RECORDS
MEDIA REVIEWS
Neutral choice of media reviews about the records released, produced or co-produced by ERP. In original languages.
Pilgrim’s Song
Both the choir and its members are relatively young, but sing with maturity and conviction. With the Te Deum /…/ they are going to be measured against the version on ECM /…/ which must be acknowledged as the benchmark recording. /…/ Even the sound quality can be compared, not unfavorably, to ECM’s unsurpassed standards. Two works show the choir at its peak… their Summa, available in more versions than you can shake a baton at, is on of the best. Performance 5/5, Recording 5/5 (Barry Witherden, BBC Music Magazine, 2010, UK, whole article)
… sacred choral works can become cloying, schmaltzy spiritual experiencies if the music is allowed to wallow in the luxoriousness of the conductor’s often static sonorities. Not so in this recording from Chamber Choir Voces Musicales and Tallinn Sinfonietta. /…/ aura of endlessness. The Voces Musicales produce an impressive sound throughout: this is as good anintroduction to Pärt’s music as one is likely to find enywhere. (Pwyll ap Siôn, Gramophone, 12 / 2010, UK)
These are expert performances which serve Arvo Pärt’s music extremely well. Though the playing time may be somewhat ungenerous this is still a disc that I’d encourage all devotees of the eminent Estonian composer to hear. The performances have been very well recorded; the sound is clear and clean with just the right amount of ambience; the venue is not stated but from the photographs in the booklet it’s clear that a church was used. The booklet is nicely produced. (John Quinn, MusicWeb International, UK, whole article)
… CD portrait of Arvo Pärt on ERP, hugely successful in its dramaturgy and interpretation. Two important choral-orchestral works (Ein Wallfahrtslied, Te Deum) frame three of Pärt’s seminal choral works (Magnificat, Summa, Nunc dimittis), making the CD a must for newcomers to his music and aficionados alike. (UE Musikblätter, 2 / 2012, Austria)
This is a very finely performed disc and I am extremely glad to have made its acquaintance. Risto Joost and Voces Musicales deliver some very fine singing indeed, combining superb control with expressivity and making Pärt’s music really count, and they are finely supported by the Tallinn Sinfonietta. This disc of Estonian forces performing music by one of Estonia’s greatest composers is certainly work seeking out. (Robert Hugill, Planet Hugill − A World of Classical Music, 15.02.14, UK, whole article)
Ein Wallfahrtslied has also been recorded by one of my favorite choral directors, Paul Hillier, with his Theatre of Voices… That recording has been highly praised by the New York Times, Gramophone, BBC Music, and Listen magazine. This performance has a special feel all its own, though. Both Voces Musicales and the Tallinn Sinfonietta give it just the right touch. Moreover, all the remaining pieces /…/ have the same quality. /…/ Highly recommended. (Lynn René Bayley, Fanfare / ArkivMusic, USA, whole article)
The closing Te Deum is by far the most substantial work. To be honest, you have to be in quite a spiritual frame of mind to sit through 30 minutes of this, although the sectional structure helps a bit. The competition is pretty strong on this work, with at least six recordings, including contributions from top Pärt interpreters Paul Hillier and Tõnu Kaljuste. The great advantage of this recording is the freshness of the young voices in the choir, or choirs rather − they are divided into three groups. Perhaps this takes us a little further from the Orthodox liturgy than the composer had in mind, but the sheer elegance of the choral tone more than makes up for that. (Gavin Dixon, MusicWeb International, Oct 2010, UK, whole article)
The distinction between the three choirs is especially well differentiated in this performance, and the effect is dramatically radiant. The attractiveness of the repertoire and the quality of the performances make this an album that should appeal to Pärt’s fans and would be a good introduction to listeners new to his work. The sound is clean and clear but warmly resonant. (Stephen Eddins, AllMusic, USA, whole article)
Die “Voces Musicales” intonieren Pärts Werke angenehm zurückgenommen, die Stücke sind eine fortwährende Einladung, innezuhalten und zuzuhören. Sicher pulsieren die Intensitäten in den lauten und leisen Passagen. Joost führt Chor und Orchester ausdrucksstark und verknüpft mühelos die Anklänge an alte mit zeitgenössischer Musik. (Die Tonkunst, 10 / 2010, Germany)
In Estland wird so etwas auf Weltniveau kultiviert, die Voces Musicales pflegen einen wunderbar obertonreichen Klang, der für Pärt wie geschaffen ist. Die Musik blüht auf zu spirituellen Höhen, sei es im Glaubensbekenntnis “Summa” in der A-cappella-Version oder im Wechsel von Männerchor und Orchester Tallinn Sinfonietta im titelgebenden “Wallfahrtslied”. Berauschend das “Magnificat”, grandios das “Te Deum”. Chorleiter Risto Joost präsentiert sich als einer der Großen seines Fachs. Wertung: ***** (Achener Zeitung, 12.06.10, Germany)
Der preisgekrönte Kammerchor Voces Musicales und die Tallinn Sinfonietta musizieren unter der Leitung von Risto Joost in einer derart kundigen wie intensiven Art, dass man denken möchte, die nationale Herkunftz sei von Vorteil oder gar unabdingbar für ein überzeugendes Ergebnis. (neue chorzeit, 2 / 2011, Germany)
Het meest sereen is de stemming natuurlijk in de onbegeleide koorwerken: Magnificat, Summa (ook bekend in een versie voor strijkers) en Nunc dimittis. Onderling behoorlijk verschillend, maar allemaal honderd procent betoverend. De eenvoud van de muziek van Pärt is bedrieglijk. Er worden hoge eisen gesteld aan de homogeniteit van de samenzang, en een bevlogen presentatie is een voorwaarde om de spirituele boodschap over te brengen. Risto Joost zet met zijn koor en orkest een reeks topprestaties neer. Deze prachtig vastgelegde uitvoeringen doen absoluut niet onder voor de ECM uitgaven waarop Pärt’s stukken altijd in première gaan of voor de op Harmonia Mundia uitgebrachte versies onder leiding van Paul Hillier. Net zo onaards mooi als het landschap op de hoes. (Jan Luijsterburg, hifi.nl, 11.09.10, The Netherlands, whole article)
Kuuldus, et noor dirigent Risto Joost kavatseb omaloodud amatöörkooriga välja anda plaadi Pärdi loomingust, tekitas hämmingut. /…/ Nüüd, kui plaat on valmis ja korduvalt üle kuulatud, on hämming asendunud vaimustusega. Imetlen siiralt… (Kersti Inno, Muusika, 1 / 2010, Estonia)
Maria Magdalena
… SA-CD is very clearly recorded, being originated in DXD and mastered in DSD. /…/ There isn’t a very strong sense of a solid front-back perspective, even with multichannel mode, although there are plenty of striking L−R exchanges, particularly with bells. Low reverberation certainly means plenty of detail, so the double-headed Egyptian drums and other percussion, like the metal plates, sound quite spectacular, as does the large array of trumpets. Recorded natural sounds are mixed in very subtly, such as the atmospheric sound of desert winds at the opening and closing of the Oratorio, or violently, with thunder so violent that one can almost see the lightning. Soloists are nicely balanced, not too far forward; thankfully the engineers resisted heavily spot-miking Sevara Nazarkhan’s light voice. … real pleasure to hear such a novel and deeply satisfying creation from Vähi… Highly recommended for a novel experience. (John Miller, SA-CD.net, 15.12.12, Australia)
… very much evoked a film score for me, a very dramatic, epic one. And I did think that a film work based on the piece might work very well. The performance under Risto Joost is admirable and evokes Vähi’s chosen sound world in brilliant technicolour. … he shows fine control of the large scale work (lasting just over an hour). The large forces needed for the work, combined with the text in a dead language mean that it is not likely to be revived very often. So this CD is an interesting record, and a means of exploring a composer not well known in the the UK. (Robert Hugill, Planet Hugill − A World of Classical Music, 09.05.14, UK, whole article)
It’s programmatic music somewhere between a Biblical soundtrack, Baroque passion and choral/orchestral tone poem with eclectic timbres (sistrums, double-headed Egyptian drums, long horns, thunder sheet) and dramatic climaxes. Ambitious in scope and likely rare as on-stage concert, this recording is a real opportunity. (Srajan Ebaen, sixmoons.com Music Reviews, 1 / 2014)
Mary Magdalene appears in a number of musical works that tell the story of Jesus, including of course Jesus Christ, Superstar. One that is particularly striking is Peeter Vähi’s setting of the Coptic Gospel of Mary. (Dr James F. McGrath, Patheos, 17.07.20, USA, whole article)
And the scale of Vähi’s work is impressive. The Latvian National Symphony Orchestra is extended with 2 piccolo flutes, a piccolo clarinet, 4 trumpets, 2 long horns, metal sound plates, a thunder-sheet, 3 sistrums, 2 double-headed Egyptian drums, 2 harps and nature sounds with other recordings (wind, thunder, bells, water and Coptic liturgy). Much of this battery of instruments is used in the Mahlerian way; almost as chamber music, so that the big climaxes, when they come, are all the more effective. /…/ The instruments and recorded sounds are blended judicially together to provide musical evidence of a particular location or general atmosphere, and they are applied consistently so that returning to the that place or emotional state is quite obvious as the narrative unfolds. Vähi’s locus typicus is in First Century Palestine, and the harmonies, melodies, instrumental sounds and recordings immediately tell us that. /…/ The “long horns” produce a similar noise to the Jewish temple shofar (a ram’s horn which is blown at certain times from the Temple)… (HRAudio.net, 16.12.12, whole article)
Peeter Vähi ist Jahrgang 1955 und damit rund eine Generation jünger als sein noch vor dem Krieg geborener Landsmann Arvo Pärt; und dieser Unterschied in Alter und gesellschaftlicher sowie kultureller Prägung spiegelt sich in dem vollkommen unterschiedlichen Verständnis ihrer jeweiligen Kunst wieder. Für beide ist das Komponieren essenzieller Ausdruck ihrer subjektiven Auseinandersetzung mit Spiritualität. Doch wo Pärt die große, Bach’sche Einfachheit sucht und mit einer von christlich-religiöser Klarheit geprägten und (auch) in die Vergangenheit blickenden Stilistik ein großes Publikum anspricht, ist Vähis Werk “hyper-modern” und komplex, eben wie die Welt der Gegenwart. /…/ In der Verbindung von Nahost und Russland ist das 2010/2011 entstandene Oratorium “Maria Magdalena” ein zwar nicht gerade einfach zugängliches Werk, schon allein inhaltlich-textlich, denn Vähi wählte ein Libretto in koptischer Sprache… (Ingo J. Biermann, Nordische Music, Germany, whole article)
Il n’est pas donné à tout le monde de se lancer dans l’aventureuse entreprise de composer un oratorio pour solistes vocaux, narrateur, deux chœurs, sons de la nature, langue copte et orchestre symphonique. Un estonien contemporain l’a fait. Et a remarquablement réussi. /…/ Sa démarche de composition s’approprie intelligemment mille sources distinctes retravaillées avec singularité et inspiration. /…/ Cette ouverture d’esprit et le sérieux qui l’escorte se retrouvent pleinement dans Maria Magdalena puissante partition d’une durée dépassant tout juste l’heure et composée de sept mouvements au cours des années 2010−2011. /…/ Maria Magdalena invite au voyage musical non stéréotypé, non balisé de poncifs, ponctué de touches grouillantes de trouvailles et d’idées toujours disciplinées et organisées au profit de l’ensemble inspiré et inspirant du discours musical. (Jean-Luc Caron, ResMusica, 27.07.12, France, whole article)
Für seine Vertonung des Textes greift Vähi zwar auf das koptische Original zurück, vermeidet aber direkte Anleihen bei der koptischen Liturgie oder die Verwendung koptischer Instrumente. Die Tonsprache Vähis ist im besten Sinne eklektizistisch, was dem überwältigendem Erfolg bei der Uraufführung sicherlich zuträglich war, denn dadurch erreicht der Komponist eine Zugänglichkeit, die der gnostische Text eher nicht besitzt. (Neuheiten Note 1 Music, 10 / 2012, Germany)
… toon op de strijkers geeft een apocalyptisch tintje aan het overdonderende geheel. Er volgen oosterse klanken, onweer en regen. Een prachtige canon wordt afgewisseld door de engelenstemmen van het jongenskoor. En dit alles is alleen nog maar het eerste deel! De andere 6 delen zijn even indrukwekkend. Het oratorium heeft een enorme impact in zowel de overdonderende fortes als de fragiele pianissimo’s. De oudheid druipt van de Koptische teksten en ze worden prachtig gezongen door zowel de koren als de solisten; vooral de bas Priit Volmer maakt enorm veel indruk. De muziek heeft een duidelijk theatraal effect en een primitief karakter als van een Grieks toneelstuk. De compositie is uiterst divers en enorm fascinerend. Gelukkig zijn er heden ten dage nog steeds componisten die prachtige klassieke muziek weten te componeren. In ieder geval heeft Peeter Vähi met Maria Magdalena duidelijk gemaakt een componist van grote klasse te zijn. (Carl Puhl, Written in Music, 02.05.13, Holland, whole article)
Mer intressant finns i form av estländaren Peeter Vähis oratorium “Maria Magdalena” /…/ som dels utgår från de delar som år 325 fick utgå ur det nya testamentet /…/, dels har ett anslag där nytt och gammalt verkligen får mötas i något som har både ambitionen att vara tillgängligt och innerligt, där Vähis bakgrund i såväl elektronisk som rockmusik får en sorts nytta. Det sväller och stannar av, dramatiken är påtaglig när den stora orkestern får blåsa på för fullt, men han är också skicklig att placera handlingen i ett platsmässigt sammanhang och man känner igen sig när handlingen återvänder dit eller dit, i mellanösternskrud som ibland blir nog så övertydlig i Lawrence of Arabia-stil; rekommenderas. (Jan-Erik Zandersson, Nya Upplagan, 5 / 2013, Sweden)
… эта особенность использована идеально. … Вяхи не стал педалировать в музыке географические или религиозные коннотации, хотя ощущение Востока, безусловно, присутствует. Во-вторых, ему удалось создать вполне постмодернистское произведение, избежав всех подводных камней постмодернизма: и барочная полифония, и некая импрессионистская порывистость здесь, к примеру, существуют не как объекты трансформации, а как краски, оттенки, формообразующие элементы. И, в-третьих, даже не понимая того, о чем поется /…/, слушатель чувствует искреннюю страсть, благоговение и восторг, который только и возникает, когда сталкиваешься с по-настоящему значительным произведением искусства. (TrialNews.RU, 28.02.14, Russia)
… kaks olulisemat viimase aja plaati Peeter Vähi oratoorium “Maria Magdalena” ja Arvo Pärdi kogumik “Adam’s Lament”. Maarja Magdaleena lugu tugineb koptikeelsele apokriivatekstile… …aga teistmoodi valgust jumalapoja ja ta jüngrite suhtlusse puistab see küll. “Aadama itk” /…/ jällegi tugineb ühe XX sajandi alguse munga tekstile. … need kaks teksti on settinud olulisteks teosteks: mul on tunne, et see sobib aja ja maailmaga kokku. /…/ Teadus meid ju ei aita, ei lükka ümber ega ka tõesta mingit meist suuremat vaimset või spirituaalset sfääri. Siis jääb võimalus kunstile: kombata kombatamatut. (Jürgen Rooste, Maaleht, 19.01.13, Estonia, whole article)
… “Maarja Magdaleena” on suursugune, heliloojale omaselt kultuuri, liturgia ja keele omapärasse süüviv ning muusikalisi avastusi tänapäevaga siduv. /…/ Koor ja orkester on Risto Joosti juhatusel täpne ja konkreetne, teose kroon on poistekoori taevalik kõla. Tipptaseme ja värinaid tekitava tämbriga rõõmustavad ka solistid Priit Volmer Jeesusena ja eriti Sevara Nazarkhan Maarja Magdaleenana (nii kaunis poistekooriga III osas!). /…/ Teos on teadaolevalt esimesena Eestis välja antud Super Audio CD formaadis… (Maria Mölder, Aplaus, Nr 5 / 2012, Estonia)
… super audio CD /…/ on mitmes mõttes väga tähelepanuväärne salvestis. … helilooja sünteesib väga hea maitsega (ja ootamatuteski kombinatsioonides) hästi erinevaid muusikalisi stiile orientaalsest modaalsusest barokse polüfoonia ja (neo)impressionistliku stiilini välja. Suurepärase orkestreerija ning koorihäälte visionäärina oskab Vähi kujundada väljendusrikkalt põneva kõlalise amalgaami, kus orientaalsetel rütmidel (või löökpillidel) on koostoimes heakõlalise helikeelega tänases postmodernses helikunstis avanemas täiesti uued horisondid, kuid… ega ükski kuulaja saagi aru (kui ta just kopti keele sahiidi dialekti ei mõista, mis on ju võimatu!), mida laulab Jeesus (Priit Volmeri suurepärane sooritus) või kaunihäälselt helisev sopran Severa Nazarkhan Maarja Magdaleenana. (Igor Garšnek, Sirp, 06.09.12, Estonia, whole article)
Deus Ex Clavier
Interpretation 6/6, Klang 6/6, Repertoirewert 5/6. /…/ Hando Nahkur und seine zweite CD DeusExClavier sind schlicht eine Entdeckung! /…/ Den “offiziellen” Höhepunkt der Platte bilden dann Schumanns Symphonische Etüden op. 13, die selbst gegen die legendäre Deutung eines Wilhelm Kempff oder einer Martha Argerich bestehen können. − Von diesem Pianisten werden wir − hoffentlich − noch sehr viel hören. (Burkhard Schäfer, PIANONews, 11 / 2010, Germany)
Die Platten des Jahres. /…/ Die Debüt-CD des 1982 in Estland geborenen Pianisten Hando Nahkur ist eine der großen Überraschungen der aktuellen Klavierszene. /…/ Hando Nahkur bringt trotz seiner Jugend die Reife und Meisterschaft mit, den Werken neue Aspekte abzuringen und sich mit dieser CD in die Riege der großen Pianisten zu spielen. (Zeit Online, 28.12.10, Germany, whole article)
… Nahkur released recently his new CD DeusExClavier under the ERP record label. /…/ It calls for virtuoso technique as well as interpretative skills – both of which are evident in Hando Nahkur’s playing. J. S. Bach’s “Chaconne” /…/ interpretation of this monumental piece is outstanding technically and musically (Free Estonian Word, 10 / 2010, New York)
Pealkiri “Jumal klaverist” kõlab ilusasti, kuigi tekitab küsimusi. /…/ Paljudes kohtades õppinud ja loorbereid lõiganud Hando Nahkuri plaat on ääretult sümpaatne ja tark oma muusikavaliku ja teostuse poolest. /…/ Supervirtuoosi (mõtlen just Busonit) teose paigutamine CD algusse on nagu “algkõrguse” fikseerimine, mis annab mõista pianisti võimetest. (Virve Normet, Muusika, 9 / 2010, Estonia)
… (ERP) firmamärgi all 2010. aastal ilmunud sooloplaat on leidnud üllatavalt suurt ja positiivset vastukaja. Veebiajakiri Zeit Online valis Nahkuri CD kogu maailma klassikalisest muusikast aasta kolme parima plaadi hulka, põhjendades oma valikut sõnadega: “Hando Nahkur on üks suurtest üllatustest klaverimaastikul. Selle CDga mängis ta end suurte pianistide ridadesse”. Saksa ajakirja PIANONews kriitik Burkhard Schäfer kirjutas väljaande aastalõpunumbris, et “Nahkur ja tema teine CD “Deus Ex Clavier” on lihtsalt avastus! Kõrgpunktiks on Schumanni “Sümfoonilised etüüdid”, mis ei jää alla isegi Wilhelm Kempffi või Martha Argerichi legendaarsetele tõlgendustele.” (Priit Kuusk, Muusika, 2 / 2011, Estonia)
Mullu Estonian Record Productionsi märgi all ilmunud Hando Nahkuri sooloplaat… 2010. aastal ilmunud sooloplaat “Deus Ex Clavier” on äratanud rahvusvahelist tähelepanu… Burkhard Schäfer peab plaadi kõrgpunktiks Schumanni “Sümfooniliste etüüdide” op. 13 esitust, siis mina tahan sellest ettepoole tõsta Bach-Busoni “Chaconne’i”, eeskätt selle meisterliku kõlakorralduse poolest. Teose esituse lähtepunkt on küll akadeemiline, kuid teostus küllaltki vabameelne. (Leelo Kõlar, Sirp, 15.04.11, Estonia, whole article)
Great Maestros. Vol I−V
The Beethoven concerto is perfectly conducted, with plenty of zest and spirit. The pianist is excellent, but of course he isn’t Sviatoslav Richter − but who is? /…/ That RCA recording will never be matched − but this one comes close, and if you don’t know that old recording you will find this new one outstanding. Both Strauss pieces are also superb. The organ in the Estonian Concert Hall in Tallinn doesn’t sound “new”, but it is probably close enough to what Strauss heard in Vienna when he led the premiere of the Festive Prelude in 1913. (Vroon, American Records Guide, Jan / Feb 2017, USA, whole article)
This release is part of Estonian Records’ Great Maestros series. I’m not sure if they plan to restrict themselves to Estonian conductors… Jarvi has an extensive discography, but Brahms has not played a large part in it. /…/ Not a bad recording, but neither is it a threat to your favorites. The Beethoven is more relaxed and romantic in spirit. Randalu is a fine Estonian pianist… His Beethoven is warm and shaped with very little suggestion of Mozart or Haydn. I particularly like his (and Jarvi’s) ability to make this a lovely, solid piece rather than just an example of early Beethoven with rococo tendencies! So, a mixed verdict. An enjoyable concerto, where the classical Beethoven piece is given a warm romantic performance, juxtaposed with a tragically romantic symphony of Brahms, which gets a straight, classical reading. (Althouse, American Records Guide, Jan / Feb 2017, USA, whole article)
Mit Preisen beim ARD, Tschaikowsky, und Clara Schumann Wettbewerb hat Kalle Randalu wohl alle wichtigen Auszeichnungen eingeheimst, die man als Pianist gewinnen kann. Zusammen mit Neeme Järvi, dem Oberhaupt der estnischen Dirigentendynastie und dem Estonian National Symphony Orchestra widmet er sich nun den Beethoven-Konzerten, die in einer Serie bei ESTONIAN RECORD PRODUCTIONS mit Brahms-Sinfonien gekoppelt sind. In der ersten Folge sind das dritte Klavierkonzert und Brahms’ Erste zu hören. Beethovens hochvirtuoses Konzert kommt durch die perlendschwebende Fingerfertigkeit Randalus mit einer beeindruckenden Leichtigkeit zu Gehör. (Neuheiten Note 1 Music, 2 / 2017, Germany)
Beethovens viertes Klavierkonzert hielt Schumann für das vielleicht größte, und Ivgeny Kissin bezeichnet es gar als sein liebstes. Vermutlich liegt es an der neuen Tonsprache, die der Komponist in diesem Werk anschlägt: Er verlässt das Terrain des klassischen Solokonzertes und webt sinfonische Aspekte in die Komposition ein. Ebenso populär und hochangesehen ist Brahms’ vierte Sinfonie, die bereits bei der Urauff ührung höchstes Lob von den Kritikern erhielt. Beide Werke erklingen nun gemeinsam in der zweiten Folge der Beethoven / Brahms Trilogie bei ESTONIAN RECORD PRODUCTIONS Solist ist erneut Kalle Randalu, am Dirigierpult steht niemand Geringerer als Neeme Järvi. (Neuheiten Note 1 Music, 3 / 2017, Germany)
Mit dieser Einspielung findet die Beethoven / Brahms-Reihe von Kalle Randalu und Neeme Järvi ihren vorläufi gen Schlusspunkt. Zu hören sind in dieser dritten Folge Beethovens fünftes Klavierkonzert und Brahms’ dritte Sinfonie. Bleibt zu hoff en, dass die Künstler die erfolgreiche Zusammenarbeit bald fortsetzen, erwiesen sich doch beide in jeglicher Hinsicht als würdige Interpreten der großen Meister. (Neuheiten Note 1 Music, 4 / 2017, Germany)
Great Maestros. Mozart. Vol X
Eriti tuleb tunnustada… variatsioonide selget ja värvikat karakterikujundust. Kiitusega ei tohi kitsi olla ka finaali puhul, kus elav tempo toob hästi välja nii muusika karakterierksuse kui ka mozartliku elegantsi. Väga huvitavalt mõjub tagasitõmme enne menueti-episoodi, mõjuv on ka Randalu lõpukadents oma pärlendavate, lausa juveliirselt briljantsete ilustustega. (Igor Garšnek, Muusika, 11 / 2019, Estonia)
Great Maestros. Mozart. Vol XI
…Rondo alla Zingarese: Presto, mis on kantud tulisest temperamendist − Ungari tantsude värvikas ja kirev maailm, lõpus päris pööraste kõlakeeristega (nii tempo kui ka dünaamika mõttes). CD viimane teos on Peeter Vähi orkestriminiatuur “Emale”… Soleeriva oboe… orientaalsetes laadides võib aimata metafüüsilist tunglemist. Või ajatut igatsust… Ilus helipilt, mida oleks tahtnud pikemalt kuulata… (Igor Garšnek, Muusika, 11 / 2019, Estonia)
Mass of Mary
Mass of Mary is, undoubtedly, the most ambitious and most vocal – literally – work of Faust, thematically and musically. Faust weaves a dramatic and highly emotional, moving narrative that expands her open and encompassing musical vision and language. She employs brilliantly the angelic female soloists, the choir, often acting as a choir in the Greek tragedies, and the chamber ensemble of bassoon, trumpet and trombone players, and herself on the alto sax, in a way that colors Mass of Mary in a mythic perspective. (Jan Granlie, salt peanuts*, 06.01.23, Norway, whole article)
Teksternes kontrastfyldte drama har en musikalsk parallel i det musikalske, hvor værket benytter sig af smukke korsatser, der trækker på middelalderens kirkemusik, og som synges fornemt af det estiske kammerkor Collegium Musicale. Men den skønne orden brydes også her af råb, af fortvivlede spørgsmål og mest uhyggeligt af den angstfyldte hvisken, som understreger den hemmelighedsfyldte vold. /…/ At Mass of Mary endelig er blevet tilgængelig i pladeform, kan man glæde sig over. Ikke kun fordi værket tager fat i en sørgeligt relevant problemstilling, men også fordi det er en kunstnerisk kraftpræstation, som via en helstøbt sammentænkning af form og indhold evner at rumme en stor kompleksitet i sin behandling af temaet. (Rasmus Steffensen, Information, 16.02.23, Denmark, whole article)
Mass of Mary er endnu et højdepunkt i Maria Fausts karriere. Det er et album der kommer til, at stå som hovedværk. Alvoren, dramaet og skønheden er i forening på et album der uden problemer bevæger sig mellem genrerne. (Niels Overgård, JazzNyt, 14.03.23, Denmark, whole article)
Mittetraditsioonilise muusikastilistikaga silma paistev Maria Faust lasi välja oma “Maarja missa”, mis on vokaalsolistidele, kammerkoorile ja puhkpilliansamblile loodud enam kui kolmveerandtunnine suurvorm. Selles saavad kokku vanamuusika stilisatsioon, eksperimentaalne postmodernism ja džäss, kus ladinakeelsed kanoonilised liturgilised tekstid ristuvad Karl Ristikivi ja Eero Epneri värssidega. /…/ Produtsent Peeter Vähi: “Missa pole… ühe andeka džäss-saksofonisti loomingukatsetus, julgeksin seda nimetada Maria Fausti senise loomingu absoluutseks tipuks.” (Postimees, 24.11.22, Estonia, whole article)
… albumit “Mass of Mary” ehk “Maarja missa” iseloomustab mitmekesine emotsioonide palett, mis ulatub spektri ühest servast teise /…/ Albumit võib käsitleda metafoorina maailma polaarsusest – teoses kohtuvad ebamaine ja ilmalik, andestus ja raev, meeleheide ja lootus. Kohtuvad iidne ja uuenduslik ning hambuvad ettenägematu sünergiaga. (Maria Helena Vain, Muusika, 6/2023, Estonia)
La Donna è Mobile
Robert has an interesting voice, not conventionally Italianate but expressive and full of interesting dark tones. There is a slight dryness to the timbre which I found rather interesting and he is certainly able to use it in an expressive way, we get far more than belting through favourite arias on the the disc. The result is extremely characterful… The recording picks up the vibrato in Robert’s voice, and I wondered what the singer sounded like live. /…/ Robert is finely supported by Risto Joost and the Estonian National Opera Orchestra, whose accompaniments are stylish and characterful and there is much to enjoy in their solo items. The chorus provides terrific choral tone which makes you forgive the inclusion of such hackneyed items as ‘Va pensiero’ from Nabucco and the triumphal march from Aida. (Robert Hugill, Planet Hugill – A world of classical music, 25.08.17, UK, whole article)
GLÄNZENDER KANADIER. Luc Robert gehört momentan zu den gefragtesten kanadischen Tenören des dramatischen Fachs. Engagements führten ihn bereits an die Opernhäuser von Frankfurt, Toronto, Dortmund, Helsinki, außerdem an die Metropolitan Opera in New York, wo er in der Titelrolle von Verdis Ernani glänzte. Auf seiner Debüt-CD bei ERP bleibt er dem Komponisten treu und singt Arien aus La Traviata, Nabucco, Rigoletto u.a. (Neuheiten Note 1 Music, 5 / 2017, Germany)
Waltzing Mephisto… by the Danube
Franz Liszt’s Mephisto Waltz has another reincarnation on Waltzing Mephisto… by the Danube (Estonian Record Productions ERP 8115) with pianist Hando Nahkur. The title track is brilliantly played with remarkable clarity through all the maniacal passages. /…/ Arabesques on An der schönen blauen Donau is /…/ rarely heard and is very Lisztian even to the point of sounding a bit like La Campanella for a few measures. It demands a lot from the pianist but Nahkur plays it with impressive ease. (The Whole Note, 12 / 2015, Canada, whole article)
Diagrams…
Now Estonian Record Productions… has produced a disc of all of Arvo Pärt’s piano music… With the short, but intense Diagramme (Diagrams) from 1964, the style has become much more modernist; striking, yet we would hesitate to identify the composer. Mommy’s Kiss (1968) reverts to a more tender, lyrical style, almost sentimental, whilst Ukuaru Waltz seems to have fun with a closed form, the way Shostakovich did. With Für Aline from 1976, we reach the watershed and move into the tinntinabuli style. Here we have Pärt mining the piano’s sonic abilities to completely magical effect. Originally dating from the same year, Pari intervallo was premiered in October 1976 at the first concert of tinntinabuli works, performed by the ensemble Hortus Musicus on early instruments. It is heard here in a later version for two pianists (from 2008) where Liiv is joined by Marrit Gerretz-Traksman. More concentrated, more romantic even, the sound world is perhaps influenced by the original instrumentation. (Robert Hugill, Planet Hugill – a world of classical music, 08.02.24, UK, whole review)
Arvo Pärt’s piano works may not rate as highly in his oeuvre as the choral settings or symphonic works but together they form important landmarks along the Estonian composer’s creative journey. /…/ Liiv shares the same background, history and identity as Pärt, and her impressive interpretations demonstrate a clear and nuanced understanding of what this music is about, in both its spiritual and material forms. Setting a new benchmark for future recordings, “Diagrams” is highly recommended, and not only for Pärt enthusiasts. (Pwyll ap Siôn, Gramophone, 4/2024, UK, whole article)
Tähe-Lee Liiv, one of the most dazzling young Estonian pianists, made her recording debut on 11 November – her twentieth birthday – with the release of an album entitled Diagrams, published by the Estonian Record Productions label, which she presented live that same day at the Arvo Pärt Centre. … Variations for the Healing of Arinushka was composed in 1977 for the composer’s daughter Ariina, who was recovering from an appendicitis operation, and is another of Pärt’s most beautiful compositions of the last fifty years. And it is also a piece that can be compared… again in favour of Liiv, who resolves with extreme delicacy a score in which the slowness with which Michael Van Krücker plays it, or the lack of sensitivity in Marcel Worms’ version, is unnecessary. (Jesús Rodríguez Lenin, Minimalismore, 16.12.23, Spain, whole article)
… Tähe-Lee Liivi debüütplaat, millel noore pianisti esituses kõlavad kõik Arvo Pärdi klaveriteosed. Teoste järjekord Estonian Record Productionsi välja antud plaadil vastab enam-vähem täpselt nende loomise kronoloogiale, nõnda võime end plaati kuulates mõelda ka otsekui helirännakule läbi kaasaja ühe olulisima helilooja otsingute ja stiilimuutuste. Teekond on põnev ja vaheldusrikas… kuigi need teosed, mille lähedusse paigutuvad ka “Diagrammid” op. 11, pole laiale üldsusele nii tuntud kui tema hilisemad tintinnabuli-stiilis klaveripalad, on siiski tegu säravaimate lehekülgedega eesti modernistlikus klaverimuusikas. (Jorma Toots, Muusika, 2024, Estonia, whole article)
Plaadifirma Estonian Record Productions andis välja Tähe-Lee Liivi CD-plaadi Arvo Pärdi klaverimuusikaga. See on 20-aastasele pianistile erakordne saavutus. Nõuab ju Pärdi mängimine nii vaimset küpsust kui klaveritehnika absoluutset valdamist, millest oleneb kõlakvaliteet. (Sirje Vihma-Normet, Eesti Elu, 01.02.24, Canada, whole article)
Hommage à brillance de Lune
… a fascinating, multi-layered work /…/ the main subject of the sonata, thereafter Vähi meditates on it, de-constructs it and reflects it. The two elements of the theme, the triplet figure and the repeated notes, are never far away, but we are always conscious of another hand, of Vähi’s reflection and contemplation. /…/ Vähi’s music is highly varied /…/, but a constant is a spiritual element (something that he had in common, in a way, with Giya Kancheli) and here you sense a spiritual contemplation of an element of Beethoven. There is a distinct whiff of the romantic about the piece too, but then given the source material how could there not be. Given that Vähi’s conception of the work was for oboe and organ, I was fascinated at how he uses timbre here in such a distinctive way. Having two such characterful low instruments as the trombone and double bass is used in a striking way. One thing that I think ERP has missed is to give us both versions, it would have been lovely to hear the version for oboe and organ after this one. The CD is presented in a handsome booklet with a reminiscence of how the piece came to be created… (Robert Hugill, Planet Hugill − A World of Classical Music, 01.09.20, UK, whole review)
To the North…
Estonian piano music stretching across the 20th and 21st centuries in a recital that is highly satisfying in itself, but with each work repaying further attention. /…/ The music of Tõnu Kõrvits forms a frame for the recital, with his work occurring at the beginning, middle and end. Kõrvits’ The Riddle… tiny piece, it is all delicate, engaging counterpoint. Peeter Vähi’s… Purgatory was written to commemorate the Dante’s 700th anniversary… Vähi very much takes us on a journey, the music moving between violence and spareness, but always with the original material lurking behind. Until we reach our destination, and this is very much a case of ‘in my end is in my beginning’. /…/ The way Ivari Ilja’s recital manages to parse views of the Nordic landscape whilst exploring generations of Estonian music is pure magic in itself, and his choice of repertoire creates a recital that is highly satisfying in itself, but with each work repaying further attention. (Robert Hugill, Planet Hugill − A World of Classical Music, 17.10.23, UK, whole article)
… “To the North” on mitmes mõttes tähelepanuväärne. Jäädvustatud on väga hea valik Eesti klaverimuusika väärtteostest kõrgetasemelises esituses. Mitmed neist teostest on esmasalvestused: Ester Mägi “Kolm merepilti”, Tõnu Kõrvitsa “Mõistatus”, Peeter Vähi “Purgatorio” ja osa Eduard Oja “Sugestioonidest”. Eesti klaverilooming… sisaldab hulgaliselt huvitavaid ja väärtuslikke teoseid. Kahjuks on sealt paljugi veel esitamata, rääkimata salvestustest. Seda väärtuslikum on plaat “To the North” nii sinna hoolikalt läbi mõeldud teoste valiku kui ka esituse kvaliteedi poolest. (Ia Remmel, Muusika, 4 / 2023; Estonia, whole article)
Early Music of 3rd Millennium
Early Music of 3rd Millenium je z těch alb, o kterých se těžko píše. Je to dramaturgicky kompaktní celek, jakýsi kolektivní opus, v němž se přirozeně střídají různé vyhraněné autorské styly a velice osobní výpovědi ve stejně osobním a osobitém provedení. Zní tu Bolest, zní tu Naděje. Je to silné album. Na vše ostatní už jsou slova krátká… (Vítězslav Mikeš, His Voice, 1 / 2012, Czech Republic, whole article)
Võib ka öelda, et need on vaiksed palved Kõigevägevama altaril. Neist muusikalistest palvetest, mida sellel plaadil kuulata saab, pärinevad neli miniatuuri Valentin Silvestrovi sulest ja kolme autoriks on Aleksander Knaifel. Pärt, Tüür, Kantšeli ja Vähi on esindatud igaüks ühe helitööga. Kuna Hortus Musicuse album “Early Music of 3rd Millennium” on oma vaimsuselt ja heakõlaliselt stiililt (v.a ehk Tüüri dissoneeriv helikeel) hästi terviklik, siis on isegi raske mõne helilooja teost teiste hulgast esile tõsta. Ka nende võrdlemine oleks ilmselt kohatu. /…/ peab kindlasti rõhutama ka Toomas Vavilovi (klarnet) askeetlikku mängutäpsust ja sopran Helen Lokuta samavõrd askeetlikku, kuid emotsionaalses mõttes harrast ja stiilset meloodiakujundust Pärdi kolmeminutilises loos “Palgest palgesse”… (Sirp, 10.02.12, Estonia, whole article)
Kujutan ette, et kui taevane inglite muusika on olemas, siis see võiks kõlada just nii. /…/ Nõustun sada protsenti helirežissöör Tanel Klesmenti bukletis avaldatud seisukohaga, et kohati on lausa uskumatu, et kõnealune taevalik kõla on saavutatud akustiliste instrumentidega ning et saavutatu on lausa imeline. (Virge Joamets, Muusika, 11 / 2011, Estonia)
… Aleksander Knaifel, Erkki-Sven Tüür, Arvo Pärt, Peeter Vähi, Velentin Silvestrov, Gija Kantšeli /…/ kuue, oma loomingus üksteisest nii erineva autori helitööd kõlavad otsekui ühe ja sama teose erinevad osad. /…/ nende heliloojate vaimne ühtekuuluvustunne on tegelikult sedavõrd tugev, et see on tajutav absoluutselt igas, kui tahes vaikselt kõlavas helis. See on muusika, mis süveneb olemise kahte poolusesse − elusse ja surma, maisesse ja taevalikku. (Igor Garšnek, Aplaus, No 2, 2011 / 2012, Estonia)
Pure Handel
These are live-wire performances, technically excellent and propelled with exactly the right degree of driving energy by Lars Ulrik Mortensen, a director of great imagination and musicality with a special ability to find details in the music you maybe hadn’t registred before, draw them out and thrill you with them. (Lindsay Kemp, Gramophone, 8 / 2013, UK)
… members of the European Union Baroque Orchestra inject fresh energy into the Water Music and early works by Handel. … Album of the Week… On this scintillating new CD, EUBO particularly highlights Handel’s early compositions… … a fresh take on Handel’s well-loved Water Music suite. /…/ The CD ends with a beautifully crafted aria sung by Swedish soprano Maria Keohane who herself expressed the wish to record “Tu del Ciel ministro eletto”. It provided a fitting conclusion to Handel’s first oratorio “The Triumph of Time and Truth” and to this thrilling disc. (Classic FM, 20.05.13, UK, whole article)
… there is a wide choice of historically informed performances:… Lars Ulrik Mortensen’s account of the Suite in F with the European Union Baroque Orchestra for Estonian Record Productions boasts a dynamic bass line… (BBC Music Magazine, 2016, UK)
This is a lovely disc… Handel’s concerti grossi are well served by the likes of Pinnock, Manze, and Standage. Yet there is always space for more excellence, and the EUBO provides its own slice of period deliciousness. /…/ Poignant in extremis, and absolutely typical of Handel in his most expressive guise, this is a magnificently thought-provoking way to end a very special disc. To sum up: pure joy. (Colin Clarke, Fanfare / ArkivMusic, USA, whole article)
Star rating: 5.0 /…/ Then something more unusual, Handel’s cantata Ah! Che troppo ineguali. /…/ Here Keohane is wonderfully straight-toned, singing expressively with flexibility and plangency. The result, supported by the European Baroque Orchestra, is very powerful. /…/ This is a highly recommendable disc, the performances are vivid and involving without being too driven or over stylised. The music making captures the performers real enjoyment in this repertoire. I have no idea how much of the disc uses the live recordings, but it certainly feels like a live disc. Definitely a disc to search out. (Robert Hugill, Planet Hugill − A World of Classical Music, 31.03.14, UK, whole article)
Unfortunately, the CD includes now discredited Water Music ‘Suite No. 1 in F major’, though the rest of programme offers ample compensation… In addition, Maria Keohane is an ideal Handel singer, with a pure, beautifully controlled voice, excellent diction and a strong but not overdone sense of drama. /…/ I hope that Keohane, EUBO and Mortensen will record more Handel. (Peter Holman, Early Music, 8 / 2015, UK)
But I must leave room to laud Maria Keohane, a soprano whose Handelian qualities are superbly showcased. The turbulent but lyrical Ero e Leandro could have been made for her. Bright but strong in tone, virtuoso but pressingli expressive, she also has just enough of that indefinable personal distinctiveness that can touch the heart by revealing there is a person there, not just a voice. (Gramophone Awards Shortlist 2014, 8 / 2014, UK, whole article)
Cependant, dans la “Water Music”, d’aucuns reprocheront au chef un manque d’opulence et de brillance au profit d’une émotion peu commune dans ce que Mortensen traduit comme pur produit de la musique galante. (ma, Pizzicato, 4 / 2013, Luxembourg)
Joy and Sorrow Unmasked
DVD recordings of concerts do not always promise the most exciting of visual spectacles… but this concert by the European Union Baroque Orchestra under Lars Ulrik Mortensen is worth viewing if you value not just Baroque music but its future in performance as well. /…/ It is the enthusiasm of the young musicians that is this film’s lasting impression, thanks in no small part to the alert intimacy of the direction. (Lindsay Kemp, Gramophone, 4 / 2014, UK, whole article
The orchestra is marvellous… If they never happen to tour near you, this video is an excellent substitute − beautiful… (BC, Early Music Review, 10 / 2013, UK)
… there is a wide choice of historically informed performances:… Lars Ulrik Mortensen’s account of the Suite in F with the European Union Baroque Orchestra for Estonian Record Productions boasts a dynamic bass line… (BBC Music Magazine, 2016, UK)
Det kan också verkligen vara värt att nämna att detta skivbolag också skickat över två lyssningsvärda dvd:er, den första med EU:s barockorkester på estraden i Luxemburg med ett barockpärleprogram där Ferrandinis kantat nog överraskade mig mest (Lars Ulrik Mortensen leder ensemblen med den äran, vår egen Maria Keohane glimmande som sopran) i programmet som heter “Joy & Sorrow Unmasked”… (Jan-Erik Zandersson, Nya Upplagan, 5 / 2013, Sweden)
Aberdene 1662
Star rating 5.0 /…/ Perkola’s accompaniments are highly effective and atmospheric, though clearly linking 17th and 21st century via techniques such as pizzicato, he provides accompaniments in the modern sense rather than a realisation of the missing lower parts. In his improvisations he moves us closer to the modern day, in a very effective manner. Valdmaa sings in a beautifully clear and affecting manner. The disc does not include words but her diction is admirably clear, whether in English or Scots and she also brings out the story-telling element of these strophic songs. There is something refreshingly direct about Valdmaa’s approach to these songs, engaging and certainly not precious. /…/ Whatever the background, this a beguiling disc and you don’t need to know the complex history behind the music (fascinating though that is) to enjoy the delightfully imaginative combination of voice and gamba. (Robert Hugill, Planet Hugill – a world of classical music, 13.01.21, UK, whole review)
Sopran Maria Valdmaa ja viola da gamba mängija Mikko Perkola (Soome) andsid välja albumi “Aberdene 1662”. Plaadil saavad uue hingamise valik varaseid šoti ja inglise laule. Estonian Records Productioni poolt üllitatud plaat on pühendatud Šotimaa 17. sajandi ilmalikule muusikale, mis pärineb Šotimaa kirdeosas asuva Aberdeeni linna ning ülikooli trükkalite John Forbesi ja tema poja välja antud lauluraamatust „Songs and Fancies“ 1662. aastal. Samuti sisaldab see laule silmapaistvatelt inglise heliloojatelt, nende seas Thomas Morley, Thomas Campion ja John Dowland. Plaadil kõlab kokku 11 laulu ja neli improvisatsiooni.
„Aberdene 1662“ on lindistatud 2020. aasta alguses Arvo Pärdi Keskuses… (Muusika Elu, 12.12.20, Estonia, whole article)
A Chant of Bamboo
Helilooja Peeter Vähi äsja esitletud uus album, autoriplaat “Bambuse laul” on antud välja valge vinüülplaadina, seda on pressitud vaid 500 eksemplari. Iga plaat on nummerdatud ning helilooja signeeritud. Plaadil kõlavad neli /…/ kompositsiooni, mis on salvestatud Tallina Kammerorkestriga Risto Joosti juhatusel. “Minu andmetel ei ole Eesti süvamuusikud viimase 15 aasta jooksul välja lasknud mitte ühtegi vinüülplaati. Nii et see on nagu uuesti avastatud vana”, tõdes esitlusel helilooja Igor Garšnek. (Jaanus Kulli, SL Õhtuleht, 12.12.06, Estonia)
Vivaldi per Pisendel
Baltic Baroque’s performance of the Sonata in G (RV 25) also includes a movement which /…/ is marked as a world premiere recording… Baltic Baroque has divided the five sonatas over four different players. In general I have very much enjoyed these interpretations. In particular Maria Krestinskaya, Nazar Kozhukhar and Evegeny Sviridov deliver high-spirited performances; in the case of Ms Krestinskaya that leads to a sometimes less polished sound… /…/ and there are so many differences that it is well worth investigating this version by Baltic Baroque even if you have purchased Ms Unger’s recording. (Johan van Veen, musica Dei donum, 2013, whole article)
Très belles versions jouées par l’ensemble Baroque de la Baltique, sur étiquette Estonian Record Productions. Merci de nous faire découvrir des musiciens talentueux, au son très chaleureux et à la musicalité raffinée. Sûrement ce disque sera une bonne référence, dans la discographie très garnie de Vivaldi et de ses sonates pour violon solo. (Philippe Adelfang, Musique pour tous, 04.05.13, Canada, whole article)
Diese Einspielung durch Baltic Baroque macht deutlich, dass diese Werke noch heute durchaus eine Herausforderung für professionelle Geiger sind. Die vier Geiger des Ensembles haben sich in die fünf Sonaten hinein geteilt − so kommt der Zuhörer obendrein in den Genuss erstaunlich unterschiedlicher Klangfarben, bedingt durch die verschiedenen Instrumente. (Ouverture. Das Klassik-Blog, 29.06.13, Germany, whole article)
World Premiere Recordings
… enjoyable and stylish performances, given inside the House of the Blackheads in Tallinn, one of the most eye-catching places in that beautiful city… For complete-ists, this is a must, as well as for all Vivaldi sonata players. (BC, Early Music Review, 10 / 2013, UK)
As exciting as a set of world premiere recordings always is, the fact that strong doubts hang over the authenticity of most of these works as genuinely of Vivaldi’s hand − discussed in detail in the liner notes − is a bit of a downer. Still, much the same could be said of Handel’s sonatas, and the recording is certainly a sonic treat, thanks to a richly reverberant acoustic and its transparency and natural balance. (Audiophilia, 04.09.13, Canada, whole article)
Each of the works in Estonian Record Productions’ collection of hitherto unrecorded sonatas by Antonio Vivaldi comes with a fascinating story, captivatingly told in the booklet notes… Very strongly recommended for notes, performances, recorded sound, and the general interest all these create together; obligatory for Vivaldi specialists. (Robert Maxham, Fanfare / ArkivMusic, USA, whole article)
… sonatas which Baltic Baroque has recorded on the disc “The World Premiere Recordings” have never been recorded before. Most of them are spurious, of doubtful authenticity or are attributed to other composers as a result of musicological research. That doesn’t make them any less worthwhile… That is only a very minor blot on a great disc. Not only is this music worthwhile, the performances are also outstanding. The capriccio with variations from the Sonata in D /…/ is one of the highlights. It really doesn’t matter who composed it − it fully deserves to be performed and recorded and Andrey Reshetin delivers an exciting performance. (Johan van Veen, musica Dei donum, 15.09.14, Holland, whole article)
5 / 5 … pleasantly surprised… As the title of the CD implies, you’ll find here sonatas you will not hear elsewhere, so just this gives value to the CD. The sonatas are nicely played by the Baltic Baroque ensemble… The interpretation is vivid and insightful, and compares well against Vivaldi’s great like Carmignola, Beyer or Deuter. There is a slight reverberation in the sound, but it is actually well controlled and does not dominate the sound as what can be found in some recordings. In short, a very nice discovery… (Alain Giorla, amazon.com, 11.12.14, USA, whole article)
So ist es zu erklären, dass das Ensemble Baltic Baroque nun gleich eine ganze CD mit Vivaldi-Weltersteinspielungen vorlegen konnte. Etliches davon kommt einem freilich bekannt vor; es klingt vertraut, und ob “Il Prete Rosso” tatsächlich der Urheber all dieser Werke war, darum sollen sich Musikwissenschaftler streiten. Der Hörer darf sich auf anspruchsvolle Barockmusik freuen, von Baltic Baroque unter Leitung von Grigori Maltizov stilgerecht vorgetragen − und mit einer gehörigen Portion Spielfreude und Temperament. (Ouverture. Das Klassik-Blog, 27.06.13, Germany, whole article)
Les sonates sont jouées sur instruments d’époque par différents violonistes qui apportent à chacune des timbres différents. Dans l’ensemble, on notera des archets vigoureux et habiles qui donnent à ces sonates méconnues un cachet presque folklorique. La sonorité ambiante est légèrement distante, sans trop de réverbération, ce qui amoindri l’acidité habituelle des violons anciens. Cela donne une certaine rondeur à l’acoustique, sans agressivité pour l’oreille. Au final, un disque vraiment agréable tant pour l’ouïe que pour l’esprit. Le Baltic Baroque est une belle découverte. (La Parnasse Musical, 04.11.13, Canada, whole article)
Eller så gör man som estländska Baltic Baroque som plockar fram helt ospelade violinsonater av Vivaldi (Estonian Record Productions) och imponerar storligen genom ansats och attack. (Jan-Erik Zandersson, Nya Upplagan, 5 / 2013, Sweden)
… tasub jälgida /…/ plaadiraamatu üksikasjalikku teksti, mis detektiivi täpsusega lahkab toonaste barokkheliloojate keerulisi võltinguteemalisi sasipuntraid. Tähelepanu äratab /…/, et plaadil olevaid Vivaldi sonaate pole (väidetavalt) kunagi varem salvestatud. Nii et eed kuus Vivaldi teost /…/ võivad mõnele muusikateadlasele pakkuda tõelist avastamisrõõmu. Tavakuulajale aga tänu stiilitäpsele ettekandele emotsionaalse väärt kuulamiselamuse. (Igor Garšnek, Aplaus, 8/2013, Estonia)
Vivaldi senza basso
The duo-playing of Maria Krestinskaya and Evgeny Sviridov is buoyant, sweetly sinewy, punchily detailed and perfectly matched, as indeed they have to be… Yet four of these in a row might be a little too much, and it is a relief to the ear when Imbi Tarum’s harpsichord joins them, adding a touch of weight and depth to the sound. This music is slight /…/ but it is also fresh, skilfully written and with a creative spark that keeps it always alive. Thoroughly Vivaldian, in other words. (Lindsay Kemp, Gramophone, 9/2014, UK, whole article)
5/5 … excellent recording, for the interpretation is vivid and brilliant, with lot of different nuances and colors. It’s grave and solemn at times, light and playful at others, it offers a great variation. /…/ Combined with an excellent sound quality (just enough of reverberation, a wide spread of sound levels), and you get yourself a beautiful CD. At the end of the CD, I wanted to hear more of it. … what an amazing recording it is! Highly recommended. (Alain Giorla, amazon.com, 15.06.15, USA, whole article)
… “Senza Basso”, includes four compositions of a rare breed… There is no mention of them having been recorded here for the first time, but I can’t remember any other recording and I certainly haven’t heard them before. /…/ This disc is no less important than the previous one with solo sonatas. This repertoire is very seldom performed and recorded, if at all. It is delightful stuff and should appeal to violinists looking for something different. Any lover of the baroque violin and / or Vivaldi’s music should consider adding this disc to his collection, especially since the three artists come up with excellent interpretations. (Johan van Veen, musica Dei donum, 15.09.14, Holland, whole article)
Appréciation d’ensemble: 5. … l’un et lautre se tournant autour avec une prudence reptilienne étudiée en une expression rampante faite de crescendos et decrescendos, avec un travail incessant sur la dynamique, des accentuations judicieuses, des pressions et des vitesses d’archets millimétrées. Les violons sont parfaitement maîtrisés et l’ornementation de haute voltige. /…/ La magie harmonique du clavecin transforme l’oeuvre en véritable concerto. Les deux lions peuvent entrer dans l’arène. Grain juteux, diction précise, discours servi avec une passion et une éloquence bien vivaldiennes. Enthousiasmant. (Roger-Claude Travers, Diapason, 5 / 2014, France, whole article)
… “Baltic Baroque” spielt je zwei dieser wenig bekannten Stücke mit bzw. ohne den optionalen Basso continuo. Und wenn denn BC, dann bleibt er dennoch sehr diskret gegenüber den beiden phänomenal virtuosen Geigen, Maria Krestinskaya und Evgeny Sviridov, die ohnehin mit kräftiger Bogenführung, interessanten Phrasierungen und warm leuchtenden Farben alle Aufmerksamkeit auf sich ziehen. Das Spiel der beiden Solisten zeichnet sich ebenfalls durch eine sehr kontrastierende Timbrierung aus, was die Transparenz der Musik erhöht. (Remy Frank, Pizzicato, 02.03.14, Luxembourg, whole article)
Kahes /…/ sonaadis (RV 71 ja RV 77) demonstreerivad viiuldajad Maria Krestinskaya ja Evgeni Sviridov sädelevat duomängu, kahes sonaadis ühineb nendega Imbi Tarum. Vene viiuldajate Vivaldi tõlgendus on küllaltki ilmekas ning selles kasutatakse laia kõlalist ja mängutehnilist skaalat. Aeg-ajalt häirib ehk liiga detailne ja kuivavõitu artikuleerimine, klavessiini “vundamendile” toetuvad kaks sonaati (RV 70 ja RV 68) mõjuvad homogeensemalt. /…/ Krestinskaya ja Sviridovi esitatud sonaat kahele viiulile ja basso continuo’le B-duur jäi meelde erilise meisterlikkusega. Koostöö continuo-grupiga toimis oivaliselt, nagu ka teistes sonaatides. Milline orgaanilisus kaunistuste tõlgendamisel, kuivõrd stiilsed, vabad ornamendid! Baltic Baroque’i liikmed demonstreerivad nakatavat mängulusti, täiuslikku mängutehnilist üleolekut ja empaatiast kantud ansamblitunnetust. Peale selle on plaadisari kaunilt kujundatud (Mart Kivisild) ning üliprofessionaalselt salvestatud… (Marju Riisikamp, Muusika, 11 / 2014, Estonia, whole article)
Vivaldi opera quinta
Baltic Baroque rise to the challenge with a sequence of energetic performances that are alive to the infectious foot-tapping appeal of Vivaldi’s rhythms. The string tone is bright and the sense of ensemble effortless. /…/ It is interesting to speculate whether, in an increasingly globalised world, there is a common international style for this kind of instrumental music. In practice, Baltic Baroque bring together the qualities of Teutonic precision and Italian verve in a thoroughly convincing and attractive way. (Iain Fenlon, Gramophone, 1 / 2015, UK, whole article)
… on-going series of Vivaldi discs on the ERP label. … Opus 5 sonatas do not seem to have been recorded much and so this disc is doubly welcome. /…/ I did wonder whether the recorded sound might be a little to brightly forward, but the instruments are captured well and this is certainly a disc to dip into. The different sonatas were recorded at different times and in different locations… so the acoustic varies slightly… The violinists all perform with a bright forward sweet tone and superb sense of line (no bulges here). These are solo parts which very much sing. The whole group is alive to the dance element in these pieces and their performances are lively and well pointed. The result is rather infectious. (Robert Hugill, Planet Hugill − A world of classical music, 21.10.14, UK, whole article)
Kolm viiuldajat soleerivad suurepärase stiilitundega ja virtuoossuselt. Sviridovi meeletud akrobaatilised trikid ning elav ja vitaalne esitus mõjuvad kaasakiskuvalt. Krestinskaya mängus leidsin väljenduse sugestiivsust, nõtkust ja variantsust. See kõik muutis esituse niivõrd veenvaks, et paar küsitavust tantsuvormide tõlgendamisel hajusid meelest. Kalinina mängu iseloomustab graafiline selgus, tempode ja liikumise hea vahekord ning kolleegidega võrreldes pisut askeetlikum pillikäsitlus. /…/ Peale selle on plaadisari kaunilt kujundatud /…/ ning üliprofessionaalselt salvestatud (Margo Kõlar, Maido Maadik). (Marju Riisikamp, Muusika, 11/2014, Estonia, whole article)
Vater unser
“Vater Unser” (“Tatăl Nostru”) este un excelent CD de colecţie lansat în ediţie limitată de Centrul Arvo Pärt în colaborare cu Estonian Record Productions, înregistrarea fiind dedicată Papei Benedict al XVI-lea. Compus pentru soprană-baiat “Vater Unser” este interpretat de Heldur Harry Põlda acompaniat la pian de însuşi compozitorul Arvo Pärt. Iubitorii muzicii clasice vor regăsi astfel una din cele mai importante şi apreciate compoziţii ale lui Arvo Pärt, CD-ul fiind însoţit de partitura compoziţiei, fiecare exemplar purtând autograful compozitorului estonian. (Vlad Oeţiu, 14.08.15, Romania, whole article)
In the Mystical Land of Kaydara
Dass bei dieser Reise nach Kaydara nie der Eindruck pittoresker Exotik aufkommt, verdankt sich zum einen dem kulturenübergreifenden Charakter des Themas, zum anderen der Tatsache, dass der Komponist Peeter Vähi lange Afrikaaufenthalte hinter sich hat und sich deshalb nicht von Oberflächenphänomenen blenden lässt. Seine Musiksprache ist einfach und bewegt sich im weiten Feld der Tonalität, afrikanische Perkussionsinstrumente sind dezent in den Orchesterklang eingearbeitet. Die holzschnittartig geformte Musik und die oratorische Besetzung samt Sprecher verleihen der archaischen Erzählung scharfe Konturen, und mit den suggestiv bewegten Bildern von Jüri Tallinn verbindet sich die Musik zu einer aussagekräftigen Bild-Ton-Montage. Dominierend ist das Verfahren, unterschiedliche Realität- und Bewusstseinsebenen durch Überblendung übereinanderzulegen. Das erinnert an die These der “diaphanen” Bewusstseinsschichten, wie sie der Kulturphilosoph Jean Gebser einst formuliert hat. (Max Nyffeler, Beckmesser, 23.12.17, Germany, whole article)
Gustav Ernesaks. Tormide rand
See oli monofooniliste helisalvestiste aeg. … ja monofooniline salvestus saavutas kõrgtasemel ka omal kombel täiuse. On tore, et meister-restaureerija Jüri Kruus on aktsepteerinud “Tormide randa” oma monofoonilises täiuses ja ebatäiuses. Sügava rahulolu, aegajalt imetluse pälvivad Estonia solistid, koor ja orkester… Puhta muusika ilu on siin piisavalt. Kokkuvõttes on see heliplaadikomplekt üks tõeline “päästepaat” mitmeti olulisele leheküljele meie kultuuriloos. (Virve Normet, Muusika, 4 / 2019, Estonia)
Unustusse vajunud päev
A completely charming disc… performers provide an entrancing window into a Soviet Russian art-form that took place entirely outside the Soviet establishment. /…/ In the midst of a totalitarian regime it became a breath of fresh air. … Ivashkevich moves easily between singing and speech. He has an attractive, expressive voice and is able to focus on the text whilst giving us these lovely melodies. Many of the songs are delightful or seductive, and make gentle listening and you have to think strongly to put them back into context and realise quite how distinctive they were. During the genre’s initial period of popularity, such songs were performed in closed circles and passed orally and via tape recordings, with public performances rare. /…/ With popularity came persecution, with some bards being forced to emigrate but the form survived. /…/ This disc might seem somewhat left-field, but I rather fell in love with it and it is certainly well worth seeing out. (Robert Hugill, Planet Hugill – A world of classical music, 27.04.22, UK, whole article)
Musikaalne näitleja Ivaškevitš ning asjaolu, et ta kasutab kitarristina enamasti mitte iseennast… vaid… Kristo Käod, annab sellele olmale tuge. /…/ Tundlik saade. Dünaamika puhul aga minu täieline reveranss, Kristo. Mulle on hirmus sümpaatne laulja vajadus austada poeete, kes on käinud enne teda ja avanud uksi. (Sakarias Leppik, Muusika, 6 / 2022, Estonia)
Aleksandr Ivaškevitši… plaadiesitlus. “Unustusse vajunud päev” on Ivaškevitši ja Kristo Käo helikandja, see kaunilt kujundatud CD-plaat on üksiti luuleraamat, sisutihedad laulutekstid-luuletused tõlgitud eesti keelde. Ivaškevitši… vahendatuna saab iga laul pihtimusekaalu. (Pille-Riin Purje, kultuur.err.ee, 18.04.22, Estonia)
Resurrection of Mozart
… scheint er im Doppelkonzert um die Wette zu spielen. Das Spiel der beiden ist schlank und selbst im Andante vorwärtsdrängend, in den Ecksätzen fast atemlos, in einem großen Bogen gefasst. In der Zugabe, dem Andantino aus dem Jeunehomme-Konzert, steht Badura-Skoda ganz klar im Mittelpunkt, obwohl Mustonen durchaus mitzuhalten versteht. In der 40. Symphonie hat der Dirigent freilich nichts Neues zu sagen. /…/ Vivid performances of Mozart’s 40th symphony and the 10th Double Concerto, Paul Badura-Skoda being the boisterous leader here. Obviously, the 86 old pianist shows no age difference between him and the young Rostislav Krimer. (Remy Frank, Pizzicato, 11.09.14, Luxembourg)
North Wind, South Wind
Men det här är invändningar som aktualiseras av uppföljaren som Resonabilis gav ut förra året, North wind, south wind. Här möts man som av en pånyttfödd ensemble, och därtill som av pånyttfödda tonstättare. Här får man en inblick i varför Helena Tulve, Tatjana Kozlova och Jüri Reinveres musik under de senaste fem-sex åren rönt allt större framgång internationellt. /…/ Skivan North wind, soutj wind är även den en estnisk exportprodukt på alla nivåer. (Esaias Järnegard, Avlyssnat / Nutida Musik, 3−4 / 2012−13, Sweden)
… “North Wind, South Wind. Contre-le-vent-music from Estonia” osutab, et muusika pole vaid (üle)voolavus, vaid ka iseendaga olemine ja mõtisklus. /…/ Resonabilist kuulates on iga üksikelement maagiline… Resonabilisel on kiiduväärt oskus panna muusika ruumiga resoneerima. Albumgi kirgastab muljeid kontsertidest, millest igaüks on olnud tervik nagu too albumgi. (Maria Mölder, Aplaus, No 5 / 2012, Estonia)
Resonabilise helisev vaikus. /…/ “Contre-le-vent” ehk eesti keeles “Vastutuult” albumi alapealkirjana vihjab muusikute sõnul sellel kõlava muusika olemusele kuid see väljendab suurepäraselt ka ansambli taotlusi, esteetikat ja kohta meie muusikaväljal. Ühteagu eristutakse tavapärasest, see avaldub juba ainuüksi ansambli unikaalses koosseisus… Reminestsentselt ja maitsekalt mõjuvad plaadi bukletis esitletud eesti kunstnike Eda Lõhmuse ja Liis Kogre maalid. /…/ Resonabilise plaadil kõlav muusika suunab kuulaja juba esimese, Jüri Reinvere teosega “Maiimpeerium” otse ja kiiresti vajalike ja ajatute väärtusteni. See annab kuulajale taastunnetuse puhtast vaikusest, looduslikult kulgevast ajast ja piiritult avarast ruumist, kus hääled, sosinad ja helid lummavalt sulanduvad. (Pille Kangur, Sirp, 19.10.12, Estonia, whole article)
Resonabilis on üks Eesti muusikamaastiku kartmatumaid bände. /…/ Mitmesse teosesse on kirjutatud teatud minevikuihalus, vanade muusikaliste vormide ümbertegemine uue lõike järgi. Küllap on see kokkusattumus, aga terviku seisukohalt kasulik. (Tui Hirv, Muusika, No 11 / 2012, Estonia)
Ad patrem meum
… esitustest paistab välja tema suurepärane pillivaldamine… Anna-Liisa Bezrodny interpreedinatuur on väga aktiivne ja ergas ning tal on võime luua muusikas väga intensiivseid erinevaid emotsioone… DVD on üks kunstiline tervik, Anna-Liisa Bezrodny interpreediolemuse suurepärane tutvustus. Hästi teostatud ja läbi mõeldud DVDd vaadates saab muusikust ja muusikast isegi tugevama mulje kui heliplaadilt. /…/ Kaasa mängib ka plaadi kujundus (kujundaja Mart Kivisild) ja väga head fotod… (Ia Remmel, Muusika, 12 / 2013, Estonia, whole article)
Voices of the Estonian National Opera
Plaadi säravaim juveel on Wagneri “Tristani ja Isolde” sissejuhatus ning sellele järgnev Isolde elust lahkumise stseen “Mild und leise wie er lächelt…” kolmandast vaatusest. Wagneri lõputult kulgev peente nüanssidega teemaarendus on lummav ja Heli veskuse esitus täiuslik, olemas on peaaegu kõik, mis vajalik selle helilooja muusika laulmiseks. (Tiiu Levald, Muusika, 1 / 2010, Estonia)
Vertigo
This is a pleasant and encouraging CD to pick up since the artwork by Virge Jõekalda and the design by Piret Mikk are good and direct. In fact the production team have done a very good job. /…/ In summary this CD is a very good listen with more than usual significance. The playing is superb and the interpretation fascinating. (Peter G Howell, CD Spotlight, 11.11.07, UK, whole article)
Eksivad need, kes arvavad, et klavessiin on üks kuiv ja igavalt “plõnksuv” instrument. Sellesse plaati süvenedes peaks igaüks selles veenduma: Imbi Tarumi mängus on palju huvitavaid värve, peenekoelisi figuratsioone ja põnevalt kõlama pandud muusikalisi karaktereid. (Igor Garšnek, Sirp, 18.01.08, Estonia)
Pilli kandev, mahlane kõla, suur ulatus, registrivalik ja mängutehnilised võimalused sobivad väga hästi just prantsuse kõrg- ja hilisbaroki muusika esitamiseks. Suurepäraselt kõlavad sellel klavessiinil Antoine Forguerary palad, kus pääseb täielikult mõjule sume ja laulev bassiregister. (Iren Lill, Muusika, 10 / 2007, Estonia)
Wallenberg
…I felt it was one of the strongest experiences that I have had in any opera house ever. I bought the DVD at the same time and my intention was to review it at once. On second thoughts I decided, however, to let it rest for a while. I simply wanted to see if my strong reactions at the live performance had waned when I returned to the opera, which I did almost exactly two months later. It turned out that the experience was, if possible, even stronger the second time around. (Göran Forsling, MusicWeb International, whole article)
Tüür hat aus dem Stoff nach dem Libretto von Lutz Hübner eine packende, mitfühlende Oper geschaffen. Das Werk stellt in seinen neunzehn Szenen neben historischen Fakten auch rein Spekulatives /…/ oder philosophische Reflexionen dar. /…/ Die DVD bringt eine Inszenierung der Estnischen Nationaloper in Tallinn aus dem Jahre 2008, die übrigens mit dem Kulturpreis Estlands ausgezeichnet wurde. Zusammen mit der diesjährigen Produktion am Badischen Staatstheater in Karlsruhe belegt sie die nachhaltige Publikumswirksamkeit des Stückes. (Neuheiten Note 1 Music, 9 / 2012, Germany)
Ačkoli je Wallenberg svým způsobem tradiční velká opera, vyznívá ve svém pojetí současně, ve zvoleném tématu aktuálně a hlavně zanechává silné, i kduž úzkostné dojmu, na čemž svůj podíl mají také všichni účinkující. (His Voice, 5 / 2008, Czech Republic)
YLÖS. Estonia “Wallenberg” DVD-l. Tubli saavutus. Loodetavasti järgneb esimesele DVD-le peagi teine. (Harry Liivrand, Eesti Ekspress / Areen, 29.05.08, Estonia)
… “Wallenberg” on vaieldamatult üks parimaid viimaste aastate muusikalavastusi. /…/ Moskva režiigrupp /…/ on lavastaja Dmitri Bertmanni juhendamisel leidnud sobivalt mõõduka viisi etenduse jäädvustamiseks − kaamera järgib libretot, peamiselt on fookuses oma partiid esitav laulja, koor on üldplaanis. (Tõnu Karjatse, Musika, 10 / 2008, Estonia)
Marginalia
From the simplicity of no 1, where very simple treatment of arpeggios results in a distinct and effective meditation, the set expands and contracts through different and contrasting ideas. More complex and less rigid than the tintinnabuli of Arvo Pärt, this is minimalism with a heart. But it is Randalu’s interpretation that brings these little ideas to life. Each flows into the next, distinct but linked together, taking the listener on a journey. (Hilary Glover, Planet Hugill − A world of classical music, 03.10.14, UK, whole article)
Bedenkt man, dass Rääts zur Generation mit Arvo Pärt und Veljo Tormis gehört und national zur gleichen Zeit Anfang der 1960er Jahre bekannt wurde, erkennt man einerseits die Parallelen in der neoklassizistischen Kompositionsweise, ist andererseits aber auch ein wenig verwundert über die für Estland bzw. die damalige Sowjetunion reichlich untypische Stilistik, die sich etwa von Philip Glass beeinflusst gibt. /…/ Kalle Randalu, einer der renommiertesten Pianisten Estlands und seit Jahrzehnten ein aktiver Teilnehmer der Kulturszene des Landes, ist wohl die beste Wahl, die man für einen Interpreten dieses Zyklus’ finden kann, und so dürfte diese CD die Einspielung der “Marginalia” sein; er lotarbeitetet die kaldeidoskopischen Qualitäten der allzu fragmenthaften Stückchen wunderbar heraus. (Ingo J. Biermann, Nordische Music, Germany, whole article)
… настоящий сюрприз. Это воспроизведение уникального по советским временам эксперимента, который предпринял в 1980 году тогдашний председатель /…/ Союза композиторов Яан Ряэтс. На одной стороне виниловой пластинки фирмы “Мелодия” пианист Калле Рандалу играет 24 “маргиналии”, буквально “заметки на полях”, своего рода фортепьянные прелюдии, а на второй стороне сам автор музыки, а также пианист Рандалу /…/ музыкант-электроник Свен Грюнберг предлагают электронные интерпретации девяти из этих “маргиналий”. И это тот случай, когда цифровое издание не только не проигрывает аналоговому, а в каком-то смысле раскрывает сочинение Яана Ряэтса новой гранью. (Dmitry Ukhov, Radio Kultura, 13.10.14, Russia
Jaan Rääts pühendas oma “24 marginaali klaverile” op. 65 (1979−1980) Kalle Randalule. … Randalul on õnnestunud leida ja välja tuua esmamuljena objektiivsena tunduva muusika rikkad kujundid. Esitus on süvenenud, julge ja pinget pakkuv. /…/ Plaadil on väga meelitav väljanägemine. Veel meelitavam on aga selle sisu. (Leelo Kõlar, Muusika, 11 / 2014, Estonia, whole article)
Enter Denter
Kristjan Randalu… I would like to say jazz pianist but that seems limiting yet it is his principal field. /…/ There is an elegance to Kristjan Randalu’s piano playing, with the predominant texture being a sense of a single elegant line going to play over the orchestral textures. /…/ I rather enjoyed this disc. It is certainly not crossover but is a more than intelligent intersection between classical and jazz. The piano writing is clearly closely related to Randalu’s personality and overal there is an elegance to the piece, with no sense of indulgence. (Robert Hugill, Planet Hugill − A world of classical music, 14.04.16, UK, whole article
… “rahvusvaheline mees”, üks neid väheseid, kelle mängu kodumaised kolleegid, keel vestil, kuulavad. … neljaosaline “Nach dem Anfang vom Ende” (“Pärast lõpu algust”), mida Randalu esitas esmakordselt Stuttgardi kammerorkestri ja Dennis Russel Davisega, on oivaline näide sellest, kuidas ühendada klassikalise muusika kontrollitud maailm ja jazzi spontaanne natuur. Plaat on nüansirikas ja lopsaka kõlaga… (Joosep Sang, Muusika, 12 /2010, Estonia)
Paavo Järvi Conducts EUYO at Glasperlenspiel-Festival
… mõlema esituse teevad nauditavaks Paavo Järvi küpsus, noorte muusikute innukus ja Ülle Õuna videorežii professionaalsus. (Joosep Sang, Muusika, 10/2008, Estonia)
Nonstop
Martin Kuuskmann… legt mit dieser CD ein ambitioniertes Fagott-Showcase vor… Titel “NONSTOP” trifft’s da ganz gut: Man braucht ein ernstes Interesse an diesen Grenzgängen und Genrekombinationen… Dabei ist interessant, Arvo Pärts längst zum Neo-Klassik-Gassenhauer avanciertem Duo “Spiegel im Spiegel” (mit Kristjan Randalu am Flügel) mal in einer Fagottversion zu hören, neue Perspektiven auf das Stück lassen die beiden Esten dabei nicht erkennen. (Ingo J. Biermann, Nordische Musik, Germany, whole article)
… kaks eestlastest maailmameest: fagotivirtuoos Martin Kuuskmann ja pianist Kristjan Randalu, neist esimene elukohaga USAs ja teine põhiliselt Saksamaal. Sisuliselt oli tegemist Kuuskmanni-Randalu plaadi esitluskontserdiga, kuna Estonian Record Productions üllitas just nüüd nende CD “Nonstop”… Kui selle ettekande puhul natuke norida, siis Randalu on nii jõulise mängumaneeriga pianist, et kippus skertsos oma dünaamikaga fagotti lausa nurka suruma. Muuseas, Kuuskmanni-Randalu plaadil “Nonstop” mingit kõlatasakaalu nihet tolles skertsos ei tekkinud. Ka Bachi eelmainitud Allemande kõlas plaadil märksa reljeefsemalt kui kontserdil. (Igor Garšnek, Sirp, 07.05.10, Estonia, whole article)
Album ongi mõeldud demonstreerima instrumendi eri palgeid (imepehmest toriseva-kriiksuvani) ja fagotimängija žanrilist haaret. Samas tähendab plaadi repertuaarivalik lõputut kompromissi interpreedi tegevuste ja stiilide, ka maailma(jagu)de ja muusikaliste arusaamade vahel. (Maria Mölder, Muusika, 6−7 / 2010, Estonia)
Bassoon Concertos
Esmakordselt muusikaauhindade Grammyde ajaloos on nomineeritud plaat, mille väljaandja on Eesti firma… ERP-i CD “Martin Kuuskmann. Bassoon Concertos” on nomineeritud kategoorias parim nüüdisklassika teos. Selleks kompositsiooniks on Christopher Theofanidise fagotikontsert ning solistiks Martin Kuuskmann. “Oleks patt jätta mainimata esiletõstetud salvestise helirežissööri Dmitriy Lipayd, kelle salvestised on varemgi olnud Grammy nominendid, mastering’i tegijat Tanel Klesmentit ning produtsent Peeter Vähit…” (Linnaleht, 21.12.16, Estonia, whole article)
Kontsertülesvõtte eelised ei pruugi stuudiosalvestusega võrreldes alati olla ilmsed, kuid sedapuhku on kontserdisituatsiooni vahetu mulje tõepoolest õnnestunud plaadile püüda − Kuuskmanni esitus on riskijulge, kuid kõigutamatult kindel. /…/ Fagotimuusikast sügavamalt huvitujaile on see plaat kohustuslik, kõigile teistele ülimalt soovitatav. (Aare Tool, Muusika, 10 / 2015, Estonia)
The Best of Arsis Bells
… Kõrvitsa detailiküllases helimaailmas on salapära, imepärasust ja haprust. … Eespere teos “In dies” /…/ vaatleb justkui läbi luubi meie peidetumaid südamesaladusi, mis on piirideta ja tuhandetähenduslikud. … Vähi… “Kellade sümfoonial” /…/ on maailmas ainulaadne koht… Helilooja on seda nimetanud eksperimendiks, kuulajana võin kinnitada, et see on igati õnnestunud eksperiment, kus muusikalisel mõttel on mõte sees. /…/ Maailmas ainulaadne on ka ida ja lääne tarkuse allikaid, kooskõla ja harmooniat ning erisustes üksolemise sidusust peegeldav, tõsist süvenemist eeldav /…/ Vähi suurteos “Ülim vaikus”… … kuidas Arsise käsikellavirtuoosid seda kõike ikkagi teevad… Imetlust ei vääri ainult erilised kõlakombinatsioonid, mida suurema või väiksema keerukusastmega teostes kuulda võime, vaid ka meeletu tempo, millega oma virtuoossust demonstreeritakse, näiteks Griegi, Saint-Saënsi või Bizet’ tantsudes. Muusikaliselt väga köitev best of! (Ene Pilliroog, Muusika, 2 / 2014, Estonia, whole article)
Locus amoenus
… sisaldab intrigeerivalt filosoofilise ning mediteeriva olemusega muusikat. Klaveripartii on valdavalt minimalistlik, aja halastamatut tiksumist tajuma kutsuv. /…/ Kõiki laule hoiab selgroona koos äärmiselt vaoshoitud ja läbipaistev klaverifaktuur. /…/ Mõtlemisainet annab Epigram VI (“Vanadusest”)… Kuulaja maitse valib oma lemmikud. Minu meeltesse jäid Sauli Tiilikainen, interpreet, kes kasutab oma baritonihäält ülima meisterlikkusega, sõnu ja muusikat mõtestades, ning sopran Kaia Urb, kelle häälel on leebe ja soe tämber ning kes rakendab esitustes vaheldusrikast dünaamikat. (Tiiu Levald, Muusika, 1 / 2017, Estonia, whole article)
Cantus angelicus
This is very much Põlda’s showcase, all but one of the numbers arranged by Valdo Preema, giving the programme a consistent quality. Põlda’s voice has that pure quality which British listeners will know from Howard Blake’s ‘Walking in the Air’, either from the sadly neglected but original Peter Auty, or the starry but subsequent Aled Jones. Unlike the straight English sound of the aforementioned, Põlda is not averse to using some restrained vibrato, though this seems to heighten the perceived vulnerability in his young voice, rather than propel him into mini-tenor territory. What we have here is a very pleasant selection of highly popular classical ‘hits’, given lush but not overly drippy accompaniment from a decent sounding orchestra. The recording reflects the airy acoustic of the church nicely, the orchestral sound perhaps a little distant but creating a lovely atmosphere. (Dominy Clements, MusicWeb International, 13.04.13, whole article)
Keyboard Juggleress
Det kan också verkligen vara värt att nämna att detta skivbolag också skickat över två lyssningsvärda dvd:er, /…/ den andra heter “Keyboard Juggleress” och är en liveupptagning av Irina Zahharenkova som spelar cembalo, fortepiano och piano, en musikalisk resa på Glaspärlespelsfestivalen i Tartu 2009 från Pachelbel, via Haydn och Mozart till Beethoven, intressanta anpassningar i konsertögonblicket över de olika tastaturen, utan tillstymmelse till scenskräck, vad det verkar. (Jan-Erik Zandersson, Nya Upplagan, 5 / 2013, Sweden)
Salvestises räägib maitsekalt kaasa õnnestunud, kontserdisaalipärane helirežii ning muusikasiseseid muutusi sünkroonselt järgiv pildiline lahendus. … Urtext on temale üksnes “karkass”, kuhu lisada elavaid kujundeid. Teda paistab inspireerivat nii instrumendi tämber kui klahvpillifaktuur, millele hasartselt lisada virtuooslikke meloodiaornamente. Tema meloodiast ja harmooniast välja kasvanud faktuur kõigutab Urtext’i rohkem, kui ollakse harjutud enesele lubama. /…/ Miski selles läbimurdes on väga kaasaegne ja põlvkondlikult julge. (Maris Valk-Falk, Sirp, 16.04.10, Estonia, whole article)
… Irina Zahharenkova esitas klavessiinil, haamerklaveril ja klaveril pildiliselt paratamatult staatilise ülesvõtte kiuste “kõnelevaid”, hingestatud tõlgendusi Pachelbeli, HThis disc is such an engaging breath of fresh air and, frankly, fun. /…/ But in Carmina Burana they are more free, after all only the melody survives, and each song is enlivened by a great deal of colour and movement, moving between almost chant-inspired to more popular dance rhythms, and in some of the later ones the arrangements seem to bring in all manner of later, seemingly anachronistic references including an amazingly jazz-inspired ‘Tempus transit gelidum’. But it works, the performers’ sheer élan and enthusiastic engagement with their material comes over and the same enlivening vivacity links the sacred and the secular music. And the contrast between the different movements provides for a satisfying listening programme. There are excellent liner notes which explain some of the background to the music and what we are listening to. /…/ There is room in the library for scholarly reconstructions of this music, but I enjoyed this disc for its freewheeling vivacity, its sense of engagement with the music and the text, and for the sheer sense of fun. Listening to the disc it is possible to imagine the wandering scholars entertaining themselves with this music as well as wandering into mass.aydni, Mozarti ja Beethoveni teostest. (Muusika, 6–7 / 2010, Estonia)
Ave…
Ettekandeliselt tuleb õnnestunult ajastutruuks hinnata küll terve “Ave…” plaat, ent mõned lood jäävad ehk teistest rohkem meelde. Nende seas anonüümse XIV sajandi autori väga lüüriline “Ave donna”, mida sopran Helle Mustonen ja Neeme Punder flöödil esitavad kaunikõlaliste legato’dega, nende muusikaline dialoog mõjub ühtaegu nii nukrameelselt tundeliselt kui elutargalt järelemõtlikult. /…/ Ilus plaat ja kena kujundus! (Igor Garšnek, Sirp, 02.12.05, Estonia)
Jerusalem
The group’s treatment of the music is quite free. Their line-up consists of violin, percussion, shawn, recorder, duduk, curtal, rauschpfeife, trombone, violone, double bass, organ, harpsichord, with ten performers doubling on these as well as singing. Their style involves significant and imaginative orchestration of the music. /…/ The group was thus born in isolation and under Mustonen’s guidance developed a creative freedom which remains engaging. /…/ The result has a freshness which engages and charms. The CD booklet has plenty of photos of the group, mature men whose clear enjoyment of the music comes over both in the pictures and in the recording. What the booklet lacks is texts, so it is not possible to quite tell how the different pieces fit into the overall theme. All you can do is sit back and enjoy it! (Planet Hugill, 1 / 2018, UK, whole article)
Als heilige Stadt für drei Weltreligionen fand in Jerusalem zu allen Zeiten nicht nur ein “Clash of Cultures”, sondern auch ein Transfer statt, der sich natürlich auch musikalisch niederschlug. Diesem fruchtbaren Austausch, der sich fast im gesamten Mittelmeerraum nachweisen lässt /…/ spürt das Ensemble Hortus Musicus hier nach. (Neuheiten Note 1 Music, 3 / 2018, Germany)
Uuel plaadil on /…/ järjepidevust kindlasti tunda ja on sümpaatne, et juubelialbumile pole kokku kuhjatud kesk- ja kaasaega ning jazzi ja etnot, vaid kõlavad väikevormis palad XII−XIV sajandist, laadis, mis on Hortust alati iseloomustanud − tamburiinid-trummid rütmi markeerimas ning viiul ja puhkpillid selle kohal unisoonis või paralleelses intervallis meloodiaid mängimas, koos oriendihõnguliste melismide ja teatud intonatsioonilise “ujumisega”. … võin vaid öelda, et ka nendele lauludele on antud Hortus Musicusele ainuomane nägu. (Joosep Sang, Muusika, 2 / 2018, Estonia)
Messe de… Carmina Burana
This disc is such an engaging breath of fresh air and, frankly, fun. /…/ But in Carmina Burana they are more free, after all only the melody survives, and each song is enlivened by a great deal of colour and movement, moving between almost chant-inspired to more popular dance rhythms, and in some of the later ones the arrangements seem to bring in all manner of later, seemingly anachronistic references including an amazingly jazz-inspired ‘Tempus transit gelidum’. But it works, the performers’ sheer élan and enthusiastic engagement with their material comes over and the same enlivening vivacity links the sacred and the secular music. And the contrast between the different movements provides for a satisfying listening programme. There are excellent liner notes which explain some of the background to the music and what we are listening to. (Robert Hugill, Planet Hugill − A world of classical music, 06.11.20, UK, whole article)
Somnium boreale
Maarika Järvi, ERSO ja dirigent pillutavad kiireloomuliste osade tantsulisi teemasid lausa prokofjevliku peene huumoriga, Kapi aeglased osad on seevastu eesti muusika väljendusrikkaimate seas. /…/ Tunnustada tuleb helirežiid (Tanel Klesment), fotosid ja kujundust (Aline Kundig, Piret Mikk) ning saateteksti (Inna Kivi).” (Ene Pilliroog, Muusika, 4 / 2010, Estonia)
Musica Triste
Tubin is the only conductor in this collection who is likely to be familiar to listeners this far West. Don’t let this put you off, though, for all the music on this CD is of a high standard and well worth repeated hearings. Maarika Järvi, the redoubtable flute soloist, and her accompanying musicians of the Tallinn Chamber Orchestra, give superbly secure and musically intelligent readings of all four works − no mean feat, with music as challenging and diverse as this. (Gwyn Parry-Jones, Classical Music Web, UK, whole article)
Un reflet de ce foyer culturel important prend ici le visage de quatre ouvres pour flûte et cordes, de caractère fréquemment nostalgique: un Concerto d’Eduard Tubin, un Concertino de Kuldar Sink intégrant la percussion, la “Musica triste” d’Eino Tamberg qui associe le vibraphone aux cordes, et un Concerto de Heino Jürisalu avec adjonction du piano. Qu’on n’hésite pas à s’aventurer sur un tel chemin, d’un accès aisé et d’un intérêt soutenu. (Jean-Claude Bolliger, L’Express, 23.09.02, Switzerland)
The performances are all first class. The soloist plays with forthright tone and colour and negotiates the twiddles with élan. (Peter Wells, Records International, 2002)
… because flautist Maarika Järvi is such a vibrant musical personality, as well as being technically stunning. /…/ before long, someone is going to have to invent a collective noun for Järvis. (Stephen Johnson, BBC Music Magazine, 10 / 2002, UK)
Lembitu
Helipilti tuleb igati tunnustada: solistid Tiit Kuusik, Aino Külvand, Georg Ots, Teo Maiste jt on hästi fookuses, nende ainuomased hääletämbrid on värsked ja inimlikult soojad ning nii kõrge kui ka madal register on kandvad. /…/ Orkestrit iseloomustab pillirühmade kõlaline läbipaistvus ja värvikus, soolod on hästi esile toodud. Ainsana kriibivad kõrva mõned koorinumbrid, aga siin ei saa restauraator midagi teha. (Ene Pilliroog, Muusika, 11 / 2011, Estonia)
… 1966. aastal Eesti Raadio erakordselt nõudlik ja hea muusikalise maitsega režissöör Asta Kuivjõgi oli jätnud pärandiks suurepärase materjali. /…/ Ei usu, et olemasolevat materjali oli vaja palju “kobestada”, aga üht-teist kindlasti, kui ajahammas närib juba tänapäeva CDsid, mis siis rääkida viiekümne aasta tagusest salvestusest! /…/ Ilmselt on see salvestus ka ainus võimalus kuulata kõrvuti laulmas Tiit Kuusikut ja Georg Otsa. (Tiiu Levald, Teater. Muusika. Kino, 11 / 2011, Estonia)
…“Lembitu” (1961) äsjailmunud topeltplaat (Estonian Record Productions) on muusikaajalooliselt ja arhiivinduslikult väga tähtis ja tähendusrikas väljaanne, sest Jüri kruus on taastanud lavateose lindistuse aastast 1966. Mõistagi on poole sajandi vanuse salvestise helikvaliteet praeguste standarditega võrreldes hoopis teistsugune, kuid vaid niisugusena saabki kõlada meie autentne ja ajalooline muusika. (Igor Garšnek, Aplaus, No 2, 2011 / 2012, Estonia)
Prezioso
Jaan Rääts’ Concerto for Chamber Orchestra /…/ is a very attractive work which is heard here in a deftly made arrangement for string quartet by Mihkel Kerem. … I enjoyed it enormously and I look forward to hearing it in its original guise as well as other works by Rääts. (Hubert Culot, ArkivMusic, whole article)
… in short, I most enjoyed both the programme and the convincing and carefully prepared performances by a young ensemble that clearly believes in what it plays. I look forward to hearing more from them soon. (Hubert Culot, MusicWeb International, Oct 2012, UK, whole article)
Seda plaati tasub kuulata igal juhul! (Igor Garšnek, Aplaus, 4 / 2012, Estonia)
Kui keegi oleks andnud mõistatada, poleks ma eluski osanud pakkuda Eesti keelpillikvartetti… Esmalt torkab kõrva tohutu ühtsus kõlas ja mõtlemises. See ei ole mitte nelja proove teinud muusiku koosmäng, vaid tervikorganismi esitus. Teiseks, repertuaar tundub üdini omane − mängus pole midagi juhuslikku, läbi tunnetamatut või mõtlematut. (Virge Joamets, Muusika, 6-7 / 2012, Estonia)
The Hand of God
Bruk’s style owes something to the music of Alban Berg and Dmitri Shostakovich. /…/ The piano sonata, for instance, is a lush, romantic, expressive piece that repays repeated listening. Much is happening in the music, even during the quiter passages. /…/ “He’s an honest artist. He writes what he feels. He’s not a spontaneous conductor who writes whatever comes into his head. Everything he carries and thinks over. For him it is very serious expression of his inner world and his outlook on life.” (Gary Panetta, Journal Star, 29.06.03, USA)
Aleksandra Juozapénaité-Eesmaa
Juozapénaité-Eesmaa avab end sellel duubelplaadil temperamentse ja emotsionaalse artistina. Tema mäng on jõuline, laiahaardeline, julgete lahendustega ja pikkade mõttearendustega. /…/ Kuulasin ja nautisin neid plaate mitmeid kordi. Albumi väärtust tõstab minu silmis eriti see, et kuulates ei tekkinud kordagi tüdimust – huvitav oli kogu aeg. (Leelo Kõlar, Sirp, 01.04.11, Estonia, whole article)
Kauni albumi lisaväärtuseks on kujundus ning muusikateadlase Kristel Pappeli sümpaatseis proportsioonides sisujuht. Helindite lõppedes sugenes soov kuulda tulevikus Aleksandra Juozapénaité-Eesmaalt mõne klaveriliteratuuri aardlasse kuuluva looja pärandit ka põhjaliku monograafia kujul. Klaveri tuumani jõudnud pianistid võivad seda riskantset luksust endale lubada… (Mailis Põld, Muusika, 6/7, 2011, Estonia)
100 Years of Estonian Symphony
… üks ilusamaid ja aukartustäratavamaid plaate üldse, mida siinkirjutaja seni käes on hoidnud. Juba plaadi kujunduses ilmneb väljaandjate austusavaldus – vanutatud paberi kasutamine, ajalooline foto (Vanemuise orkester aastal 1911) ning pitser sümboliseerivad eesti sümfonismi traditsioone ja kvaliteeti. /…/ Enim tekitab küsimust, kellele see on suunatud, kas rohkem välismaalastele või eesti muusikaringkonnale. /…/ Kokkuvõttes on siiski tegemist eesti muusika ühe tähtsaima helikandjaga, mille ideeline tervikkontseptsioon ja teostus väärivad igati tähelepanu… (Gerhard Lock, Muusika, 9 / 2004, Estonia)
Eduard Tubin. Works for Violin and Piano Vol I
It is a tour de force for both musicians but especially for the violin and would tax all but the very best violinists; Sigrid Kuulmann is clearly one of those. Having listened to this disc several times the overriding impression I’ve been left with is that Tubin’s music is highly infectious. (Steve Arloff, ArkivMusic, whole article)
This was a disc to savour and to marvel at and I can’t wait for the rest of this repertoire to appear − I shall be straining to get copies as soon as it does. Both Sigrid Kuulmann and Marko Martin do a superb job in bringing these great works to life in a really thrilling way and are clearly musicians to look out for. (Steve Arloff, MusicWeb International, UK, whole article)
Während der estnische Komponist Eduard Tubin (1905−1982) in seiner Heimat und in Skandinavien zu den bedeutenden musikgeschichtlichen Größen zählt, ist er hierzulande so gut wie unbekannt. Dabei erweist sich sein Schaffen gerade für Freunde der Violinmusik als besonders interessant… Verwaschen und substanzlos wirkt der Klang der Instrumente manchmal, auch fehlt es dem Tonmeister am Sinn für die ideale Balance, so dass − insbesondere im Capriccio Nr 1 ETW 50… − das Klavier gegenüber der Violine an einigen Stellen zu laut ist. /…/ Die Heiterkeit dieser Musik wird von Kuulmann und Martin lustvoll zelebriert, so dass Stücke wie der ‘Zitherspieler’ mit seinem eigentümlichen Miteinander von Klaviermelodie und unisono dazu gezupfter Violin-Abfärbung ausgezeichnet zur Geltung kommen. (Dr. Stefan Drees, 19.12.2010, klassik.com, Germany, whole article)
Mit ihrer intimen Zusammenarbeit auf dieser empfehlenswerten CD haben die beiden estnischen (Nicht-mehr-ganz-Jung-)Stars Sigrid Kuulmann und Marko Martin eine überzeugende Einführung in einige Kammermusikwerke Eduard Tubins vorgelegt, die auch international veröffentlicht werden sollte. Der Fokus liegt – natürlich – auf den Kompositionen für Geige und Klavier (nur eine Sonate ist für Violine solo), und “Vol 1” deutet darauf hin, dass eine zweite Folge in Planung ist. Hier kann man eine ganze Menge (bislang) nahezu Unbekanntes aus der Musikgeschichte Estland entdecken, manches eher neoklassizistisch oder von deutlichen Einflüssen nordischer Vorbilder gezeichnet; die beiden Sonaten gehören wohl zu den herausragendsten dieses Genres in Estland, und die Suite nach estnischen Tänzen schlägt eine schöne Brücke in die Volksmusik. (Ingo J. Biermann, Nordische Musik, Germany, whole article)
Ansambliline teineteisemõistmine ja paindlikkus on esiplaanil ning väga nauditavad ka plaadi lõbusamates osades… (Mari Targo, Muusika, 6−7 / 2010, Estonia)
Sigrid Kuulmann esitas suurepäraselt efektse Soolosonaadi (ETW 57). Sama hästi kõlab see Tubina lemmikinstrument helikandjal, kuhu silmanähtavalt rahulolev produtsent Peeter Vähi on paigutanud veel Capriccio viiulile ja klaverile nr 1 (ETW 50), Sonaadi viiulile ja klaverile nr 2 früügia laadis (ETW 56), Ballaadi viiulile ja klaverile (ETW 52) ning neljaosalise “Süidi eesti tantsuviisidest” viiulile ja klaverile (ETW 53). Plaat, kus helirežissööriks üks meie paremaid Maido Maadik ja toimetajaks Inna Kivi, väärib meedias päris kindlasti eraldi käsitlemist. (Ivalo Randalu, Sirp, 26.03.10, Estonia, whole article)
Eduard Tubin. Works for Violin and Piano Vol II
Esitusele saab anda kõrge hinnangu, eriti võib esile tuua viiuldaja väga intensiivsem puhtast emotsioonist lähtuva toonikäsitluse ning pianisti laia haardeja mõtteselguse. … sobib lõpetuseks tõdemus, et ka plaadikujundus on väga kaunis… (Ardo Västrik, Muusika, 2 / 2013, Estonia)
… on nauditav, kui eredalt on Sigrid Kuulmann tabanud näiteks “Kivikasuka” humoorikat labajala-tantsu karakterit “Süidis eesti tantsulugudest”. Esitusliku tervikuna mõjub see plaat igatahes väga detailirikkana, aga kui midagi eraldi veel välja tuua, siis kahtlemata viiuli-klaveri rütmiperfektset ansamblimängu tokaatalikus “Kuke tantsus”… (Igor Garšnek, Aplaus, 8 / 2013, Estonia)
Bach, Paganini, Ysaÿe. Works for Solo Violin
Ka Kuulmanni kuulates tekkis pärast iga meisterlikku esitust tahtmine aplodeerida… Puudust tundsin ehk mõningate lõikude tempolitest edasiviimistest, kuid tehniline ja kõlakvaliteet jätsid positiivse üldmulje. Puhtalt viiuli soolorepertuaari sisaldava CDna on Sigrid Kuulmanni plaat Eestis eesti esitaja poolt haruldus. (Mari Targo, Muusika, 6–7 / 2010, Estonia)
Cyrano de Bergerac
Artistic quality 10 / Sound quality 10. What a wonderful surprise! /…/ Conductor Paul Mägi leads a truly theatrical performance and his Estonian National Opera Orchestra and Chorus play and sing magnificently, the wind section of the orchestra being particularly impressive in its phrasing and bright outbursts. The sound is gorgeous and the informative booklet includes a synopsis as well as the libretto in Estonian, English, French, and German. (Robert Levine, Classics Today, 13.07.04) Whole article
Das fröhlich parlierende Werk strahlt eine eigenwillige Faszination aus. Durch den konzentrierten, inspirierten Umgang mit altbekanntem Material gewinnt der estnische Cyrano eine seltene Originalität. Die Gesamtaufnahme ist erstklassig besetzt. Eine ‘Romantische Oper’ mit hemmungslos altmodischen Melodien. (Rheinischer Merkur, 5 / 2004, Germany)
Das klangliche Resultat überzeugt, weil sich bei Tamberg inspirierter Elektizismus mit souverän beherrschtem Theaterhandwerk mischt. Der Hörer kann sich dem ungebremsten und ungefilterten Sentiment der Situationen und der Musik nicht entziehen; sowohl die Balkonszene, in der Cyrano anstelle Christians zu Roxane spricht, als auch die Sterbeszene des Helden sind tränenseliges Musiktheater vom Feinsten. Das hätten Puccini oder Massenet auch nicht besser hinbekommen. (klassik-heute.com, 5/ 2004, Germany)
Wunderschöne, bewegende Musik. (International Record Review, 9 / 2004)
Artistique 10 / Technique 10. /…/ Ces joutes verbales sont portées par un orchestre transparent aux couleurs claires. Tamberg opère par petites touches et inflexions d’atmosphères, qui permettent de suivre aisément l’itinéraire psychologique des personnages. Plus encore, on l’entend souvent ou anticiper ou commenter l’action avec une romantique tendresse. Evidemment en 1974 cela peut paraître anachronique, mais ce qu’on entend est admirable. (Christophe Huss, Classics Today France, 2004, whole article)
Kuulates seda suurepärast teost segamatus miljöös, ilma visuaalsete lisanditeta, sain täiesti uue, üliemotsionaalse elamuse. /…/ Kuid kuidas küll nii soliidsel väljaandjal on ununenud tiitellehele lisada, et teos on saanud libreto Jaan Krossilt, /…/ jääb vaid soovida, et see ülimalt õnnestunud CD levib ja ärgitab nii maailma ooperitegijaid kui ka meie järgmise põlvkonna lauljaid, pillimehi, dirigente ja lavastajaid ikka ja jälle selle teose juurde tulema. (Tiiu Levald, Muusika, 12 / 2004, Estonia)
Verdi Wagner 200
On suur tunnustus, et salvestatakse luksuslikule plaadile meie esindusteatri koori ja orkestri kontsert… Ent kuidas teisiti iseloomustada topeltplaati, mille üks ketas on mõeldud autos kuulamiseks. Selle tarbeks on Estonian Record Productions välja töötanud spetsiaalse helitöötluse meetodi. /…/ Estonia orkester on juba pikka aega heal tasemel, plaadil tõusevad esile näiteks “Aida” säravad trompetid ning kauni kantileeniga keel- ja puhkpillid. Albumi bukletis oleks võinud soleerivad orkestrandid ka ära nimetada. (Tiiu Levald, Muusika, 1 / 2014, Estonia, whole article)
Melancholy
… musicians with intriguing artistic profiles tend to have something to say about a broad range of music, and that certainly is true about Rumessen in Chopin. /…/ Rumessen’s touch is appealingly light. He makes extensive but subtle use of rubato, and his playing always is highly expressive. Half of the selections on the disc are mazurkas, and these are rendered most exquisitely, with the greatest feeling for line and harmony. Rumessen gives us Chopin’s works as that master might have played just for himself, or for a few select friends. This is artistry on a very high level. /…/ The sound engineering is excellent, while the program booklet is beautifully illustrated. /…/ I can’t imagine the Chopin lover who would not take this CD very much to heart. (Dave Saemann, Fanfare / ArkivMusic, Nov – Dec 2012, USA, whole article)
Rumessen is very much of the Rubinstein-Arrau school of Chopin playing, meaning that he prefers lean sonorities, minimal use of pedal, a certain amount − but not much − of rhythmic elasticity, and an appropriartely inward feeling of melancholy in minor-key pieces. /…/ Rumessen’s musical approach and performance, then, certainly conform to what we in the early 21st century have come to accept as appropriate Chopin style. (Lynn René Bayley, Fanfare, Nov – Dec 2012, USA)
Ei esitusele, instrumendile ega salvestusele pole midagi ette heita. Nagu juba öeldud, on ülekaalus väga rahulikud tempod. Kas selline aeglus ja väljapeetus pole kuulajale liiga rõhuv? See jäägu kuulaja otsustada. Samal ajal muusika voolab, on heas rütmilises tasakaalus… Kokkuvõtteks: Vardo Rumesseni Chopin on väärt, et seda tundma õppida. (Toivo Nahkur, Muusika, 8/9, 2011, Estonia)
20 kurva pisipala reastamine ühele ja samale plaadile esitab mängijale erilaadseid nõudmisi, kusjuures Chopin oma peene nüansirikkusega on pianistile kõik uksed avanud. Plaadi esituses valitseb enesessesüüvinult mõtisklev, melanhoolne ja tundeküllane atmosfäär. Lugenud läbi bukleti teksti ja näinud Norwidi vapustavat litograafiat, polnud enam üllatuseks selle CD avapala Etüüdi f-moll op. posth. liialdatult sentimentaalne käsitlus, mis andis nii kõlaliselt kui ka liikumiselt suuna suhtumisele järgnevalt kuuldusse. Fraasisisene tempokasutus on siin vaba, lubades ohtrasti laiendusi üleminekutes ja kulminatsioonides. Sellega on makstud teataval määral lõivu kõlanüanssidele. Sealjuures on kogu valik teostatud hea enesekontrolli ja kindla kontseptsiooniga. (Leelo Kõlar, Sirp, 16.09.11, Estonia, whole article)
Amarilli mia bella
… esimene lugu saab kohe mu lemmikuks! Algab teine – jälle, minu lemmik! Ja nii muudkui edasi. … intrigeeriv alapealkiri “Varajane popmuusika”. Mulle on see kontseptsioon väga armas – see võtab justkui museaali ja toob selle tänapäeva aktiivsesse kasutusse. Muusikat esitavad elavad inimesed siin ja praegu, kogu hingest, püüdmata reprodutseerida kunagi olnut. Mulle on oluline, et lähtepunkt on isiklik ja esitaja poolt läbi tunnetatud, muidu ei tundu asi aus. Minu meelest ei saa seda albumit nimetada vanamuusikaplaadiks. Kõlava muusika sünniaastast olenemata on tunne, nagu sünniks kõik just praeguses hetkes, muusikud inspireerivad üksteist ja kuulajaid. Justkui ei olekski tegemist kirjapandud muusikaga. (Iris Oja, Muusika, 27.02.20, Estonia, whole article)
Järjest rohkem saan aru, et koostööpartneritekst tuleb valida toredad inimesed. Kui need inimesed on veel ka suurepärased muusikud, saab väga hea ansambli, millega on võimalik teha ägedaid asju. Floridante esimesel helikandjal on vaieldamatult oma koht maailma plaadivaramus. Album sisaldab tänapäevase lähenemisega varast popmuusikat, tähelepanu väärivad kandle kui “kromaatilise psalteeriumi” võimalused vanamuusika vallas. Üks asi on anda häid kontserte, teine asi teha hea plaat. Floridante plaat on justkui võlumaailma helikastike, kus väike ansambel annab sulle iga kord sama kavaga uue kontserdi. (Iris Oja, kultuur.err.ee, 13.02.20, Estonia, whole review)
Wiegenlieder der Schmerzen
… Rumessen tuli välja uue klaverisooloplaadiga Johannes Brahmsi loomingust, mis sai pealkirjaks “Valude hällilaulud” (“Wiegenlieder der Schmerzen”). CD sisaldab endas kuulsa saksa klassiku 12 ulatuslikumat või lühemat klaverioopust… Vardo Rumessen salvestas Brahmsi nimetatud teosed Estonia kontserdisaalis läinud aasta novembrikuu alguspäevil klaveril “Steinway & Sons”, helirežissöör oli Tanel Klesment, kaasprodutsent Peeter Vähi. Plaadibukleti saatetekstid on kirjutanud Maia Lilje ja Virve Normet… ERP on Vardo Rumessenilt siiani välja andnud üheksa albumit… (Priit Kuusk, Sirp, 06.01.14, Estonia, whole article)
… plaadile on aga jäädvustatud rohkematest momentidest kokku pandud esitus, kristalliseerunud mõte ja heli. Kahtlemata sobib Brahmsi looming Vardo Rumesseni interpreedinatuurile erakordselt hästi. /…/ Siin ei ole midagi kerglast ega pealiskaudset. /…/ Ja lõpuks, kuna plaat on üks tervik, kus peavad harmoneeruma nii esitus, plaadikujundus ja seal olevad tekstid, siis siin on saavutatud täiuslik kooskõla sisu ja välimuse vahel. (Ia Remmel, Muusika, 5 / 2014, Estonia, whole article)
Artist Chagall
There are no texts to allow one to follow the tenor’s powerful line in the second movement but you will hear the initial cry of ‘Mamele’ − Yiddish for ‘little mother’ − and its melancholy unfolding line tells one all one really needs to know about the curve of the music making. There are more extrovert Chasidic episodes then meditative wind solos and then a vocal melismatic line of mourning, cantorial and desolate; this is a Largo of grief, the movement called La mort de Bella. Bella was Chagall’s wife and died of a viral infection in the United States in 1944. The finale is a Renaissance and it opens with an expansive solo violin line, before a more clean limbed and avuncular central panel comes into focus – an Andantino. (Jonathan Woolf, MusicWeb International, May 2009, UK, whole article)
Kolmas sinfonia kestää yli tunnin ja on eeppistä, monipolvista kerrontaa. Vaikka otsikko jäävät mielikuvituksen varaan – ainut selkeä linkki ovat juutalaiset teemat, joita vastaan shostakovitshmainen tedellisuus lakonisine rytmeineen ja synkkine syövereineen asettuu. (Rondo, June 2003, Finland)
Awake, My Heart!
Arsise kellade ansambel Aivar Mäe juhatusel on helilooja meeleolude ja mõtetega oivaliselt kaasa läinud. Kui esialgsel kuulamisel /…/ võivad käsikellad jätta ühetaolise kõlamulje, siis süvenemisel CD helimaastikku hakkab arktiline hall varieeruma ja temasse peidetud värvigamma avanema. Siin pole tegemist rahvaviisi laenamisega ei arhiivist ega rahvalaulikuilt. Helilooja ja interpreedi jaoks on eesti rahvalaul saanud osaks neist endist. Loomulikult ei puudu kummalgi nõutav tehniline meisterlikkus, mis on vajalik oma tunnete ja mõtete edasiandmiseks kaasaegsele kuulajale. Lisaks sellele leidub neis haruldast empaatiavõimet eelnevate põlvkondade suhtes (Vaike Sarv, Muusika 10 / 2003, Estonia)
The Path of Mantra
… Vähi hat auf seiner neuen CD östliche und westliche Musik zu einer faszinierenden Einheit verwoben. /…/ Nach seinem wunderschönen Werk “Supreme Silence”, das auch auf der Expo in Hannover aufgeführt wurde, ist Peeter Vähi mit seiner neuen CD “The Path of Mantra” das Kunststück gelungen, tibetische Mönchsgesänge auf beeindruckende Weise mit moderner westlicher Musik zu einer Einheit zu verbinden, dass tatsächlich etwas Neues entstanden ist. Manchmal staunt man fast über seinen Mut, die verschiedenen Stile miteinander zu verweben. Doch durch sein großes Einfühlungsvermögen, seine tiefe Verbindung zum tibetischen Buddhismus und natürlich seine künstlerischen Fähigkeiten als Komponist und Musiker ist eine wirklich großartige Musik entstanden. Peeter Vähi ist selbst ein Wandler zwischen den Welten, musikalisch reicht sein Spektrum von klassischer Musik, über ethnische Musik bis hin zu Rock und Elektronik. (Elvira Glück, KGS Hamburg, Germany)
На этом диске мантрам тибетских монахов школы Drikung Kagyu (в том числе и знаменитой Om Mani Peme Hung) аккомпанирует виртуозный эстонско-американский фаготист Мартин Куускманн. Примерно так же работал с исходным тибетским материалом и Антон Батагов, когда создавалась его ”Музыка для 35 будд”. Однако у Вяхи результат полностью противоположен: это не эмбиент, а, как говорят музыковеды, форма, направленная на слушателя, типичная world music, но не ”шикадам”, а такая, которая наверняка сорвет аплодисменты на любом филармоническом концерте. (ДУ, Еженедельныи Журнал, No 46, 25.11.02, Russia)
Estonian Preludes
This is the premier recording of all the piano preludes of two Estonian music classics: Mart Saar (1882–1963), and Eduard Tubin (1905–1982). /…/ These pieces, like the major musical inheritance of Mart Saar in choral music, fascinate us with the excellent mastery of small forms. /…/ The early preludes of the most known symphonist Eduard Tubin are mostly created occasionally, as a sidetrack for composing of large scale works. (Estonian Music Review No 6, Estonia)
Vardo Rumessen ist ein meisterlicher Interpret und Kenner der estnischen Klaviermusik. /…/ Obwohl Mart Saar ein Meister dieser komprimierten Form war und während seines ganzen Lebens Preludes schrieb, sind sie in der Mehrzahl unbekannt geblieben. /…/ Die Preludes von Eduard Tubin zeigen seine hervorragende Kunst, Stimmungen in musikalische Formen zu übersetzen. /…/ Vardo Rumessen, der selbst persönlicher Freund des Komponisten Eduard Tubin in dessen letzten Jahren war, interpretiert die Preludes in einer vom Komponisten selbst autorisierten Form. (Klassik Magazine, Germany, whole article)
Trotz der Hymnen, die im nur auf englisch und sehr knapp gehaltenen Booklet auf diesen Pianisten gesungen werden, habe ich große Vorbehalte gegenüber seinem Spiel. Mag sein, dass Live-Auftritte einen anderen Eindruck vermitteln, die CD macht nicht glauben, dass es sich um einen sensiblen und unvergleichlichen Pianisten handelt. Besonders die abwechslungsreichen Kompositionen von Mart Saar leiden darunter. /…/ Eines ist eine erklärte Hommage an Debussy. Gerade in diesem Stück wird Rumessens Anschlagstechnik zum Ärgernis. Der Pianist generiert einen hellen, im forte zumeist knallenden Ton. Dieser strahlt aber weniger, als er scharf klingt. (Thomas Vitzthum, Klassik Magazine, 11.09.03, Germany, whole article)
… tuleb tõdeda, et plaat on olemasolevatest parim. /…/ Rumessen on oma lemmikautoritesse hästi süvenenud – meeleolusid, värve, karaktereid hästi tabanud; tehniliselt osav, ilusa kõlaga. Väikesed kõrvalekalded mõne prelüüdi noodipildist vastu vaatavast rütmimustrist võib kanda interpreedi subjektiivse kõlaintoneerimise arvele. Aga kas range rütmiga mängimine neid ka mõjuvamaks teeks, jääb juba järgmiste plaadistajate mõtlemisaineks. (Virge Joamets, Muusika, 10 / 2003, Estonia)
Galaxies
Sisaski mitme klaveri lugude puhul tundub, et helilooja üldiselt väldib finaalile rajatud kompositsioone. Teised väärtused nagu šamanistlikud kordused või quasi-improvisatsioonilisus tunduvad talle olevat märksa olulisemad. Kõnealust plaati kuulates ei hakka keegi ilmselt kahtlemagi sellise mõtteviisi veenvuses, eriti Tallinna Klaveriduo detailidesse süvenenud esitust nautides. (Igor Garšnek, Sirp, 22.08.03, Estonia)
Respectus
… kuulajana on väga meeldiv olla osaline selles avatud muusikalises kulgemises. /…/ “Respectus” on üks selliseid plaate, mis toob kuulaja mõtte- ja tundemaailma rahu ja korra ning loob (suure) maailmaga üksolemise tunde. Respekt! (Ene Pilliroog, Muusika, 3 / 2014, Estonia, whole article)
Februa
Plaadi valik on stiilne, ühtne… Siiski on väike oht: meeleolude ja käekirja sarnasus on nii suur, et tervet plaati korraga kuulata on raske. /…/ P.S. Ma ei küüni päriselt mõistma heliloojate üha süvenevat tendentsi panna üpris pretensioonikaid ladinakeelseid pealkirju… (Virve Normet, Muusika, 4 / 2010, Estonia)
Heino Eller
Wer Heino Eller als estnischen Sibelius bezeichen wollte, läge so falsch nicht. Der Komponist aus der Universitätsstadt Tartu was tatsächlich “Vater” einer eigenständigen Kunstmusik… (Musikmarkt, 05.11.01, Germany)
Aleksandra Juozapénaité-Eesmaa, einst Wunderkind der litauischen Musikszene, spürt den volksmusikalischen Quellen in Ellers Klavierwerken zwischen 1920 und 1941 mit mit musikalischer Virtuosität nach. Keine “Weltliteratur”, aber hörens-, im Konzertsaal spielenswerte Repertoire-Ergänzungen. (wg, Salzburger Nachrichten, Austria)
… vähemalt professionaalsete muusikute ringile on uus CD kindlasti ülioluline vaimutoit. Elleri loomingut esitab plaadil klaverimuusika “jaapani aednik” – üks eesti parimaid pianiste, leedu päritolu Aleksandra Juozapénaité-Eesmaa, kelle mängu kuulates tundub, et Elleri helidesse süvenemine on talle olnud loomuomane ja naudingut pakkuv tegevus. /…/ Plaadile anti Heino Elleri nimeline muusikapreemia. (Anneli Remme, Muusika, 2 / 2002, Estonia)
Legend
The magical timbres of an Estonian hand-bell ensemble… To listen to this music is to enter another world… On this disc the music becomes completely transformed by the new sound world. /…/ Not everyone will like this sounds conjured on the disc, and it is certainly a disc to dip into. But I have to confess myself entranced, and I have nothing but admiration for the technique and style which the young people bring to the pieces… (Robert Hugill, Planet Hugill − A world of classical music, 20.04.16, UK, whole article)
The Soul of Fire
… raputas Age Juurikas kuulajaid oma Igor Stravinski “Tulilinnu” seadega ja nüüd on see ka plaadil välja antud. … “Tulilindu” kuulates jäi mulje tehnilise keerukuse piiril balansseerimisest. (Äli-Ann Klooren, Sirp, 16.11.18, Estonia, whole article)
Eesti Muusikaauhinnad 2019: Selgusid aasta klassikaalbumi nominendid /…/ Aasta kammermuusika album… Tegemist on Age Juurikase esimese sooloalbumiga, omanäolise ja ambitsioonika live-salvestusega, milles läbivad teemad on tuli ja tants, rituaal ning muinaslugu. (Postimees, 10.01.19, Estonia, whole article
Kaalukama osa moodustavad orkestrimuusika transkriptsioonid: klaverisüit Manuel de Falla balletist “Suur võlur armastus” ja Igor Stravinski balletist “Tulilind”, mis alluvad temaatika poolest plaadi pealkirjale. … ükskõik kui oskuslikult või millise fantaasiaga see on teostatud, ei jõua klaveriversioon Stravinski hiilgava orkestratsiooniga võrreldavale tasemele. … hoolimata heast esitusest vaesestab see versioon teose mõju… Parima osana plaadil esitatust võlub Isaac Albenize “La Vega”. Emotsionaalselt küllastatud voolav ja värvikas mäng, hea faktuur ja kõlakvaliteet loovad ohtralt kauneid kujundeid ja meeleolusid, mis on omavahel loogilises seoses ja kaasahaarava arendusega, luues sellega lummava atmosfääri. /…/ Age Juurikas on sügav muusik ja siiras artist, kelle mängu on meelirikastav kuulata. (Leelo Kõlar, Muusika, 3 / 2018, Estonia, whole article)
Magic of Sound
On this disc Taal plays his attractive selection of Chopin’s music with discreet virtuosity. He has the ability to craft a robust yet poetic line and bring an underlying strength to the music but equally there is a nice quicksilver feeling to the faster passages. He does not over use rubato, giving us more a sense of poised, classical poetry than powerful romantic rubato. In terms of speeds Taal holds a similarly balanced middle ground, being neither the fastest nor the slowest. But nor does that mean he is steady, his fluid feel for tempo and flow are impressive. (Robert Hugill, Planet Hugill − A world of classical music, 13.01.15, UK, whole article)
Ralf Taal (*1974) zählt zu den gerausragenden Pianisten Estlands. Zusammen mit Mati Mikalai und Marko Martin gehört er einer neuen Generation estnischer Pianisten an, die früh internationale Karieren gestartet haben. (Neuheiten Note 1 Music, 2 / 2015, Germany)
Pianist Ralf Taali esikplaat “Magic of Sound” on mitmes mõttes eriline album. … Taal on /…/ Eestis üks väheseid, kes seda muusikat eriti sügavuti tunnetab. … väga harmooniline plaat, kaunis nii sisult kui vormilt, hoolikalt läbi mõeldud ja armastusega teostatud. Kõik plaadi osised on üksteise väärilised: teoste valik, pianisti interpretatsioon, Kristel Pappeli suurepärased tekstid ning kaunid, spetsiaalselt plaadi jaoks tehtud fotod Ralf Taalist (fotograaf Viljo Pettinen). Selline tervik püüab pilku ja annab tervikliku kunstilise naudingu. (Ia Remmel, Muusika, 2 / 2015, Estonia, whole article)
Nordic Legends
Teoksen maailma on hyvin etäällä sellaisesta sävelmaailmasta, joka Suomessa on assosiotunut juuri kalevalaisuuteen. Näin sinfonia tuo uusia, erilaisia äänenpainoja Kalevalan musiikillisiin kuvauksiin. Teos on Brukin värikkäimmin soiva orkesterisävellys ja sinfonia kuulu ylipäänsä hänen tärkempiin teoksiinsa. (Kalevi Aho, Kalevalan kulttuurihostoria, 2008, Finland)
The Well-Tempered Clavier I
I’ve been hearing plenty of piano versions of this keyboard masterpiece in recent years, and the idea of receiving a new recording which would open my ears all over again was far from my mind when I first saw this release. Packaged in a nicely produced DVD-sized book… The book itself has an interesting essay by Vardo Rumessen on The Well-Tempered Clavier in Estonian and English on glossy paper, and some nice illustrations. The first impression is that it might have been aimed at some kind of tourist market, which may indeed be the case, but either way it is a nice artefact and has an aura of faux-antique quality… Pianists from Daniel Barenboim, Maurizio Pollini, Till Fellner and Roger Woodward to Angela Hewitt − twice, all show how diverse are the ways and means of expressing Bach’s marvellous legacy. /…/ The recording production for this release is very good, the well-prepared Steinway piano sound sympathetically clear without being uncomfortably close. Vardo Rumessen’s WTC Bk1 is not in a competition to be ‘the best’, and in many ways stands aloof from direct comparison with other recordings. In my opinion it is rather special, and not only for opening my ears to new perspectives in this Panglossian polyphonic masterpiece. (Dominy Clements, MusicWeb International, Nov 2011, UK, whole article)
What Estonian Record Productions has produced is an eight-inch by six-inch hardcover book the size of a DVD album that won’t fit on a standard CD shelf. … beautifully printed pages on heavy-duty stock, replete with photos, a facsimile of Bach’s handwritten title page and handwritten first prelude, and a multilingual note written by pianist… but after you’ve admired the physical beauty…, where do you put it? /…/ The last time anyone played Bach like this has to be at least 60 years ago. If Rosalyn Tureck’s 1952−53 WTC is historic, Rumessen’s is prehistoric. (Jerry Dubins, Fanfare, Nov / Dec 2012, USA)
Vardo Rumessen, Champion of Estonian Music. The piano, of course, remains the center of Rumessen’s life, /…/ he has been adding recordings of Rachmaninoff, Chopin, Scriabin, and Bach on Estonian Record Productions, a Tallinn label… Rumessen has even ventured into repertoire as central as the Bach “48”. “Yes, I started to learn Bach’s fugues when I was in the Soviet army,” he said. “I had nothing to do, so I started to learn the Well-Tempered Clavier without any instrument. It helped me to survive that unbelievable situation − you can imagine what being in the Soviet army in Siberia was like.” (Martin Anderson, Fanfare, 04.10.12, USA
Suurejooneline austusavaldus Bachile on ainulaadne Eestis… Vardo Rumesseni salvestatud HTK teostus on meisterlik. Tunda on kõrgemat vaimset mõõdet, mis kallutab teostuse muusikateoreetilise mõtte poole. /…/ Nii on Rumesseni kunstis rohkem loomulikku, loomupärast tasakaalu, mis lähendab teda Schiffi või Hewittiga. Ta mängib omaenda tõekspidamiste järgi. Ja see on meie maailmas väärtus, mida hindan. (Toivo Nahkur, Muusika, 1 / 2011, Estonia)
Scriptura sacra
Äsjailmunud ülivõimas klassikalise muusika duubelplaat. /…/ Bachi sooloviiuliteoseid on nimetatud “viiuldajate Himaalajaks”, tegu on ülihead mängutehnikat ja tipposkusi nõudvate teostega. Ning seda Mustonenil muidugi on, jagub. /…/ Plaadistuse produtsent Peeter Vähi on öeldnud, et… “kahe ja poole tunni jagu muusikat on salvestatud vaid kolmel päeval… peaaegu live’ina”. /…/ Järjepanu kahte plaaditäit “vaid viiuldamist” kuulata on muidugi omaette kogemus. Pigem raske… Võiks lisada, et tervik on iga järgmise kuulamisega isegi avarduv, uusi nüansse esiletuues. Hinne: 8/10 (Ülo Külm, Nell Teataja, Estonia)
… Bachi sonaadid ja partiitad sooloviiulile on viiulikunsti üks võimsamaid mäetippe… Mustonen on… esimene eesti viiuldaja, kes on kõiki sonaate ja partiitasid avalikult ette kandnud ning kindlalt esimesena ühtlasi salvestanud. … ei ole tegemist… valmis Bachi-tõlgendusega. Võime niisiis rääkida teel olekust… Mustoneni Bachi-plaat on eelkõige vaimne projekt… Fuugadest pean kõige õnnestunumaks a-moll sonaadi fuuga esitust. (Kristel Pappel, Muusika, 12/2023, Estonia)
PS Best Regards from Tallinn and Moscow
Симфония и рок, церковный орган и электронные звуки, напоминающие клавесин и фуцц-гитару. Классика, авангард, поп-культура − все это можно услышать в первом произведеии диска, которое называется ”Бытие и небытие в мастерской Костаби”. Эклектика? Нет, синтез, стиль XXI века… (Andrey Babin, Den za Dnem, 19.04.02, Estonia)
Peeter Vähi, kelle postmodernistlikust ja ameerikalikul moel peaaegu avangardsest teosest “Olemine ja mittemidagisus Kostabi töötoas” võtavad katked enda alla kolmandiku plaadist, on siin kahtlemata põhitegija. Noored elektroonikud Fedor Fetkalov ja Dmitri Thatchenko sähvatavad küll päris huvitavalt, kuid jäävad kindlalt tema varju. (Immo Mihkelson, Postimees / Arter, 24.08.02, Estonia)
The Call of the Stars
Vardo Rumessen, Champion of Estonian Music. The piano, of course, remains the center of Rumessen’s life, /…/ he has been adding recordings of Rachmaninoff, Chopin, Scriabin, and Bach on Estonian Record Productions, a Tallinn label… “In ’72 there was the centenary of Scriabin’s birth and on this occasion I recorded all 10 sonatas for Estonian Radio and performed them in the Music Museum. /…/ After that I forgot all about them, but sometime early in 2000 I discovered that the tapes survived in the archives. I asked a sound engineer if it was possible to restore them. It was thought in the beginning that only Sonata No. 6 could be restored, but they did good work and they saved the Seventh Sonata and then the Eighth; finally, all but the first two, which were damaged…” (Martin Anderson, Fanfare, 04.10.12, USA)
Der Pianist und Musikwissenschaftler Vardo Rumessen ist in seinem Heimatland weithin bekannt als Experte für die Musik Estlands. Daneben hat er sich als Pianist aber auch intensiv mit den Werken Skrjabins auseinandergesetzt. Auf ESTONIAN RECORD PRODUCTIONS sind jetzt knapp vier Jahrzehnte der Beschäftigung Rumessens mit der Musik Skrjabins zusammengefasst, wobei der Schwerpunkt auf dessen mystisch-symbolistischen Kompositionen liegt. (Neuheiten Note 1, 7-8/2012, Germany)
See sisaldab nelja heliplaati ja raamatukest, kus helilooja lennukat mõttemaailma avavad ainulaadsed kosmosefotod ning samuti isikupildid, omaaegsete kunstnike illustratsioonid ning fotod Skrjabini muuseumis asuvatest käsikirjadest. /…/ Imetlust äratab Rumesseni erakordne haare ja vaimujõud. /…/ Skrjabini sonaatide salvestused on unikaalsed, kõrgeima raskusastmega seitsmendat ja kaheksandat sonaati on maailmas suhteliselt vähe mängitud. (Ia Remmel, Muusika, 8 / 9, 2012, Estonia)
Plasma
… hakkas “Plasma” kõlama märksa huvitavamalt – tõsi, leidub palju viiteid minevikule ja kohati kummitab ka Eesti progerocki vaim… kuid tunda on ka vahepealsete aastate jooksul kogetud muutusi ja tugevnenud sidet laiema, “raudse eesriide” tagant vabanenud maail,aga. /…/ Film jookseb kenasti! (Sander Saarmets, Muusika, 3/2024, Estonia, whole article)
Tehnika on imeline: Kosmilised helid võivad sündida ka kodus nelja seina vahel, nagu kinnitab helilooja ja klahvpillimängija Igor Garšnek oma eelmise aasta lõpus ilmunud albumiga “Plasma”. (Jaanus Kulli, Õhtuleht, 09.03.24, Estonia, whole article)