African Round II

Festival Orient Palmyra
December 11, 2011
Klaaspärlimäng 2013
July 27, 2012

ImagetextAFRICAN ROUND 2012–2013
BLOGI II: LÕUNA-AAFRIKA

Aastal 2007 püüdis grupp eestlasi taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid, ohtlikke paiku ajaloolisel Siiditeel. 2010. aasta augustist detsembrini läbis sama grupi tuumik ekspeditsiooni “Arktika-Antarktika 2010” raames džiipidel mõlemad Ameerikad, jõudes lõpuks välja Antarktise mandrile. Nüüdseks on teostunud veelgi mastaapsem reis, mis teeb ringi peale Aafrikale. Vähemalt 29 000 kilomeetrit ja 24 Aafrika riiki 5 kuuga 2 Land Cruiseril… Djibouti – Etioopia – Keenia – Tansaania – Malawi – Mosambiik – Zimbabwe – Botswana – Namiibia – Angola – Kongo DV – Kongo – Gabon – Kamerun – Nigeeria – Benin – Togo – Ghana – Elevandiluurannik – Mali – Senegal – Mauritaania – Lääne-Sahara – Maroko. Tekst ja fotod − Peeter Vähi.

Vt: Ettevalmistus
Vt Blogi I: Ida-Aafrika
Vt Blogi III: Kesk- ja Lääne-Aafrika
Vt Blogi IV: Lääne- ja Loode-Aafrika

P 30 dets: II etapi meeskonna saabumine Dar es Salaami ja seejärel Bagamoyosse, päikeseloojang 18:42

I ja II etapi meeskonnad kohtuvad Bagamoyos.

E 31 dets: Bagamoyo, idatuul, vihm, päikesetõus 6:13, loojang 18:42

Juba tükk aega viibime suahiili (swahili) keeleruumis. Seda kõneleb emakeelena 5−6 miljonit inimest, aga teise või kolmanda keelena või nn lingua francana kõnelejate hulk on umbes 10 korda suurem. Ma ei tea midagi selle keele õigekirjast ega grammatikast, aga häälduspõhiselt on meelde jäänud kümmekond sõna või fraasi, mis kõlavad umbes nõnda: tšuupa ja maadži − ‘pudelivesi’, suupu bi(i)la njaama − ‘supp ilma lihata’, bo(o)le-bo(o)le − ‘aeglaselt’, kari(i)bu − ‘tere tulemast’, džambo ja hudžambo − ‘tere’, nengi šukraani − ‘palju tänu’, haku(u)na mata(a)ta − ‘ära muretse’, šilingi ya tanzaniija − ‘Tansaania šilling’. Ja usun, et pea kõik teavad üht suahiilikeelset sõna kuulsa Walt Disney multika “The Lion King” kaudu, see on simba (‘lõvi’).

Üks kaupmees on spetsialiseerunud maalide müümisele. Domineerib naivistlik selgete erksate värvidega maalimisstiil. Afro-temaatika on valdav, “lemmikmodelliks” näib olevat kaelkirjak. Miski mõjub väga tuttavlikuna… Ah jaa − peaaegu nagu Navitrolla.
Puhub õrn tuul maa suunas ja seetõttu on vesi ookeanis uskumatult soe. Tõusu ajal on temperatuur madalas rannaäärses vees võrdne kehatemperatuuriga, aga isegi rannast paari kaabeltau kaugusel küündib see 30−32 soojapügalani. Vana-aasta ärasaatmiseks seame end sisse ookeani kaldale, veepiirist mõnekümne meetri kaugusele. Ümberringi sibavad edasi-tagasi krabid. Kui suunata neile otse peale pealambi ere valgus, jäävad nad äkitselt justkui kivistunult paigale. Kas hirmust võimaliku vaenlase ees?

T 1 jaan: Bagamoyo, kirdetuul, vihm, päikesetõus 6:13, loojang 18:42

SouthAfricaUue aasta võtame vastu kahel korral. Kõigepealt Ida-Aafrika aja järgi ning seejärel tund aega hiljem, kui aastavahetus jõuab ka Eestisse. Soovime kõigile lähedastele, sõpradele ja headele kolleegidele õnne ja edu saabuvaks aastaks 2013!
Hommikusöögil jätame südamlikult hüvasti I etapi reisikaaslastega − Kaido, Inga ja Mari-Liisiga. Kell 9 asuvad nad juba teele Dar es Salaami lennujaama poole.
Ja siis… uue aasta esimene üllatus, seekord ebameeldiv. Keegi sisenes magamise ajal Raivo ja Jaanuse lukustamata bungalo-tuppa ning võttis kaasa mõned rohelised rahatähed − 200 $, samuti Raivo fotokaamera. See on lohakuse eest suhteliselt kerge karistus, sest dokumendid, pangakaardid ja muud olulised asjad on alles. Ent vahejuhtum kui niisugune peaks sundima edaspidisele suuremale ettevaatusele. Meenutagem, et ka Arktika-Antarktika ekspeditsioonil ei pääsenud me kurikaelte küüsist.

K 2 jaan: Bagamoyo, põhja-kirdetuul, tugev paduvihm, äike, suhteline õhuniiskus 66%, õhurõhk 1003−1008 mbar, päikesetõus 6:13, loojang 18:43

Jätame hüvasti ka ülejäänud I etapi liikmetega. Jääme seitsmekesi. SILK 1 ekipaaž on nüüd Uigur, Raivo, Jaanus ja Laura; 005 ERPi meeskonna moodustame Aivo, Tiina ja mina.
Tuul pöördub ida-kagu suunalt põhja-kirdetuuleks. Seoses sellega muutub merevesi märksa jahedamaks (+25 °C) ning karastavamaks.

N 3 jaan: Bagamoyo – Kikoka – Chalinze – Kingolwira – Morogoro – Mikumi Rahvuspark – Mikumi, 22−33 °C, suhteline õhuniiskus 78%, vihm, põhjatuul 6 m/sek, õhurõhk 944−1009 mbar, kõrgus merepinnast 0−565 m, päikesetõus 6:14, 301 km

Kui veel eelmistel nädalatel tulid aeg-ajalt meelde kodu, tööasjad, Eesti… siis nüüd juba tunduvad need sedavõrd kaugetena. Justkui oleks “päriselu” siin, Aafrikas, ja kõik see, mis seostub Eesti-koduga, on otsekui mingi udune mälestus kaugetest aegadest. Seda tunnet on väga raske sõnadega edasi anda.

AfricaTanzaniaElefantsTee kõrval on taas palju loomi: elevandid (pildil vasakul), kaelkirjakud, sead, antiloobid, pühvlid, gnuud, sebrad. Peale Maasai Mara ja Serengeti tohutuid loomakarju on see muidugi köömes ning ei tekita “vanades olijates” erilisi emotsioone. Vaid “uued” − Raivo ja Jaanus − haaravad elevanti või kaelkirjakut nähes fotokaamera järele. Ja muidugi pole siin puudust sääskedest, tsetsekärbestest ja tavalistest kärbestest.
Selgub, et meie teejuht haigestus hiljuti malaariasse ning nüüd püüab haigusest jagu saada tablettide abil. Hetkel pole tal malaariale iseloomulikku kõrget palavikku, kuid endiselt piinab väsimus. Viimati põdes ta seda ebameeldivat tõbe 5 aastat tagasi.
Õhtu eel avastab Uigur, et SILK 1 pamper-kängururaud koos vintsi ja lisatuledega on auto küljest peaaegu ära kukkumas. Teraslehed, mille abil on pamper-kängururaud kinnitatud, on kestva vibratsiooni ja põrutuste tõttu mõranenud ja katki läinud. Pole ka ime, sest Keenia põhjaosas said autod kõvasti vatti erakordselt ebatasastel teedel. Mingit remonditöökoda läheduses pole, kuid selle vea peaks suutma kõrvaldada ka proff keevitaja. Õnneks on selline mees mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvas külas olemas ning 3 tunni pärast on SILK 1 paremas korras kui enne.
Ööbima jääme kämpi Snake Parki läheduses. Vaatamata kohanimele polevat siin madusid põhjust karta, sest telkide ümber on siin kombeks piserdada spetsiaalset vedelikku, mille hais peletab maod eemale.

Kui põhja pool kuulus toidu juurde enamasti kas kartul või riis, siis siinkandis on seda kohta täitmas ugali – maisist valmistatud puder.

R 4 jaan: Mikumi – Mbuyuni – Matassi – Mazombe – Iringa – mägifarm Sao Hilli lähedal, 21−27 °C, vihm, õhurõhk 833−956 mbar, kõrgus merepinnast 640−1640 m, läbisõit 307 km

AfricaIsimilaKorongoJätkame sõitu edela suunas Malawi piiri poole. Ühe eessõitva veoauto küljest rebeneb üpris suur plekist detail ning langeb maha täpselt 005 ERPi rataste ette. See toimub sedavõrd kiiresti, et pidurdamisest poleks enam tolku. Sõidame plekitükist üle, pääseme kerge hüppega ja mingit probleemi ei teki. Eelöeldu polekski ehk äramärkimise vääriline, kui paar päeva tagasi poleks aset leidnud sarnane juhtum. Nimelt, tuul rebis eessõitva auto küljest kapotikaane ning kandis selle meie autode lähedusse teeservale. Kui selline metallikärakas oleks lennanud auto esiklaasile… Parem on sellele mitte mõelda.
Teejuht soovitab meil sõita kolonnis koos teiste maasturite ja bussidega, sest nõnda olevat turvalisem. Siinkandis − mägiteel enne Iringat − pidavat aeg-ajalt esinema maanteerööve.
Õhtu eel külastame Isimila Korongot, kus mitmesaja tuhande aasta jooksul on erosiooni tulemusena tekkinud väga iseäralik maastik − kõrged liivakivist sambad (pildil vasakul), mille ülaosas on tugevam kivim. Õige pisut meenutab see Kapadokyat, mida läbisime aastal 2007 Siiditee Tuuri raames. Mitmesaja tuhande aasta pikkust inimasustust tõendavad siit leitud kiviaegsed tööriistad: lingukivid, kivikirved, kivinoad, kaabitsad.
Läbime Baobab Valley, kahel pool teed kasvab tuhandeid baobabe ehk ahvileivapuid. Mitmemeetrise ümbermõõduga tüved äratavad tähelepanu oma pudelja kuju ning jämedusega. Vabandage kohatu võrdluse pärast, kuid mitmed puud sarnanevad ülekaaluliste inimestega, kelle rasvunud jäsemed eristuvad vaevu kehast.
Ehkki olime esialgu kavandanud ööbimise Iringa linnakeses, leiame mõnikümmend kilomeetrit kaugemal äärmiselt meeldiva farmi, kus leiame öömaja endistes hobusetallides.

L 5 jaan: mägifarm Sao Hilli lähedal – Matanana – Nyororo (James Corner) – Makumbako – Mbeya, 16−27 °C, õhurõhk 826−862 mbar, kõrgus merepinnast 1420−1940 m, vihm, 288 km

Kuigi oleme Aafrikas, on 1800 m kõrgusel hommikune temperatuur umbes nagu Eestimaa suvel, 16–17 °C. Ja kerge hommikune udu… Ka aiatarade stiil meenutab Lääne-Eestit. Ühesõnaga, siin on äärmiselt kodune tunne.
Tee Mbeya poole kulgeb üle kõrgustike, mida suures osas katavad metsad. Teed ääristavad kõrgusesse pürgivad eukalüptid, nende taga paistab madalam tihe mets. Meie botaanika-alastest teadmistsest ei piisa nende puude äratundmiseks, võimalik, et on tegemist mõne seedriliigiga.

Tiina vigastas mõlema jala suuri varbaid juba laskudes Kilimanjarolt. Esialgu näis, et tegu pole kuigi suure probleemiga. Kuid palavus, niiskus ja kes-teab-mis-veel ei soodusta paranemist. Pealegi, Aafrikas reisides pole võimalik hoida jalgu steriilses keskkonnas. Tänaseks on selge, et välispidine ravi ei anna piisavaid tulemusi, nii parema kui vasaku jala suure varba küüned on ära tulemas ning kõik see ei mõju hästi ka üldisele enesetundele. Ja millest on tekkinud palavik 38 °C? Kas varvaste ümber tekkinud põletikuline protsess on tinginud kehatemperatuuri tõusu? Kas on tegemist lihtsalt põletiku, infektsiooni või viirusega? Võimalik, et tuleb alustada antibiootikumi ravikuuri.
Seoses Kilimanjaroga jõuavad täna meedia kaudu meieni teisedki tõeliselt halvad uudised. Üleeile, 3. jaanuaril hukkus mäel Iirimaalt pärit alpinist Ian McKeever, mees, kes on varemalt mitu korda tõusnud Aafrika kõigeimasse tippu. Traagiline õnnetus juhtus Lava Toweri lähedal, mitte kaugel paigast, kus meiegi viibisime Jõulu esimesel pühal. Iirlasest on loomulikult väga kahju, ent… kindlasti on ühe mägironija jaoks surm Kilimanjarol palju kaunim kui näiteks auto alla jäämine mõnel Dublini tänavaristil.

P 6 jaan: Mbeya, õhurõhk 834 mbar, vihm, kõrgus merepinnast 1700−2640 m

On pühapäev. Hommikul 8 paiku hakkab ümberkaudsetest kirikutest kostma muusikat. Kohati on see gospel-, kohati reggae-stiilis. Jumalateenistused on märksa lärmakamad ja lõbusamad võrreldes sellega, millega oleme harjunud Euroopa vagatsevates pühakodades. Siinakandis on nii katoliiklikke kui ka protestantlikke kirikuid. Katoliku kirikutes toimuvad jumalateenistused suahiili keeles, Lutheri kirikutes aga kas suahiilis või kohalikes hõimukeeltes.
Tiina seisundis pole esialgu mingeid muutusi, palavik on endiselt 38 °C ja üle selle, on külmavärinad, pea valutab. Jätame Tiina rahulikult paranema ning võtame ette jalgsimatka Mbeya linna kohal kõrguvale mäetipule, mille kõrguseks on 2640 m. Alustame 1700 m kõrguselt. Kokku teeb see poole päeva kohta päris korraliku tõusu ja languse. Naastes oleme täitsa “kaputt”.

E 7 jaan: Mbeya – Tukuyu – sisenemine Malawisse – Malawi (Nyasa) järv – Karonga – Chitimba, 16−28 °C, õhurõhk 790−956 mbar, kõrgus merepinnast 472−2310 m, vihm, 253 km

Malawisse sisenemisel nõutakse kõigilt vaktsineerimispassi ettenäitamist, kollapalaviku vastane vaktsineerimine on kohustuslik kõigile. Piiriületus laabub üldiselt probleemideta. Aga, piiri järel tahavad mõned meist vahetada USA dollareid Malawi kwachade vastu (ametlik kurss: 1 $ = ca 340 MWK). Enne kui üks rahavahetaja on jõudnud vajaliku hulga kwachasid üle anda, tekitatakse sihilikult väike segadus ja rüselus ning teine mees ongi juba dollaritega kadunud. Ühesõnaga, tüng… Õnneks on tegemist väikese summaga. Pole ime, et valgete inimeste pealt tahetakse teenida, sest üldiselt on Malawi väga vaene, eelmise aasta SKP per capita oli vaid 375 USA dollarit. Umbes kolmveerand selle maa elanikest peab saama hakkama 1.25 dollariga või veelgi vähemaga päevas.
See 1.25 pakub muidugi mõtteainet, sest Lääne heaoluriikides ollakse harjutud kahe suurusjärgu võrra suuremate numbritega, maailma kõige rikkamates riikides on inimeste keskmised sissetulekud ja kulutusted mitte kümme, vaid umbkaudu sada korda suuremad. Ja samas, arenev internetiühendus võimaldab paljudel Malawi elanikel aimu saada, kuidas elatakse Luksemburgis, Singapuris, Kataris, Araabia Ühendemiraatides, USAs, Jaapanis, Austraalias, Lääne-Euroopas… Kes aafriklastest ei tahaks elada ja tarbida samamoodi, teenida tuhandetes või koguni kümnetes tuhandetes dollarites mõõdetavat kuupalka, sõita sarnaste autodega, veeta puhkust reisides kaugetes maades? Paraku pole võimalik võrdsustada Aafrika vaeste maade ja Lääne heaoluriikide tarbimisharjumusi vaid “alumise otsa kergitamise läbi”, sest meie planeedi ressursid pole ammendamatud. On selge, et Läänemaailm ja kokkuvõttes planeet Maa tervikuna elab ja tarbib üle jõu. Ebavõrdsuse ja tarbimise teema ei saa olla ühe reisiblogi keskmes, ent see on muutumas järgmiste aastakümnete üheks teravamaks probleemistikuks maailmas. Võimalik, et selle teema juurde pöördume veel tagasi ka käesolevas blogis, suurem osa Aafrikast on meil veel läbimata.

Seoses dollaritega väärivad äramärkimist veel kaks fakti. Esiteks, väga paljudes Aafrika riikides, muuhulgas ka Malawis, ei võeta vastu USA rahatähti, mis on välja antud kas enne aastat 2006, 2004 või 2000. Ja teiseks, eksisteerivad erinevad vahetuskursid: kõige hinnatumad on 100- ja 50-dollarised rahatähed, veidi madalama kursiga vahetatakse 20-, 10- ja 5-dollariseid, kõige odavamad on ühelised. Kaheliste olemasolust pole siin kuuldudki. Eesti Välisministeeriumi koduleht hoiatab: “Soovitav on vältida Lilongwe, Blantyre ja Mzuzu piirkonda. Viibides rahutustest haaratud piirkonnas tuleks vältida meeleavalduste lähedal olemist… Liiklust ohustavad maanteeaugud, loomad, mahajäetud liiklusvahendid ja jalgratturid. Ohtlikud on ka pimedal ajal tuledeta sõitvad autod. Sõidu ajal hoidke auto uksed lukus ning aknad suletud. Relvastatud maanteeröövid on väga sagedased. /…/ Olge ettevaatlikud inimeste suhtes, kes on väga sõbralikud ning pakuvad oma abi giidina või müüvad erinevaid kaupu. Ärge võtke vastu võõrastelt pakutavaid sööke või jooke, kuna on esinenud juhtumeid, kus söögi/joogi sisse on pandud uimastavaid aineid. /…/ Lihvimata kalliskivide ostmine on illegaalne.” Püüame üldiselt juhinduda neist hoiatustest, kuid Lilongwe ja Mzuzu piirkonda meil küll vältida ei õnnestu.

Jätkame vasakpoolses liikluses, oleme sellega juba harjunud. Keerame kellad tunni võrra tagasi Kesk-Aafrika ajale.
Meie lõunasuunaline liikumine Ida-Aafrikas kulgeb aeg-ajalt mööda riftivööndit. See on aktiivse riftistumisega üle 6000 km pikkune piirkond Ida-Aafrikas, ulatudes põhjas Lähis-Idani ja lõunas Mosambiigini. Vöönd on 30−100 km laiune ja mitmesaja meetri kuni kilomeetri sügavune. Riftiorgu on moodustunud mitu sügavat järve − Victoria, Tanganyika ja Malawi. Riftivöönd on koht, kus Aafrika on aeglaselt “lõhki kärisemas”. Geoloogilises tulevikus saab Ida-Aafrikast tõenäoliselt eraldi mikrokontinent. Prognoosi kohaselt lõheneb Aafrika umbes 3−4 miljoni aasta pärast, Ida-Aafrika muutub suureks saareks ja liigub Araabia poolsaare suunas. Punane meri muutub praegusest kolm korda pikemaks, eraldades Ida-Aafrikat ülejäänud Aafrikast, aga kohta, kus Ida-Aafrika ja Araabia poolsaar eeldatavalt kokku põrkavad, tekivad mäed.

Malawi on saanud oma nime maravidelt, bantu rahvalt, kes saabus neile aladele Kongo lõunaosast umbes 600 aastat tagasi. Jõudnud Malawi järve põhjaossa, maravid jagunesid. Ühed, kes liikusid lõunasse järve vasemal kaldal, on tänaste chewade (33% elanikkonnast) esivanemad. Teised liikusid lõunasse idakallast mööda, need on nyanjad. Peale nimetatute elab Malawis veel terve hulk etnilisi gruppe: lomwed, yaod, ngonid, tumbukad, senad, tongad jt. Riigipiiri ületamisega siseneme ühtlasi ka uude keelepiirkonda. Ametlikeks riigikeelteks on siin bantu keelte hulka kuuluv (chi)chewa ehk (chi)nyanja ja inglise, kuid vähemalt esialgu räägib piiriäärne rahvas peamiselt (chi)tumbuka keelt. Neist üksikutest lihtsamatest suahiilikeelsetest fraasidest, mille oleme omandanud Tansaanias, saadakse veel aru piiriäärsetel aladel.
Selgub, et mitte kaugel meie ööbimispaigast elab nõid-ravitseja. Võtame ette pooletunnise jalutuskäigu tema juurde. Peagi on algamas rituaal. Naaberhüttidest ilmub ringina meie ümber veel paar-kolmkümmend inimest, kellest suure osa moodustavad alla 12-aastased lapsed. Tuuakse välja 3 conga-tüüpi trummi, kaks nest on suured, pea inimesepikkused, kolmas on väiksem. Kuna trumminahad on vihma tõttu niisked, siis tehakse lõke nende kuivatamiseks ja pingutamiseks. Väiksem trumm alustab kiire motoorse rütmiga, suured trummid markeerivad meetrumit ning ilmestavad põhirütmi üksikute sünkoopidega. Ilmub “peastaar” − nõid-ravitseja. Tal on seljas punane kostüüm ja kentsaka väljanägemisega müts. Kostüümi rinnaesist kaunistab rist. Kas on tegemist lihtsalt ornamendi, kristluse sümboli või “meditsiinitöötaja” tähisega, see jääbki teadmata. Nõia tants on igatahes ekstaatiline: jalgade ühtlase kiire liikumisega kaasneb ülakeha väristamine, käes on tal nõiasau.Kaasa helisevad jalgade ja puusade ümber kinnitatud kõristid. Kuula salvestist:

Ravitseja pilk muutub uduseks, suust hakkab pritsima sülge ning tilkuma valget vahtu. Suure tõenäosusega on ta eelnevalt pruukinud mingit psühhotroopset ainet. Tantsu elavnedes hakkavad kõik rütmi kaasa plaksutama. Lõpuks haaratakse ekstaatilisse liikumisse meid kõiki, kordamööda satub ühe või teise kätte nõiasau. Saame teada, et tants on vajalik selleks, et nõid-ravitseja kui meedium saaks kontakti esivanematega. Kui jätta kõrvale trummide kuju, kostüüm ja veel mõned pisidetailid, ei erine kogu see nõiavärk kuigi palju sellest, mida olen juhtunud nägema Siberi, mitmete teiste Aasia rahvaste šamaanide ja Põhja-Ameerika indiaanlaste juures. Olles saavutanud kontakti esivanematega, on nõid valmis ennustama tulevikku. Uigur, Aivo, Raivo, Jaanus, Laura ja Tiina saavadki teada, mis neid ees ootab. Ei söanda kelleltki küsida nende isikliku tuleviku kohta, kuid meie ühisele Aafrika-reisile ennustas nõid positiivset jätku ning kordaminekut. Endale ma tulevikku ennustada ei lase, sest kõike vajalikku arvan niigi teadvat, ja sellest, mida pole tarvis teada, ei soovi ma kuulda.

T 8 jaan: Chitimba – Livingstonia – Chitimba – Mzuzu – Kande, 22−28 °C, õrgus merepinnast 445 m, õhurõhk 885−957 mbar, vihm, kaugemal äike, 264 km

Mõistagi ei lahene Tiina varbaküünte probleem lõplikult veel lähikuudelgi, ent vähemalt palavik näib olevat taandumas. Ehk oli abi eilsest nõid-ravitseja seansist?

Meie ööbimispaigast 17 km kaugusel mäe otsas asub väike asundus, mis on nimetatud kuulsa Dr David Livingstone’i auks Livingstoniaks. Sinna on võimalik minna nii jalgsi kui autoga. Eurooplannast kämpiomanik küll ütleb, et tema poleks isegi miljoni Euro eest nõus autot juhtima sellist mägiteed mööda, kuid meile piisas üleeilsest jalgsi mäkketõusust ning praegu oleme valmis üritama autoga. Kui oleksime Aafrikasse saabunud eile, oleksime kindlasti Livingstone’i viivast teest saanud tõelise šoki, kuid olles siin juba kogenud nii üht kui teist, jääb vaid üle öelda, et tee on 4WD sõidukitega siiski läbitav. Mäkketõusul on võimalik sõita kiirusega 4 kuni 15 km/h. Mäe otsas külastame Dr Livingstone’ile pühendatud pühakoda, mis kuulub Kesk-Aafrika Presbüterlikku Kirikusse. Jumalateenistused toimuvad siin inglise ja tumbuka keeles. Hetkel teenistust ei toimu, saame näha vaid kirikuhoonet ning ronida kirikutorni.
Võtame suuna lõunasse. Loodus on erakordselt lopsakas ning maa viljakas. Viljakas maa ongi Malawi peamine rikkus ning 90% eksporditulust annabki põllumajandus. Kasvatatakse maisi, tubakat, teed, suhkruroogu, maapähklit, puuvilla, nisu, kohvi, riisi. Meiegi teeme peatuse ühe tubakakasvataja väikefarmis. Tee ääres on näha ka kautšukiistandusi. Osa põllupidajaid saavad illegaalset tulu marihuaana tootmiseks vajaliku tooraine kasvatamisest, kuid see tegevus toimub varjatumalt, mitte lausa autotee veeres.
Õhtu eel jääme peatuma kohta nimega Kande Beach, mis asub mitte kaugel Nkhata Bayst. Väidetavalt leidub Malawi järves rohkem kalaliike kui üheski teises maailma järves, kalaliike on sadu ja pea kõik neist on endeemsed. Värske chambo (tilaapia) on üks siinseid delikatesse. Ometi meil kala osta ei õnnestu, sest kalamahed olevat alles läinud kalale. Võib-olla homme…
Hämaruse saabudes hakkab kergelt sadama, öö hakul sadu järjest tugevneb ja tugevneb.

K 9 jaan: Kande Beach, 22−28 °C, õhurõhk 954 mbar, vihm, eemal äike, kõrgus merepinnast 465−470 m, 108 km

Sajab terve öö nagu oavarrest, alles hommikul 7 paiku hakkab sadu järele andma.
Malawi järv on ilus, sügavuselt maailma kolmas. Rand on liivane, vesi soe ja läbipaistev. Ja ometi lähevad ujuma vaid Uigur ja Jaanus. Milles asi? Väidetavalt on Malawi järve seisva veega osades schistosomiasis-parasiite − ussikesi, kes sisenevad inimkehasse läbi naha, paljunevad ning liiguvad mööda veresooni. Üks meie reisikaaslastest sai selle erakordselt ebameeldiva tõve külge Arktika-Antarktika ekspeditsiooni ajal Lõuna-Ameerikas ning me ei taha sama asjaga asjatult riskida. Loomulikult pole schistosomiasis ainus oht siinkandis. Malawi tervikuna ja eriti järveäärsed piirkonnad on ühed kõige malaariaohtlikumad, seetõttu püüame õhtusel ajal määrida katmata kehaosi Ben’s 100 sääsetõrjevahendiga ning magame moskiitovõrkude all. Ja lisaks tasub teada, et HIV / AIDS on siinkandis üsna levinud, vähemalt 10% 15−49 aasta vanustest inimestest on nakatunud.
Siinkohal, seoses HIVi ja AIDSiga oleks õige hetk teha kõrvalepõige probleemile, millega me pole Malawis küll vahetult kokku puutunud, küll aga kuulnud. Nimelt, siin maal alustavad tüdrukud seksiga väga varajases nooruses. Umbes pooled tüdrukud abielluvad alaealisena, Malawi lõunaosas sageli nooremana kui 15-aastasena. Harvad pole juhused, mil 11- või 12-aastased tüdrukud saavad emaks. Inimõiguste eest võitlejad on pööramas tähelepanu tüdrukute initsiatsioonilaagritele, kus mehed seksivad juba 10-aastaste tüdrukutega, mõnikord ka 6-aastastega.

Meieni jõuab informatsioon, et vihmadest tekkinud tulvaveed on ära viinud silla teelt Nkhaotakota ja Salima vahel. Oleme sunnitud muutma ülehomset marsruuti vastavalt teede läbitavusele. Täna on liiga vara teha kindlaid plaane ülehomseks, sest vihmade tõttu muutub teede olukord pidevalt.
Kalamehed täidavad oma eilse lubaduse, toovad ühe suurema kampango (säga) ja mõned väiksemad chambod. Külas pakutakse müügiks püütoneid, mis oli hea müügiartikkel hiljutisel ajal, mil siin oli teid ehitamas hulk hiinlasi. Kohalikud mustanahalised püütoniliha toiduks ei tarvita, meie ka mitte. Ja nii jäävadki püütonid ootama hiinlastest ostjaid, keda aga ei pruugi lähiajal tulla.

N 10 jaan: Kande – Kamphambale – Nkhotakota – Malawi järv, 25−31 °C, vihm, kõrgus merepinnast 470 m, õhurõhk 953−956 mbar, 158 km

Raamatute lugemiseks jääb reisil vähe aega, kuid vahel suudame ikka leida selleks kas pool tundi või terve tunni. Vahetame omavahel päevakajalist kirjandust: Angelo Del Boca “The Negus. The Life and Death of the Last King of Kings”, Mike Horni “Null-laiuskraad”, Lonely Planeti “Africa”…

Vabandage kui järgnevad väljaütlemised on liiga subjektiivsed, kuid vaatamata paari päeva tagusele nõia positiivsele ennustusele meie Aafrika-reisi kordamineku osas, ütleb mu sisehääl hoopis midagi muud. Ma ei usu, et veebruaris-märtsis läheb Kongo ja Mauritaania vahel kõik plaanipäraselt ja hästi. Kindlasti juhtub midagi halba…! Samas oleksin erakordselt rõõmus, kui nõia ettekuulutused läheksid täide ja mu kõhklused osutuksid põhjendamatuteks.

R 11 jaan: Malawi järv – Nkhotakota – Mbobo – Ntchisi – Lilongwe, 22−28 °C, vihm, kõrgus merepinnast 470−1340 m, õhurõhk 862−955 mbar, päikeseloojang 18:19, 192 km

Täna ongi see päev, mil peame tulvavee purustatud silla tõttu valima kõrvalise tee. Külamehed küll ei soovita seda teed, see pidavat olema vihmaperioodil väga porine ja suures osas läbimatu, aga me üritame siiski. Saame positiivse üllatuse osaliseks, asi on küll hull, aga mitte nii hull, kui väitsid külamehed. Aafrikas oleme juba jõudnud harjuda väga raskete teeoludega. Liiklust pole ja ümberkaudsed maastikud on imelised. Ühes külas pakutakse müügiks grillitud lendsipelgaid, mis on üks siinseid delikatesse. Reisikaaslaste hinnangutest jäävad kõlama “kreemjas” ja “maitsvamad kui skorpionid”. (Kunagi olen Pekingis ka ise friteeritud skorpione söönud, aga see kogemus jääb kaugesse minevikku ning ei suuda meenutada maitset.) Nälja peletamiseks ostame ka mõned banaanid. Äramärkimist väärib nende hind − 10 kwacha eest saab 3 magusat Lady Finger banaani, ehk teisiti väljendudes − 1 USA dollari eest saaks enam kui 100 banaani. See on võõramaalastelt esmalt küsitud hind, mis tähendab, et kui oleks tahtmist kaubelda, langeks küsitud rahasumma ilmselt veelgi poole võrra. Kuid siinkohal meil kauplemissoovi ei teki.

L 12 jaan: Lilongwe – Nathenje – Dedza – Chentcherere kaljumaalingud – sisnemine Mosambiiki – Ulongwe – Vila Mouzinho – Tete, 19−25 °C, vihm, õhurõhk 836−990 mbar, kõrgus merepinnast 138−1680 m, läbisõit 388 km

AfricaMalawiRoadVõtame suuna Mosambiigi suunas, kuid enne riigipiiri ületamist tahame üle vaadata Mwana wa Chentcherere II eelajaloolised kaljumaalingud, mis asuvad umbes 1680 m kõrgusel kusagil Kaphuka ja Dedza vahel. Sinna viib savine pinnasetee, mis pidevate vihmade tõttu on muutunud pehmeks. Esimesed kilomeetrid lähevad libedalt selle sõna nii kaudses kui otseses tähenduses. Järjest rohkem vajuvad rattad savipinnasesse. Teatud kiirust säilitades suudavad 4WD maasturid siiski porist läbi murda. Kuid siis, meie ees on põhja peale kinni jäänud üks veoauto, mida hulk mehi püüab porist välja tõugata (pildil vasakul). See tundub olevat lootusetu ettevõtmine. 005 ERP on sunnitud hoo maha võtma. Teosammul sõites on pea võimatu libedal teel püsida, kaldume järjest enam kraavi poole. Kuid Uiguril õnnestub SILK 1ga sõita kindlamate pinnale. Ja nüüd läheb tarvis SILK 1 vintsi, selle abiga suudetakse kohalik auto porist välja sikutada. Veel pool tundi poris müttamist ja olemegi lähenemas kuulsatele kaljumaalingutele. Jääb veel ronida sadakond meetrit, kuid vahepeal on vallandunud troopiline vihmasadu. Autost väljudes oleksime loetud sekunditega täiesti läbimärjad. Ootame, kuid sadu ei anna järele. Tiinaga otsustame siiski ronida mäenuki juurde, mille õõnsuse varjus on eelajalooline inimene kaljuseinale maalinud-joonistanud mõnikümmend antropomorfset ja muud kujutist. Maalingud on väidetavalt seotud chewa neidude initsiatsiooni riituse ehk chinamwaliga. (Muide, chewad, yaod ja nsengad viivad tütarlaste initsiatsiooni tseremooniaid läbi tänapäevalgi.) Ülejäänud reisiseltskond saab maalingutest ettekujutuse Tiina ja minu kirjelduste kaudu. Kusagil läheduses peaksid asuma veel Chongoni eelajaloolised kaljumaalingud, kuid arvestades kogetud teeolusid ning koerailma, loobume nende otsingutest.
Ületame Malawi-Mosambiigi piiri. Liiklus jääb endiselt vasakpoolseks. Eesti Välisministeeriumi koduleht teatab: “Mosambiiki reisimine on üldjuhul probleemitu. Aeg-ajalt võib esineda rahvarahutusi, mis võivad puhkeda ootamatult ning kanduda lühikese aja jooksul ühest piirkonnast teise. Riigis võib esineda ka terrorismioht. /…/ Vihmaperioodil jaanuarist märtsini võib esineda üleujutusi. Täpsema ülevaate saamiseks ilmastikuoludest jälgige kohaliku ilmateenistuse teadaandeid ja hoiatusi.”
Sõidame üle Zambezi jõe ning jääme ööbima Tetesse.

P 13 jaan: Tete – Changara – sisenemine Zimbabwesse – Nyamapanda – Kotwa, 24−28 °C, vihm, õhurõhk 924−992 mbar, kõrgus merepinnast 138−735 m, päikesetõus 5:27, läbisõit 164 km

Öösel avanevad taevaluugid täielikult, väljend “sajab nagu oavarrest” ei sobi selle kohta üldse, sobivam oleks “nagu tuhandest tuletõrjevoolikust”. Eile poolest saati savikihiga kattunud autod saavad peaaegu puhtaks.
Vihmaperioodi tõttu on loodus lopsakas, silma jäävad rohelise erinevad toonid. Tee ääres on taas palju ahvileivapuid (lad k Adansonia). See puu pakub üht-teist ka ahvi sugulase − inimese − toidulauale. Nimelt siinkandi elanikud söövad baobabi lehti hautatult. Need pidavat sisaldama ka hiniini, mis teatavasti on tõhus vahend vivax-malaaria vastu. Süüakse ka baobabi vilju, mis on hapukas-jahuse maitsega. Sellega veel asi ei piirdu, baobabi koor aitab kõhulahtisuse vastu. Ja siinsamas kõrval kasvavad marula-puud (lad k Sclerocarya birrea), mille viljadest valmistatakse Aafrika päritolu kuulsat Amarula likööri, mille pudelisildil on kujutatud elevanti. Muide, elevandid armastavad süüa marula vilju, nende kõhus algab fermenteerumisprotsess ning selle tulemusena tekib lahja alkohol. Väidetavalt jäävad elevandid sellest kergelt purju.
Külastame ühte manyangwe hõimu küla, mis on üpris primitiivne. Onnid on ehitatud puulattidest, mille vahele on mätsitud savi, katused on roost. Külapreester tutvustab meile oma elamist, tal on 5 naist, igaühega neist 1 laps, kokku 11-liikmeline suurpere.

Kuigi eelmise aasta Human Development Indexi järgi paikneb Mosambiik maailma riikide hulgas 185. ehk eelviimasel kohal ja statistiliste näitajate järgi peaks olema üks “õudusunenägu”, jätavad meile läbitud piirkonnad vaatamata suhtelisele vaesusele üsna sümpaatse mulje.

Ületame Mosambiigi-Zimbabwe riigipiiri ning siseneme maale, mida lapsepõlvest ja noorusajast mäletan Lõuna-Rodeesia või lihtsalt Rodeesia nime all. Liiklus on endiselt vasakpoolne. Eesti Välisministeeriumi koduleht hoiatab: “Zimbabwes esineb koolerat. Jaanuarist märtsini kestev vihmaperiood aitab kaasa koolera epideemia levikule. Meditsiinilise abi saamise võimalused on piiratud. /…/ Elektri-, vee-, telefoni- ja meditsiiniteenuste saamine ei ole kogu riigis tagatud. Kandke alati kaasas isikuttõendavat dokumenti. Sõjaväeobjektide, valitsusasutuste, lennujaamade, saatkondade ja ametnike pildistamine on keelatud. Narkootikumide omamise eest on ette nähtud karmid karistused. Ärge kandke kaasas väärismetalle ilma nende päritolu tõendavate dokumentideta.” Muide, koolera-hoiatused on ülisuurelt nähtaval ka Zimbabwe piiripunktis. Ja jälle üritavad rahavahetajad meid tüssata. Sel korral ei lähe nende kaval plaan läbi.

Kui eespool oli juttu baobabist ja marula-puudest, siis nüüd on siin-seal on näha ka mahagoni- (lad k Swietenia mahagoni) ja tiikpuid (lad k Tectona grandis), millest saadakse sisekujunduses ja mööblitööstuses väga hinnatud puitu.

Vaid vähestes kohtades meie senisel reisil on elektriga varustatus olnud ööpäevaringne. Siin, Kotwa külas, kuhu jääme ööbima, on lubatud elektrit õhtul kella kuuest üheteistkümneni. Eks näis.

E 14 jaan: Kotwa – Suswe – Harare, 19−23 °C, õhurõhk 845−926 mbar, kõrgus merepinnast 750−1530 m, vihm, põhja- ja kirdetuul 8 m/sek, suhteline õhuniiskus 78−94%, päikeseloojang 18:37, läbisõit 218 km

AfricaZimbabweRainySeasonTeekond pealinna poole kulgeb läbi kaunite pinnavormidega maastiku. Maapinnalt kerkivad  sajakonna meetri kõrgused ümarad graniitkaljud. Ühel sellisel kaljul asuvad Mutoko varemed (XIV saj). Pöörame maanteelt kõrvale, sõidame läbi väikese jõe (pildil) ning ronime kalju otsa. Mutokost on säilinud valitseja koobas ja mõned müürid. Sõites tagasi maantee poole, vajuvad 005 ERP rattad vähemalt poolest saati märja savise liiva sisse. Panen sisse aeglusti, proovin liikuda edasi, siis tagasi, kuid Land Cruiser on lootusetult põhja peal kinni. Kui üleeile aitas SILK 1 vintsi abil porist välja ühe kohaliku auto, siis nüüd ei pääse vintsi abita liikuma 005 ERP.
Hilisel pärastlõunal jõuame Hararesse (shona k ‘see, kes ei maga’,
kohalikus slängis Halemu, aastani 1982 ametlikult Salisbury). See on tõeline city. Peale Djiboutist lahkumist oleme ligi poolteist kuud veetnud telkides, tagasihoidlikes lodge’ides, odavates hotellides, niisketes oludes. Nüüd, pealinnas, jääme üheks ööks hotelli “Meikles”, mida peetakse Zimbabwe, aga võib-olla isegi kogu Aafrika parimaks hotelliks. Üle pika aja saame sauna ja basseini ujuma. Meie metsistunud väljanägemine ja matkarõivad on küll vastuolus hotelli restorani luksusliku interjööri ning kergelt dekadentliku atmosfääriga, kuid see ei takista nautimast tõeliselt maitsvaid roogasid.

Meie passides puuduvad endiselt Angola viisad. Saame teate, et seoses viisade taotlemisega veerevad ikka ja jälle ette kõikvõimalikud bürokraatlikud takistused. Kord pole taotluse esitamiseks õige aeg, teinekord on esitatud dokument aegunud, siis jällegi puudub mingil dokumendil vajalik tempel jne. Notariaalselt kinnitatud ning portugali keelde tõlgitud väljavõtteid karistusregistrist (nägime nende saamiseks nii palju vaeva) pole aga tarvis, sest 2 nädalat tagasi, alates 1. jaanuarist 2013 hakkasid Angola saatkondades kehtima uued nõuded. Loodame muidugi parimat, ent igaks juhuks heidan veel kord pilgu Aafrika kaardile − mis ootab meid ees, kui me viisasid Angolasse sissesõiduks ei saagi? Angolast möödumine meritsi on pea võimatu, sest teadaolevalt puudub laevaühendus Namiibia ja Kongo Demokraatliku Vabariigi vahel. Või mööduda Angolast maad mööda ida poolt läbi Zambia? Ei tohiks ju Zambia viisa hankimine olla sedavõrd keeruline. Jah, aga… see tähendaks neljakohalist arvu lisakilomeetreid mööda Kesk-Aafrika džungleid ning mahajäämist reisigraafikust vähemalt nädala võrra. Pealegi, läbida ilma teejuhita suur osa Kongo DVst, teadmata kuivõrd sealsed teed on vihmaperioodil üldse läbitavad − see väljavaade pole kuigi meelitav.
Ega’s lood Maliga pole paremad. Meil on küll olemas Mali viisad, kuid rahvusvahelised uudistekanalid edastavad juba mõnda aega teateid, et Prantsuse armee pommitab Malit, eriti Bamakosse viivaid teid, takistamaks mässuliste jõudmist pealinna. Ja meie teekond peaks kulgema just jäbi Bamako. Praegu on liiga vara vastu võtta mingeid otsuseid, ootame, ehk situatsioon muutub.

T 15 jaan: Harare – Chivhu – Masvingo – Great Zimbabwe / Mutirikwi (Mutirikwe) järv, päikesetõus 5:33, 20−28 °C, suhteline õhuniiskus 83%, vihm, põhja-kirdetuul 8 m/sek, õhurõhk 849−889 mbar, kõrgus merepinnast 1175−1500 m, läbisõit 326 km

AfricaShonaWomanKes moodustavad Zimbabwe elanikkonna? Shonasid (pildil vasakul) on ligi 80% rahvastikust, ndebelesid on 15–16%, peamiselt Bulawayo ja Victoria joa piirkonnas. Nende kahe hõimu vahel on ammustest aegadest kerge vaen ja rivaalitsemine. Oma arvukuse tõttu on shonad valitseval positsioonil. Vastavalt kahele erinevale hõimule kõneldakse lisaks inglise keelele riigis kahte kohalikku − shona ja sindebele (ehk põhja-ndebele) keelt. Shona-keelseid sõnu on lihtsam meelde jätta, kuna nende hääldamisega ei teki erilisi probleeme: makadii? (‘kuidas käsi käib?’), ndatenda (‘tänan’), mangwanani (‘tere hommikust’). Eriti lihtne on meelde jätta uuemaid sõnu, mis on mõjutusi saanud inglise keelest: boyz (‘poiss’), taimi (‘aeg’), coldaz (‘külm’) jne. Sindebele häälduse teeb meie jaoks komplitseeritumaks asjaolu, et selles − nagu ka suulu keeles − on kasutusel 3 nõnda-nimetatud imihäälikut, mida tähistatakse ladina tähtedega: C, X ja Q. Neist viimane häälik meenutab heli, mis tekib korgi eemaldamisel pudelilt.

Õhtu eel jõuame kohta, mida nimetatakse Great Zimbabwe. See on tõeline üllatus, poleks osanud oodata troopilisest Aafrikast sellist mastaapset kivist linnust (XI−XV saj). Nüüd hakkab kohale jõudma, miks nimetatakse Zimbabwet (shona k karanga dialektis ‘suured kivimajad’: dzimba = ‘majad’, mabwe = ‘kivid’; teise tõlgenduse kohaselt shona k zezuru dialektis dzimba-hwe = ‘auväärsed majad’) Zimbabweks. Oletuste kohaselt elas siin hiilgeaegadel (ca 1200−1500) üle 10 000, võib-olla koguni 18 000 inimest ning siit valitseti väga suurt Lõuna-Aafrika piirkonda − Zimbabwe Kuningriiki. Impeeriumi taset näitab ainuüksi fakt, et kaubavahetust peeti koguni Hiinaga. Kes rajasid Suur-Zimbabwe? See küsimus on üles kütnud kirgi nii teaduslik-arheoloogilisel kui ka ideoloogilis-poliitilisel pinnal. Tänapäeval usub enamik uurijaid, et suurejoonelise keskuse rajajateks olid bantu rahvaste hulka kuuluvate shonade esivanemad, sageli seostatakse Suur-Zimbabwe tsivilisatsiooni karanga hõimuga. Kuid 1960−1970ndate aastate Rodeesia ametlik ideoloogia ei lubanud seostada Great Zimbabwet mustanahaliste aafriklastega. Ka täna eksisteerib hüpotees, mis näeb linnuse tõenäoliste ehitajatena lembasid, rahvast, kel pidavat olema semiidi (juudi või Lõuna-Araabia) juured. Lennukama fantaasiaga mehed on välja pakkunud hüpoteese seostest legendaarse Seeba kuningannaga.

Jääme ööbima telkidesse Suur-Zimbabwe varemete vahetusse lähedusse.

AfricaZimbabweMonkeyTiinaK 16 jaan: Great Zimbabwe / Mutirikwi järv – Masvingo – Mandamabgwe – Shurugwi – Gweru – Gweru jõgi, 20−24 °C, vihm, õhurõhk 860−892 mbar, kõrgus merepinnast 1100−1450 m, läbisõit 205 km

Hommikul ajavad meid üles ahvid. Nad hüppavad puu otsast autotelgi katusele. Mitukümmend pärdikut piirab meid sisse hommikusöögi ajal. Nad on väga julged (pildil vasakul) ja mõneti isegi agressiivsed, tulevad ja haaravad leiba suisa käest.
Jalutame ühte shonade külasse. Onnid on ringikujulise põhiplaaniga, roost katustega, nagu mitmel pool mujalgi Aafrikas. On küll hommik, aga muusika ja tantsu ajaks pole see aeg liiga varajane. Kaks trummimeest, 3–4 lauljat ja 2 tantsijannat on väga atraktiivsed. Riietus on pisut kummaline − loomanahad kombineerituna varbrikus toodetud T-särkidega. Sõlmime nendega põhimõttelise eel-kokkuleppe, et nad tuleksid esinema 2015. aasta mais festivalile “Orient”. Eks näe, kas see idee ka teostub.*

AfricaZimbabweLionUigurVihmaperiood on oma nime vääriline. Alates 22. detsembrist pole olnud ühtki vihmavaba päeva, mis tähendab, et sajab juba 26ndat päeva!
Jääme telkima Gweru linna lähedal asuvasse lõvide rehabilitatsioonikeskusesse. Jalutades näeme kaelkirjakuid ja sebrasid. Päris eriline kogemus on jalutada ringi koos 6 kuu vanuste lõvidega. Nad on sõbralikud, lasevad end silitada (pildil vasakul). Ka mina ei suutnud end tagasi hoida kiusatusest suhelda noorte lõvidega lähemalt. Kuid “suuri kasse” ei maksa siiski liialt usaldada, rehabilitatsioonikeskuse omaniku vasakust käest on alles vaid õlavarre ülemine osa. Ka tema üritas kord oma hoolealusele pai teha.
Elevante pole siinkandis palju. Tahaksin siinkohal selle kohta lisada kommentaari. Kui elevandiluukaubandust hakati keelustama, siis kaugeltki mitte kõik riigid polnud sellega nõus. Näiteks oli vastuväiteid Zimbabwel, Botswanal, Namiibial ja Malawil. Nad väitsid, et nende elevandipopulatsioonid on piisavalt suured. Kui elevantide kaitseks astus välja Keenia eelmine president Daniel Toroitich arap Moi, siis vastassuuna liidriks kujunes Zimbabwe praegune president Robert Gabriel Mugabe. Ta ütles, et “elevandid võtavad palju ruumi ja joovad palju vett; nad peavad hõivatud alade ja toidu eest maksma oma luuga!” Zimbabwe, Botswana ja Namiibia tegidki ettepaneku, et peavad kinni vandliga kaubitsemise keelust, kui neil lubatakse müüa magama pandud ja loomulikku surma surnud elevantide luud. Kompromissiga jäid mõlemad pooled nõusse.

* See idee teostus. Shonade tantsuansambel Swerengoma esines edukalt “Oriendil” aastal 2015.

N 17 jaan: Gweru jõgi, 19 °C, õhurõhk 867 mbar, vihm, kõrgus merepinnast 1363 m

Hiljutine SILK 1-le Tansaanias tehtud pisiremont polnud piisavalt kvaliteetne. Pamper-kängururaud koos vintsi ja lisatuledega ei taha püsida auto küljes. Uigur leiab lähedalasuvast külast keevitaja ning lõunaks ongi auto taas sõidukorras.
Kuna tänaseks päevateekonnaks olime algselt kavandanud umbes 450 km ja praeguseks on tänu autoremondile juba pool valget aega läbi saanud, siis otsustame jääda siiasamasse veel üheks ööks telkima ning hakata liikuma edasi alles homme hommikul vara.
Hilisel pärastlõunal teeme paaritunnise paadisõidu Gweru jõel, mis kuulu järgi pidavat olema üpris kalarikas. Uigur ja Jaanus võtavad kaasa õnged, kuid ükski kala ei jää konksu külge. Seega õhtusöögi menüüsse värske kala ei kuulu.
Enne magamajäämist naudin läbi telgiseina Tõelist Looduse Sümfooniat: teose “partituuri” moodustavad linnulaul, tirtsude sirin, konnade krooksumine, jõe vulin, vihmapiiskade pladin ja tuule sahin, eemalt lisanduvad aeg-ajalt lõvide möirged ning madal kõuemürin.

R 18 jaan: Gweru jõgi – Bulawayo – Gwayi River, 21−24 °C, õhurõhk 856−883 mbar, vihm, äike, kõrgus merepinnast 1145−1448 m, läbisõit 447 km

Pole juba pea terve nädal sattunud e-levisse. Kuigi paar rida üleval pool on kirjas kuupäev 18. jaanuar, kirjutan seda blogi tegelikult 24. jaanuaril. Püüan mälu järgi taastada nädala olulisemad sündmused ja muljed ning need järgnevalt kirja panna. Loodetavasti blogilugejad andestavad mõningase pealiskaudsuse ja kiiruga tehtud ülestähendustega kaasnevad võimalikud ebatäpsused.

Lükkame hommikuse väljasõidu 2 tunni võrra edasi ning üritame läbi pilve paistva päikese käes kuivatada öösel märgunud telke, magamiskotte ja riideid.
Tee kvaliteet on hea ja liiklus peaaegu olematu, mistõttu lähevad kilomeetrid eeldatust kiiremini. Ent äkki peatab meid politsei. Selgub, et Land Cruiseritel puuduvad esiosas valged ja tagaosas punased reflektorid. Püüame küll seletada, et Toyota maasturid vastavad igasugustele rahvusvahelistele standarditele, esi- ja tagatuled täidavad ühtlasi reflektori funktsioone ning erinevalt siinsest tavast sõidame ka päeval sisselülitatud tuledega, olles seega hästi nähtavad. Aga selgitustest ei piisa, oleksime autokerele ikkagi pidanud kleepima reflektor-kleepsud. Kummagi auto eest tuleb maksta 20 USA “dhombi” (nii kutsutakse slängis dollareid) suurune trahv ja sellest ei pääse. Midagi tobedamat on raske välja mõelda.

Teeme vahepeatuse hüäänkoerte (lad k Lycaon pictus) kaitsealal / rehabilitatsioonikeskuses. Neid loomi oli Aafrikas kunagi väga palju ja nende levikuala lai. Tänapäeval elavad nad väga piiratud aladel ning nende koguarv olevat vaid 5000 kandis. Inglise keeles tuntakse hüäänkoera paljude nimede all, levinuim on siinkandis painted dog (‘maalitud koer’), kuid aegajalt räägitakse ka aafrika metsikust koerast, aafrika jahikoerast, maalitud hundist, maalitud jahikoerast, kirjust koerast jne. Kirju on see loom tõepoolest, justkui pintsliga oleks kehapinnale kantud pruune, musti ja valgeid värvilaike.

L 19 jaan: Gwayi River – Hwange – Victoria Falls – Victoria (Mosi-oa-Tunya) juga, 24−31 °C, õhurõhk 890−900 mbar, vihm, äike, kõrgus merepinnast 680−1075 m, päikeseloojang 18:59, läbisõit 206 km

Hommikul äratavad meid kümmekond paaviani, kes jooksevad mööda onni katust ning teevad põrgulärmi. Need tunduvad olevat seninähtud paavianidest suuremad. Arvatavasti on tegemist karupaavianidega (ingl k chacma baboon, lad k Papio ursinus).
AfricaVictoriaFallsVõtame suuna loodesse, kuulsa Victoria joa (pildil vasakul) poole. See on hiigelkosk Zambezi jõel Zambia ja Zimbabwe piiril. Esimese eurooplasena nägi juga ilmselt šoti misjonär ja maadeavastaja David Livingstone, kes nimetas selle kuninganna Victoria auks Victoria Falls. Kuigi juga pole maailmas kõrgeim ega ka mitte kõige laiem, on ta suurim langeva veeseina pinna poolest. Selle laiuseks on tavaliselt 1708 m, suurvee ajal isegi paarisaja meetri võrra laiem, ja suurimaks kõrguseks 108 m. Keskmiselt langeb igas sekundis kosest alla üle 1088 m³ vett, madalvee ajal muidugi kordades vähem, aga suurimaks veehulgaks on mõõdetud 7079 m³/s. Veepritsmed võivad tõusta poole kilomeetri kõrgusele ning olenevalt ilmast võib joa kohal hõljuv veepritsmete pilv olla nähtav kümnete kilomeetrite kauguselt. Küllap tuleneb sellest ka joa kohalik nimi Mosi-oa-Tunya (tokaleya tonga keeles ‘mürisev suits’). Täna veepilv ilmselt poole kilomeetri kõrgusele ei küündi, kuid igatahes on kogu kose ümbrus veepritsmeid täis, õhk on lausa “paks”. Tundub, et tegemist on paduvihmaga, tegelikult langeb maa peale tagasi kosest õhku paiskunud vesi. Meil on kaasas vihmajoped või -kiled, üritame nendega eelkõige kaitsta vee ja niiskuse eest dokumente ning foto- ja videokaameraid. See ei õnnestu kuigivõrd. Kui ikka vett nagu ämbriga pähe valatakse… Pildistamine on komplitseeritud, objektiiv kattub hetkega veepritsmetega. Parimal juhul on ehk mõni üksik foto enam-vähem kasutamiskõlblik. Oleme aluspesuni läbimärjad. Kuid vaatamata ebamugavustele on vaatepilt äärmiselt elamuslik ja igati võimas. Taevast langev veemass vaid võimendab muljet looduse väest. Jõeäärne “vihmamets”, mis koosneb peamiselt mopaani- (lad k Colophospermum mopane), tiigi- (Tectona grandis) ja miombopuudest (Brachystegia), veepuuduse üle kurta ei saa.
On märkimsväärne, et erinevalt näiteks Niagarast pole Victoria joa ümber tunglemas tuhandeid turiste, vähemalt mitte täna. Läbinud mõne kilomeetri pikkuse jalgraja, näeme peale oma reisiseltskonna vaid 7 inimest, kes näivad olevat zambialased või zimbabwelased. Kokkuvõtteks jääb üle tõdeda, et Victoria juga on Kilimanjaro kõrval vaieldamatult üks African Roundi seniseid kõrghetki.

Millalgi 90ndatel aastatel kirjutasin teose orelile ja pealkirjastasin selle “Chant of Lunar Rainbow” ehk “Kuuvikerkaare laul”. Kuigi ma polnud kuuvikerkaart ealeski näinud, visualiseerus see ometi mu vaimusilmas ning inspireeris looma muusikat. Justkui iseenesest hakkasid kõrvus kostma oreli helid. Miks ma sellest praegu räägin? Seepärast, et Victoria juga on üks neid väga väheseid kohti maailmas, kus see nähtus esineb. Kuuvikerkaar on nähtav harva, täiskuu ajal vaid umbes 3 ööl. Kuu ei tohi seejuures olla liiga kõrgel ning nähtavale ilmub vikerkaar kuu asukohale vastaspoolses taevakaares. Kuna öösel on valgust vähe, paistab see inimsilmale valgena, üksnes pika säriajaga tehtud fotodel võib näha vikerkaart värvilisena. Järgmine kord peaks Kuu kerakujulisena ilmuma taevasse 27. jaanuaril, st alles 8 päeva pärast. Seetõttu jääb üle vaid kahetseda, et sedakorda jääb meil kuuvikerkaare fenomen nägemata.

P 20 jaan: Victoria Falls – Zambezi jõgi / Zambia piir – Victoria Falls, 26−30 °C, õhurõhk 900−902 mbar, vihm, äike, kõrgus merepinnast 965−975 m, päikesetõus 5:56, loojang 19:01, läbisõit 68 km

AfricanRoundJaanusRaivo ja Tiina igahommikusest jooksutrennist on tekkinud sõltuvus. Nad ei jäta hommikujooksu vahele isegi siis, kui koht pole selleks kõige sobivam. Nõnda osutan neile täna “turvateenust”, sõites poolavatud uksega autoga jooksjatest paari meetri kaugusel kiirusega 10 km/h. Kui teele peaks ilmuma elevant, lõvi või mõni muu hetkel soovimatu elukas, oleks jooksjatel võimalus kiiresti põgeneda autosse.

Meil õnnestub väljuda Zimbabwe piiridest nõnda, et passidesse ei lööda riigist väljumise templeid. Vastasel juhul ei saaks me enam tagasi tulla Zimbabwesse, sest meie viisad võimaldavad vaid ühekordset sisenemist. Aga miks üldse lahkuda riigist? Sest me tahame minna Victoria joa vahetus läheduses sillale Zambezi jõel ja isegi teisele poole jõge Zambia poolele, kuigi ametlikult on see veel nn eikellegi maa. Sillalt sooritavad Uigur ja Jaanus benji-hüppe 111-meetrisesse sügavikku. Hüpe on vägev, hoopis midagi muud kui Pekkaniska otsast Tallinna Lauluväljakul. Tahaksin ka ise hüpata, kuid peale ühte pool-õnnestunud langevarjuhüpet pool-katkiselt lennukilt Kuubas lubasin ühele väga lähedasele inimesele, et enam ma “selliste” asjadega ei tegele. Ent teatud adrenaliinilaksu saab ka pealtvaataja rollis olles. Muuhulgas olgu öeldud, et vaid veidi enam kui aasta tagasi purunes siinsamas Zambezi jõe sillal kummiköis, kui benji-hüpet oli parajasti sooritamas Austraaliast pärit neiu Erin Langworthy.

AfricaZimbabweMoneyEi tahaks siinkohal hakata pikalt rääkima Zimbabwe majanduse krahhist ja hüperinflatsioonist, mille haripunkt jäi 5 aasta tagusesse aega. Olgu siinkohal lisatud vaid foto aastal 2008 välja antud rahatähest − 20 000 000 000 (kakskümmend triljonit!) Zimbabwe dollarit. Omandan ühe sellise maksevahendi suveniirina, saades seega “triljonäriks” jättes vahele miljonäri ja miljardäri tasemed. Ei tea, kas nüüd on lootust pääseda “Äripäeva” rikaste edetabelisse. Muide, nimetatud rahatäht pole veel kõige suurem, erilise kurioosumina satun nägema 2009. aasta jaanuaris välja antud paberraha, millel ilutseb number 100 000 000 000 ehk sada triljonit. Vaatamata suurtele rahanumbritele asub Zimbabwe väidetavalt maailma vaesemate riikide hulgas kolmandal kohal, meeste eeldatav keskmine eluiga on 37 aastat, naistel 34, üle 20% protsendi elanikkonnast on nakatunud HIVi / AIDSi. See on kurb statistika.

Zimbabwes on toidulaud mõnevõrra muutunud. Endiselt on kõikjal saadaval oad tomatikastmes, kuid vaatamata eespool kirjeldatud statistilisele vaesusele on ulukiliha valik muutunud rikkalikumaks: kudu, impaala, pühvel, eland, siga, samuti pärlkana. Reisikaaslaste hinnangul on krokodillisaba siin maitsvam kui kusagil mujal. Ja midagi erilist − umbes 5 cm pikkused mopani-ussid, mida kohapeal tuntakse ka macimbi nime all. Ehkki nende väljanägemine pole kuigi isuäratav, pidavat need olema hõrgu maitsega.

Õhtul naudime kohalike rahvamuusikute esinemist. Laulu ja tantsu saadavad mitut tüüpi trummid, mõned neist on hiigelsuured. Muusikute esinemisest teen ka audiosalvestuse:

Kui autos oleks veel vaba ruumi, ostaksin kaasa 2 tonga stiilis trummi, kuid kahjuks on meie Land Cruiserid nendetagi pilgeni täis.

E 21 jaan: Victoria Falls – sisenemine Botswanasse – Kasane – laager Chobe jõe ääres, 23−33 °C, õhurõhk 892−904 mbar, vihm, kõrgus merepinnast 963−1060 m, päikesetõus 6:00, läbisõit 107 km

AfricaHipopotamusSiseneme Botswanasse ja jätkame vasakpoolse liiklusega. Eesti Välisministeeriumi koduleht hoiatab: “Kandke endaga alati kaasas isikuttõendavat dokumenti… mitte kanda kaasas suurtes kogustes sularaha. Kõik narkokuriteod on… rangelt karistatavad ja karistusmäärad on pikad. Botswana kinnipidamisasutuste tingimused ei ole võrreldavad Euroopa omadega. /…/ Valitsuse ja sõjaväe hoonete pildistamine on keelatud, samuti on soovitatav luba küsida kohalike elanike pildistamiseks. Malaariasse nakatumise oht on kõrgeim vihmaperioodil oktoobrist aprillini, kuid oht on kõrge ka teistel kuudel. Metsloomade ning kariloomade paljususe tõttu teedel soovitame vältida sõitmist öösel ning olla äärmiselt ettevaatlik ka päevasel ajal.”

Paigaldame oma laagri Kasanesse mitte kaugele Chobe jõest. See on piirkond, kus saavad nurkapidi kokku Botswana, Namiibia, Zimbabwe ja Zambia, ning Angolagi jääb siit vaid sajakonna kilomeetri kaugusele läände. Pimeduse saabumiseni on jäänud veel 4 tundi, kulutame selle aja paadisõiduks mööda Chobo jõge. Jõe teisel kaldal on juba Namiibia, täpsemalt Namiibia “emamaast” kaugele itta väljaulatuv Caprivi Strip. Ilm on paadisõiduks ja ümbruse vaatlemiseks sobiv: +33°, tuulevaikne, päike paistab. Kuid seda ilma ei jätku kauaks, läänetaevas muutub tumesiniseks ning väga selgelt on näha, millise kiirusega läheneb vihmafront. Mõne hetke pärast on pilt järgmine: meil on seljas vihmajoped, püüame kaitsta kaameraid vihma eest, tuule kiirus on äkitselt tõusnud hinnanguliselt 25−32 meetrini sekundis, kõik kinnisidumata asjad on paadis pikali, tuul on viinud lendu nokkmütsid ja muud lenduvad esemed, eemal on näha välgusähvatusi. Kuid tunni aja pärast on jälle kõik pea endine − päike ja tuulevaikus. Nii vees kui kaldal on palju jõehobusid, samuti elevante. Läheneme kaldale ning ühele emasele jõehobule vist tundub, et meie paat võib olla ohtlik tema paarikuusele järglasele. Ta üritab paati korraks rünnata, jookseb valjult häälitsedes meie poole (ülal pildil). On kõhe tunne. Kuid siis ründaja taganeb.

T 22 jaan: laager Chobe jõe ääres – Ngoma Bridge – laager Shorobe lähedal, 23−31 °C, õhurõhk 903−907 mbar, kõrgus merepinnast 925−965 m, läbisõit 283 km

Kasanes täiendame söögi- ja joogivarusid mitmeks päevaks, sest kogu Okavango deltas pole ühtki väikseimatki poodi. Võtame suuna edelasse. Esialgu liigume üpris kiiresti mööda tasast asfaltteed. Kuid edasi… teed kui niisugust enam polegi, sõita tuleb liivas, kus õiget suunda näitavad vaid rattaroopad ja varasemad autojäljed. Ei saa sõita kiiresti, kuid pehmes liivas sõitmine vähemalt ei raputa nii jubedalt nagu Keenia kiviteed ja kiviklibused off-roadid. Seejärel muutub pinnas vesiseks ja poriseks, sageli peame teerajalt kõrvale sõitma, et mitte porisse kinni jääda. Autode originaalvärvi pole peaaegu näha, autod on kaetud tolmu-, savi- ja porikihiga. Mudaseid, vaid 4WDga läbitavaid metsa- ja põlluvaheteid esineb ju Eestiski, ses mõttes pole siin midagi uudset. Vahe seisneb vaid selles, et sääraseid teid mööda me ei sõida pikki distantse 10−12 tundi järjest, näiteks Saaremaalt Võrru.
Kõikjal on näha elevantide hiiglaslikke junne, jalajälgi ja purukstallatud põõsaid. Iga mõne kilomeetri järel ilmub teele kas üksik elevant või elevantide kari. Pole ka ime, sest Botswana selles piirkonnas elab neid umbes 120 tuhat. Sellisel rajal liikumisel järgime kindlaid reegleid. Kui elevandid on ees piisavalt kaugel, peatume ja ootame kuni nad astuvad meie liikumisteelt kõrvale. Kui nad aga ilmuvad äkitselt kusagilt puude ja põõsaste vahelt auto vahetusse lähedusse, vajutame vaid gaasipedaali, sest metsikute elevantide rünnakud autode vastu pole välistatud.* Lisaks elevantidele on tee ääres pühvlid, sebrad, kaelkirjakud, mitut liiki antiloobid… Oleme oma African Roundi ekspeditsiooni jooksul läbinud mitmeid kuulsaid rahvusparke − Serengeti, Maasai Mara jt. Neil kõigil on turismi mekk man, tuleb läbida pargi värav, tasuda sisenemise maks, kõikjal on näha safariautosid ja kaameratega turiste. Aga siin, me pole rahvuspargi territooriumil, ent loomi on näha kordades rohkem. See kõik on päris… Hilisõhtul kostavad tirtsude siristamisest läbi imelised häälitsused.
Tänane päev on eriline − POLE SADANUD TILKAGI VIHMA! Alates 22. detsembrist kuni eilseni on sadanud absoluutselt iga päev, vahel rohkem, vahel vähem. Kuid täna − esimene vihmavaba päev täpselt kuu aja järel. Kas lõpuks ometi hakkab vihmaperiood läbi saama?

* Botswanas probleeme elevantidega ei tekkinud, kuid aasta hiljem “African Roundi” “sabaotsas” Lõuna-Aafrikas ei aita ka ülalnimetatud reeglite järgimine. Näeme tõsist vaeva, et põgeneda meid ründava ja taga ajava vihase suure isase elevandi eest. (kommentaar lisatud 25.02.14)

K 23 jaan: laager Shorobe lähedal – Okavango delta / Moremi, 21−33 °C, õhurõhk 905−909 mbar, kõrgus merepinnast 925−985 m, läbisõit 129 km

Hommikul ärgates näeme, et meie telkide ümbrus on täis leopardijälgi. Selgub, et meie teejuht kohtuski öösel pissile minnes emase leopardiga. Õnneks piirdus kohtumine vaid üksteise silmitsemisega mõnemeetriselt distantsilt, ei midagi enamat.
Kirjeldades kohtumist leopardiga, pöördub teejuht mu poole ikka sõnadega “Mister Peeter” ja “sir”. Siin keset metsikut loodust telkide vahel kõlavad need tiitlid iseäranis formaalselt. Tunnen end veidi kohmetult, sest oleme jõudnud teejuhiga juba piisavalt sõbruneda. Meie vahel leiab aset järgmine lühike vestlus. “Please don’t call me Mister Peeter nor sir, just say Peeter. Do you understand?” Ja vastus kõlab: “Yes, sir!

Võtame suuna Okavango delta poole. Teed on parajasti ületamas kilpkonn, kilbimustri tõttu nimetatakse siinkandis seda liiki leopard-kilpkonnaks. Et edasi sõita, peame ta teelt ära tõstma. Seejärel näeme hüäänkoerte karja. Nad on maha murdnud mingi saaklooma, ilmselt antiloobi. Breakfast on parajasti jõudmas lõppfaasi, alles on veel kaks verist kintsu.

Okavango soo on suur sisemaa delta. See moodustub Okavango jõe veest, mis voolab Kalahari äravooluta valgalale. Kunagi oli see piirkond osa iidsest Makgadikgadi järvest, mis kuivas ja täitus liivaga varases holotseenis umbes 10 000 aastat tagasi. Okavango jõgi tekitab hooajalisi üleujutusi, tuues suvist (jaanuar-veebruar) vihmavett Angola mägialadelt. Igal aastal voolab siia ca 11 km³ ehk 11 triljonit liitrit vett. Kõrge temperatuuri tõttu on auramine suur ning veetase on pidevas muutumises. Märkimisväärse osa veest “joovad” ära taimed. Kuna sool ei aurustu, siis piirkonna vesi on erakordselt soolane ning paljudele veeloomadele sobimatu elukeskkond. Aastane sademetehulk piirkonnas on keskmiselt 450 mm, enamik sellest sajab detsembrist märtsini tugevate pärastlõunaste äikesevihmadena. Detsembrist veebruarini on väga niiske ja päevased temperatuurid võivad tõusta kuni 40 °C, ka ööd on soojad.

AfricanRoundWaterTahaksime täna laagrisse jääda Moremisse. Teekonna teine pool kulgeb praktiliselt soos (pildil vasakul), iga sajakonna meetri järel peavad maasturid “sukelduma” kas madalamasse või sügavamasse vette. Raskemaks katsumuseks osutuvad need teelõigud, kus tuleb 100−200 m sõita vees, mis ulatub üle kapoti serva. Ühe sellise lombi läbimisel jääb kapotile pidama kala, viskleb seal umbes minuti ning prantsatab siis tagasi vette. Jääb vaid üle olla tänulik Raido Rüütlile, kes kunagi soovitas viia Land Cruiserite sildade tuulutusavad kõrgemale. Kui me poleks seda teinud, oleks juba ammu tunginud vesi tuulutusavadest sisse. Kuid meie sõidukid pole siiski amfiibautod − peale ühe järjekordse lombi läbimist “läheb lolliks” 005 ERPi pardakompuuter. Peale mõlema aku miinusjuhtmete lahtiühendamist saame auto taas normaalsesse sõidukorda. Selline maal ja vees kulgemine võtab palju aega, viimase 55 km läbimine võtab aega üle 5 tunni. Ja kütust kulub oi-oi kui palju, vähemalt 2 korda rohkem kui tavalisel kuival pinnaseteel sõites.

Okavango deltas ja selle ümbruses elab 5 etnilist gruppi, igaühel oma identiteet ja keel. Need on hambukushu (samuti tuntud kui mbukushu, mabukuschu, haghuva), dceriku (dxeriku, diriku, gceriku, giriku), wayeyi (bayei, bayeyi, yei), bugakhwe (kxoe, khwe, kwengo, barakwena, g/anda) ja ||anikhwe (gxanekwe, //tanekwe, “jõe bushmanid”, “soo bushmanid”, g//ani, //ani)* hõimud. Hambukushud, dcerikud ja wayeyid kuuluvad bantude hulka ja tegelevad traditsiooniliselt hirsi ja sorgo kasvatamise, kalapüügi, jahi ja korilusega, samuti karjakasvatusega. Bugakhwed ja ||anikhwed on bushmanid, nemad on kala- ja jahimehed ning korilased. Viimase 20 aasta jooksul on suur osa delta elanikest asunud elama Mauni linna.

Hilisel pärastlõunal teeme delta kitsastes kanalites mõnetunnise ringsõidu väikese paadiga.

* Ebatavalised kirjamärgid hõimunimedes pole näpukad, need tähistavad Aafrika lõunaosa keeltele iseloomulikke imihäälikuid.

N 24 jaan: Okavango delta / Moremi – Shorobe – Maun, 21−33 °C, õhurõhk 903−908 mbar, kõrgus merepinnast 955−1000 m, läbisõit 183 km

Palava ilma tõttu jõime eile õhtul üsna palju, mistõttu öösel tekib vajadus telgist väljumiseks. See aga osutub problemaatiliseks, sest leiame laagriplatsil jalutamas elevandiema koos kahe beebiga. Vaid veidi eemal häälitsevad hüäänid. Ja siinsamas autode ja telkide vahel söövad rohtu jõehobud. Õnneks elevandid peagi lahkuvad. Ent jõehobudel ei paista lahkumisplaane olevat. Peale mõningat kannatamist tuleb siiski telgist väljuda ja loota, et jõehobudega kokkupõrget ei teki. /…/ Ei tekkinud!
Eilne ja tänane sõit võtab eeldatust sedavõrd enam kütust, et nüüdseks on selge, olemasoleva diislivaruga me kindlasti ei jõua lähima tanklani Mauni. Eriti kiiresti tühjeneb SILK 1 kütusepaak. Kohalik paadimees nõustub müüma 10 liitrit diislikütust, mille valame SILK 1 paaki. Sellega saame välja deltast, ent sellest ei piisa ikkagi tanklani jõudmiseks. Rasketes oludes on inimesed tavaliselt abivalmid, delta piiril nõustub üks autojuht meile loovutama oma varukanistritäie kütust. 20 liitri eest maksame küll päris kõrget hinda − 250 pulat, kuid oleme sellega päästetud.
Jõudes Mauni avastan, et 005 ERPi esiosast on lahti murdunud numbrimärk koos alusega. Küllap vesi, muda, liiv, roog või oksad murdsid selle küljest. Riigipiiridest me registreerimisnumbrita arvatavasti üle ei pääseks. Niisiis Maunis võtame asjatoimetused ette tähtsuse järjekorras: vahetame dollareid puladeks, täidame kütusepaagid, laseme valmistada kaks uut 005 ERP numbrimärki* (igaks juhuks ühe tagavaraks), täiendame vee- ja toiduvarusid.
Ja muide, täna, 24. jaanuaril tähistavad Sunni muslimid Prohvet Muhammadi sünnipäeva (Koraani-araabia k ‎ مَولِد النَّبِي, mawlidu n-nabiyyi). Meie kalendri suhtes on see liikuv püha, mis jääb islamikalendri 3. kuu Rabi’ al-awwali 12. päevale. Ei tea, kas Muhammadi sünnipäeval selles asjas ka mingi roll on, aga meieni jõuab kauaoodatud õnnis teade, et Angola Saatkond Stockholmis on väljastanud meile Angolasse sisenemiseks viisad, mis olid pikka aega küsimärgi all.

* Botswanas valmistatud numbrimärgid on plastmassist ning paari sentimeetri võrra lühemad Euroopa standardist. Igatahes ületasime selle numbrimärgiga 10 riigipiiri Aafrikas ja 6 riigipiiri Euroopas ning kordagi ei pööranud ükski piiriametnik sellele tähelepanu. Standardile vastava numbrimärgi puudumine auto esiosast osutus tõsiseks takistuseks Eesti Vabariigi (!) piiril.

R 25 jaan: Maun – Crocodile Camp – Maun, 25−40 °C, pilvitu, õhurõhk 909 mbar, kõrgus merepinnast 938 m, läbisõit 94 km

Sõidame Mauni lähedal asuvasse krokodillifarmi. Selgub, et 2 kuud tagasi lõpetati siin krokodillide kasvatamine ning ühtki hambulist elukat enam pole. Kuhu nad viidi, mis neist sai? Jääbki selgusetuks.
Mauni tagasi sõites aitame välja tõugata pehmesse mudasse kinnijäänud maasturi ja samuti autohaagise.

Autota ringi liikuda on piinarikas, päike on keskpäeval peaaegu seniidis ja alates lõunatundisest kuni varajase õhtupoolikuni küündivad temperatuurimaksimumid 40 soojakraadini.

AfricaBirdsSongJuba mitmendat päeva kummitab lühike viisijupp, mis saadab meid kõikjal. Eestimaa tuvidest veidi erinevad punaste silmadega kohalikud tuvid muudkui kordavad ja kordavad tundide kaupa oma laulu. Püüan selle kirja panna “inimeste noodikirjas” (vasakul). Tundub, et noodistatud fraas pole siiski kõigile isenditele kohustuslik, mõne tuvi laul erineb kirjapandust kas helikõrguste, rütmi või tempo poolest.

L 26 jaan: Maun – Toteng – Bothatogo – Kuke – D’Kar – Ghanzi, 25−40 °C, pilvitu, õhurõhk 887−909 mbar, kõrgus merepinnast 934−1145 m, läbisõit 307 km

Täna möödub täpselt 2 kuud päevast, mil lahkusime Eestist. Alles 62 päeva reisil, kuid on tunne, et möödunud on juba terve igavik. Nii palju muljeid, elamusi, kohtumisi, infot.

Jõuame Kalahari (kgalagadi − tswana k ‘veeta paik’) kõrbesse, mis tegelikult on poolkõrb. Siin pole kõrgeid liivaluiteid, on vaid tasane liivane ala, mis on kaetud rohttaimede ja põõsastega. Kuna praegu on kõrbe kohta suhteliselt vihmane periood, on taimestik veel piisavalt roheline. Kliima on Kalaharis ülimalt kontinentaalne. Kella 4 paiku pärastlõunal näitab kraadiklaas varjus 40 soojapügalat, aga suvel võib temperatuur tõusta 50 kraadini. Talvel öösiti pidavat siin olema aga miinuskraadid.
Telkima jääme bushmanite küla kõrvale Ghanzi lähedal. Katusetelkide paigaldamine on ebamugav, sest metalldetailid on päikesest tulikuumad. Välja tuleb otsida kindad.

AfricaBotswanaBushmen AfricaBotswanaBushmenFireBushamnite (piltidel ülal) probleemid on Botswanas väga tõsised. Valitsus on otsustanud nad tsiviliseerida ning evakueerida Botswana lõunaosa kõrbealadelt ning Kalahari looduskaitsealalt. Neile on loodud uusi asundusi, aga… Nad on harjunud elatuma korilusest ja jahipidamisest, uus eluviis ei näi neile sobivat. Need bushmanid, kellega kohtume ja tõlgi vahendusel suhtleme, käivad küll endiselt loomanahkades ja suurel määral on säilitanud traditsioonilise elulaadi, kuid paljud noored mehed on langenud alkoholismi ohvriks. Aivo saab siit päris huvitavat videomaterjali − mitmesuguste metsikute taimede väljakaevamine, joogi- ja kätepesuvee väljapressimine taimejuurtest, tule tekitamine, kanepi suitsetamine luust piibus, usside kogumine toiduks, ravimtaimede kasutamine jne. Õhtul lõkke ääres saame osa bushmanite lauludest ja tantsudest. Naised istuvad tagaplaanil, laulavad ning rõhutavad rütmi käteplakuga. Esiplaanil tantsivad mehed, nende jalgade küljes on kuivatatud viljadest valmistatud kõristid, mis markeerivad tantsusamme. Peomeeleolu vähendab fakt, et siiasamasse roomab umbes 3 meetri pikkune must mamba (lad k Dendroaspis polylepis). Kuigi must mamba on levinud kogu Aafrika idaosas pea kõikjal meie poolt seni läbitud maades, kujuneb praegune hetk meie esimeseks vahetuks kohtumiseks selle mürgise roomajaga. Kuigi nime poolest “must”, paistab ta õhtuhämaruses pigem hallikas-pruunina. Bushmanid võtavad talt elu. Maost on kahju, ent bushmanite tegu on mõistetav, sest just must mamba on nii mambade kui ka madude hulgas üldse üks kõige ohtlikum. Teda peetakse maailma kiireimaks maoks, kes võib liikuda 11 km/h ja hetketi isegi kuni 20 km/h, ning ta on ka üks kõige mürgisemaid. Siinkandis kutsutakse tema hammustust “surma suudluseks”. Ja tõepoolest, kui mustalt mambalt hammustada saanud inimesele pole võimalik paarikümne minuti jooksul manustada antiseerumit, lõpeb mürgistus surmaga.

Muide, bushman ega bushmen pole viisakas öelda, sellist määratlust peavad nad ise halvustavaks, selle asemel tuleb öelda san-rahvas. (Sarnaselt nagu ingliskeelses kõnepruugis tuleb neegri kohta öelda black.)

Tõnult saabub teade, et tema ja Priit jõudsid juba Windhoeki. Nad saavad paari päeva jooksul enne III etapi algust Aafrika olustikku sisse elada. Puudu on veel Andreas, kes peaks ka peatselt saabuma otse Austraaliast.

P 27 jaan: Ghanzi – Tshootsha – Kalahari kõrb – Karakubis – sisenemine Namiibiasse – Buitepos – lodž Gobabise lähedal, 13−46 °C, pilvitu, õhurõhk 851−889 mbar, kõrgus merepinnast 1120−1500 m, läbisõit 332 km

Nagu eelmistelgi öödel, jätame ühe telgikülje avatuks, et meeldivalt jahutav tuul käiks läbi sääsevõrgu. Varahommikul enne päikesetõusu on veidi ebamugav tunne. Tahaks magamiskotti pugeda. Külm? Kas tõesti, näitas ju eile kraadiklaas +40? Jah, kõrbe kontinentaalse kliima puhul on päevaste ja öiste temperatuuride vahe väga suur. Telgis näitab termomeeter 15 kraadi, väljas on kindlasti veelgi jahedam.

Hommikul teeme visiidi bushmanite külasse. See koosneb 5−6 õlgedest hütist. Külaelanikud on parajasti ametis kõikvõimalike asjatoimetustega: üks valmistab nööri, teine on viimistlemas jaanalinnu munakoortest valmistatud kaelaehet, kolmas sorteerib seemneid, neljas seab töökorda vibu ja mürginoolt, viies popsutab kanepipiipu, kuues grillib veisenahka ning närib selle külge jäänud rasva, paljad lapsed sibavad niisama ringi…

Siseneme Namiibiasse läbi Trans-Kalahari piiripunkti. Jätkame vasakpoolse liiklusega. Eesti Välisministeeriumi koduleht hoiatab: “Alates 2009 on kuritegevus märgatavalt kasvanud, eriti Windhoekis. Rünnakuid turistide vastu võib toimuda isegi kesklinnas päevasel ajal. Autoga sõites hoidke uksed lukustatuna ja aknad suletuna… Arvestage Namiibia kõrge temperatuuri ja kuivusega, mis võib kahjustada nahka väga tugevalt. … veenduge, et teil oleks piisavalt joogivett kaasas.”

Kuigi asume merepinnast üsna kõrgel − ligi 1500 m, on ikkagi talumatult palav. Liikuva auto termomeeter näitab päikese käes isegi kell 6 õhtu eel +46 kraadi! Sõites mööda Trans-Kalahari maanteed läbi maa idast läände ei jää tähelepanemata, et inimasustus on pea olematu. Mõni üksik vastutulev auto. Pole ka paljudele Aafrika maadele omaseid teeäärseid külasid. Seda kõike kinnitavad ka arvud. Riigi elanikearv on 2,1 miljonit ehk umbes poolteist korda suurem kui Eestis, kuid pindala 825 418 km² ületab Eesti oma enam kui 18-kordselt.

ImagetextLodži ümber sebivad ringi loomad: thomson-gasell, jaanalind, koer, paabulind. On imekspandav, et nad ei karda inimest, thomson-gasell laseb läheneda lausa meetri kaugusele, jaanalinnust tuleb hoida umbes 5-meetrist distantsi. Lodži territooriumil on hoiatavad sildid, et siin leidub ka madusid ja skorpione. Ringi liikudes tuleb vaadata hoolikalt, kuhu astud.

Ja midagi ebameeldivat… Püüdes pildistada, ilmub kaamera ekraanile äkitselt kiri “Error”. Seda pole kunagi varem juhtunud. Kas on kõrge õhutemperatuur ja päikesekiirgus Canon EOS 5D’le talumatud? Tehes kaamerale restardi selgub kurb tõsiasi, 8 GB CompactFlash mälukaardil pole enam ühtegi pildifaili. Kõik paari viimase nädala jooksul tehtud fotod on kadunud. Ei või olla tõsi! Aga on. Alles on vaid 9 pilti, mille olin jõudnud kopeerida arvutisse. Eriti kahju on bushmanite külas tehtud fotodest. See oli atraktiivne ning etnograafilises mõttes väärtuslik pildimaterjal. Seetõttu ka juuresolev kõrbepilt pärineb mu eelmise Namiibia-visiidi ajast aastast 2006.

E 28 jaan: lodž Gobabise lähedal – Witvlei – Windhoek, 19−31 °C, vahelduv pilvitus, õhurõhk 825−857 mbar, suhteline õhuniiskus 22%, loodetuul 1−2 m/sek, kerge vihm, kõrgus merepinnast 1468−1806 m, päikeseloojang 19:40, läbisõit 208 km

Jõudes Windhoeki (ligikaudne hääldus: vénduk) kohtume uute vahetusliikmete − Andrease, Tõnu ja Priiduga. Nagu meie varasematelgi ekspeditsioonidel (Siiditee Tuur, Arunachal Pradesh – Nagaland – Manipur, Arktika-Antarktika), on ka käesoleval reisil produtsendi, video-režissööri ja operaatori rollis Aivo. Kuid sel korral peab ta reisi katkestama mõjuvatel perekondlikel põhjustel ning lendama homme koos Raivo ja Jaanusega tagasi Tallinnasse. Aivo asemel jätkab kaameramehena Andreas.

Kuigi meie maasturid on täiesti sõidukorras, on Windhoek siinkandis parim paik põhjaliku hoolduse tegemiseks. Viime autod teenindusse ning laseme teha õlivahetuse, vahetada kütuse-, õhu- ja salongifiltrid (need on paksult täis peent liivatolmu), asendada mõned lähitulede pirnid, balansseerida rehvid. Samuti kuluks üle hulga aja ära üks korralik autopesu nii seest kui väljast. Kõik see lubatakse ära teha homme pärastlõunaks.

Viimased uudised Mali kohta ei tõota head. Prantsuse armee tegutseb riigis juba alates 11. jaanuarist, ent järjest enam kandub militaarne tegevus ka neile aladele, mida meiegi peaksime läbima. Mis seal siis õieti toimub? Umbes aasta tagasi alustasid tuareegid ja mitmed teised kõrbehõimud relvastatud vastupanuliikumist eesmärgiga kehtestada Mali põhjaosas kas iseseisev Azawadi Vabariik või vähemalt autonoomne piirkond. Riigipöörde käigus õnnestuski neil saavutada kontroll Timbuktu, Gao ja teiste Mali põhjaosa linnade üle. Tegemist on kodusõjaga. Sündmuste loogilise jätkuna palus Mali keskvalitsus välisriikidelt sõjalist abi korra taastamiseks riigis. Esialgu asus Mali valitsusvägede poolele Aafrika Liit ja nagu eespool öeldud, paar nädalat tagasi saabus kohale ka Prantsuse armee ning alustas operatsiooni nimega Serval. Meenutagem, et prantslased on Malis olnud tegijad juba alates XIX sajandist. Et Mali on Aafrika kolmas kullaeksportija, on juba ammu teada. Viimastel aegadel on aga taas hakatud kõvema häälega rääkima Mali võimalikest nafta- ja gaasimaardlatest. Selle foonil tekib küsimus, kas Prantsuse armee tuli Malisse Aafrika Liidule lihtsalt appi “korda looma” või on prantslastel pigem mängus strateegilised ja majanduslikud huvid. Eks seda näita aeg. Meie aga ootame ja loodame olukorra stabiliseerumist, otsused Malisse sisenemise või mittesisenemise kohta peaksime vastu võtma märtsi algul Lagoses olles.

Windhoekis torkab silma üks detail − paljude aiatarade ülaossa on paigaldatud umbes poolemeetrise kõrgendusena “elektrikarjus”. Ka meie võõrastemaja ümbritseva kivimüüri peal on elektritraadid. Ega ometi kaitseks loomade eest… linnas? Ei, need kõrgendused on kaitseks varaste vastu. Neist ei paista Windhoekis puudu olevat ja üks neist sai juba saagiks Priidu mobiiltelefoni.

T 29 jaan: Windhoek, 25−34 °C, õhurõhk 835−836 mbar, suhteline õhuniiskus 24−39%, vahelduv pilvitus, kerge vihm, läänetuul 4−7 m/sek, kõrgus merepinnast 1730 m, päikesetõus 6:29, loojang 19:40, läbisõit 6 km

Air Namibia lennureis Windhoek-Frankfurt, millega oleksid pidanud täna lahkuma II etapi reisijad Raivo, Jaanus ja Aivo, on tühistatud, mistõttu pikeneb nende kodust eemalolek veel 1 või 2 päeva võrra.

Enne tööpäeva lõppu saame teenindusest kätte autod. Lisaks eilses blogisissekandes nimetatud töödele tuli SILK 1-l vahetada ka piduriklotsid.

K 30 jaan: Windhoek – Okahandja – Ozondijache – Groot Waterberg, 22−34 °C, õhurõhk 841−853 mbar, vahelduv pilvitus, paduvihm, äike, kõrgus merepinnast 1485−1630 m, läbisõit 256 km

II etapi meeskond lendab Windhoekist tagasi Tallinnasse, III etapi meeskond jätkab reisi Kesk- ja Lääne-Aafrikas.

Seoses meeskonna osalise vahetusega algab meie ekspeditsiooni kolmas, Kesk- ja Lääne-Aafrika etapp ja lõpeb ka käesolev blogi-sait. Seiklused jätkuvad saidil African Round Blogi III: Kesk- ja Lääne-Aafrika ja lihtsaim viis sinna jõudmiseks on klikkida sõnapaaril Blogi jätk.

Lõuna-Aafrika etapi meeskond

Aigar “Uigur” Ojaots, Laura Ojaots, Tiina Jokinen, Peeter Vähi, Aivo Spitsonok, Raivo Pärnpuu, Jaanus Kuklane

 Imagetext           LogoATSport           LogoGreenCarrier

Tänu: Toyota Baltic AS, Siseministeerium, Ken-Marti Vaher, Koidu Mesilane, Heidi Pruuli, Välisministeerium, dr Helen Mülle, Matkasport, Olavi Sööt

Kuula African Roundi tunnusmuusikat

Ekspeditsiooni kajastav 16 saatest koosnev telesari “Saladuslik Aafrika” ETV ekraanil 7. septembrist 28. detsembrini 2013, vaata reklaamklippi. Vaata ETV arhiivist: I (Djibouti, Etioopia), II (Etioopia), III (Etioopia / Keenia), IV (Keenia), VI (Tansaania / Malawi), VII (Malawi / Mosambiik / Zimbabwe), VIII (Zimbabwe / Botswana), X (Angola), XI (Kongo DV / Kongo / Gabon), XII (Gabon / Kamerun / Nigeeria), XIII (Nigeeria / Benin / Togo / Ghana), XIV (Ghana / Elevandiluurannik), XV (Elevandiluurannik / Mali), XVI (Mali / Senegal / Mauritaania / Lääne-Sahara / Maroko).

Samal teemal artiklite seeria Postimehe Arteris detsembrist 2012 maini 2013
Vaata ka GO Reisiajakiri 3 / 2013 ja raamat “African Round
Peeter Vähi fotonäitus “African Round” Tartu Ülikooli Kohviku kahes saalis 20. juulist 2013 kuni 15. juulini 2014
Vaata ka Siiditee tuur, Siber-Mongoolia ja Arktika-Antarktika 2010