LogoGlasperlenspielSinfonie

ERPClassic

KultuuariNaoRaamat

LogoGoGroup


Records available

Super Audio CD La donna è mobile. Verdi. Luc Robert

DVD In the Mystical Land of Kaydara. Peeter Vähi

CD Great Maestros V. Kalle Randalu, Neeme Järvi, Estonian National Symphony Orchestra

Double CD Great Maestros VI. Kalle Randalu, Neeme Järvi, Estonian National Symphony Orchestra 

Double CD Verdi Wagner 200. Estonian National Opera Chorus and Orchestra

DVD Coppélia. A ballet by Léo Delibes

CD Works for Violin and Piano. Vol 1 Eduard Tubin

DVD Keyboard Juggleress. Irina Zahharenkova

CD Legend. Arsis

Magic of Sound (Ralf Taal)

Super Audio CD Maria Magdalena. Sevara Nazarkhan, Riga Dom Cathedral Boys Choir, State Choir Latvija, Latvian National Symphony Orchestra

DVD Joy and Sorrow Unmasked. European Union Baroque Orchestra, Lars Ulrik Mortensen

CD Locus amoenus. René Eespere

CD The Best of Arsis Bells. Arsis, Estonian National Symphony Orchestra, Estonian National Male Choir, Aivar Mäe

DVD Faust. Ain Anger, Estonian National Opera

DVD Modigliani − the Cursed Artist. Estonian National Ballet, Risto Joost

ImagetextARKTIKA-ANTARKTIKA 2010

BLOGI I:
PÕHJA-AMEERIKA

Kahe spetsiaalselt selleks reisiks kohandatud Toyota Land Cruiseriga kulgetakse läbi 16 riigi, suuresti mööda Pan-Ameerika trassi, mööda kõrbeid, mägesid ja vihmametsi. Kokku läbitakse 4 kuu jooksul 32 000 km (arvestamata jalgsiretki, laeva- ja lennureise). Teele jäävad Alaska, Kordiljeerid, Yellowstone, Colorado kanjon, Amazonase jõgikond, Andid, Atacma kõrb, Titicaca järv, Patagoonia pampad, Magalhãesi väin, Tulemaa, Antarktika jääväljad, aga samuti eskimote, asteekide, maiade, inkade ja teiste indiaani tsivilisatsioonide alad. (Tekst ja fotod − Peeter Vähi)
Ekspeditsioon pärjatud tiitliga “Aasta Seiklus 2010”.

Vaata reisi ettevalmistust
Vt ka Blogi II: Kesk-Ameerika
Vt ka Blogi III: Lõuna-Ameerika
Vt ka Blogi IV: Tulemaa ja Antarktika

AugSeptOktNovDets

N 26 aug: reis algab paanikaga

Tänase kuupäeva esimestel minutitel, täpsemalt 00:05 selgub, et just tühistati hommikune Tallinn-München lend avarii tõttu Tallinna lennuväljal, nimelt purunes õhkutõusmisel keset stardirada Poola kaubalennuki telik. Mitmed lennud lükati edasi ja just meie lend tühistati. Kaalume võimalust, kas pakkida välgukiirusel kotid ja asuda kohe öösel autoga teele Riia lennujaama poole, et jõuda hommikusele 6:30 reisile. Deadhorse’i on tarvis kohale jõuda õigeks ajaks. Tiina uurib alternatiivseid võimalusi. On lootus, et pääseme siiski Riia-sõidust...
Meie jaoks küll mitte kõige mugavamalt, kuid asjad siiski lahenevad. Aivo, Tiina ja mina asume kell 6:40 paljude ümberistumistega lennumaratonile marsruudil Tallinn - Kopenhagen - München - New York - Phoenix - Anchorage, mis kestab 31 ja pool tundi. Toomas, Alar ja Allan pääsevad veidi lihtsamalt: Tallinn - Helsingi - Pariis - Los Angeles - Anchorage.
Meie pagasi hulk tundub olevat hirmuäratav, lisaks rõivastele, hügieenitarvetele, magamiskottidele ja -mattidele, kaitseprillidele ning muule isiklikule kraamile liigub meiega koos grupi ühine varustus: kaks 4-kohalist telki, 2 satelliit-telefoni, foto- ja videokaamerad koos vajalike agregaatidega (statiivid, akud, kassetid jne), helisalvestusseadmed, arvutid, binokkel, maakaardid ja GPS, 2 matkapriimust ja toidunõud, ravimid ja esmaabivahendid, kingitused... Jah, see nodi tuleb kaasa viia, sest puudub vähimgi lootus seda kõike osta Põhja-Jäämere-äärsest Prudhoe Bayst. Seetõttu ületab nii mõnegi reisimehe spordikott enam kui 10 kg võrra lennufirmade poolt seatud normi.
Tänane ööpäev venib pikaks, sest lisaks tavapärasele 24 tunnile lisandub ajavahe 11 tundi, seega kokku 35 tundi.

R 27 aug: Anchorage - Deadhorse - Sagavanirktoki jõgi - Deadhorse; pagas kadunud; päikesetõus 5:47, loojang 22:01; läbisõit 69 miili (110 km)

Saabume Anchorage’i kahes jaos, esmalt Aivo, Tiina ja mina, tund hiljem Toomas, Alar ja Allan. Kell 2 öösel on olukord järgmine: seisame kurvalt keset inimtühja lennujaamahoonet ja tõdeme fakti, et Allani pagas on jäänud Helsingisse, Toomase ja Alari kraam on põrutanud Deadhorse’i ning Aivo 33-kilone spordikott on lihtsalt teadmata kadunud.
Siirdume 4−5 tunniks hotelli magama ja jätkame teekonda pärastlõunal. Deadhorse’i lend kestab poolteist tundi ja äratab tähelepanu selle poolest, et reisijateks on ainult mehed, Tiina on ainsaks erandiks. Miks ainult mehed? Aga mis olekski naistel asja nafta puurtornide juurde?
Poole sajandi eest oli see paik väga rahulik, kuni aastal 1968 avastati siin “must kuld”. Peagi alustati torujuhtme rajamisega ja 70-ndate lõpust sai Deadhorse’ist suurim nafta leiukoht kogu Põhja-Ameerikas. Püsielanikkonda siin peaaegu pole: 2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas Deadhorse’is alaliselt vaid üksainus 5-liikmeline perekond. Täna moodustab naftalinnaku sadakond laohoonet ja konteinermaja, neist paar-kolm täidavad hotelli funktsiooni. Üks sellistest saab meie koduks kaheks ööks. Sõnasse hotell tuleb siinkohal suhtuda teatud reservatsioonidega, pigem on see naftavälja tööliste lihtne ühiselamu. Siin veedetakse tavaliselt 2-nädalane tööperiood, millele järgneb 3-nädalane puhkus kusagil lõuna pool, enamasti Anchorage’is või Fairbanksis. Hotelli tohib küll siseneda välisjalanõudes, kuid need tuleb katta kilest kaitsekottidega; see ettekirjutus meenutab mõningaid meditsiiniasutusi. Tubades on küll aknad, aga klaasid on kaetud peaaegu läbipaistmatu kilega − põhjust pole raske aimata, suvel, mil ere päike lõõskab taevas ööpäevaringselt, võib tekkida raskusi magamajäämisega.
Igatahes on Deadhorse’is meile lennuki vastu tulnud kaks Land Cruiserit koos sohvritega, kes need sõiduriistad Kanadast kohale tõid, samuti Dan, kes osutab meile teejuhi teenust järgneval kolmel päeval. Meil on kange tahtmine minna Põhja-Jäämere äärde, mis on peaaegu siinsamas, mõne miili kaugusel. Mereni jõudmiseks tuleb aga sõita läbi naftavälja ning selleks on tarvis taotleda eriluba vähemalt 24 tundi ette. Ilmume kõik koos passidega vastava ametniku juurde ning saamegi teada, et võime ihaldatud kohta minna 24 tunni pärast, st homme pärastlõunal kell 5. Kes teab, võib-olla polegi seal midagi erilist vaada, aga sel käigul on meie jaoks pigem märgiline tähendus: oleme ju võtnud reisi sihiks läbida teekond Põhja-Jäämere rannikult Antarktise mandrile.
Põgusal jalutuskäigul jäävad silma veel mõned detailid. Esiteks, lumekoristusmasinate rohkus. Teiseks, kõik autod ja muud veokid pargitakse mingite lasipuu sarnaste konstruktsioonide ette. Täpsemal vaatlemisel selgub, et iga sõiduki parkimiskoha juures on voolupistik autoga ühendamiseks − arvestades Alaska kliimat on ju ülimalt oluline enne käivitamist eelsoojendada mootoriplokki ja kabiini. Kolmandaks, kaubad ja teenused on väga kallid, oluliselt kallimad kui USA “emamaal”. Neljandaks, elustiil on harjumuspäratult varajane, näiteks hotellis pakutakse hommikusööki alates 4:15-st, lõuna- ja õhtusööki vastavalt 11:30 ja 17:00. Antud hetkel see meile sobib, sest nõnda on kergem kohaneda 11-tunnise ajavahega. Deadhorse’i puhul vast väärib äramärkimist ka fakt, et siin kehtib üleüldine kuiv seadus. Alkoholi müük on rangelt keelatud, ja mitte ainult müük, vaid ka (avalik?) tarbimine. Muide, alkohol on probleemiks Alaska paljudes piirkondades, mitmed omavalitsused ei impordi seda, kuna vägijookide pruukimisega on seotud koduvägivalla sagenemine, enesetappude arvukus, alaealiste rasestumised, kuritegevus jne. Eriti laostav on olnud alkoholi mõju põlisameeriklastele − inuittidele ehk eskimotele, kes küll läbi sajandite on suitsetanud puupuru ja puukoort, kuid kes pole valmis kohanema vedela kange mõnuainega.
Õhtu eel, vahetult enne päikeseloojangut teeme mõnekümnekilomeetrise ringsõidu lõuna poole tundrasse. Ilm on selge ja tuulevaikne, nähtavus ideaalne, samaaegselt paistavad nii päike kui kuu. Kuid siis, päikese loojudes langeb tempereratuur järsult ning üllatava kiirusega valgub merelt maa peale tihe udukiht. Naastes Deadhorse’i on nähtavus hinnanguliselt vaid paarkümmend meetrit. 

L 28 aug: Deadhorse – Prudhoe Bay – Põhja-Jäämeri – Deadhorse; päikesetõus 5:51, loojang 21:56, ilm hommikul väga udune, päeva teises pooles selgineb, suhteline õhuniiskus 100%, ida-kirdetuul 4–5 m/sek; 90 miili (143 km)

Kui eile olime ajavahest ja lühikesevõitu uneajast veel veidi uimased, siis täna tunneme end juba suhteliselt reibastena. Päris ideaalne kõigi enesetunne siiski pole, üks meist vaevleb nohu käes, teine vajab söetablette.
Aivo ega Allan pole kätte saanud pagasit. Aivo on juba lootuse kaotanud ning hangib endale parasjagu saadaoleva, kuid automatkaks täiesti sobimatu koti, paar T-särki ning mõned videokassetid. Allanile laenan oma sooja jope, ise katsun esialgu läbi ajada üksteise peale kuhjatud dressipluuside ja vihmakilega.
Ei jää märkamata, et meestel, kes meie maasturid Kanadast kohale tõid, on kaasas üpris tõsised vintpüssid ja ka meie teejuhil on püstol ning väike gaasiballoon. Küsimuse peale, kas tulirelvad on kaitseks karude või inimeste vastu, kõlab vastusena umbes midagi niisugust: “Mõlema. See on Ameerika!” Tahaksin siiski uskuda, et relvakandmine on pigem “metsiku Lääne” aegadest inertsina säilinud komme kui reaalne vajadus.
Toomas ja Alar lähevad kalale, või õigemini kalale läheb “peakalur” Toomas ja võtab assistendina kaasa Alari. Konksu külge jääb vaid üks kilone kala ja seegi lastakse oma alamõõdu tõttu vette tagasi.
Matkavarustust autodesse pakkides avastame, et ühe telgi katus on rebenenud, kuid Toomasega suudame selle enam-vähem rahuldavalt parandada.
Ja nüüd... asume teele läbi nafta- ja gaasivälja Põhja-Jäämere poole. Avanev pilt on igav, ei kõrgeid kaljusid, ei jääkarusid, ei jäämägesid ega 10-meetriseid laineid. Kaks meiega kaasas olevat ameeriklast koorivad kiiruga riided seljast ning lähevad ujuma, õigem oleks öelda, et kastavad end korraks vette ning on kaldal tagasi enne kui jõuaks kümneni lugeda. Vaevalt see erilist naudingut pakub, sest veetemperatuur on parimal juhul ehk paar kraadi üle nulli, aga vaprad inimesed saavad edaspidi öelda, et on Põhja-Jäämeres ujunud. Vaatepilt süvendab juba niigi värisevas kehas külmatunnet. Küllap oleksin läinud ka ise ameeriklastega koos vette, ent kuna olen Põhja-Jäämere ujumiskogemuse saanud mõni aasta tagasi Põhja-Norras Nordkapi lähedal, pole mingit soovi seda korrata, vähemalt tänase ilmaga mitte.

P 29 aug: Deadhorse – Brooks Range – Wiseman, päikesetõus 5:56; kõrgus merepinnast 25−1480 m; 242 miili (387 km)

Tõuseme vara − kusagil 5 paiku. Tiina on ka eelmistel päevadel hommikuti 6- kuni 8-kilomeetrise jooksuringi teinud, kuid alates tänasest otsustan temaga liituda. Jookseme pilves, mille kohta öeldakse siinkandis jääudu. Nähtavus on alla 100 meetri ja temperatuur 27 °F ehk Celsiuse järgi umbes kolm pügalat alla nulli.
Vahepeal on Allani kadunud pagas Helsingist läbi Pariisi ja Anchorage’i kohale jõudnud. Oh seda rõõmu! Teisiti on aga lood Aivo varandusega. Kuna asume teele Alaska sisemaa ja Kanada tundrate poole, siis muutub selle kättesaamise lootus järjest väiksemaks. Tekib koguni kahtlus, et see võidi pihta panna New Yorgi JFK lennujaamas. Küsimus pole sedavõrd Aivo pagasi materiaalses väärtuses, iga riietusese ja videosalvestusega seotud riist oli ju hoolikalt valitud ning äärmiselt vajalik, ilma milleta on 4 kuu jooksul raske hakkama saada. Mu spordikott muutub järjest kergemaks, sest mägimatkasaapad leiavad täna rakenduse juba Aivo jalas.
Võtame endaga kaasa 4−5 söögikorra jagu toiduaineid, sest Brooksi ahelikul pole kusagilt midagi võtta, järgmine suurem asustatud punkt, Fairbanks, on alles 2 sõidupäeva kaugusel.
Hommikul kell 7 asume teele. Tee kulgeb esialgu paralleelselt Sagavanirktoki jõega. Jõe nime on raske kirjutada, veelgi raskem hääldada, sest yupiki keeles esineb häälikuid, mida keskmise eestlase keelepaelad pole suutelised tekitama. Isegi kohalikud ameeriklased ütlevad enamasti lihtsustatult Sag (hääldub: säg). Jõe ääres on näha kalamehi, ringi liigub ka karibu- ehk põhjapõdrakütte. Jahti peetakse üsna arhailisel moel, vibu ja nooltega. Alaska torujuhtmest 5 miili ulatuses nii ühele kui teisele poole jääval territooriumil on tulirelvaga küttimine keelatud.
Nüüd kogeme midagi erilist. Ilm on udune, aga ees paremal (edela suunas) paistab umbes poole tunni vältel samba- või silindrikujuline helendus, mille servad on ähmased. Valguskeha kaugust ja läbimõõtu on silmaga raske määratleda. UFO see pole. Kas on tegemist iseäraliku ilmastikunähtusega või polaaraladele omase optilise efektiga? Jääbki selgusetuks.
Tee hakkab järk-järgult tõusma Brooksi ahelikuharjale. Atiguni kuru läheduses on tänavused lumelaviinid maantee purustanud ja parajasti on käimas taastamistööd. Seetõttu on käigus vaid üks kitsas sõiduriba, sageli oleme sunnitud tegema peatusi ja sõitma teosammul vähem kui 20-kilomeetrise tunnikiirusega. Vaated lumistele tippudele on vapustavad. Vaadates seda maad, ja teades, millised rikkused siin peituvad, liiguvad mõtted paratamatult tüngale, mille sai Vene Impeerium 30. märtsil 1867, müües talle kuulunud hiigelterritooriumi 7,2 miljoni dollari eest ameeriklastele. Väike arvutus näitab, et ruutkilomeetri hinnaks teeb see 4,74 $! Kuigi tollase dollari väärtus erines tänasest märgatavalt, oli ikkagi tegemist naeruväärse summaga. Kuid samas, kes teab, kui Aleksander II poleks müünud Alaskat, pole välistatud, et mõni aeg hiljem oleks tulnud see loovutada ambitsioonikatele brittidele ilma ühegi krossita.

Autosõidule vahelduseks teeme keskpäeval mõnetunnise jalgsimatka järve äärde, kus väidetavalt elasid eskimod juba 11 tuhat aastat tagasi.
Teisel pool kuru ootab meid ees meeldiv üllatus, justkui jätkuks möödundsuvisele Euroopa kuumalainele. Taevas on päikseline ja − uskuge või mitte − temperatuur aina tõuseb ja tõuseb, auto termomeeter näitab hetkeks päikese käes koguni +17 °C (62 °F). T-särgis on väljas täitsa paras olla. See kõik ei vasta meie senisele ettekujutusele Alaska suvelõpust. Muide, globaalne kliimasoojenemine on Alaskal sagedaseks jututeemaks nii teadlaste kui ka muude inimeste hulgas.
Öömajale jääme rustikaalsesse Wisemani külasse. Kuigi ametliku statistika järgi peaks siin elanikke olema veidi enam, elab külas reaalselt vaid 10 inimest.
Millalgi suve hakul ütles mulle Kadri Kõusaar, et lendab 3 kuuks Alaskale. Oleks ju kena kohtuda hea tuttavaga nõnda kauges paigas. Saatsin talle paar päeva tagasi e-maili infoga meie asukohast. Ega ma eriti lootnud, et ta selle teate keset asustamata tundrat kätte saab. Aga ennäe, äkitselt heliseb telefon − Kadri teatab, et on paari tunni aja pärast Wisemanis kohal koos ühe kohaliku jahimehega ja pangu me viinad valmis. Uskumatu! “Mil moel sa siia jõuad?” − “Ah, ühe väikese eralennukiga.” Ja tõepoolest, kirjaneitsi ongi lubatud ajaks kohal ning pajatab oma filmitegemisest, karu- ja karibujahist ning üldse eluolust Alaskal.

E 30 aug: Wiseman – Coldfoot – (Daltoni maantee) – põhjapolaarjoon 66°33'38" – Yukoni jõgi – (Ellioti maantee) – Fairbanks; päikeseloojang 21:16; kõrgus merepinnast 135−650 m, 30−57 °F (−1 kuni +14 °C), vahelduv pilvitus, vihm, põhjatuul, suhteline õhuniiskus 87%; 282 miili (450 km)

Mis jääb tänasest päevast meelde? Imeilusad vaated mägedele, sügise kollased-oranžid-punased värvid, põhjapolaarjoone ületamine, Toomase kalapüük, autosõit läbi jõe, siinne äärmiselt keskkonnasäästlik elukorraldus... Olles näinud, milliseks muutuvad loodus ja keskkond kaevanduste ning suurtööstuste piirkonnas mõnes teises suurriigis, näiteks Hiinas, Venemaal, Saksamaal, ei suuda kuidagi ära imestada, et isegi Alaska torujuhtme kõrvalt ei suuda me leida ainsatki reostuselaiku ega mahajäetud roostes metallijuppi. Märkamata ei jää loomulikult ka Alaska ülihõre asustus, ja seda mitte ainult numbrites (üle 1,5 miljoni km² alal elab alla 700 000 inimese): liiklus Alaska highwayl on hõre, sõiduautosid ei liigu põhjaosas üldse (esimest sõiduautot näeme vahetult enne Fairbanksi sisenemist), 800-kilomeetrisel teel ei jää silma elektriliine ega ainsatki valgusfoori, autoraadio ei suuda FM lainepikkusel leida ühtki raadiojaama.
Alaskal veedetud senise 4 päeva jooksul pole me veel kuulnud räägitavat inuiti ega jupiki keelt.

Ööbima jääme lodži Chena jõe kaldale. Magamamineku eel heliseb mu telefon: US Airwaysist teatatakse, et Aivo pagas on leitud ja saadetud Deadhorse’i. Pagan võtaks, oleme sealt juba 495 miili ehk kahe päevateekonna kaugusel!

T 31 aug: Fairbanks – North Pole – Delta Junction – (Panamericana / Alaska maantee) – Tok Junction – Tanacross – Tok Junction; päikesetõus 6:28, loojang 21:12; ida-kirdetuul, suhteline õhuniiskus 100%, päikesepaiste vaheldub tugevate vihmahoogudega, 42−60 °F (6−16 °C); kõrgus merepinnast 130−550 m; 262 miili (419 km)

Hommikul esimese asjana asub Tiina korraldama Aivo pagasi saatmist Deadhorse’ist Fairbanksi. Lükkame Fairbanksist ärasõidu hilisele pärastlõunale, sest loodetavasti jõuab Aivo kott Fairbanksi kella kolme paiku saabuva lennukiga.
Hommikupooliku veedame Alaska kuulsaimas, Susan Butcheri & David Monsoni kelgukoerte kasvanduses. Teatavasti oli Susan Butcher legendaarne võistluskoerte dresseerija, kes võitis 4 korral enam kui 1000 miili pikkuse Iditarodi koerteralli Anchorage’ist Nome’ini, läbides selle vahemaa alati vähem kui 12 ööpäevaga. Täna on kasvanduses sadakond koera, kas puhtaverelised või segatõugu huskyd.

Mõni aeg tagasi tekkis NORTH 1 esiklaasi vastutuleva veoauto ratta alt õhkupaisatud kivist väike mõra. Tänaseks on see mõra ohtlikult pikenenud. Alar ja Toomas suunduvad kohalikku autoremonditöökotta ja lasevad klaasi puurida väikese augu takistamaks mõra pikenemist.
 
Lahkudes Fairbanksist üritan heita korduvalt pilku edela suunas, kas ehk ei paista pilvede vahelt kasvõi korraks Denali mäetipp. Ei paista. Tegelikult on siit Alaska keskosast kahju lahkuda − Ameerika kõige kõrgemad mäed on ju siinsamas lähedal, 6194 (?) meetri kõrgune Denali (athabasca k ‘kõrge, suur’) ehk Mount McKinley asub siit kõigest paarisaja kilomeetri kaugusel. Oleksin väga tahtnud võtta lisanädala ning ronida sellele mäele, kui mitte tippu, siis vähemalt kõrgustele, kust “taevas on käega katsutav”. Fantaseerin, et kui tõus Denali tippu õnnestuks, kordaksin peaaegu oma isiklikku kõrguserekordit (ca 6270 Mt Everesti nõlval). Sel korral jäävad mõtted Denalist siiski vaid unistuseks.

Jätkame sõitu ning varsti jõuame Põhjapoolusele! Mh? Jah, just sellist nime − North Pole − kannab üks siinne küla. Ehk on kunagi siinkandis asunud Maa magnetiline põhjapoolus? Ei tea, selle kohta andmed puuduvad.  Magnetpoolused on pidevas liikumises. Praegu on põhja-magnetpoolus igatahes liikumas suunaga lääne või loode suunas Kanada territoriaalvetest Siberi poole ning võiks asuda umbes kusagil 85°N ja 135°W kandis. Kompassinõel teatavasti näitab magnetilise põhjapooluse, mitte geograafilise pooluse suunda. Lõunapoolsemate maade vaatepunktist pole magnetilise ja geograafilise pooluse vahe kuigi märkimisväärne, kuid viibides Alaskal, kus me oleme sellele kõigele suhteliselt lähedal, on meie kompassinõelad tegelikust põhjasuunast üsna tugevasti kaldu ida poole. Ent tulgem tagasi North Pole’i küla nime juurde − võib-olla lihtsalt näib ameeriklastele, et siin on talvel külm “nagu põhjapoolusel”.

Õhtu eel püüame leida põlisalaskalaste küla, mis kannab nime Tanacross ja kuhu väidetavalt peab viima porine külavahetee. Eksleme siia-sinna. Lõpuks jõuame hüttide juurde, mis oletatavasti võiksid moodustada indiaanlaste küla. Jalutame onnide vahel, kuid siin pole näha ühtki elusolendit, ei inimest ega koera. Ometi on näha, et tegemist pole mahajäetud külaga; jõe ääres on sõidukorras kalamehepaadid, ühe hüti ees kasvavad hoolitsetud lilled, siin-seal on värsked jalajäljed. Arutleme omavahel: ei tea, kas indiaanlased lähevad vara magama või varjuvad nad valget inimest nähes. Otsinguid jätkates selgub, et umbes pool kilomeetrit eemal asub küla teine pool, kus käib vilgas elu, eriti hõimuvanemate maja juures. Ameerikas on mitmed indiaanikülad orienteeritud turistidele, kuid see siin on päris ehtne, aga... Kui keegi meist lootis näha maalitud nägudega ning linnusulgedega kaunistatud mehi, kes istuvad ümber lõkke ja tõmbavad rahupiipu, siis peab ta pettuma. Kõik kannavad tänapäevaseid euroopalikke-ameerikalikke riideid, elatakse ühekorruselistes väikestes puumajakestes, mõne maja ees seisab päevinäinud autologu. Nüüd selgub ka see, miks küla teine pool on inimtühi: hõimuvanemate majas on toimumas pokkerivõistlus, milles osaleb umbes 50 meest. Ka meile tehakse ettepanek osaleda kaardimängus, kuid peame viisakalt keelduma, sest meie hulgas pole ühtki kaardimänguproffi. Äramärkimist väärib veel küla serval asuv puust majake, mille katusel on rist, tegemist on ristiusu kirikuga. Ja nagu eskimote külades, nõnda kehtib ka siin ülirange kuiv seadus. Isegi sedavõrd range, et ka valgete (sealhulgas meie) autod võidakse läbi otsida ning kui neist peaks leitama alkoholi, siis pole välistatud karmid karistused, koguni arreteerimine.

K 1 sept: Tok Junction – Border City Lodge – sisenemine Kanadasse, Yukon Territoryle – Destruction Bay – Haines Junction – Champagne – Whitehorse; 42−55 F° (6−13 °C), tihe pilvitus, vihm, lõunatuul; kõrgus merepinnast 500−1025 m; 400 miili (639 km)

Metsloomadest on seni vabas looduses meie teele sattunud peamiselt muskusveised, koopaoravad, saarmad, koprad, koiotid, mägilambad, hirved ja karibud (lad k Rangifer tarandus, põhjapõder). Viimaste vähesus on üllatav, tuginedes senistele kogemustele Taimõri poolsaarel ja Lapimaal, lootsin näha hiilgelkarju tuhandete loomadega. Aga siin lippavad ringi vaid üksikud. Positiivselt üllatavad aga muskusveised (lad k Ovibos moschatus). On teada, et XIX sajandi keskel notiti nad Alaskal viimseni maha, kuid aastal 1930 toodi Fairbanksi 30 vasikat ja igatahes tänaseks on nad paljunenud. Nendest kogukatest väga pika pulstunud karvakattega loomadest õhkub ürgsust, on tunne otsekui oleksime mammuteid kohanud. Täna kohtume ka kahe alaska (mitte-põhja-)põdraga, keda absoluutselt ei häiri meie ilmumine umbes 5-meetrisele distantsile, nad jätkavad rahulikult söömist. Alaska põder (lad k Alces alces gigas) on märgatavalt kogukam Eestimaa metsade põtradest, tegemist on üldse suurima põdraliigiga. Nende õlakõrgus võib olla 2,5 meetrit, kehapikkus üle 3 meetri ning kaal kuni 1 tonn. Nagu ei sega meie lähedus põtrade “lõunasööki”, nõndasamuti ei lase end inimese lähenemisest häirida tee ääres passiv hunt.

Oleme lähenemas Kanada piirile. Mida võiks kokkuvõttes öelda Alaska teede ja nende kvaliteedi kohta? Teid on siin üleüldse väga vähe. Põhja-lõuna suunas kulgeb üksainus Alaska maantee, mida mööda meiegi liigume ja mis eri lõikudel kannab erinevaid nimesid (Elliot highway, Dalton highway, Richardson highway). Kui välja arvata üksikud lühemad teelõigud, siis Fairbanksist põhja pool on see asfalteerimata ja Fairbanksist lõuna pool asfalteeritud. Ameeriklased peavad tee kvaliteeti halvaks, kuid meile, kes me oleme harjunud auklike Tallinna tänavate ja Tiibeti mägiteedega, tundub see tee täiesti talutav. Ida-lääne suunas ei läbi Alaskat ükski tee, ainsateks liiklusvahenditeks on väikelennukid, paadid ja koerarakendid. Viimaste tähtsus on küll taandumas või juba taandunud liiklusvahendist spordiks. Muide, ka osariigi pealinn Juneau pole teedega ühendatud Alaska ülejäänud osadega.
Piiriületuse protseduur, sealhulgas tollidokumentide vormistamine, võtab aega umbes pool tundi. Enamik sellest ajast kulub Kanada poolel, kus küsitletakse meid üsna põhjalikult reisi eesmärkide ja pagasi sisu kohta. Keerame kellad tunni võrra edasi Kanada lääneosas kehtivale Pacific Standard Time’ile (PST = UTC−8).

Mõnda aega kulgeb teekond paralleelselt Valge jõega (White river). Imeilusad on mägijärved, eriti türkiissinise veega Kluane, mille kaldal teeme peatuse.

Enne Whitehorse’i jõudmist külastame tutchone-indiaanlaste küla, mis kannab enam kui kummalist nime − Champagne. Küsin ühelt sümpaatselt pikajuukseliselt indiaani tütarlapselt, miks selline prantsusepärane nimi. Seletus on lihtne: kui valged ilmusid sellesse piirkonda, ei suutnud nad hääldada tutchonekeelset nime Shadäla õigesti, Champagne tundus kahvanägudele olevat hoopis suupärasem. Pooletunnise vestluse järel teeme tütarlapsele väikese kingituse. Küllap ei luba indiaani tava võlgu jääda... Neiu ütleb, et nende hõim tegeleb piisoniküttimisega ning ulatab vähemalt kilogrammise piisoniliha käntsaka. Kuigi 6-liikmelisest reisiseltskonnast söövad liha vaid pooled, võtame kingituse tänutundega vastu ning küllap küpsetame selle homme.
Üldiselt age ei tundu valged juhukülalised Champagne’is olevat eriti teretulnud ja sellise suhtumise põhjuseid pole raske aimata. Siiski saame jutule kahe mehega, kes paistavd olevat üpris pilves, ilmselt alkoholi- või narkojoobes. Küla keskel asuvale plangule on inglise keeles suurelt kirjutatud NO ALCOHOL NO DOGS. Alkoholiprobleemiga oleme kursis, aga miks NO DOGS, see jääbki arusaamatuks. Külad, kus elavad first nations (nõnda nimetatakse indiaanlasi Kanadas), ning olukord, milleni need hõimud on viidud, jätavad masendava mulje. Kuid neis külades on indiaanlased veel teatud mõttes kodus, linnapildis mõjuvad nad hoopis võõrastena. Välimus, riietus, sageli ka ärajoodud nägu ja ekslev pilk reedavad nende sotsiaalse staatuse, pole kahtlustki, et nad paiknevad ühiskondliku hierarhia madalaimal astmel. Kuigi laulusalm ütleb, et “eestlane olla on uhke ja hää”, tunnen põlisameeriklastega kohtudes sügavat häbi oma Euroopa päritolu ning valge nahavärvi pärast! Tahaksin kõigi eurooplaste nimel “juhtunu” pärast vabandust paluda. Kuid kellelt, mil moel...? Ei tea. Teen seda vähemalt mõttes, kuigi see ei muuda midagi.
Champagne’i surnuaia väraval on silt, mis kategooriliselt keelab võõrastel sinna sisenemise. Haudade kohale on ehitatud väikesed majakesed, nn hingede majad. Siinsete põlisameeriklaste matused toimuvad kahes osas, esmalt maetakse surnukeha maha ning aasta hiljem leiab aset matusetseremoonia teine pool, mille käigus ehitatakse hauale ülalmainitud majake.

Mõneks päevaks viis meie tee eemale Yukoni jõest, aga nüüd jätkame enam-vähem paralleelselt Yukoniga.

Whitehorse’i sisenemisel märkame silti “Klondike Highway”. Jah, tõepoolest siit viib North Klondike Highaway kunagisse “kulla-Mekasse”. Kusagilt mälusopist kerkivad esile fraasid Klondike Gold Rush ja Alaska-Yukon Gold Rush. Aastatel 1896−1899 tuli lund ja pakast trotsides siiakanti umbes 100 000 kullaotsijat. Enamik neist rikkaks ei saanud, paljud jätsid siia oma elu. Mõne aasta möödudes lõppes see kullahüsteeria. Aga nüüd... kas taas on ajalugu kordumas? Oleme Yukonis “kuumal” ajal: kolme nädala tagune, 10. augusti Wealth Daily pakkus lugemiseks artikli “The 21st Century Yukon Gold Rush”, milles räägitakse uutest maavaradeotsijatest. Mõni päev hiljem ilmus artikkel “Gold Rush in Yukon” CommodityOnline’is, 23. augusti veebisaidil www.mineweb.com ilmus samateemaline jutt pealkirja all “New Yukon gold rush as prospector may have found Klondike mother lode” ja just tänases The Northern Mineris on rasvane pealkiri “Commentary: The new Yukon gold rush”. Artiklites kipuvad korduma firmade nimed nagu Kinross Gold Corporation, Underworld Resources ja Kaminak Gold. Kahe viimase firma taga on tänaseks juba legendaarne Shawn Ryan, kes noore mehena tuli Ontariost Yukonisse karusloomi püüdma ning seeni korjama, taskus vähem kui 300 dollarit, kuid kellest sai mitmete õnnelike juhuste kokkulangemise tõttu suhteliselt lühikese aja jooksul üks suurim kullakaevandaja Yukoni Valge Kulla distriktis. Kuna majanduskriisist toibuvas maailmas on ette näha kulla hinna tõusu, siis sellega ilmselt kaasneb ka hüppeline mäeeraldiste arv Yukonis. Ja sellega omakorda teravdub vastuolu − ühelt poolt loodus- ja keskkonnakaitsjad ning põlisameeriklased, teiselt poolt raha, Kanada keskvalitsus ja mäetöösturid.

N 2 sept:  Whitehorse – (Panamericana / Alaska maantee) – Marsh Lake – Johnsons Crossing – Teslin – sisenemine Briti Columbiasse – Swift River – sisenemine Yukon Territoryle – Upper Liard; 4−8 °C, tihe pilvitus, vihm, loodetuul, suhteline õhuniiskus 93%; kõrgus merepinnast 680−1050 m; 444 km

Automatkal, mil suur osa päevast möödub gaasipedaali vajutades, on eriti oluline teatud füüsiline koormus. Alates tänasest liitub Tiina ja minuga jooksurajal Aivo. Sajab küll vihma, aga ikkagi jookseme linnast välja mööda Yukoni kallast ülesvoolu.

Enne lahkumist Whitehorse’ist võtame ette Beringia muuseumi külastuse. Selle eksponaadid on üsna veenvaks tõestuseks hüpoteesile Aasia ja Ameerika mandri vahelisest kunagisest maismaasillast ning Ameerika põlisrahvaste Aasia päritolust. Viimasel jääajal oli suurem osa tänapäeva Kanada ja USA põhjaosa territooriumist kaetud mandrijääga ning seetõttu oli maailmamere pind umbes 120−125 meetrit allpool tänapäevast taset. Seega, tänane Vitus Beringi järgi nimetatud väin oli “sillaks” kahe mandri vahel ning piirkond Tšuktši poolsaarest Alaskani moodustas nn Beringia. Pean siinkohal lisama, et jutt pole Atlantise-sarnasest müütilisest maast. On küll ehk raske uskuda, ent väheste sademete tõttu jäi suur osa Alaskast ja isegi Yukonist jäävabaks. Eelöeldu andis võimaluse mitmete taimeliikide, loomade (mammutid-mastodonid, metsikud hobused) ning Ida-Aasiast, Siberist ning ja Euraasia piirkondadest pärit inimeste migratsiooniks Ameerika mandrile. See kõik võis toimuda orienteeruvalt 15 tuhat aastat tagasi. Pärast Kanada Kordiljeeride jääkilbi taandumist (13 500 kuni 13 000 aastat tagasi) avanes tee lõuna poole liikumiseks. New Mexicos asuv Clovise kultuuri asulakoht, mis on raadiosüsiniku meetodil dateeritud perioodiga 13 200 kuni 12 900 aastat tagasi, enam-vähem sobitub sellesse migratsiooniteooriasse. Seega esimeste ameeriklaste päritolu näis olevat veenvalt tõestatud. Aga... aastal 1977 alustas Universidad Austral de Chile antropoloogiaprofessor Tom Dillehay Tšiilis Monte Verdes väljakaevamisi ning avastas Clovise kultuurist varasema asustuse. Esialgu suhtus teadlaste laiem üldsus avastusse skeptiliselt. Ent peale seda, kui aastal 1997 uuris arheoloogilist paika 12 kõrgesti respekteeritud antropoloogi, leidis kinnitust fakt, et Monte Verdes eksisteeris inimasustus 14 800 aastat tagasi, seega enam kui 1000 või isegi 1800 aastat varem Clovise kultuurist Põhja-Ameerikas. See fakt lükkas ümber senise arusaama esimeste ameeriklaste migratsioonist põhjast lõunasse. Kuidas sattusid inimesed Tšiilisse ajal enne Kanada Kordiljeeride jääkilbi taandumist? Kas paatidel mööda Ameerikate läänerannikut? Nendele küsimustele pole endiselt kindlaid vastuseid. Lisaks on teada, et viimastel aastatel on varajaste põlisameeriklaste ja Euraasia mandri asukate DNA võrdlev uurimine Taani evolutsioonibioloogi Eske Wileerslevi üks peamisi sihte. Need uuringud võivad lähiajal anda väga huvitavaid tulemusi. Ootame!
Olles küll võhik antropoloogias, olen siiski märganud hämmastavaid sarnasusi Paleo-Aasia (ja Põhja-Siberi) rahvaste ning Põhja-Ameerika indiaanlaste muusikas. Kuid mõistagi muusika sarnasus ei kinnita teooriat põlisameeriklaste Aasia päritolust.
Beringia muuseumis tabab meid meeldiv üllatus. Giid hakkab meile selgitusi jagama inglise-eesti segakeeles. Giidiks oli Peeter Lepson, kes on sündinud Ontarios, kuid kelle vanemad rändasid Eestist välja 1949. aastal.

Whitehorse’ist lahkudes väljume tsivilisatsioonist. Yukon Territory asustus on ülihõre, 483 450 km² (umbes 11 korda Eestist suuremal) territooriumil elab vaid 31 tuhat inimest. Siin pole mobiililevi, siin pole internetti. Levist väljas oleku üle tunnen vaid suurt rõõmu. Käesolev blogisissekanne õnnestub arvatavasti üles laadida millalgi 3−4 päeva pärast.

Enne Marshi järve äärde jõudmist ületame taas Yukoni jõe.

R 3 sept: Upper Liard – Watson Lake – sisenemine British Columbiasse – Lower Post – sisenemine Yukon Territoryle – sisenemine British Columbiasse – Coal River – (Panamericana / Alaska maantee) – Muncho Lake – Kaljumäestik – Summit Lake – Fort Nelson; 5−9 °C, tihe pilvitus, lakkamatu vihm, äike; kõrgus merepinnast 415−1300 m; päikeseloojang 21:05; 547 km

Sajab lakkamatult kogu päeva, on udu, pilved on madalal, nähtavus halb. Tee ääres on palju piisoneid, kokku vast sadakond. Nad ei karda autot ega inimest, neile võib läheneda paari meetri kaugusele, võiks ehk lähemalegi, kuid endal hakkab hirm.
Liardi jõe kuumaveeallikates teeme lõunasupluse. See pole mingi supelmaja, vaid lihtsalt allikas ja selle ümber aurav tiik keset metsa. Vee temperatuur on olenevalt paigast 35−55 °C.

Ostame mõned CDd, pikki kilomeetreid aitavad lühendada indiaani laulud ja flöödilood. Üleeilse Klondike Gold Rushi jutu jätkuks sobib suurepäraselt plaat, millel kõlavad Alaska ja Klondike’i kullapalaviku aegsed viisid. Stiililt mahuvad need kusagile naivistliku muusikali ja country-westerni vahepeale − pisut häälest ära kitarr ja veelgi rohkem häälest ära klaver, ent omamoodi nauditav. Nauditav siiski mitte kõigile, Aivo ja Tiina suudavad seda taluda vast ehk pool tundi, seejärel olen sunntud vajutama pleieri stopp-nuppu.

Aga see Fort Nelson − poleks kunagi arvanud, et Kanadas tänapäeval selliseid urkaid leidub, vähemalt mitte Briti Columbias. Aga üldiselt läheb meil siin kokkuvõttes hästi, ühes baari moodi söögi-joogi-peo-asutuses õnnestub isegi õhtust süüa ning seejuures kohalike rullnokkade käest mitte peksa saada. Baari WC ukse juures torkavad silma paar mänguautomaati ja suur poksikott, millel napsitanud noormehed kätt harjutavad ja ühtlasi ilmselt pingeid maandavad.

L 4 sept: Fort Nelson – Fort Nelsoni indiaani reservaat – Pink Mountain – (Panamericana / Alaska maantee) – Fort St John – Dawson Creek – Chetwynd – Moberly järv – Chetwynd; 6−15 °C, vihm, suhteline õhuniiskus 67−71%, läänetuul; kõrgus merepinnast 415−1350 m; päikesetõus 7:14, loojang 20:52; 623 km

Uudisteagentuurid edastavad teate eilsest 6,5 magnituudisest Alaska maavärinast. Olime selleks ajaks epitsentrist piisavalt kaugel ega tundnud midagi.

Hommikul külastame umbes 500 elanikuga Fort Nelsoni indiaani reservaati, kuid ei näe midagi sellist, mis sunniks kaamerat või sulge haarama.
Dawson Creeki jõudmisega jätame hüvasti Alaska maanteega, mida mööda oleme sõitnud üle 3000 kilomeetri.
Oleme läbinud kogu Alaska ja Yukoni, samuti suure osa Briti Columbiast, aga meil pole seni õnnestunud näha karu, ometi peaks neid siinkandis jätkuma. Nii mõnegi asula piirile on püstitatud sümbolina just karu kujutis. Siin-seal metsaserval on siiski näha karujälgi ning just enne meie jõudmist Chetwyndi olevat ööbimispaiga ees jalutanud karuema koos kolme pojaga.

P 5 sept: Chetwynd – Harti ahelik / Kordiljeerid (Kaljumäestik) – (Panamericana) – McLeod Lake – Summit Lake – Prince George – Scarecrow’ farm; pilves, vihm, suhteline õhuniiskus 76−87%, 4−11 °C; kõrgus merepinnast 575−910 m; päikesetõus 7:20, loojang 19:40; 520 km

Täna jaguneb reisiseltskond kaheks. NORTH 1 ekipaaž võtab õnged, telgi ja magamiskotid ning jääb mõneks päevaks laagrisse Kaljumäestiku kalarikaste jõgede äärde kalastama. SOUTH 1 asub teele Kaljumäestiku peaaheliku suunas.
McLeodi juures pöörame maanteelt kõrvale, et külastada üht TseK’hene (inglisepäraselt Sekani) indiaani reservaati. TseK’hene hõim kuulub suuremasse athabasca indiaanlaste rühma. Ligi 300 elanikuga küla jätab sümpaatse mulje. Elatakse ühekorruselistes puumajades, enamik neist korralikud ning näivad mitte vanemad kui 15−20 aastat. Küla keskel on kaks suuremat, samuti ühekorruselist maja, mida me Eesti kontekstis nimetaksime “vallavalitsuseks”. Külast veidi eemal asub surnuaed ja erinevalt varemnähtutest pole siin mingit märki sellest, et valged inimesed pole siia oodatud.
Autosõidul loeb Tiina raamatust ette juhiseid, kuidas tuleks käituda soovimatul kohtumisel karuga. Soovitused olenevalt olukorrast on umbes säärased: säilitada rahu, mitte sattuda paanikasse, mitte joosta, rääkida karuga madala häälega, rahulikult eemalduda. Rünnaku korral kas viskuda kõhuli ning panna käed kaelale või hoopis teha end suureks, karjuda ja võidelda elu eest. Erinevad juhised on veel antud grislide ja mustade karude puhuks. Teades, et läheme läbi piirkonna, kus on palju karusid, teeme ühe koloniaalpoe juures peatuse, et osta enesekaitseks pipragaasi ballooni. Paraku seda parasjagu pole. Tühja sellest, vaevalt karuga silm silma vastu kohtumise tõenäosus kuigi suur on.
Keerame maanteelt mõne kilomeetri eemale, et vaadata üht indiaanlaste kalastamispaika ja pea sajandi vanust arhailist farmi. Autotee lõpeb, jätame autod maha ning edasi läheme mööda metsarada. Jõudnud farmini heidame pilgu tagasi. Ja mida me näeme... umbes 50 meetri kaugusel sel samal metsarajal seisab must karu, mitte väga suur. Keegi ei liigu, ei karu ega meie. Karu vaatab meid, meie vaatame karu, nõnda vast minuti jagu. Seejärel jätkab loom rahulikult oma teekonda. Minu elus on see vaid teine kohtumine karuga väljaspool loomaaeda, tsirkust ja filmivõtteid (“Karu süda”). Eelmine “metsik” kohtumine leidis aset 30 aastat tagasi matkates Pamiiri-Alai mägedes. Jätkame sõitu... äkitselt märkab Aivo maantee kõrval aasal mingeid elukaid − kahte grislipesakonda. Emakaru koos kahe pojaga on lähemal, nende taga veel kolm karu. Ülimalt meeliülendav vaatepilt. Grislid vist ei märka meid. Aivo haarab videokaamera ja liigub vaikselt lähemale. Loodan, et temal kui suurte kogemustega loodussaadete režissöör-operaatoril õnnestub see kaunis hetk jäädvustada ja võimaliku ohu korral kiiresti autosse joosta. Jätkame sõitu... ja jällegi jookseb karu üle sõidutee, seekord piisavalt kaugel. Täna juba kaheksas, neid siin ikka jätkub.

Õhtu eel korjavad Tiina ja Aivo õhtusöögi jagu metsaseeni. Seenesoust osutub eriti maitsvaks.

E 6 sept: Scarecrow farm – McPride – (Trans-Canada maantee) – Kaljumäestik – Yellowhead’i mäekuru – sisenemine Alberta provintsi – Jasper; päikesetõus 6:19; 5−12 °C, aeg-ajalt sajab, suhteline õhuniiskus 57−93%; kõrgus merepinnast 810−1133 m; 185 km

Hommikusel jalutuskäigul näevad Aivo ja Allan meie ööbimispaiga lähedal midagi erilist − kaks koiotti ajavad taga karupoega. Kabuhirmus põgeneb viimane puu otsa ning on vähemalt esialgu koiottide eest kaitstud. Loodetavasti saabub peagi ka karuema, kes päästab lapsukese kurjade loomade käest.
Vihmasadu muutub tüütavaks ning häirivaks. Sajab kaheksandat päeva järjest, viimastel päevadel peaaegu vahetpidamata. Teeäärsed künkatipud (Kaljumäestiku kontekstis ei söanda neid päris mäetippudeks nimetada) kõrgusega üle 1400 või 1500 meetri on kaetud lumega. Ööseks ennustab ilmaprognoos lumesadu ka 600−800 meetri kõrgusel asuvatesse orgudesse ja küladesse.
Ületame Alberta piiri ning keerame kellad tunni võrra edasi kohalikule Mounatain Standard Time’ile (MST = UTC−7). Oleme sõitnud vaid 176 km kui jõuame Jasperisse. See linnake erineb kõigist seninähtutest sedavõrd, et siit ei tahaks kuidagi täna lahkuda. Alaska ja Kanada loodeosa linnades domineerivad üldiselt tööstusmaastikule omased laohooned ja Tiskre-tüüpi elamurajoonid, mille vahele mahuvad hallivõitu motellid ja toitlustusasutused. Ei vanalinna, ei jalakäijate tänavaid ega bulvareid. Jasper − see on midagi muud, pisut meenutab Alpide kuurortlinnu, ehk isegi Disneylandi, pisut kitšimaiguline, aga kokkuvõttes ikkagi meeldiv.

Imagetext 

Hilisel pärastlõunal teeme mõnetunnise raftingu Athabasca jõel, mis pole küll nii raevukas kui oleme näinud ekstreemspordi telekanalitest, aga meile kui algajatele pakub ikkagi parajal määral pinget. Jõgi saab alguse lähedalasuvatest liustikest ning seetõttu on veetemperatuur vaid +4 °C või isegi alla selle. Kärestikes saame läbimärjaks, kõigil hakkab külm. Nägude punakas toon võtab sinaka varjundi, enda nägu õnneks ei näe. Tunnen, et kunagi omandatud tummost, tiibeti budismist pärit seesmise soojuse genereerimise meditatsioonitehnikast on abi, pikapeale suudan külmatundest vabaneda. Kuid Allan..., veematka lõppedes jätkub tal veel tahtmist teha karastav suplus jääkülmas vees.
Püüame kokkulepitud ajal satelliittelefonide abil ühendust võtta NORTH 1 ekipaažiga. Vist pole levi piisavalt hea, igatahes meil ei õnnestu kontakti saada.

T 7 sept: Jasper – Saskatchewan River Crossing – Kordiljeerid (Kaljumäestik) – Columbia Icefield / Athabasca liustik – Lake Louise – Banff; suhteline õhuniiskus 82−84%, udu, vihm, 2−7 °C, põhja-kirdetuul; päikesetõus 7:11, loojang 20:14; 312 km

Tänase blogisissekande alustuseks selgitan, kust on võetud kõik eelnevad ja järgnevad temperatuuri-, läbisõidu-, kõrguse- ja muud näidud. Temperatuurid on antud Land Cruiseri termomeetri põhjal sõiduaegadel, öised ja varahommikused temperatuurid on kindlasti mõne pügala võrra madalamad, eriti sisemaa kontinentaalse kliimaga piirkondades. Kõrgust merepinnast mõõdame käekella sarnase “Suunto” mõõteriistaga, millel on kella, kalendri, stopperi, baromeetri, termomeetri, altimeetri ja kompassi funktsioonid. Selle altimeeter arvutab kõrgust merepinnast õhurõhu muutuste põhjal, seega, kui ta on mõnda aega kalibreerimata, võib näitudes esineda mitmekümnemeetriseid ebatäpsusi. Kui edaspidi kusagil räägin õhurõhust, siis ka need andmed saavad pärinema “Suuntolt”. Oleme küll igapäevaselt harjunud õhurõhku hindama elavhõbedasamba kõrgusega millimeetrites (mmHg), kuid mis teha, minu mõõteriist kasutab ühikutena millibaare ja me peame sellega harjuma. Vahemaad kilomeetrites (USAs ka miilides) on kirja pandud mitte GPSi ega teeviitade, vaid SOUTH 1 spidomeetri põhjal. Seega need kajastavad mitte paikade vahelisi distantse, vaid tegelikku läbisõitu koos kõikvõimalike kõrvalepõigetega. Kuid ka need numbrid ei pruugi olla päris täpsed, sest sõidame jämedamustriliste Cooper Discoverer STT all terrain rehvidega, mis muudavad rataste läbimõõdu standardsest suuremaks ning seetõttu on reaalne läbisõit spidomeetrinäidust suurem. Kui “vea” koefitsent saab selgeks, viime hiljem parandused käesolevasse blogisse sisse.*

Imagetext 

Jätkame SOUTH 1ga teekonda, NORTH 1 meeskonnalt saabub SAT-telefonile SMS-teade, et nendega on kõik korras ja nad jõuavad meile homme järele.
Kui veel eile-üleeile tundus karu nägemine millegi erilisena, siis alates tänasest on see muutunud juba igapäevaseks. Jälgime karu tegemisi 4−5-meetriselt distantsilt. Tundub, et talle maitsevad marjad ning pildistamine ei paista teda häirivat. Edaspidi püüame metsloomale siiski mitte sedavõrd läheneda.
Elamuse jätab Columbia Icefield. Kuigi ilm on udune, on näha ahelikult langevaid võimsaid liustikukeeli. Aasias olen harjunud nägema midagi sarnast hoopis suurematel kõrgustel, kuid siin ulatub igijää mõnikord isegi kahe kilomeetri piirist allapoole. Athabasca liustiku (pildil ülal paremal) juures võtame aja maha ning ronime liustiku servale, mis on täis lõhesid. Tõsisemaks liustikuretkeks pole meil aega ega sobivat varustust. Ka vihm ei tee olemist kuigi hubaseks. Niisiis jääb vaid lootus ronida mööda liustikke kolme kuu pärast, seda siis juba Lõuna-Ameerika Andides ja Antarktikas.
Kuid... nagu mitmedki muud liustikud mujal maailmas, on ka Athabasca liustik taandumas. Selles pole midagi üllatavat, lihtsalt üks järjekordne globaalse soojenemisega seonduva ohu märk. Tallinna vanalinna ja Kadrioru vahel liikudes pole otsest vajadust sellele probleemile keskendumiseks, kuid reisil olles tajume globaalset kliimamuutumist teravamalt. Tõepoolest, viimane aeg on midagi ette võtta!

ArcticaAntarcticaLakeLouisePikema peatuse teeme ka Lake Louise’i (pildil vasakul) kaldal. Ronime kõrval olevale mäekünkale, et kõrgusest imetleda iseäranis maalilist järve ja selle metsikut ümbrust.

Nii Jasperis kui Banffis on müügil mitmesuguseid fossiile. Miks just nõnda kõrgel, Kaljumäestikus? Siin lähedal asuv Ancient Wall on osa maastikust, mis kujunes Põhja-Ameerika lääneosa katnud madalmeres umbes 370 miljonit aastat tagasi, ning selles paljanduvas lubjakivis leiduvad kivistised võivad olla tõestuseks riffe moodustavate selgrootute massilisele väljasuremisele ülem-devoni perioodil. Enam on fossiilide leiukohana tuntud Burgess Shale, mis jääb äsja külastatud Lake Louise’ist vaid 27 km kaugusele lääne poole. Selle teket seostatakse märksa varasema geoloogilise ajastuga, kambriumiga, umbes 505 miljonit aastat tagasi. Siin leidub ka kivistisi pehmekoelistest loomadest, mis tavaliselt säilivad vaid harvadel juhtudel. Eelmisel aastal äratas teadusmaailma tähelepanu teade, et Burgess Shale’ist leitud kivististe põhjal “rekonstrueeriti” kambriumi ajastu üks suuremaid (pikkusega ca 20 cm) mereloomi − hurdia.
Aga inimasustus? Arheoloogilised leiud kinnitavad, et inimesed on siinkandis elanud enam kui 10 tuhat aastat. Enne eurooplaste tulekut oli siinne kant siksika stoney, peigani, kootenay, tsuu t’ina ja kainai indiaanihõimude elupaigaks. Kui siia rajati rahvuspark, võeti need alad põliselanikelt. Hetkel liigib info, et alates käesoleva aasta lõpust on stoney / nakoda hõimud rahvuspargi territooriumile taas teretulnud. Mida see “teretulnud” reaalselt tähendab, näitab aeg.

* Tänaseks on vead parandatud ning numbrid kajastavad tegelikkust.

K 8 sept: Banff; suhteline õhuniiskus 87–93%, vihm, udu, ida-kirdetuul; 3−6 °C; päikesetõus 7:07, loojang 20:12; kõrgus merepinnast 1463−1600 m; 12 km

Täna on puhkepäev, me ei liigu Banffist edasi. Hiljutine meeldiv suplus Liardi kuumaveeallikates on veel hästi meeles ja tahame seda korrata Banffis. Vedeleme küll tunnikese soojas vees ning küllap mõju inimorganismile on sarnane Liardi allikaga, ent basseini, piletikassa ja valvuriga kompleksi emotsionaalne mõju jääb kaugele maha Liardi metsikust allikast.

Tänaseks olime kavandanud tõusu 2285 meetri kõrgusele Väävlimäele, kuid arvestades totaalset udu ja vaid paarisajameetrist nähtavust tundub see ettevõtmine täiesti mõttetuna. Lükkame selle edasi homseks, juhuks kui ilm peaks paranema. Vaid õige pisut pakub lohutust ilmaprognoos, mis ennustab meie Arizonas viibimise ajaks päikesepaistet ja vähemalt 40-kraadist palavust.
Mõnedele inimestele on täna ehk põhjust soovida head aastalõppu, sest päikeseloojanguga algab Rosh Hashanah − juudi uus-aasta ja Aadama loomise päev. Saabuv aasta kannab numbrit 5771. Ekspeditsiooni nimeks jääb aga endiselt “Arktika-Antarktika 2010”.

Õhtul jõuab Banffi ka NORTH 1 meeskond.

N 9 sept: Banff – Stoney indiaani reservaat – Calgary – Fort Mcleod; 1−13 °C, pilves, suhteline õhuniiskus 94−97%, õhurõhk 690−853 mbar; kõrgus merepinnast 1048−2370 m; päikesetõus 7:08, loojang 20:00; 323 km

Hommikul tõuseme Väävlimäele (Sulphur Mountain), kust läbi pilvede avanevad suurepärased vaated ümberkaudsetele mägedele. Siin-seal jooksevad ringi vöötoravad ja tavalised oravad. Mäelt laskumine läheb küll kiiresti − vaid veidi üle tunni, kuid on piisavaks pingutuseks jalalihastele.
On üle hulga aja esimene päev, mil sajab vähe. Aeg-ajalt langevad vaid mõned vihmapiisad.

Pärastlõunaks jõuame Calgarysse, kuid oleme suurlinna elust juba sedavõrd võõrdunud, et kellelgi ei teki soovi siia homseni jääda. Jätkame teekonda ning ööbime Calgaryst 177 km kaugusel Fort Mcleodis. Mõningase otsimise järel leiame väikese motelli, milles on veel viimased vabad kohad 6 inimesele.

R 10 sept: Fort Mcleod – Carway – sisenemine Montana osariiki / USA – St Mary – Logani mäekuru (Kaljumäestik) – West Glacier – Lewis’i ahelik – East Glacier – Blackfeeti indiaani reservaat – Browning – Great Falls; päikesetõus 7:02, loojang 19:46; kõrgus merepinnast 980−2030 m; 37−57 °F (3−14 °C), vihm, rahe, suhteline õhuniiskus 68%; 522 km (326 miili)

Kuigi Fort Mcleodist läheb Great Fallsi kiirtee, mida mööda jõuaksime sihtpunkti vähem kui 3 tunniga, valime palju pikema, aeganõudvama ja maalilisema tee läbi mägede.
Cardstonis jääb silm pidama ühel imelikul ehitisel. Justkui mingi mausoleum... Ei, vist mingi tempel või muu sakraalne ehitis. Tipus puudub ristiusu kirikule omane rist. Täpsemal uurimisel selgub, et tegemist on mormoonide (The Church of Jesus Christ of Latter-day Saints ehk nagu seda eesti keelde tavatsetakse tõlkida ‘Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik’) templiga. Mormoonide kirikuhooned üle maailma on üsnagi eripärased, ning see konkreetne veel eriti. Siin on elemente asteekide ja maiade püramiidi- ja templiarhitektuurist, samuti XX sajandi esimese kolmandiku lihtsusetaotlusest. Tulemus on igatahes harmooniline, muljetavaldav... Tahaks veel midagi lisada, aga ei suuda leida sobivaid sõnu.

Peale umbes tunniajalist sõitu ja mõningaid sekeldusi piiril siseneme USA territooriumile, täpsemalt Montanasse. Kuigi viibime Põhja-Ameerika kontinendil juba enam kui kaks nädalat, teatud mõttes “päris” Ameerikasse jõuame alles nüüd.
Minu − kelle lapsepõlv jäi sügavasse Nõukogude aega − teadvuses kinnistus mõiste Ameerika samasse lahtrisse, kuhu hiljem lisandusid Paradiis, El Dorado, Shambhala ja veel mitmed teisedki paigad, mille olemasolusse me küll soovime uskuda, ent kuhu pääsemine tundub olevat jõukohane vaid meie unistustele. See polnud lihtsalt välismaa, see oli kättesaamatuse kehastus, unelmate unelm, kõikide soovide täitumise paradiis. Ja ameeriklasi, inimesi, kel taskud täis rohelisi päris-dollareid − kes meist ei kadestanud neid! Aeg läks ja suhtumised muutusid. Selgus, et Ameerika on paik, kus valged panid toime kõige uskumatumaid sigadusi ja kolossaalseid vandalismiakte. Kooliharidus lubas märgata ka vähemkultuursemat osa Uuest Maailmast, seda osa, mis − soovist olla miski muu − on püüdnud luua oma pseudo-Euroopa. Ameerika kirjanik ja filosoof Ralph Waldo Emerson (kelle eluaastad muide langevad kokku Kreutzwaldi omadega 1803−1882 ja kes vanemas eas isegi välimuselt meenutas veidi Kreutzwaldi) on kirjutanud: “On kummaline, et suur Ameerika peab kandma nime, mis on saadud vargalt ja marineeritud aedviljaga kaubitsejalt Amerigo Vespuccilt − mehelt, kes on ristinud pool maailma oma autu nimega.” Eelöeldus ei peegeldu mu suhtumine ei Uude Maailma ega Ameerika Ühendriikidesse, need on vaid mõttekatked, mis sähvatavad peas hetkel, mil vähemalt 160 kg kaaluv tollitöötaja ulatab mulle hüvastijätuks oma lihava käe.

Iga paari päeva järel on selgelt tajutav, et liigume lõuna poole. Alustasime oma reisi kidura taimestikuga arktilisest tundrast, seejärel läbisime taiga (tõsi, Ameerika põlismetsi nõnda ei nimetata) vööndi, oleme viibinud jäistes mägedes, aga nüüd... Tuleneb ju osariigi nimi hispaaniakeelsest montañast (‘mägismaa’), kuid esialgu kulgeb meie tee mägedest ida pool mööda lõputut tasandikku. See on meie jaoks midagi täiesti uut − preeria. Rohumaad, mille ilu on ülistanud paljud country-lauljad, ei näi lõppevat: niikaugele kui silm ulatab vaatama, ulatuvad rohelised niidud. Miks on see paik nõnda inimtühi? Osariigi rahvastiku tihedus on 12 korda väiksem kui Eestis! Midagi sarnast olen kogenud Mongoolias − lõputud stepid, kus võib tundide kaupa kulgeda ainsatki inimhinge kohtamata. Need mõlemad Mon-silbiga algavad paigad meeldivad mulle, nii sealsetes kui siinsetes rohumaades on peidus mingi selgelt hoomatav vägi.
Harvades külades on märgata selget erinevust võrreldes Kanadaga. Siinne olustik on palju rustikaalsem.
Liigume mägede suunas ja kõrgus merepinnast läheneb 2000 meetrile. Pilvede vahele jõudes hakkab sadama, algul vihma, hiljem rahet. Kohati on rusuvool või laviin viinud endaga kaasa vähemalt kaks kolmandikku teest, mistõttu tuleb sõita kitsal ribal. Teeriba on parasjagu auto laiune ja möödasõit oleks siin võimatu ning tagurdamine parasjagu ohtlik, kuid õnneks sel teelõigul täna vastassuunas sõitjaid pole. Logani kurul on parajasti käimas teeremont. Kõige selle tulemusena oleme sunnitud liikuma kümneid miile lausa teosammul. Tundub, et tänase päevateekonna läbimiseks kulub vähemalt 12 tundi.
Lõpuks muutub tee jälle normaalseks. NORTH 1 satub kahel korral liiklusohtlikku olukorda. Kord on ta ootamatult sunnitud kulgema vastassuunavööndis, mõni aeg hiljem jookseb teele ette kits. Toomase pikk autojuhistaaž ja kiire reaktsioon suudavad vältida avarii.
Lõunapeatuse teeme McDonaldi järve ääres, õnneks pole siia veel jõudnud püstitada oma puna-valge-kollast putkat sarnast nime kandev kiirtoidukett.

Päeva positiivseimaks elamuseks kujuneb Piegan Blackfeeti (algonquini k Aamsskáápipikani) indiaani reservaat ja iseäranis Browningi küla. Esmakordselt reisi jooksul märkame Ameerika põliselanike tugevat identiteeti ning seda, et nad ei häbene olla indiaanlased. Browning erineb kõigist varemläbitud indiaani reservaatidest ja küladest. Pole joodikuid, pole tühje lootusetuid pilke, pole korralagedust... vähemalt meie silm ei taba seda. Külastame kohalikku kunstigaleriid. Maalidest, graafilistest lehtedest, sulejoonistustest, segatehnikas piltidest ja skulptuuridest on näha, et nende taieste loojad tunnevad uhkust oma päritolu üle. Mõned tööd on traditsioonilisemad, teistes on indiaani temaatika ühinenud kaasaegsemate trendidega. Kui otsida mingeid paralleele, siis eelkõige meenub Kaljo Põllu põhjamaiselt karge ugri-teemaline metsotinto tehnikas graafika.
Kes on see rahvas? Piegan blackfeeti hõim kõneleb algonquini keelte hulka kuuluvat keelt ning on tänase Montana aladel elanud väidtavalt alates ajast umbes 6500 aastat eKr. Nende oluline tegevusala oli piisonite küttimine. Ent XX sajandi alguseks olid piisonid peaaegu hävitatud ning see tõi kaasa suuri muutusi elukorralduses. 1990. aasta rahvaloenduse andmeil oli blackfeete 32 234, tänaseks arvatavasti vähem. Kuid aeg-ajalt tekib seoses blackfeetide arvuga ja asustusalaga segadusi, ja pean tunnistama, et ka minu sellekohane teadmine oli veel kuni eilse päevani vale või vähemalt ebatäpne. Nimelt, eksisteerib Blackfooti Konföderatsioon ehk Niitsítapi, mille alla kuuluvad lisaks veel 3 hõimu või rahvast (Kanadas öeldakse nation) Kanada Alberta osariigis: põhja-peiganid (Aapátohsipikáni), kainaid (Káínaa, ‘veri’) ja blackfootid (Siksika, sõnasõnalt ‘must-jalg’, nime saanud mokassiinide värvi järgi).  Neid nelja oleks väär käsitada ühe rahvana.
ImagetextSiinkohal meenub kurioosumina üks kõnekas fakt. Hommikul heitsin pilgu Vikipeedia ingliskeelsele artiklile History of the United States. Tegemist on ulatusliku ülevaatega, 47 A4-lehekülje jagu teksti, mis jutustab USA ajaloost alates Kolumbuse saabumisest ja koloniaalperioodist kuni tänapäevani välja. Sellele, et Ameerika oli asustatud ka enne eurooplasi, on pühendatud tervelt 2 (kaks!) lauset. No comments!
Ostan Browningist mõned CDd indiaani muusikaga ja esimesena paneme auto plaadimängijasse CD nimega “Sacred Drumming”. Kuigi salvestusel on tugev New Age’i mekk man, harmoneerub trummide monotoonne-meditatiivne rütm hästi autode kulgemisega läbi lõputuna näiva preeriamaastiku.

Istudes autoroolis, on ainsaks kohustuseks hoida jalga gaasipedaalil. Nõnda jääb piisavalt aega mõtisklusteks... Olles täna läbinud umbes paarsada miili USA territooriumil, näinud siinset loodust, kokku puutunud blackfeeti indiaanlaste ja kohalike valgetega, kuulnud põgusaid väljaütlemisi XIX sajandi ajaloo teemadel, tekib vägisi tahtmine nähtut-kuuldut kokku võtta kahe sõnaga − “Ameerika Siber”.

Kaugeltki mitte alati pole võimalik päeva jooksul blogisse kirjapandut üle lugeda, kuid täna on see õnnelik kord. Loetu kahjuks ei rõõmusta, sest olen üles võtnud mitmeid olulisi teemasid, kuid jutt on jäänud pinnapealseks ega jõua mingite järeldusteni. Kindlasti oleks väärinud põhjalikumat käsitlust mormoonid, Ameerika-fenomen üldisemas plaanis, Montana loodus, blackfeeti indiaanlased, suhtumine põliselanikesse, indiaani muusika... Vähene põhjalikkus ning teemadest ülelibisemine on ju ehk mõneti vabandatav väga piiratud ajaga, mis jääb märkmete tegemiseks. Enama kirjanikuande ja eruditsiooniga blogipidaja suudaks ka paarikümne minuti või poole tunniga päeva jooksul nähtu ja läbielatu adekvaatsemalt ning atraktiivsemalt kirja panna. Aga point on hoopis milleski muus, probleem pole mitte niivõrd puudulikus kirjapanekus. Probleem on hoopis selles, et sellises tempos läbi Ameerika toramates pole meie aju suuteline nähtut teadvustama ega kogetud emotsioone lõpuni läbi elama. Ühesõnaga, teemade pinnapealne käsitlus pole sedavõrd seotud ajapuudusega, vaid eelkõige sellega, et muljete ja info hulk on sedavõrd suur − vaevalt jõuad millessegi süvenema hakata kui juba satub teele midagi uut ja huvitavat ning see katkestab mõttelõnga. Ja nii pea iga päev. Kuid see vist eristabki reisikirja ilu- või teaduskirjandusest.

L 11 sept: Great Falls – White Sulphur Springs – (Panamericana) – Yellowstone’i jõgi – Mammoth Hot Springs – Indian Creek – Madison; päikesetõus 6:59; kõrgus merepinnast 2091−2200 m; 35−51 °F (2−11 °C); 305 miili (488 km)

ImagetextUSAs on leinapäev − September 11, lipud on pooles vardas, 9 aastat on möödunud päevast, mil leidsid aset al-Qaeda dirigeeritud suitsiidirünnakud World Trade Centerile ja Pentagonile. Usutavasti ühineb sel päeval ameeriklaste leinaga suur osa tsiviliseeritud maailmast, kuid loomulikult mitte kõik. On raske uskuda, et täiesti juhuslikult langes 3 aastat tagasi just nimelt 11. septembrile venelaste korraldatud maailma seni võimsaima vaakumpommi ehk nn “kõikide pommide isa” (Папа всех бомб) katsetus. See oli ilmselge jõudemonstratsioon ning koha kättenäitamine ameeriklaste “kõikide pommide emale” (Mother of All Bombs). Õnneks on seoses 11. septembriga meenutada ka midagi rahumeelsemat, täna tähistab oma 75-ndat sünnipäeva mu hea kolleeg Arvo Pärt. Soovime talle jätkuvat õnne, tervist ja loomingulist inspiratsiooni!

Siseneme Yellowstone’i (arapaho ehk hinóno’eitííti k Henihco’oo’ või Héetíhco’oo) piirkonda. Vähemalt 11 tuhat aastat on selles piirkonnas elanud indiaani hõimud, ent aastal 1872 sai Yellowstone’ist maailma esimene rahvuspark. Tee ääres on palju loomi: piisonid, kitsed, põdrad, oravad, hirved, jänesed, ursonid. Kosed, purskavad geisrid, mulksuvad ja pulbitsevad mudabasseinid, fumaroolid, loendamtud kuumaveeallikad, maapinna kerged värinad... Jah, maa väriseb siinkandis sageli. Kergemaid maavärinaid registreeritakse pea igapäevaselt, aastas tavaliselt 1000−3000. Mullu suurenes maavärinate aktiivsus ja sagedus Lake Village’i piirkonnas, tänavu aga on sagenemist märgata Old Faithfuli geisri ja Yellowstone’i lääneosas. Teatavasti asub ju Yellowstone supervulkaani kohal. Aeg-ajalt räägitakse hirmulugusid, võimalikust hiigelpurskest, sellega kaasnevast miljonite inimeste hukkumisest, suure osa USA territooriumi kattumisest tuhakihiga ja koguni võimalikust uuest jääajast. Enamik seismolooge peab aga vulkaani superpurske tõenäosust väikeseks, märksa tõenäolisemad on tugevad maavärinad.
Pikema jalutuskäigu teeme Valge Väävli Allikate (pildil ülal) vahel.
Püstitame telklaagri Madisonis. Olime juba varem kuulnud hoiatusi, et kuumaveeallikate juures tuleb olla ettevaatlik. Sest on ette tulnud juhuseid, mil märjal pinnal hooletult astutud sammust tungitud libastumine ja allikasse kukkumine on lõppenud raskete põletushaavade või surmaga. Kuid täna hoiatatakse meid hoopiski grislikarude rohkuse eest. Kaks nädalat tagasi lõppes ühe mehe telkimine ja kohtumine karuga siin traagiliselt. Püüame järgida ettevaatusabinõusid: ei lähe üksi telgist kaugele, ei jäta ööseks välja õhtusöögi jääke, Aivo hoiab kaamerastatiivi igaks juhuks “külmrelvana” käeulatuses.

P 12 sept: Mammoth Hot Springs – sisenemine Wyomingi osariiki – Yellowstone’i rahvuspark – Canyon Village – Old Faithfuli geiser – Grand Tetoni rahvuspark – Jackson; 26−72 °F (−3 kuni +22  °C), päikesepaiste, õhurõhk 770−813 mbar; kõrgus merepinnast 1895−2700 m; 192 miili (305 km)

ImagetextÕhutemperatuur polegi kuigi madal (−3 °C), aga magada on üsna külm. Allan kolib keset ööd telgist autosse, lootes, et on soojem. Hommikul telke kokku pannes eemaldame jääkihi telgilaelt.

Yellowstone on vapustav! Sõit kulgeb aeglaselt, sest iga mõne miili järel peatame autod ja haarame kaamera järele. Yellowstone’i jõe Grand Canyon (mitte segamini ajada Colorado Grand Canyoniga!) − jääme seda imetlema kauemaks kui tunniks. Ent päeva naelaks kujuneb Old Faithfuli (‘vana ustav’) geiser (pildil vasakul), mis on oma nime saanud regulaarselt truu purskamise tõttu. Pursete intervall on 40 kuni 125 minutit, veesamba kõrguseks on 30−56 meetrit, ühe purskega väljub 14 000 kuni 32 000 liitrit vett ning tohutu aurupilv. Üsnagi eriline vaatepilt.
Kuigi kavatsesime esialgse plaani kohaselt jõuda täna Alpinesse, oleme muljeterohkusest väsinud ega jaksa enam sõita. NORTH 1 jääb telkima Tetoni rahvuspargi territooriumile, SOUTH 1 sõidab paarkümmend miili edasi paralleelselt Snake’i jõega Jacksonisse, mis on ehtameerikalikult stiilne kena väikelinn. Metsik Lääs pole veel kuhugi kadunud!

Autoraadiost kostab muusika, mis ei taha kuidagi sobituda ümbrusega. Kõlab Gustav Mahleri monumentaalne Sümfoonia nr 8. Selle esiettekandest Münchenis, kus osales 852 (!) lauljat ja 171 orkestranti, möödub täna täpselt 100 aastat. Mahleri, ürgse looduse ja Metsiku Lääne vaheline ideoloogiline vastuolu on sedavõrd tugev, et vaatamata austusele helilooja ning tema geniaalse teose vastu, sirutub käsi automaatselt raadionupu poole ning keerab selle teisele lainepikkusele.

Astume sisse poodi, et osta sääsetõrjevahendit. Mitmetel aerosooliballoonidel on peal kirjad, et need kaitsevad malaariat, dengue-palavikku ja Lääne-Niiluse viirust (West Nile virus) kandvate sääskede eest. Sellest viimasest oleme üpris vähe kuulnud, kuna see haigus on laiemalt levinud vaid viimased tosin aastat ja peamiselt Põhja-Ameerikas. Kui aastatel 1999−2001 registreeriti vaid 149 haigestumist ja 18 surmajuhtu, peamiselt New Yorgis, siis juba mõne aastaga levis haigus lindude ja sääskede kaudu pea kogu USA territooriumile, samuti Kanadasse ja Mehhikosse. Tegemist on teatud liiki entsefaliidiga. Selle ballooni me ostame!

E 13 sept: Jackson – (Panamericana) – Alpine – sisenemine Idaho osariiki – Montpelier – Paris – sisenemine Utah’ osariiki – Wasatch Range – Roy – Salt Lake City; 28−88 °F (−3 kuni +31 °C), vahelduv pilvitus, õhurõhk 775−862 mbar; päikeseloojang 19:40; kõrgus merepinnast 1360−2360 m; 270 miili (432 km)

Hommikuse jooksutrenni ajal langevad esimesed päikesekiired Grand Tetoni 4197-meetrisele jäisele tipule. Õhk on karge, tee äärde pargitud autode klaasid on jääs. Ööpäevased temperatuurikõikumised on siin suured, eile õhtu eel näitas kraadiklaas 72 (22 °C) soojapügalat, täna hommikul on maas jääkirme, hilisel pärastlõunal on aga lausa leitsak, 88 °F (31 °C).

Teel Salt Lake Citysse teeme mõned peatused, vestleme kohalike cowboydega. Aeg tundub olevat seiskunud, kaks Peruu indiaani päritolu cowboyd oleksid otsekui tegelaskujud sajanditagust aega kujutavast Metsiku Lääne filmist. Kõik on nagu päris: kari, ratsahobused, koerad, lassod, kauboikaabud ja -saapad, teksad, ruuduline puuvillane särk, veider võõrapärase hääldusega ameerika-inglise keel.

ArctAntarct SaltLakeCitySeejärel jõuame linnakesse, mis kannab nime Paris. See kohanimi vajaks kommentaari. Tõepoolest, taaskasutusse on läinud vanad head Petersburgid, Moscow’d, Paris’d, Londonid, Odessad, Yorkid, Viennad, Rome’id, Venice’id, Berlinid, Oxfordid, Cambridge’id, Cologne’id, Munichid, Stockholmid, Birminghamid..., isegi Delhid. Jah, just nimelt mitmuses, sest ainuüksi USA territooriumil asuvate Petersburgide, Paris’de ega Londonite üleslugemiseks ei piisaks kahe käe sõrmedest. Aga samas, kohe aga oleme jõudmas Utah’ osariiki, mille nimi on indiaani päritolu, nagu paljud teisedki − Michigan, Wisconsin, Minnesota, Dakota, Nebraska, Oregon, Idaho, Alabama, Delaware, Kansas, Oklahoma, samuti Huron, Erie, Ontario, Mississippi ja isegi Manhattan.

Salt Lake Citys jätab imposantse mulje mormoonide tempel ning selle juurde kuuluvad institutsioonid ja hooned: vägeva oreliga tabernaakel-kontserdisaal, konverentsikeskus, raamatukogu, restoran, Joseph Smith juniori memoriaal, büroohoone, külastuskeskus jne. Templi juures astub ligi üks selle kiriku liikmetest, vast umbes 60-aastane soliidne mees. Ütleb, et kui meid miski huvitab seoses mormoonlusega, on ta lahkesti valmis meile jagama selgitusi. On kohe näha, et see pole isehakanud giid, kes on mõne dollari teenimise lootuses õnge püüdnud turistid. Esimese hooga ei tule pähe ühtki küsimust, kiidan vaid templi ilu ja vägevust. Ei taha pärida mormoonide palju poleemikat tekitanud polügüünia kohta, küllap selle vastu huvitundjaid on niigi palju. Kuid järgneva jutuajamise käigus saan vastuse ühele mind vaevanud küsimusele: miks pole ühegi pühakoja katusel risti. Põhjendus on üpris loogiline − rist oli ju Jeesus Kristuse tapariist, miks peaks seda austama ja kummardama. Tõepoolest miks?! Grandioosse templi kaunistustena on kasutatud hoopis pentagramme ja teisi sümboolseid kujundeid.
Tegelikult huvitaks mind ka mormoonide arusaam põlisameeriklaste päritolust. Kusagilt varem loetust on uduselt meeles, et ingel Moroni olevat end ilmutanud kiriku alusepanijale Joseph Smithile ning juhatanud talle kätte kuldsed plaadid “reformitud Egiptuse tähestikus” kirjapandud tekstiga, milles on räägitud iisraellaste kahest sisserändest Ameerikasse. Kas seda tuleks mõista nii, et Ameerika algasukad on tegelikult juudid? Kas võime indiaanlaste puhul rääkida juudi juurtest? Miski hoiab mind tagasi ja küsimus jääb sel korral esitamata. Ja milline iganes see vastus ka poleks... Hakkab juba pimenema, tänan lahket härrat selgituste eest ning jätame teineteisega sõbralikult hüvasti.
Õigupoolest polnud mormoonid esimesed, kes otsisid indiaanlaste juuri Lähis-Idast. XVI sajandi dominikaani vaimulik, Protector de Indios Bartolomé de las Casas avaldas oma kirjutistes veendumust, et põlisameeriklaste näol on tegemist juudi kadunud hõimudega. Samast ideest haarasid kinni mitmed XVI ja XVII sajandi vaimulikud ja ajaloolased.

T 14 sept: Salt Lake City – American Fork – sisenemine Arizona osariiki – sisenemine Nevada osariiki – Las Vegas; päikesetõus 7:07; vahelduv pilvitus, suhteline õhuniiskus 26−28%, õhurõhk 803−845 mbar, 65−103 °F (18−39 °C); kõrgus merepinnast 725−2020 m; 430 miili (689 km)

Kuna oleme reisigraafikust päeva võrra ees, otsustame Allani tungival pealekäimiel teha kõrvalepõike Las Vegasesse. Salt Lake City ja Las Vegase vaheline distants on küll üsna pikk − 677 km, kuid kiirteel on see võimalik läbida vähem kui 6 tunniga, sealhulgas teha lõunapaus. Sõitnud sadakond miili, tõuseb maantee kõrvalt tohutu oranžikas-hall tossupilv, mis katab suure osa idapoolsest taevalaotusest. Otsekui tuumaplahvatuse “seen” või vulkaanipurse. Tegemist on eriti ulatusliku metsapõlenguga, mis üha laieneb kümnete ruutmiilide kaupa. On hea, et otsustasime muuta reisiplaane Las Vegase kasuks. Esialgselt kavandatud teekond on tulekahjust haaratud, mistõttu oleksime niikuinii pidanud marsruuti muutma ning sõitma suure ringiga.
SOUTH 1 plaadimängijas on täna CD salvestisega Põhja-Ameerika indiaanlaste Bow Wow festivalilt. See on täiesti ehe kraam, maagiline laul trummide saatel, erinevad esitajate grupid Albertast, Washingtonist (osariigist, mitte samanimelisest linnast), Minnesotast ja Oklahomast. Laadiksin heameelega mõne loo sellelt plaadilt käesolevale saidile kuulamiseks, aga olles ise seotud plaadifirmaga, ei soovi ma seda teha omamata õigusi selle fonogrammi avalikuks kasutamiseks.
Ühes kiirtee äärses tanklas sööme lõunat ning ühtlasi tangime autosid. Kaupade ja teenuste hinnad pole küll see valdkond, mis mu huvide hulgas esimeste hulgas oleksid, kuid autokütuse värvilistest hinnasiltidest on raske mööda vaadata. Naftasaaduste hinnad on maailmas peale hiljutist madalseisu taas tõusutrendis, seetõttu on ka siinses tanklas diislikütuse hetkehind tõusnud 2.95 dollarini galloni eest. On’s seda vähe või palju? Kõik on suhteline. Ja miks üldse arutleda selle üle? Tegelikult on kütuse hind väga tähtis, teatud mõttes isegi strateegilise tähtsusega. Küsimus pole niivõrd selles, kas sõit Salt Lake Cityst Las Vegasesse kujuneb meie jaoks mõne dollari võrra odavamaks või kallimaks. Kütuse hinnast sõltub maailmas suur osa teisi hindu ning sageli osutub see kogu makromajandust mõjutavaks teguriks. Ja pole vist liialdus, kui öelda, et kütuse järsud hinnnamuutused võivad isegi sõdu vallandada. Niisiis 2.95 $/gallon... See on ligi kaks ja pool korda odavam kui Euroopas, ometi on ka USA naftat importiv maa. Tänu tohutule muljetevoole kipub kodune eluolu meil meelest minema, kuid kütusepaake täites meenub, et Eesti tanklates peaks praegu diisli liitrihind olema kusagil 18 ja 19 krooni vahel. Mille pagana pärast nii kallis? Kas meil tegutsevad kütusekontsernid on teistest ahnemad? Päris nõnda see siiski pole, sest suurema osa kütuse jaehinnast Eestis moodustavad maksud − peale tänavust aktsiisimäärade tõusu tuleb iga kütuseliitri puhul maksta aktsiisimaksu kusagil 6 ja 7 krooni vahel ning vastavalt sellele on ületanud ka käibemaks 3 krooni piiri liitri kohta. Ikkagi miks? Aga selleks, et saaksime uhkustada madala tulumaksumääraga ja soodsa ettevõtluskeskkonnaga. Tegelikult maksame ebanormaalselt kõrge kütuseaktsiisiga kinni riigikassa puudujäägid. Miks ka mitte, riik − see oleme ju meie ise. Vahe normaalse maksusüsteemiga on vaid selles, et Eestis maksavad selle eespoolnimetatud puudujäägi kinni autoomanikud.
Autod tangitud ja kõhud täis, asume taas teele ning mõttedki on juba jõudnud võtta uue suuna. Veel sadakond miili ja tekib mulje nagu oleksime sattunud teisele planeedile. Maastik muutub kõrbeliseks, õhk talumatult kuumaks (+39 °C), pinnavormid ja Virgini jõe kanjon aina muinasjutulisemaks ja ulmelisemaks. Sisenedes Nevadasse keerame kellad tunni võrra tagasi ja tänane päev muutub meie jaoks pikemaks. Eemalt paistavad lõpuks kõrghooned. No mis siin rääkida, Las Vegas on Las Vegas, maailma meelelahutuse pealinn. Ja kitši pealinn. Siin on kõike mida tahad − kasiinod, prostituutide hordid, Eiffeli torn, Egiptuse püramiid ja sfinks, Vabadussammas... Tõsi, Pika Hermanni torni ega Paksu Margareetat silm ei taba.
Enam kui miski muu, suudab mind üllatada üks mustanahaline tädi. Linna peatänaval, vabaõhukaubamaja väikesel poodiumil esineb kahest mustanahalisest muusikust koosnev ansambel: kitarrist-taustalaulja ja rämeda häälega souli-laulja. Viimast võiks iseloomustada kui Aretha Franklini ja Tina Turneri vahepealset, kusjuures − uskuge või mitte − muusikalises ja vokaalses mõttes ei jää ta millegi poolest eelnimetatutele alla. Jah, maailmas on palju võimekaid moosekante, kuid parnassil leidub ruumi vaid vähestele.

K 15 sept: Las Vegas – sisenemine Arizona osariiki – sisenemine Utah’ osariiki – sisenemine Arizona osariiki – Kaibabi indiaani reservaat – Jacob Lake – North Rim – Colorado kanjon – Kaibab camp; kõrgus merepinnast 690−2730 m; vähene pilvitus, õhurõhk 765−921 mbar, 36−95 °F (2−35 °C); 305 miili (488 km)

Asume teele Colorado Grand kanjoni suunas. Oleme teadlikult teinud otsuse läheneda kanjonile põhjast ja mitte minna lõunaservale, kus on liiga palju turiste ja nende teenindamisega seotud asutusi. Kui kanjoni lõunaserv on külastajatele avatud aasta läbi, siis North Rimi on võimalik pääseda üksnes ajavahemikus 15. maist 15. oktoobrini. Jõuame SOUTH 1 meeskonnaga kanjoni servale just päikeseloojanguks, vaated on fantastilised, umbes 2500 meetri kõrguselt platooservalt pooleteise kilomeetri sügavusse orgu! Mõistagi ei näe me kogu kanjonit − selle pikkuseks on 446 km, suurimaks laiuseks 29 km ning sügavuseks kuni 1600 või 1800 m. Selle imelise väänleva lõhe on platoosse uuristanud Colorado jõe veed umbes 6 või isegi kuni 17 miljoni aasta jooksul. Eksisteerib veel teinegi hüpotees, mille kohaselt on kanjon tekkinud märksa varem (umbes 70 ja 55 miljonit aastat tagasi9 ning hiljem on selles kanjonis hakanud voolama Colorado veed. Teeme paar fotot ning kiiresti asume otsima ööbimispaika. Sobiva telkimisplatsi leiame mitme miili kaugusel. Ümberringi jooksevad hirved, kes ei paista inimest üldse kartvat.
Tähistaevas on absoluutselt selge, kõik märgid näitavad, et tuleb külm öö. Oleme oma talverõivad vahepeal juba pakkinud spordikoti sügavusse, aga täna tuleb need taas käeulatusse panna.
Tänane blogisissekanne on lühike mitte seetõttu, et oleks olnud igav päev. Olen hullupööra väsinud, lihtsalt ei jaksa, lisaks on külm ja kohe peame hakkama telke püstitama.

N 16 sept: North Rim – Colorado kanjon – Marble Canyon – Colorado jõgi – Painted desert – Colorado platoo – Tuba City; kõrgus merepinnast 1355−2700 m; pilvitu, õhurõhk 750−861 mbar, 27−99 °F (–3 kuni +37 °C); 187 miili (300 km)

Eile päikeseloojangu ajal nähtud kanjon oli sedavõrd muljetavaldav, et otsustame minna sinna taas päikesetõusuks. Selleks peame tõusma hommikul enne kella viit. Tegelikult peletab külmatunne une veelgi varem. Auto termomeeter näitab −3 °C, võimalik, et mingil hetkel oli temperatuur veelgi madalam. Kontinentaalsele kliimale on üldiselt omane päevaste ja öiste temperatuuride suur erinevus, kuid mulle ei meenu varasematest reisidest, et oleksin kogenud ööpäeva jooksul 40-kraadist kõikumist.
ArctAntarct GrandCanyonVähem kui poole tunniga pakime laagri kokku ja sõidame kanjoni servale. Tõusva päikese valguses paistab see hoopis teistsugusena kui eile. Kanjoni põhi on varjus ning silm suudab vaevu eristada detaile kaljuseinas. Jõe kohal hõljub valge piimjas udu, mis vähese valguse tõttu paistab tumehallina. Kõrgel kanjoniserval asuvad kaljud heidavad varahommikustes esimestes päikesekiirtes pikki varje. Müstiline! Pooleteise tunni jooksul jõuavad päikesekiired ka kanjoni sügavustesse. Horisontaalsuunalised triibud, mis moodustuvad settekivimite kihtidest ja mis olid veel veerand tunni eest kaljuseinal vaevu aimatavad, muutuvad selgelt nähtavaks, otsekui geoloogiaõpikus. Nüüd on piisavalt valgust pildistamiseks ja filmimiseks, kuid igasugune müstika on kadunud ja vaade on muutunud tavaliseks. Muutunud selliseks, mida oleme näinud kümnetel klantspiltidel ning arvukates “Discovery Channeli” programmides.
Seame üles priimuse ja valmistame tagasihoidliku hommikusöögi, mis maitseb sellises ümbruses eriti hästi. Seejärel asume teele navajo indiaanlaste alade poole. Peatuse teeme Marble Canyonis, paigas, kus Navajo sild viib üle Colorado jõe.
Pärastlõunal jõuame Tuba Citysse. Nime teise poolde − City − tuleb suhtuda teatud reservatsiooniga, sest elanike arvu poolest teeb isegi Keila sellele linnakesele silmad ette. Siinkohal on aga taas põhjust rääkida indiaanlastest, ja seekord positiivses võtmes. Tuba City (navajo k Tó Naneesdizí) elanikkonna valdava enamuse − üle 92% − moodustavad indiaanlased, peamiselt navajod (hääldub navaho; navajo k diné, ‘rahvas’) vähemal määral hopid. Peale paari USA turisti ei satu meie nägemisulatusse ühtki valget, samuti neegrit mitte. On tunda, et viibime indiaani ühiskonnas, kus eeldatust rohkem kehtivad navajode tavad. Oleme ju eurooplased ja anname endale aru, et meil pole võimalik lühikese aja jooksul lähemalt tundma õppida kohalikke traditsioone, rituaale ja elukorraldust. Ometi on soov pisutki “piiluda eesriide taha”. Püüan helistada oma kunagisele koolivennale Tartu päevilt, Eesti indiaani-spetsialistile Tarmo Urbile, kuid kahjuks on tema telefon tumm. Kes teab, võib-olla on number, mille Tarmo aastaid tagasi andis, muutunud, võib-olla ei viibigi ta praegu Ameerikas. Otsime Tiinaga üles navajo soost mehe, kes pidavat olema üks peamisi oma rahva kultuuri ja tavade säilitamise eestvedajaid. Kahetunnise vestluse kestel on tunda, et “jää hakkab sulama”. Mees − ta ei soovi siinkohal oma nime avaldamist − räägib, et temani on indiaani pärimused, tavad ja religioossed tõekspidamised jõudnud vanaema kaudu. Ta jutustab meile iidsetest rituaalidest ja tseremooniatest. Ja selgub, et ühe rituaali ettevalmistus on algamas just täna pimeduse saabudes. Nimelt, aasta tagasi sõitis üks navajo autoga surnuks valge mehe, seda täiesti tahtmatult. See tegu ei anna rahu siiamaani, liiklusõnnetuse ohvri vaim justkui kummitab navajode kohal. Asjale püütakse leida lahendus kolm päeva kestva rituaaliga. Liiklusõnnetuse järel võeti valgelt mehelt üks kehaosa, mis tuleb nüüd uuesti vibunooltega “tappa”. Ühtlasi on see midagi andekspalumise sarnast tahtmatu surmamise eest. Loomulikult toimub kõik see laulu ja tantsu saatel. Tahaksime ka ise olla selle riituse tunnistajaks, kahjuks pole võõrad sinna kutsutud. Meie juba pool-sõbraks saanud vestluskaaslane lubab šamaanilt luba küsida, kas võiksime siiski tulla. Õhtul saamegi telefonitsi positiivse vastuse. Ainus probleem on selles, et rituaali ettevalmistus toimub Tuba Cityst veidi väljas, kuhu viib pinnasetee, aga pimedas on  seda pea võimatu leida, sest paigal pole mingit kindlat aadressi. Peale segaste fragmentaarsete suuniste pole meil mingit orientiiri. Sõidame umbes tund aega pea sihitult siia-sinna, misjärel tundub rituaalipaiga leidmine olevat lootusetu ning pöördume ööbimiskohta tagasi. Üritame uuesti järgmistel päevadel, sest rituaal kestab pühapäevani.

R 17 sept: Tuba City – Kayenta – Monument Valley – Tuba City; suhteline õhuniiskus 20%, põhjatuul, 55−92 °F (13−33 °C), pilvitu, õhurõhk 808−851 mbar; kõrgus merepinnast 1525–1970 m; 280 miili (447 km)

NORTH 1 esiklaasi mõra on muutunud ohtlikult suureks, klaas võib iga hetk puruneda. Kuna tegemist pole kõige tavapärasema klaasiga, siis seda pole arvatavasti autode teenindusjaamades kohapeal olemas. Alar üritab selle ette tellida kas Phoenixi või Mexico City Toyota teenindusse, kus tuleks teha ka õlivahetus ja muu korraline hooldus.
Hommikul külastame navajode turgu. Seal müüakse maisitõlvikuid, valmistoitu, ravimtaimi, kultusesemeid, kalkuni ja muude lindude sulgi, türkiisi, ehteid, vibunooli, samuti sarnast kraami nagu 90-ndate alguse Kadaka turul. Silma jäävad tundmatud puuviljad, selgub, et tegemist on nektariini ja hiigelploomi hübriidiga. Ostame mõned prooviks, need maitsevad päris hästi. Turul üritame selgeks õppida paar navajokeelset (navajo k diné bizaad) fraasi: “mu nimi on...”, “tere”, “head aega” jne. Hääldamine valmistab tõsiseid raskusi, sest lisaks tavalistele vokaalidele on kasutusel ka nasaalsed täishäälikud ning kõrged ja madalad toonid. Vältimaks ebatäpsusi ei söanda ma neid fraase kirja panna. Navajo keelt peeti sedavõrd keeruliseks, et Teise Maailmasõja ajal Vaikse ookeani sõjalistes operatsioonides palkas USA armee sidemeesteks navajosid, kes kasutasid oma keelt salakoodina. Erinevalt mitmetest teistest indiaani keeltest pole navajo keel välja suremas, kolme aasta taguse rahvaloenduse andmeil on selle keele kõnelejaid umbes 170 000. Mäletatavasti puutusime kaks nädalat tagasi Kanada loode- ja lääneosas kokku tutchone ja TseK’hene indiaanlastega ja kuulsime nende keeli. Nüüd selgub, et navaho keel kuulub nendega samasse, suuremasse athabasca keelte gruppi, täpsemalt lõuna-athabasca keelte hulka. See on üllatav, sest praegu oleme tuchone ja TseK’hene aladest ju tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Eelmainitud turul, Tuba City poodides ega terves reservaadis ei müüda alkoholi. Siin kehtib kuiv seadus, mis on kehtestatud USA föderaalvalitsuse ja indiaanipealike ühise otsusena.

Imagetext  Imagetext

Turu järel suundume Kaljude orgu (navajo k Tsé Bii’ Ndzisgaii, ‘kaljude org’; ingl k Monument Valley), mis asub umbes 100 miili kaugusel Tuba Cityst. Kõrbest kerkivad punased gigantsed kaljumoodustised on fantastilised. Mitmed neist tulevad tuttavad ette western- ja indiaanifilmidest, sest just neis paigus teevad paljud Hollywoodi stuudiod filmivõtteid. Ja kuigi ma pole suitsumees, meenuvad siinsed muljetavaldavad kaljud ka nähtud Marlboro reklaamklippidest. Teeme mägede ja kaljude vahel 20-miilise ringi. Meie Land Cruiserid saavad siin hästi hakkama, kuid kahju on vaadata paari tavalist tänava-sõiduautot, mis on tulnud siia ning näevad hullupööra vaeva, üritades ebatasasel pinnal paksust liivakihist välja rabeleda. Sõidu lõppedes on ka meie autod kaetud paksu punase tolmukihiga.
ImagetextAjalehtedes ilmub mitmesuguseid hoiatusi: Arizona lõunaosas on suur tuleoht ja kuumalaine − temperatuurid kõikjal üle 100–105 °F (= ca 40 °C). Lisaks manitsetakse USA kodanikke mitte reisima Mehhikosse sealse äreva hetkeolukorra tõttu. Küllap on USA valitsuse hoiatus tingitud faktist, et tänavu on Mehhikos toimunud rekordarv pantvangistamisi. Räägitakse umbes 20 juhtumist kuus ning arvatakse, et aasta lõpuks ületab tapetud pantvangide arv 200 piiri.

Paar tundi peale päikeseloojangut, kella 9 paiku õhtul asume taas navajode rituaalipaiga otsingutele. Tänased otsingud kulgevad eilsetest edukamalt. Sõitnud mõne miili Tuba Cityst välja, satume kõigepealt paika, kus asuvad kuulsad dinosauruse jäljed. Need jätavad oodatust kahvatuma mulje. Peame tunnistama oma ebakompetentsust − loodame näha vähemalt poolemeetriseid jälgi, aga need on vaid inimese jalajälje suurused kolme küünisega jäljendid kivipinnases. Ometi tekib aukartustunne jälgede vanuse ees − teatavasti said dinosaurused maailma valitsejateks juura ajastul umbes 200−146 miljonit aastat tagasi ja surid välja koos paljude teiste looma- ja taimeliikidega kriidi ajastu lõpul umbes 65 miljonit aastat tagasi.
Hoopis muljetavaldavam on navajode hilisõhtune rituaal. Ümber lõkke on kogunenud hinnanguliselt 120−150-liikmeline indiaanlaste seltskond. Lauldakse trummi saatel, tantsitakse. Parajasti toimub tervendamise rituaal, mille oluliseks atribuudiks on sõjasau. Kirjutised Põhja-Ameerika indiaanlaste riitustest, mis varemalt pooljuhuslikult on kätte sattunud, on šamaanide ja tervendajate tegevuse puhul ikka kõnelnud kontaktidest vaimude maailmaga, hinge ajutisest lahkumisest inimkehast ja muust säärasest. Enamasti on sedasorti kirjeldused ümbritsetud müstikaga ning kaetud tiheda saladuselooriga. Ent siin, mees, kellega saime juba eile tuttavaks, räägib küll põhimõtteliselt samadest asjadest, kuid teeb seda palju argisemal ja asisemal moel. Ta jagab toimuva kohta ohtraid selgitusi. Kuna samaaegselt püüan jälgida rituaali kulgu, ei suuda päris adekvaatselt aru saada mehe kõigist selgitustest ja kommentaaridest. Kui püüaksime asja sisu lihtsustatult kokku võtta euroopalikes terminites, siis nii tervendamise kui autoõnnestuses hukkunu kehaosa “tapmine” vibunooltega on seansid, mille kestel šamaan viib inimesed hüpnootilisse seisundisse ning sisendab neile, mida parasjagu vajalikus peab. Hea tahtmise korral võiks siin isegi paralleele tõmmata psühhoanalüütiliste ning Sigmund Freudi meetoditega. Mul lubatakse rituaalist teha ka audiosalvestus, kuid pildistamine ja videosalvestus on rangelt keelatud.
Saame kutse homsele päikesetõusu ajal toimuvale tseremooniale ja hommikusöögile, aga on väheusutav, et saame sellest osa võtta, sest kell 8 hommikul peame juba suunduma hopi-indiaanlaste küladesse.

L 18 sept: Tuba City – Hopi indiaani reservaat (Moenkopi, Second Mesa); 59−92 °F (15−33 °C), õhurõhk 808−836 mbar; päikesetõus 6:16; kõrgus merepinnast 1675−2030 m; 92 miili (147 km)

Päev algab väikese segadusega. Olin kokku leppinud kokkusaamise kella kaheksaks hommikul Micah Loma’omvayaga, kes lubas meile täna ja homme pakkuda teejuhi ja tõlgi teenust hopi külades. Kokkulepitud ajaks igatahes Loma’omvaya ei saabu. Veidi hiljem selgub, et kuigi navajo ja hopi hõimud elavad ju samas piirkonnas ja Mountain ajatsoonis, on tegelikkuses neil kummalgi oma aeg. Hopid on seadnud oma elukorralduse vastavusse Ameerika lääneosariikide Pacific ajatsooniga. Seega lahkume Tuba Cityst esialgselt kavandatust tund hiljem.
Kõigepealt mõni sõna meie teejuhist. Micah (hääldus: maıkə) on tema inglispärane eesnimi, või täpsemalt öeldes − inglispärane vorm juudi-heebrea algupäraga nimest. Loma’omvaya nime omandas ta initsiatsiooni-rituaalil, perekonnanime (nagu meie seda mõistame) tal polegi. Ta kuulub Karu suguvõsasse (Honngyam), aga vastavalt hopi tavadele ei abielluta suguvõsa siseselt ja tema naine pärineb Päikese suguvõsast (Taawangyam). Kuna naisliin on olulisem, siis tema lapsed ja majapidamine on eelkõige seotud Taawangyamiga. Loma’omvaya tegevusaladeks on arheoloogia ja antropoloogia, seetõttu teab ta meile palju rääkida hopidest, nende ajaloost, keelest, tavadest − isegi rohkem, kui meie “kõvaketas” suudab vastu võtta. Lisaks oma põhierialadele tegeleb ta maisikasvatusega, ja seda mitte ettevõtjana, vaid tavalise põlluharijana, istutades ja koristades maisi käsitsi. Jah, just nimelt istutades, mitte külvates, sest siin ei puistata maisiteri põllule laiali, vaid 12−15 seemet istutatakse paarikümne sentimeetrise sügavusega auku, et maisitaimed saaksid suhteliselt kuivast ja kõrbelisest pinnasest piisavalt niiskust. Ja miks käsitsi? Loma’omvaya väidab, et käsitsi haritud põllult saadav saak on kvaliteetsem ja maitsvam. Proovime tema põllul kasvavat valget ja sinist maisi ega oska sellele midagi ette heita.
Mida me teame hopi hõimust? Siinsetel viljatutel aladel on nad elanud sadu (kui mitte tuhandeid) aastaid. Võimalik, et nad on Chaco kanjoni kunagiste pueblo-kogukondade järeltulijad. Väidetavalt teavad nad oma tõelist päritolu, kuid ei avalda seda, mistõttu on nende legendid ja päritolu ümbritsetud müstika ja salapäraga. Erinevalt paljudest teistest Põhja-Ameerika indiaanihõimudest on hopid suutnud säilitada oma identiteedi, kombed, uskumused, rituaalid ja elustiili, vähemal määral ka keele. Oma naabrite navajodega eriti head läbisaamist pole, konflikt põhineb maaomanduse pinnal. Ka hispaanlased ei tekita neis positiivseid emotsioone. Negatiivse suhtumise põhjuseid pole raske aimata, kui heita korraks pilk XVI−XVII sajandisse ja konkistadooride tegudele. Hopide moraal on range, kogukonnast heidetakse välja need, kes abielluvad valgetega või võtavad omaks ristiusu (eelkõige baptismi), samuti need, kes tarbivad alkoholi või narkootikume. Psühhotroopsed ained on aktsepteeritud vaid curandero ehk medicine mani tegevusala puhul.
Muide, kui üldiselt kehtib USAs seoses narkootimumidega hulk piiranguid, siis Native American Churchi liikmetel (sealhulgas hopidel ja navajodel) on psühhoaktiivset alkaloidi sisaldava peyote religioossetel eesmärkidel kasutamine seaduse poolt lubatud. Peyote ehk uimakaktus (nahuatli k peyōtl, lad k Lophophora williamsii) on väike tume-sinirohelist värvi taim. Kasutusel on ka mõisted peyote religion ja peyotism, mille juured ulatuvad aastatuhandete tagusesse aega. Hispaania inkvisitsioon ja preestrid nimetasid peyotet kuradi leiutiseks ning püüdsid selle kasutamist keelustada, kuid põlisameeriklaste ning samuti väheste valgenahaliste spiritualistide-narkomaanide hulgas püsib traditsioon endiselt elujõulisena. Ühe “laksu” saamiseks tuleb ära süüa neli või enam kaktusenuppu. Paraku kasvab taim väga aeglaselt ning peyote-sööjaid on piisavalt, mistõttu jääb neid üha vähemaks. Aastast 1991 on peyote Mehhikos hävimisohus taimeliikide nimekirjas.

Kõikjal on sildid NO PHOTOS, mõni silt keelab koguni maastiku pildistamise ja mobiiltelefoni kasutamise. Ka meie teejuht rõhutab sellest keelust kinnipidamise vajalikkust.
Päeva emotsionaalseks ja vaimseks kõrgpunktiks kujuneb naiste rituaalne laul ja tants. See on midagi enamat, kui isegi parimal juhul oleksime osanud oodata. Sadakond naist kannab traditsioonilisi hopi kostüüme, maisitõlvikutest ja linnusulgedest peaehteid, karusnahast peapaelu, tikitud vöösid, hõbeehteid, rebasenahast sabasid. Jalgade küljes kõlisevad kuljused, nägusid katavad maalingud. Tantsitakse ringis, mille keskel on umbes 50-liikmeline laulukoor. Üks kogukam naine lööb tünnikujulist trummi, rühm naisi markeerib kiiremat rütmi löökpillidega, mis on valmistatud kuivatatud kõrvitsataolistest taimedest ning mis kõlavad nagu marakas. Kogu tegevust juhib rituaalimeister, kes ainsa mehena liigub naiste hulgas ning jagab valjuhäälseid juhiseid pooleldi hüüdes, pooleldi lauldes. Lauljate-mängijate-tantsijate ümber paikneb publik, naised sealsamas lähedal, mehed ümbritsevate onnide katustel. Oleme ainsad kahvanäod. Olles etno-muusika austaja ning festivali “Orient” üks korraldajaid, olen elu jooksul kuulnud-näinud paljude eksootiliste rahvaste muusikalisi rituaale, kuid käesolev on igatahes üks muljetavaldavamaid.
Tunnen nähtu üle erilist rõõmu, sest teatavasti vahepealsetel aegadel polnud USA võimude suhtumine indiaanlaste rituaalidesse kuigi salliv. Alles aastal 1978 võttis Kongress vastu põlisameeriklaste usuvabaduse seaduse, millega kuulutati põliste religioossete rituaalide läbiviimise takistamine seadusevastaseks.

P 19 sept: Hopi indiaani reservaat (Second Mesa, First Mesa) – Leupp – Flagstaff – (Panamericana) – Phoenix; pilvitu, 81−112 °F (27−44 °C), suhteline õhuniiskus 12%, õhurõhk 788−854 mbar; kõrgus merepinnast 340−2145 m; päikeseloojang 18:29; 346 miili (498 km)

Hommikul külastame First Mesat ja sealset Walpi küla, mis kolis sellesse paika millalgi peale aastat 1680. Küla asukoht on eriline, ta paikneb platoost väljaulatuva “keele” tipus, kust avanevad vaated kaugele üle tasandike. Siin on kõik arhailine. Majad on ehitatud kividest, sideainena on kasutatud kas savi ja sõnniku segu või mörti, lagesid-katuseid kannavad puutalad. Majade kõrval on mõned savist väliahjud leiva küpsetamiseks. Miski meenutab siin Tiibeti ehitusstiili, miski jälle Araabiamaid, eriti Jeemenit. Rituaaliruumid on ehitatud maa alla, kuhu viivad redelid. Puust kempsud asuvad elumajadest eemal, kuid on selgelt näha, et need pärinevad märksa hilisemast ajast, küllap XX sajandist. Jällegi NO PHOTOS.
Olen seni hopi reservaadi kirjeldamisel kasutanud inglise-hispaaniapäraseid kohanimesid First Mesa, Second Mesa ja Third Mesa − tegemist on 3 platooga (sellises järjekorras nagu valged jõudsid sinna idast), millel asuvad hopi külad. Need kannavad hoopis eksootilisemaid nimesid, lisaks juba eespoolnimetatud Walpile: Tewa, Sichomovi, Shongopavi, Mishongnovi, Shipaulovi, Hotevilla, Moenkopi, Kykotsmovi, Oraibi. Viimane on muide vanim pidevas kasutuses olev asula USAs.
Naaseme Second Mesale vaatama eilse rituaali jätku. Kui rituaalis tehakse lõunapaus, saame ka meie osa traditsioonilisest hopi lõunasöögist. See erineb vähe eilsest lõunast samas paigas. Pakutakse valget maisi ja lambaliha rohkes leemes, grillitud tšillipipart, rooga punastest ubadest. Mitte-lihasööjana edastan siinkohal reisikaaslaste kiitvad hinnangud − “maitsvam ja toitvam kui nii mõneski Arizona restoranis”. Spetsiaalselt tahaksin ära märkida leiba, mis on kordades õhem kui Taga-Kaukaasia lavašš või juudi matzah. Hopi “paberleib” on valmistatud sinise maisi jahust, mille hulka on segatud kadakatuhka. Jah, just nimelt tuhka, ja see annab leivale erilise värvuse ja maitse.
Peale lõunavaheaega algab taas rituaal. Võtan seljakotist helisalvestusseadme, asun majakatusel publiku hulka ja hakkan soundi paika keerama. Seda nähes palub rituaalimeister oma abilisel see riistapuu mult ära võtta, arvates, et ma pildistan. Vastuvaidlemiseks pole võimalust ega tahtmist, sest reservaadi territooriumil kehtivad omad reeglid ning kõrgel positsioonil oleva indiaanlase korraldusele tuleb alluda. Lühikese vestluse käigus ta ütleb, et jäägu ma rituaali lõpuni, siis selgitatakse, mis agregaat see on, kas sellega on midagi pildistatud või salvestatud ning võib-olla antakse see tagasi. Meie teejuht nõuab aga kohest lahkumist, sest olen eksinud kehtivate reeglite vastu. Miks siis ei tohi salvestada? Loma’omvaya sõnade kohaselt on probleem eelkõige õiguslikku laadi, sest hopidel puudub hilisem kontroll salvestuste üle ja neid salvestusi võidakse vastu nende tahtmist kommertseesmärkidel kasutada. Kes on vähegi kokku puutunud helirežissuuriga, mõistab, et portatiivse recorderiga tuuliselt majakatuselt 10−15-meetriselt distantsilt tehtud salvestusest pole võimalik produtseerida CDd ega muud professionaalset helikandjat. Aga see pole antud hetkel oluline. Olen eksinud ja vabandused ega selgitused ei muuda tehtut olematuks. Mõistan ses suhtes hopisid. Jääb vaid üle tehtut kahetseda, häbeneda ning tunda end räpase putukana. Tuleb leppida suhteliselt hinnalisest salvestusaparaadist ilmajäämisega, kahjuks jäävad selle mälukaardile ka üleeilsed navajode rituaali ja eilsed hopi rahvalaulu (sedakorda legaalsed) salvestised. Tegelikult ei tahakski sellest kirjutada, piinlik on..., aga nagu öeldakse − julged teha, julge ka tunnistada.
Keerame autorooli Phoenixi suunas. Taevas pole ühtki pilve ja päike kütab halastamatult. Paari päeva tagused kuumahoiatused osutuvad reaalsuseks. Siseneme Phoenixisse pool kuus õhtul, umbes tund enne päikeseloojangut. Palavaim hetk on möödas, kuid termomeeter näitab varjus ikka veel 112 °F (+44 °C). Kui palav siis õigupoolest on? Võrdluseks võiks tuua Eesti teadaoleva kõigi aegade kuumarekordi +35,6 °C, mis mõõdeti Võrus 11. augustil 1992. Igatahes higi voolab ohjeldamatult, auto kliimaseade ei jõua salongi piisavalt jahutada ning üleeile täiendatud joogivee varud kahanevad enneolematu kiirusega. Hilisõhtul, kui on juba pisut jahedam (108 °F, +42 °C), läheme linna peale, et otsida mõni söögikoht. Toomasel pole isu, ütleb, et ta “pole harjunud saunas sööma”. Võrdlus saunaga on ehk õigustatud temperatuuri osas, kuid õhk on samas erakordselt kuiv, suhteline õhuniiskus vaid 12%.
Allan tunneb end halvasti, ta tervis pole korras. Kas on selles süüdi hopide külas söödud harjumatud toidud või miski muu, pole teada.

E 20 sept: Phoenix; 90−108 °F (32−42 °C), muutliku suunaga tuul, vähene pilvitus, suhteline õhuniiskus 10−33%; päikesetõus 6:15, loojang 18:27; kõrgus merepinnast 340−350 m; 46 miili (74 km)

Allani tervis pole paremaks läinud. Öösel oli palavik, kõhuga pole kõik korras ja krambid käivad sooltes. Kahjuks pole ekspeditsiooni sellel etapil kaasas arsti, küll aga on kaasas mahukas ravimikott ning tohtrite − Aini ja Anu − kirjalikud nõuanded ravimite kasutamiseks. Kuna me ei liigu täna Phoenixist edasi ega maga kusagil külmas telgis, on ravimiseks ja paranemiseks ideaalsed tingimused.
Alar ja Toomas veedavad suure osa päevast Toyota teeninduses. Džiipidele tehakse korraline hooldus: vahetatakse mootoriõli, õhu- ja kütusefiltrid jne. Üksnes NORTH 1 esiklaas jääb vahetamata. Kuna täpselt sobivat kohapeal ei leidu, siis tundub mõistlikum esialgu reisi jätkata mõranenud klaasiga.
Aivoga külastame elektroonikakauplusi, et osta uus helisalvestusseade, asendamaks seda, mis jäi eile hopide külla. Paraku sobivat pole, või õigemini, me ei satu profi-tehnika poodi.

T 21 sept: Phoenix – Apache Junction – Oracle Junction – Oro Valley – sisenemine Mehhikosse – Nogales – Santa Ana; õhurõhk 872–966 mbar, tugev ida-kagutuul, suhteline õhuniiskus 44%, 74−95 °F (23−35 °C), vihm, äike; päikesetõus 6:16, loojang 18:22; kõrgus merepinnast 340−1205 m; 244 miili (390 km)

Allani tervis pole veel ikka korras, pea ja kõht valutavad, lisaks on ta kaotanud kaalust mitu kilo ning tal esinevad kerged koordinatsioonihäired. Oletusliku diagnoosi kohaselt on tegemist viirusega. Seni on Allan sisse võtnud leebemaid ravimeid, Imodiumit ja valuvaigistit, ent kui haigus lähiajal ei taandu, tuleb ilmselt alustada tõsisema antibiootikumi kuuriga. Aga paanikaks pole põhjust, noor ja treenitud organism saab kindlasti tõvest võitu.
Täna väljume USAst. Mida võiks öelda kokkuvõtteks? Ma ei viibi USAs esmakordselt, kuid varem olen kulgenud peamiselt marsruudil lennujaam-hotell-kontserdisaal-restoran-hotell-lennujaam. Seetõttu pole liig väita, et tegelikku Ameerikat, selle loodust ja elu nägin alles nüüd esmakordselt.

Paberlikud asjaajamised piiril kulgevad üliaeglaselt, eriti Mehhiko poolel, kokku kulub piiriületuseks, tolliametnike otsimiseks ja vajalike templite saamiseks 8 tundi.
SOUTH 1 GPS lõpetab piiril funktsioneerimise, nüüdsest peame hakkama saama vaid ühe GPSiga. Ajal, mil vormistatakse pabereid Mehhiko tollis, leiab aset järsk ilmamuutus. Temperatuur langeb lühikese aja jooksul tosina pügala võrra, vasemal-paremal välguvad piksenooled. Tunni jooksul sajab maha kuu jagu vihma, autorattad on vähemalt poolest saati vees. Tuul tugevneb tormiks ning puhub ümber prügikastid, ajutised liiklusmärgid ja reklaamitulbad.

K 22 sept: Santa Ana – Benjamin Hill – El Oasis – Hermosillo – (Panamericana) – Esperanza – Ciudad Obregón – Guamúchil – Culiacán – Laguna Canachi – Mazatlán; õhurõhk 924−1001 mbar, lauspilvitus, suhteline õhuniiskus 81−83%, 21−29 °C, vihm, äike, lõunatuul; päikesetõus 6:12, loojang 19:02; kõrgus merepinnast 0−730 m; 1112 km

Kui USA lõunapoolsed külad ja linnad olid veel kakskeelsed ning teatud ühiskonnakihtides oli levinud Spanglish, siis nüüd pole inglise keelega enam midagi peale hakata. Kuigi meie reisist osavõtjad on keskmisest haritumad (pea kõigil on kõrgharidus), ometi pole meie hulgas ühtki romaani keelte filoloogi ega hispaania keele valdajat. Tiina, tänu oma filoloogi haridusele, prantsuse keelele ja algteadmistele hispaania keelest, siiski suudab kohalikega mingilgi määral suhelda. Aivo ja mina otsime kotipõhjast välja hispaania keele vestmikud ja üritame hotellis ja restoranis kõige hädapärasemate väljenditega hakkama saada. “La quenta por favor” kõlab juba päris soravalt, keerulisemad fraasid ei kipu meelde jääma.
Asume teele lõuna suunas. Mehhiko läbimise olen visandanud selliselt, et see erineks võimalikult palju Tiina ja minu eelmisest Mehhiko-reisist. Ainsateks kokkulangevusteks jäävad Ciudad de México ja Teotihuacán.
Teel on mitmeid kontrollpunkte, kus lõunast põhja suunduvad autod otsitakse põhjalikult läbi − see on narkokontroll. Milliseid narkootikume siin siis veetakse ja tarbitakse? Tänapäeval eelkõige kokaiini ja marihuaanat. Ent traditsiooniline Mehhiko indiaanlaste joovastusvahend on hoopiski meskaliin, mida saadakse eespoolnimetatud peyotest. Sageli varjatakse seda võõraste eest ning enamike hõimude juures tohivad seda pruukida üksnes šamaan-nõid-ravitsejad (hisp k curandero) ja asjassepühendatute kitsas ring. Peyote ja indiaani nõidadega seotud temaatikal on ka eesti keeles ilmunud mitmeid raamatuid, muuhulgas rida teoseid kurikuulsalt kirjanikult ja antropoloogilt Carlos Castanedalt.

Hommikust saati on taevast katnud tumedad vihmapilved ning kergelt tibutanud. Nüüd aga avanevad taevaluugid täielikult. Ei meenu, kas olen kunagi näinud tugevamat vihmasadu. Vaikselt ookeanilt tuulega saabuvad pilved peavad veest lahti saama enne mägesid, kogu vihm sajab maha suhteliselt kitsal rannaribal. Vähendame sõidukiirust, autod sõidavad vilkuvate ohutuledega. Paljud on end parkinud teeserva ning ootavad saju hõrenemist, mis võimaldaks sõidu jätkamist. Maantee kõrvale on tunni jooksul tekkinud ojad ja silmapiirini ulatuvad veeväljad sügavusega üle poole meetri. ¡Qué tiempo más feo! Jääb vaid üle lohutada end sellega, et kõige hullema tormi meelevalda me pole siiski sattunud: uudistest kuuleme, et kusagil Mehhikos lõhkunud täna tuul krokodillide kaitseala piirded ning mitusada hambulist elukat pääsenud vabadusse. Kuigi olime esialgse reisiplaani kohaselt kavandanud tutvumise Hermosillo linnaga, tundub see idee antud hetkel teostamatuna, sest autost väljudes oleksime mõne hetkega läbimärjad. Otsustame tänase koerailmaga sõita niipalju kui jaksame, kasvõi Mazatlánini välja, kuhu on Santa Anast üle 1100 km.
Sonorast väljudes ja Sinaloasse sisenedes keerame kellad veel tunni võrra edasi, vastavusse kohaliku ajavööndiga (nn Mountain Standard Time). Ilmastikuolud on muutunud normaalsemaks. Veidi enne Mazatláni ületame Vähi pöörijoone, mis tänavu asub põhjalaiusel 23°26'16". Jah, ütlen tänavu, sest teatavasti nihkub pöörijoon aastas 15 meetrit lõuna poole. Ekvaatori ületamiseni on meil jäänud veidi enam kui kuu.
Enne keskööd jõuame lõpuks puruväsinutena Mazatláni ning majutame end hotelli lausa ookeanirannal. Käed on roolikeeramisest tuimad ja kanged, viimased 700 km läksid ühe jutiga, kui mitte arvestada mõneminutilist tanklapeatust.

N 23 sept: Mazatlán; valdavalt pilvitu, suhteline õhuniiskus 70−74%, õhurõhk 1007 mbar, läänetuul, 29 °C; päikesetõus 6:55, loojang 19:01; 18 km

Puhkepäev. Magame tasa aja jooksul kogunenud unevõlga ning puhkame välja eilsest 1112 kilomeetrist. Voodis vedeledes liiguvad mõtted ajas tagasi. Üleeile ületasime USA-Mehhiko piiri, enne seda viibisime Arizonas, külastasime navajo ja hopi indiaanlasi... Veelgi varasemasse aega jäid Monumentide org, Colorado kanjon, patupesa Las Vegas, mormoonide keskused, Yellowstone, Montana preeria, Kanada indiaani reservaadid, Kaljumäestik oma liustikega, Yukoni-äärsed põlismetsad, arktiline Alaska, Põhja-Jäämeri. Sedavõrd palju elamusi ja emotsioone. Tundub nagu oleksime reisil juba terve igaviku. Kuid tegelikult... uskumatu, oleme kodust ära olnud vaid neli nädalat, rohkem kui kolmveerand reisi on veel alles ees. Tohutu muljete- ja infotulva mõjul on kadunud adekvaatne ajataju. Mõistan neid reisikirjade autoreid, kes on väitnud, et teel olles kulgeb aeg tavapärasest hoopis erinevas tempos. Reisil oldud kuu tundub olevat võrdne mitme koduse kuuga, seega rännumehe eluiga oleks paikse elustiiliga mehe elukesega võrreldes justkui kordades pikem. Käesoleva kogemuse põhjal on raske selle väitega mitte nõustuda.
Alles lõuna paiku lähen ookeani äärde. Näen, et Aivo on läbimärg. Ütleb, et ookeanilained on äärmiselt ebaühtlased: ta oli jalgupidi vees, siis tuli aga võimas laine ja kastis ta märjaks. Lähen ka ise jalgupidi vette, naudin vaatepilti, kuidas ookeani kohal ringilendavad sajad pelikanid püüavad kala, minut hiljem lööb laine kõrgelt üle pea ja oma päikeseprillidest võin sellest hetkest rääkida vaid mineviku vormis. Aga vesi on soe, hinnanguliselt ca 30 °C.

R 24 sept: Mazatlán; vahelduv pilvitus, lääne-loodetuul, suhteline õhuniiskus 70%, õhurõhk 1008 mbar, 32 °C; päikesetõus 6:55, loojang 19:00; kõrgus merepinnast 0−10 m

Kuna meid ootavad ees rasked klimaatilised tingimused, rasked teeolud ning nii mõnegi maa läbimine võib olla seotud mitmete komplikatsioonidega, otsustame siin pikendada puhkust ja jääda Mazatláni veel üheks päevaks. Tegemist on kuurortlinnaga, kuid puhkajad on siin peamiselt mehhiklased, vähemalt sel aastaajal ja selles linnaosas, kus meie peatume.
Täna pole mingeid otseseid kohustusi, seepärast otsustan vähemalt pooleks päevaks sulguda hotellituppa ning tegeleda heliloominguga. Augustis tegin algust umbes 65−70 minutit kestva oratooriumi “Peuangelion kata Marihamm” (“Maarja Magdaleena evangeelium”) kirjapanekuga. Teose esimene osa valmis ühe hooga, aga reisil olles pole asi pea üldse paigast nihkunud. Pole selleks lihtsalt aega olnud. Lülitan taas sisse läpaka ning ekraanilt vaatab vastu evangeeliumi koptikeelne originaaltekst. Tähestiku olen küll juba kunagi varem endale selgeks teinud, kuid kopti keele, täpsemalt sahiidi murde hääldusprintsiipidest pole mul vähimatki aimu. Vajaksin hädasti mõne spetsialisti abi, ent seda pole hetkel kusagilt võtta. Seetõttu keskendun praegu peamiselt sümfooniaorkestri lõikudele, solistide ning samuti poiste- ja segakoori partiide viimistlemine peab jääma hilisemasse aega lootuses, et saan kunagi veel täiendavaid keelekonsultatsioone võtta dr Jaan Lahelt või Harvardi Ülikooli professorilt Karen L. Kingilt. Hetkel on pooleli teine osa, seega enam-vähem valmis on vähem kui viiendik kogu oratooriumist. Ja tänagi täieneb partituur vaid tosinkonna takti võrra. Millalgi, võib-olla Patagoonia pampades või Antarktika laevareisil pean tingimata leidma komponeerimise jaoks jaoks rohkem aega, sest esiettekanne on järgmiseks aastaks paika pandud ning Rahvusvahelise Vaimuliku Muusika Festivali kuupäevi pole võimalik nihutada hilisemaks.
Rõõmustav on aga see, et õhtuks on Allani tervis korras või peaaegu korras.

L 25 sept: Mazatlán – Villa Unión – (Panamericana) – Acaponeta – El Jigoté – Ixtlán del Río – Tequila – Guadalajara; õhurõhk 835−1008 mbar, 24−33 °C; kõrgus merepinnast 5−1600 m; päikesetõus 6:55, loojang 19:47; 502 km

Mazatlánist välja sõites möödume arvukatest soomukitest, kuulipildujatega varustatud sõidukitest, militariseeritud kontrollpunktidest. Meie vastu ei tunne keegi huvi. Kontrollitakse autosid, mis liiguvad meile vastupidises suunas, lõunast põhja. Asub ju põhjas maailma suurim narkoturg − USA. Tähelepanu äratab mitmete mehhiklastest autojuhtide välimus: cholo stiilis riietus, mustad vuntsid, tätoveeringutega kaetud musklis käsivarred, tumedad prillid − otsekui gangsterifilmide tegelaskujud. Ent ärgem andkem inimestele hinnanguid üksnes välimuse põhjal. Igatahes narkootikumide ja relvade otsimine toimub ülima põhjalikkusega. Jah, Mehhiko president Felipe Calderón algatas varsti peale võimulesaamist 2006. aastal tõelise jahi narkodiileritele ja -maffiale, pigem isegi sõja kui jahi. Väidetavalt on valitsuse ja kartellide vahelises võitluses hukkunud tänaseks ligi 30 000 inimest ja mõnedes eriti kuumades punktides nagu näiteks Ciudad Juárez on narkomõrvad endiselt pea igapäevane nähtus. Võitluse teeb keerulisemaks asjaolu, et tohutu hulk korruptiivseid politseinikke on narkokartellide otseses teenistuses või vähemalt nendega seotud. Seetõttu loodavad Calderóni meeskond ja valitsus selles võitluses mitte niivõrd politseile, vaid pigem armeele. Ka selles kontrollpunktis, millest parasjagu möödume, on tegutsemas sõjaväelased, mitte politseinikud. Ja otsekui saatuse irooniana kostab autoraadiost parajasti Fidel Rueda vali hääl. See on mees, kes on Mehhikos muuhulgas ülituntuks saanud just narkoparuneid ülistavate lauludega. Hea, et meie autoaknad on kinni, sest laul, mis vist kannab pealkirja “Narco Corridos Comandante Tornado”, ei pruugi kontrollpunkti sõdurites tekitada meie vastu kõige positiivsemaid tundeid.
ImagetextMehhikos ja Kesk-Ameerikas tähendavad kohanimed enamasti midagi konkreetset. Seni oleme läbinud külad ja paigad, mis kannavad nimesid Nogales (hisp k ‘pähklipuu’), Agua Zarca (‘helesinine vesi’), Noche Buena (‘jõuluõhtu’), Cabbalito (‘hobuseke’), Estación (‘jaam’), Esperanza (‘lootus’), El Salado (‘soolane’), Higuera (‘viigipuu’), El Rosario (‘palvehelmed’), Ojo de Agua (‘veesilm’), La Muralla (‘müür’), Concha (‘merikarp’)... Ees ootavad Mehhikos veel El Oro de Hidalgo (‘rüütli kuld’), Agricola (‘põllumees’), El Pantano (‘soo’) jne.
Sisenedes Jalisco osariiki lükkame kellad veel tunni võrra edasi Kesk-Ameerika ajale (Central Standard Time / CST = UTC−6).
Nii nagu suur osa maailmast ei tea midagi Nokia linnast ning arvab, et Nokia on vaid mobiiltelefon, nõnda on väljaspool Mehhikot suhteliselt vähe tuntud ka Tequila linn. Hoopis enam teatakse vägijooki, mis on nime saanud selle järgi. Järgnevalt paar sõna ka sellest Mehhiko traditsioonilisest joogist. Tegemist on kange alkoholiga, mida destilleeritakse fermenteeritud agaavimahlast. Mehhiklased ütlevad enamasti tequila kohta mezcal. Siinkohal tahaksin lisada, et vaatamata sõnade sarnasusele puudub sel igasugune seos meskaliiniga, peyotes sisalduva hallutsinogeeniga. Tequila linnas külastame ka üht mezcali-vabrikut, näeme, kuidas see jook valmib alates agaavitaimede purustamisest ja kuumutamisest autoklaavis kuni destilleerimise ja villimiseni. Degusteerime erineva maitse ja kvaliteediga valmistoodangut.
Tänase päeva miinuspoolele on kirjutada vähe, ent see-eest olulist. Nimelt Aivo videokaamera lakkab äkitselt töötamast, st ei võta pilti ette.
Guadalajarasse siseneme enne päikeseloojangut. Linna peatänav on liikluseks suletud, seal on toimumas rahvarohke üritus, mida tinglikult võiks nimetada muusikafestivaliks. Festivali raames kogutakse annetusi ja abipakke hiljutise Veracruzis asetleidnud orkaani ja üleujutuse ohvrite abistamiseks. Kokku saadakse 10 tonni abisaadetisi.

P 26 sept: Guadalajara – Tlaquepaque – Tlalpujahua – El Oro de Hidalgo – Atlacomulco – Cd de México; vahelduv pilvitus, vihm, õhurõhk 725−844 mbar, 14−27 °C; kõrgus erepinnast 1600−3100 m; päikesetõus 7:43, loojang 19:29; 571 km

Hommikul asuvad Aivo ja Tiina esimese asjana tegelema kaamera teemaga, uurima, kas on võimalik seda kaamerat parandada või ajutiselt laenata teine. Uue samaväärse kaamera ostmine pole mõeldav.
Meie, ülejäänud, läheme seni tutvuma Guadalajara kesklinnaga. Peale arvukaid suhteliselt uusi Ameerika linnu on päris meeldiv jalutada mööda tänavaid ja väljakuid, millest õhkub aastal 1531 rajatud linna ajalugu. Kirikuesine väljak ja seal asetleidev melu meenutab Havanna keskväljakut. Katedraali kellad kutsuvad rahvast peatselt algavale hommikumissale. Piirdume vaid põgusa katedraalikülastusega, sest meie mõnetunnine ajalimiit hakkab lõppema.
Silma jääb hulk kaasaegseid sürrealistlikke pronksist tänavaskulptuure. Mõned figuurid on otsekui maha astunud Salvador Dalí maalidelt.
Pikema peatuse teeme Tlalpujahuas, väikeses armsas linnas, mis on samuti täis ajaloohõngu. Kuna on pühapäev, siis on kogu kesklinn muutunud suureks turuks. Äramärkimist väärib linnakese kõrgeimas punktis kõrguv kirik, täpsemalt selle arhitektuur. Põhimõtteliselt on tegemist barokkstiilis ehitisega, kuid sellel on mõned eripärad. Esiteks, pisut eklektikat, teiseks, mõned stiliseeritud ornamendi rollis näod meenutavad kangesti põlisameeriklaste nägusid bareljeefidelt. Kolmandaks, kui võrrelda Euroopaga, on kirik stiili poolest vähemalt pool sajandit ajast maas. Sama võiks öelda ka XIX sajandi lõpust pärit (neo)klassitsistliku altari kohta. Ma ei söandaks sõna võtta arhitektuuriajaloo teemal, kui poleks juba aastaid varem täheldanud sarnaseid tendentse muusikas. Kuulates näiteks ansambli Villancico renessanss- ja barokkrepertuaari, pole raske märgata, et Kesk- ja Lõuna-Ameerika muusikas ilmnevad Lääne-Euroopa algupäraga uudsed ilmingud samuti umbes poole sajandi võrra hiljem.
Lühemalt peatume El Oro de Hidalgo väikelinnas ning seejärel valime külavahetee, mis peaks viima Ciudad de Méxicosse. Usaldame liialt NORTH 1 GPSi, mis mingil hetkel keeldub näitamast õiget suunda. Päike on loojumas, mis raskendab veelgi õige tee leidmist. Oleme kõigest 140 kilomeetri kaugusel pealinnast, kompass näitab ligikaudset õiget suunda, aga iga teeots lõpeb tupikuga. Pole kedagi, kellelt teed küsida. Sihitu edasi-tagasi sõitmine kestab paar tundi. Tuleb tõdeda, et esmakordselt kogu senise reisi jooksul oleme päriselt teelt eksinud. Lõpuks leiame siiski õige teeotsa ning kesköö paiku jõuame hotelli ette.
Reisiseltskonna teine vahetus − Olavi, Bruno, Raili ja Anu − on selleks ajaks juba jõudnud Ciudad de Méxicosse ning majutunud samasse hotelli. Jõudmata veel kohaneda ajavahega on nad juba läinud magama. Nendega kohtume ning ütleme “Buenos días” loodetavasti homme hommikul.

E 27 sept: Ciudad de México; meeskonna osaline vahetus; pilves, 15−19 °C, kirdetuul, suhteline õhuniiskus 56%, õhurõhk 779−780 mbar; päikesetõus 7:27, loojang 19:29; kõrgus merepinnast 2240 m; 2 km

ImagetextMeie hotell asub linna keskväljakul, lausa peakatedraali ja Templo Mayori kõrval. Sel asukohal on omad eelised ja puudused. Puuduste hulka tuleb arvata autoga ligipääsu piirangud, totaalne parkimiskeeld ning teatud autode (nende hulgas meie maasturid) liiklemiskeeld kella 8st 11ni hommikul, samuti rahvarohkusest tingitud kõrge mürafoon. See-eest pakub vaade hotelli aknast atraktiivset vaatepilti juba alates päikesetõusust, mil toimub keskväljakul lipuheiskamise tseremoonia. Platsile marsib tosinkond meest, kes kannavad hiiglasuurt kolmevärvilist riigilippu, nende taga marsib ligi sajapealine relvastatud sõdurite kolonn, kõige lõpus orkester. See koosneb korneti mõõtu naturaalsarvedest ja trummidest. Mängitakse reibast mažoorse kolmkõla nootidel põhinevat viisi, unisoonis nagu üks mees. Tseremoonia lõppedes hakkab katedraali tornidest kostma kellamäng, mis kestab ligi tund aega.
Esimese asjana viime koos Aivo ja Tiinaga kaamera remonti Sony esindusse, seejärel kohtume ühe muusikaprodutsendiga ning arutame võimalikku koostööd tulevikus. Samuti kohtume Colima Ülikooli muusikaosakonna juhataja Dr Anatoly Zatiniga, ligi 20 aastat tagasi Peterburist México Citysse kolinud helilooja, pianisti ja dirigendiga. Kusagilt mälusopist nagu meenuks midagi seoses Anatoly Zatiniga, kas tudengipõlvest või 80ndatest, ei mäleta täpselt... Hüvastijätul kingib Dr Zatin oma CD. Ja nüüd saan piisava üllatuse osaliseks, sest esimese loona on plaadil Zatini Concierto para corno, trompeta, piano y orquesta ning esitajateks Orquesta Nacional de Estonia ning Peter Lilye (st Peeter Lilje siinses kirjaviisis). Lõpuks meenub, et olen kunagi ammu käinud ERSO kontserdil, kus Anatoly Zatin dirigeeris Slonimski teose esiettekannet.
Sony esindusest saabub rõõmusõnum: kaamera saab õhtuks peaaegu korda, st võtab pildi ette, aga tööle ei saa zoomi automaatrežiimi. Aivot see peaaegu rahuldab.
Õhtu eel külastan katedraali ning Templo Mayori − asteekide tähtsaimat templit. Tegelikult oli kunagi tegemist püramiidjal platvormil asuva kaksiktempliga, mille lõunapoolne pühamu oli pühendatud sõja-, päikese- ja inimohverduste jumalale ning Tenochtitláni patroonile Huītzilōpōchtlile, põhjapoolne pühamu aga vihma, vee ja viljakuse jumalale Tlālōcile. Täna näeme vaid templi konserveeritud varemeid. See on pea kõik, mis on järele jäänud kunagisest hiilgusest, kunagisest suursugusest, enam kui kahesaja tuhande elanikuga metropolist, asteekide impeeriumi pealinnast Tenochtitlánist. Selle linna rajas Texcoco soolajärve saarele Meso-Ameerika post-klassikalisel perioodil, täpsemalt aastal 1325, mexica (nahuatli k mēxihcah, hääldub mešika) rahvas, keda väljaspool Mehhikot rohkem asteekidena tuntakse. XVI sajandi alguseks oli Tenochtitlán suuruselt võrreldav tollase Pariisi või Konstantinoopoliga. Ent..., 1519. aasta novembris saabusid siia Hispaania konkistadoorid eesotsas Hernán Cortésiga. Edasine kulges juba kiiresti: rikkuste röövimised, veresaun, kuningas Montezuma (ehk Moctezuma) II ning väidetavalt ligi 200 000 asteegi surm, linna lõplik langemine. Tegelikult algas Tenochtitláni hävinguga aastal 1521 kogu asteekide impeeriumi lagunemine, aga sellest täpsemalt ehk kunagi hiljem, praegu tulgem tagasi tänapäeva.
ImagetextKuna Mehhikos on hetkel üldine olukord ärev ja lisaks toimuvad täna pealinnas 3 manifestatsiooni ja mitmed juubeliüritused (200 aastat iseseisvust, 100 aastat revolutsioonist), siis võimalike rahutuste ärahoidmiseks on tänavatel tohutu hulk relvastatud sõjaväelasi (pildil vasakul), politseinikke ning igasugu muid mundrikandjaid ja turvajaid.
Täna toimub reisimeeskonna osaline vahetus ning paras aeg on teha esimene vahekokkuvõte: autodega oleme läbinud 11 715 km. I ja II etapi reisiseltskonna ühise, tavalisest veidi pidulikuma õhtusöögi ajal jooksul ütleme n-ö ametlikult “tere tulemast” Olavile, Brunole, Railile ja Anule. Õhtu lõpp kujuneb melanhoolsemaks, sest tuleb hüvasti jätta kolme meeldiva reisikaaslasega. Adiós, Alar, Toomas ja Allan!
Siinkohal ka üks tähelepanek Mehhiko toidu kohta. Üldiselt pakutakse siin neidsamu toitusid, mida tex-mex* restoranides üle maailma − oad, kõikvõimalikud maisist või nisust valmistatud tortillad, erinevad kõrvitsalised, tšillipipar jne. Millegagi täidetud või niisama pakutavate tortillade sortiment tekitab peas paraja segaduse. Mis on mis: taco, nacho, enchilada, tostada, burrito, chimichanga, fajita, quesadilla? Erilistest hõrgutistest väärivad lisaks nimetamist friteeritud rohutirtsud, praetud sipelgamunad, marineeritud tõugud, iguaan... Tõsi, viimatinimetatute maitse kohta ei oska midagi öelda, kuna pole proovinud.
Öö hakul, lesides voodis ei tule und. Pähe kipuvad igasugu mõtted... Rännates ringi maailmas, viibides ajaloolistes linnades on mind sageli vallanud omalaadne kahetsustunne: miks jõuan siia alles nüüd − II ja III aastatuhande piiril − ja miks mitte varem? Näiteks Lhasas kadestasin Heinrich Harrerit, kel õnnestus näha puna-Hiina okupatsiooni eelset Tiibetit. Ning rännates ajaloolise Siiditee linnades nagu Hotan, Kashgar, Samarkand, Buhhaara, Badgad ja İstanbul armastasin vaimusilmas kujutada end Marco Polona ja paigutuda tema aega, ikka kurbuse- ja isegi teatud kadedusenoodiga hinges. Jah, kurvastamiseks on põhjust, sest meil pole võimalik neid paiku iialgi näha sellistena nagu neid nägid Marco Polo ja tema kaaslased XIII sajandi teises pooles. Kuid pidage, tegelikult eksisteerivad eespoolnimetatud linnad ka täna, seitse ja pool sajandit hiljem, ja elavad muutunud moel oma igapäevast argielu. Pole isegi raske märgata teatud ajaloolist järjepidevust ja sidet Marco Polo eelsete aegadega. Sarnased mõtted kipuvad pähe ka siin − Mehhikos: nii väga oleksin tahtnud näha Tenochtitláni hiilgust enne konkistadooride saabumist. Kuid võrreldes Siiditeele jäävate kultuuridega on Tenochtitláni ja kogu asteegi tsivilisatsiooni saatus palju kurvem. Kuigi tänaste mehhiklaste hulgas on inimesi, kes peavad end muistsete asteekide järeltulijateks, ei saa peale XVI sajandit enam rääkida asteekide kultuuri järjepidevusest ega rahvuse identiteedist. Meie tutvusringkonnas on aeg-ajalt kõneaineks juutide holokaust, eestlaste küüditamised, punahiinlaste vägivallatsemine Tiibetis, aastal 1915 alanud genotsiid armeenlaste vastu ja praegu Põhja-Koreas toimuv. Kõik see on loomulikult äärmiselt kahetsusväärne ega oma mingit õigustust, ent soovimata riivata kellegi rahvuslikke ega õiglustundeid tuleb ikkagi tõdeda, see pole võrreldav mõlemal Ameerika mandril kordasaadetuga. Millega ei saanud hakkama Führer, Jossif Vissarionõtš, esimees Máo, türklased ja suur juht Kim Il-sung, sellega said läänepoolkera kahel kontinendil hakkama hispaanlased ja teised “kõrgesti tsiviliseeritud” ja “religioossed” eurooplased. Seega, rääkides päriselt holokaustist (kreeka k ὁλοκαύστος − ‘täielikult põlenud’) ja genotsiidist, peaksime oma pilgud ja mõtted pöörama eelkõige põlisameeriklaste hulgas toimepandud massilisele hävitustööle.

* Alles nüüd saan teada, et tex-mex on Texas Mexican Railway hüüdnimi ja toidukultuuri kohta hakati seda kasutama alles alates 1960ndatest.

ArctAntarct MexicoCityT 28 sept: Cd de México – Teotihuacáni püramiidid – San Martín Texmelucan – Puebla; kõrgus merepinnast 2175−2640 m; õhurõhk 749−781 mbar, 21−24 °C, vahelduv pilvitus; päikesetõus 7:27; 256 km

Päeva esimesse poolde jääb México City antropoloogiamuuseumi külastus. Loomulikult on 3 tundi selleks liiga lühike aeg, seetõttu teeme kohe valiku ning pühendame oma limiteeritud aja vaid 4 saalile: tolteegi, asteegi ja maia kultuuridele. Muide, just hiljuti sattus mulle kätte kirjastuselt “Varrak” ilmunud eestikeelne Joel Levy raamat “Atlantise ja teiste kadunud tsivilisatsioonide atlas”, milles lennuka fantaasiaga autor püüab seostada asteegi ja maia kultuuride juuri Atlantise müüdiga. Levy viitab asteekide algkodu Aztlani ja Atlantise nimede sarnasusele, Francisco López de Gómarra ajalookroonikale “Hispania Victrix”, elevantide kujutistele maia kivisteelidel, suurele veeuputusele ja paljudele muudele “tõenditele” Kesk-Ameerika põlistsivilisatsioonide ja Atlantise seoste kohta. Lootusetult skeptilise meelelaadiga inimesena kahtlen endiselt nende seoste tõepärasuses ning ka käesolev antropoloogiamuuseumi külastus ei anna põhjust tõsisemaks suhtumiseks Joel Levy esitatud hüpoteesidesse.

Viibime Mehhikos mitte just kõige rahulikumal ajal, lisaks poliitilisele pingele pajatavad uudised äsjasest maavärinast. Ja maavärinast veel ei piisa, lakkamatud vihmad Oaxaca ümbruses on esile kutsunud maalihked ja mudavoolud. Varahommikul varises mäest 400 meetri (!) võrra allapoole Santa Maria Tlahuitoltepeci küla. 300 maja koos elanikega on maetud kivide, pori ja muda alla. Hetkel pole ohvrite hulk teada, hukkunute ja teadmata kadunute arv on esialgsete hinnangute põhjal kusagil 1000 kandis. Ajalehtede esikaantel on sünged fotod hävinenud majadest, purunenud teedest. On imekspandav, et pole välja kuulutatud üleriigilist leinapäeva ja et mariachi-ansamblid mängivad tavapäraselt lõbusat muusikat nagu poleks midagi erilist juhtunud. Ometi on ohvrite arv samas suurusjärgus parvlaev “Estonia” tragöödias hukkunutega. Võib-olla tõesti polegi 112 miljoni elanikuga riigis 1000 teab kui suur arv(?). Olles küll õnnetusest vapustatud, jätkame meiegi oma reisi vastavalt varem paikapandud ajagraafikule.
Tänase päeva peaeesmärk on külastada pealinnast umbes 40 km kaugusel asuvat Teotihuacáni kompleksi, Kolumbuse-eelse Kesk-Mehhiko suurimat kultusekeskust, mis koosneb 18 püramiidist ja pühamute varemetest. Kunagise linna teljeks on mitme kilomeetri pikkune peatänav − asteegi k Miccoatli (‘surnute tänav’), kus Teotihuacáni õitseajal liikusid kultuseprotsessioonid. Kõige krooniks on Päikesepüramiid (Ameerika suurim, vundamendi ümbermõõt 1000 m, kõrgus 63 m), mille tipust avaneb kompleksile ülev vaade. Sellest väiksemad on 42 m kõrgune Kuupüramiid ja 21-meetrine lind-sulismaole Quetzalcoatlile pühendatud püramiid (Pirámide de la Serpiente Emplumada). Muide, Quetzalcoatli kohta eksisteerivat ka legende, et tegemist on Idast saabunud valge mehega, kel on sinised silmad, heledad juuksed ja hele habe. See olevat õpetanud põlluharimist, kirjutamist ja muid tarkusi. Võime üksnes oletada, et sellise müüdi tekkimisel oli oma roll rassistlikult meelestatud eurooplastel − kuidas olekski saanud põlisameeriklased põldu harida või kirjamärke kasutada valge mehe abita!
Meie võõrustaja Rafael, kel on suured teadmised ajaloo, arheoloogia ning maia ja nahuatli keele alal, jagab rikkalikku taustainfot jumaluste, ilmakaarte, ajaarvestuse jm kohta. Olulised on matemaatilised suhted ja arvusümboolika, kus kesksel kohal on arvud 13, 26, 52 ja 104, mitmel kujul kajastub ka päevade arv aastas. Ja muide, raske on mitte märgata, et ka püramiidide kõrgused 63, 42 ja 21 m on ju suhtes 3-2-1. Kes küll võis need gigantsed püramiidid kunagi ehitada? See küsimus on mind huvitanud ammu. On ju teada, et kui asteegid saabusid sellesse paika põhja poolt, olid need sakraalsed rajatised mitte üksnes olemas, vaid kunagiste asukate poolt juba ammu maha jäetud. Asteegid arvasid, et kompleksi rajasid hiiglased (quiname), kes asustasid seda paika enne neid, samuti nad uskusid, et siin sündisid Päike ja Kuu. Nimi Teotihuacán on asteegi päritolu ning tähendab “jumalate sünnipaik”, vahel tõlgitakse ka “jumalate linn” või “jumalaks muutumise paik”. Umbes sajandi jooksul enne hispaanlaste saabumist leidis Mehhikos aset järk-järguline kohanimede “asteegistamine”, ning küllap muutus ka selle paiga algne nimi selle protsessi käigus Teotihuacániks. Tuntud amerikanist Eva Lips on oletanud, et Teotihuacáni rajasid VI sajandil tolteegid, “püramidoloog” Dr John DeSalvo paigutab Päikesepüramiidi esimese etapi ehituse I sajandisse, kuid kõrgema fantaasialennuga inimesed on püüdnud siduda seda paika koguni maavälise tsivilisatsiooniga. Loodame, et kaasaegne arheoloogiateadus selgitab peagi üht-teist. Alles mõni aasta tagasi kaevati Quetzalcoatli püramiidi juurest välja 18 maia skeletti, mis loomulikult ei tee maiasid veel nende püramiidide ehitajateks, kuid kinnitab kunagisi seoseid maia tsivilisatsiooniga. Ka hetkel jätkuvad väljakaevamised, alles kuu tagasi avastasid arheoloogid maa-aluse tunneli. Sellest kõigest tahaksin kirjutada veidi pikemalt, ent paraku on õhtuti aega vaid harva rohkem kui pool tundi. Või... mis seal salata, ajast veelgi enam napib teadmisi. Neid ridu kirja pannes tunnen end äärmiselt ebakindlalt, sest erinevalt näiteks Aasia kultuurist ja ajaloost, on mu senised kokkupuuted Ameerikaga olnud väga põgusad. Omaette mõtisklemine Ameerika teemadel pole ju keelatud, aga internet on ikkagi avalik kanal, kus ei peaks kahtlase väärtusega amerikanistika-alaseid pooltõdesid avaldama. Aga mis teha, olen kord juba blogipidamise enda peale võtnud! Kui keegi peaks eelnenud ja järgnevates kirjaridades avastama vigu, ebatäpsusi, väärtõlgendusi, antagu mulle andeks. Või veelgi parem, antagu mulle vigadest teada. Ehk tekib kunagi rohkem aega, siis täiendan ja täiustan käesolevat blogi veel tagantjärele.

Teelt paistavad mitmed lumiste tippudega vulkaanid. Neist kõige majesteetlikum on 5465 meetri kõrgune koonusekujuline tegevvulkaan Popocatépetl (nahuatli k popōca − ‘suitsev’; tepētl − ‘mägi’), mis on Mehhikos kõrguselt teine ja mille kohal nime vääriliselt tõepoolest hõljub suitsupilv. El Popo − nõnda kutsuvad mäge kohalikud − kohta saame kuulda asteekide legendi kahes erinevas variandis. Neist versioonidest kokkupanduna on loo sisu umbes järgmine. Popocatépetl oli sõjamees, kes armus printsessi nimega Iztaccíhuatl (nahuatli k ‘valge naine’). Printsessi isa lubas tütre Popocatépetlile naiseks, kui see naaseb lahingust. Printsessi kõrvu aga jõudis kuuldus nagu oleks tema armastatu lahingus otsa saanud ning otsustas end kurvastusest mürgitada. Sõjamees jõudis koju ja leidis printsessi surnuna. Jumalad muutsid nii printsessi kui sõjamehe mägedeks, et need saaksid igavesti teineteise läheduses eksisteerida. Popocatépetl otsustas oma viha välja valada tuld pursates.

Oleme kuulnud sagedastest vargustest ja röövimistest Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning püüame olla ettevaatlikud, ent... Railil varastatakse rahakott koos krediitkaardi ja rahaga. Head sõbrad aitavad küll Raili ajutisest kitsikuseset välja, kuid juhtum kui niisugune sunnib meid edaspidi veelgi suuremale ettevaatlikkusele.

K 29 sept: Puebla – Orizaba – Córdoba – Orizaba – Oaxaca de Juárez; kõrgus merepinnast 625−2630 m; õhurõhk 758−951 mbar, 4−26 °C, suhteline õhuniiskus 76%, vahelduv pilvitus; 562 km

ArctAntarct TemploStDomingoHommikul teeme pikema ringkäigu Puebla kesklinna ajaloolises osas. Ameerika kohta on linnal väärikas ajalugu, see rajati aastal 1531 ex nihilo. Kuigi enamasti nimetatakse linna lihtsalt Puebla, oli varem selle täielik nimi Puebla de los Ángeles, ja pärast seda, kui Mehhiko armee kindral Ignacio Zaragoza saavutas siin aastal 1862 võidu prantslaste üle, nimetati linn ümber Puebla de Zaragozaks. Tähelepanu äratab Araabia (mauri) arhitektuuri mõju paljude majade välisilmele, kohati on tunne nagu oleksime sattunud Andaluusiasse. Külastame mitmeid kirikuid. Jalustrabav on ajavahemikus 1575−1690 ehitatud Puebla katedraali kellade kõla. Olen lähemalt kokku puutunud paljude tornikelladega, samuti hiiglaslike kelladega mitmetes kloostrites, kuid sedavõrd massiivset ja sügavat bassiheli varasemast ei mäleta. Võimalik, et aastatega mälestused ja muljed tuhmuvad, kuid isegi maailma suurima, Birmas asuva enam kui 90 tonni kaaluva Mignoni kella kõla polnud sedavõrd muljetavaldav. Meeldejääv on ka Templo de Santo Domingo “Palvehelmeste Neitsi Maarja” kabel (1650−1690): sedavõrd ülikülluslik barokk, kipsist lehtkulla ja maalingutega kaetud kaunistused, kuldsed sambad, hiigelfreskod...
Õhtuks tahaksime jõuda Acayucani, mis asub 404 km kaugusel. Endiselt kõrgub silmapiiri kohal 5465-meetrine Popocatépetl, varsti hakkab paistma sellest veelgi kõrgem järgmine vulkaan, Mehhiko kõrgeim, 5636-meetrine Citlaltépetl (nahuatli k citlal − ‘täht’, tepētl − ‘mägi’; hisp k Pico de Orizaba). Kui oleme Córdobast mõnikümmend kilomeetrit edasi sõitnud, selgub kurb tõsiasi. Ees on laialdased üleujutused, tee on hävinenud. Tundub, et algamas on tõeline seiklus. Peale vestlusi veoautojuhtidega ning mitmeid telefonikõnesid on selge, et siit edasi ei pääse. Ainus võimalus on sõita umbes 100 kilomeetrit tuldud teed tagasi ning jätkata reisi lõuna poolt suure ringiga Oaxaca de Juáreze kaudu. Just eile tänasime mõttes õnne, et sellesse paduvihmade, maalihete ja mudavoolude piirkonda me ei satu! Oleme parajasti ühesuunalisel maanteel, kus pole kohta tagasipööramiseks. Nüüd peavad Land Cruiserid näitama, milleks nad on võimelised. Tuleb sõita teelt välja, ületada kraav ning läbi mättalise maa jõuda maanteele, mis kulgeb vastassuunas. Veoautojuhid, kes samuti oma autod nõutuna tee äärde parkinud, vaatavad meid kui idioote. Ent meie maasturid läbivad katse edukalt, isegi vintsi ei lähe tarvis.
Õhtupimeduses jõuame puruväsinutena Oaxacasse. Viibisime Tiinaga ses ajaloolises linnas 5 aastat tagasi, tänaseni on meeles arvukad kirikud, palju turiste, tänavarestoranid. Aga mis on vahepeal juhtunud: turiste pole, tänavarestoranid on suletud? Keskväljakul on telgid, plakatid, madratsid, magamiskotid, tekid, plastikaatkiled... Mehed, naised ja lapsed magavad lausa väljakul. Linna keskosa on muutunud otsekui sõjapõgenike laagriks. Kas need on inimesed, kelle küla on hävinenud eilses maalihkes? Ei tea.
Üks toitlustusasutus tundub olevat hilisõhtul veel avatud. Täpsemalt öeldes, üksainus kelner ja kokk pole veel jõudnud ust sulgeda ja töölt lahkuda ning pika veenmise tulemusena nõustutakse meid teenindama. Mida tellida? Oaxaca osariiki nimetatakse mõnikord “seitsme mole maaks”. Need 7 molet ehk kastet on colorado, coloradito, amarillo, verde, chichilo, mancha manteles ja negro. Oleme harjunud sellega, et toidu valimist ja tellimist alustatakse restoranis ikka tähtsamast: esmalt tehakse valik kas liha, mereandide või taimetoidu vahel, teiseks valitakse lisandina kas kartul, riis või pasta ning alles lõpuks salat ja kaste, millest eraldi sageli ei räägitagi. Kuid siin käib asi vastupidiselt, jutt algab soustist. Kelner soovitab mole negrot, mis on siinne firmaroog. See sisaldab šokolaadi (kakaod), tšilli pipart, sibulat, küüslauku ja “pühasid lehti” (hisp k hoja santa) ning oma nime kohaselt näeb mole negro välja mustjaspruun. Olen üldiselt üpris avatud igasugustele eksootilistele toitudele ja maitsetele, kuid mole negro jätan sel korral tellimata, sest üsnagi selgelt on veel meeles mälestus viie aasta tagusest šokolaadisousti kogemusest. Enamik reisikaaslasi on uudishimulikud ja usaldavad kelneri soovitust, kuid vaid vähesed saavad selle vänge kraamiga lõpuni hakkama.
Siinkohal oleks aga ehk paslik meenutada, et kakaod tuntakse Mehhikos enam kui 3 aastatuhandet. Maiad on kuuma šokolaadi joonud sajandeid − eelkõige pidustustel ja rituaalidel nagu pulm, sünd, surm või preestriks pühitsemine. Sõna kakao tuleneb maiakeelsest kakawst.

Olukord muutub üha kurvemaks, kesköö paiku ööbimispaika jõudes teatab hotellitöötaja, et ka see tee, mida mööda oleksime pidanud homme sõitu jätkama, on üleujutuse tõttu liikluseks suletud ja suures ulatuses hävinenud. Olime homseks kavandanud külastada La Ventat, kus asuvad gigantsed olmeekide basaltpead. Praeguseks on selge, et La Ventasse jõudmine on võimatu, vähemalt käesoleva ekspeditsiooni raames. Heidame magama, ehk on hommik õhtust targem.

N 30 sept: Oaxaca de Juárez – Santiago Matatlán – Chiapa de Corzo; kõrgus merepinnast 155−1745 m; õhurõhk 830−1005 mbar, põhja-kirdetuul, 12−34 °C, suhteline õhuniiskus 88%, vahelduv pilvitus; 581 km

Linnast kõigest 9 km kaugusel asub Monte Albán. Seal, umbes 1940 m kõrgusel, asus kunagi zapoteca-indiaanlaste linn, mis oli muide üks vanimaid kogu Meso-Ameerikas. Alates ajast 500 aastat eKr enam kui tuhande aasta jooksul eksisteeris seal Kolumbuse-eelse tsivilisatsiooni tseremoniaalkeskus ning oma hiilgeaegadel oli linn oma 17 000 elanikuga Meso-Ameerika suurim. Tänaseks on linnast alles üpris hästi säilinud varemed. Käisime Tiinaga Monte Albánis viis aastat tagasi ja kindlasti vääriks see ka täna külastamist, ent... Üleujutuste ja hävinenud teede tõttu oleme niigi ajakavast maas, seetõttu otsustame aega tagasi võita mõnede arheoloogiliste vaatamisväärsuste arvelt.
Juba mitmel korral olen kasutanud sõnaühendit “Meso-Ameerika”, mis tuleneb kreeka keelest ning tähendab Kesk-Ameerikat. Pean vajalikuks täpsustada, et antud kontekstis ja ka järgnevatel nädalatel ei tähenda Meso-Ameerika meie jaoks geograafilist piirkonda ega pole identne geograafilise mõistega Kesk-Ameerika. Amerikanistide ja etnograafide käsituses tähistab mõiste “Meso-Ameerika” ajaloolist kultuuriareaali, mis laiub paari tuhande kilomeetrisel alal alates Mehhiko keskosast üle Belize’i, Guatemala, El Salvadori, Hondurase ja Nicaragua kuni Costa Rica põhjaosani välja.

Asume teele ida suunas lootuses, et tee on alles ja läbitav. Jõudnud Oaxacast sõita umbes tunni, näeme juba kaugelt tohutult pikka autodekolonni. Politsei on sulgenud tee veoautodele, bussidele ja tavalistele sõiduautodele, kuid 4-wheel-drive maasturid lastakse läbi. Ees on tõepoolest koht, kus üle kallaste tõusnud jõgi on vähemalt pool silda ja pool teed ära viinud. Just seesama pilt on tuttav eilsetest TV-uudistest, kuid telepildis tundus asi olevat palju hullem kui reaalsuses. Edasised 150 km kulgevad serpentiinina üle mägede. Tee on kitsas, kuid maasturitga siiski läbitav. Sõidukiirus on aga ülimalt madal, sest keskeltläbi iga kilomeetri järel on teel kivivaringud, eilse maavärina tagajärg. Vastassuunas sõitvad autojuhid hoiatavad varingute eest, näidates vastutulijatele keskmist sõrme (suunaga alla). Mis puutub aga maavärinasse, siis seda mainitakse vaid nagu muuseas, see ületab vaevu uudiskünnise, sest hukkunuid on teadaolevalt “ainult” 6.
Kuna kurvid on järsud ning autod kõiguvad pidevalt üles-alla ja vasakule-paremale, läheb meie reisiseltskonna naissoost liikmetel süda pahaks. Reisiapteegist tuleb välja otsida Cerucali tabletid.
Sihtpunkti jõudmine tundub üpris lootusetu − teele on asetatud betoonplokid, ka see tee on suletud. Sõidame veidi tagasi, valime uue teeotsa ja asume järgmisele katsele. Jälle on maanteel tohutu autode rivi ja tee suletud. Täpselt ei teagi, kas maantee on tõepoolest läbimatu või on tee sulgemisel ka teatud poliitilised tagamaad (siinkandis tegutsevad mustade näomaskidega zapatistad). Igatahes on õhus tunda pinget. Ent see, mis nüüd juhtuma hakkab, on sõnades kirjeldamatu. Asume ringi sõitma, 8 kilomeetrit off-roadi, üleni poris ja mudas. Kui suvel läbisime Land Cruiserite koolituse ning tegime õppesõitu Aidu põlevkivikarjääris 70 sentimeetri sügavuses vees (vt käesoleva blogi 4. juuli sissekannet), siis mõtlesin, et vaevalt meil seda sõidukogemust ekspeditsioonil tegelikult rakendada tuleb. Selgub, et eksisin. Jääb vaid loota et meie truud masinad suudavad siit porist ja mudast läbi murda. Tundub, et suudavad, jõuame välja mingile teele. Kuid rõõm ei kesta kaua, läbipääs on suletud... No comments! Ühesõnaga, ühtki ajagraafikut ega kavandatud marsruuti pole võimalik järgida. Peaksime olema kurvad, õnnetud. Olemegi. Kuid samas kusagil sügaval ajusopis, võib-olla alateadvuses, tunnen siirast rõõmu − ometi on alanud seiklus, tõeline action. Veereda lihtsalt mööda tasast asfalti ühest linnakesest teise nagu tegime seda Kanadas ja USAs, no kaua võib! Küllap pole see normaalne, aga mulle igatahes siin meeldib vaatamata mustade maskide taha peidetud nägudega zapatistadele, maavärinale, üleujutusele, maalihkele, narkovärgile...
Tänase päeva reisisihiks olime seadnud linna nimega San Cristóbal de las Casas, kuid peale 12-tunnist sõitu saab selgeks, et sinna jõudmine on absoluutselt ebareaalne. Öömajale jääme mitte osariigi pealinna Tuxtla Gutiérrezesse, vaid selle külje all asuvasse väiksemasse Chiapa de Corzosse.

R 1 okt: Chiapa de Corzo – San Cristóbal de las Casas – Misol-Há kosk – Palenque; kõrgus merepinnast 145−2435 m; õhurõhk 768−1006 mbar, vihm, vahelduv pilvitus, 16−26 °C; 268 km

 

Seoses üleujutusega aga kerkib esile veel üks teema, nimeltPeale eilseid vintsutusi ja ärevaid hetki vajame veidi puhkust. Üürime paadi ja sõidame mööda Río Grijalvat (kohapeal tuntud kui Río Grande de Chiapa) allavoolu. Üleujutuse haripunkt on möödas. Vesi on jätnud majadele ja kaldakaljudele randid, mis on praegusest veetasemest hinnanguliselt 2−3 meetrit kõrgemal. Aga kaldaäärsetest ühekorruselistest majadest ja paviljonidest ulatuvad veest välja ikka vaid katused (pildil ülal). Ühe restorani teise (!) korruse terrassil on askeldamas kümmekond meest, ise põlvini poris sumades üritavad nad labidate ja kärudega jagu saada umbes poolemeetrisest lössikihist (pildil ülal), mille on üleujutus “kingitusena” kaasa toonud. Samas on inimesed optimistlikud ja räägivad, et siin on kõik hästi ja põhja pool on asi palju hullem. Mingi linna majades olevat veel täna poolteist meetrit vett. keskkonna saastatus. Ilmselt on jõgi üle ujutanud ka lähedal asuva prügimäe, sest ei kujuta ette, et mingil muul moel oleks võinud jõkke sattuda tuhandeid ja tuhandeid plastikpudeleid ning kilekotte. Masendav!
Sõidame mööda kanjonit paika, mis tekitab erilisi tundeid. Sellest on raske rääkida... Oli aasta 1528, mil chiapa rahvale sai selgeks, et nad ei suuda vastu seista konkistadooridele. Indiaanlaste autunne ei lubanud alla anda julmadele hispaanlastele. Pigem surm! Ja chiapa rahvas koguneski kanjoni servale, hüpates (silma järgi hinnates poole kilomeetri kõrguselt) kaljunukilt vetevoogudesse ja sooritades nõnda kollektiivse enesetapu. Siin oleks sobiv koht leinaseisakuks, paraku pole värisevas-kõikuvas paadis võimalik oma istmelt korrakski tõusta. Sestap piirdume mentaalse vaikiva austusavaldusega üllaste chiapade kunagisele teole.

Jõudnud taas autode juurde, võtame esialgu suuna itta, linna poole, mis kannab pikka nime − San Cristóbal de las Casas (kohalikus tzotzili k Jovel). Kuna käes on juba hiline pärastlõuna ja Palenqueni on sõita veel üle 200 kilomeetri ehk vähemalt 4 tundi, ei tee me linnas peatust. Küll aga ei tahaks siinkohal jätta meenutamata meest, kelle auks aastal 1848 San Cristóbal ümber nimetati. XVI sajandi Ameerika kontekstis on hispaanlastest sageli põhjust rääkida negatiivses võtmes. Bartolomé de las Casas (ca 1484–1566) oli aga mees, kelle üle võime uhkust tunda. Ajaloolane, dominiiklane, Chiapase esimene piiskop, põlisameeriklaste kaitsja, indiaalnalste ajalugu käsitlevate paljude oluliste teoste (“Memorial de Remedios para las Indias”, “Historia de Indias”, “Brevísima relación de la destrucción de las Indias”, “Apologética historia summaria de las gentes destas Indias” jt) autor...

Laagrisse jääme Palenque linna lähedale bungalotesse, kust maiade püramiidid jäävad vaid kiviviske kaugusele. Palenque saabki meie jaoks “väravaks” maiade maailma, mille erinevates piirkondades ja kihistustes tuleb meil seigelda järgneva nädala jooksul, esialgu Mehhiko lõunaosas, edaspidi juba Belize’is, Guatemalas, El Salvadoris ja võib-olla ka Hondurases.

L 2 okt: Palenque (maiade püramiidid) – Catazajá – Kilometro 59 – Francisco Escárcega – Xpujil; 26−31 °C, vahelduv pilvitus, vihm, õhurõhk 977−1008 mbar; kõrgus merepinnast 120−390 m; 376 km

Oleme kavandanud reisi teadlikult ajavahemikku augustist detsembrini. Kokkuvõttes tundub see olevat parim aeg rännakuks põhja polaaraladelt lõuna polaaraladele. Miks? Sest augustis-septembris pole Alaskal ja Kanada loodeosas veel liiga külm ja teed on läbitavad, ning jõudes detsembris (lõunapoolkera hiliskevadel) Antarktikasse, on sealne Lõunameri eeldatavalt juba lõunapolaarjooneni laevatatav. Ja samas, selle ajakava kohaselt läbime Kesk-Ameerika oktoobris, mis pole kaugeltki parim aeg selle piirkonna jaoks, sest vihmaperiood pole veel lõppenud. Otsekui selle kinnituseks hakkas eile õhtul sadama ja sajab ka täna. Vihmaperioodil satub Kesk-Ameerikasse turiste tavalisest märksa vähem, mistõttu saame siin palju vabamalt ning häirimatuna ringi liikuda.

ArctAntarctPalenquePyramidePäeva esimese poole veedame Palenque (kaasaegses maia keeles Bàak’) grandioosses kompleksis, mille enamik ehitisi pärineb maiade kultuuri klassikalise perioodi hiilgeajast, ajavahemikust 600−800 aastat pKr. Kompleksi keskmes asub Palee. Püramiide on mitu ja enamikes neist paikneb arvatavasti ka hauakamber. Üks olulisemaid on püramiid, mida tuntakse Raidkirjade templi nime all ja milles asub 12-aastase lapsena Palenque valitsejaks saanud Pacal Suure (K’inich Janaab’ Pakal) hauakamber. Lisaks on kompleksis veel mitmed templid, nende hulgas Päikese, Risti, Lehtristi (?, hisp k Templo de la cruz foliada), Lõvi ja nn Krahvi tempel. Üht kõrgemat, mitmekorruselist tornisarnast ehitist nimetavad arheoloogid observatooriumiks. Kasutati seda tõepoolest taevakehade vaatluseks või mitte, aga igatahes olid iidse maia kultuuri kandjatel vapustavad astronoomia-alased teadmised. Nad oskasid täpselt välja arvutada pööripäevade ajad. Mõned “maia-müstikasse” kalduvad uuriad on koguni olatanud, et maiadel olid teadlikud galaktikate olemasolust ning nad olevat osanud välja arvutada aja, mil päikesesüsteem läbib Linnutee galaktika tasandi (meile harjumuspärase kalendri järgi 21., 22. või 23. detsmbril 2012), mis ühtlasi võivat tähendada maailmalõppu.* Nagu mitmes teiseski maiade keskuses, nii ei puudu ka siit selline oluline rajatis nagu pallimängu plats (teatavasti tundsid maiad umbes 30 erinevat pallimängu). Pallimäng vääriks põhjalikumat käsitust, sest tegelikult oli see midagi enamat kui lihtsalt mäng. Nimelt, on levinud faktid, et pallimängu võitjad toodi jumalatele ohvriks, või täpsemalt, nad said selle au osaliseks. Sel teemal on palju spekuleeritud ning arvatavasti pole pallimängus osalejate ohvrikstoomine päris üheselt tõlgendatav. Kahjuks pole ma pädev sel teemal pikemalt kirjutama.
Kui varem tutvusime maiade arvude ülesmärkimisega vaid teoreetiliselt, siis nüüd õnnestub meil mõned arvud “dešifreerida” otse bareljeefidelt. Arvude kirjapanek on küll meie jaoks harjumatu, kuid mitte liiga keeruline. Kui suur osa tänasest maailmast kasutab kümnendsüsteemi, siis maiad kasutasid kahekümnendsüsteemi (ingl k vigesimal system). Seega arvude suurusjärgud pole mitte harjumuspärased 10, 100, 1000 jne, vaid 20, 400, 8000 jne. 1-sid tähistatakse punktiga, 5-sid kriipsuga, “nulli” tähendus on meie omast pisut erinev ja selle tähiseks on teokarbi sarnane kirjamärk. Seega näiteks arvu 12 väljendamiseks peaksime tõmbama 2 kriipsu (st 2 × 5) ja lisama 2 punkti (st 2 × 1). Kahekümnest suuremate arvude kirjapanekuks tuleb kasutada mitmeastmelist süsteemi. Näiteks soovides kirjutada praegust aastaarvu 2010, peaksime esmalt kirjutama 10, tõmmates 2 kriipsu (st 2 × 5). Järgmist suurusjärku ehk 20-lisi meil antud juhul tarvis ei lähe, seetõttu kirjutame sinna nulli ehk teokarbi. Arvu 2000 väljendamiseks läheb meil tarvis kolmandat suurusjärku ehk 400-lisi, täpsemalt 5 × 400. Kuna aga 5 tähistatakse kriipsuga, siis kolmanda suurusjärgu kriips annabki tulemuseks 2000. Niisiis, kokkuvõttes moodustub aastaarv 2010 järgmiselt: 2 × 5 / 0 × 20 / 5 × 400.
ArctAntarct PalenqueOn näha ka üksikuid säilinud fragmente värvilistest seinamaalingutest, mõnedel bareljeefidel on näha maiade kirja. Muide, maia kirja dešifreerimine Ukraina päritolu Vene teadlase Juri Valentinovitš Knorozovi poolt on äärmiselt põnev teema. See geniaalne mees ei lähtunud maia kirja dešifreerimisel teiste tolle aja autoriteetsete amerikanistide töödest ning asus “hieroglüüfidest” otsima foneetilisi (silpkirja) elemente. Seetõttu langes talle osaks mitmete väärikate maia-spetsialistide, eriti Sir Eric S. Thompsoni terav kriitika. Knorozovi ettekanne kandidaadidissertatsiooni kaitsmisel kestis 3 minutit, kuid kandidaadikraadi asemel omistati talle üksmeelselt doktorikraad. Seejuures polnud Knorozov kunagi käinud Mehhikos ega üldse väljaspool nõukogude raudset eesriiet, ta oli nn невыездной. Ta on öelnud: “Olen kabinetiteadlane. Tekstidega töötamiseks ei pea tingimata ronima mööda püramiide.” See oli sensatsioon. Aasta oli siis 1955. Knorozovi tööd autasustati Mehhiko kõrgeima välismaalasele omistatava ordeniga (Orden Mexicana del Aguila Azteca) ja Guatemala Suure Kuldmedaliga. Hiljem on maiade tekstide uurimist jätkanud Harvardi kunstiajaloolane Tatiana Proskouriakoff ja veelgi hiljem David Stuart.
Palenquest lahkudes valdab mind iseäralik tunne. Tudengipõlves lugesin läbi sarjas “Maailm ja mõnda” ilmunud Miloslav Stingli raamatu “Indiaani püramiidide saladused”. Ning olles enne reisile tulekut lugenud veel paari raamatut maiade ajaloo ja kultuuri kohta, arvasin juba sellest rahvast üht-teist teadvat. Nüüd on aga peas täielik segadus. Varem loetu ei klapi kuidagi arheoloogist teejuhi jutuga. Järjest enam ja enam kerkib esile vastukäivaid fakte. Näiteks raidkirjades pidavat olema öeldud, et valitseja Pacal suri 80-aastasena (meie ajaarvestuse järgi aastal 683), samal ajal aga tema hauakambri avastanud mehhiko arheoloog Alberto Ruz Lhuillier leidis sarkofaagist umbes 40-aastase mehe jäänused. Või võtkem kasvõi sellesama Pacali sarkofaagi kaas... Kui eelajaloolise astronautika idee kurikuulus arendaja, šveitsi kirjanik Erich von Däniken oma raamatus “Erinnerungen an die Zukunft: Ungelöste Rätsel der Vergangenheit” (enam tuntud ehk ingliskeelse pealkirja “Chariots of the Gods?” all) väidab, et sarkofaagi kaane keskmes on kujutatud kosmosesõidukis poolistuvat-poollamavat astronauti, siis meie teejuhi sõnade kohaselt kujutab see detailirohke reljeef hoopis Pacali teekonda surnutemaailma. Paras segadus ümbritseb ka arvude sümboolikat, näiteks seoses Pacali poja ja Ristitempliga viidatakse 1 359 540 päeva ehk 3724 aasta tagusele ajale ja võimalusele jagada seda päevade arvu seitsmega. Mine sa nüüd võta siis kinni, kus lõpeb tõene tegelikkus ja kus algab müstika- ja maagiakalduvustega tõlgendajate fantaasialend.     

Kogu Mehhikos viibimise ajal oleme läbinud paljusid kontrollposte, kolmel korral on meie autosid ka peatatud ning esitatud küsimusi reisieesmärkide kohta. Täna aga leiab aset mõlema auto läbiotsimine. Tundub, et ostitakse relvi. Sõdurid käituvad meiega samas viisakalt.

Loomulikult ei toimu üleminekud ühest kliimavööndist teise järsult, ent lähenedes Yucatáni poolsaarele on järjest enam ja enam tunda troopilist hõngu. Ka öised temperatuurid püsivad suhteliselt kõrged, õhk on niiske, taimestik lopsakas, väga palju on sääski.
Jõudnud Xpujili linnakesse valime ööbimispaigaks kauni nimega hotelli − “Victoria”, mis asub otseses mõttes bussiterminaali katusel. Diiselmootorite vingugaas, bussi ootavate reisijate valjuhäälne kõne vaheldumisi laste nutuga, rataste alt õhkupaiskuv tolm (vaatamata keskpäevasele sajule), maja ümber ringiluusivad kahtlastena tunduvad tüübid... Hügieenilistel kaalutlustel magame oma magamiskottides. Buenas noches!

* Kaks aastat hiljem, just nimelt neil ülalmainitud “kriitilistel” detsembrikuu päevadel puutusime maailmalõpu teemaga taas kokku Tansaanias. Vaata täpsemalt siit.

P 3 okt: Xpujil (maiade templid) – sisenemine Quintana Roo osariiki - sisenemine Belize’i – Corozal; kõrgus merepinnast 0−325 m; 21−32 °C, vahelduv pilvitus, õhurõhk 985−1014 mbar; 131 km

Hommikupooliku veedame Xpujilis, maiade tseremoniaalses keskuses. Võrreldes eile nähtud Palenque kompleksiga pole Xpujil (maia k ‘kassi saba’) kaugeltki nii mastaapne ja siinne nn Río Beci stiil erineb märgatavalt seninähtust. Keskus on rajatud hilisklassikalisel perioodil, täpsemalt VIII sajandil. Siinkohal on ehk paslik meelde tuletada ka maiade kultuuri üldlevinud umbkaudne periodiseering: eelklassikaline ca 2000 aastat eKr − 300 aastat pKr, varaklassikaline ajavahemikus 300−600, hilisklassikaline 600−900 ja post-klassikaline 900 kuni hispaanlaste saabumiseni. Prof Sylvanus Griswold Morley, maiade kultuuri parimaid tundjaid, on jaganud selle kõrgkultuuri ajaloo kolmeks ja veidi erinevalt eeltoodust: eel-maia periood lõpeb III−IV sajandi piiril, vana riigi ajajärk 317−987 ja uue riigi ajajärk 987−1697.
Maiade ajaloo, elu ja kultuuriga põhjalikum tutvumine nõuaks ettevõtmist, aega ja pühendumust. Kui aga kellelgi on tahtmist teha kiirvisiit maiade maailma läbi linateose, siis on võimalik vaadata Mel Gibsoni paljude auhindadega pärjatud filmi “Apocalypto”. Kuigi on tegemist eepilise seiklusfilmiga, on selles maiade autentsele kujutamisele suurt tähelepanu pööratud − filmivõtted on aset leidnud  siinsamas lähedal Yucatáni poolsaarel, näitlejateks on vaid maiade järeltulijad ja teised indiaanlased. Filmi keeleks on kohalik màaya t’àan ehk yukatek maya, mida tänagi kasutab kõnekeelena umbes miljon inimest.

Nagu suure territooirimiga riikides ikka, on ka Mehhikos mitu ajatsooni, kõige idapoolsemas osas kehtib Ida-Ameerika aeg (Eastern Standard Time / EST = UTC−5). Ja nii tulebki Quintana Roo osariiki jõudes kella kruttida.

Kui veel eilses blogis kirjutasin, et meie autode läbiotsimised viidi läbi leebelt, kohati isegi formaalselt, siis mõni kilomeeter enne Belize’i riigipiiri on maanteel järjekordne kontrollpost ning meie silmatorkava välimusega sõidukeid kontrollitakse põhjalikult: läbi vaadatakse nii istmealused kui-ka pesemata pesu. Salakaupa, narkootikume ega relvi ei leita. Õigemini, sellist kraami meie autodes polegi.
Käesoleva blogi teksti ja piltide vahel on teatav vasturääkivus. Korduvalt on olnud juttu narkopolitseist ja sõjaväestatud kontrollpostidest, samal ajal fotod kõnelevad loodusest, karudest, indiaanlastest, püramiididest ja meist endist. Põhjus peaks olema ilmselge − väldime militaarsete objektide ja relvakandjate pildistamist ning filmimist, kuna mundrimeeste reaktsioon võib olla ettearvamatu.

Keskpäeva paiku ületame Mehhiko-Belize’i riigipiiri ning keerame kellad tunni võrra tagasi, taas Kesk-Ameerika ajale (Central Standard Time / CST = UTC−6). Riigipiiri ületamisega satume otsekui teise maailma. Näiteks jõudes Kanadast USAsse või USAst Mehhikosse toimusid muutused olustikus järk-järguliselt, aga siin... Kuna tegemist on endise Briti kolooniaga, saab siin asju ajada nii inglise kui hispaania keeles. Kuigi liiklus on juba alates 90ndatest parempoolne, võib tänavatel endiselt näha Land Rovereid, mille rool asub “valel pool”. Kui Mehhikos kõlas kõikjal mariachide muusika ja teleekraanilt võis näha laiaäärsete žombreerode ja mustade vuntsidega popstaare, siis siin on au sees Bob Marley ja reggae. Teglikult on au sees liiga tagasihoidlikult öeldud, Bob Marley on kui mitte “jumal”, siis vähemalt kangelane, eriti mustanahalise elanikkonna hulgas. Silma hakkavad vaiadele ehitatud puumajad. Rahvastiku etniline koosseis on äärmiselt kirju: siin on kreoole, maiasid (täpsemalt yukatekid, mopanid ja kekchíd), mestiitse, garífunaid (peamiselt kunagise Kongo Kuningriigi päritolu orjade mustanahalisi järeltulijaid), aga siit ei puudu ka Indiast sisserännanud ning nende segaverelised järeltulijad. Esimene mees, kes meile ligi astub ja juttu puhuda soovib, on rastapatsidega (ilmne austusavaldus Bob Marleyle) ning ilmselges marihuaana-uimas. Kuigi marihuaanaga kaubitsemine on riigis illegaalne tegevus, on see mõnuaine äärmiselt populaarne ning kergesti kättesaadav. Politsei ei näita narkodiilerite tegevuse piiramisel üles erilist agarust. Viimastel aegadel on suurenenud ka kokaiini tarbimine. Lisaks juba loetletule, on siin võrreldes Mehhikoga tajutav veel mingi oluline olustikuline eripära, mida on raske sõnastada. Ühesõnaga, siin on täiesti teine feeling.
Palkame endale teejuhi, kes saadaks meid Belize’ist Nicaraguani. Adolfo on Guatemalast pärit väikest kasvu energiline tõmmu mees, kelle kohta ei sobi veel öelda keskealine, kuid keda ei saa enam tituleerida noormeheks. Esialgu tutvustab ta üldiseid kohalikke olusid ning manitseb ettevaatusele seoses looduslike ohtudega, eriti juhuks, kui meil peaks tekkima vajadus telkida vihmametsas. Kuigi Kesk-Ameerikas elab 8 liiki kaslasi, nende hulgas jaaguar ja puuma, on nende rünnakuobjektiks sattumise tõenäosus üliväike. Samuti pole malaariaoht neis paigus kuigi suur. Küll aga kannavad sääsed edasi dengue-palavikku; meie teejuht ei soovi seda teistkordselt põdeda ning seetõttu kasutab ohtralt sääsetõrjevahendit. Karta tuleks ka mürgiseid madusid (vihmametsas kõndides tuleks tingimata kanda kõrgemaid saapaid) ning eriti mürgist ämblikku nimega “must lesk” (black widow). Selle ämbliku või korallmao hammustus lõpeb enamasti surmaga, kui ei saada tõhusat meditsiinilist abi mõne tunni jooksul. Seetõttu ei tohiks džunglis jätta valveta avatuna ka oma kotti, kuhu ämblik võib meie teadmata sisse pugeda.
Seoses saabumisega Kesk-Ameerikasse lõpeb ka käesolev blogi-sait. Alates tänasest jätkub Kesk-Ameerika päevik artiklis “Arktika-Antarktika 2010 Blogi II: Kesk-Ameerika”, kuid lihtsaim viis sinna jõudmiseks on klikkida sõnapaaril Blogi jätk.

Meeskond

Kogu reis: Aivo Spitsonok, Tiina Jokinen, Peeter Vähi
Alaska – Mehhiko: Alar Metsson, Toomas Luhaäär, Allan Kivi

Imagetext    Imagetext    Imagetext     Imagetext     Imagetext

Imagetext    Imagetext      Imagetext     Imagetext

Tänud: A&T Sport, Anti Arak, Alar Metsson, Kaido Kepp, Raido Rüütel, Rein Einer, Bruno Lauri, Ketlin Ruukel, Heidi Pruuli, Allan Kivi, Katri Jokinen, CF, Eduard Lang, Linnaleht, Tiina Kangro, Tiit Pruuli, Go Reisiajakiri, Matkasport, Sangar

TV-sarja esimeste osade esilinastus 23 juulil 2011 festivalil “Klaaspärlimäng” ja alates 5 veebruarist 2012 pühapäeva õhtuti ETV ekraanil ekspeditsiooni kajastav saatesari “Arktikast Antarktikasse”. Vaata ETV arhiivist I (eel-lugu), III (Kanada, USA), IV (Mehhiko), V (Kesk-Ameerika), VI (Colombia), VII (Ecuador, Peruu), VIII (Peruu, Boliivia, Tšiili, Argentina), IX (Andid, Tulemaa, Drake’i väin) ja X (Antarktika) saateid ning vastavaid meediaarvustusi  “Postimehes” (11.02.12), “Maalehes” ja “Sõidustiilis” (4 / 2012).
Samateemaline fotonäitus 23 juulist 29 augustini 2011 Tartu Ülikooli Kohvikus ja 31 augustist 1 novembrini Dorpat Konverentsikeskuses
Vaata samuti Siiditee Tuur 2007 ja African Round

InEnglish