KESKPÄEVAKONTSERT: PALVE

ARAYASHIKI PREMIUM
Yosuke Oda (trumm / Jaapan)

Aastate jooksul traditsiooniliseks kujunenud kespäevakontserti on nimetatud ka “Jaani kiriku muuusikaveerandtunniks”, ent see kipub mõnikord venima ka pooletunniseks.

Pöördumine Kõigekõrgema poole ei pea olema esitatud ladina, heebrea, aramea, kirikuslaavi, sanskriti, tiibeti, jaapani või eesti keeles. Oikumeeniline palve võib olla tõlgitud ka trummihelide keelde, ometi on see kõigile arusaadav “sõnaraamatu” abita.
Meie füüsilisel eksistentsil on ajalised piirid, kuid hinged meie kehas on surematud. Kuni hinged hoiavad mälestusi, säilib ka ühendus mineviku ja tuleviku vahel.
Arayashiki on budistlikus filosoofias teadvuse kaheksas tase, mis selgitab, kuidas meie hing eksisteeris enne kehasse sisenemist  ning kuidas ta eksisteerib pärast kehast lahkumist. Yosuke Oda esitab ulatusliku soolo hiiglaslikul o-daiko trummil, mälestades sellega inimesi, kes on kaotanud elu maailma tänases katastroofilises olukorras. Ühtlasi on see palve inimkonna helgema tuleviku eest.

Yosuke Oda lugu on nagu tõsielumuinasjutt. Sündinud Jaapanis piirkonda, mille moraali valitses kuritegelik ühendus Yakuza, ning tulles oludest, mis polnud kõige soodsamad, ootuspäraselt ei olnud Yosuke koolis kuigi eesrindlik õpilane. Teismeikka jõudes ilmnesid poisil lisaks õpiraskustele halvad sõbrad ja allakäigu trepp haigutaski ta ees. Suure tõenäosusega olekski füüsiliselt ja sportlikult andekast noorukist tulnud väärtuslik täiendus kriminaalsesse maailma, kui poleks olnud kahte imelist juhust. Üks Yosuke õpetajatest nägi noormehes midagi, mis teiste silma eest varjule oli jäänud, ning andes endast parima, tegi viimase katse juhtida noormees õigele rajale. Just samal ajal andis lähikonnas kontserti Jaapani kultuslik taiko-trummide ansambel Kodō. Õpetaja andis Yosukele valida, kas ta kannatab ära ühe kultuuriürituse ja läheb koos temaga kontserdile või ei saa ta klassilõputunnistust ning seega katkeb koolitee lõplikult. Yosuke valis – küllap vastutulekust õpetajale – kontserdi, arvates et kannatab selle kuidagi ära.
Kannataski. Ja koolitee katkes sealsamas… Edasi läheb lugu tavapäratult. Yosuke oli seevõrra võlutud taikokunstist, et tegi sealsamas otsuse minna Kodō kodusaarele Sadole, kus ansamblil on oma kommuun ja mitmeaastane taikokool. Elu Kodō külas meenutab kloostri ja armee hübriidi: elatakse askeetlikult, magatakse kasarmulaadsetes ühiselamutes, tehakse toitu ja süüakse koos kindlatel kellaaegadel. Kogu olemist valitseb karm distsipliin. Haridusprogrammi hulka kuulub lisaks füüsilisele treeningule muusika- ja teatrikunst. Tavahariduse andmisega taiko-kool üldjuhul ei tegele, sest eeldatakse, et see on eelnevalt omandatud.
Et Sadolgi märgati Yosukes erilist sädet, siis vaatamata noorele eale ja formaalse hariduse puudumisele võeti ta vastu taiko õpilaseks. Yosukest sai superstaar taikotaevas, kellele ansamblikaaslased andsid hüüdnime Metsloom, sest hiiglaslikku o-daikot polnud enne teda keegi sel moel mänginud. Kogu kirg ja tuli, mis oli koolipõlgurist poisil tuha all hõõgunud, pääses paisu tagant valla trummihelidena. Ja neid kuulis kogu maailm ning ilmselt ka teavased väed, sest kui keegi suudab halva heaks trummeldada, on see Metsloom.

(Artisti jutustuse põhjal üles kirjutanud Tiina Jokinen)

Yosuke Oda, o-daiko, live, fragment, 1 min 52 sec, mp3, 320 Kbps
Tasuta sissepääs!