And Yet Songs Come / Laulud siiski tulevad (Saaremaa)
April 30, 2021
Kremer & Kremerata
June 16, 2021

Mongoolia Saatkond Rootsi Kuningriigis esitleb koostöös Tartu Ülikooli, Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi ja festivaliga Orient

SADA PILKU MONGOOLIALE
MANDALA – SALAJASE TANTRA TEMPEL

Pühendatud Mongoolia-Eesti diplomaatiliste suhete 30. aastapäevale

Näituse avamine (ettekanded, filmid, Mongoolia suupisted) leiab aset 20. oktoobril 2021 kell 11–15 Tartu Ülikooli Muuseumis (Toomemäel, Lossi 25). Näitus jääb avatuks 21. novembrini.

Näitusel saab näha enam kui 50 suureformaadilist fotot Mongoolia pealinnas Ulanbaataris asuva Tšoidžin-laama budistliku templikompleksi rituaalse kunsti aaretest – skulptuuridest, ikoonidest, tekstidest, muusikainstrumentidest, maskidest ja rõivastest – ning selle ajaloolise kompleksi suurepärasest arhitektuurist. Lisaks on välja pandud ka budistlikke ikoonimaale (thangka‘sid) ja rituaalseid muusikainstrumente Peeter Vähi kollektsioonist.

Näituse avavad Tartu Ülikooli rektor, professor Toomas Asser ja Mongoolia suursaadik hr. Janabazar Tuvdendorj; sõna võtavad Mongoolia aukonsul Eestis Liisi Karindi ja Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse juhataja Dr. Alevtina Soloveva. Avamisele järgnevad akadeemilised ettekanded: “Budistliku sakraalkunsti sümboolikast“ (Dr. Märt Läänemets, Eesti Akadeemiline Orientaalselts) ja “Mongoolia tsam-rituaali uued traditsioonid” (Dr. Mungunchimeg Batmunks, Berni Ülikool). Seejärel näidatakse kahte dokumentaalfilmi: „Külas Tšingis-khaanil“ (40 min, autorid Aivo Spitsonok Peeter Vähi) ja “Mongoolia“.

Info inglise keeles


9. november kell 19 – Vene Kultuurikeskus, Tallinn
10. november kell 19 – Põlva Kultuurikeskus
11. november – Riia Ülikooli saal (kontsert jääb Covid-19 piirangute tõttu Lätis ära)
12. november – Kaunas, Leedu
13. ja 14. november – Vilnius, Leedu

TÕVA KURGULAULUKOOR JA RAHVUSORKESTER

Tõvalaste, kuid ka mongolite ja paljude teiste Sise-Aasia rahvaste pärimusse kuuluv kurgulaul ehk höömei (‘kõri’) on lahutamatult seotud nende rahvaste traditsioonilise maailmapildi, elukorralduse ning geograafilise asukohaga. Nomaadid on elanud sajandeid karjakasvatajatena steppides, ümbritsetuna mägedest ja kohisevatest jõgedest. Animistliku maailmapildi järgi on aga igal mäel ja jõel − rääkimata taimedest, loomadest või inimestest − oma hing. Nii ongi tõva kurgulaul ja üldse rahvamuusika suuresti välja kasvanud loodushäälte imiteerimisest. Seesuguse jäljendusmaagia abil on püütud leida kontakti loodusvaimudega, neid tänada-lepitada, neilt kaitset paluda, taotleda karja- ning jahiõnne, samuti küsida nõu esivanematelt.
Tänaseks on enamik tõvalasi omaks võtnud tiibeti budismi, kuid viimase kõrval eksisteerib endiselt ka loodususundiga läbi põimunud šamanism, nagu Tiibetis budismi kõrval bön. Nii ongi olulistel üritustel tihtilugu platsis nii laama kui šamaan, et anda oma õnnistus “topelt ei kärise” printsiibil. Samas pole tõva rahvamuusika pelgalt animistliku maailmanägemuse pikendus. Rahvapärimus sisaldab ka üksinduse leevendamiseks mõeldud karjuselaule, mis kaikusid steppides kaugele ja kandsid sõnumeid koduigatsusest. Ning mõistagi lauldi ja musitseeriti pere ja sõprade ringis kogukondlike sündmuste puhul keset jurtasid või ka lihtsalt aja veetmise eesmärgil. Kurgulaul on traditsiooniliselt olnud küll meeste pärusmaa, naistele pidi selle viljelemine tooma halba õnne. Tänaseks on aga olemas ka kurgulaulu naiskoosseise (nt Tõva Kõzõ, kus teevad kaasa ka Tõva Rahvusorkestri liikmed).
Aastal 2009 lülitati höömei kaitsealuse kultuuriväärtusena UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Üldjoontes tähendab kurgulaul hääletehnikat, mille abil on võimalik laulda kahe- kuni kolmehäälselt. Kõigepealt võetakse tugev ja forsseeritud alusnoot, mis koosneb (nagu iga muusikaline heli) põhihelist ja tämbrit moodustavast ülemhelistruktuurist. Seejärel võimendatakse pea ja suuõõne resonaatorite abil osahelisid valikuliselt, nii et need hakkavad kuulaja jaoks põhihelist eristuma. Niimoodi on võimalik konstrueerida burdoonheli peale leidlikke meloodiaid vastavalt loomulike ülemhelide reale. Midagi müstilist siin pole, küll aga nõuab selle meisterlik valdamine palju harjutamist ja vastavaid anatoomilisi eeldusi. Kui laskuda detailidesse, siis on olemas erinevaid kurgulaulu klassifikatsioone. Enim kasutatav liigitus jagab kurgulaulu viide tüüpi, kusjuures kaks viimast tüüpi võib lugeda esimeste variatsioonideks. Eri tehnikaid on traditsiooniliselt kasutatud eri tüüpi laulude puhul, samas võib neid ka omavahel kombineerida. Lõpuks kujundab iga laulja välja talle omase stiili.
Höömei. Lisaks kurgulaulu üldnimetusele tähistab see termin ka kõige levinumat tüüpi. Pehme ja loomulik stiil, mille puhul hääl pole eriliselt survestatud. Põhiheli asub laulja diapasooni suhtes keskmises registris või selle madalamas osas. Ülemhelisid tekitatakse suuõõne ja huulte asendi kaudu ning nende arv, sellest tulenevalt ka meloodia ulatus, on suhteliselt piiratud.
Sõgõt (‘itk’). Põhiheli asub laulja diapasooni suhtes keskmises registris, ka ülemhelid kõlavad seetõttu kõrgemalt. Hääl survestatakse keele abil, mis rulllitakse suulakke, nii et heli pääseb välja purihammaste, suulae ja keele vahelisest pilust, edasi manipuleeritakse sellega sarnaselt höömei tehnikale. Tulemuseks on tugevad ja selged, flöödihelide või vile sarnased ülemhelid. Traditsiooniliselt on see tehnika seotud matuserituaalidega.
Kargõraa (‘hobuse hääl’). Üheaegselt kasutatakse nii häälepaelu kui nende kõrval asuvaid n-ö valehäälepaelu, mis hakkavad kõri survestamisel kaasa vibreerima täpselt oktaav madalamalt. Tulemuseks on sügav tõrrehääl, millesugust tunneme näiteks tiibeti budistlike munkade liturgiast. Kuid paralleele leiab kaugemaltki, näiteks kasutatakse analoogset tehnikat sardiinia cantu a tenore traditsioonis. Kargõraa puhul luuakse selle võttega burdoon, mille peale moodustatakse ülemhelidest meloodiaid vastavalt eelkirjeldatud võtetele.
Ezengileer. Pulseeriv stiil, kus keele ja neelu liikumisega imiteeritakse ratsutamisega seotud rütme. Ezengi tähendab tõva keeles ‘jalus’.
Borbannadõr. Filigraansete kaunistuste ja trilleritega stiil keskmises registris, mis imiteerib linnuhääli ning jõgede ja ojade vulinat.

Dõrgen tšugaa (retsitatiivid), Tõva Rahvusorkester ja Kurgulaulukoor, MP3, 320 Kbps, 2 min 28 sek

Sõgõt ja höömei, Tõva Rahvusorkester ja Kurgulaulukoor, MP3, 320 Kbps, fragment, 4 min 5 sek

Suzugleldig Bailak Tsurtum, Tõva Rahvusorkester ja Kurgulaulukoor, MP3, 320 Kbps, 2 min 29 sek

Pääsmed Piletilevist


Juba toimunud:

K 7 juuli kell 20 Põlva Kultuurikeskus (koostöös Põlva Kultuurikeskusega)

INDIA KAJAD

Hindol Deb (sitār, India), kaastegevad Florian Schiertz (tablā) ja Peeter Vähi (tānpurā, kommentaarid)
Kavas Põhja-India klassikalised pärastlõuna- ja õhturāgad Gaud Sarang, Pūrvī, Kedār ja Gāwatī, bengali rahvalviis “Amare Antare Bairagir Lau Baje”

R 9 juuli kell  22 Jaani kirik (koostöös festivaliga Klaapärlimäng)
HILISÕHTU RĀGA
Hindol Deb (sitār, India), kaastegevad Florian Schiertz (tablā) ja Peeter Vähi (tānpurā)
Kavas Põhja-India klassikalised hilisõhturāgad Nat Bihag, Jhinjhoti, Kaunsi Kanada, bengali rahvaviis “Amare Antare Bairagir Lau Baje”

Teatavasti jaguneb India muusikakultuur väga selgelt Põhja- ja Lõuna-India traditsiooniks, ingliskeelses kõnepruugiks vastavalt Hindustani and Carnatic music. Antud juhul on meil tegemist esimesega. Kava loetelus sisalduv sõnaühend “õhturāgad” pole antud kontekstis lihtsalt poeetiline lisand romantilise meeleolu rõhutamiseks ega lihtsalt sõnakõlks – India muusikatraditsioonis seonduvad improvisatoorsete kompositsioonide aluseks olevad meloodiamudelid ehk rāgad tõepoolest kindlate ööpäeva osadega, ning nõnda ei esita üks tõsine muusik kunagi õhtusel ajal hommikurāgat, keskpäeval kesköörāgat, ja vastupidi.
Mõni sõna ka instrumentidest. Kõigepealt soolopill sitār – selle nimi tuleneb pärsia keelest ja tähendab ‘kolm keelt’, ent tegelikkuses on tänapäevastel kontsertpillidel keeli märksa enam, umbes kahekümne ringis. Enamasti on 5 keelt meloodia esitamiseks, 1 või 2 burdoon-keelt, millega ühtlasi rõhutatakse ka rütmi aktsente, lisaks veel 13 resonants-keelt, mis on häälestatud vastavalt konkreetsele rāgale ning lihtsalt helisevad kaasa. Liialdamata võib öelda, et selle pilli on ülemaailmselt tuntuks mänginud tänaseks meie hulgast lahkunud, kuid veel aastal 2005 Oriendi fesivalil ülesastunud Pandit Ravi Shankar. Tablā komplekt koosneb tegelikult kahest trummist, mida tinglikult nimetatakse “parem” ja “vasak”, mille korpused on valmistatud vastavalt puust ja metallist. Kui soolopill esitab meloodiat, siis tablā funktsiooniks on tagada meloodiale rütmifoon, mis põhineb rütmimudelitel ehk tāladel. Meile, eestlastele, kelle alateadvuses on läbi aegade kinnistunud ülimalt lihtsate meetrumitega (2/4, 3/4, 4/4) labajalavalss, polka, marss … ei pruugi India muusika ülimalt komplitseeritud rütmid olla lõpuni arusaadavad. Haruldased pole 7-, 14-löögilised või veelgi keerukamad ebasümmeetrilised rütmimudelid. Tavaliselt ei alusta tablā-mängija koos teistega, tüüpilise rāga-kompositsiooni alguses kõlab alap, mis annab solistile võimaluse vabaks improvisatsiooniks. Alles kompositsiooni keskel liitub tablā, reeglina algul aeglases, hiljem kiires tempos. Ja lõpuks tānpurā – see on 4 keelega saatepill, mis kunagi ei esita meloodiat, vaid tekitab ühtlast fooni. Ta on teatud mõttes teisejärguline, kuid samas väga oluline, sest pilli särisev heli loob India muusikale ainuomase atmosfääri. Paljud India muusikud, tänapäeval kahjuks koguni valdav enamik, kasutavad sooloinstrumendi saateks elektroonilist asendajat, täpsemalt, tegemist on lavaservas “pläriseva” väikese kastikesega. Ometi on see pseudo-pill saanud populaarseks, ja seda eelkõige kommertsiaalsetel põhjustel – ei pea ju ostma lennupiletit tānpurā-mängijale ja teist piletit üsna suurele muusikainstrumendile. Autentsuse austajana eelistab Hindol Deb siiski päris pille.

Hindol Deb alustas sitāriõpinguid viieaastasena oma ise Sri Panchanan Sardari käe all. Hiljem jätkas õpinguid Pandit Santosh Bannerji ja Pandit Deepak Chowdhury juhendamisel.
Nagu kirjutas üks India muusikakriitik oma kolumnis: “Hindoli esituses on ühinenud tehniline peenus ja sügav küpsus.” Tema India klassikalise muusika interpretatsioone iseloomustavad püüdlused rāga puhtuse säilitamise suunas, maitsekad improvisatsioonid ja komplitseeritud rütmimustrid. Hindol Deb on andnud kontserte USAs, Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Kreekas, Rootsis, Jaapanis, Taanis … ja mõistagi Indias. Ta on tundnud suurt huvi ka Lääne keskaja muusika vastu. Sellest huvist on välja kasvanud projekt pealkirjaga “Medieval Rāga”, milles kohtuvad India traditsioonid ja Euroopa keskaeg. Kutsed väärikatele festivalidele ja Carnegie Halli, koostöö Sony Music’uga jne annavad tunnistust artisti tasemest.
Muusikaeksperdina juhendab Hindol arvukaid meistriklasse, kus õpetab India muusika põhialuseid, sitārimängu ja improvisatsiooni. Samuti õpetab ta mitmetes muusika kõrgkoolides.

Florian Schiertz on oma tablāmängu ja Põhja-India alase muusikalise kõrghariduse omandanud Rotterdami Konservatooriumis. Tema õpetajaks oli Sumantra Guha, kes esindab traditsioonilist Farukhabadi koolkonda ehk gharana’t. Nii Indias kui Euroopas on Florian Schiertz andnud kontserte koos sitārimängija Pandit Kushal Dasiga, enam kui 100 korral on ta publiku ette astunud koos Kolkatast pärit sarodimängija Kalyan Mukherjeega, kui nimetada vaid mõningaid ansamblipartnereid. Tema mängu on ülivõrretes hinnanud sellised meediaväljaanded nagu “The Hindu” (2010, 2015), “Indian Express” (2011), “Times of India” (2014).