LogoGlasperlenspielSinfonie

ERPClassic

LogoToyotaLandscape

KultuuariNaoRaamat


Records available

CD canto:). Hortus Musicus

DVD In the Mystical Land of Kaydara. Peeter Vähi

DVD Coppélia. A ballet by Léo Delibes

DVD Keyboard Juggleress. Irina Zahharenkova

CD Quarter of a Century with Friends. Arsis, Rémi Boucher, Oliver Kuusik, Rauno Elp

Super Audio CD Maria Magdalena. Sevara Nazarkhan, Riga Dom Cathedral Boys Choir, State Choir Latvija, Latvian National Symphony Orchestra

LP Contra aut pro? Toomas Velmet, Neeme Järvi, Estonian National Symphony Orchestra, Arvo Pärt

CD The Soul of Fire. Age Juurikas

SIBER-MONGOOLIA 2018SiberiaMongoliaLogo
I etapp Magadan-Abakan

Aastal 2007 püüdis grupp eestimaalasi taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid ja parasjagu sõdivaid riike ajaloolisel Siiditeel. 2010. aasta augustist detsembrini läbis sama grupi tuumik ekspeditsiooni "Arktika-Antarktika 2010" raames mõlemad Ameerikad ehk 32 000 kilomeetrit, jõudes lõpuks välja Antarktise mandrile. Aastatel 2012−2013 teostus veelgi mastaapsem reis, mis tegi ringi peale Aafrikale − 5 kuuga läbiti 24 Aafrika riiki + 4 riiki hiljem. Vahepealseks reisisihiks on olnud Okeaania: Paapua Uus-Guinea, Tonga, Vanuatu, Fiji. Nende ekspeditsioonide meekondadest on välja kujunenud tuumik, kes ajavahemikus juulist oktoobrini 2018 siirduvad kahel Land Cruiseril Ida-Siberisse ja Mongooliasse. (Tekst ja fotod − Peeter Vähi)

 

Marsruut

SibMong Magadan• P 29 juuli Magadan. 12−19 °C, pilves, suhteline õhuniiskus 70−99%, päikeseloojang 21.32.

Saabume Moskvast. Seadistame kellad kohalikule ajale − UTC (Coordinated Universal Time) +11. Vaatamata ajavahest tingitud roidumusele teeme 6 tunni pikkuse jalustuskäigu linnas, turul ja Nagajevi lahe rannal. Kui oleks võimalik näha üle Ohhoota mere kaugele, siis silmapiiril avaneksid vasakult paremale vaated Kamtšatkale, Kuriilidele, Jaapani Hokkaidō saarele ning Sahhalinile. Paraku on nägemisel piirid ja ilmgi on udusevõitu. Seetõttu jäävad nägemisulatusse maadligi laskuvad pilved, mäeküngastel üksikud lumelaigud, roostes laevavrakid, pudelipõhja vaatavad meremehed, veidi eemal GULAGi aegadest pärit armetuvõitu puulobudikud ja veelgi kaugemal viiekorruselised paneelelamud.

Olen varemgi Magadanis käinud, nagu ka enamikes teistes suuremates linnades, mida läbime algava reisi kestel. Noil kordadel noore mehena. Seega nagu polekski midagi uut avastada. Jah, see ongi raske küsimus, miks tulla taas Siberisse ja Venemaa Kaug-Itta? See on justkui minek teisele ringile, mitte enam lihtsalt läbima neid paiku ega tutvuma, vaid püüd minna mingilgi määral “sisse”. Kas ja kuivõrd see sisseminek õnnestub ning kuidas see läbi blogikirjutiste ja kaamerasilma paistab, on iseküsimus.

SibMong AlaskaPosterMagadan on USVITLi endine keskus, see hirmuäratav tähekombinatsioon tuleneb sõnadest Управление Северо-Восточных Исправительных Трудовых Лагерей. Sunnitöölisi toodi siia laevadega Vanino sadamast. Nende ja muude Stalini-aegsete õudustega puutume ilmselt kaudselt kokku lähipäevil.

Turul hakkab ootuspäraselt silma mereandide rohkus: harjus, keta, nerka, gorbuša, paltus, jukola, trubatš, kammkarbid, krabid, krevetid... Ent silma jääb ka plakat kirjaga “Make Alaska Russian again!”. See on omamoodi tähelepanuväärne, selles väljendub teatud osa Kaug-Ida ja Kaug-Põhja venelaste ambitsioonikus ning ihalus kaugete aegade järele. Teatavasti ju müüs Vene Impeerium 30. märtsil 1867 talle kuulunud hiigelterritooriumi 7,2 miljoni dollari eest ameeriklastele. Väike arvutus näitab, et ruutkilomeetri hinnaks teeb see 4,74 $! Kuigi tollase dollari väärtus erines tänasest märgatavalt, oli ikkagi tegemist naeruväärse summaga. Kuid samas, kes teab, kui Aleksander II poleks müünud Alaskat, pole välistatud, et mõni aeg hiljem oleks tulnud see loovutada ambitsioonikatele brittidele ilma ühegi krossita.

• E 30 juuli Magadan. 12−16 °C, pilves, vihm, suhteline õhuniiskus 93%, tuul 3 m/s, päikesetõus 4.34, loojang 21.30. Läbisõit 80 km.

Ärkame vara, et juba kell 8.30 olla sadamas vastu võtmas konteinerit, millega saabus siia meie kaks Toyota Land Cruiserit.

Kuni 1630-ndate aastateni oli Ida-Siber ja Kaug-Ida − st ala, mis jäi Baikalist ida poole ja ajaloolisest Siiditeest põhja poole − eurooplaste jaoks peaaegu tundmatu. Suhtlemine Siberi idaosaga sai alguse XVII sajandil, mil Venemaa etteotsa asus Romanovite dünastia. Kolme sajandi pikkuse Romanovite valitsemisaja jooksul suurenes Vene impeeriumi territoorium tohutult − menuka briti ajaloolase Simon Sebag Montefiore’ arvutuste järgi keskmiselt 142 km² päevas! Valdava osa sellest kasvust moodustaski Siberi hõivamine. Suur osa Siberist liideti Venemaaga Mihhail I valitsusjal, kuid suur osa Kaug-Idast, sealhulgas Magadan, kus praegu viibime, veidi hiljem − Aleksei valitsusja lõpul, aastal 1676.

SibMong OlaSuudmesPäeva teises pooles teeme väiljasõidu Olasse, mis asub umbes 30 km Magadanist ida pool. Ent asulast märksa huvitavam tundub olevat samanimeline jõgi ning selle suudme lähedal asuv vana kaluriküla. Ola suudmeala lausa kubiseb kaladest ja hüljestest. Kuigi Toonartil on kaasas kalapüügiriistad, asub ta kalastama üsna omapärasel meetodil − käärib püksisääred üles ning püüab paljaste kätega kinni kaks vähemalt poolemeetrist kala, kes võivad meie hinnangul olla ketad. Ühtusöögi eelroog on olemas. Tänutäheks looduse lahkuse eest sooritab Toonart Jumalale meelepärase teo: püüab kinni veel kolmandagi kala, vikerforelli, kuid mitte söögiks, vaid päästeoperatsioonina. Nimelt oli kala jäänud “lõksu” väikesesse veesilma, mis mõõna tõttu on jäämas üha madalamaks ja madalamaks. Kajakad paneksid forelli nahka lähema poole tunni jooksul, kuid nüüd pääseb see taas merre.

Õhtul kohtume kohaliku off-roaderi Vitaliga, kes vaatab üle meie kavandatud marsruudi ja rasketeks teeoludeks kohandatud maasturid ning jääb seepeale tõsiseks. Meil olevat kaasas liiga vähe varurattaid ja -rehve ning on väga vähe lootust, et me nende “mänguautodega” jõuame Jack Londoni järveni. Kui peaks neil päevil sadama, siis olevat see täiesti lootusetu ettevõtmine, sest veetase mägijõgedes võib lühikese ajaga tõusta paari meetri võrra. Võtame Vitali hoiatusi tõsiselt. Oleme moraalselt valmis võimalikeks muutusteks marsruudi osas ning ostame usbekkide rehviparandustöökojast varuks paar sisekummi. Kui usbekid saavad teada, et muusikuna olen teinud koostööd nende rahvusliku superstaari Sevara Narazkhaniga, langeb ostu hind hetkega poole peale.

• T 31 juuli Magadan – Sokol – Palatka – Karamken – Jablonevõi – Atka – Dneprovski GULAGi laager – Gerbinski kuru (920 m) – Strelka – Gornõi – Larjukovaja. Läbisõit 420 km, kõrgus merepinnast 10–997 m, 7−16 °C, õhurõhk 894–980 mbar, suhteline õhuniiskus 93%, pilves, vihm, päikesetõus 4.36.

SiberiaMongoliaMap1

Täna algab siis lõpuks tõeline kulgemine mööda Kaug-Ida ja Siberit. Teeme viimased ettevalmistused ning ostame kaasa gaasi priimuse jaoks, toiduaineid ning muud nipet-näpet.

Asume teele põhja suunas mööda Kolõma trassi, mis kulgeb Magadanist kuni Nižni Bestjhi linnani, mis asub Jakutski kõrval, Leena paremal, siinpoolsel kaldal. Trassi pikkuseks on 2032 km, kuid meie jaoks kujuneb see mõistagi pikemaks, sest on kavas teha mitmeid kõrvalepõikeid. Miks nimetatakse teed just Kolõma trassiks? Teatavasti on Kolõma Venemaa Kaug-Ida üks suuremaid jõgesid, aga usun, et antud kontekstis on vahest olulisemgi Kolõma teine tähendus. Nimelt, Kolõma on muutunud stalinistlike Kaug-Ida sunnitöölaagrite sünonüümiks. Kohalikud inimesed ütlevad selle tee kohta lihtsalt трасса − olles ulatusliku piirkonna ainus oluline autotee, on eristamise vajadused ja täpsustused liigsed. Novembris 1931 loodi Dalstroi ja juba samal aastal saabus Magadani 44 000 “rahvavaenlasest” ehitajat, lisaks 5700 vabatahtlikult tulnut. Nagu öeldud, ehitajad olid peamiselt GULAGi vangid, kes jätsid siia oma elu, mistõttu on trass tuntud ka kui Kontide tee. See pole liileline liialdus, teekatte all on tõepoolest peidus kümnete tuhandete ja tuhandete sunnitööliste surnukehad. Tegelik teeehitus algas 1932. aastal ning selle aastaga sai valmis 30 esimest kilomeetrit, järgmise 9 aastaga jõuti umbes 600 km kaugusele Susumanini. See lõik on tänaseks suhteliselt kvaliteetne, esimesed 200 km lausa asfalt, sest sellesse on investeeritud kulla kaevandamisest saadud finantse. Aga edasi, Susumani ja Aldani jõe vaheline teeäärne piirkond on ülihõereda asustusega ning suuresti mahajäetud. Ent alles umbes kümme aastat tagasi sai tee lõplikult valmis sellisena, et on kuni Jakutskini läbitav igal aastaajal.

Siberlased on siinsete tingimustega harjunud ja ka meie teadsime, kuhu tuleme, kuid harvad siia sattuvad lääne inimesed on enamasti olukorrast šokeeritud. Nii näiteks püüdes googeldades leida trassi kohta ingliskeelset teavet, ilmub esmalt järgmine kirjeldus: “... travel in Kolyma is serious adventure, with the very real possibility of death. The area is essentially lawless, undeveloped, barely populated, and unbelievably remote. /.../ Every year dozens of people die in the region from drowning, freezing, car accidents, starvation, tick-borne encephalitis, alcohol poisoning, fires, crime, wild animals, or just disappear. ... there is NONE of the safety net that accompanies nearly every other area that people travel, such as health care, consular support, English speakers, law enforcement, telecoms... Maps are generally out of date by a decade or more. Many towns listed on the maps will be either abandoned or completely vanished.

Lahkudes Magadanist lahkume ühtlasi e-levist, mistõttu blogi jätkumises võivad ette tulla enam kui nädalased pausid. ... ja paraku ongi nii, et kuigi reisipäeviku käesoleva sissekande kohal on kuupäev 31. juuli, kirjutan reaalselt seda teksti alles 9. augustil Jakutskis ning püüan eelnevate päevade sündmused osalt mälu järgi, osalt varasemate ülestähenduste põhjal kuidagi taastada.

Justkui iseenesest kujuneb välja kaks ekipaaži. Kuna reeglina sõidab üks maastur ees ja teine selle taga, siis võiksime neid tinglikult nimetada Land Cruiser I ja II. Esimeses sõidame koos Toonarti, Silveri ja Tiinaga, teises Kaido, Inga, Hannes ja Sander. Mõistagi juhivad kõik meist igapäevaselt autot, kuid otsustame, et Siberi rasketes oludes on roolis soovitavalt Hannes ja Toonart, kel on pikaaegsed rallisõidu ja off-roadi kogemused. Kuna olen üldjoontes kavandanud kogu reisi marsruudi, siis vähemalt esialgu asun kaardiligeja kohale. Ent ülesandeid jagub kõigile, kes tegeleb autode turvaelektroonikaga, kes hoolitseb toidulaua eest, kes hoiab silma peal finantsasjadel, kes korraldab linnades majutust jne.

Läbime Palatka alevi, mis on üllatavalt korras ning paistab silma jõukuse poolest. Edasi muutub pilt kurvemaks − Karamken (eveeni k Kарамкын, ‘tume’), ja Atka on kummituslinnad, neist esimene jäeti lõplikult maha mõni aasta tagasi, teise kõledad tondilossid seisavad tühjana aastast 2004.

SibMong LandscapeMaastik on suhteliselt laugjas, kõrgeid mägesid pole, Jablonevõi külast mitte kaugel on sopka kõrgusega 1828 meetrit. Ületame Jablonevõi kuru (972 m), mida võib teatud osas nimetada veelahkmeks lõunasse Vaiksesse ookeani ja põhja Põhja-Jäämerre voolavate jõgede vahel. Teiseks on pereval Deduškina Lõsina (997 m), mis viib meid üle Maimandžinski aheliku. Mitmeid kilomeetreid vonklevad teega paralleelselt kunagise naftajuhtme jäänused. Ja just siin, tegeliku autosõidu esimesel päeval lendab vastusõitva auto ratastelt Land Cruiser I esiklaasile kivi ning tekkinud mõrad pikenevad iga raputuse tagajärjel.

Pöörame trassilt vasakule Veselajari teele ehk Dneprovski traktile, läbime Tsentralnõi oja ning nüüd ootab ees 18 kilomeetrit off-roadi. Tänase päeva eesmärk on jõuda Dneprovski laagrini, mis eksisteeris kui erirežiimiga Berlagi osakond ajavahemikus 1940/1941 kuni 1954/1955. Dneprovskis asusid kassiteriidi (tinaoksiid SnO²) kaevandus ja maagirikastusvabrik. Peamised tööriistad olid kirka ja labidas. Laagris töötas korraga umbes 1500–3000 vangi, neist eestlasi 40–50, sealhulgas Tallina Toomkiriku, Tartu Pauluse koguduse õpetaja ja Tartu praostkonna praost Harri Haamer, samuti Laidoneri ihukaitsja Osvald Jesjan. Dneprovski on üks paremini säilinud laagrijäänuk.

Siinkohal oleks võib-olla paslik teha kõrvalepõige reisipäevikust... Tülikate inimeste saatmisel Siberisse on pikk ajalugu. Asumiselesaatmise sihtkohana on Siber tuntud juba alates umbes aastast 1600. XVIII sajandil asendati kohtuliku karistusena surmanuhtlus eluaegse sunnitööga, siis muutus väljasaatmine eriti ulatuslikuks ning XX sajandi alguseks oli Siberis arvatavasti juba 300 000 väljasaadetut. Väljasaadetute hulgas polnud mitte üksnes kriminaalkurjategijad, vaid ka poliitilised teisitimõtlejad või tsaarile tülikad inimesed − nagu näiteks XVIII sajandil Aleksandr Menšikov. Aga teatud ajal saadeti välja ka prostituute. Aga see kõik omandas enneolematud mõõtmed Stalini ajal. Glavnoje Upravlenije Lagerei (‘laagrite peavalitsus’) ehk lühendatult GULAG loodi aastal 1930. Stalini ajal võis GULAGi allüksustest läbi käia hinnanguliselt 18 miljonit vangi. Kui sellele lisada kuus-seitse miljonit asumisele saadetut, siis kokku moodustasid sunnitöölised umbes 15% tollase Nõukogude Liidu elanike üldarvust. GULAG sai üldmõistena rahvusvaheliselt tuntuks pärast Aleksandr Solženitsõni mastaapse mitmeosalise teose “Gulagi arhipelaag” ilmumist 1973. aastal. Lugesin seda paarkümmend aastat hiljem, juba tõlgituna eesti keelde. Kunagi suhtlesin üsna aktiivselt Aleksandr Solženitsõni Ameerikas elava pojaga. Ignat on pianist ja dirigent. Mäletan, et alati vältisime oma vestlustes GULAGi teemat, pigem rääkisime muusikast.

Milleks oli tarvis siia, Venemaa pea kõige kaugemasse serva, tuhandete kilomeetrite kaugusele tsivilisatsioonist rajada vangilaagreid ja tuua sadu tuhandeid või isegi miljoneid sunnitöölisi? Põhjused polnud mitte üksnes ideoloogilist laadi − et oli tarvis ära koristada tülikad ja mittevajalikud inimesed ning likvideerida nii-nimetatud kulakude ja rahvavaenlaste klass. Märksa pragmaatilisem põhjus oli see, et Venemaa vajas arendatava tööstuse jaoks maavarasid. Kolõma mäestikus, või nagu vahel täpsustavalt eristatakse − Ülem-Kolõma mäestikus − leidub kulda, tina, haruldasi muldmetalle, samuti pruun- ja kivisütt. Aastatel 1932−1956 rajati kaevanduste ja Magadani vahele teed. Tee-ehitusega seotud vangilaagrid ei kuulunud otseselt GULAGi süsteemi, need allusid institutsioonile, mille nimi oli Dalstroi (‘kaug-ehitus’). Tagantjärele on raske tuvastada, kui palju vange Kolõma laagritesse sattus. Vaevalt täpseid nimekirju NKVD arhiivideski on. Pakutud on väga erinevaid arve, sageli arvatakse, et ajavahemikus 1932 kuni 1953, st Stalini surma-aastani, toodi siia umbes 900 000 vangi, kellest vast 500 000 võis siinsamas leida oma otsa. Aga on oletuslikult välja pakutud ka märksa suuremaid arve, näiteks Aadu Oll, kes Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjoni tellimusel viis läbi väga põhjaliku sellekohase uurimuse, on Kolõma vangide koguarvuks pakkunud 8 miljonit. Ülirasked klimaatilised tingimused, üleinimlikult pikad, 10−14-tunnised tööpäevad ning äärmiselt vilets ja vähene toit − neis tingimustes suutsid vaid vähesed vastu pidada üle nelja-viie aasta, enamik aga lahkus paremasse maailma märksa kiiremini, paljud ei suutnud üle elada isegi esimest talve. Alates aastast 1945 Kolõmale väljasaadetud eestlaste arvuks on uurijad pakkunud 6000−8000, kellest jäi ellu ja jõudis koju tagasi 8−12%.

Ent nüüd tagasi tänasesse päeva. Aina sajab ja sajab... Tundub, et tõeline seiklus on algamas. Mägedest allavoolav vesi uuristab teerajasse kraave, ojad paisuvad jõgedeks, jõgede veetase tõuseb pea meetri võrra, vool muutub üha tormakamaks. Jõgede läbimisel ulatub vesi isegi koolmekohtades üle kapoti ääre, lained pritsivad üle katuse. Esialgu näib, et tegemist on ägeda kogemusega, ent järjekordse jõe läbimisel saab selgeks, et asi on naljast kaugel. Land Cruiser I kaotab korraks toetuspinna rataste alt ning vool hakkab juba autot endaga kaasa haarama. Tagumisest autost vaadates tundub olukord ilmselt veelgi tõsisem. Dneprovski laagrini on jäänud kõigest neli kilomeetrit. Land Cruiser II roolis olev Hannes teatab, et tema igatahes loobub katsest jõge ületada. Võtame vastu kiire otsuse, et peame sellest vesisest põrgust lahkuma nii kiiresti kui võimalik, sest veetase tõuseb lausa minutitega. Toonart, kes on Cand Cruiser I roolis, pöörab otsa ringi. Võtame üsna suure riski, et läbida uuesti jõed ja ojad vastupidises suunas. Tagasipöördumine on hetkel ainuõige otsus, sest vastasel korral jääksime veevangi teadmata ajaks. Just eile kuulsime seigast, mil isegi kolmesillaveoga Kamaz jäi siiasamasse veevangi kaheks nädalaks. Ülalöeldu kokkuvõtteks tahaksin öelda, et meie õnneliku tagasijõudmise eest maanteele võlgneme tänu osavetele sohvritele Toonartile ja Hannesele. Ja autod on meil üpris hermeetilised, vaid salongi põrand sai veidi märjaks ning kesk-konsooli tungis pisut vett. Oleks ehk olnud tore lisada siia mõni olukorda illustreeriv foto, kuid kriitilistel hetkedel polnud aega ega võimalust pildistamisega tegeleda. Auto pardakaamera videosalvestisest saab siiski ehk mingi pildi teeoludest (vt fragmenti YouTube’ist).

Kuhu jääda ööbima? Trassi ääres võõrastemaja ega sobivat laagripaika pole, ent vihma kallab nagu oavarrest. Õhtul kella 11 paiku jõuame Larjukovajasse ja keskööks saame avatud katusetelgid, saades seejures märjaks ning üsna poriseks.

• K 1 aug Larjukovaja – Orotukan – Razvedtšik – Spornoje – üle Kolõma jõe – Debin – Rõbnõi – Jagodnoje – Burhala – Polevoi – Susuman. Läbisõit 237 km, 8−12 °C, pilves, vihm, kõrgus merepinnast 450−1005 m.

SibMong OrotukanMõne kilomeetri kaugusele meie peatuspaigast jääb Orotukan, kunagine Berlagi keskus. Teeme sinna sissepõike. Varem kees siin elu, nüüd enamik kortereid tühjad ja jäänud on vaid vähesed elanikud, hinnanguliselt alla tuhande. Edasi ületame Kolõma jõe ning alates Debini (jakuudi k ‘rooste’) külast kulgeb tee Tšerski mäestiku erinevate ahelike vahel.

Reisi jooksul puutume arvatavasti kokku umbes kümnekonna Siberi rahvaga. Ühest põlisrahvast oleks siin kohane rääkida, need on jukagiirid, kuigi pole kindel, et kogu Jakuutia reisi kestel kohtame ühtki jukagiiri rahvusest inimest. Üldse on jukagiire vaid poolteist tuhat, neist üle tuhande Jakuutias. Nad jagunevad kahte gruppi: tundra jukagiirid ja Kolõma jukagiirid. Siitsamast kohast sadakond kilomeetrit mööda Kolõmad allavoolu asub Seimtšani jõesuue ja samanimeline küla. Paraku me peame mingid valikud tegema ning sinna külasse me ei satu. Aga mulle on see väiksearvilune rahvakild huvi pakkunud juba alates 1980-ndatest aastatest, mil sattus kätte etnograaf Vladdillen Tugolukovi õhuke raamat pealkirjaga “Кто вы, юкагиры?” (“Kes te olete, jukagiirid?”). Kuni põhjapõdrakasvatajatest eveenide ja evenkide saabumiseni piirkonda oli jukagiiride asuala palju laiem. Nad elatusid peamiselt jahist ja kalastamisest, põhjapõdrad olid n-ö nende “leib”. Kui aga põhjapõtrade migratsiooniteed läksid nende asualadest mööda, olid jukagiirid näljas ning rakematel aegadel ja ekstreemsematel juhtudel jõuti isegi kannibalismini.

Koolipõlves lugesin lisaks kooli kirjandustunnis nõutavale kohustuslikule kirjandusele hulganisti reisiraamatuid. Eesti keeles ilmus sari “Maailm ja mõnda” ja selle raames teiste hulgas ka Vene geoloogi Sergei Obrutševi raamat “Tundmatutel radadel”, mis jutustab siinseist paigust. Alates sest ajast on Jakuutia taiga, Indigirka ja Kolõma kärestikud, samuti Verhojanski ja Tšerski mäestikud kusagil sügaval mälusopis kui unistuste paigad. Aastakümnete tagant ei mäleta enam detaile, aga loodetavasti järgnevad nädalad aitavad mälu värskendada. Alates Debini külast ja Kolõma ülemjooksust kuni Jakutskini hakkab meie teekond suures osas kattuma Obrutševi ekspeditsioonide marsruudiga. Väljapaistev geoloog, kes siinseid olusid arvestades kujunes paratamatult ka maadeavastajaks, viibis neis paigus aastatel 1926−1930, uuris eelkõige Kolõma, Indigirka ja Aldani jõgedega piirnevaid alasid, samuti Verhojanski ja Tšerski mäestikke. Muide, viimatinimetatud mäestikku ei eksisteerinud enne Obrutševi ekspeditsioone geograafilistel kaartidel. Ta läbis ka külmapoolused Oimjakoni ja Tomtori, kuhu me kõikide õnnestumiste korral peaksime jõudma vähem kui nädala pärast. Praegu on võimalik sinna sõita 4WD sõidukitega, ent siis, umbes 90 aastat tagasi, üksnes hobuste või põhjapõtradega, teatud juhtudel ka parve või paadiga. Obrutševi teele jäi palju paiku, kuhu enne teda polnud veel kunagi astunud valge mehe jalg. Mõnikord juhtub paraku nõnda, et väljapaistva teadlase esialgu väga edumeelse ja konstruktiivse tegevuse tulemus võib olla destruktiivne. Võtkem näiteks Andrei Sahharovi termotuumareaktsiooni teooria väljatöötamine, mille tulemusena sündis vesinikupomm. Sealhulgas 58 megatonnine Tsaar-pomm, mille loomises osalemist Sahharov hiljem kahetses. Mingeid paralleele võiks tõmmata ka Obrutševiga. Aastal 1930 lõppes tema ekspeditsioon Kolõmale, ta esitas aruanded avastatud maavarade kohta ja juba kaks aastat hiljem hakkasid siia tekkima sunnitöölaagrid. Obrutšev sai esimese järgu Stalini preemia geoloogiliste uuringute ja tina leiukohtade avastamise eest NSV Liidu kirdeosas. Aga pole välistatud, et preemiat vastu võttes võis ka tema hinges sarnaselt Sohharoviga olla teatud kibeduse noot.

SibMong BridgeEsialgse reisiplaani kohaselt oleksime täna pidanud pöörama trassilt kõrvale ning off-roadi mööda jõudma Jack Londoni järveni. Tundub olevat üsna ebaloogiline, et üks Venemaa Kaug-Ida veekogu kannab Ameerika kirjaniku nime. Võime oletada, et sellel järvel võis kunagi olla ka mõni põliselanike keelne nimi. Ja igati loogilisem oleks, kui see oleks ümber nimetatud mõne Vene kirjaniku või kasvõi Lenini järgi. Aga miks anti aastal 1932 järvele just Jack Londoni nimi? Vanad kohalikud elanikud räägivad, et järve venelastest avastajad olevat leidnud kaldalt Jack Londoni raamatu “Martin Eden”. Teine versioon kõneleb, et paljud siinkandis tegutsenud geoloogid armastanud Jack Londonit, mistõttu antud järvele kirjaniku nimi. Jack London oli mu ema üks lemmikkirjanikke ning arvatavasti oli ta enam kui üks kord läbi lugenud peaaegu kogu Londoni loomingu. Seepärast ulatusid aeg-ajalt ka minu lapsekõrvadesse värvikad kirjeldused arktilisest loodusest, Alaskast ja Klondike’i kullapalavikust. Misiganes põhjusel ka Ameerika kirjaniku nimi sellele järvele kinnistus, meie ees avanev pilt võiks olla suurepäraseks illustratisooniks nii mõnelegi Jack Londoni teosele. Igatahes peetakse Jack Londoni järve Venemaa Kaug-Ida üheks kõige kaunimaks. Paraku on sild üle Debini jõe katki ning veetase liiga kõrge selleks, et sõita läbi koolmekoha. Seetõttu teeme purunenud sillal vaid paar fotot ning võtame suuna Susumani poole. Selle kullakaevanduskeskuse kohta meenub värss: “Летом пыль, зимой туман − это город Сусуман”.

Muide, pole ehk liigne märkida, et Susumanis on keskkooli lõpetatud meie armastatud kirjanik Arvo Valton. Veidi enam kui nädal tagasi vestlesime temaga... Lähenesin Susumani teemale arglikult, kartes lahti rebida ammuseid hingelisi haavu, sest mõistagi ei viibinud Arvo Valton ja ta pere Siberis turismireisil. Ent kirjanikust vanahärra oli minevikumälestustest kõneldes pigem isegi positiivne.

• N 2 aug Susuman – Holodnõi – Neksikan – Bolševik – Arkagalinski kuru (960 m) – Kadõktšan. Läbisõit 148 km, 12 °C, pilves, vihm, õhurõhk 926 mbar, kõrgus merepinnast 630−960 m.

Täna, 2. augustil on vana slaavi paganlik püha − Peruni päev. Perun (vanavene k Перунъ) oli slaavi mütoloogilises panteonis üks austatumaid jumalaid, võiks öelda, et peajumal, äikese- ja kõuejumal. Peale äikese ja kõue olid tema valve all tuli, mäed, tuul, tammed, võhumõõgad, taevavõlv, hobused, vankrid, relvad, sõda ning sõjavõidud. Ühesõnaga veidi sarnane nagu Jupiter roomlastel, Zeus kreeklastel ja Indra hindudel. Perun on lisaks eelöeldule ka õigluse kaitsja, Kõigekõrgema Seaduse kaitsja ja samas halastamatu kohtumõistja, kelle pühaduse ees on hirmul kõik, mis või kes on roojane ja kuri. Perun hoolitseb sõdurite eest, kes on palunud talt palvetes abi lahingutes vaenlastega. Lahinguväljal langenud sõjamees saab igavese elu ning satub Peruni väkke, pühasse armeese, kus kaitseb kõiki õiglaseid inimesi. Vanadel aegadel korraldati Peruni auks suurejoonelisi tseremooniaid ja protsessioone, lauldi, söödi, joodi, tehti lõket. Nüüd on ajad muutunud, arvatavasti pole paljud venelased Perunist midagi kuulnudki.

SibMong GoldMineSaame teada, et Sahha Vabariigi mitmetes piirkondades, kuhu oleme teel, on ulatuslike üleujutuste tõttu välja kuulutatud eriolukord.

Päeva esimese poole veedame firma Susuman Zoloto kullakaevanduses. Tänu karjääride sõbralikule tehnikadirektorile õnnestub meil näha kaevandamist, kulla eraldamist liivast ning kuulda ka selle väärismetalliga seotud ärilisi aspekte, vargustest jne. Ülalnimetatud Susuman Zoloto on suur eraettevõte, kuid siinkandis tegutseb ka üksiküritajaid nii legaalselt litsentsi alusel kui ka n-ö mustalt.

Teekond jätkub kullakaevanduste piirkonnas. Trassist vasakule jääb Holodnõi, mis oli siinkandis esimesi paiku, kus alustati kulla uhtmist veel enne GULAGi rajamist umbes 1930. aasta paiku. Algul töötasid selles lepingu alusel vabad kullaotsijad, hiljem vangid. Järgmine kaevandus − Neksikan (jakuudi k ‘roiskunud kohakene’) eksisteeris aastani 1998 kui küla, nüüd alles vaid kullakaevandus. Pea kõigis töölisasulates on elanike arv langustrendis. Näiteks elas Bolševikus 1959. aastal 2367 elanikku, 1989. aastal 960, 2009. aastal 162 ja 2016. aastal vaid 54.

SibMong LaagerKadykchanPõikame trassilt sisse Kadõktšani (evengi k кадагчан − ‘väike kuristik’) kummituslinna. Varem elas selles söekaevanduse asulas 15 000 inimest. Aastal 1996 toimus kaevanduse šahtis plahvatus, olid inimohvrid, mispeale kaevandus suleti. Elanikud hakkasid lahkuma. Valitsus eraldas igale lahkujale toetuseks umbes 100 000 rubla, olenevalt töötatud aastatest. Majadelt võeti ära küte, infrastruktuur lakkas eksisteerimast, pensione enam ei makstud... Aastaks 2009 oli jäänud veel 235 elanikku, aasta hiljem lahkusid viimased. Korteritest on kaasa võetud kõik väärtuslik, kuid mõnes köögis võib olla veel poolenisti täis gaasiballoon, aknalaual on säilinud vaas närtsinud lilledega... Seda emotsiooni on sõnadega raske väljendada. Tarkovski “Stalkeris” kujutatu on selle kõrval lapsemäng.

Silver filmib drooniga. Paraku saab mobiiliaku tühjaks ning side drooniga katkeb. Otsime ümbruskonnast oma lendavat kaamerat paar tundi, kuid ega nõela heinakuhjast ikka ei leia.

Me ei planeerinud kummituslinnas ööbimist, ent ümbruskond on sedavõrd sürrealistlik, et otsustame siia jääda homseni. Kuna hakkab sadama, otsime suure tööstushoone, siseneme sellesse mõlema autoga ning paneme laagri üles hoone sellesse osasse, kus lagi pole veel sisse varisenud.

• R 3 aug Kadõktšan – Arkagala – Ust-Haktšan – Kolõmo-Indigirski kuru (1154 m) – sisenemine Sahha Vabariiki – Deljankir – Artõk – Burustah – Ust-Nera. Läbisõit 303 km, 2−20 °C, kõrgus merepinnast 440−1154 m, õhurõhk 900−950 mbar, pilves, vihm.

Meie järgmisteks sihtpunktideks on külmapoolused Tomtor ja Oimjakon. Just siitsamast Kadõktšani lähedalt pöörabki Tomtori suunas niinimetatud vana suvetee ning Google’i kaartide järgi on Tomtor vaid 253 kilomeetri kaugusel. Paraku on sillad lagunenud ning tee pole enam läbitav, vähemalt mitte autodega. Oleme sunnitud valima 696 kilomeetri pikkuse ringiga tee läbi Ust-Nera ning selle läbimiseks kulub vähemalt kaks päeva. Jätame kummituslinnaga hüvasti.

Arkagalinski kurule on püstitatud mälestusmärk Kolõma vangidele. Teeme lühikese peatuse, leinaseisaku. Veidi hiljem näeme trassi kõrval mälestusmärki allakukkunud lennukile, mis vedas Alaskalt varustust. Pommitaja A-20 "Boston" tõusis 1942 Seimtšanist ja pidi lendama Jakutskisse, ent süttis ja purunes.

SibMong TeedeSkeem

Siseneme Sahha (Jakuudi) Vabariiki ja keerame kellad tund aega tagasi Vladivostoki ajale (UTC +10). Muidugi oleks tahtmine panna sõna “vabariik” jutumärkidesse, kuna tegemist pole ju iseseiseva vaba riigiga. Aga antud juhul ei rõhutagi Jakuutia nimes sõna “vaba”. See on respublica, mis ladina keelest tõlgituna tähendab tegelikult ‘rahva asi, rahvaga seotud’. Ent fantaseerigem edasi. Kui peaks juhtuma nõnda, nagu on ajaloo vältel lagunenud hiigelimpeeriumid, nagu lagunes enam kui veerand sajandi eest Nõukogude Liit, kui sarnaselt sellele peaks kunagi lagunema Vene Föderatsioon, siis just Sahha Vabariigil on iseseisvumiseks üsna suur potentsiaal. Sest maa on rikas, võiks põhimõtteliselt hakkama saada iseseisvana. Siin leidub teemante, kulda, naftat, gaasi, sütt, metsa, karusnahku jne. Iseseisvaks eksistentsiks jääb vajaka vaid ühine piir teiste riikidega, Jakuutiat ümbritseb Venemaa, vaid põhjas on ta avatud Põhja-Jäämerele, mis on aga laevatatav üksnes vähestel suvekuudel väga piiratult.

Jõuame Ust-Nerasse, see on linna tüüpi alev, mis rajati 1937. aastal. Hiljem, alates 1940-ndatest aastatest asus siin Indigirlag, kus vangid ehitasid, kaevandasid kulda... Täna on Ust-Nera Oimjakoni ulussi keskus. Tänavanimedest jäävad silma ulitsa Lenina, Kommunistitšeskaja, Sovetskaja, Trudovaja...

Hilisel pärastlõunal teeme jooksutrenni Indigirka ääres. Jõgi on tavaliselt oktoobrist juuni alguseni jääs, kuid täna voolab see kõrge veetaseme tõttu vahutavalt. Väidetavalt on Indigirka väga kalarikas, eelkõige siialiste ja lõheliste poolest: siberi rääbis ehk obi heeringas, tšir ehk štšookur, muksun, nelma (võib kasvada kuni 1,3 m pikkuseks ja 50 kg raskuseks), arktiline omul, samuti tavaline meile tuntud siig.

Ja järgnevalt mõned Vikipeediast pärit värskeimad andmed: Sahha Vabariigis elab 964 252 inimest, neist jakuute (evengi k ‘hobuseinimesed’, omanimetus саха, mitmuses сахалар) 49,9%, venelasi 37,8%, ukrainlasi 2,2%, evenke 2,2%, eveene 1,6%, on ka tatarlasi, jukagiire, tšuktše jt. Jakuudi keel kuulub siberi turgi keelte hulka, seda oskab 93% jakuute, aga ka paljud evengid, eveenid, jukagiirid ja siinsed venelased.

• L 4 aug Ust-Nera – üle Indigirka – Oltšanski kuru (1183 m) – Kjubeme – Agajakan – Jutšjugei – Tomtor. Läbisõit 386 km, 9–19 °C, õhurõhk 890–951 millibaari, pilves, vihm, kõrgus merepinnast 420–1183 m.

Alustame sõitu Kjubeme ja Tomtori suunas, esialgu ületades Indigirka. Isegi trassiäärne asustus on ülihõre, pea olematu. Numbrilised näitajad kinnitavad nähtut: Sahha Vabariigi pindala on üle kolme miljoni ruutkilommetri ehk umbes 68 Eestit, kuid elanike arv Eesti omast umbes kolmandiku jagu väiksem. Sõidame pool tundi, seejärel tund, kuid tee kõrval on näha vaid taiga, sopkad, ojad, jõed... jälgegi inimtegevusest. Kauguse mõiste omandab uue tähenduse. Siinkohal meenub, et Siiditee ekspeditsiooni ajal, Tiibeti aladel räägiti piirkondadest, mis asusid kõrgemal kui 5000 meetrit merepinnast, et need on “kõrgel” ja alla 5000 meetri alad olid “madalal”. Teatud suhtumiste sarnasust võime märgata ka siin, Siberi südames, kõik, mille kohta öeldakse “kaugel”, jääb tuhandete kilomeetrite taha, kuid kõik, mis on kaugusel alla 500 kilomeetri, on “lähedal”, lausa “siinsamas kõrval”.

Ületame Oltšanski kuru (1183 m), mis asub Tšerski mäestiku sopkade vahel ning on üks maalilisemaid kohti seni läbitud Kolõma trassil. Kuru jääb ka kõige põhjapoolsemaks punktiks (64° 37’ põhjalaiust). Me pole põhjapolaarjoonest kuigi kaugel, mistõttu on päevad ülipikad ja kesköögi paiku ei lähe päris pimedaks. Mõne aja pärast ületame Brjungjadinski kuru (ca 1182 m).

Keerame trassilt kõrvale niinimetatud vanale suveteele. Teeme peatuse Jutšjugei külas, kus elab umbes 300 inimest, kellest enamik on eveenid. Tegeldakse põhjapõdrakasvatusega, seda siiski üsnagi tagasihoidlikult. Kunagi oli Indigirka ja Jana piirkonnas umbes 130 000 põhjapõtra, tänaseks on neist hiigelkarjadest alles vaid riismed. Näib, et võõrad pole Jutšjugeis teretulnud, saame jutule vaid lastega ning ühe naisega. Ja siinkohal üks tähelepanek karude kohta. Kuigi senisel teekonnal oleme näinud vaid ühte karu, on meid pea igas külas hoiatatud karude rohkuse ja nende võimalike rünnakute eest. Sel aastal olevat karud eriti agressiivsed, kuna ulatuslike metsatulekahjude pärast on nad sunnitud oma “kodust” lahkuma. Hoiatajad on peamiselt venelased või muud sissesõitnud. Vesteldes aga eveeni lastega, kes on nende loomadega harjunud, jääb kõlama lohutus, et karuott suvel inimest ei ründa, sest marju ja muud toidukraami on küllaga.

SibMong SergeAga kes need eveenid (vana nimetus lamuudid) õigupoolest on? Tegemist on tunguusi-mandžu rahvaga, keda 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Sahha Vabariigis veidi üle 15 000. Antropoloogiliselt kuuluvad nad mongoliidse rassi baikali ehk paleosiberi rühma. Võrreldes evenkidega on nad lühemat kasvu ja heledama nahaga. Tõenäoliselt on eveenid kujunenud tunguusi ja jukagiiri hõimude segunemise tulemusel aastasadade jooksul. Varasemal ajal olid nad rändava eluviisiga põhjapõdrakasvatajad ja kütid, rannikualadel ka kalurid ja mereloomakütid. Alates XX sajandist on eveenid suures osas omaks võtnud paikse eluviisi. Nende keel kuulub tunguusi-mandžu keelte põhjarühma. Tänapäeval ei räägi ligikaudu kolmveerand eveene enam oma keelt, vaid on üle läinud vene või jakuudi keelele. Võimalik, et kohtume selle rahva esindajatega ka homme Tomtoris, sest ka seal pidavat elama 125 eveeni, väiksem tõenäosus on neid kohata Jakutskis või Handõgas.

Maasturite tagaossa on kinnitatud kronštein ning selle külge omakorda teine tagavararatas ning 20-liitrine kanister varukütuse jaoks. Ebatasastel teedel kulgemine on teinud oma töö − Land Cruiser II kronšteini kinnitusklamber ja üks polt on purunenud ning varuratas ja kütusekanister tahavad vägisi auto küljest ära pudeneda. Püüame traadi ja rihmadega leida ajutise lahenduse ning järgmisel nädalal mõnes Jakutski remonditöökojas probleemi lahendada. Autokered on kaetud paksu porikihiga, tagatuled, numbrimärgid ja logod ei paista enam üldse. Ning millegipärast hakkavad mõlema maasturi alarmid aeg-ajalt ilma nähtava põhjuseta huilgama. Kas ehk sai elektroonika jõgede läbimisel liialt märjaks? Ent ka midagi positiivset... Mitmed off-roaderid ütlesid, et sellele teelõigule ei piisa vaid kahest varurehvist auto kohta. Nõnda ostsime ka meie Magadanist veel lisaks sisekumme. Kuid tänaseni pole kummalgi autol ükski rehv purunend. Sülitagem kolm korda üle vasaku õla!

Hilisel pärastlõunal jõuame umbes Tomtori, kus elab umbes 1200 inimest, peamiselt jakuudid. Jääme kaheks päevaks ööbima ühe eaka jakuudi naise, Susanna Sergejevna majja. Perenaine pakub kolm korda päevas rikkalikku toitu, muuhulgas stroganinat ehk sügavkülmutatud toore kala lõike, joogiks kumõssi. Need, kes meie hulgast söövad liha, naudivad põhjapõdrast valmistatud rooga. Õhtul saame sauna.

• P 5 Tomtor – Oimjakon – Tomtor. Läbisõit 85 km, 9−14 °C, õhurõhk 924−927 mbar, pilves, vihm, kõrgus merepinnast 740−890 m.

Hommikul osaleme jakuutide traditsioonilises algõz-rituaalis, mille koostisosadeks on kummardused, annetused kohalikele jumalustele, lausumised ja parmupillimäng, kolm sümboolset ringi ümber lõkke, kumõssi joomine, soovetäitvate loomakarvade viskamine lõkkesse. Kõik see leiab aset tseremooniaplatsil, kus on arvukad serged − otsapidi maasse paigutatud vaiad või sambad, mille külge varasematel aegadel kinnitati hobuseid, kuid tänaseks on muutunud sahhade rahvussümboliks. Rituaali viib läbi naine, kes pole küll šamaan, kuid kes on šamaanide 12 astmest jõudnud poole peale. Rituaali lõppedes saab igaüks värvilise paela, mis tuleb lähedalasuva sopka otsas püha puu külge siduda ning koos sellega mõttes edastada oma salajane soov.

 SibMong TomtorAlgyz SibMong Algyz 

Külastame sopka nõlva sisse kaevatud 110 meetri pikkust koobast. Kuna Tomtor paikneb igikeltsal, siis ka täna on koopa sisemuses temperatuur miinus 10 °C. See on täis jääd, härmatist, jääsklulptuure. Ja põhitegija on siin muidugi Tšis-khaan (jakuudi keeles Чисхан − ‘külma hoidja, külma valitseja’), kel ühtlasi täidab osaliselt ka meie jõuluvana rolli.

SibMong OymyakonPärastlõuna veedame Oimjakonis. Seal on raske liikuda, sest suurem osa külast on vee all, peatänaval ulatub vesi peaaegu kapotiservani. Hiljutiste vihmade tõttu on Indigirka tõusnud üle kallaste. Ent nüüd sellest, miks me Tomtori ja Oimjakoni (jakuudi k Өймөкөөн) üldse tulime. Kuigi selle au pärast võistlevad omavahel Tomtor ja Oimjakon ning mõlemasse külasse on püstitatud külmapooluse sammas, on tegelikult kogu selles regioonis põhjapoolkera kõige külmemad talved. Kui välja jätta Antarktika, siis siin on mõõdetud planeedi Maa madalaimad õhutemperatuurid: aastal 1926 arvutas Vene geoloog Obrutšev temperatuuriks −71,2 ℃. Seda loetakse mitteametlikuks, hiljem on siin mõõdetud –67,7 °C ning 60-kraadised pakased on pea iga-aastased. Jaanuari keskmine päevane temperatuur on −46,4 °C, jaanuari kõigi aegade soojemal päeval tõusis kraadiklaasinäit miinus 16,6 kraadini. Vot nii!

Siinkohal on põhjust kõnelda ka ühest Eestimaalt pärit mehest. See on Gerhard von Maydell, baltisaksa päritolu parun, kelle kohta on isegi raske leida sobivat tiitlit või ametit. Ta sündis 1835 Tartus, õppis Tallinna Toomkoolis, lõpetas 1861 Tartu Ülikooli ja aastatel 1859–1883 viibis ekspeditsioonidel Amuuri piirkonnas, Jakuutias, Kolõmal... 1883 naases Maydell Eestisse ning temast sai Teenuse mõisa omanik. Temalt pärinevad ilmselt üldse esimesed andmed Jakuutia ilmastiku kohta, samuti rajas ta Verhojanskisse meteoroloogiajaama. Tema elu lõpul ja osaliselt postuumselt ilmus Peterburis “Reisen und Forschungen in Jakutskischen Gebiet Ostsibiriens in den Jahren 1861−1871”. Selles töös esineb ebatäpsusi, kuid Sergei Obrutševi sõnade järgi sisaldas see siiski ainsaid vähegi teaduslikkusele pretendeerivad andmeid Ida-Siberi kohta enne Obrutševi enda ekspeditsioone.

SibMong BalaganKuigi ahjusid köetakse siin sügisest kevadeni 24/7, ei piisa ikkagi välisest kütmisest. Tuleb kütta ka seestpoolt. Vodka on vene ja eelkõige Siberi kultuuri osa. Vodka destilleerimise ajalugu on Venemaal üsna pikk. Arvatakse, et viljast hakati viina ajama Moskva kremlis asuvas kloostris aastal 1430. Ent Siberi põhjarahvaste hulgas on selle joogi pruukimisega mindud liiale. Seepärast on kehtestatud mitmed piirangud, reeglina müüakse poes alkohoolseid jooke ajavahemikus 14.00−20.00 ja eile külastatud Jutšugei külas ei müüda vägijooke üldse.

Nii Oimjakon kui Tomtor näevad välja üsna autentsed. Siin on vanemaid traditsioonilisi trapetsikujuliste ülalt kitsenevate seintega elamuid − balagane, mis on valmistatud palkidest, vooderdatud muda ja sõnnikuga ning kaetud laastust või mätastest katusega.

• E 6 aug Tomtor – Jutšjugei – Agajakan – Kjubeme – laager Vostotšnaja Handõga jõe ääres. Läbisõit 298 km, 9−17 °C, õhurõhk 864−947 mbar, pilves, kerge vihm, kõrgus merepinnast 525−1275 m.

Tomtorist lahkudes teeme peatuse Mjortvoje (vene k ‘surnud’) järve ääres. GULAGi päevil olid ühes siinses laagris toiduvarud lõppemas ning vange ähvardas näljasurm. Et hoida elus ja töövõimelisena vähemalt osa sunnitöölisi, otsustati 150 vangi uputada sellesse väikesesse järve. Tomtori elanike hulgas on levinud jutt, et selle järel olevat järvest aastateks kadunud isegi kalad.

Kulgeme mööda asustamata piirkonda. Tee tõuseb umbes 1300 meetrini üle Suntar-Hajata aheliku. Paremal pool paistab sopka kõrgusega 2409 meetrit. Lauge maastik muutub kaljusemaks ja vastavalt sellele kannab ka ahelik nime Skalistõi aheliku. Ei tea küll, kuskohas täpselt kulgeb ajatsooni piir, aga asustamata alal ei oma see ka tähtsust. Igatahes seame kellad Jakutski ajale GMT / UTC +9.

Seame oma laagri üles trassist veidi eemal Ida-Handõga jõe äärde. Toonart läheb kalale, kuid erinevalt eelmisest korrast, täna talle õnn ei naerata.

Oma varasematel reisidel Aasias, Ameerikas ja eriti Aafrikas oleme läbinud piirkondi, kus on kas lausa meie sealviibimise ajal või siis enne seda aset leidnud epideemiad või mida endiselt kimbutavad sääskede poolt edasikantavad viirused. Need haiguste kujul esinevad nuhtlused on: malaaria erinevad vormid, samuti A ja B hepatiit, kollapalavik, katk, dengue palavik, marutõbi, Lääne-Niiluse viirus, ebolaviiruse Zaire’i vorm, lastehalvatus, skistosomiaas, meningiit, koolera, düsenteeria... Seda loetelu võiks jätkata. Oleme ikka püüdnud suhtuda nakatumise võimalusse täie tõsidusega, lasknud end enne reisile asumist mõnede haiguste vastu vaktsineerida, vältida kokkupuuteid võimalike haigusekandjate vere või kehavedelikega, kasutanud sääsetõrjevahendeid, pesnud hoolikalt käsi jne. Aga ikkagi, nii mõnelgi korral on üks või teine meist vajanud meditsiinilist abi. Siberis enamikke neist loetletud haigustest üldse ei esine või on neisse nakatumise tõenäosus ülimalt väike võrreldes näiteks ekvatoriaalse Aafrikaga. Aga siiski, liiga julge ei maksa olla ka siin. Puugid kannavad haigusi nagu puukentsefaliit ja puukborrelioos. Ning siinsed sääsed, kihulased ja parmud on väga tüütud, iseäranis õhtutundidel, mistõttu peame aegajalt kandma sääsevõrku, kasutama sääsetõrjevahendeid ning hoidma suletuna telgiuksi ja autoaknaid.

• T 7 aug laager Vostotšnaja Handõga jõe ääres − Razvilka – Tomporukski kuru – Tjoplõi Kljutš – Handõga – Keskil – üle Aldani jõe – Uolba – Õtõk-Küöl. Läbisõit 350 km, 4−23 °C, õhurõhk 947−995 mbar, kõrgus merepinnast 100−530 m.

Tomporukski (kohalikud nimetavad vahel ka Širokovski) kuru viib üle Sette-Dabani aheliku. Mäeharjad paiknevad siin üsna risti-rästi, põhimõtteliselt ulatub siia suure Verhojanski aheliku lõunaots. Ent varsti jõuame mägede vahelt välja tasandikule.

Tjoplõi Kljutšis külastame muuseumi, mille ekspositsioon on pühendatud Kolõma trassi ehitusele. Veelgi põhjalikumad faktid laagrite kohta on kirjas Aleksejevi raamatus “Признаю себя виновным” (“Tunnistan end süüdi”), mis on välja antud Jakuutia Julgeolekukomitee kaasabil. Selles räägitakse 105 laagrist ja üldse on teada 165 Jakuudi laagri asukohta, mis paiknesid teineteisest 10−20 kilomeetriste vahedega. Tee rajamisel kasutati eranditult GULAGi tööjõudu, kes töötas sunnitööliste tingimustel. Mälust ei taha kuidagi kustuda kirjeldus vangide matmisest. Talvel surnud vangide alasti surnukehad lauti lihtsalt üksteise peale hunnikusse, varba külge seoti vineeritükk vangi nimega. Kevad-suve saabudes raiuti laibad üksteise küljest lahti, kaeti killustikuga ning nad lihtsalt jäid ehitatava tee alla. Seetõttu Kolõma trassi nimetamine Kontide teeks on eriti õigustatud.

Käime ka Tjoplõi Kljutši lennujaamas. Täna pole seal midagi erilist: nagu kõige tavalisem maandumisrada koos pidust päevinäinud lennujaamahoonega. Ent Teise ilmasõja ajal, aastatel 1942−1945 toetas USA Nõukogude Liitu ning suur osa sõjalist abi saabusi läbi Alaska ja Siberi. Fairbanksist startis Krasnojarski suunas umbes 8000 lennukit, mida tuli vahepeal tankida. Tjoplõi Kljutš oli just üks selliseid vahepeatusi ja tagavaralennuvälju.

SibMong LenaBirdTeeme peatuse enam kui 6000 elanikuga Handõgas (jakuudi k Хаандыга). 17 aastat tagasi pühiti see peaaegu täielikult maa pealt, sest Aldani jõgi tõusis kaheksa (!) meetrit üle kallaste.

Ületame Aldani jõe. Seda on võimalik teha praamiga mai lõpust oktoobri alguseni. Ülesõit võtab allavoolu aega umbes kolmveerand tundi (ülesvoolu vähemalt poolteist tundi). Miks pole sedavõrd tähtsal trassil silda? Ega’s see pole nagu silla ehitamine üle Emajõe, Aldan on siin mitu kilomeetrit lai, jagatud paljudeks harudeks arvukate saarte poolt.

Külastame Uolba küla, kuhu muuhulgas on püstitatud ausammas jakuudi legendaarsele šamaanile Foma Tšaškinile. Tema poeg Mihhail tegutseb tänagi šamaani ja ravitsejana. Mihhail Fomitšiga me paraku ei kohtu.

• K 8 aug Õtõk-Küöl – Kõjõ – Tšõrkjoh – Tšuraptša – Maralaiõ – Nuoragana – Tjungjulju – Nižni Bestjah – üle Leena jõe – Jakutsk. Läbisõit 270 km, 9−26 °C, õhurõhk 986−1002 mbar, kõrgus merepinnast 90−200 m.

Tänane päev kujuneb väga sisutihedaks. Külastame kaht vabaõhumuuseumi − Õtõk-Küölis ja Tšõrkjohis (jakuudi k Чөркөөх). Neist viimast võiks tinglikult nimetada “sahha Rocca al Mareks”. Külastame arhailisi puitkirikuid ning helistame nende kelli, uudistame balagane ja nende traditsioonilist sisustust, samuti suve-püstkodasid ja arvukaid sergesid, saame teavet laste matmise kohta puutüvesse.

SibMong ShamanStatueTeame, et kusagil Kõjõ ja Tšõrkjohi vahelt peaks paari kilomeetrine teerada viima suure šamaaniskulptuuri juurde, ent kuidagi ei suuda seda teeotsa leida. Lõpuks leiame siiski õige raja ning läbi tahkeks muutunud porihunnikute jõuame kohale. Ma ei kuulu nende eriti sensitiivsete inimeste hulka, kes näevad aurasid, tajuvad kosmilisi energiaid ning kõnelevad igal võimalusel paranormaalsetest nähtustest... Kuid selles maagilises paigas on tunda iseäralikku energeetikat.

Jakuutide šamanism on teema, mis vajaks muidugi pikemat lahtikirjutamist, kuid piiratud teadmiste tõttu ning kartuses väljuda reisiblogi formaadist jätan selle siiski tegemata. Niisiis siinkohal vaid mõne lausega... Aeg-ajalt kerkivad esile teatud persoonid, kel on oma tahtest sõltumata üleloomulikud võimed. Šamaaniks (jakuudi k oйуун, naisšamaan − удаҕан) saadakse läbi “šamaanihaiguse”, mida mõnikord põetakse aastaid. Haige nägemustes rebitakse nende keha mõnikord tükkideks, siis pannakse uuesti kokku. Sahhade kujutluse järgi on maailm kolmetasandiline. Ülemises elavad jumalused, keskmises meie, alumises kurjad vaimud ja haigused. Taevas on külm, väidetavalt mõikord šamaan “naaseb taevarännult” kaetud jääpurikatega. Šamaan on meedium nende kolme tasandi vahel. Rituaali jooksul leiab aset suhtlemine vaimudemaailmaga, surnute hingedega kontakti loomine, haigete ravimine, unenägude seletamine, tuleviku ennustamine, minevikusündmuste nägemine, erinevate ülemiste ja alumiste maailmade külastamine jne. Mõnikord võtab šamaan looma − näiteks hundi − või linnu kuju. 

Nii jakuudid kui ka teised põhjarahvad kasutavad rituaali läbiviimisel transi saavutamiseks punast kärbseseent, mis on lääne kultuuris lausa seene arhetüüp. Seent kasutavad tavaliselt meessoost šamaanid ja see tekitab neis seisundi, millle puhul “teatakse kõike”. Vahel öeldakse, et šamaan ei tarbi kärbseseent omal soovil, vaid teda sunnib selleks kärbseseene vaim. Seen aitab võimendada šamaanitrummi, tantsu ja laulu mõju. Tekkinud hallutsinatsioonid võivad mõistagi detailides erineda, kuid sageli ilmuvad antropomorfse kujuga kärbseseenevaimud, kärbseseenemehikesed, kes vastavad küsimusetele, jutustavad või räägivad lauldes, juhivad šamaani käest kinni hoides läbi maailma, tutvustades minevikku ja tulevikku. Info edastatakse šamaanile kas une või hallutsinatsiooni ajal või pärast ärkamist. Kärbseseent kasutavad ka rahvalaulikud-jutuvestjad. Söönud enne eepose esitamist lauldes paar seent, suudavad nad laulda pea terve öö ning meenutada ka juba ununenud tekste. Seene toime aitavat tõsta ka füüsilist vastupidavust, pidusöökide puhul aitab luua positiivset meeleolu.

Meid hoiatatakse Tšuraptša (jakuudi k Чурапчы, evengi k ‘haisev, räpane’) kandis asetleidvate röövimiste eest ning soovitatakse seal mitte peatuda. Järgimegi antud soovitust, õhtu eel jõuame Nižni Bestjahis Leena äärde ning ületame praamil jõe. Leena − see on venepärane variant jõe kas jakuudi- või evengikeelselt nimest ning mis algupäraselt tähendab ‘suur jõgi’. Ja suur ta tõepoolest on: pikkus 4400 kilomeetrit, suurvee ajal veega täituva lammi laius 5−7, aga kohati 15 või isegi 20 kilomeetrit.

Lõpuks oleme Sahha Vabariigi pealinnas.

• N 9 aug Jakutsk. Läbisõit 8 km, 13−26 °C, õhurõhk 998−1010 mbar, kerge pilvitus, suhteline õhuniiskus 37−39%, päikesetõus 4.07, loojang 20.43.

SibMong YakutskJakutsk on väga meeldiv linn, mõjub tugeva kontrastina viimase tosinkonna päeva jooksul nähtud tööstuslinnadele ja -alevitele. Stiilsena on taastatud vanalinn oma kasakate stiilis palkmajadega. Ning pärastlõunane õhutemperatuur +26 °C varjus − see on üle igasuguste ootuste.

• R 10 aug Jakutsk. Läbisõit 16 km, 12−23 °C, pilves, vihm, äike, õhurõhk 991 mbar, suhteline õhuniiskus 49−64%, päikesetõus 4.09, loojang 20.40.

Külastame mäenõlva sisse rajatud Jääkeltsa Kuningriiki, mis eksisteerib kui muuseum vüi külastuskeskus. Muide, Jakutsk on suurim linn maailmas, mis on rajatud igikeltsale. Igikeltsa paksus on siinkandis 200 meetrit ja see on tekkinud umbes 11 000 aastat tagasi. Seoses kliima globaalse soojenemisega on aga hakanud igikelts sulama. Võimalik, et see on pöördumatu protsess. Mõned keltsale ehitatud majad on Jakuutias hakanud viltu vajuma ning vajavad toestamist, aga see on siiski väike mure. Hoopis tõsisem mure on see, et igikeltsa sulamisega Siberi miljonitel ruutkilomeetritel vabaneb miljardeid tonne metaani, mis on süsihappegaasist 20 korda vägevam kasvuhooneefekti põhjustaja. Seetõttu Siberi igikeltsa sulamine on andmas üleilmsele kliimamuutusele enneolematut hoogu. Ja see hoog on sisse saanud peamiselt käesoleva sajandi algusest, siinkandis siiski mõnevõrra vähem, aga Siberi lääneosas eriti märkimisväärselt. Ja veel üks kaasnev probleem... Jakuutias leidis aset viimane Siberi katku puhang aastal 1941. Kolmveerand sajandi eest maeti igikeltsa hulk sellesse haigusesse surnud põhjapõtru ja inimesi. Hiljem on see haigus meie teadvuses eelkõige külma sõja ajal loodud biorelvade ja antraksi-kirjade läbi. Sulamisega ärkab katkuviirus taas ellu. Viroloogid on hoiatanud, et igikeltsas on peidus teisigi viiruseid, millele inimeste immunnsüsteem enam vastu seista ei suuda, kuna nendega pole inimesed juba aastatuhandeid kokku puutunud.

Õhtupooliku veedame Tšotšur Murani Etnograafilises Kompleksis, mis asub Viljui trakti seitsmendal kilomeetril linnakeskmest läänes. Siin valitseb XVII sajandi atmosfäär, oleksime otsekui sattunud aega, mil siia saabusid kasakad. Sööme õhtust kasakate stiilis lodžis, kus pakutakse jakuudi-vene roogasid, näiteks Indigirka salatit (külmutatud kala tükid sibula ja pipraga), stroganinat (külmutatud toore liha või kala lõigud) ja muid hõrgutisi.

• L 11 aug Jakutsk – üle Leena jõe − Nižni Bestjah – Turuuk-Haia kliff – laager Kürülüüri jõe ääres. Läbisõit 107 km,  12−15 °C, pilves, vihm, suhteline õhuniiskus 94−96%, õhurõhk 990−995 mbar, kõrgus merepinnast 95−160 m, tuule kiirus 4 m/s, päikesetõus 4.12.

Praamisõit üle Leena vastuvoolu kestab vähemalt kaks korda kauem kolme päeva tagusest jõeületusest. Nižni Bestjahist võtame suuna lõunasse parallelselt Leena parema kaldaga. See on föderaalne autoee “Leena”, mis kulgeb Neverini ning mis aastal 2006 “võitis” tiitli worst road in the world. Võib-olla tõesti oli 12 aastat tagasi olukord sedavõrd hull, kuid hetkel paistab asfalttee olevat väga kvaliteetne ning kohalike autojuhtide kinnituse kohaselt jätkub sellisena vähemalt sadakond kilomeetrit.

Pöörame trassilt kõrvale taigasse... Turuuk-haia kliffil kohtume ühe jakuudi rahvusest algõzi-meistriga, kes viib personaalselt Tiinale läbi lühikese lihtsustatud tseremoonia ja ennustab tulevikku.

Algse kava kohaselt peaksime täna õhtuks jõudma Ulusse, kuid muudame plaane ning sõidame veel 17−18 kilomeetrit mööda metsarada maanteest eemale kuni jõuame Kürülüüri jõe äärde ning otsustame jääda siia ööbima. Jõgi on äärmiselt maaliline, kaljuste kallastega, väikeste koskedega, kohati voolab otsekui kanjonis.

 SibMong Taiga   SibMong BearSign 

Läheme metsa seeni korjama. Taevas kattub ühtlaselt tumedate pilvedega ja hakkab sadama. Tiina ja mina oleme seeni otsides metsas ringi liikunud vast ehk kolmveerand tundi ning kohale hakkab jõudma arusaam, et oleme kaotanud suunataju. Püüame hüüda nii valjult kui suudame. Ei mingit vastust. Aga kui keegi hüüakski vastu, ega seda vist ei kuulekski, puude kohin, vihmavaling ning sadade sääskede pirin on liiga vali. Loodame, kui meie puudumist märgatakse, annab ehk keegi autosignaali. Ootame, kuulame püüdlikult... Liigume kord ühes, kord teises suunas... Ilm pole küll külm (+12 °C), aga oleme juba täiesti läbimärjad. Möödub veerand tundi, siis veel veerand tundi, hakkab juba hämarduma. Mõttes kujutan ette järgneva(te) öö(de) veetmist vihmasajuses taigas, toitumist tooretest seentest, marjadest ja sääskedest. Vaimusilmas näen ka võimalikku kohtumist karuga. Elava kujutluspildina kerkib mälusopist esile meie kunagise reisikaaslase Leonidi jutustus sellest, kuidas ta eksis ära Gröönimaal ning viis päeva sõi marju ja sääski. Teeme Tiinaga järjekordse katse, püüame liikuda sirgjoones, püüdes meelde jätta iseloomulikke kõrgeid puid, et vajadusel tagasi tulla. Me ei tea, kas suund on õige, võib-olla on ees sadu kilomeetreid inimtühja taigat. Suund siiski oli õige, ja tegelikult me polnudki läinud laagripaigast kaugemale kui umbes 750 meetrit. Kõik läks hästi. Eksimine oli tingitud vaid meie rumalusest, loodetavasti võtame taiga pakutud õppetunnist õppust.

• P 12 aug laager Kürülüüri jõe ääres – Kerdjom – Buluusi liustik – Ulu – Verhnjaja Amga – Tommot – Nižni Kuranah – Verhni Kuranah – Aldan. Läbisõit 400 km, 10−21 °C, õhurõhk 934−994 mbar, vahelduv pilvitus, kerge vihm, kõrgus merepinnast 85−650 m.

Hommikul läheb Toonart kalale ja püüab suure haugi, mille Kaido ja Hannes valmistavad maitsvaks hommikusöögiks.

Tänase päeva sihtpunktiks on “kullapealinn” Aldan, läbida tuleb enam kui 400 kilomeetrit. Seetõttu teeme vaid paar lühikest peatust: Buluusi liustikul ja Nižni Kuranahi kullakaevanduses.

• E 13 aug Aldan – Orotšen Vtoroi – Orotšen Pervõi – Bolšoi Nimnõr – Bolšoi Hatõmi – Tšulman – Serebrjanõi Bor – Nerjungri. 8−19 °C, õhurõhk 936 mbas, suhteline õhuniiskus 81%, kõrgus merepinnast 650 m

• T 14 aug Nerjungri – Berkakit – Ijengra – Nagornõi – sisenemine Amuuri oblastisse – Tõnda

• K 15 aug Tõnda – Solovjovsk – sisenemine Zabaikalski kraisse – Amazar

• N 16 aug Amazar – Žireken – Tšernõševsk – Bogomjagkovo – Tšita

• R 17 aug Tšita – Doroninskoje – Hilok

• L 18 aug Hilok – Zakulta – Novopavlovka – Baljaga – Petrovsk-Zabaikalski – sisenemine Burjaadi Vabariiki – Novoiljinsk – Ilka – Zaigrajevo – Onohoi – Ulan-Ude – Ivolga datsan

• P 19 aug Ivolga datsan

• E 20 aug Ivolga datsan – Ulan-Ude – Verhnjaja Berezovka – Ulan-Ude

• T 21 aug Ulan-Ude – Tataurovo – Iljinka – Troitskoje – Selenginsk – Kamensk – Babuškin – Tanhoi – Võdrino – sisenemine Irkutski oblastisse – Baikalsk − Utulik

• K 22 aug Utulik – Muravei – Sljudjanka – Kultuk − Aršan

• N 23 aug Aršan – Kultuk – Irkutsk

• R 24 aug Irkutsk – Usolje-Sibirskoje – Zalari – Zima – Tulun

• L 25 aug Tulun – Nižneudinsk – Oblepiha – Taišet

• P 26 aug Taišet – sisenemine Krasnojarski kraisse – Nižnjaja Poima – Nižni Ingaš – Kansk – Krasnojarsk

• E 27 aug Krasnojarsk

• T 28 aug Krasnojarsk – Ovsjanka – Divnogorsk – sisenemine Hakassia Vabariiki – Znamenka – Tšernogorsk – Abakan

• K 29 aug Abakan – sisenemine Krasnojarski kraisse – Minussinsk – Jermakovskoje – Tanzõbei – Lääne-Sajaanid – Aradan – sisenemine Tõva Vabariiki – Turan – Aržaan – Turan – Ujukski ahelik – Kara-Hak

Reis jätkub saidil Siber-Mongoolia 2018 II etapp ja lihtsaim viis sinna jõudmiseks on klikkida sõnal jätk.


I etapi meeskond

Hannes Loopere, Toonart Rääsk, Kaido Kepp, Silver Siilak, Sander Starast, Inga Karu, Tiina Jokinen, Peeter Vähi

LogoToyota       Imagetext      LogoTacticalFoodpack       LogoOsakond       ERGO Logo      LogoWrapit

Tänu: Toyota Baltic AS, Lexus Tallinn, 4x4kool.ee, Matkasport, Aimar Ventsel, Jaanus Piirsalu, Väino Laisaar, Aigar Ojaots, Boris Leikin

Vaata ka Siiditee tuur, African Round ja Arktika-Antarktika 2010