisemaid ja rahutumaid paiku maailmameres üldse.
Hilisel pärastlõunal jõuame Puerto Williamsisse, mis asub Navarino saarel lõunalaiusel 54°56' paigas, mida kunagi asustasid alacalufe ja yagáni (ehk yamana) hõimud. Täna on Puerto Williams meile teadaolevalt Tšiili kõige lõunapoolsem mereväebaas. Mereväebaas − see kõlab Puerto Williamsi kohta liigagi uhkelt, tegelikult on hetkel kohal vaid üksainus väiksemat sorti laev (pigem suur paat), mille ninas on katte all mingi kuulipildujat meenutav relv. Samuti teatakse Puerto Williamsit kui maailma kõige lõunapoolsemat linna või küla.
Kuna “Fram” peatub siin õhtuni, kasutame seda aega lühimatkadeks. Kristjan ja Marje lähevad vaatama koskesid, Aivo, Tiina ja mina võtame ette 4-tunnise retke eesmärgiga tutvuda Navarino saare taimestikuga. Äramärkimist väärivad erilised kerakujulised kollased seened, nn “Darwini leib” ehk “indiaani leib”, mis kasvavad kobaratena puude otsas. Varemalt kasutasid neid toiduks kohalikud indiaani hõimud, aga ka täna kõlbavad need panna salatisse ilma igasuguse termilise töötluseta. Pole neid kunagi varem maitsnud, kuid täna sõin lausa puu otsast. “Indiaani leib” on päris hea, meenutab mingit puuvilja, mille sees on krõmpsuvad mullid. Neid seeni võiks põhimõtteliselt süüa nii soolase kui-ka magustoidu juurde.

K 8 dets: Cape Horn – Drake’i väin; päikesetõus 3:54, loojang 21:07; õhurõhk 974–980 mbar, vahelduv pilvitus, vihm, rahe, muutliku suunaga tuul, suhteline õhuniiskus 79–86%, kõrgus merepinnast 0−425 m

Hommikul 5 paiku jõuab “Fram” Isla Hornose juurde ning heidab ankrusse vähem kui miili kaugusele Cape Hornist ehk Hoorni neemest (hisp k Cabo de Hornos, 55°58'47''S, 67°16'18''W). Kui üleeile polnud võimalik tugeva tormi tõttu nn “polaarjoonepaatidega” randuda Magdalena saarele, siis täna on ilm soodsam. Tuule kiirus on vaid veidi üle 15 või 16 m/sek. Kui oleme Hornose saarele jõudnud ja roninud kalju otsa, tuul tugevneb järsult, ent pole siiski kaugeltki võrreldav üleeilse tormiga. Sügava mulje jätab väike üliaskeetlik puust pühakoda − Capilla Stella-Maris. Aivo üritab salvestada mingit lühiintervjuud, kuid loobub peagi ettevõtmisest, sest tuule ulgumine summutab inimhääle. Laskume taas paatide juurde, mille ümber on nüüd ujumas hulk hülgeid, keda me saarele tulles ei märganud. Ka paadis on olukord varasemast erinev, paisunud tuule tõttu lendavad laineharjad üle meie peade ja laeva naastes oleme täiesti läbimärjad.
Cape Horn on üks suurimaid laevade “surnuaedu” üldse, paljud purjekad ja hiljem mootorlaevad koos meeskondadega on siin leidnud oma märja lõpu. Cape Horni “avastamiseks” loetakse aastat 1616, mil hollandlased Jaques Le Maire ja Willem Corneliszoon Schouten seilasid ümber neeme ja nimetasid selle Schouteni kodulinna Hoorni ning nende samanimelise hukkunud laeva järgi. Sageli on Cape Horni nimetatud purjetajate Mount Everestiks, ja küllap mitte asjatult. On komme, et ümber Cape Horni seilanud paigaldavad oma kõrva rõnga. Rõngastatakse see kõrv, mis jääb Ameerika lõunatipust möödudes Horni neeme poole. Teisisõnu, kõrvarõngas näitab, kas suunduti Vaiksest ookeanist Altlandile või vastupidi. Seejuures tehakse auk kõrva purjenõelaga. Registreeritud Cape Hornereid-kapteneid on maailmas 300 lähedal, nende hulgas ka eestlasi. Ent väidetavalt purjetasid esimesed eestlased ümber neeme juba aastal 1854. Kui aga rääkida eestimaalastest, tuleks selle kronoloogia etteostsa paigutada Hagudi mõisas sündinud baltisakslasest Vene meresõitja ja admirali Adam Johann von Krusensterni juhtimisel ajavahemikus 1803−1806 toimunud ümbermaailmareis, mille raames mööduti Cape Hornist, suundudes Atlandilt Vaikse ookeani vetesse.

Ennelõunal külastan Miguel Rubio Godoy loengut pealkirjaga “Antarktika tsüklid”, Tiina võtab osa ka kahest järgmisest − Rudolf Thomanni “Tulemaa” ja Steffen Biersacki “Antarktikas pole tsunamit: kuidas laine töötab”.
Lõunasöögilauas märkan, et paljudel inimestel on kõrva taha kleebitud valged ümmargused plaastrid. Need aitavad ära hoida või leevendada merehaigust. Enamik meie grupist on otsustanud mitte kasutada plaastreid ja tablette, vaid Marje pidas õigemaks ennetada merehaiguse sümptomeid.
Teen pikema supluse välibasseinis, mis on eriti nauditav: soe vesi (hinnanguliselt 33 °C), mõnusalt jahutav tuul (−1 °C), vaheldumisi päikesepaiste ja rahehood. Veidi ebamugavaks teeb supluse vaid asjaolu, et iga suurem laine kutsub esile laeva külgkalde, mispuhul voolab ligi veerand veest üle basseini ääre laevatekile. Seejärel täitub bassein jälle umbes veerand tunni jooksul, kuni järgmine laine selle taas tühjendab.

N 9 dets: Drake’i väin; pilves, udu, lumesadu, rahe, tuule kiirus 20 m/sek, lainekõrgus 5,5–8 m, õhurõhk 974–982 mbar

Drake’i väin. Olles juba varem teinud “mehetegusid” Panamás, sooritas Inglise maadeavastaja, laevakapten, viitseadmiral ja piraat Sir Francis Drake ajavahemikus 1577−1580 ümbermaailmareisi. Aastal 1588 viibis ta siinkandis ning avaldas arvamust, et temast lõuna pool ei eksisteeri mingit mandrit.

Varahommikul ületame 60nda laiuskraadi, sel puhul oleks põhjust rääkida Antarktikast ja Antarktika Kokkuleppest (The Antarctic Treaty). Antarctica on latiniseeritud variant kreeka sõnast ανταρκτική (antarktiké), mis tähendab ‘põhja vastand’. Mis mahub selle mõiste alla? Vastus oleneb kontekstist. Enamasti peetakse Antarktika all silmas Lõunamandrit, selle lahtesid, sealseid šelfiliustikke ja ümbritsevaid saari. Eristamaks kontinenti ennast, on eesti keeles kasutusel veel sõna Antarktis. Aastal 1959 (jõustunud 1961) sõlmitud Kokkuleppe järgi mahuvad Antarktika mõiste alla 60ndast laiuskraadist lõuna poole jääv maismaa (st kontinent ja saared) ning šelfiliustikud, aga teatud aspektides ka samast laiuskraadist lõuna poole jääv ookean. The Antarctic Treaty allkirjastati algul 12 riigi (nende hulgas Suurbritannia, Argentina, Tšiili, Austraalia, USA, NSVL), tänaseks on sellega liitunud 47 riiki. Kokkulepe keelab igasuguse militaarse tegevuse (sõjaväelised kindlustused, manöövrid, relvakatsetused), maavarade kaevandamise, toetab teadusuuringuid ning keskkonnakaitset. Ja samas, mõned riigid (Argentina, Suurbritannia, Austraalia, Tšiili, samuti Brasiilia, Peruu, Venemaa, Lõuna-Aafrika Vabariik, Hispaania, USA) pretendeerivad Antarktika teatud osadele. Näiteks Argentiina pretendeerib Lõunamandri segmendile pindalaga on 1,25 miljonit ruutkilomeetrit, mis on Argentiina enda pindalast oluliselt suurem.
Laseme puhastada kõik pealisrõivad ja seljakotid, mille kavatseme kaasa võtta randudes kontinendil või saartel. Sellega väheneb risk, et viime endaga kaasa prahti ning soovimatuid elusorganisme (bakterid, seemned).
Meri on Drake’i väina kohta suhteliselt rahulik, tuule kiirus on 20 meetrit sekundis ja laine kõrgus vaid 6−7 m, aeg-ajalt 8 m. Tõepoolest vaid, sest Drake’i väinas pole haruldased ka 14-meetrised lained. Võib-olla räägin merest, tuulest, lainetest ja temperatuurist liiga tihti. Kui mõni tormides karastunud meremees (näiteks meie reisikaaslase Allani kaptenist isa) juhtuks lugema käesolevat blogi, siis nii mõnigi meile õudsena tunduv hetk tekitaks talle vaid nalja. Aga meie pole meremehed, meie senised merekogemused piirduvad peamiselt vaid Tallinn-Helsingi, Tallinn-Stockholmi ja Helsingi-Stockholmi liinidega. Pealegi, antud hetkel on tuule kiirus ja lainekõrgus meile tõepoolest olulised, sest neist sõltub, kas randumised osutuvad võimalikuks või mitte.
Just nüüd jõuab meieni 2 päeva vana uudis õnnetusest, mis oleks võinud lõppeda mitte nii õnnelikult nagu see lõppes. Nimelt purustasid tugevad, umbes 10-meetrised lained kaptenisilla akna laeval “Clelia II”, mis samuti oli teel Antarktikasse ning asus parajasti Lõuna-Shetlandi saarte piirkonnas mitte kaugel meie praegusest asukohast. Aknast tungis kaptenisillale vesi ning ujutas üle arvutisüsteemid ja kogu elektroonika, mistõttu muutus laev juhitamatuks. Kannatada sai ka mootor. Lähedal asunud National Geographicu laev tõttas appi. Ühisel jõul saadi navigeerimisseadmed vähemalt sel määral korda, et laev oli suuteline pöörduma tagasi Tulemaale Ushuaia sadamasse. Klikkides sinisele ikoonile player, on võimalik olukorrast pilti saada National Geographicu tehtud videolõigust.

Kuulan Bjarki Friisi loengut “Amundsen / Scott”. Neist kahest mehe Lõunapooluse reisist olin ka varem üsna palju lugenud, täna lisanduvad vaid üksikud uued faktid. Muuhulgas ka see, et mõlemad olid vabamüürlased.
Õhtul salvestame koos Aivoga pikema intervjuu “Frami” kapteni Arild Hårvikiga, kes räägib polaarmeredel valitsevatest ilmadest, tormidest, ohtudest, jäämägedest, “Frami” stabilisaatoritest, samuti meremehe elust üldisemalt.

R 10 dets: Antarktika / Lõuna-Shetlandi saared (Deceptioni saar, Livingstone’i saar); päikesetõus 2:58, loojang 22:53; vahelduv pivitus, rahe, õhurõhk 983–985 mbar, veetemperatuur 0 °C

Hommikuks jõuame Deceptioni saareni, mis on tegelikult tegevvulkaani kraatri veest väljaulatuv osa. Kraatris on vesi (Whalers bay ehk Vaalapüüdjate laht) ja selle ümber vulkaanilisest kivimist ja tuhast sõõr. Ühest üpris kitsast, vaid 200 m laiusest “väravast” (Neptune’s Bellows) on võimalik ka laevaga kraatrisse siseneda ning seda “Fram” teebki. Hommikul kell 6 istume paatidesse ning sõidame kaldale, et väiksema seltskonnaga ette võtta 4-tunnine retk umbes 300 m kõrgusele kraatriservale. Asjasse süvenemata võib tunduda, et kella kuuene väljasõit on ikka väga vara, ent kui arvestada päikesetõusu aega 2:38, siis kell 6 on juba hilishommik. Kuigi on juba hiliskevad, pole päike suutnud lund kuigivõrd sulatada ning käia tuleb krõbedal lumekoorikul. Laskume pisut allapoole kohani, mis kannab nime Baily Head ja kus asub valjaspingviinide (Chinstrap penguin) üks suuremaid kolooniaid. Hetkel võib siin olla umbes 60 000 pingviinipaari. Tulnud taas mereranda, vaatame üle ka paiga, kus ajavahemikus 1911−1931 peatusid Norra vaalapüüdjad. Hiljem, 1941. aastal tulid siia britid, nende baasi hävitasid aastatel 1967−1969 lõplikult maalihked ja mudavoolud, mis tekkisid vulkaanipursete tagajärjel. Saare praegused külastajad suhtuvad pingviinidesse respektiga, püüavad võimalusel hoida 3- kuni 5-meetrist distantsi, ja tundub, et ka pingviinid ei karda inimest. Lähiminevikust on teada ka teistsuguseid suhteid Homo sapiensi ja Pygoscelis antarcticuse vahel, nimelt, kuna Antarktikas puid ei kasva, köeti siin pingviinidega (!) ahjusid. No comments.

Enne laevale tagasisõitu teeme Aivo, Kristjani ja Tiinaga lahes väikese ujumise või supluse.  Ei saaks öelda, et veetemperatuur +0,8 °C (= 33,4 °F) pakuks kestvaid rannamõnusid, pigem on selline veeskäik märgilise tähendusega. Mõnel melanhoolsel hetkel saan oma tuju tõsta, korrates iseendale, et olen ujunud Vaikses ookeanis, Atlandi ookeanis, India ookeanis, Põhja-Jäämeres ja Antarktikas. Sõnasse “ujunud” tuleb muidugi suhtuda teatud reservatsiooniga, sest päris ujumiseks ei julge seda tegevust küll nimetada − läinud rinnuni vette ja teinud vast umbes 15 ujumisliigutust, sunnib külmatunne kaldale tagasi kiirustama. Aga kui külm on ikkagi vesi temperatuuril +0,8 °C? Võimalik, et olen suutnud end selleks ekstreemsupluseks mentaalselt ette valmistada, kuid võin täiesti ausalt öelda, et vesi ei tundugi hullupööra külmana. Vaid merest välja tulles, astudes mööda kivist merepõhja tunnevad jalatallad kõrvetavat külma, tallalihased on peaaegu krambieelses seisundis. Olen aja jooksul saavutanud Tiibeti budismis tummona tuntud seesmise soojuse genereerimise tehnikas teatud vilumuse ja küllap aitaks see ka siin külmatunde vastu, ent täna käib kõik sedavõrd kiiresti, et isegi ei tule meelde tummole keskenduda. Ent Aivole sellest veel ei piisa. Ta on juba kaldal videokaamera võttevalmis seadnud ning hüüab läbi tuule: “Peeter, ära veel kuivata end ega riidesse pane, teeme paariminutilise intervjuu. Ega sul juhuslikult külm pole? Kas ilm on jahedavõitu?” Kui oleksin filminäitleja, saadaksin enda asemel intervjuud etendama kaskadööri, kuid paraku pole ma filmistaar.

Järgmise randumise teeme Livingstone’i saarel Walkeri lahes. Lisaks arvukale pingviinikolooniale on siin suur lõuna-merielevantide ehk lõuna-lonthüljeste (lad k Mirounga leonina) lesila. Nimetäiend elevant sobib hüljestele hästi ka nende suuruse tõttu, Eestimaal tuntud hall- ja viigerhüljestest on nad kordades suuremad. Saarel on veel midagi tähelepanuväärset − taimelehtede kivistised, mis tähendab, et kunagi on siin valitsenud täiesti teistsugune kliima. Oletatakse, et umbes 65 miljonit aastat tagasi kattis Antarktist* troopiline ja subtroopiline taimestik. Geoloogide oletuste kohaselt leidis jäätumine aset umbes 15 miljonit aastat tagasi.
Tänasesse päeva on mahtunud 2 randumist. Esimesel korral on saarel tegutsemiseks jäänud aega 4 tundi, teisel korral vaid 2 tundi, ent kokku on selleks kulunud pea terve päev, sest iga randumisega on seotud mitmesugused aeganõudvad toimingud: riietumine, jalanõude desinfitseerimine, laevast välja ja laeva sisse registreerimine, päästevestide selgapanek, paadisõit jne. Muide, iga kord tuleb randa viia ka telgid ja mõned hädavajalikud asjad. Seda juhuks, kui ilm peaks muutuma halvemaks sedavõrd kiiresti, et laevale tagasipöördumine osutub võimatuks ning maale tuleb jääda kavandatust oluliselt pikemaks ajaks.
Kirjutan käesolevaid märkmeid õhtul kell 23:15. Seilame jäämägede vahel ja on veel sedavõrd valge, et kirjutan ja loen raamatut ilma kunstliku valguseta.

* st tollast Gondwana kontinenti, mis polnud siis veel eraldunud Austraaliast ja Lõuna-Ameerikast

L 11 dets: Antarctica väin – Pauleti saar – Antarktise kontinent / Brown Bluff; päikesetõus 2:58, loojang 22:17, pilves, loodetuul kiirusega 4–5 m/sek, õhurõhk 981 mbar

Püüan olla märkmetes täpne, kuid paljudele sõnadele ei suuda leida täpseid eestikeelseid vasteid. Inglise kõnepruugis esinevad channel, sound, strait ja passage, mis pole päris identsed mõisted, ent eesti keeles ei tule mul nende kõigi puhul muud pähe kui “väin”. Igatahes öösel läbime Antarctica soundi ehk siis väina, kusjuures väin pole oma nime saanud asukoha, vaid “Antarctica” laeva järgi. Endiselt ümbritsevad meid Eisbergid, mõned suuremad, mõned väiksemad, mõned on “asustamata”, mõnel puhkavad pingviinid. Jäämägede vahel teevad mõõkdelfiinid ja pingviinid kaarekujulisi hüppeid läbi õhu.
Randume paatidega Pauleti saarel. See poegi nii tavaline. “Hurtigruteni” ekspeditsiooni-team seilab neis paigus juba 8-ndat hooaega, kuid vaid ühel korral on varem õnnestunud randuda Pauletil. Ikka on olnud takistuseks jää- või tuuleolud. Seetõttu tulevad maale ka suur osa meeskonnast eesotsas kapteniga. Ja kaldal on, mida vaadata. Siin on pesitsemas umbes 200 000 Adélie pingviini (lad k Pygoscelis adeliae), detsembri keskpaik on eriline aeg − pingviinitibud on just väljumas munadest.

“Frami” kodukorrast: eelmisel õhtul antakse kõigile teada, kuhu laev järgmisel päeval jõuab, kus ja mis kell võiks toimuda randumine. Samas lisatakse alati kui tuul ja jääolud lubavad. Ning peaaegu alati tegelikkus erineb esialgsetest plaanidest, laev jõuab ikka kohale kas tund varem või tund hiljem. Randumisel ei jääda ootama varem planeeritud aega − kui ilm lubab, tuleb minna kohe, sest hiljem võib ilm ära pöörata. Sööki serveeritakse 3 korda päevas: hommikul, lõuna ajal ja õhtul. Mõnikord satub maaleminek söögi ajale, siis tuleb valida ühe või teise kasuks. Pikemateks matkadeks tuleb registreeruda eelmisel päeval. Ekspeditsiooni-teami juht teatab eelnevalt ka matka raskusastme ning hoiatab, et kaasa ei peaks tulema need, kelle tervislik või füüsiline seisund pole hetkel piisavalt hea. Lisaks soovitab ekspeditsiooni arst mõnel soovijal matkale siiski mitte minna. Nii jõuab matkadele laeva pea kahesajast reisijast umbes 30−50. Meie, st “Arktika-Antarktika 2010” grupp on seni igatahes randunud igal võimalikul korral ning osalenud igal soovitud matkal. Neile, kelle vorm pole parajasti hea, soovitatakse tasasemal rannal lühemaid jalutuskäike. Selline gruppidesse jagamine võimaldab matkadel hoida normaalselt kiiret tempot ning seega rohkem näha.
Riietus: me kõik teadsime, et tuleme külmimale ja tuuliseimale kontinendile ning enda arvates võtsime kaasa piisavalt sooje riideid. Lisaks saab iga reisija laevalt veekindla pealisjope. Aga kui puhub vali tuul, pole Antarktikas kunagi liiga soe ning millestki oleks nagu puudus. “Framil” ollakse sellega harjutud ning seetõttu on laevalt võimalik osta mõningat polaarvarustust. Ja nõnda täieneb Aivo garderoob veel ühe jope võrra, Tiina saab rikkamaks kahe paari villaste sokkide, veekindlate pükste ja villaste retuuside võrra.

Kui enne jäid vasemale-paremale üksikud Eisbergid, siis nüüd seilame supis, kus “klimpideks” on jääpangad. Need pole liustikust lahtimurdunud jäämäed, vaid mere jääkatte sulamisel tekkinud tuhanded jääpangad. Mõnes üksikus kohas on normaalseks sõiduks sobiv lahvandus, suuremalt osalt tuleb aga laevanina suunata kitsastesse pragudesse ning laevakerega lükata jääkamakaid laiali, nõnda rajades endale teed ning liikudes edasi teosammul. Paaril-kolmel korral on kuulda ja tunda tugevat kõmakat ning seejärel kogu laeva värinat. Loomulikult jääpank..., kuid mitte nõnda suur, et olla laevale ohtlik.
Lõpuks heidab “Fram” ankrusse umbes poole miili kaugusel kontinendist. Kõik ümberringi − meri, taevas ja maa − on kolmevärvilised: valge, hall, sinine. Kuid nende kolme värvi üleminekutoonid ja varjundid teevad vaated äärmiselt nauditavaks ja maaliliseks. Päike ei paista, ilm on lauspilves, ja ometi on lumelt ja jäält peegelduv valgus sedavõrd ere, et päikeseprillideta hakkab silmadel lausa valus.
Istume paati ning randume kontinendil kohas nimega Brown Bluff. Kõik, mida näeme enda ümber, on aukartustäratav. Ürgne, ehe, puutumatu, karge...
Asetame jala lõunamandri pinnale aastal 2010, kuid kontinendi avastuslugu ulatub ligi kahe sajandi tagusesse aega ning selles on oma roll ka ühel Eestimaalt pärit mehel. Väidetavalt (selles on kaheldud) astus esimesena Antarktise pinnale aastal 1821 Ameerika hülgekütt, kapten John Davis. Kuid aasta enne seda jõudis lõunamandri lähedale mitu laeva. Kes siis õigupoolest nägi esimesena kontinenti? Meresõiduajaloo raamatutes nimetatakse tavaliselt kolme nime: Briti laevastiku ohvitseri Edward Bransfieldi, Ameerika hülgekütti Nathaniel Palmerit ning maadeavastajat Fabian Gottlieb Thaddeus von Bellingshausenit. Kui Bellingshauseni päevik ühtlustati Euroopas kasutuseloleva kalendriga, siis selgus, et Bellingshausen nägi lõunamandrit 3 päeva enne Bransfieldi ja 10 kuud enne Palmerit. Kuigi Bellingshausen oli pärit Eestimaalt, pole Eesti siiski suurte tähtedega Antarktika avastamise ajalukku kirjutatud, sest legendaarne meresõitja oli balti-sakslane ning teenis Vene laevastikus. Aga... seoses Antarktikaga on eestlastel veel üks omamoodi “saavutus”: esmakordselt olid Lõunapoolusel talvitujate hulgas kaks venda − virmalisi uuriv geofüüsik Henn Oona aastal 1964 ja ionosfääri füüsik Hain Oona aastal 1968. Kuid − oh! − häda, ka nende teaduslik tegevus ei läinud Eesti kontosse, sest tegemist oli USAs elavate ning Ameerika Ühendriikide Antarktika uurimisprogrammi ekspeditsioonides tegutsenud meestega. Ent olgem ikkagi uhked: Henn Oona auks on nimetatud 2170-meetrine mägi (Mount Oona) Transantarktilises mäestikus Kuninganna Elisabethi ahelikus ja noorema venna Hain Oona auks on nimetatud jää- ja kaljujärsak (Oona cliff) Outbacki nunatakigrupis Lõuna-Victoria maal. “Päris” Eesti (NSV) mehed hakkasid Antarktika uurimisretkedel käima alates 1950ndate lõpust. Enamasti toimusid need ekspeditsioonid koostöös Leningradi Arktika ja Antarktika Instituudiga. Eesti teadlaste üheks olulisemaks huviobjektiks olid helkivad ööpilved, samuti mitmed meteoroloogia, aktinomeetria, glatsioloogia, hüdroloogia, bioloogia ja keskkonnaga seotud teemad. Antarktika-uurimisse on olulise panuse andnud kümned ja kümned Eestimaa mehed, siinkohal olgu nimetatud vaid mõned neist: Enn Kreem, Andres Tarand, Enn Kaup, Vello Park, August Loopmann... Ja just nüüd suundusid Priit Tisler ja Timo Palo koos Soome kolleegidega Kuninganna Maudi maale ekspeditsioonile teostama ilmaga seotud uuringuid. Meil puudub värskeim info, võib-olla on nad juba “siinsamas”, vaid tuhatkonna kilomeetri kaugusel.

Õhtuks läheme laeva tagasi, et jätkata reisi Antarktika poolsaare läänerannikut mööda lõuna suunas.

P 12 dets: Antarktika / Gerlache’i väin – Cuverville’i saar – Lemaire’i väin; päikesetõus 2:27, loojang 23:42; lauspilvitus, muutliku suunaga tuul, suhteline õhuniiskus 60–73%, õhurõhk 961–982 mbar, lumesadu

Läbime Gerlache’i väina, mis on nime saanud aastatel 1897−1899 siinkandis seilanud ning väina avastanud pika nimega Belgia meresõitja Adrien Victor Joseph de Gerlache de Gomery järgi. Gerlache nimetas esialgselt väina oma laeva “Belgica” auks détroit de la Belgica, kuid hiljem nimetati see ümber. Väin eraldab Brabanti, Anversi ja teisi Palmeri arhipelaagi saari kontinendist. Meri, kaljused mäed, liustikud, jää, lumi, sekka pingviinid ja vaalad... Me pole vaala-asjanduse spetsialistid ning seetõttu saame öelda, et näeme siin-seal “vaalasid”, teadmata täpselt, millise vaalaliigiga on tegemist. Tegelikult elab siinsetes vetes vähemalt 15 erinevat liiki vaalasid, nende hulgas nii suuremaid kui väiksemaid. Oleme enam-vähem kindlad, et laeva pakpoordis ujuvad parajasti küür- ehk pikkloibvaalad (lad k Megaptera novaeangliae). Ning üksnes oletame, et näeme ka suurimat planeedil Maa elavat looma − sinivaala (lad k Balaenoptera musculus). Kindlasti ei käi järgnevad andmed meie nähtud isendi kohta, kuid hiiglase kohta raamatust loetud parameetrid on igatahes aukartustäratavad: pikkus kuni 30 või 33 m, kaal kuni 180 või 190 tonni, penise pikkus 2,5−3 m, sööb päevas kuni 3,6 tonni krilli ja zooplantonit, vaala beebi joob keskmiselt 400 l piima päevas ja võtab iga päev kaalus juurde 90 kg.
Laeva ülemisele tekile on tuisanud lund ja tuule käes ei kannata kaua viibida, ometi on sealt kahju lahkuda kajutisse. Eriti muljetavaldavad on kaljused jää ja lumega kaetud mäed. Oma ekspeditsiooni jooksul oleme ju läbinud suure osa Põhja-Ameerika Kordiljeeridest ehk Kaljumäestikust, jätkanud reisi Lõuna-Ameerika cordillerades ehk Andides ja nüüd... On ju Antarktika poolsaare ning seda ümbritsevate saarestike mäed omamoodi poolusesuunaliseks pikenduseks Andidele. See pole niisama luuleline mõtisklus. Teatavasti oli Antarktis kunagi iidse Gondwana mandri osa ning Ameerika lõunatipu eraldumine Antarktika poolsaarest (ühtlasi Drake’i väina tekkimine) leidis aset umbes 23 miljonit aastat tagasi.

Randume Cuverville’i saarel. Jälle pingviinid, seekord eeselpingviinid. Miks just eesel...? Ei tea, võib-olla seetõttu, et neil on silmade taga eesli kõrvu meenutavad valged laigud.
Lumekatte paksus on kevade lõpuks rannikul väljaspool liustikku kahanenud 1−2 meetrini. Tänu jalanumbrile 46 saan lumel päris hästi püsida, need, kel saapa kandepind on väiksem, vajuvad pea iga teise sammuga põlvini või poole reieni lumme. Astumisest tekkinud augud tuleb aga kinni ajada, sest vastasel korral võivad neisse kukkuda väiksemad pingviinid ega saa omal jõul enam välja.
Oleme Lemaire’i väinas. Selle läbis esimesena Adrien de Gerlache aastal 1898 ning nimetas Charles Lemaire’i järgi. Jääolud on väga rasked, laev liigub jääsupis sikk-sakke tehes ülima ettevaatlikkusega. Kiirus on väike, parimal juhul ehk paar sõlme. Paljud on tulnud välistekile imetlema kahele poole jäävaid liustikke ning vastutulevaid jääpanku. Kristjan: “See justkui poleks planeet Maa, tundub nagu oleksime sattunud mingile teisele planeedile”.
Päike küll loojub umbes veerand tundi enne keskööd, kuid väljas on ikka üsna valge. Ja see lummav-müstiline helesinine valgus omakorda peegeldub lumelt ja jäält.

E 13 dets: Antarktika / Niko Harbour – Goudieri saar – Newmayeri väin; päikesetõus 2:17, loojang 23:56; vahelduv pilvitus, õhurõhk 961–972 mbar, edelatuul kiirusega üle 14 m/sek

Tänases kavas oli külastada Vernadsky polaarjaama, mis asub lõunalaiusel 65°15' ja läänepikkusel 64°15' Galindezi saare lähedal. Endine brittide jaam (tollase nimega Farady) kuulub nüüd Ukrainale. Lisaks teadusuuringutele (atmosfääri osooniaugud jm) on Vernadskys mõned iseäralikud tavad. Nad ajavad seal puskarit ning pakuvad seda ka jaama naissoost külalistele. Siiki mitte päris kõigile, vaid üksnes neile, kes jätavad jaama oma rinnahoidja!?
Juba alates eile hilisõhtust on jääolud väga rasked, kogu öö seilab “Fram” vees, mis on tihedalt kaetud suuremate ja väiksemate jääpankadega, lahtist vett on vaid mõnes üksikus kohas. “Fram” ja selle kapten püüavad anda endast parima. Jõuame lõunalaiuseni 65°5', Vernadsky jaamast eralab meid vaid 10 kaareminutit, aga siit enam edasi ei pääse, meri on täis liiga tihedat jäämassi. Peale lootusetuid ponnistusi pöörab laev otsa ringi, Vernadsky polaarjaamas jääb seekord käimata.
Selle asemel peatume Niko Harbouris, mis loomulikult pole mingi sadam, vaid lahesopp, kuhu on võimalik jääda ankrusse ning paatidega randuda. Rannal on paar väiksemat eeselpingviinide (lad k Pygoscelis papua) kolooniat, veidi eemal lesivad kaks merileopardi (lad k Hydrurga leptonyx). Ronime ühele mäele, mitte pärist tippu, umbes liustiku kolmanda neljandikuni. Võrreldes eilsega on lumel käimine mugavam, sest lumekoorik on kõva ning ei vaju läbi. Korraks ilmutab end ka päike. Laeval mõõdeti tuulekiiruseks vaid 14 m/sek, kuid mäe peal annab tuiskav lumi tunnistust palju tugevamast tuulest.
Nagu eespool öeldud, asume hetkel 65-nda ja 66-laiuskraadi vahel, seda polegi kuigi palju, pooluseni on siit veel pikk-pikk maa. Ent heitkem korraks pilk gloobusele ja vaadakem, milliseid paiku ja maid läbivad 65−66 paralleelid põhjapoolkeral: Alaska, Põhja-Kanada, Gröönimaa, Island, Põhja-Norra, Põhja-Rootsi, Põhja-Soome, Põhja-Siber, Tšuktši poolsaar. On pikematagi selge, et põhjapoolkera samadel laiuskraadidel on kliima olulisel määral pehmem kui Antarktikas. Miks? Põhjuseid on mitu. Esiteks, suure osa põhjapoolkera arktilistest piirkondadest moodustab Põhja-Jäämeri, mis eraldab soojust läbi jää ja kuhu jõuavad Atlandilt hoovusega soojad veemassid. Seevastu lõunamandrit, mille keskmine kõrgus on umbes 2300 meetrit on, katab miljonite aastate jooksul tekkinud hiiglaslik jäämüts, millesse on akumuleerunud tohutul hulgal külma. Seda jäist hingust piisab ümbritseva mere ja õhu jahutamiseks isegi südasuvel.
Kauguses paistab liikuvat mingi laev, arvatavasti jäälõhkuja, lähemale jõudes osutub see USA uurimislaevaks nimega “Lawrence & Gould”.
Tänaseks oli veel kavandatud umbes 3-tunnine sõit polaarpaatidega läbi Lemaire’i väina. Kui juba “Fram” ei suutnud läbida väina jääsuppi, loomulikult ei tule ka paadisõidust seal midagi välja. Randume tibatillukesel Goudieri saarel, kus aastatel 1944–1962 asus brittide nn baas A (Port Lockroy).

T 14 dets: Antarktika / Poolkuu (Half Moon) saar – Greenwichi saar; päikesetõus 2:57, loojang 22:50; õhurõhk 971–975 mbar, tuule kiirus 8 m/sek, valdavalt pilvitu

Täna möödub 99 aastat päevast, mil inimjalg astus esmakordselt lõunapoolusele. “Frami” kolmas ekspeditsioon, Roald Amundsen koos oma kaaslastega jõudis 14. detsembril 1911 punkti, kust kaugemale lõunasse pole enam võimalik minna, ning heiskas sinna Norra lipu. Kujutan ette, milline tunne valdas Sir Robert Falcon Scotti ja tema 4 kaaslast − kindlasti Scottist mitte vähem kangeid mehi, kui nad jõudsid samasse kohta kuu ja 3 päeva hiljem ning avastasid eest lehvimas puna-sini-valge Skandinaavia risti. Fragmendid Scotti päevikust: “The worst has happened... The Norwegians have forestalled us and are first at the Pole. It is a terrible disappointment. All the day dreams must go...

Randume Poolkuu saarel. Päike on lumekooriku muutnud kõvaks, seetõttu on hea käia, et vaju koorikust läbi. Lumel lesivad Weddelli hülged (lad k Leptonychotes weddelli). Siinsamas, vähem kui miili kaugusel paistab ka Argentinale kuuluv Teniente Camara polaarjaam. Kuid jaamas pole jälgegi inimtegevusest, mitte ainsatki jälge lumel. Jaamas viibitakse harva ja vaid suvekuudel.
Lumelt ja jäält peegelduv päikesekiirgus on võimas. Keskpäeva paiku otsin tuulevaikse koha ja võtan päikest tund või poolteist palja ülakehaga. Pole üldse sellist tunnet, et on külm, pigem vastupidi. Inimorganism on väga kohanemisvõimeline; alates Boliiviast, Tšiilist ja Argentinast oleme Andides viibinud üsna külmas, seetõttu on meil Antarktika jaoks hea ettevalmistus. Olen sarnast asja kogenud ka kunagi varem, mil käisime suusamatkal Siberi põhjaosas Taimõri poolsaarel. Peale 2-nädalast viibimist 25−30-kraadises pakases ning ööbimisi telgis tõusis õhutemperatuur äkitselt miinus 7 kraadini; see tundus olevat sedavõrd soe, et suusatasime päikese käes 3−4 tundi palja ülakehaga külma tundmata.
Õhtul kell 7 võtame suuna Drake’i väina poole. Hüvasti, Antarktika! Siit ürgsest puutumatust loodusest on kahju lahkuda. Tiina ei suuda varjata erutust: “Olen käinud 105 või 110 riigis, aga siin − Antarktikas − on midagi, mida pole kusagil mujal. Tulen siia veel tagasi.”

ArcAntarcSailingBoatJuhan Smuul kirjutas oma Antarktika-reisi päevikus nimega “Jäine raamat”: “... ees on sinine tänav. See tänavatunne tuleb sellest, et mõlemal pardal mööduvad ja mööduvad jäämäed, nagu oleks keegi nad põhja-lõuna suunas üles rivistanud. /.../ Vaatan neid päev läbi nagu häid tuttavaid, kellest peab vist jäädavalt lahkuma. Tahaksin, et nende hele, külm puhtus, vägevus /.../ mulle igavesti meelde jääksid. /.../ Lained /.../ hävitavad neid pikkamööda nagu aeg inimese elu. Nii ilusat ookeani kui tänane ei oska isegi unes näha see, kes seda ilmsi pole näinud.” Pean tunnistama, et olemata küll eriline Smuuli-fänn, on pea võimatu temaga mitte nõustuda jäämägede ja ookeani ilu osas. Tahaksin kunagi veel Antarktikasse naaseda! Ka kontinendi sisemaale, poolusele lähemale! Mõistlik oleks mõnikord vaadata passi ning otsida üles number, mis tähistab sünniaastat... Kui kunagi veel tulla Antarktikasse, siis tuleks seda teha lähiaastatel, sest see pole kontinent, mille jäised avarused ootaksid pensionieelikuid.
Meeskond teeb teatavaks ilmaprognoosi 2 järgnevaks päevaks. Homme on oodata tuult kiirusega 20 m/sek ning kõrget lainet. Neil, keda eeldatavalt võib tabada merehaigus, on soovitav sisse võtta haigust leevendavad tabletid juba täna õhtul. Kuna mul neid tablette pole, langeb ära ka kõhklus, kas võtta või mitte. Ülehomseks on oodata tuule ja laine vaibumist.

Üllatusena leiame oma kajuti uste vahelt värvilised paberid kirjaga “ICE-SWIMMING CERTIFICATE for defying the ice cold waves of Antarctica”. See on “Frami” kapteni ning Antarktika ekspeditsiooni-teami juhi allkirjadega tõend ujumise kohta Antarktikas +0,8 °C temperatuuriga vees.

K 15 dets: Drake’i väin; õhurõhk 974–982 mbar, valdavalt pilves, udu, lainekõrgus ca 5,5–8 m

Laeval huilgavad hommikul sireenid. Meeskonnal on õppus, kuidas käituda tulekahju korral ning kuidas lahkuda põlevalt laevalt.
“Frami” raamatukogu pole kuigi mahukas, see koosneb 2 riiulitäiest raamatutest. Teemad on kindla suunitlusega: Antarktika, Gröönimaa, Teravmäed, Norra, maadeavastajad, meresõitjad, polaarekspeditsioonid, kliima, loodus, hülged, vaalad, pingviinid, jääkarud jne. Kuna täna ja homme ületame väina ning pole ette näha randumisi, võtan laenuks paar raamatut − entsüklopeedia tüüpi ülevaatliku teatmeteose Antarktikast ning Peter Brenti “Captain Scott and the Antarctic Tragedy”. Alustan esimesest ja vaatan meeldetuletueks üle olulised numbrilised näitajad: mandri pindala on 14 miljonit ruutkilomeetrit, 98% sellest on kaetud jääkilbiga, mille keskmine paksus on üle 1800 m, 90% kogu maailma jääst paikneb Lõunamandril, suurim mõõdetud tuulekiirus on umbes 90 m/s, madalaim temperatuur −89,2 °C registreeriti 21. juulil 1983 polaarjaamas Vostok, satelliidilt on mõõdetud madalaimaks temperatuuriks on −93,2 °C. Kujuteldamatu! Muljetavaldav!
Meenub, et kunagi noorpõlves lugesin eesti keeles üht raamatut* Robert Scotti lõunapooluse-ekspeditsioonist ja tol korral läks see väga sügavalt hinge. Jõudmine poolusele, pettumus Norra ekspeditsiooni ettejõudmisest, ühe ekspeditsiooniliikme surm tagasiteel, talumatu külm ja tuul, kapten Lawrence Oatesi ennastohverdav minek jäisesse vabasurma (telgist lahkudes ütles ta: “Lähen välja ja jään sinna mõneks ajaks”; kõik mõistsid, mida need džentelmenlikud sõnad tähendasid), kütuse ja toiduvarude lõppemine, traagiline lõpp vaid 11 miili kaugusel “ühe tonni” baaslaagrist, viimane sissekanne päevikusse: “We had fuel to make two cups of tea apiece and bare food for two days... We shall stick it out to the end, but we are getting weaker, of course, and the end cannot be far. /.../ I do not think I can write more. R. Scott. For God’s sake look after our people.” Neid ridu lugedes on raske tagasi hoida pisaraid. Norrakate ja brittide “võidujooksu” võitis küll Amundseni meeskond, kuid rahvuskangelaseks sai Scott.
Ka meie oleme oma retke “Arktika-Antarktika 2010” suurejooneliselt nimetanud ekspeditsiooniks. Aga kui võrrelda... Ei, võrrelda pole mõtet, õigem oleks oma üritus ümber nimetada laste liivakastimänguks.

Kui võrrelda Drake’i väina praegust ületust nädalatagusega, siis lainekõrgus pole ilmselt suurem. Kuid laine suund on laeva liikumise suhtes täiesti erinev, mis kutsub esile laeva suurema amplituudiga kõikumise ning tiheda rappumise. Pärastlõunal ja õhtul on laevas näha vähem liikumist, oletatavasti ei tunne osa reisijaid end kuigivõrd hästi või põevad merehaigust ning eelistavad aega veeta kajutis lesides.

* Autorit ja pealkirja kahjuks ei mäleta, oli vist sarjast “Maailm ja Mõnda”.

N 16 dets: Drake’i väin; õhurõhk 988 mbar, tuule kiirus 16−18 m/sek

Peale keskööd muutub laine võimsamaks. Me ei tea täpset öist lainekõrgust, ent arvestades asjaolu, et laev kõigub varasemast oluliselt enam, võib see hinnanguliselt olla ehk 10 m. Asjad pudenevad laualt ja riiulitelt, põrand on täis plastikpudeleid, klaase, münte, pabereid, kilekotte, hügieenitarbeid. Kogu see kraam liigub edasi-tagasi ja tekitab piisavat müra selleks, et mitte uinuda.
Hommikul külastame Aivoga “Frami” masinaruume ning salvestame videosse intervjuu laeva peainseneri Frank Hermanseniga. Huvitume peamiselt sellest, kuidas toimub joogivee tootmine soolasest mereveest.

Käesolev reis pole veel jõudnud päriselt lõppedagi, aga juba tuleb kõneaineks võimalik järgmine eskpeditsioon, sedakorda Aafrikasse. Fantaasiasegusest jutust käivad läbi Niilus, Sudaan, Somaalia, Kilimanjaro, Mosambiik, Victoria, Angola, Kongo, Sahara, Liibüa..., samuti aastaarvud 2012 ja 2013. Esialgu on see kõik vaid pooludune mõtsiklus, aga kes teab... Mäletatavasti sai ka “Arktika-Antarktika 2010” idee alguse Arunachal Pradeshis ja Nagalandis kaks aastat tagasi, mil lihtsalt lasime fantaasial vabalt lennata ning unistasime põlisameeriklaste külastamisest. Mõnikord saavad reaaluseks ka kõige pöörasemad ideed.

Õhtul on tavalisest pidulikum nn kapteni õhtusöök. Samaks ajaks jõuab “Fram” viie sõidutunni kaugusele Ushuaiast, ent edasi liikuda ei saa. Tuleb ootama jääda lootsi, kes pidavat saabuma veidi enne keskööd.

R 17 dets: saabumine Ushuaia sadamasse – lend Buenos Airesesse; päikesetõus 4:50; õhurõhk 993–994 mbar, vahelduv pilvitus, lumesadu

Olles 15 päeva jooksul “Frami” pardal läbinud 2660 meremiili, naaseme hommikul Ushuaia sadamasse. Kuigi loodame koju jõuda läbi Buenos Airese alles jõuludeks, loeme reisi “Arktika-Antarktika 2010” lõppenuks Ameerika lõunatipust lahkumisega. Tänase sissekandega lõpeb ka käeolev blogi.

Mida öelda kokkuvõtteks, olles läbinud mõlemad Ameerika mandrid põhjast lõunasse, lisaks veel jupi Antarktikat? Mida tegime valesti? Mis oleks võinud olla teisiti?
Alustada reisi Alaska sügisest ning lõpetada lõunapoolkera kevadel − see oli hea idee. Kuid reisi kestus – neli kuud − oli liiga lühike selleks, et sedavõrd palju maid ja kilomeetreid läbida kiirustamata. Oleksime tahtnud nii mõnessegi kohta jääda veel paariks päevaks, samuti olid liiga väsitavad need sõidupäevad, mil tuli läbida 400−500 või enam kilomeetrit kõvakatteta teedel. Kui keegi küsiks nõu sarnase reisi planeerimisel tulevikus, soovitaksin varuda selleks vähemalt 6 kuud. Ent pool aastat on pikk aeg, vaid vähesed saavad sellist aega võtta kodu, pere ja töö kõrvalt.
Viibisime ekspeditsiooni jooksul mitmetes turismipiirkondades (Yellowstone’i rahvuspark, Colorado kanjon, Teotihuacáni püramiidid, Machu Picchu jm), kuid suurem osa teekonnast kulges siiski mööda metsikuid radu, väheasustatud alasid, vähese liiklusega teid, mägesid, kõrbeid, pampa-avarusi, džungleid, jäävälju. Inimeste eelistused on erinevad, kuid igatahes mulle läks sügavamalt hinge just ekpeditsiooni metsikum pool.
Teinud käesoleva reisi initsiatiivgrupiga 3 aastat tagasi pikema matka Aasias mööda ajaloolist Siiditeed, tõdesime üksmeelselt, et reisi kõrgpunktiks kujunes kõrvalepõige Siiditeelt Tiibetisse ning eriti 3-päevane jalgsiretk ümber püha Kailashi mäe. Kas on midagi erilist esile tõsta ka “Arktika-Antarktika 2010” reisist ja kas on siingi oma konkurentsitu kõrghetk? Meeldejäävaid hetki oli palju: Alaska, Yellowstone, Monument valley, Colorado kanjon, hopi ja kogi indiaanlased, maiade püramiidikompleksid, karud ja haid, troopilised vihmametsad, Cartagena vanalinn ja Colombia külad, Machu Picchu, Sajama vulkaan, Atacama kõrb, Kaljumäestiku ja Andide liustikud... Seda loetelu võiks veelgi jätkata, kuid miski pole võrreldav Antarktikaga. Selle jäise kontinendi kirjeldamiseks ei piisa sõnadest, igavikulist “antarktilist emotsiooni”, seda puutumatuse ja lõpmatuse tunnet pole võimalik edastada foto- ega videokaameraga.

Päris blogi alguses kirjutasin, et meie reisi üks eesmärke on avastada seoseid aasialaste ja põlisameeriklaste vahel ning leida kinnitust Beringia teooriale. Kas me siis avastasime neid seoseid? Me pole antropoloogid ega pea kellelegi midagi tõestama, kuid kokkupuuted erinevate rahvaste ja hõimude kultuuridega igatahes süvendasid veendumust indiaanlaste Aasia päritolust.

Aivo, Tiina ja enda nimel tänan kõiki neid, kel polnud küll võimalust kaasa teha kogu reisi, kuid kes olid headeks reisikaaslasteks ühel või teisel etapil. Samuti kuuluvad südamlikud tänud neile, kes toetasid reisiprojekti moraalselt või aineliselt. Ühtlasi tänan ka käeoleva reisipäeviku lugejaid. Teadmine, et huvi blogi vastu oli üsna suur, innustas nähtut-kuuldut kirja panema ning fotodega illustreerima. Ja lõpuks, täname saatust ja Taevaseid Jõudusid, mis / kes asetasid meid küll korduvalt rasketesse olukordadesse ning panid meie meelekindluse proovile, kuid samas hoidsid meid eemal rasketest haigustest ja vigastustest, liiklusõnnetustest, röövlitest ja fataalsetest looduskatastroofidest, mis poleks meil võimaldanud jõuda reisi õnneliku lõpuni.

Meeskond

Kogu reis: Aivo Spitsonok, Tiina Jokinen, Peeter Vähi
Ecuador – Tulemaa: Leonid Tolstov, Ain Starast, Jaan “Hašš” Habicht, Hannes Loopere
Tulemaa – Antarktika: Kristjan Randalu, Marje Hansar

Imagetext    Imagetext    Imagetext     Imagetext     Imagetext

Imagetext    Imagetext      Imagetext     Imagetext

Tänud: A&T Sport, Anti Arak, Alar Metsson, Kaido Kepp, Raido Rüütel, Rein Einer, Bruno Lauri, Heidi Pruuli, Ketlin Ruukel, Allan Kivi, Katri Jokinen, Eduard Lang, Linnaleht, Tiina Kangro, Tiit Pruuli, Go Reisiajakiri, Matkasport, Sangar

TV-sarja esimeste osade esilinastus 23 juulil 2011 festivalil “Klaaspärlimäng” ja alates 5 veebruarist 2012 pühapäeva õhtuti ETV ekraanil ekspeditsiooni kajastav saatesari “Arktikast Antarktikasse”. Vaata ETV arhiivist I (eel-lugu), III (Kanada, USA), IV (Mehhiko), V (Kesk-Ameerika), VI (Colombia), VII (Ecuador, Peruu), VIII (Peruu, Boliivia, Tšiili, Argentina), IX (Andid, Tulemaa, Drake’i väin) ja X (Antarktika) ning vastavaid meediaarvustusi  “Postimehes” (11.02.12), “Maalehes” ja “Sõidustiilis” (4 / 2012).
Samateemaline fotonäitus 23 juulist 29 augustini 2011 Tartu Ülikooli Kohvikus ja 31 augustist 1 novembrini Dorpat Konverentsikeskuses
Vaata samuti Siiditee Tuur 2007 ja African Round

© ERP
Kõik õigused kaitstud. Sellel leheküljel sisalduvaid tekste ja fotosid lubatakse kasutada mitte-kommertsiaalsel eesmärgil. Nõutav on viide autorile ja allikale (www.erpmusic.com).

InEnglish