SIIDITEE TUUR 2007

BLOGI

Grupp eestlasi püüab taasavastada Siiditeed ja sellega piirnevaid iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid, ohtlikke paiku... kulgedes radadel, mida mööda on kunagi astunud säärased legendaarsed valitsejad ja maailmarändurid nagu Aleksander Suur, Tšingis-khaan, Marco Polo, Nikolai Roerich. Koos kõrvalepõigetega läbitakse ligi 25.000 km. Käesolevale saidile ilmuvad järk-järgult faktid ja lühikirjeldused läbitud marsruudist, mis suure tõenäosusega ei lange kokku algselt kavandatuga. Kindlasti tuleb ette teatud tõrkeid andmete saidile ilmumise regulaarsuses, kuna läbitakse paiku, mis on väljaspool e-levi. Samuti antagu siiditeelistele andeks järgneva teksti viimistlematus, sest enamasti tuleb ülestähendused läbitud teekonna kohta arvutisse sisestada 10–15 minutiga.

Esialgselt kavandatud marsruut ja ajakava
Meeskond

Ettevalmistus • Sept • Okt • Nov

E 9 juuli: SILK 1, SILK 2 ja SILK 3 numbrimärkidega Land Cruiserite sümboolne ärasaatmine Tallinna Raekoja platsilt

Enne džiipide paigutamist merekonteineritesse otsustame Männiku karjääris katsetada reisiks kohandatud Toyota Land Cruisereid vihmasaju saatel järskudel tõusudel ja langustel, aga ka halva läbitavusega pehmel liivasel pinnasel. Maasturid sooritavad “eksami” suurepäraselt. Vaid ühe neist – numbrimärgiga SILK 1 – suudab Jaanus paksus liivas põhja peale kinni sõita, kuid selle väljatõmbamiseks ei kuluta SILK 3 kümmetki minutit. Esmamulje põhjal tundub, et Land Cruiser on igati õige valik.

N 19 juuli: “Must päev” reisi paberlikes asjaajamistes

Selgub, et tollideklaratsioone koostav ametnik unustas dokumentidesse märkida merekonteinerite numbrid, samuti vormistas dokumendid nõnda, otsekui saadetaks Toyota maasturid Hiinasse müügiks. Teiseks, džiipide Hiinasse saatmisega tegelev firma teatab ootamatult, et autod on võimalik saata üksnes Tianjini, enam kui 900 km kaugusele Luoyangist, meie reisi tegelikust alguspunktist.

P 29 juuli: Matkasaabaste sissekäimine

Mitte üksnes uued autod ei vaja sissesõitmist, sissekäimist vajavad ka uued mägimatka saapad. Vältimaks ville ja veritsevaid jalgu Kailashi nõlvadel ning mujal mägedes, otsustavad Aigar, David ja Raivo korraldada Solomoni saabaste sissekäimise ja -jooksmise, esialgu kergemates oludes – Aegviidu kandis. Piirdudes 24 kilomeetriga.

T 31 juuli: Afganistan ja Iraak – jah või ei?

Tänaseks on Tiina jõudnud lahendada hiljutised segadused dokumentide ja viisadega. Ent lahendamist ootab palju tõsisem probleem... Siiditee Tuuri marsruuti kavandades on kaks kõrge riskifaktoriga riiki – Afganistan ja Iraak – olnud algusest peale küsimärgi all. Jätkuvad uudised lõhkevatest pommidest, pantvangidest ja nende tapmistest teevad ettevaatlikuks. Afganistani osas oleme konsulteerinud kohalikega, samuti Eesti Afganistani-spetsialisti, teabeohvitser Viljar Kurega. Kuigi meid manitsetakse ettevaatusele, ei jää neist jutuajamistest siiski muljet, et Afganistani minek on lauslollus. Kurvem on lugu Iraagiga. Isegi meie ammune sõber, Lähis-Ida suurepärane tundja Bisher al Issa on loobumas meile tõlgi ja teejuhi teenuse osutamisest, kuna peab seda liiga ohtlikuks. Ka teised potentsiaalsed teejuhid ütlevad “ei”, kolm katuseantennide ja katuseboksidega varustatud kuld-metallik Land Cruiserit olevat liiga silmatorkavad ning seega igati potentsiaalsed rünnakuobjektid. Peeter viibis möödunud Iraagi-Iraani sõja ajal kuu aega Bagdadis, Babülonis, Tikritis ja Mosulis, tol korral läks kõik õnneks, aga kas Jumal kaitseb ka teist korda? Kas on mõtet riskida? Lähipäevil tuleb vastu võtta otsus.

R 17 aug: Viisad... viisad...

Endiselt käib pidev suhtlemine saatkondadega. Käes on Hiina ja Türgi viisad, parandused on tehtud Afganistani ja Iraani viisades. Kahjuks saame eitava vastuse turistiviisade taotlusele Türkmenistanilt. Iraaki sisenemise asemel oleme otsustanud valida lõunapoolse ümbersõidu Bahreini, Saudi Araabia ja Jordaania kaudu. Tiina, kelle õlul on valdav osa suhtlemisest saatkondadega, alustas järelpärimistega Saudi Araabia viisa kohta. Ent see oli viga – naine ja suhtleb saatkonnaga!? See ei lähe selle riigi puhul kohe mitte. Asja võtab üle Peeter, ehk on tal rohkem õnne.

N 30 aug: Reisigrupi viimane kohtumine enne reisi

Reisigrupp koguneb viimast korda enne Siiditeed Rahvusooperisse “Estonia” vaatama festivali “Orient” egiidi all toimuvat Tianjini Muusika- ja Tantsuteatri etendust “Purpurne bambus”, et juba elada sisse Hiina meeleolusse.

P 2 sept: Lahkumine Eestist

Lahkume kodust lennuga Tallinn – Stockholm – Peking. Algne meeskond on hetkel vähenenud 1 liikme võrra, äkitselt esilekerkinud töökohustuste tõttu jääb maha Priit, kes loodab meiega ühineda septembri teises pooles Ürümqis.

E 3 sept: Saabumine Pekingisse

Lennujaamas kohtume Ingaga, kes on paar päeva tagasi Pekingisse saabunud, samuti meie hiina tõlgi ja teejuhi Yang Chiga.
Need, kes mäletavad 80ndate või 90ndate aastate Pekingit, ei tunne linna ära. Pealinna areng on ülikiire, eriti nüüd – valmistudes 2008 a olümpiamängudeks. Peale hingetõmbepausi asume teele raudteejaama poole, et sõita Luoyangi.

T 4 sept: Saabumine Luoyangi

Luoyang (hiina k 洛陽), endise nimega Chengzhou, üks neljast iidsest Hiina pealinnast, on tähelepanuväärse ajalooga.  Luoyang on olnud “keskriigi” pealinnaks 13 dünastia ja 96 valitseja ajal, kokku 1529 aasta jooksul.
Ilm sajune, pilves, ca 24˚C.

K 5 sept: Luoyang – Shaolini klooster – Luoyang

Luoyangist umbes 75 km kaugusel asuv Shaolini klooster on tuntud võitluskunstide poolest. Silma torkab tohutu kontrast: ühelt poolt kloostrimüüride vahel valitsev vaimne õhkkond, teiselt poolt kloostri vahetus naabruses asetleidev vilgas kommertstegevus. Võitluskunstidest on saanud show, koolkonna ühest rajajast, Bodhidharmast ehk hiinapäraselt Putidamost (hiina k 菩提達摩) on saanud trademark. CDd, DVDd, kung fu (hiina k 功夫, gōngfu) demonstratsioonesinemised, rullmaalid, palvehelmed... – kõik müügiks, ja äri näib õitsevat.
Ilm sademeteta, pilves, ca 20–22˚C.

N 6 sept: Luoyang

Maasturid ei jõua tolliformaalsuste tõttu tänaseks kohale, nagu oli algselt planeeritud, lahkumine Luoyangist tuleb päeva võrra edasi lükata ja see viivitus hiljem tasa teha. Üksnes kerget lohutust pakub teadmine, et paljud varasemad rännumehed – olgu siis Nikolai Roerichi ekspeditsioon, “Rolling Estonians” või keegi muu – on tolliprobleemide lahendamist pidanud ootama palju kauem, mõnikord koguni kuid. 
Ilm pilvitu, ca 25–26 C˚.

R 7 sept: Luoyang – sisenemine Shaanxi provintsi – Terrakota sõdurite muuseum – Xi’an 410 km

Xi’an (hiina k 西安), endise nimega Chang’an (‘igavene rahu’), tänase Shaanxi (hiina k 陝西) provintsi pealinn, on üks tähtsamaid linnu Hiina pikas ajaloos. Ta on olnud pealinnaks 13 dünastia ajal, sealhulgas Zhou-, Qin-, Lääne-Han- ja Tang-dünastiad.
Ilm udune, vihmane, 18–24˚C.

L 8 sept: Xi’an (Suur Metshane pagood, Muslimite kvartal, Suur mošee, Siiditee monument) – Baoji 170 km

Xi’an jätab äärmiselt sümpaatse mulje, siin on ühinenud moderne metropol ja aastatuhandete vanune traditsioon. Kuigi islamiusulised huid moodustavad Xi’ani elanikest vaid tühise osa, on nende kultuuri mõju siiski märgatav, eriti muslimite kvartalis ja Suure mošee ümbruses.
Selgub, et kogu reisiseltskond on üsnagi sportlik. Pea kõik – eesotsas “treenimise maailmameistri” Raivoga – käivad jooksmas, tavaliselt 5–10 km päevas, või võimaluse korral jõusaalis. See asjaolu annab lootust, et füüsilist vastupidavust nõudvad reisi osad, eriti jalgsimatk Tiibetis, kulgevad ehk lihtsamalt.
On ju Siiditee oma nime saanud eelkõige siidikaravanide kulgemise tõttu Hiinast Vahemeremaadesse. Teekond oli raske ja ohtlik, ent kuuldavasti olevat kaupmehed saanud rikkaliku tasu – umbes 10-kordse kasumi. Proovime, kas see toimib ka tänapäeval: ostame Xi’ani siidimanufaktuurist siidi 680 yuani eest, mis võrdub umbes 1020 Eesti krooniga. Me pole küll kaupmehed, aga otsustame oma ostu maha müüa Istanbuli turul. Kui kasumikoefitsent on endine, siis peaks meie siidi hinnaks Istanbulis kujunema umbes 10 200 EEK.
Ilm udune, vihmane, ca 18˚C.

P 9 sept: Baoji – Long Xian – sisenemine Gansu provintsi – Pingliang – sisenemine Ningxia provintsi – sisenemine Gansu provintsi – Lanzhou 551 km

Üllatav on näha, et maapiirkondades, eriti Gansu (hiina k 甘肅) provintsis, elab üsna palju inimesi koobastes. Mäenõlvade liivakivisse või savisesse pinnasesse koobaste kaevamine tundub olevat majade ehitamisest lihtsam. Piilume neist mõnesse, need on silma järgi hinnates 3 m laiad, 7 m sügavad ja 4 m kõrged, koopasuu suletud puust uksega, selle kohal aken, nurgas midagi pliidisarnast, keskel tulease, suits näib väljuvat aknast.
Ilm selgem kui eelmistel päevadel, kohati siiski vihm, 16–20˚C.

E 10 sept: Lanzhou – Huang he (Kollane jõgi) – Hekou – Tianzhu – Wuwei – Hiina müür – Shandan – Zhangye 519 km

Lanzhou (hiina k 蘭州) hämmastab oma mastaapsusega, peaks ju olema kõigest üks provintsilinnake. Alles Hiinas hakkab paljudele meist kohale jõudma arusaam Eesti tegelikust väiksusest, meie “mikroskoopilisusest”. Küll aga on Lanzhous, nagu paljudes teisteski Hiina miljonilinnades, äärmiselt häiriv õhu saastatuse tase. Kohati on raske vahet teha, kas on tegemist udu, sudu või nende kombinatsiooniga.
Zhangyesse jõuame alles hilisõhtul. Otsustame, et hilisõhtuseid pimedas sõitmisi peaks edaspidi võimalusel vältima, sest see pole ohutu. Hiinas ei lülitata autotulesid sisse isegi hämaras, seda tehakse üksnes lauspimeduse saabudes. Samuti ei kasuta jalakäijad ega jalgratturid helkureid.
Kui Pekingis, Shanghais, Hong-Kongis ja idaranniku suurlinnades on kuidagi võimalik hakkama saada inglise keelega, siis nüüdseks oleme jõudnud juba provintsi, kus aitavad üksnes need vähesed häda sunnil selgeksõpitud hiinakeelsed sõnad, mida täiendab ilmekas kehakeel. Kui tõlki parasjagu käepärast pole, siis lausa nälga me ei jää, aga vähimatki vestlust kohalikega kahjuks arendada ei suuda.
Ilm vahelduv, ca 18–20˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast ca 1380–2950 m.

T 11 sept: Zhangye – Jiuguan – Jiayuguan – Hiina müür – Yumen Zhen – Anxi – Dunhuang (Minghoshan) 607 km

Selgub, et Kaidol ja Priidul puuduvad eriload Tiibetisse sisenemiseks. Nende hankimiseks on tarvis ülikiiresti e-mailida Pekingisse nende passide koopiad. Teeme teel peatuse, et luua SATi abil netiside Pekingiga, kahjuks meie katse ei kanna vilja. Põikame sisse Gaotai linnakesse, kust meil läbi ponnistuste õnnestub passikoopiad siiski Pekingisse saata. Seni koguneb meie Land Cruisereid uudistama umbes poolsada uudishimulikku, kes paistavad silma heasoovlikkuse ja sõbralikkusega, nagu ka enamik teisi hiinlasi, keda oleme senisel teekonnal kohanud.
Läbime Anxi, mis on oluline paik selle poolest, et siin hargnevad Siiditee lõuna- ja põhjapoolne trass. Kuigi oleme valinud põhjaharu, pöörame esialgu siiski vasakule, lõunaharule, et külastada selliseid paiku nagu Dunhuang ja Yumenguan. Teeolud on üllatavalt head, seetõttu jõuame Dunhuangi enne pimeduse saabumist.
Ilm vahelduv, 15–25˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast ca 1020–1690 m.

K 12 sept: Mogao koopad – Mingsha düünid 54 km

Mogao grotid ehk Tuhande Buddha koopad – see on midagi erilist. Vaevalt eksisteerib maailmas suurejoonelisemat budistliku kunsti galeriid. Vaatamata maavärinatele, erosioonile ja inimeste destruktiivsele tegevusele on 492 koobastemplit suhteliselt hästi säilinud.
Päeva teises pooles üürime kaamelid, kellega kulgeme mööda Mingsha “laulvaid” liivadüüne (pildil) kuni Poolkuu järveni. Laulvaid? Jah, tuulise ilmaga tekitab õhuvool kokkupuutel liivaga kõrvulukustavat heli, mida meil kahjuks ei õnnestu kogeda.
Ilm pilvitu, peamiselt tuulevaikne, 16–26˚C

N 13 sept: Dunhuang – Yumenguan – Luobubo “deemonlik linn” – Dunhuang 369 km

Dunhuangist (hiina k 敦煌) välja sõites paistavad teelt kõrged liivaluited ja selle taga mäeahelik, mille tipud säravad hommikupäikeses. Kuigi teede kvaliteet on Hiinas üldiselt hea, muutub Yumenguani viiv asfalttee sedavõrd auklikuks, et otsustame teelt lahkuda ja sõita mööda Gashun Gobi kõrbeliiva. See tekitab küll tohutuid tolmupilvi (mistõttu peame õhtul autosid pesema), kuid on siiski sujuvam ja autode “tervisele” vähem ohtlik.
Hotellist eemalolekul tutvub keegi Tiina ja Peetri sülearvutite sisuga. Ehk mõni uudishimulik toakoristaja? Ei, pigem... Jätkem siiski esialgu välja ütlemata ennatlikud mõtteavaldused.
Ilm täiesti pilvitu, lagedal kõrbeliival üsna tuuline, 16–30˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast ca 820–1080 m.

R 14 sept: Dunhuang – Hongliuyuan – sisenemine Ida-Turkestani – Xingxinhxia – Hami 430 km

Teel Dunhuangist Hamisse hakkab olustikus hiinalikkus vähenema, järjest enam ilmnevad Sise- ja Kesk-Aasia mõjud. Juba näeme esimesi jurtasid. Lisaks hiinakeelsetele teeviitadele ja reklaamidele on ilmunud paralleelselt ka uiguurikeelsed, kirjutatuna araabia tähtedega. Kuigi valdav osa teeäärsest maastikust on viljatu kõrb või mägismaa, jäävad silma mitmed viinamarjakasvandused. Melonisaak on selles piirkonnas juba koristatud, tee ääres on müügiks välja pandud virnade kaupa Hami meloneid, mis on üks hinnatumaid melonisorte. Hamile lähenedes paistab teest paremal lumiste tippudega ahelik.
Meiega samas hotellis peatub reisiseltskond Malaisiast, kes projekti “Silk Road – Tibet Adventure” raames on läbimas Siiditee Hiina ja Pakistani osa, tehes vahepeal sissepõike Tiibetisse.
Ilm päikesepaisteline, 20–35˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast ca 795–1840 m.

L 15 sept: Hami – Shanshan – Bizakliki Tuhande Buddha koopad – Leegitsevad mäed – Turfan 417 km

Hommikust sööme kohalikus muslimite restoranis, mille menüü erineb tavalisest hiina köögist vaid sealiha puudumise võrra.
Endiselt on tee ääres viinamarjakasvandused ning rohkesti kuivateid, kus valmivad eriti magusad ja seemneteta rosinad.
Põikame sisse kahele kalmistule. Neist esimesel on hauakääbasteks koonilise kujuga ca 4 m läbimõõduga ja ca 2 m kõrgused punastest tellistest kuhilad. Mõne ees on araabia või hiina kirjamärkidega raidkirjad, annetatud toit, tulease vm. Tähelepanu äratab mõne kuhila otsa asetatud rist. Tekib küsimus: kas tõesti on muslimite kalmistule maetud mõni kristlane või kaunistab rist muslimi hauda? Teine surnuaed on hoopis erinev: lagedal väljal on hulk savisest ja liivasest pinnasest valmistatud hauakääpaid, mõnede – arvatavasti jõukamate perede hauad asuvad omakorda kupliga mausoleumi-laadses ehitises.
Külastame Bizakliki Tuhande Buddha koopaid. Usundiloo seisukohalt on need huvipakkuvad, ent peale Longmeni ja Mogao grottide nägemist ei avalda need erilist muljet, Buddha-kujud on ära viidud, suur osa freskosid hävinud.
Ilmnevad mõned kergemad tervisehäired, kellel köha-nohu, kellel kõhuhädad.
Õhtul külastame Turfani Muqamiteatri etendust. Uiguuri traditsiooniline muusika ja tantsud on atraktiivsed ja huvitavad, esitus professionaalne, norida võiks vaid helitehnilise küljega.
Ilm on äärmiselt muutlik, umbes tunni jooksul langeb temperatuur 24 kraadilt 9 kraadile. Temperatuuri langusega kaasneb tugev tuul, aeg-ajalt vihm ja hiljem ka liivatorm. SILK 2 katuseboksi kinnitused ei pea tuulele vastu ja neid tuleb teel kinnitada. Meieni jõuavad kuuldused, et eile olevat politsei tee tugeva tuule tõttu liikluseks sulgenud. Täna on igatahes tee avatud, aga igaks juhuks vähendame sõidukiirust, et vältida mõne ootamatu iili tõttu teelt kõrvalekaldumist (üleeile nägime üht tuulega teelt paiskunud veoautot).

P 16 sept: Turfan – Gaochangi linna varemed – Karezi kaevud – Turfan 175 km

Külastame Gaochangi linna varemeid, Tang-dünastia (618–907) aegseid matmispaiku vaatamiseks väljapandud kuivatatud surnukehadega, Karezi iidset veevärgisüsteemi, samuti vaatleme Leegitsevaid mägesid ehk Kiziltagi (‘punased mäed’). Karezis mängib üks uiguuri rahvariietes noormees meile pikakaelalisel 5-keelsel tänbüril paar viisi, ta mängutase pole kuigi kõrge.
Õhtust sööme tüüpilises uiguuri söögikohas, kus laudade asemel on lavatsid, nagu Kesk-Aasiale omane. Teatud reservatsioonidega võiks väita, et mida kaugemale läände, seda enam väheneb nii üldises olustikus kui ka toidukultuuris Hiina mõju, eriti väljaspool linnu. Riisi on toidulaualt välja tõrjunud nan, tundur-ahjus küpsetatud valge leib. Pea kõik kannavad peas tuppat, mütsikest, mida enamik eestlasi teab ilmselt tübeteika nime all. On omamoodi loogiline, ent siiski üllatav, et Uiguuria – maa, rahvas, kultuur, olustik – sarnaneb sedavõrd endise Nõukogude Liidu Kesk-Aasia osale. See võrdlus tugineb küll 1990ndate alguse Kesk-Aasia kogemusel, ent peab eeldatavalt paika ka praegu.
Ühes külakeses püüab Aivo videolindile salvestada nan-leiva küpsetamist, astudes samal ajal tundur-ahju tuleaseme servale ja tekitades sellega jalale põletushaava. Õnneks on meil kaasas elukutseline arst – Inga, kelle alates Ürümqist vahetab välja Priit.
Ilm päikesepaisteline, soojem septembri keskpaiga keskmisest, 24–31˚C, päikesetõus 7.44, loojang 20.11.

E 17 sept: Turfan – Ürümqi 189 km

Enne väljasõitu Ürümqisse (uiguuri k ئۈرۈمچی) teeme lühivisiidi Emini minareti (Sugongi pagood) juurde, käime ka selle juurde kuuluvas mošees. See on tegutsev pühakoda ja samas muudetud turistiatraktsiooniks, sinna müüakse pileteid, sissekäigu juures paiknevad suveniiride müügiletid, palvetamisruumi võivad siseneda ka naised, isegi lühikestes pükstes.
Tee Turfanist Ürümqisse on väga hea, siin võiksime sõita üsna kiiresti, kuid järgime siiski Toyota Balticu soovitust mitte sõita uute autodega kiiremini kui 140 km/h. Maantee kulgeb üle Tjan-šani aheliku madalama osa, tõustes mitte kõrgemale kui 1250 m merepinnast.
Ülalpool on öeldud, et mida kaugemale läände, seda vähem on märgata han-hiina mõjusid. Loomulikult ei käi see tööstuslinnade ja Xianjini provintsi pealinna Ürümqi kohta, sest suurema osa nende elanikest moodustavad just han-hiinlased. Ürümqi keskele on kerkimas tõeline city mitmekümnekorruseliste majadega. Uusehitised tunduvad olevat kvaliteetsed ja näevad head välja, ent 60–70ndatest pärit 5-korruselised paneelelamud pole kuigi kadestamisväärsed.
Tänasega lõpeb Siiditee Tuur 2007 Inga jaoks, kes naaseb Shanghai kaudu Eestisse. Soovime talle õnnelikku kojujõudmist! Hilisõhtuse lennuga peavad aga Pekingist Ürümqisse jõudma meie 2 uut reisikaaslast, Kaido ja Priit, kellega koos juba homme jätkame Siiditeel lääne suunas. Aga just praegu saabub teade, et nende lend hilineb.
Ilm vahelduvalt pilves, sademeteta, ca 20–28 C˚.

T 18 sept: Ürümqi – Tjan-šani mäed – Bosteni järv – Yangqi – Korla 477 km

Tänase kuupäeva esimesel öötunnil jõuavad Ürümqisse Kaido ja Priit, et jätkata teekonda koos meiega.
Päevaplaaniks on kavandatud sõit üle Tjan-šani aheliku Houxia, Balguntay ja Hejingi kaudu Korlasse, teekonna kogupikkuseks on arvestatud 319 km. Ürümqist välja sõites tekib ühel teeristil kõhklus ja meie teejuht küsib teed kohalikelt autojuhtidelt. Sõidamegi autojuhtide ja teejuhi näpunäidete kohaselt. Mõnekümne kilomeetri järel hakkab Peeter jõudma veendumusele, et oleme teel vales suunas. Teinud maanteel kiirkoosoleku otsustame siiski, et ei hakka tagasi pöörama, sõidame Korlasse suure ringiga, kuigi tee tõotab tulla igavam, pikem ja teemaksude võrra ka kulukam. Ainsaks positiivseks küljeks on tee hea kvaliteet.
Näeme 3 tiibeti stiilis stupat, mille ees on kiviplaadid tiibeti- ja mongolikeelsete raidkirjadega. Stupad tunduvad pärinevat 30–40 aasta tagusest ajast, aga on piisavalt lagunenud. Arvukad teivaste külge kinnitatud palvelipud annavad tunnistust sellest, et piirkonnas leidub budiste ka täna. Omamoodi pitseri vajutab budistlikele kultusrajatistele metallväravat kaunistav suur roostes viisnurk, mis võis kunagi olla punane.
Varajasel õhtupoolikul teeme maanteelt kõrvalepõike Bosteni järve äärde. See asub 1048 m kõrgusel merepinnast ja laiub idast läände 58 km. Kalurikülas ostame äsja randunud kaluritelt 4 erinevat kala – rookala, karpkala, lootoskala ja jaapani kala, kokku 8 kg, ning laseme need sütel grillida. Koos 4 nan-leivaga moodustavad need meie lõuna- ja õhtusöögi.

Ilm pilvitu, 17–30˚C, Yanqi ja Korla piirkonnas satume jälle sudusse, kus nähtavus on ka väljaspool linna alla 1000 m.

K 19 sept: Korla – Luntai – Kizili Tuhande Buddha koopad – Kuqa (Kuche) 436 km

Autotee Korlast lääne suunas pole lai, ent on endiselt hea. Kõik meist pole veel harjunud siinse liikluskultuuriga ja seetõttu tekib teel paar ohtlikku olukorda.
Sudu on muutunud veelgi tihedamaks, nähtavus on vähenenud 500–800 meetrile. Päikest on võimalik vaadata ilma tumedate prillideta, see paistab nagu läbi suitsuklaasi. Raske on aimata sellise totaalse sudu põhjuseid – kas üksnes tööstusest tulenev saastus või mängivad seejuures rolli ka teatud looduslikud faktorid nagu peen liivatolm ja loomulik vine.
Õhtul tekib idee, et ehk jätaksime ööbimise Aksus vahele, läbiksime homme 730 km ja sõidaksime kuni Kashgarini. Hommik on õhtust targem...
Ilm hea, õhk kuiv, 21–28˚C.

N 20 sept: Kuqa – Aksu – Sugun – Kashgar 731 km

Kuna kaldume ikkagi otsuse poole jõuda täna Kashgari (uiguuri k قەشقەر), siis tõuseme tublisti enne päikesetõusu, pakime seljakotid autodesse juba enne hommikusööki, et asuda võimalikult vara teele. Hotellist väljudes piirab meid sisse Hangzhoust pärit 22-liikmeline delegatsioon, kuhu kuuluvad siiditootjad, kunstnikud, muuseumitöötajad, ajakirjanikud, teleoperaatorid. Ka nemad on läbimas Siiditee Hiina osa, eesmärgiks teha promot ideele, et Siiditee kui niisugune võetaks UNESCO kultuuriväärtuste hulka. Loomulikult on neil heameel kuulda, et ka Eestis tuntakse Siiditee vastu huvi. Nad pildistavad, teevad paar intervjuud, vahetavad meiega kontakte, paluvad meiepoolse tervitus-autogrammi oma kaunile siidkangale. Hiinas on kalligraafia olnud oluline kunstiliik juba pikki aegu, see kuulub hea hariduse juurde. Meil säärane traditsioon peaaegu puudub, seetõttu meie parimgi püüe midagi ilusat jäädvustada mõjub varesejälgedena siidkangal.
Umbes poolel teel näeme sadu ja sadu 2-rattalisi eeslikaarikuid ühes kindlas suunas vuravat. Lõpuks jõuame ka nende sihtpunkti, see on tohutu turg, kus on ühinenud traditsioon ja kaasaeg. Seal ostetakse ja müüakse toitu, loomanahku, käsitöötooteid, aga samas on saadaval seesama odav Hiina kaup, mis 90ndate Kadaka turulgi.
Lisaks eeslikaarikutele veerevad teel hirmuäratavalt suured autokoormad, aeg-ajalt pudeneb neist teele midagi vati sarnast, küllap puuvill. Teatavasti toodab ju Uiguuria “musta ja valget kulda” – naftat ja puuvilla. Järgneme ühele hiigelkoormale ja pöörame sisse ühte puuvillatööstusse, mis – nagu hiljem selgus – on eraomand. Erakapital mängib Hiina kiiresti arenevas majanduses järjest suuremat ja suuremat rolli.
Ilm hea, kergelt pilves, õhk kuiv, 21–28˚C. Päikesetõus 8.14, loojang 20.28. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 965–1505 m.

R 21 sept: Kashgar

Hommikul teeme mõnetunnise jalutuskäigu vanalinnas, mis paikneb 2 km² suurusel maa-alal, kus on umbes 2000 majapidamist 10 000 elanikuga. See pole muuseumilaadne ekspositsioon, vaid oma eheduses eksisteeriv ja hingav linn. Linna keskosa, nagu idamaadele omane, on nagu üks suur bazaar.
Homseks olime kavandanud sõidu Kashgarist Hotanisse. Täiesti ootamatult, umbes poole üheksa paiku õhtul teatab meile Yang Chi, et ta ei tule meiega tõlgi ja teejuhina kaasa Tiibetisse, tema asemel tuleb hoopis keegi teine Ürümqist ja saabub Kashgari alles homme hilisel pärastlõunal. Miks selline vahetus ja miks nii äkki? Igatahes peame oma ärasõidu ühe päeva võrra edasi lükkama.
Ilm hea ja soe, sademeteta, kerge pilvitus, eelmiste päevade vine kadunud. Kuna kogu Hiinas kehtib üks kellaaeg, siis Kashgaris on kell juba ligi 3 tundi tegelikust “õigest” ajast kõrvale kaldunud: päike tõuseb 8.44 ja loojub 20.53.

L 22 sept: Kashgar

Aigar, Kaido, Priit ja Leonid teevad päeva esimeses pooles jalgsimatka väljaspool linna, peamiseks eesmärgiks mägisaabaste täiendav sissekäimine.
Oleme võlgu nende ees, kes on otsustanud jälgida Siiditee Tuuri kulgu käesoleva saidi vahendusel. Viimati pääsesime internetti Ürümqis, nüüd loodame oma võla heastada Kashgaris, kus oleme mitu päeva kohapeal. Kuigi hotellis puudub business center, on hotelli direktor üpris lahke ja pakub oma kabinetis kasutamiseks mingit lisaseadet, mis peaks tagama meie sülearvutile juhtmeta ühenduse. Meie arvutid suhtlevad vaid inglise keeles, mida hotellidirektor ei mõista, ja vastupidi – tema wireless-seade kuvab ekraanile hulga hiinakeelset infot, millest meie midagi aru ei saa. Nõnda jääbki katse tulemusteta. Asume järgmisele katsele, leiame avaliku internetipunkti, ent seal kerkivad meie ette 2 takistust. Esiteks, interneti kasutajatelt nõutakse passi esitamist, kuid see dokument pole parasjagu meie käes. Ja teiseks, seal saab kasutada ainult kohalikku arvutit, isikliku laptopi juhtme külge ühendamine on keelatud. Jääme lootma paremaid interneti-võimalusi Hotanis, sest järgnevatel päevadel Tiibeti kõrgmägedes vaevalt seda võimalust on.
Ilm meeldiv, mitte liiga külm ja mitte liiga soe, pilvitu. Õhtul puhkeb korraks tugev tuul, mis täidab nina ja silmad liivatolmuga, majade ja tänavate kohal lendlevad kilekotid, igasugune rämps ning mingi kuuri katuse küljest kistud plekk.

P 23 sept: Kashgar – Yengisar – Yarkant (Shache) – Zepu – Kargilik (Yecheng) – Sagan – Moyu (Karakax) – Hotan 530 km

Hommikul jätame hüvasti oma senise tõlgi ja teejuhi Yang Chiga ning kohtume uuega, väikest kasvu Ürümqist pärit noormehe Guo Zhihongiga.
Päeva alustuseks teeme tunnise peatuse nn pühapäevaturul, mis leiab aset üsna suurel territooriumil ja kus ostetakse-müüakse lambaid, lehmi, kitsi, jakke, kaameleid, kodulinde, samuti põllusaadusi – meloneid, arbuuse, viinamarju, rosinaid, maitseaineid. Igati võimas ja eksootiline. Silma hakkab loomade julm kohtlemine karjakasvatajate poolt. See ei käi üksnes Kashgari turu kohta, loomade julma kohtlemist võime näha nomaadide puhul paljudes maades. On arusaadav, et inimkond tarvitab toiduks liha, valmistab kõikvõimalikke tooteid villast ja nahast, kasutab loomade tööjõudu... Oleks humaanne tänutäheks suhtuda loomadesse respektiga.
Oleme tunnistajaks ka ühele surmaga lõppenud liiklusõnnetusele.
On ehk vara teha mingeid üldistusi, aga esmapilgul tundub Siiditee lõunatrass erinevat põhjatrassist mitmes mõttes: tee on kitsam, liiklust on vähem, tööstust on vähem, õhk on puhtam.
Hotanisse jõuame sealse pühapäevaturu lõputundidel, kesklinn on inimestest, autodest ja loomadest ummistunud.
Ilm: vahelduv pilvitus, sademeteta, 16–25˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 1290–1510 m.

E 24 sept: Hotan – Moyu – Sagan – Kargilik – Akmeqit – Mazar 535 km

Hiinas tähistatakse täna sügise algust, pööripäeva. Päeva esimesel poolel käime vaatamas siidi tootmist siidiussidest, samuti nefriidi otsimist jõest. Seejärel ostame Tiibeti reisiks vajalikud ravimid, toiduained, tagavarakütuse kanistrid. On kahetsusväärne, et meil pole 1–2 täiendavat päeva Hotani (uiguuri k خوتەن) jaoks, on ju tegemist äärmiselt olulise paigaga ja kunagise budismikeskusega ajaloolisel Siiditeel.
Tänase teekonna esimene pool kulgeb juba mööda tuttavat teed kuni Kargilikini. Teel näeme metsikuid kaameleid. Sageli on tee liivapilves, pidevalt tekivad tuulispasad.
Võtnud suuna Tiibeti poole, et esmalt ületada Kunluni ahelik, hakkab üsnagi järsult tõusma kõrgus ja langema temperatuur. Lumepiir Kunlunil on umbes 4000 m kandis. Kõrguse tõus, õhurõhu langus ja temperatuuri muutus on sedavõrd järsk, et on inimorganismile raskesti talutav. Paaril siiditeelisel hakkab juba pilt eest kaduma. Jääme öömajale Mazari külas. Täpsemalt öeldes on tegemist Hiina sõjaväe garnisoniga, mille kõrvale on tekkinud peatuspaik veoautojuhtidele, kiosk, restoran ja külalistemaja, kuhu seamegi end sisse. Mõisteid “restoran” ja “külalistemaja” tuleb võtta vägagi tinglikult. Tegelikult asuvad nii restoran kui külalistemaja ühes suures vineerist, linoleumist ja põrandapapist ehitatud kuuris, mille seinte vahelt puhub tuul. Saame üürida 3 tuba: ühe suure toa kahe lavatsiga ja kaks ühe lavatsiga “luksnumbrit”, mis erinevad muuhulgas suurest toast ka selle poolest, et neis ei kõnni ringi kanad, samuti ei säilitata neis diiselkütuse tagavarasid.

T 25 sept: Mazar – Mazarwala – Mazar 58 km

Võtame vastu otsuse, et kuna eile olime teinud liiga suure tõusu, jääme täna Mazarisse aklimatiseeruma ega tõuse kõrgemale. Päeva esimeses pooles teeme paaritunnise jalgsimatka ümbruses, Leonid võtab ette 5-tunnise retke. Õhtul üritame sõita Mazarwalasse ja sealt veel veidi edasi, lootuses näha kõrguselt maailma teist tippu K2. Tee muutub džiipidega vaevu läbitavaks, päike hakkab loojuma, lõpuks loobume ja pöördume külalistemajja tagasi. Leonid otsustab külalistemaja vahetada telgi vastu.
Ilm hea, kerge pilvitus, 3–15˚C, teel kõrgus merepinnast 3450–3670 m.

K 26 sept: Mazar – Xaidulla – Kangziwar – sisenemine Aksai Chini regiooni (Hiina administratsiooni all, kuid millele pretendeerib India) – Dahongliutan ca 242 km

Suurem osa päevast kulub jõudmiseks Mazarist Dahongliutani. 4930 m kõrgusel mäekurul teeme korraks peatuse ja harjumuspäraselt lülitame välja mootorid. See on viga, sest hõredas hapnikuvaeses õhus mootorid enam ei käivitu. Õnneks on meil kaasas SAT-telefonid, Aigar võtab ühendust Toyota-spetsialistidega Eestis, paari tunni pärast saame asjatundlikud nõuanded ja meie reis võib jätkuda.
Kuna ilm on olnud pikemat aega sademeteta ja õhk kuiv, siis teed on ülimalt tolmused, mõnikord on autode järel kilomeetri pikkused tolmupilved. Autod on tolmused nii väljast kui seest, ka riided on liivakarva, samuti meie ise. Loodetavasti ei riku liivatolm meie foto- ja videokaameraid.
Jõudnud Dahongliutani, leiame eest külalistemaja, mis on õige pisut parem eelmisest. Leonid otsustab taas saata öö mööda telgis.
Temperatuur hommikul -5˚C, hiljem päikesepaistel kuni +15˚C.

N 27 sept: Dahongliutan – Tielong – sisenemine Tiibetisse – Sumxi – Domar ca 309 km

Seni kõige õnnetum päev. Hommikul tunnevad Tiina ja Aivo end väga halvasti, ka Laura enesetunne pole kiita, on ilmnenud selged mägihaiguse sümptomid. Aivo teeb ettepaneku edasiliikumise päeva võrra edasi lükata, Tiina puhul tundub olevat õigeim otsus reisi Tiibeti-osa ära jätta ning viivitamatult hakata liikuma allapoole, tagasi Kashgari. Uurime mägedest tagasisaatmise võimalusi, need osutuvad kas liiga keeruliseks või ebamugavaks. Lõpuks otsustame siiski kogu grupiga edasi liikuda Alisse. Ostame kaasa kolm 50-liitrist hapnikupatja, mida sageli kasutavad neil teedel sõitvad autojuhid.
Teel puruneb rehv, ilmselt terava kivi tõttu, aga selle vahetamine on meil juba käes ja ei võta üle poole tunni. Tangime autosid Domaris. See on ehtne tiibetlaste küla, kus kahel pool peatänavat paiknevad madalad majakesed. Küla serval karjatatakse lambaid ja kitsi. On üllatav, et Tiina suudab oma piiratud tiibeti keele oskusega siiski kohalikega suhelda. Peetril õnnestub suhtlemine märksa vähem.
Nüüd aga juhtub halvim, meie kolonnile vastusõitev auto sõidab tolmusel halva nähtavusega teel vastassuunavööndisse ja lihtsalt põrutab otsa SILK 2’le. SILK 2 liikumiskiirus on Domari küla servas väike, ca 40–50 km/h, kuid vastutuleva auto kiirus on küllap suurem, hinnanguliselt 70–80 km/h, seetõttu on mõlema auto kahjustused sellised, et nendega edasiliikumine on absoluutselt võimatu. Avanenud turvapadjad elimineerivad siiski tõsisemad vigastused. SILK 2 roolis olnud Peeter saab kerged vigastused mõlemale põlvele. Tema selja taga istunud tõlk Guo Zhihong väljub intsidendist katkise silmalauga, tegelikult vajaks see paari nõelapistet, kuid meditsiinilist abi pole kahjuks võtta mitmesaja kilomeetri raadiuses. Tiina õlg ja kael saavad kerge põrutuse, Priit peab leppima sinikaga käel. Kutsume ka liikluspolitsei, kes asub 322 km kauguselt Alist teele õnnetuskohta. Kaido, Tiina ja Aigar tegelevad probleemide lahendamisega: politsei, kindlustus, SILK 2 toimetamine turvalisse kohta, uue džiibi rendivõimaluste uurimine jne.
Loomulikult loobume Alisse jõudmise plaanist ja pöördume külaservalt Domarisse tagasi, et otsida tänaseks ööks külalistemaja. Hommik on õhtust targem...
Ilm päikseline, hommikul ja kõrgemal -5˚C, järvedel jääkirme, lombid jääs, pärastlõunal kuni +12˚C.

R 28 sept: Domar – Wüjang – Nyak tso – Rutog – Zhaxigang – Ali ca 233 km

SILK 1 ja SILK 3 asuvad hommikul Ali poole teele, olles pilgeni täis, sest kuidagi on tarvis edasi toimetada varem SILK 2s olnud siiditeelised ja nende pagas. On tunda, et oleme jõudnud lõuna poole, sest Nyak tso lõunakaldal on mitme kilomeetri ulatuses rohetav ala. Lumepiir on Kunluniga võrreldes tõusnud tunduvalt kõrgemale, ka tänase teekonna kõrgematest lõikudest jääb lumepiir ülespoole. Pisut enne Rutogi ootab meid ees positiivne üllatus, valmimisjärgus asfalttee kuni Alini. Tiibeti platoo oludes mõjub see tõelise autostradana.

L 29 sept: Ali

Suur osa päevast möödub sekeldustes: kohalikus migratsiooniametis, politseis, apteegis, Toyota teenindusjaamas (mis õnneks on Alis olemas).
Nädala emotsionaalseks kõrgpunktiks kujuneb vaieldamatult õhtusöök. Mingil imeväel võidame tiibetlastest kõrtsmike usalduse, meile avatakse sala-altar, pakutakse kingitusena kaasa maiustusi, mineraalvett ja arat. Perenaine ei suuda tagasi hoida pisaraid ega valjuhäälset nuttu.
Ilm pilvine, 4–10˚C.

P 30 sept: Ali

Toyota teenindus lubab SILK 2 korda teha 18 oktoobriks. Kindlustusseltsiga Seesam paistavad asjad kahjuhüvituse osas sujuvat.
Jääb aega ka Aliga tutvumiseks. Tegemist on üsnagi kaasaegse ilmega alevikuga, kus ühinevad tiibetlik ja hiinalik, kirevust lisavad ka mõned turul kauplevad muslimid. Oleme nüüdseks Tiibetis juba neljandat päeva ja oleme kohanud vaid kahte Buddha-munka, just siin – Alis.
Üle hulga aja saame sauna. See on kvaliteetne saunakompleks, mis koosneb 3 osast – sinise veega täidetud puust vannid, aurusaun ja soome saun. See, et vaid saunalinaga oma keha varjavad mehed ja naised võivad korraga sauna minna, tundub olevat saunatöötajatele ennekuulmatu. Kombluspolitseid siiski kohale ei kutsuta.
Leonid pajatab sellest, kuidas ta Gröönimaal ära eksis ja 5 päeva üksi, peamiselt sääskedest toitudes tagasiteed otsis.
Hilisõhtuks jõuab kohale autojuht Mr Li, nagu teda meile tutvustati, tulles Mitsubishi Pajero džiibiga, mis peab mõnda aega asendama SILK 2. 
Ilm päikesepaisteline, õhurõhk tõuseb veidi, 2–10˚C.

E 1 okt: Ali – Zhada (Zanda) 222 km

Tee Zhadasse kulgeb algul mööda asfalti, aga edasi muutub vaevu-vaevu läbitavaks. Maastik Zhada lähedal on imeilus, mäed meenutavad katedraale, justkui Gaudi looming.
Miski puruneb Mitsubishi Pajero roolivarda ja pooltelje piirkonnas, see vajab pisiremonti. Paigutame 10 inimest kahte Land Cruiserisse ja jõuame ikkagi Zhadasse. Esmalt külastame kohalikku Buddha-kloostrit, kahjuks on templid juba suletud.
Kogu alevis pole elektrit, seetõttu pole võimalik restoranides toitu valmistada. Pikkade otsingute järel leiame siiski söögikoha, mis saab energiat generaatorist.
Kuna 1 okt on Hiina RV aastapäev, käib sõjaväeosas kõva pidu, valjuhäälditest kostab reibas muusika. Nii sõdurid kui ohvitserid istuvad ümber lõkke ja skandeerivad aeg-ajalt kooris loosungeid.
Ilm päikesepaisteline, temperatuur olenevalt kõrgusest ja kellaajast 2–19˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 3730–5380 m.

T 2 okt: Zhada – Guge varemed – Zhada – Moincēr (Mon Tser) – Darchen 270 km

Kuningas Langdarmaga lõppes Yarlungi dünastia. Ühel selle kuningasoo järeltulijal õnnestus rajada Lääne-Tiibetis oma kuningriik – Guge, mis püsis 1630 aastani. Selle suurepärased varemed ja templid on tänaseni säilinud 18 km kaugusel Zadast. Teel Guge jäänuste juurde jääb SILK 3 porisse kinni, SILK 1 aitab lõpuks hädast välja. Guge puhul pole kahju raisatud ajast ja vaevast, Buddha-templite spirituaalne aura pole ajaga kadunud.
Meieni jõuavad teated Kailashil valitsenud lumetormidest ja pea olematust nähtavusest – umbes 3 sammu.
Tee Zadast Moincērini on erakordselt halb, kohati vaevalt läbitav. Aega kulub rohkem, kui olime arvestanud. Nii nagu eile, nõnda ka täna paistab läänekaares Himaalaja lumine ahelik ja selle majesteetlikult esilekerkivad tipud. Kell 20 hakkab pimenema, aga meil on sõita rohkem kui 100 km. Veidi Enne Darchenit lõhkeb Mitsubishi radiaator. Me ei suuda leida õiget teed. Palkame lõpuks ühe veoautojuhi, kes teab teed ja lohistab meie katkise rendiauto Darchenisse).
Siiditee Tuuri planeerimiseks ja teel orienteerumiseks kasutame peamiselt Saksamaal välja antud “World Travel Atlast”, nii raamatu kui CD kujul. Enamasti vastavad atlase kaartidel märgitud teed tegelikkusele, ka kilometraažis ei esine suuri vigu. Seda ei saa öelda Tiibeti kohta, mitmes teelõigus on teekonna tegelik pikkus 40–50% suurem kaardil märgitust, seetõttu ei pea paika päevateekonna kestuse prognoosid.
Temperatuur olenevalt kõrgusest ja kellaajast -2 kuni +12˚C.

K 3 okt: Darchen – Mt Kailash – Driraphuki (Dirapuk) gonpa (5050 m) ca 20 km jalgsi

  

Palkame 2 šerpat kandma meie ühist varustust: telke, priimust, veekeeduanumat, toitu jne. Priit, Tiina, Jaanus ja Laura palkavad lisaks veel 3 šerpat kandma nende isiklikke seljakotte. (Jääbki segaseks, kas on tegemist šerpa rahvusest inimestega või on “šerpa” kujunenud ka tiibetlasest kandja sünonüümiks.)
Asume hommikul jalgsiretkele ümber püha Kailashi mäe (mõlemal pildil ülal), mõnele meist on see sportlik mägimatk, mõnele palverännak. Teisi palverändureid on vähe, sest ilmastikuolud pole enam kuigi soodsad, tavaliselt eelistatakse maid-juunit.
Lõpuks jõuame 5050 m kõrgusel asuvasse karma kagyu koolkonda kuuluvasse Driraphuki kloostrisse, meie ööbimispaika. Õhtu eel teeme lühivisiidi laama residentsi, anname üle traditsioonilised annetused (kathak, raha).
Ilm on rännakuks soodne, pilvitu, kerge tuul selja tagant, temperatuur olenevalt kõrgusest ja kellaajast -8 kuni 0˚C.

N 4 okt: Driraphuki gonpa – Drölma la (Tārā kuru) – Dzutul-puki (Dzutrül) gonpa (4820 m) ca 25 km jalgsi

Täna on meie kogu reisi üks raskemaid päevi, peame ületama 5660 m kõrguse Drölma la (pildil). Vaid vähestel meie reisiseltskonnast on varasemad kõrgmägede kogemused – Kaido (Elbrus), Leonid (Elbrus), Tiina (Mt Everesti nõlv), Peeter (Mt Everesti nõlv). Umbes poole tunni tee kaugusel ööbimiskohast kogeme midagi, mis kindlasti ei tõsta meie tuju. Mäenõlval istub üks mees... kahjuks jõudis ta eile õhtul elust lahkuda. Nagu meiegi, nii tahtis ka tema tõusta Drölma kurule, ta jõud sai otsa, pöördus tagasi, ent ei jõudnud kloostrini. Samas – ilusam on surra pühal Kailashil kui näiteks autoõnnetuses mõnel kiirteel.
Kui eile oli kerge tuul tagant, siis täna puhub tugev vastutuul. Kuigi lund ei saja, rebib tuul jäätunud lumekristalle õhku ning puhub suhu, ninna, krae vahele... Kuru lähedal langeb lumelaviin, algul on see elevusttekitav, hiljem üsnagi õudne. Meist läheb kõik õnneks mööda. Kurule jõudes tekib lootus, et nüüd läheb asi lihtsamaks – ikkagi allamäge minek. Lootus ei täitu, vastutuul aina tugevneb ja tugevneb, kuigi temperatuur on kõigest umbes -8˚C, puhub külm tuul igast praost sisse ja tekib mulje justkui oleks tegemist vähemalt -20˚C pakasega. Tiina kukub jõejääst läbi ja saab reiteni läbimärjaks. Õnneks jääb järgmise kloostrini minna vähem kui 2 tundi, lisame tempot. Raivo, David, Peeter ja Tiina jõuavad kohale kella 17 paiku, teised paar tundi hiljem. On imetlusväärne, et Raivol jätkub õhtul veel tahtmist ja jõudu võtta ette 13 km pikkune teekond Darchenisse.

R 5 okt: Dzutul-puki gonpa – Darchen ca 13 km jalgsi – Barga – Manasarovari järv 32 km

Jalgsiretk Dzutul-puki kloostrist Darcheni külla on suhteliselt kerge, kuigi endiselt püsib vastutuul. Kõrgematelt nõlvadelt avaneb vaade Kuradijärvele). Lõpuks surume teineteisel kätt, Kailashi retk õnnestus. Darchenis asume taas autodesse ja sõidame Manasarovari järve äärde. Külastame üht sealset nyingma koolkonna kloostrit, jääme peatuma selle külalistemajja. Unistame pesemisvõimalustest, puhtast pesust, soojast toast. Esialgu jääb see kõik unistuseks, sest vaatamata miinuskraadidele pole Tiibetis kombeks eluruume kütta, külalistemaja temperatuur on pea võrdne välistemperatuuriga.
Ilm pilves, -9 kuni -1˚C.

L 6 okt: Manasarovari järv – Barga – Moincēr – Namru – Ali (Shiquan-he) ca 255 km

Järve poolt avaneb ülev vaade Mt Kailashile. Aga üldiselt pole päev kuigi huvitav, sõidame suures osas tuldud teed tagasi.
Ilm pilves, temperatuur olenevalt kõrgusest ja kellaajast -2 kuni +10˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 4365–4900 m.

P 7 okt: Ali – Zhaxigang – Wüjang – Sumxi – sisenemine Aksai Chini regiooni – Tielong – Dahongliutan 582 km

Nüüd on sooviks jõuda võimlikult kiiresti Kashgari, seetõttu sõidame nii palju ja nii kaua kui olud vähegi lubavad. Taas äratab tähelepanu, kui inimtühi on Aksai Chin, 100 km jooksul ei pruugi kohata ühtki maja, ühtki nomaadi. Tee kulgeb mööda kõrgplatood ca 5000 m kõrgusel, tõustes mõnedes kohtades 300–400 m kõrgemale. Peale 2-nädalast Tiibetis viibimist on meie hinnangutes toimunud muutused, kõik, mis asub kõrgemal kui 5000 m, on “kõrgel”, ent kõik, mis asub sellest piirist allpool, on “madalal”.
Ilm vahelduva pilvitusega, sademeteta, -5 kuni -2˚C.

E 8 okt: Dahongliutan – sisenemine Xinjiangi provintsi (Ida-Turkestan) – Xaidulla – Mazar – Akmeqit – Kargilik (Yecheng)  – Yarkant (Shache) – Yengisar – Kashgar 730 km

Sõidame terve päeva kord juba läbitud teed vastassuunas. Meie rendi-Mitsubishi mootor laguneb lõplikult 90 km enne Mazarit. Seetõttu SILK 1 & 3 jätkavad teekonda Kashgari, SILK 2 ekipaaž jääb otsima lahendusi. Algul võtab üks veoauto Mitsubishi sleppi, liikudes kiirusega 12–15 km/h, seejärel laskub Mitsubishi gravitatsioonijõuga, st mittetöötava mootoriga 4930 m kõrguselt kurult (rooli- ja pidurivõimendita!). Siis tõstetakse katkine džiip veoauto kasti ja keskööks jõuab SILK 2 meeskond Kargilikki.
Ilm pilves, temperatuur olenevalt kõrgusest ja kellaajast -10 kuni +7˚C. Kunluni ahelikul lumesadu, teel lumelörts, pilve sees nähtavus ca 50 m. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 1250–4930 m.

T 9 okt: Kashgar

Ka SILK 2 ekipaaž jõuab lõpuks Kargilikist Kashgari. Teel tehakse peatused Yengisaris ja mõnedes külades, mis torkavad silma oma eksootiliste turgudega.
Kashgari hotellis on võimalus end üle pika aja taas kaaluda. Pea kõigi kehakaal on vähenenud 4–5 kg võrra, põhjuseks küllap füüsiline pingutus Kailashi-matkal ja Tiibeti ühekülgne toit.
Viimati saime käesolevale kodukale infot ja fotosid saata Hotanist, seega on tekkinud juba 2-nädalane võlg nende ees, kes jälgivad Siiditee Tuuri kulgu käesoleva saidi vahendusel. Loodame, et lugejad andestavad meile, sest Lääne-Tiibeti külades ja Mt Kailashil on internetiühendus pea võimatu. Kui mitte varem, siis Pakistanis likvideerime oma võla. Kõik saab tagantjärele kirja pandud.
Ilm vahelduvalt pilves, sademeteta, pilves, 7–15˚C. Päikesetõus 8.58, loojang 20.28.

K 10 okt: Kashgar – Karakuli järv 212 km

Sõidame mööda 1300 km pikkust Karakorum Highwayd, mille ehitamist alustati Hiina ja Pakistani koostöös 1960ndatel ja mis avati liikluseks 1980ndatel. Tee kvaliteet on vähemalt esialgu hea, eriti kui silmas pidada raskeid looduslikke tingimusi. Mõne aja pärast möödume Valge Liiva mägedest (düünidest). Vasakul-paremal on kirgiiside asundused.
Peatuma jääme 3700 m kõrgusel asuva Karakuli järve äärde. Järv ise ei vapusta millegagi, ent teisel pool järve avaneb erakordselt ülev vaade kahele mäehiiglasele – Kongurile ja Muztagatale. Mõlemalt mäelt laskuvad alla liustikukeeled.
Ööbimispaigaks valime kirgiiside jurta (pildil). See on igati algupärane: vildist, väljast tagasihoidlikult kaunistatud kirgiisipärase ornamendiga, põrand kaetud vaipadega, ava katuses, tulease keskel, suuruselt sobiv kogu meie grupile. Sõnnikuga kütmine eritab küll mõnevõrra omapärast haisu, ent sellega harjumine ei võta kaua aega. Õhtuooteks pakutakse pererahva jurtas nan-leiba, samuti soola ja piimaga valmistatud teed. Pimeduse saabudes valmib õhtusöök, jaheda öö kartuses kulub söögi kõrvale hästi ära ka “külmarohi”. Kokkuvõttes leiame, et kirgiisi jurta on meeldivam ja hubasem kui Tiibeti kuurisarnased külalistemajad.
Ilm vahelduvalt pilves, sademeteta, -5 kuni +14˚C

N 11 okt: Karakuli järv – Shubash – sisenemine Tashkurgani Tadžiki Autonoomsesse maakonda – Taheman – Tashkurgan (Taxkorgan) 106 km

Hommik teeb meie hinnangutes mõned korrektiivid. Tiibetis ei püüdnud meid keegi kunagi tüssata, ent siin... Peremees teatab, et õhtul kokkulepitud summa sisaldab küll öömaja, õhtu- ja hommikusöögi, aga ta täpsustab, et õhtusöögi all ta pidas ta silmas vaid taimetoitu. Lisaks pakutud lambaliha eest (mida me muide ei tellinud) tuleb aga tasuda eraldi, ja see summa on üle 2 korra suurem võrreldes kõige muuga. Peale mõningat kauplemist saavutame kompromissi, kuid lahkume solvunult hommikusöögita.
Täna on plaanis jõuda Pakistani. Kahjuks see ei õnnestu, sest Tashkurganis asuvas tolliametis selgub, et meie autode vormistamise eest vastutav tollimaakler on Kashgarist kaasa võtnud dokumentide koopiad, mitte originaalid. Tolliamet vajab aga kindlasti originaaldokumente, seetõttu lükkub meie piiriületus edasi homseks.
Ilm pilves, mägede vahel kerge lumesadu, -8 kuni +10˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 3105–4100 m.

R 12 okt: Tashkurgan – Davdar (tadžiki asundus) – Pirali (Hiina kontrollpost) – Khunjerabi kuru (4700 m, 36°50’N, 75°25’E, suletakse 31 okt talveperioodiks) – Hiina-Pakistani riigipiiri ületamine – Sost – Markhun – Batura liustiku sild – Pasu (Passu) – Hussaini – Gulmit (Gojali mitteametlik pealinn) – Karimabad (Baltit, Hunza vana pealinn) 302 km

Paari tunniga lahenevad asjad Tashkurgani tollis ja migratsiooniametis, seejärel asume teele Kunjerabi kuru poole.
Seame oma kellad Pakistani ajale, st keerame 3 tundi tahapoole. Pakistani poolel muutub tee kvaliteet oluliselt halvemaks, ent jääb siiski rahuldavaks. Peame end harjutama vasakpoolse liiklusega. Vaated mägedele on vapustavad. Piiri- ja tolliametnikud on erakordselt sõbralikud. Sostis tuleb meile vastu Pakistani-poolne tõlk ja teejuht Murad. Peatume Eagle’s Nest Hotelis, mis asub 2840 m kõrgusel Karimabadi linnakese kohal.
Ilm peamiselt selge, -3 kuni +12˚C.

L 13 okt: Karimabad – Thol – Nilt – Sikanderabad – Gilgit 90 km

Ärkame hommikul kell 5.30, et ronida hotelli kõrval asuva künka otsa. Sealt avaneb päikesetõusul suurepärane vaade ümbruskonna 11 mäetipule eri ilmakaartes. See on haruldane ja saab võimalikuks üksnes seetõttu, et piirkonda jooksevad kokku Tsentraal-Aasia olulisemad mäestikud ja ahelikud: Karakorum, Kunlun, Hindukush, Himaalaja, Pamiir.
Külastme Baltiti kindlust, mis on olnud ühtlasi Hunza valitsejate, miride residentsiks. Selle arhitektuuris on märgata Tiibeti mõjusid.
Saabudes Gilgitisse näeme tänavatel sõdureid, barrikaade, liivakottidega turvatud valveposte. See on 2 aasta taguse sunniitide ja ši’iitide vahelise kokkupõrke tagajärg.
Täna või homme lõpeb Ramadan. Mõnes kohas on juba täna pidulik söömaaeg, ka meie saame sellest osa. Päris eid peaks algama siiski homme.
Ilm valdavalt päikseline, 5–15˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 1500–2840 m.

P 14 okt: Gilgit – Raikoti sild (Sind, Indus) – Thalpan – Chilas – Sazin – Pattan – Dasu – Besham 363 km

“Serena” hotell on hästi turvatud, kogu öö jalutab akna taga automaadiga relvastatud turvamees.
Mõni aeg peale lahkumist Gilgitist saabume kohta, kuhu on püstitatud tähis: siin ristuvad Himaalaja, Karakorum ja Hindukush, samuti ühinevad Gilgiti ja Induse jõed. Samast avaneb vaade Nanga Parbatile (8126 m), “surmamäele”, selle tipu ülaosa on kahjuks pilvituse tõttu nähtamatu. Edasi kulgeb sõit Induse sügavas orus.
Ilm kõrgemal pilvitu, madalamal pilves. Peamiselt sademeteta, kahel korral langevad mõned vihmatilgad. Dasu küla lähedal ülitugev tuul. Temperatuur 18–31˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 755–1500 m.

E 15 okt: Besham – Thakot – Batagram (Butt Gram) – Shinkiari – Mansehra (Ashoka kaljud) – Taxila – Islamabad 275 km

Lõuna poole ja madalamale sõites muutub loodus ja taimestik, siin-seal on näha isegi riisi-, banaani- ja teeistandusi.
Teeäärsed piirkonnad on 2005 a maavärisemise läbi tugevasti kannatada saanud, paljud majad on varemetes, palju on ajutisi telkelamuid.
Pakistani transpordile on iseloomulik, et inimesed, kes ei mahu taksosse, mikrobussi või bussi, sõidavad veoki katusel või ripuvad selle küljes. See pole kuigi turvaline. Ja juhtubki õnnetus, üks mees kukub just meie ees sõitva bussi katuselt maha, saab tugeva põrutuse ja üliraske põlvevigastuse. Talle otsasõitu suudame siiski vältida.
Täna on püha, inimesed ei tööta, enamik asutusi ja kauplusi on suletud. Tuhanded inimesed on tänavatel, turgudel. Jah, tuhanded, ent ainult mehed, üksikuid kaetud näoga naised on loetletavad ühe käe sõrmedel. Mingi sõnulseletamatu sisetunne ütleb, et piirkond pole kõige turvalisem. Seda tunnet kinnitab meie teejuhi soovitus, parem on peatuseta edasi sõita ja isegi mitte tankida siin.
Saabume Islamabadi (urdu k اسلام آباد), linn (vähemalt nähtud linnaosa) osutub oodatust puhtamaks, rohelisemaks ja kaunimaks.
SILK 1 ja SILK 3 vajavad juba hädasti hooldust, esialgu on raske leida Toyota teenindusjaama, aga seda ei saa enam kaua edasi lükata.
Meieni jõuavad mitmed hoiatused Afganistani kohta, kõik soovitavad vältida Kābuli ja Herati vahelist teed, mis on liiga ohtlik ja hetkel läbimatu. Samuti on olukord Pakistani-Afganistani piiril muutunud väga ärevaks: lõhkevad pommid, paljud sõdurid on saanud surma. Oleme neist ohtudest ja riskidest teadlikud, ent mis teha. Lähipäevil tuleb vastu võtta lõplikud otsused Afganistani marsruudi osas. 
Ilm pilvitu, 17–33˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 650–1755 m.

T 16 okt: Islamabad – sisenemine Punjabi provintsi – Lahore 383 km

Täna jaguneb meie grupp osadeks. Priidu, Laura ja Kaido jaoks on Siiditee reis lõppenud, nad jäävad Islamabadi, et alustada homme lendu kodu poole. Jaanus, Raivo, Aigar, Aivo, Leonid, Tiina ja Peeter jätkavad teekonda. Davidil tulevad vahele ootamatud töökohustused, ka tema peab reisi katkestama ja lendama Eestisse. Kui seni andis kindlustunnet arsti (algul Inga, hiljem Priit) kohalolek, siis alates tänasest tuleb vaid loota, et tõsisemat meditsiinilist abi ei lähe tarvis.
Islamabadist Lahore’i viib 2 teed, vastupidiselt esialgsele kavale otsustame kiirtee kasuks. See on lai, liiklus üsna hõre, jõuame kohale 4 tunniga. Lahore (pandžabi k لہور) meenutab mitmes mõttes India ülerahvastatud miljonilinnu – õhk on paks sõidukite heitgaasidest, tänavad on umbes autodest, mootor- ja jalgratastest, tuk-tukkidest, eeslikaarikutest, jalakäijatest. Ka kohalik köök erineb Põhja-India omast üsna vähe. Restoranis pakutakse meile kõikvõimalikke currysid, paneeri, leibasid (naan, paratha, chapati), pulga otsas valmistatud kana-tikkat ja paneer tikkat, kartulit (aloo), läätsesid (daal), riisi (pulao), jogurtikastet (raita), piimast valmistatud jooki (lassi), vürtsidega maitsestatud piimaga teed (masala chai) jne.
Ilm päikesepaisteline, 27–34˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 390–920 m.

K 17 okt: Lahore – Pakistani-India piiriületus – Amritsar – Batala – Gurdāspur – Pathānkot – Jammu 297 km

Meieni jõuab informatsioon Ali Toyota teenindujaamast, et SILK 2 on korras ja asub täna teele Kunjerabi kurul asuva Hiina-Pakistani piiripunkti poole.
Pakistan-India piiriületus võtab 3 tundi. Pakistani tollis antakse mõista, et mõnesaja-ruupiane altkäemaks kiirendaks asja. India toll on dokumentide vormistamises lihtsalt aeglane. Piirile on meile vastu tulnud väärika olemisega vanahärra Yusuf Chapri, kes saab olema meie võõrustajaks Kašmiiris.
India poolel on tee kvaliteet enam-vähem normaalne, aga liikluse tiheduse tõttu saame arendada keskmist kiirust vaid 35 km/h, seetõttu jõuame Jammusse vaid õhtupimeduses.
Ilm pilvitu, 22–33˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 340–470 m.

N 18 okt: Jammu – Udhampur – Patnitop (Padnitop) – Batote – Srinagar 297 km

Hommikul äratavad meid mööda palee katust ja karniise jooksvad ahvid.
Alustame sõitu hommikul kell 9 ja loodame Srinagari jõuda enne pimeduse saabumist. Ent see on asjatu lootus, kuigi tee on hea, ummistavad sõjaväe- ja kaubaautod maantee ja me liigume kohati lausa teosammul. Möödasõidud on ebamugavad veel seetõttu, et meie autode roolid on vasakpoolse liikluse jaoks valel pool. Ei söanda küll kategooriliselt väita, et Euroopa liiklus on India omast õigemini ja paremini korraldatud, ent kuigi hästi me end selles liikluse-abrakadabras ei tunne. Vastassuunavööndisse kalduvad veoautod, õhtupimeduses silmi pimestavad kaugtuled, reguleerimata ristmikud, ebakvaliteetse autokütuse toss – selle kõigega harjumine nõuab aega.
Ümberkaudsete külade olustik muutub, Kašmiir erineb muust Indiast, majad on korralikumad kui Jammu ümbruses, tütarlapsed on kaunid, mehed kannavad üle põlvede ulatuvat perhanit.
Sellest, et olukord Kašmiiris pole rahulik, annavad tunnistust arvukad väeüksused. Väidetavalt paikneb India ca 2,5-miljonilisest armeest ligikaudu 1 milj sõjaväelast Jammu & Kashmiri osariigis.
Rohkem kui kusagil mujal tunneb kohalik meedia huvi meie Siiditee Tuuri vastu. Kohal on TV-kaamerad  ja fotograafid. Tiina annab intervjuu.
Pargime maasturid järve kaldale, võtame 4 chinar-paati (pildil) ja suundume Srinagari (kašmiiri k سِرېنَگَر) kuulsate hausboatide poole. Üks neist, Chaprite perekonnale kuuluv, saab meie koduks kaheks ööks. Ligi 300-ruutmeetrise majapaadi interjöör on tähelepanuväärne, kõik laed, seinad, uksed ja mööbel on kaunistatud hinnaliste puuväljalõigetega. Laes ripuvad lühtrid. Külalistetoa põrandal olevad vaibad pärinevad 140–150 aasta tagusest ajast. Ja uskuge või mitte – ajaloolise väärtusega vaiba peal asetseb raudahi, midagi bursuika sarnast, raudtoru viib suitsu aknast välja.
Ilm sademeteta, kerge uduvine, 15–31˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 395–1290 m.

R 19 okt: Srinagar 32 km

Külastme väikest pühamut või mausoleumi, milles asub prohvet Juza Asafi haud. Paljud samastavad Juza Asafi Jeesus Kristusega. Aeg-ajalt tõuseb kõneaineks hüpotees, et Jeesus Kristus ei surnud ristil ega tõusnud taevasse, vaid rändas hoopis Süüria kaudu Kašmiiri ja on maetud Srinagaris. Selle kohta on esitatud arvukalt nii poolt- kui vastuargumente. Kas kunagi selgub lõplik ajalooline tõde? Kui haud osutub tõepoolest Jeesus Kristuse omaks, kas see asjaolu muudab midagi kristluses?
Tunnikese pühendame 1394 aastal rajatud Jamia masjidile. Varem asus sel kohal budistlik tempel ja alles islami Kašmiiri tulles rekonstrueeriti see mošeeks. Pühamu arhitektuur on tähelepanuväärne, kašmiirlased nimetavad seda pagoodi-stiiliks. Mošee tornid meenutavad mitmekorruseliste katustega Nepaali templeid.
Oleme korraks kutsutud ka vaatama Kašmiiri traditsioonilist pulma. Meie ajagraafik lubab näha vaid pulmapeo ettevalmistusi, samuti köögipoolt.
Teeme ringkäigu Srinagari eksootilises vanalinnas. Kuigi see on üsna räämas ja lagunenud, pole raske aimata linna kunagiste aegade hiilgust.  
Ilm sademeteta, uduvine, 13–20˚C, päikesetõus 6.09, loojang 17.23.

L 20 okt: Srinagar – Pampore – Bijbehara – Anantnag – Vernag – Patnitop 201 km

Külastame Srinagari järve ääres üht Mogulite-aegset iluaeda, kus toimuvad parasjagu filmivõtted. Seejärel võtame suuna lõuna poole ja liigume tuldud teed tagasi. Kuna on laupäev, siis on liiklus veidi hõredam ning jõuame Patnitopi vähem kui 5 tunniga. Teel esineb mägedes kivivaringuid, nagu tulleski, nii variseb ka nüüd džiipide katustele kive. Õnneks mitte suuri. Ööbime Patnitopis – mäel, mida katab Himaalaja mändidest ja teistest okaspuudest mets.
Siiditeeliste uus vahetus – Orm, Jüri, Jaanus (nüüd juba mitte Jaanus Kuklane, vaid Jaanus Roots) ja Maivi – saabub Islamabadi. 
Ilm sademeteta, uduvine, 12–32˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 890–2150 m.

P 21 okt: Patnitop – Udhampur – Jammu – Pathānkot – Amritsar 323 km

Täna on õnnetu päev. Näeme paljusid teelt välja sõitnud autosid, samuti surnukssõidetud loomi.
Amritsaris on meie peaeesmärk sikhide Kuldse templi külastamine. Otsustame minna hilisõhtul kella 22 ja 23 vahel, mil toimub rituaal. Templikompleks koos tiigiga on aukartustäratav. Siin puudub muuseumi hõng, see on “elus organism”.
Ka Aivol ei lähe hästi. Ta sõidab jalgrattarikšaga, videokaamera süles. Äkitselt on mikrofon kaamera küljest kadunud. Aivo: “See käis nii kiiresti, et ei saanud arugi, mis minust möödus, kas mootorratas või auto, mulle tundus, et pigem lennuk. Mingi tugev jõud rebis mikrofoni kaamera küljest. Usun, et tegemist oli vargusega.” Õnneks oli meie “rinderežissöör” ettenägelik, tal on igaks juhuks kaasas tagavarakaamera ja -mikrofon. Juba samal õhtul kinnitatakse tagavaramikrofon kleeplindi (!) abil kaamera külge ja videosalvestused võivad jätkuda.
Ilm sademeteta, uduvine, 9–34˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 385–2150 m.

E 22 okt: Amritsar – India-Pakistani riigipiiri ületamine – Lahore – Islamabad 461 km

Loeme ajalehest, et seoses Benazir Bhutto naasmisega Pakistani tuli Karachi tänavatele oma poolehoidu avaldama 3 milj inimest. Edasised sündmused on kurvemad – Bhutto vastu suunatud pommiplahvatuses sai surma 139 inimest, üle 600 sai haavata. Afganistanist jõuab meieni info afgaani külaelanike vastu suunatud USA väeüksuste aktsioonidest, mis muudab olukorra piirkonnas pinevamaks ja mis omakorda komplitseerib meie peatset sõitu Afganistani.
Ületame India-Pakistani riigipiiri. Pakistani piirivalve avastab, et Raivo passis oleval templil Indiast väljumise kohta on kuupäev 22 okt asemel 12 sept. Seetõttu ta peab tagasi minema India poolele asja klaarima. Peale mõningaid sekeldusi saab asi korda. Passikontrollile järgneb Pakistani toll, Wagha tollitöötajad paistavad järjekordselt silma korruptiivsusega.
Islamabadis kohtume siiditeeliste uue vahetusega.
Tiina ja Peeter kohtuvad hilisõhtul meie abimehe ja patrooniga Pakistanis, Chitrali kuningasoost Maqsood ul Mulkiga, et otsida võimalikke alternatiivseid lahendusi Afganistani ohutumaks läbimiseks. Esialgu jääb veel kõik lahtiseks.
Ilm pilvitu, 23–35˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 335–930 m.

T 23 okt: Islamabad – lennureis Gilgitisse – Karimbad – Sost – Karimabad – Gilgit, džiibiga 324 km

Aigar, Jaanus (Kuklane), Raivo, Aivo, Leonid, Jüri ja Orm jäävad Islamabadi. Nende hooleks jääb toimetada SILK 1 ja SILK 3 Toyota hooldusse ning korraldada autode profülaktiline ülevaatus ja pisivigade likvideerimine.
Jaanus (Roots), Maivi, Tiina ja Peeter otsustavad neljakesi minna ära tooma vastselt remonditud ja Hiinast Pakistani tollipunkti toimetatud SILK 2. Nad lendavad varahommikul Gilgitisse. Lend on päris põnev, mägede vahel. Gilgitist sõidetakse edasi üüriautoga. Jaanus ja Maivi lähevad maha Karimabadis, et külastada Baltiti kindlust. Tiina ja Peeter sõidavad edasi. Erinevalt enamikest seninähtud tollipunktidest suudetakse Sostis dokumendid vormistada vähem kui veerand tunniga. Muide, tollipaberite vormistamisel torkab silma fakt, et eelmised carnet’d vormistati Sostis 12 okt ja nendeks sissetollitud autodeks olid meie SILK 1 ja SILK 3. See tähendab, et vahepealse 11 päeva jooksul pole üksi auto Hiina poolelt carnet’ alusel riiki sisenenud.
Lõpuks saame kätte remonditud SILK 2, esmapilgul tundub töö olevat korralik.
Gilgit on täna eriliselt turvatud, sest linna on parajasti külastamas Pakistani president Pervaz Musharraf koos oma kaaskonnaga.
Ilm vahelduvalt pilves, sademeteta, 12–34˚C, päikesetõus 6.18, loojang 17.26. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 335–2900 m.

K 24 okt: Gilgit – Pattan – Taxila – Islamabad 603 km

SILK 3 ei saa Toyota teeninduses päris korda, sest kohapeal pole vajalikke kuullaagreid ja nende tellimine võtaks liiga palju aega.
SILK 2 asub teele Gilgitist Islamabadi poole. Kuigi seda teed läbitakse juba teistkordselt, ei jäta külad, mis jäävad Islamabadist umbes 200–400 km põhja poole, ükskõikseks. Siit lausa õhkub sunniitliku islami fundamentalismi. See on meeste maailm, turutänavatel liikuvate tuhandete inimeste hulgas märkame vaid paari-kolme kaetud nägudega naist. Teel oleme tunnistajaks äsja toimunud autoõnnetusele, mis lisaks 18 haavatule nõudis 5 inimelu. Peale 15 tundi kestnud sõitu, mis pealinnale lähemale jõudes muutus äärmiselt närviliseks, jõuame lõpuks üsna kurnatuna Islamabadi. Kuigi oleme varem läbinud päeva jooksul ka pikemaid teelõike, on tänased enam kui 600 km siiski ühed vaevalisemaid: mägine, kohati kitsas ja maalihetest lõhutud tee, Islamabadile lähenedes halb liikluskorraldus, vasakpoolne liiklus.
Siiditee Tuur 2007 läbib mitmeid piirkondi, kus olukord on väga ebastabiilne või on käimas lausa sõjategevus. Seni olime lootnud, et vähemalt Türgis on kõik rahulik. Täna alustas Türgi rünnakuid Iraagi kurdide vastu. Kui meie reisi esimene pool on kulgenud vastavuses esialgsete plaanidega, siis teises pooles võivad tulla üsnagi suured muutused.
Ilm pilvine, sademeteta 10–32˚C. Läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 335–1725 m.

N 25 okt: Islamabad – Taxila – Hasa Abdal – Peshawar 176 km

Kuna täna jätkame kulgemist Siiditeel juba märkimisväärselt uuenenud reisiseltskonnaga, siis oleks ehk paslik teha lühike vahekokkuvõte. Oleme olnud teel 52 päeva, viibinud 3 riigi – Hiina, Pakistani (2 korda) ja India – territooriumil. Kui mitte arvestada lennu- ja rongireise, samuti linnasiseseid lühemaid autosõite, siis tuleb läbitud kogukilometraažiks 13 969 ehk ca 291 km päevas. Kolme auto peale kokku on kulutatud 4365 liitrit diiselkütust. Reisil on osalenud 12 inimest, neist 5 kogu senise teekonna ulatuses.
Vahetult enne väljasõitu Peshawarisse satub meile kätte tänane Pakistani ajaleht “The News”, mis lausa kubiseb ärevakstegevatest sõnumitest. Peshawaris toimuvad sõjalised aktsioonid, on võetud pantvange, osa teid on liikluseks suletud. Srinagaris, kust äsja lahkusime, toimus eile iseseisvust nõudvate naiste väljaastumine, 40 naist on hetkel vangistatud. USA ähvardab Iraani sõjaga. Türgi lennukid pommitavad kurdide alasid Iraagis. Afganistanis on Kābuli ja Herāti vaheline tee muutunud läbimatuks. Teisiti väljendudes, Siiditee Tuur 2007 kulgeb justkui mööda lahingutandrit. Vältimaks siiditeeliste hulgas liigset paanikat, otsustame detailidest isegi kõiki grupi liikmeid mitte informeerida. Teadlikult keskendume omavahelistes vestlustes teist tüüpi probleemidele: kas ABS pidurid on ikka korras?, kas Kreeka mõju Gandhāra skulptuuri arengus oli ikka sedavõrd oluline? jne. Meile soovitatakse muuta džiibid Afganistani jaoks vähem silmatorkavaks. Sel põhjusel monteerime maha Thule katuseboksid ja jätame need ajutiselt Islamabadi.
Meie väike hotell asub Peshawari vanalinnas. Kahjuks jõuame linna hilja, vahetult enne turu sulgemist. Vanalinn ja turg tunduvad olevat nagu Idamaa muinasjuttudes, aeg oleks otsekui peatunud.
Ilm päikseline, 20–31˚C. Läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 335–440 m.

R 26 okt: Peshawar – Landi Kotal – Khyberi mäekuru (1080 m) – Pakistani-Afganistani riigipiiri ületamine – Jalālābād – Kābul 319 km

Päev algab ärevalt, Aigaril on kadunud pass ja SILK 1 dokumendid. Teinud telefoni teel järelpärimise Islamabadi, selgub, et ka eelmises hotellis pole dokumente leitud. Arutame kõikvõimalikke variante, kuidas ja millal saavad Aigar ja SILK 1 reisi jätkata. Veelkordsel läbiotsimisel ilmuvad välja nii pass kui auto dokumendid. Aigar: “Jumal tänatud! Tänutäheks riputan Allahi nime auto külge.” Ja Aigar peab sõna, juba ripubki SILK 1 armatuurlaua kohal miniatuurne vimplisarnane kaunistus Jumala nimega.
Jõudnud Peshawarist välja, algab tohutu mahajäetud afgaani põgenike laager. Teatavasti on Pakistanis olnud varasematel aegadel ca 4 milj põgenikku Afganistanist, suur osa neist Peshawari külje all. Tänaseks on enamik naasnud oma kodumaale, neist on järele jäänud vaid lõputud väljad savihüttide rusudega.
Peagi jõuame Hõimude piirkonda (Tribal Areas). See ala ei allu Pakistani keskvalitsusele ja pole kuigi turvaline ala, seetõttu võtame oma autodesse 2 relvastatud ihukaitsjat, kes saadavad meid Pakistani piirini. Viimaseks suuremaks asustatud punktiks enne piiri on Landi Kotal. Sealse turu, nagu ka mõnede Peshawari poole jäävate turgude kaubavalik on rikkalik, osta saab mida iganes: T-särke, viinamarju, oopiumit, heroiini, hašišit, püstoleid, automaatpüsse, kuulipildujaid... Kirjaoskuse protsent on siin üle 2 korra madalam Pakistani keskmisest: meestel 30%, naistel 3%.
Piiri- ja tollipunktides valitseb paras paabel, aega kulub üle 3 tunni. Keerame kellad pool tundi tagasi, vastavalt kohalikule ajale, see “pikendab” meie päeva. Seejärel võtame suuna Kābuli poole, pakistanlaste ja hiinlaste ehitatud maantee on väga hea. Esimesed kilomeetrid sõidame USA soomukite järel, edasi jätkame iseseisvalt. Taas üle hulga aja saame sõita koduselt – parempoolse liiklusega.
On suur rõõm, et hr Andres Kolk, Eesti asjur Afganistanis, leiab aega viibida meiega koos õhtusöögilauas ning jagada väärtuslikku informatsiooni selle maa hetkeolukorra kohta.
Ilm pilvitu, 18–26˚C, päikesetõus 5.38, loojang 16.36. Läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 410–1830 m.

L 27 okt: Kābul 84 km

Teeme 4-tunnise ringsõidu Kābulis ja selle ümbruses. Esimesed muljed maast tekitavad mõtted, et Lääne ajakirjanduse loodud pilt Afganistanist, sealsest islamist, Talibanist ja liitlasvägede rollist on lihtsustatud. Tekkinud situatsioonil on sügavad ajaloolised juured ja kõike seda jõuga murda on ülimalt raske, kui mitte võimatu.
Tooksime siinkohal valiku artiklite pealkirju tänasest ingliskeelsest ajalehest Daily Outlook Afghanistan: “Taliban Killed Australian Comando in Afghanistan”, “Taliban Ambush Afghan Army, Eight Dead”, “One Afghan Civilian Killed, Seven Others Injured in Twin Roadside Blasts”, “AG Orders Arrest of Bamyan Police Officer”, “10 Taliban Kiled in Zabul”, “30 Soldiers, Civilians Perish in Mingora Suicide Bombing”, “Pakistni Police Detain 142 Afghans in Chaman”, “Afghan Children Endangered by Surging Violence: UNICEF”, “Karzai Demands Fewer Air Strikes in Afghanistan”.
Varajasel õhtupoolikul osaleme pool-kutsututena pool-kontvõõrastena pulmas. Parajasti on käimas pulma kolmas päev, finaal. Külalisi on umbes 2000 (!). Mehed ja naised pidutsevad üüritud suure hoone eri korrustel. Ka meie grupp pidi jagunema pooleks, mehed meeste korrusele, Maivi ja Tiina naiste korrusele. Peo põhiline lõbustus on tants, mehed omavahel, naised omavahel. Toidulaud pole priiskav, vaid supp ja vaniljekreem. Vastavalt islamimaa tavadele loomulikult ei pruugita alkoholi.
Hilisõhtuks kutsub hr Andres Kolk meid Sufi restorani õhtusöögile.
Ilm pilvitu, 18–20˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 1800–2020 m.

P 28 okt: Kābul – Charikar – Jabal os Sara (Jabulsaraj) – Shebari kuru (2987 m) – Bamiyan (بامیان, Bāmyān) 232 km

Järgnevaks 2 päevaks jaguneb meie reisiseltskond pooleks. SILK 1 ja SILK 3 ekipaažid jäävad esialgu Kābulisse, külastavad sealset muuseumi ja teevad ettevalmistusi homseks sõiduks Panjshiri orgu.
Tiina ja Peeter järgivad varem tehtud plaani ja siirduvad Bamiyani. Nad kutsuvad endaga kaasa Aart Nõmme, Kābulis lähetusel oleva EV Kaitseministeeriumi nõuniku. Kuigi Aart pole varem Bamiyanis käinud, lisavad kindlustunnet tema kohalike olude tundmine, kaasasolev relv ja suhtlustasandil dari keele valdamine. Kahest kaasa tellitud relvastatud ihukaitsjast mahub autosse vaid üks. Kābulist Bamiyani läheb 2 teed, kuigi tee läbi Wardaki provintsi on lühem, valime pikema, ent vähem ohtliku marsruudi. Nagu enamik kõrvalteid Afganistanis, nõnda on ka Jabal os Sara ja Bamiyani vaheline kruusa- ja pinnasetee väga ebatasane ja tolmune, mäenõlvadel jätkub ruumi vaid ühele autole, vastutuleva auto möödalaskmiseks tuleb sageli tagurdada ja otsida laiemat kohta, 150 km läbimiseks kulub 8 t 30 min. Endiselt on paljud piirkonnad mineeritud, seetõttu on meil rangelt soovitatud püsida teel ja isegi “metsapeatust” tehes mitte astuda sammugi teelt kõrvale.
Ilm: kerge pilvitus, sademeteta, 1–22˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 1620–2987 m.

E 29 okt: Bamiyan – Shebari kuru – Jabal os Sara – Charikar – Kābul 235 km (SILK 1 & SILK 3: Kābul – Panjshiri org – Kābul ca 318 km)

Kushani riigi perioodil rajatud Bamiyani budistlik kompleks on muljetavaldav. Sadakond liivakivisse raiutud koobastemplit, freskode fragmendid... Veel käesoleva aastatuhande algul olid selle kõige krooniks 2 hiiglaslikku seisvat Buddhat, ent 2001 a kevadel purustas Taliban need tankitule ja lõhkeainega.
SILK 1 ja SILK 3 meeskonnad külastavad kaunist Panjshiri orgu. Jah, org on tõepoolest kaunis ja samas masendav, seal vedeleb vähemalt sadakond tanki ja muude lahingumasinate vrakki. Väidetavalt sai Panjshiri oru lahingutes surma 30.000 afgaani ja 30.000 Nõukogude Liidu sõdurit.
Ilm sademeteta, -1 kuni +20˚C, Kābulis udune ja sudune. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 1620–2987 m.

T 30 okt: Kābul – Jalālābād – sisenemine Pakistani – Khyberi mäekuru – Landi Kotal – Peshawar – Islamabad 468 km

Hommikul siirdume Jalālābādi (puštu k جلال اباد), et saada viisa järjekordseks sisenemiseks Pakistani. Riigipiiri ületamine ja tolliformaalsused lähevad sel korral rekordilise kiirusega – 1 h 20 min. Afganistanist lahkumine tekitab mitmesuguseid mõtteid: kaunis maa, valdavalt heatahtlikud ja sõbralikud inimesed, rikas kultuuripärand... Miks küll Jumal on karistanud seda maad ja rahvast nõnda julmalt?
Pakistani sisenedes lükkame kellad pool tundi edasi. Liiklus muutub jälle vasakpoolseks. Läbime taas nn Hõimude piirkonna (Tribal Areas). Alates piirist kuni peaaegu Islamabadini turvab meid 2–6 relvastatud mehest koosnev politseieskort. 
Saudi Araabia välisministeerium pole meie viisataotlustele andnud ei positiivset ega negatiivset vastust. Kauem oodata pole võimalik, peame tegema otsused edaspidise marsruudi osas. Otsustame Saudi Araabia seks korraks unustada ja selle asemel siirduda Iraanist Türgi kaudu Süüriasse. Niisiis kujuneb meie järgmise 2 nädalala reisiplaan arvatavasti selliseks: Islamabad – Lahore – Multan – Sukkur – Quetta – Taftan – sisenemine Iraani – Zāhedān – Kermān – Yazd – Persepolis – Eşfahan – Teheran – Tabriz – sisenemine Türgisse – sisenemine Süüriasse.
Ilm päikesepaisteline, 12–29˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 660–1800 m.

K 31 okt: Islamabad 12 km

Islamimaades kostab 5 korda päevas minaretitornidest muezzini kutse palvusele. Varahommikuti, enne päikesetõusu, mil linnakära pole veel jõudnud tekkida, kostab see kaugele. Islamabadis oleme sattunud elama paika, mille naabruses on mitu mošeed. On hetki, mil eri suundadest kostab korraga 2, 3, 4 või koguni 5 laulu, moodustades erilise surround-polüfoonia.
Islami moraal on range, ent ometi tungivad kaasaeg ja maailma pahed ka islamimaadesse. Katmata näoga naine pole Islamabadi kesklinnas enam haruldus. Kuigi alkoholi müük on Pakistanis (nagu ka Afganistanis) keelatud, saab seda ometi tellida n-ö leti alt mitmeski restoranis. Kinnitamata andmetel pidavat Islamabadis eksisteerima koguni mitteametlik(ud) lõbumaja(d).
SILK 3 peaks minema täna tehnilisse hooldusse, ent üks vajalik kuullaager, mille TNT ekspresskuller pidi juba eilseks Islamabadi toimetama, pole veel kohale jõudnud ega jõua enne 2–3 päeva. Kaalume võimalust homseks kavandatud Islamabadist lahkumine edasi lükata. Pingelise ajagraafiku tõttu kaldume siiski selle poole, et riskime sõitu jätkata poolkorras autoga. Igaks juhuks läbib ka SILK 2 Toyota keskuses profülaktilise ülevaatuse, selle tehniline seisund paistab olevat hea.
Ilm päikesepaisteline, 22–27˚C.

N 1 nov: Islamabad – Lahore – Okara – Sahiwal – Khanewal – Multan 713 km

Täna alustame pikka ja üsnagi tüütut sõitu Iraani piiri poole. Plaani kohaselt peaks selleks kuluma 4 päeva. Tõsi, on ka otsem ja lühem tee, mis kulgeb üsna Afganistani lõunapiiri lähedal, ent me valime pikema ja turvalisema.
Raivo otsustab toetada Pakistani riiki 750 ruupiaga, täpsemalt öeldes, just sellise summa nõuab temalt sisse liikluspolitsei kiiruse ületamise eest.
Ilm päikesepaisteline, 20–32˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 250–750 m.

R 2 nov: Multan – Bahawalpur – Ghotki – Sukkur 477 km

Lõuna poole liikudes muutuvad loodus ja kliima troopilisemaks. Tee äärde jäävad puuvilla ja suhkruroo kasvandused, palmid. Liikluskorraldus pole kiita, teel on mitu kummuli veoautot, palju surnud loomi ja mõne hetke eest eluga hüvasti jätnud jalgrattur koos jäänustega oma sõiduriistast. Naturalistlik pilt jalgratturi peata kehast, mis on otsekui hakklihamasinast läbi käinud, ei taha veel tükk aega kuidagi silmist kaduda. Kuigi kõnelemine inimelu hinnast tundub küünilisena, tuleb tunnistada, et Pakistanis pole see kuigi kõrge.
Meie pääseme suhteliselt kergelt, üks sõiduauto kraabib pisut värvi SILK 3 pamperilt, eeslirakend teeb ühe “ornamendi” SILK 1 tagatiivale. Juhtunu manitseb meid edaspidisele suuremale ettevaatusele.
Õhtul otsustame teha Sukkuris, Sindhi endises pealinnas, väikese jalutuskäigu ja otsida mõne söögikoha. Jõudnud vaevalt 100 m kaugusele hotellist, peatab meid politseinik ja teatab, et välismaalased ei tohi saatjata linnas liikuda, see olevat liiga ohtlik. Politseinik meid saatma tulla ei saa, sest ei tohi oma piirkonnast lahkuda. Küll aga suunab ta meid kõrvalasuvasse õue, kus ongi vabaõhurestoran. Idamaa kombe kohaselt võtame jalast kingad, istume vaibaga kaetud lavatsile, kuhu serveeritakse ka toidud. Politseinik, püss seljas, jääb kogu õhtusöögi ajaks meie lähedusse. Pakume ka talle süüa. Toit on indiapärane, maitsvalt valmistatud.
Ilm päikesepaisteline, 22–35˚C.

L 3 nov: Sukkur – Shikarpur – Jakobabad – Dera Murad Jamali – Sibi (Sibbi) – Bolani mäekuru 1798 m – Quetta 396 km

Tänase teekonna võiks jagada tinglikult kolmeks. Esiteks, Sukkuri piirkonnas, lähistroopikale omane maastik, palmid, väikestes veekogudes mõnulevad vesipühvlid. Teiseks, peale sisenemist Balochistani provintsi, kõrb ja poolkõrb, kaamelid, rustikaalsed külad, India mõju olustikus väheneb. Ja kolmandaks, mäed, täpsemalt Kesk-Brahui ahelik, mille kõrgemad tipud ulatuvad veidi üle 3000 m.
Meie liikumist aeglustavad oluliselt iga mõne aja tagant vahetuvad politseieskordid. Quetta linnapiirist kuni hotellini saadab meid koguni 3 politseiautot, igaühes 2–4 automaaturit.
Ilm päikesepaisteline 28–33˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 205–1810 m.

P 4 nov: Quetta – Panjpai – Nushki – Dalbandin – Nok Kundi – Taftan 637 km

Hommikul teeme lühikese ringkäigu turu piirkonnas. Kuigi meid, suurte reisikogemustega inimesi, on raske üllatada eksootikaga, tundub aeg Quettas olevat justkui seiskunud. Mõni harv autologu aitab siiski meelde tuletada, et oleme 21 sajandis. Kuigi Quetta on üsna suur linn, ikkagi Balochistani pealinn, ei juhtu siin nägema ühtki inimest, kes meenutaks mujalt sissesõitnut. Ja mis võikski siia tuua mõne eurooplase?
Sõidame mööda kõrbelist maastikku, inimasustus väga hõre. Autotee kulgeb paralleelselt raudteega, kus liiguvad 2 korda nädalas kaubarongid ja 2 korda kuus reisirongid. Raudtee on kunagi rajanud britid, iga paarikümne kilomeetri järel on tänaseni alles savikarva jaamahooned, mille arhitektuur on omapärane segu kõrbearhitektuurist ja briti koloniaalstiilist.
Endiselt saadab meid relvastatud eskort, meeskond vahetub iga mõnekümne kilomeetri järel.
Peatuma jääme tagasihoidlikus 5-toalises hotellis, mis on Taftanis ainus.
Ilm: vahelduv pilvitus, 12–34˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 660–1640 m.

E 5 nov: Taftan – sisenemine Iraani – Mirjāveh – Zāhedān – Bam 410 km

Nagu ka Hiina-Pakistani, Pakistani-India ja Pakistani-Afganistani piiripunktides, nõnda ka siin on migratsiooniametnikud usinad tegelema paberitega, vaatama passe, tegema sissekandeid registritesse, lööma templeid. Meile näib, et keegi ei tunne huvi selle vastu, mitu inimest ja kes tegelikult piiri ületab. Pakistani tollis heidetakse meile ette, et me olevat pildistanud keelatud objekte. Suuremaid probleeme sellest siiski ei teki. Iraani tolli kohta on räägitud hirmujutte: alkoholi leidmise korral võimalus sattuda vangi jne. Meil sujub autode läbivaatus hästi, pagasi sisu vastu huvi ei tunta.
Sisenenud Iraani, kohtume oma uue teejuhi Pezhman Aziziga, kes tutvustab meile reegleid, millega peame järgnevatel päevadel arvestama. Esiteks, pildistada ei tohi sõjaliste objektide läheduses ega pühakodades. Teiseks, naiste pea ja käsivarred peavad olema kaetud. Kolmandaks, mehed peavad kandma pikki pükse. Neljandaks, keelatud on alkoholi pruukimine ja omamine; nagu igas teiseski riigis, leidub ka Iraanis illegaalset kraami, kuid “kangeim” avalikult müüdav jook on alkoholivaba õlu. Viiendaks, vältida tuleb igasuguseid kontakte kohaliku õrnema sooga, ka privaatset vestlust võidakse tõlgendada lähenemiskatsena. Mainitud keelud on seotud eelkõige islami tavadega. Nagu Saudi Araabia vahhabiidid, nii kuuluvad ka Iraani ši’iidid muslimite konservatiivsema ja radikaalsema poole hulka. Reeglite vastu eksimuste eest on karistused rängad: avalik ihunuhtlus, vangistus, surmanuhtlus.
Seame kellad Iraani ajale, st 1,5 tundi tahapoole.
Sõjaväe ja politsei koostöö eskortide vahetamisel on halvasti korraldatud. Mitmel korral peame teel ootama üle poole tunni uute sõdurite või politseinike saabumist. Uurime teejuhilt, et kas meil ikka on üldse tarvis relvastatud eskorti. Ta põhjendab kaitsemeekonna vajadust asjaoluga, et liigume mööda narko-transiidi üht peamist trassi, kus aeg-ajalt esineb röövlijõukude kallaletunge.
Võrreldes India ja Pakistaniga on Iraani liiklus palju tsiviliseeritum, õigem oleks vist öelda euroopalikum. Kiirused on suuremad, vastassuunavööndis ei sõideta, pimedal ajal üritatakse vastutulijat kaugtuledega mitte pimestada, maanteel ei liigu kaamelid, eeslirakendid, tuk-tukid ega jalgrattarikšad, mootorratturid kannavad sageli kiivrit, naissoost kaassõitjad ei istu sadulas India kombel küljega sõidu suunas.
Ilm päikesepaisteline, 20–30˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 515–1435 m.

T 6 nov: Bam – Kermān – Yazd 607 km

Bam on Iraani autotööstuse keskus. Aastal 2003 tabas linna ja selle ümbrust maavärin, Bami ca 70 000 elanikust hukkus ca 40 000, lisaks suri umbes 10 000 ümberkaudsete külade elanikku. Autotootjad on tootmishooned taastanud, kuid vanalinna kui niisugust peaaegu ei eksisteerigi, alles on vaid rusud ja varemed.
Ilm päikesepaisteline, 14–25˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 910–2435 m.

K 7 nov: Yazd 34 km

Aukartust äratava ajalooga Yazdi (pärsia k یزد) jaoks oleme varunud täiendava päeva. Teeme jalutuskäigu vanalinnas ja bazaaris. Kuna Yazd jäi kõrvale vana-aja sõjavägede olulistest liikumisteedest, siis on suur osa linnast oma arhailisel kujul üsna hästi säilinud tänini.
Imposantse mulje jätab Jaame Kabiri mošee oma kõrgusesse pürgivate minarettidega. Kuigi mošee kui niisugune on vanem, pärinevad selle tänaseni säilinud hooned 14 sajandist.
Yazdis ja selle ümbruses eksisteerib ka tugev 25 000-liikmeline zoroastristide e tulekummardajate kogukond, kelle usuvabadust islamivõimud oluliselt ei piira. Käime Yazdi zoroastristlikus Tuletemplis, kus säilitatakse traditsioonilist tuld arvatavasti alates aastast 470. Ronime kahest Dakhmeh “vaikuse tornist” ühe otsa. Need 2 mäge koos vastavate rajatistega on olnud aastasadu zoroastristide “taevamatuste” paigaks, tänaseks on need muutunud mujal – eriti Indias – elavatele parsidele palverännaku sihtpunktiks.
Ilm päikesepaisteline, 12–28˚C. Kõrgus merepinnast 1200–1250 m.

N 8 nov: Yazd – Cham – Taft – Deh Shir – Abarkuh’ kõrb – Persepolis 401 km

Teel põikame sisse Chami nimelisse zoroastristide külasse, kus kasvab 2000 a vanune küpress (zoroastrismis püha puu). Järgmise vahepeatuse teeme Abarkuh’ linnas. Sealne legendaarne hiigelküpress (tüve diameeter 4,5 m) on veelgi vanem, ca 4500–5000 a.
Pealelõuna veedame Persepolises (pärsia k تخت جمشید/پارسه), mille säilinud templiosad, hauakambrid, sambad (pildil), väravad, paraadtänavad ja bareljeefid annavad tunnistust kunagise Ahhemeniidide impeeriumi (648–330 eKr) hiilgusest. Nagu paljud teisedki paigad Siiditeel, nõnda hävitas Makedoonia Aleksander ka Persepolise.
Ilm päikesepaisteline, 12–24˚C. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 1200–2470 m.

R 9 nov: Persepolis – Naqsh-e Rostam – Eşfahan (Isfahan) 448 km

Marv Dashti linna lähedal asuv Naqsh-e Rostam ehk Nekropolis on paik, kuhu on maetud Ahhemeniidide kuulsad kuningad Darius Suur (522–486 eKr), Xerxes (486–464 eKr), Artaxerxes I (464–424 eKr) ja Darius II (424–404 eKr). Kõrge kaljuseina sisse on raiutud hauakambrid ning nende ümber monumentaalsed bareljeefid. Sealsamas kõrval asub ka nn zoroastristide kaaba, mille täpne otstarve on teadmata. Pasargadaes külastame kuningas Cyros Suure hauda, mida on varem ekslikult peetud Solomoni ema hauaks.
Peatume vanast karavanseraist ümberehitatud hotellis.
Ilm päikesepaisteline, 5–22˚C, Eşfahani kohal sudu. Päeva jooksul läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 1560–2470 m.

L 10 nov: Eşfahan 12 km

Pühendame päeva Eşfahaniga (pärsia k اصفهان) tutvumisele. Vapustava mulje jätavad enam kui poole kilomeetri pikkune linnaväljak ja selle äärde jäävad ehitised, kogu kompleks on Safaviidide ajastu tõeline meistriteos. Käime Alighapu palees ja Kuninglikus mošees. Kõige enam avaldab muljet Imaami mošee oma suurejoonelisuse ning kaunistustega. Selle poolavatud kuppelsaal on lausa akustikaime. Nimelt, iga saali keskel (st kupli keskkoha all) tekitatav heli peegeldub kuplilt tagasi palju kordi. Inimkõrvaga üsna selgelt kuuldavaid kordusi on 8–12, kuid mõõteriistaga olevat fikseeritud koguni 49 kordust.
Kui juba kord olla Eşfahanis, siis ei saa jätta vaatamata, kuidas valmivad kuulsad Pärsia vaibad, samuti oleks patt mitte minna bazaarile.
Tähelepanu äratab Armeenia kirik, mille arhitektuuris ühinevad Armeenia kiriku ja islami mošee stiili jooned.
Ilm päikesepaisteline, päikesetõus 5.57, loojang 16.38, kõrgus merepinnast 1595 m.

P 11 nov: Eşfahan – Abyaneh – Kashān – Tehrān (Teheran) 536 km

SILK 1 võtab kursi otse Tehrāni poole, SILK 2 ja SILK 3 otsustavad teel teha sissepõiked mõnedesse paikadesse, mis tõotavad olla huvitavad. Eriti eksootiline on Abyaneh’ küla. Kuna see paikneb mägede vahel, kõrval suurematest liiklustrassidest, siis seal on hästi säilinud kõik arhailine: omapärane arhitektuur (punasest savist rõdudega majad), igapäevaselt kantavad rahvarõivad (meestel õhukesest mustast riidest laiad püksid, naistel suured lillelised pearätid jne), standard-farsi keelest erinev kesk-pärsia dialekt. Küla lähedal tee ääres näeme hunti, teeme peatuse, pildistame. Uudishimu tundub olevat mõlemapoolne, ent seda jätkub vaid mõnekümneks sekundiks. Nii mõnelegi meist oli see esmakordne kohtumine pesuehtsa hundiga väljaspool loomaaeda.
Enne Tehrāni (pärsia k تهران) jõudmist teeme mitu peatust, kuna SILK 2 radiaator lekib ja nõuab jahutusvedeliku lisamist.
Ilm päikesepaisteline, 15–26˚C. Läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 890–2095 m.

E 12 nov: Tehrān – Tabriz 700 km

Öise lennuga saabub varahommikul Amsterdami kaudu meie grupi viimane vahetusliige – Ott.
SILK 2 ja SILK 3 veedavad suurema osa päevast Toyota hoolduses. SILK 3’l vahetatakse kuullaager, millest oli juba varem juttu, samuti piduriklotsid. SILK 2’ga on suuremad probleemid, sest radiaatorit ei saa parandada ja Toyota laos uut sobivat pole. Tundub üsna uskumatu, ent Tehrānis leiduvad meistrimehed, kes on suutelised tegema praktiliselt “käsitsi ja põlve otsas” uue radiaatori, mis sobib hästi. Probleemidest autodega võib jääda mulje, et Land Cruiser pole sellisteks ekspeditsioonideks sobiv, Toyota teenindusjaamad pole hästi varustatud varuosadega ja me ei kasuta autosid peremehelikult. See pole nõnda. Otse vastupidi, Land Cruiser on hea ja vastupidav, Toyota hooldusjaamasid on Aasias tihedamalt kui misiganes teiste autofirmade omi ja teenindus neis on igati tasemel, samuti püüame autosid säilitada tervetena. Ent tehnilisi probleeme pole võimalik vältida, sest liiklus- ja teeolud on kohati üsna rasked ning kütuse kvaliteet on kontrollimatu. Mõningad varuosade probleemid on seotud üksnes sellega, et me sõidame Euroopa jaoks valmistatud Land Cruiseritega, teenindusjaamades leiduvad varuosad on mõeldud eelkõige Aasias müüdavatele mudelitele.
Tabrizi poole teele asume alles õhtul ja jõuame puruväsinutena kohale juba järgmise kuupäeva sees, öösel kell 3.
Ilm päikesepaisteline, -6 kuni +18˚C. Läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 1160–2020 m.

T 13 nov: Tabriz – Urmia järv (praamiga) – Ormiyeh – Sero – sisenemine Türgisse – Yüksekova 245 km

Tänane teekond kulgeb peamiselt aladel, mida iraanlased nimetavad Ida-Azerbaidžaaniks (keskus Tabriz, aseri ja pärsia k تبری) ja Lääne-Azerbaidžaaniks (keskus Ormiyeh). Praamiga ületame erakordselt soolase veega Urmia järve. Siseneme Türgisse, keerame kellad poolteist tundi tagasi, st Eestiga samale ajale. Aivo, kes on Elisa klient, tunneb rõõmu, et on peale 2-kuulist pausi taas kord mobiili levis. Enamikul meist, EMT klientidel, on vaikuseperioodid olnud märksa lühemad.
Hetkel asetleidva Türgi ja Iraagi vahelise kurdi-konflikti tõttu on piirialad, eriti Yüksekova ümbrus, täis lausa lahinguvalmiduses sõdureid, tanke, soomukeid ja kõikvõimalikke muid sõjamasinaid, õhus mürisevad lahingukopterid, küllap suunduvad “tööülesannetega” objektile. Kuna on juba pime, siis SILK 2 ja SILK 3 meeskonnad jäävad ööbima Yüksekovasse, SILK 1 otsustab sõita sõjategevusest kaugemale ja jätkab teekonda Vani.
Ilm pilves, 0–14˚C. Läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 1275–2200 m.

K 14 nov: Yüksekova – Vani järv – Bitlis – Batman – Mardin 621 km

Teekond mägede vahel ja mööda Vani järve lõunakallast on äärmiselt maaliline. Alad, mis jäävad 1800–2500 meetrist kõrgemale, on kaetud lumega. Tähelepanu haaravad ka Tigrise kaldad ja sealsed liivakivikaljusse raiutud koopad, mida kohalikud inimesed endiselt kasutatavad elupaigana.
Kurdide aladel peab meid kolmel korral kinni sõjaväepatrull, kontrollib dokumente, küsitleb meie tuleku põhjuste kohta, ühel korral teostab suhteliselt põhjaliku läbiotsimise.
Ilm pilves, 0–17˚C. Läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 490–2735 m.

N 15 nov: Mardin – Nusaybin – sisenemine Süüriasse – Al Qāmishlī – Eufrati jõgi – Dayr az Zawr 350 km

Türgi-Süüria piiri ületamine võtab üle 4 tunni. Kuna avastatakse grupp salakaubavedajaid, kes üritavad passita piiri ületada, suletakse piir mõneks ajaks. Türgi piiriametnik teatab, et teatud hulk dollareid kiirendaks meie piiriületust, otsustame siiski altkäemaksu mitte anda, pigem ootame.
Jõudnud lõpuks Süüria territooriumile, kohtume Tiina ja Peetri vana sõbra Bisher al Issaga, kes on meile tõlgiks ja teejuhiks järgneval 5 päeval. Tema erudeeritus islami ja Lähis-Ida alal väärib imetlust, välimus sobib kokku ta nimega (Issa = Jeesus).
Ilm: pilvine, 12–22˚C. Läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 200–900 m.

R 16 nov: Dayr az Zawr – Halabia – Dayr az Zawr – Palmyra – Damaskus (Dimashq) 582 km

Hommikul teeme Dayr az Zawrist 50 km väljasõidu mööda Eufrati ülesvoolu Rooma-aegsesse Halabiasse.
Järgmiseks sihtpunktiks on Palmyra (kreeka k Παλμυρα), mis vääriks ehk enamat tähelepanu. Linna ajalugu ulatub tagasi Lasuriiditee ja Siiditee aegadesse. Esmakordselt on Palmyrat mainitud 2 at eKr Mari arhiivis ja ühes Assüüria tekstis, samuti Piiblis. Palmyra pärlid pärinevad siiski peamiselt Rooma perioodist. Tänu ideaalilähedastele klimaatilistele tingimustele on alles suur osa Beli templist ja sammastikust, amfiteater on iseäranis hästi säilinud.
Õhtuks jõuame Damaskusesse.
Ilm: pilvine, 14–23˚C. Läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 180–980 m.

L 17 nov: Damaskus

Damaskus (araabia k دمشق) on väga sümpaatne linn, tänapäevasele metropolile omased jooned pole suutnud hajutada ajaloolist hõngu. Linna ajalugu on pikk ja väärikas, ta on käinud käest kätte, olles mõne impeeriumi pealinnaks, siis jällegi pidanud leppima tagasihoidlikuma rolliga. Linnas olevat 2000 islami pühakoda, külastame neist suurimat ja kuulsaimat – Umayyadide mošeed (araabia k جامع بني أمية الكبير, Ğām’ Banī). Selles paikneb väike kambrike, kus väidetavalt pidavat asuma Ristija Johannese pea. Samuti teeme lühivisiidi Salahuddini hauale. Ja loomulikult ei saa lahkuda Damaskusest külastamata souqi.
Ilm sademeteta, 14–21˚C, päikesetõus 6.07, loojang 16.31. Kõrgus merepinnast 720 m.

P 18 nov: Damaskus – Homs – Hamāh (Epiphania) – Apamea – Aleppo 434 km

Teel Damaskusest Alepposse teeme kõrvalepõike Rooma-aegsesse Apameasse. Sealne säilinud osa ligi 2 at vanusest kiviteest ja sammastikust jätab majesteetliku mulje.
Õhtul jalutame Aleppo vanalinnas, aeg-ajalt on tunne, nagu oleksime sattunud kehastama “1001 öö” tegelaste rolle.
Ilm sademeteta, 14–22˚C. Läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 220–1330 m.

E 19 nov: Aleppo – sisenemine Türgisse – İskēnderun 180 km

Päeva esimeses pooles tutvume Aleppoga (araabia k حلب), olulise paigaga Siiditeel. Külastame vanalinna, tsitadelli, souqi. Ajapuudusel ei jõua Suurde Mošeesse. Peale keskpäeva võtame suuna Türgi poole. Piiriületus kulgeb sekeldusteta, nii piiri- kui tolliametnikud on sõbralikud ja vastutulelikud.

Olles juba Türgi territoorimul, pöörduvad mõtted ikka tagasi Süüriasse. Mingi kuues või seitsmes meel ütleb, et selle maa tegemistes on justkui kaks kihistust. Ülemine kuhistus on see, mis on avalik ja ametlik, see mida me näeme tänavatel ja mille üheks väljenduseks on kõikjal rippuvad presidendipildid. Teine kihistus on varjatud, kuid ometi selgelt tunnetatav. Minu piiratus ei võimalda aru saada, kas see varjatud  kihistuses toimuv käärimine on seotud eelkõige võimu ja poliitika või hoopis majandusega, samuti mitte seda, kas käärimine on alguse saanud seestpoolt või asuvad “dirigendid” väljaspool Süüriat. Milline on selles teiste araabiamaade, Iisraeli, USA ja Venemaa roll? Selge on vaid, et varem või hiljem tõuseb kõik see pinnale. Ja kindlasti ei tule seda oodata kümme aastat.

Siiditee Tuuril 2007 on olnud kergemaid ja raskemaid päevi, seejuures raskuseid on olnud mitmesuguseid. Tiibeti kõrgmäestiku olud ja eriti matk-palverännak ümber Kailashi olid füüsiliselt kurnavad, pikad autosõidud pimedatel mägiteedel nõudsid teistlaadi pingutust. Ent reisidel ja ekspeditsioonidel, mis kestavad 3 kuud või enam, on lisaks füüsilisele tarvis ka mentaalset vastupidavust. Nüüd, üsnagi enne Siiditee Tuuri lõppu on tunda, et grupi vaimne energia hakkab raugema. Entusiasmi ei lisa ka süvenev koduigatsus ja järsk ilma halvenemine. Samuti selgub, et Aigar peab töökohustuste tõttu lendama homme hommikul Adanast Istanbuli kaudu Eestisse. Seetõttu peab SILK 1 jõudma õhtuks Adanasse. Veidi enne İskēnderuni teeme lühikese peatuse ja mõningased ümberpakkimised, soovime teineteisele head teed ja läheme sõbralikult lahku lootuses kohtuda peatselt Eestis. SILK 2 ja SILK 3 meeskonnad jäävad ööbima Vahemere äärses rannakülas İskēnderuni ja Arsuzi vahel. Kuna lähenemas on novembri lõpp ja ilm pole hea, siis paljud pansionid on oma hooaja lõpetanud. Siiski on võimalik leida endale öömaja ja söögikoht, tõsi küll, olles pea ainsateks külalisteks.
Ilm: tihe pilvitus, vihm, 13–17˚C. Läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 5–750 m.

T 20 nov: İskēnderun – Arsuz – İskēnderun 100 km

Täna me ei liigu edasi, naudime puhkepäeva, sest juba pikemat aega on jäänud magamisaeg liiga lühikeseks. Teeme väljasõidu vaid 20 km kaugusel asuvasse Arsuzi väikelinna ja sealt edasi lõuna suunas küladesse ja mererannale. Pikkamööda muutuvad rünkpilved tumedamaks, aeg-ajalt puhuvad tugevad tuuleiilid, tumenevat taevast valgustavad välgunooled, sajab rahet. Temperatuur langeb järsult 18 kraadilt 9 kraadile. Umbes iga veerand tunni järel kerkib merest taevasse tohutu veesammas (pildil), pilvedest venivad jääpurikakujulised moodustised vastassuunas kuni “meri ja taevas ühinevad”. Tegemist on vesipüksidega. Meist keegi pole midagi sarnast ealeski varem näinud, imetleme seda haruldast loodusnähtust 2 tundi. Läbi udu üritame võimast vaatepilti jäädvustada videosse ja fotodena. Lõpuks moodustub vikerkaar.
Läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 0–250 m.

K 21 nov: İskēnderun – Adana – Cappadocia (Kapadokya) – Nevşehir – Ürgüp 482 km

Teel teeme peatuse Adanas. Kapadokyasse jõuame vahetult enne hämardumist. Pinnavormid on vapustavalt kaunid, koobaselamud tekitavad uudishimu. Enne pimeduse saabumist jõuame vaid veidi ringi vaadata ja külastada Hospitaliitide koobaskloostrit. Kuigi olime algselt kavandanud lahkuda Kapadokyast homme hommikul, siis praeguseks on täiesti selge, et see paik vajab veidi põhjalikumat vaatamist ja me otsustame lahkuda alles homme pärastlõunal. Ilm on küll külmavõitu, ent samas on hea, et viibime siin novembri lõpus, sest oletatavasti on turismihooajal Kapadokya rahvast tulvil. Ööbima jääme Esbelli Evisse, erakordselt originaalsesse koobas-külalistemajja, mis asub Ürgüpis.
Ilm: pilvitus, vihm, 3–17˚C. Läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 5–1600 m.

N 22 nov: Ürgüp – Görem – Uçhisar – Nevşehir – Konya 268 km

Päeva esimese poole veedame Ürgüpi, Göremi ja Uçhisari ümbruses, imetleme heledast liivakivist termiidikuhilate sarnaseid hiigelmoodustisi, mis on lausa loodusimed. Käime paljudes koobaskirikutes, millest mõni on maavärina tõttu purunenud, enamik aga hästi säilinud. Suur osa koopaseinu on kaetud freskodega, mis on Bütsantsi kunsti suurepärasteks näidisteks.
Õhtu eel jõuame Konyasse, endisaegsesse pealinna, sufi dervišite keskusesse. Tänavu on Konya, Mevlana ja sufi dervišid tähelepanu keskpunktis, sest tegemist juubeliaastaga – islamimaailm ja samuti UNESCO tähistavad 800 a möödumist koolkonna alusepanija Mawlānā Jalāl ad-Dīn Muhammad Rūmī sünnist. Täiesti juhuslikult kohtume tänaval sufide õpetajaga, kes valmistas ette pöörlevaid dervišeid muuhulgas ka ülesastumiseks festivalil “Orient”.
Ilm: vahelduv pilvitus, 0–9˚C. Läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 845–1200 m.

R 23 nov: Konya – Afyon – Kütahya 338 km

Suurema osa päevast pühendame Konyale. Käime pühamus, kus asub Mawlānā Jalāl ad-Dīn Muhammad Rūmī haud. Kuigi see on muudetud muuseumiks, käiakse haua juures endiselt suurmehele austust avaldamas ja palveid lugemas, paik pole minetanud oma sakraalset aurat. Samuti külastame 13 saj ehitatud Alāeddin Keykubādi mošeed ja 16 saj rajatud Sultan Selimi mošeed, samuti üht medreset ja bazaari.
Lahkume Konyast täna, reedel, ent kord nädalas, laupäeviti toimuvad pöörlevate sufi dervišite etendused. On kahju, et see jääb meil nägemata. Ehk õnnestub veel Istanbulis. 
Ööbima jääme Kütahyasse, mis on tuntud oma portselani poolest.
Ilm: päikesepaisteline, 1–9˚C. Läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 830–1175 m.

L 24 nov: Kütahya – Bozüyük – Bilecik – Istanbul 396 km

Pealelõunal jõuame Istanbuli, sõidame üle Bosporuse väina, seega lahkume Aasiast ja siseneme Euroopasse. Kohtume Raivoga, kes on juba varem SILK 1’ga kohale jõudnud. Istanbul oma majesteetlikkuse ja grandioossete mošeedega on muljetavaldav, eriti neile, kes ses linnas esmakordselt. Oleme küll teadlikud sellest, et Istanbulis elab venelasi ja et seda linna külastab märkimisväärne hulk Vene ärimehi ja turiste, kuid ikkagi on pisut üllatav on vene keele kasutamise rohkus: kaupluste sildid ja reklaamid, restoranide menüüd, kontsertide kavavoldikud...
Päeva militaar-emotsionaalseks kulminatsiooniks kujuneb tanklas meie džiipide kõrval asetleidev lööming. Kaks meest astuvad käsikähmlusse, ja põhjuseks on – nagu tavaliselt – õrnema soo esindaja. Pole ka ime, on ju läbi ajaloo peetud ihaldusväärsete naiste pärast duelle ja isegi sõdu. Kiremöllus unustame SILK 3 isegi tankimata. Anname selle üle Raivole, SILK 3 Eestisse toimetamine jääb tema hooleks.
Ilm: hommikupoolikul härmatis ja tihe udu, Istanbulis päikesepaisteline, -2 kuni +16˚C. Läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 15–1000 m.

P 25 nov: Istanbul

Püüame päeva jooksul näha nii palju kui võimalik: Şehzade mošee, Süleymaniye mošee, Beyaziti mošee, 6 minaretiga Sultan Ahmedi “Sinine” mošee, Topkapi palee. Kõige sügavama mulje jätab 6 saj ehitatud Hagia Sofia (pildil).
Teatavasti oli Suur Siiditee ju eelkõige kaubateede võrgustik. Võib-olla mäletab käesoleva saidi tähelepanelik lugeja, et ka meie reisigrupp otsustas läbi viia eksperimendi, ostes Xi’anist mõned siidkangad ja -sallid lootuses need Istanbuli turul vaheltkasuga maha müüa (vt 8 sept). Kuuldavasti olevat endisaegsed siidikaupmehed teeninud 10-kordset kasumit. Nüüd selgub meie suureks kurvastuseks, et Istanbulis on siidsallide hinnad umbes samad, mis Hiinaski. Seetõttu loobume müügikatsest ja loeme Siiditee Tuur 2007 ärilisest vaatevinklist täielikult läbikukkunuks.
Õhtul külastame etendust, mille esimeses osas kõlab sufi muusika, teises osas sema rituaal pöörlevate dervišite osavõtul. Sema on atraktiivne, esitus enam-vähem professionaalne. Aga... esinemispaik, Istanbuli raudteejaama saal ei tundu olevat küll kõige sobivam paik sellise pühaliku riituse läbiviimiseks, samuti ei lisa pühalikkust publiku reageering aplauside näol, sajad välklampide sähvatused ja rongivile. Möödunud aastal esines Konya dervišite grupp sema programmiga “Oriendil”, kui võrrelda neid kahte esitust, siis Tallinnas esitati muusikalis-koreograafilist rituaali, Istanbulis nägime turisti-showd.
Ilm: päikesepaisteline, 9–14˚C.

E 26 nov: Istanbul

Tänasega loeme ekspeditsiooni Siiditee Tuur 2007 lõpetatuks. SILK 2 asub teele Tallinna poole. Kuna Peetril seisavad Saksamaal ees kohtumised oma teoste publisheriga ja Tiinat ootavad ees asjatoimetused Stockholmis, siis valitakse pikem (4582 km) kodutee läbi Bulgaaria, Makedoonia, Albaania, Montenegro, Horvaatia, Bosnia-Herzegovina, Sloveenia, Austria, Saksamaa, Taani ja Rootsi ning loodetakse koju jõuda hiljemalt 5 dets. Aivo, Maivi ja Jaanus lendavad homme koju reisiga Istanbul – Riia – Tallinn.
Hüvastijätul oleks ehk põhjust kokku lüüa šampuseklaase, see jääb siiski ära, sest SILK 2 ekipaaž peab istuma autorooli.
Ilm pilves, 10–16˚C.

Kokkuvõte

Siiditee Tuur 2007 raames oleme olnud teel 86 päeva. Oleme läbinud 7 riiki: Hiina, Pakistan (3 korda), India, Afganistan, Iraan, Türgi (2 korda) ja Süüria, lisaks veel piirkonnad, mis pole küll iseseisvad riigid, kuid mille elanikkond on selgelt identifitseeritav etnilise kuuluvuse, keele ja kultuuri tõttu (Uiguuria, Tiibet, Kašmiir, Hunza, Punjab, Balochistan, Kurdistan jt). Siiditee ekspeditsioonil ei õnnestunud siseneda Türkmenistani ja Saudi Araabiasse, kuna need riigid ei rahuldanud viisataotlusi. Kui mitte arvestada lennu-, praami- ja rongireise, kujunes teekonna pikkuseks Luoyangist Istanbulini 24 845 km, ca 306 km päevas. Kolme auto peale kokku kulus umbes 7950 liitrit diiselkütust (arvestamata kütusekulu sõiduks Istanbulist koju). Reisil osales 17 inimest, neist 4 kogu teekonna ulatuses Luoyangist Istanbulini. Kogu reisi kõrghetkeks – nii otseses kui kaudses tähenduses – kujunes 3-päevane jalgsiretk ümber püha Kailashi mäe. Salvestasime umbes 45 tundi videomaterjali, meie failides on mitu tuhat fotot. Reisi jooksul tehtud ülestähenduste ja märkmete hulk on raskesti väljendatav lehekülgede või tähemärkide arvuna. Kolme kuu jooksul kogunes sedavõrd palju muljeid ja mõtteid, et need vajavad veel settimist.
Hästi pidasid vastu firma Solomon mägisaapad, jooksukingad, matkajoped, särgid, mütsid, püksid, spordi- ja seljakotid.
Veelkordne tänu kõigile neile, kes olid nõu ja jõuga abiks Siiditee Tuur 2007 teokssaamisel!

Septembrist detsembrini 2007 kord nädalas Linnalehes ülevaade reisi kulgemisest. Alates septembrist 2008 ETVs 16-osaline saatesari Siiditee Tuurist. Lisaks ettekanded Palmse mõisas (11.01.08), XX Orientalistikapäevadel Tartus (15.03.08), fotonäitused jm. Kirjastuselt Pilgrim raamat “Siiditeel 3 kuuga 25 000 kilomeetrit”.

Vaata: Esialgselt kavandatud marsruut ja ajakava
Vaata: Meeskond

Tõmba alla: Siiditee Tuur 2007 logo, pdf, 31 KB

          

Vaata ka reisiprojekte Arktika-Antarktika 2010 ja African Round