Arktika-Antarktika 2010 Blogi II

Festival Orient 2007
December 11, 2011
Glasperlenspiel 2010. Photos
December 10, 2011

Imagetext

ARKTIKA-ANTARKTIKA 2010
BLOGI II: KESK-AMEERIKA

Kahe spetsiaalselt selleks reisiks kohandatud “Land Cruiseriga” kulgetakse läbi 16 riigi (pluss Brasiilia, Paraguay ja Uruguay hiljem eraldi ettevõtmisena), mööda Pan-Ameerika trassi, mööda kõrbeid, mägesid ja vihmametsi. Kokku läbitakse 4 kuu jooksul 32 000 km (arvestamata jalgsiretki, laeva-, paadi- ja lennureise). Teele jäävad Alaska, Kordiljeerid, Yellowstone, Colorado kanjon, Amazonase jõgikond, Andid, Atacma kõrb, Titicaca järv, Patagoonia pampad, Magalhãesi väin, Tulemaa, Antarktika jääväljad, aga samuti eskimote, asteekide, maiade, inkade ja teiste indiaani tsivilisatsioonide alad. Tekst ja fotod – Peeter Vähi.

Ekspeditsioon pärjatud tiitliga “Aasta Seiklus 2010”.

 

Vaata ka Blogi I: Põhja-Ameerika
Vaata ka Blogi III: Lõuna-Ameerika
Vaata ka Blogi IV: Tulemaa ja Antarktika

EttevalmistusAugSeptOktNovDets

P 3 okt: Xpujil (maiade templid) – sisenemine Belize’i – Corozal; kõrgus merepinnast 0−325 m; 21−32 °C, vahelduv pilvitus, õhurõhk 985−1014 mbar; 131 km

ArcticaAntarcticaHuracan

Kui veel eilses blogis kirjutasin, et meie autode läbiotsimised on seni läbi viidud leebelt, kohati isegi formaalselt, siis täna, mõni kilomeeter enne Belize’i riigipiiri on maanteel järjekordne kontrollpost ning meie silmatorkava välimusega sõidukeid kontrollitakse põhjalikult: läbi otsitakse nii istmealused kui-ka pesemata pesu. Salakaupa, narkootikume ega relvi ei leita. Täpsemalt, sedasorti kraami meil polegi.

Riigipiiri ületamisega satume otsekui teise maailma. Näiteks jõudes Kanadast USAsse või USAst Mehhikosse toimusid muutused olustikus järk-järguliselt, aga siin… Kuna tegemist on endise Briti kolooniaga, siis saab Belize’is asju ajada nii inglise kui hispaania keeles. Kuigi liiklus on juba alates 90ndatest parempoolne, võib tänavatel endiselt näha Land Rovereid, mille rool asub “valel pool”. Kui Mehhikos kõlas kõikjal mariachide muusika ja teleekraanilt võis näha laiaäärsete žombreerode ja mustade vuntsidega popstaare, siis siin on au sees Bob Marley ja reggae. Teglikult on au sees liiga tagasihoidlikult öeldud, Bob Marley on kui mitte “jumal”, siis vähemalt kangelane, eriti mustanahalise elanikkonna hulgas. Silma hakkavad vaiadele ehitatud puumajad. Rahvastiku etniline koosseis on äärmiselt kirju: siin on kreoole, maiasid*, mestiitse, garífunaid (peamiselt kunagise Kongo Kuningriigi päritolu orjade mustanahalisi järeltulijaid), aga siit ei puudu ka Indiast sisserännanud ning nende segaverelised järeltulijad. Esimene mees, kes meile ligi astub ja juttu puhuda soovib, on rastapatsidega (ilmne austusavaldus Bob Marleyle) ja ilmselges marihuaana-uimas. Kuigi marihuaanaga kaubitsemine on riigis illegaalne tegevus, on see mõnuaine äärmiselt populaarne ning kergesti kättesaadav. Politsei ei näita narkodiilerite tegevuse piiramisel üles erilist agarust. Viimastel aegadel on suurenenud ka kokaiini tarbimine. Lisaks juba loetletule on siin võrreldes Mehhikoga tajutav veel mingi oluline olustikuline eripära, mida on raske sõnastada. Ühesõnaga, siin on täiesti teine feeling.

Palkame teejuhi, kes saadaks meid Belize’ist Nicaraguani. Adolfo on Guatemalast pärit väikest kasvu energiline tõmmu mees, kelle kohta ei sobi veel öelda keskealine, kuid keda ei saa enam tituleerida noormeheks. Esialgu tutvustab ta üldiseid kohalikke olusid ning manitseb ettevaatusele seoses looduslike ohtudega, eriti juhuks, kui telgime vihmametsas. Kuigi Kesk-Ameerikas elab 8 liiki kaslasi, nende hulgas jaaguar ja puuma, on nende rünnakuobjektiks sattumise tõenäosus üliväike. Samuti pole malaariaoht neis paigus kuigi suur. Küll aga kannavad sääsed edasi dengue-palavikku; meie teejuht ei soovi seda teistkordselt põdeda ning seetõttu kasutab ohtralt sääsetõrjevahendit. Karta tuleks ka mürgiseid madusid (vihmametsas kõndides tuleks tingimata kanda kõrgemaid saapaid, mitte madalaid jooksukingi) ning eriti mürgist ämblikku nimega “must lesk” (ingl k black widow). Selle ämbliku või korallmao hammustus lõpeb enamasti surmaga, kui ei saada tõhusat meditsiinilist abi mõne tunni jooksul. Seetõttu ei tohiks džunglis jätta valveta avatuna ka oma kotti, kuhu ämblik võib meie teadmata sisse pugeda.

Jääme peatuma Kariibi mere Corozali lahe äärde. Võrreldes 10 päeva taguse Vaikse ookeaniga on Corozali laht täna tõepoolest vaikne. Poolemeetrine laine loksutab mõnusalt ja teeb ujumise nauditavaks, eriti hilisõhtuse tähistaeva all.

* maiad – täpsemalt yucatecid, mopanid, kekchíd

E 4 okt: Corozal – Belize City – Caye Caulker; päikesetõus 5:46; 28−34 °C, õhurõhk 1011−1015 mbar, lühiajaline vihm, põhjatuul, vahelduv pilvitus; kõrgus merepinnast 0−15 m; 248 km

Belize Cityst sõidame paadiga 19 miili (35 km) kaugusele saarele, Caye Caulkerile. Sealset eluolu võiks iseloomustada märksõnadega reggae, reggaetón, Bob Marley, rastapatsid, tumedanahalised inimesed, rumm, marihuaana, crack, meri, korallriff, raid, vasarhaid, tiigerhaid, vaalhaid, merikilpkonnad, krabid, lobsterid…
Õhtul hakkab puhuma tugev põhjatuul, selline, mida maismaa mees igatahes tormiks klassifitseerib. Kui see homseks ei vaibu, on küll kahtlane, kas väikesed päramootoriga paadid on suutelised 35-kilomeetrist mereretke ette võtma. TV- ja raadiouudised edastavad iga mõne aja järel hoiatusi peatselt saabuvast orkaanist, mille arvatav trajektoor kulgeb vastupidiselt praegusele tuulesuunale lõunast põhja suunas üle Kesk-Ameerika. Loodetavasti see ennustus ei täitu.
Muide, Kesk-Ameerika on üldse üks kõige orkaaniderohkem piirkond maailmas. Isegi sõna “orkaan” tuleneb maiade tuule-, tormi- ja tulejumala Huracani (ka Jurakan, maia k Jun Raqan, ‘ühejalgne’) nimest. Lisan siinkohal foto (vasakul) Huracani bareljeefist, mis pärineb maiade kultuuri varaklassikalisest perioodist ca 300−600 a pKr. Tegin selle foto küll eelmisel nädalal México Citys, kuid see sobib paremini siia, illustreerimaks orkaanijuttu.

T 5 okt: Caye Caulker – Belize City – San Ignacio – Benque Viejo del Carmen  – sisenemine Guatemalasse – Cd Melchor de Mencos – Flores; õhurõhk 996−1015 mbar, pilves, 23−31 °C; kõrgus merepinnast 0−355 m; 222 km

Ennustatud orkaani kas ei tekkinud või pole see Caye Caulkerile veel jõudnud. Vastupidi, tundub, et tuul on isegi veidi vaibunud ja lainekõrgus eilse õhtuga võrreldes väiksem. Üürime pooleks päevaks paadi koos paadimehega ja läheme merele. Raili saab istekoha paadi ninas, kus paat viskleb igat laineharja ületades kõige rohkem. Tulemust polegi tarvis kaua oodata, kui jõuame korallrifini ja jääme seal ankrusse, meenutab Raili seisund merehaigust. Tema olukord pole kiita, kuid see pole eluohtlik. Tagasi randa minna pole võimalik, oleme tulnud juba liiga kaugele. Jätame Raili paati puhkama, Anu jääb talle seltsiliseks. Ülejäänutega läheme ujumisretkele korallrifi kohale. Pilt, mis vee all avaneb, on imeilus, eriti vapustav neile, kes pole varem midagi sarnast näinud. Tuhanded kalad, keda varemalt oleme harjunud nägema vaid akvaariumis… üsna lähedale ujuvad umbes 80−100-sentimeetrised tuunikalad (arvatavasti Thunnus thynnus?), neid saab lausa käega katsuda. Raske on pilku eemale saada “tiibadega” ning ülipika peenikese sabaga raidelt, kuid neid saab jälgida ülalt alla vaadates paarimeetriselt distantsilt. Aga nüüd − ! − näeme kahte vasarhaid (lad k Sphyrna). Raske on silma järgi hinnata nende suurust, eestikeelne Vikipeedia annab vasarhaide pikkuseks 2 kuni 6 meetrit. Tundub, et need isendid kõige suuremate hulka ei kuulu, aga ka väiksem neist kahest ületab ületab igatahes pikima korvpalluri pikkuse. Nad liiguvad otse meie all umbes 2 meetri kaugusel. Seda liiki haid ründavad inimest üliharva, nad toituvad peamiselt raidest ja muudest kaladest, kalmaaridest, kaheksajalgadest, krevettidest ja homaaridest, aga samuti teistest haidest. Olles küll teadlik vasarhaide toitumistavadest, tunnen end üpriski ebakindlalt. Hirmu lisab veel asjaolu, et just hetk tagasi puutus mu parema käe nimetissõrm ujumisliigutust tehes vastu teravat koralliserva ning sellest immitseb verd. Silme ette tuleb hiljuti telekast nähtud õudukas merehädalistest ning verelõhna peale “lõunasöögile” kohalesaabunud hulgast haidest. Igaks juhuks tõstan parema käe veepinnale ja püüan pöidlaga vastu sõrme surudes verejooksu vähendada. Siinsed haid on arvatavasti lõunat juba söönud ning lähevad oma teed.

Hilisel pärastlõunal sõidame paadiga tagasi Belize Citysse ja edasi, juba autodega, võtame suuna läände ja edelasse, Guatemala suunas. Oleme päris väsinud, 4-tunnisest paadireisist enam kui pool aega ujusime rifi kohal ning see võttis täitsa läbi. Need, kes pole parajasti roolis, teevad kerge lõunauinaku. Peale seda hakkab ka Railil juba parem.
Lühikese peatuse teeme San Ignacios, Cayo distrikti administratiivses keskuses. Kui meie Kesk-Ameerikas viibimise peamiseks sihiks oleks maiade kultuuri jälgede jahtimine, oleks patt jätta külastamata Xunantunichi ja Caracoli. Viimane on just tänavu tõusnud tähelepanu keskpunkti, sest sealse piirkonna kaardistamisel või skaneerimisel kasutati eelmisel aastal arheoloogias seni suhteliselt uudset, nn LiDAR (lühend ingiskeelsest ‘light detection and ranging‘) laser-tehnoloogiat. LiDAR võimaldab “vaadata” džunglimassiivide alla ning võib saada revolutsiooniliseks mitte üksnes maiade arheoloogias. Ent San Ignaciost Caracoli jõudmine võtaks vähemalt kaks tundi, mis oleks meie väsimust ja pingelist ajakava arvestades liig mis liig. Seepärast võtame suuna otse Guatemala piirile.

Ületame riigipiiri probleemideta. Kuigi meie esialgse reisiplaani kohaselt peaksime kohe peale Melchor de Mencost pöörama lõuna suunas Doloresesse, veenab teejuht meid vältima seda teed, see olevat enam kui ohtlik. Narkoparunid peavad seda teed peaaegu et enda omaks ning röövivad sageli neid, kes pole “omad”. Valime tee suunaga läände ning õhtuks jõuame meeldivasse linnakesse, mis asub keset Petén Itzá järve Florese saarel.

K 6 okt: Flores – Tikal (Tik’al) – Dolores – Río Dulce; 24−30 °C, vahelduv pilvitus, õhurõhk 976−1015 mbar; kõrgus merepinnast 5−540 m; 315 km

ImagetextHea, et võtsime eile kuulda teejuhi soovitusi marsruudi osas. Varahommikused uudised räägivad, mis juhtus Melchor de Mencos – Dolorese teel, mida mööda algselt kavatsesime sõita. Kurjategijad ründasid mehhiklaste autokaravani ning asi lõppes tulistamise ja 13 laibaga.

Tõsi, üldiselt on Guatemalas jäänud kuritegevust vähemaks ning relvastatud kallaletungid harvemaks, kui võrrelda sõjajärgsete eriti vägivaldsete aastatega 1997−2003, kuid ei saa väita, et siin on päris turvaline. Statistika on endiselt kõhedusttekitav ning kõlab peaaegu uskumatuna: Guatemala Citys registreeritakse umbes 55 mõrva nädalas! Isegi kõige tavalisema kassaluugi taga ning tanklas valvab püssiga turvamees, näpp päästikul. Küllap on selleks põhjust.

Päeva esimese poole veedame Tik’alis. See on tohutu maiade püramiidide ja templite kompleks, mis avastati Peténi džunglis XIX sajandi keskel. Kuigi mõned siinsed rajatised pärinevad eelklassikalisest perioodist, jääb Tik’ali õitseaeg vara- ja hilisklassikalisse perioodi, vahemikku 200−900 pKr. Ajaks, mil troonile asus Wak Chan K’awiil (537 a?), oli Tik’al maia linnriikide hulgas võimsaim ja rikkaim. Elanike arvuks eri aegadel on pakutud 10 000 − 100 000 või koguni 120 000. Siin võiks veeta päevi, aga me peame oma visiidi mahutama poole päeva sisse, seetõttu suundume kohe keskväljakule, mille nelja külge piiravad Põhja akropol (ülikute elamud), Maskide tempel (kõrgus 38 m, ehitatud aastal 700 Jasaw Chan K’awiil I poolt), Kesk-akropol (valitsejate paleed) ja Suure Jaaguari püramiid (kõrgus 47 m, ehitatud aastal 734, pildil). Tik’alist pärineb ka vanim teadaolev maiade dateering: kivisteelil on kuupäev, mis vastab 6. juulile aastal 292. Seda kõike nähes kerkib vaimusilmas pilt maiade klassikalise perioodi tsivilisatsiooni kunagisest suurusest ja võimsusest. Ja samas teame, et Tik’al hüljati mingil põhjusel vähem kui ühe inimpõlve jooksul. Mis küll võis viia langusse sellise kõrgtsivilisatsiooni, kas looduskatastroof, vägevad vaenlased, demograafiline plahvatus või seesmine mandumine? Loomulikult on hispaanlased palju kurja korda saatnud ka Guatemalas, kuid siinse maia kultuuri häving oli alanud varem, selles polnud süüdi konkista võtmefiguur Pedro de Alvarado, kes saabus siia 1523. aastal mõnesaja mehega.

Naastes Tik’alist näeme maanteel hulka politseinikke askeldamas ühe džiibi ümber. Me ei võta hoogu maha ega peatu, silma jäävad vaid purukstulistatud rehvid ning kuuliaukudega liiklusmärgid.

Jõudes õhtul Río Dulcesse paigutame maasturid valve alla, ise sõidame paadiga Izabali järvel asuvale väikesele saarele ööbima.

N 7 okt: Río Dulce – Quiriguá (maiade steelid) – Doña Maria – Gualán – Río Hondo – sisenemine El Salvadori – Santa Ana – San Salvador; kõrgus merepinnast 10−825 m; 25−32 °C, õhurõhk 924−1018 mbar, vahelduv pilvitus; 363 km

Varahommikul lähevad Olavi, Bruno ja Aivo kalale. Ainsa püütud kala lasevad kalamehed vette tagasi ning uhhaa keetmist täna ei tule.

Juba mitu päeva on püsinud väga kõrge õhurõhk. Täna tõuseb baromeetrinäit korraks isegi 1018ni. TV-uudised räägivad neljast tornaadost, mis on Arizona põhjaosas kummuli pööranud autosid ning lõhkunud maju. Oleme Arizonast juba kaugel… Mõtleme vaid sellest, et küll Eestis on ses mõttes rahulik elada − loodusnähtusi ja katastroofe (maavärinad, üleujutused, maalihked, orkaanid, tornaadod, laviinid, varingud), millega ameeriklased sageli ning praegu ka meie kas otseselt või kaudselt kokku puutume, meil kodus peaaegu ei esine.

Käesoleva saidi lugejal võib jääda mulje, et soovin sihilikult rõhutada meie haigestumisi, ebaõnnestumisi, loodusõnnetusi ja muud sarnast. Selle asemel võiksin ehk hoopis kirjutada, et meiega pole veel juhtunud seda ja seda. Olen ses suhtes ebausklik ega taha ära sõnuda. Õnnestumistest võime rääkida reisi lõpus.
Jätkame teekonda lõuna poole. Jõudnud sõita mõne kilomeetri, peatab meid maanteel politseipatrull, kel on toeks kümmekond automaatidega relvastatud sõdurit. Kontrollitakse juhilube ja passe.

LiiklusmarkPeatuse teeme Quiriguás, iidses maiade keskuses, kus on säilinud palju kivisteele ja hiiglaslikke kive bareljeefide ning raidkirjadega VII (?) ja VIII sajandist. Loomulikult on see äärmiselt oluline paik maiade ajaloos, kuid peale suursuguse Tikali ja muljetavaldava Palenque nägemist on meid raske veel millegagi üllatada. Enamik meist on suhteliselt intelligentsed ja kultuurihuvilised inimesed, aga me pole erialalt amerikanistid, ajaloolased, etnograafid, kunstiteadlased ega arheoloogid. Püramiidide, varemete, pühamute, bareljeefide ja raidkirjade rohkus Meso-Ameerikas ületab meie vastuvõtuvõime. Meie “kõvaketaste” maht on täis. Viibinud Quiriguás paar tundi, kõnnime hindamatute ajaloo- ja kunstiväärtuste vahel ringi tuimade nägudega ning meie pilkudest peegelduv on üheselt tõlgendatav − aitab, ära siit ja tükk aega ei taha enam kuulda sõna “püramiid”! Kolme aasta tagusest Siiditee ekspeditsioonist meenub, et sarnast tunnet koges nii mõnigi reisikaaslane, kui lähenesime järjekordsele budistlikule koobastemplite kompleksile, millest igaüks koosnes kümnetest või koguni sadadest koobastest.

Pimeduse saabudes ületame El Salvadori riigipiiri. Piiri- ja tollitöötajad paistavad silma ebaprofessionaalsuse, saamatuse ja halva töökorraldusega. Kaks tundi tuhnitakse paberites, nõutakse dokumentide fotokoopiaid, allkirjastatakse, tembeldatakse, sisestatakse andmeid … Samas on peaaegu kindel, kui sooviksime, võiksime üle piiri toimetada mõne dokumentideta isiku ja keelatud kauba.

Möödume Santa Ana linnast. Siit vaid veerandtunnise sõiduteekonna kaugusel asub Tazumal, üks järjekordne maiade arheoloogiline kompleks, mis pärineb Kolumbuse-eelsest ajast. Esialgseid reisiplaane tehes olin kavandanud ka selle külastamist. Kuid praegu ei teki isegi küsimust, kas sõita otse pealinna või teha ring läbi Tazumali. Sest on juba täiesti pime ning, nagu juba eespool öeldud, “kõvaketta indiaani püramiidide sektor” on täis.

Kuid lubage, enne maiade piirkonnaga hüvastijätmist tahaksin siiski veel üht asja täpsustada. Võimalik, et käesoleva blogi eelmiste päevade kirjapanekutest on jäänud väär mulje, et maiade näol oli ja on meil tegemist ühe kindla rahvusega, kes oli oma hiilgeaegadel laiali laotunud hiiglaslikule territooriumile alates Mehhiko lõunaosariikidest kuni El Salvadori põhjaosani ja isegi Honduraseni. Ei, isegi parima tahtmise juures ei saa maiasid käsitada ühtse rahvusena. Õigem on kõnelda ühise päritolu ja algkeelega etnoste grupist, kelle üksikud harud on mitme tuhande aasta jooksul rännanud oma algkodust lähemale või kaugemale, kelle arengud ja traditsioonid on klimaatiliste olude tõttu olnud erinevad, kes on vähemal või enamal määral segunenud naabritega, kelle algkeel on aegade jooksul jagunenud paljudeks keelteks ja dialektideks. Veel tänapäevalgi eristavad lingvistid Meso-Ameerikas umbes 30 maiade poolt kõneldavat keelt või dialekti. Niisiis maia mahub pigem ühte kategooriasse mõistetega soomeugrilane või slaavlane.

Väidetavalt ei ole pealinn San Salvador kõige kriminogeensem linn Kesk-Ameerikas. Ses suhtes kuulub esikoht Guatemala Cityle, kuid San Salvador jääb vaid napilt maha. Kuues meel ütleb samuti, et siin pole kuigi turvaline. Kohaliku ajalehe tänase numbri esikaas on täis pilte värskematest vägivallaaktidest. Teine ajaleht avaldab informatsiooni selle kohta, et Colombias on pantvangistamiste juhud harvenemas, seevastu El Salvadoris, Guatemalas ja Hondurases on pantvangistamised tõusutrendis. Ka teejuht juhib tähelepanu siin asetleidvatele sagedastele mõrvadele ja röövimistele ning soovitab linnas vajadusel liikuda vaid hotellist tellitud taksoga. Selle jutu järel ei teki meil soovi õhtupimeduses minna kaugemale kui hotelli kõrval asuvasse lihtsasse restorani sööma. Hotelli ja restorani ümbruses jäävad silma lapseohtu (hinnanguliselt 14−17-aastased) väljakutsuva välimusega tütarlapsed, kelle ametit pole raske mõistatada.

Kuigi tänase päeva läbisõiduks näitavad spidomeetrid vaid 363 km, see on köömes võrreldes näiteks Santa Ana ja Mazatláni vahelise 1112 kilomeetriga, oleme täitsa kaputt. Nii mõnigi meist ei jaksa õhtul isegi sööma tulla, ometi jäi ka lõunasöök vahele.

R 8 okt: San Salvador – (Panamericana) – sisenemine Hondurasesse – Jícaro Galán – Choluteca; kõrgus merepinnast 95−870 m; 19−33 °C, õhurõhk 919−1007 mbar, suhteline õhuniiskus 78%, põhjatuul; 292 km

Hommikul tekib meil tahtmine külastada turgu. Teejuht Adolfo teeb põhjaliku instruktaaži, kuidas turul käituda, mida kaasa võtta ja mida mitte. Ta soovitab tungivalt jätta ehted, kotid ja dokumendid hotelli ning kaasa võtta vaid mõned dollarid hädapäraste ostude tegemiseks. Adolfo näitab meile, kus ta kannab rahakotti − nahkrihmaga kinnitatuna alus- ja pealispükste vahel. Aivo ja mina otsustame siiski kaasa võtta kaamerad. Ja niisiis, tellime kaks taksot ja sõidame turule. See on suur ja rikkalik. Aed- ja puuviljad, mereannid, liha, maitseained, kohapeal valmistatavad toidud, tubakatooted, rituaalivahendid, samuti igasugune 90-ndate Kadaka turule iseloomulik pudi-padi… Maitseme ja ostame kaasa mitmesuguseid troopilisi puuvilju. Kahjuks ei oska enamikke neist nimetada ja isegi kardan, et neil üldse puuduvad eestikeelsed nimed. Huvi pakuvad ka rituaalivahendite letid, kus müüakse eksootilisi käsitsivalmistatud sigareid. Mõned neist on tavapäratult suured, nagu hiigelporgandid. Miks müüakse sigareid koos muu rituaalatribuutikaga? Aga seepärast, et sigareid küll suitsetatakse, aga annetatakse ka jumalatele. Kuigi ma ei suitseta, ostan suveniirina paar sigarit. Turult lahkumisel tuleb mu juurde politseinik ning tungivalt soovitab ära panna fotokaamera. Küsin, miks. Saan vastuseks, et üsnagi suure tõenäosusega see lihtsalt röövitakse.

Turul ja linnas ringi vaadates on selgelt näha, et enamiku kohalikust elanikkonnast moodustavad segaverelised mestiitsid, päris valgeid on märksa vähem. Kõikjal on kuulda hispaania keelt. Mingit põlisameerika keelt me igatahes kuulma ei juhtu. Ja kuidas see saakski teisiti olla, kui põlisameeriklastena identifitseerib end täna vaid 1% riigi elanikkonnast. Veel sajand tagasi oli olukord mõnevõrra teistsugune. Kuid aastal 1932 leidis El Salvadoris aset talupoegade-farmerite massimõrv, mille läbi kaotas elu kümneid tuhandeid, eelkõige pipili ja teistest põlisameerika rahvustest inimesi. Mõnda aega kehtis koguni pipili (ehk nawati) keele kasutamise keeld.

Päeva tippsündmuseks kujuneb “teatrietendus” pealkirjaga “Hondurase piiri ületamine”, see pakub nii esteetilis-emotsionaalset elamust kui-ka parajal määral adrenaliini. Peategelasteks on tolliülem, politseiülem, tõlk-teejuht, Tiina ja Peeter, kõrvaltegelasteks on reapolitseinikud, eestlastest piiriületajad, rahavahetajad, niisama ringisebijad ja los catrachos (nõnda nimetatakse honduraslasi kohapeal). Sünopsis on järgmine. Hambuni relvastatud politseinikud peatavad piiril 2 maasturit ja teatavad, et siit EDASI SÕITA EI TOHI. Kohe tormavad kohale mitmed erariides tegelased, kes pakuvad oma abi piiriületuse protseduuride korraldamisel. Abipakkujaid on palju, tundub, et nad isegi konkureerivad omavahel selle teenuse pakkumisel. See oli proloog. I vaatuse võiks pealkirjastada “Parkimine”. Politseinik ütleb, et autod tuleb parkida tolliputka ette. Käsk saab täidetud, ent peagi tuleb üks kõrvaltegelastest − niisama ringisebija − ning näitab parema parkimiskoha. Seal jäävad  maasturid ette suurematele veoautodele, aga mõni meeter eespool on vabad kohad. Selgub, et just seal eespool on parkimine keelatud, kuigi peale kahe nimetatud džiibi on samas veel mitmeid autosid. Lavale ilmub järgmine kõrvaltegelane − niisama ringisebija nr 2 − ja ütleb eestlastest piiriületajatele, et parkida tuleks sinnasamasse tolliputka ette, kus autod algselt seisid. Paraku on aga tee ühesuunaline ja tagasisõit on võimatu. Arglikul sammul läheneb reapolitseinik ja räägib vaikselt mingis hispaania keelel põhinevas kohalikus dialektis. Tema jutust võib aru saada, et kui talle maksta 10 USA dollarit, võib ta ajutiselt muuta džiipide asukoha legaalseks parkimisplatsiks. Eestlastest piiriületajad eelistavad rahakotte mitte kergendada. I vaatus kestab 45 minutit, umbes nagu Linnateatris, järgneb veerandtunnine vaheaeg, mil ei toimu midagi. Pole puhvetit, “Hennessyd” ja tikuvõileibu ei pakuta, kempsu olemasolu kohta andmed puuduvad. Teine vaatus kannab alapealkirja “Tolliülema juures”. Muutunud on lavakujundus: kõdunenud ja läbivettinud mahagonivineerist seintega kabineti laudadele on rekvisiitidena on välja toodud 80ndatest pärit kirjutusmasinad ja numbrikettaga telefonid, riiulitel on koltunud paberikuhjad. Tolliülem laseb enda juurde kutsuda Tiina, Peetri ja tõlk-teejuhi. Ülemal on aga pooleli väga palju väga tähtsaid asjatoimetusi, ta võtab vastu mitu telefonikõnet, väljub paaril korral kabinetist, naaseb väga tähtsate dokumentidega, räägib väärikal baritonaalsel häälel rõhutatult tähtis ilme näol. Nüüd lõpuks esitab ta tõlgi vahendusel Tiinale ja Peetrile paar küsimust, otsekui andes märku, et algamas on tolliprotseduurid. Aga nagu igas korralikus näitemängus, see on ainult publiku eksiteele viimiseks, tegevus võtab uue suuna − tolliülemal tulevad taas vahele väga tähtsad tegemised. Seejärel aga antakse taas Tiinale ja Peetrile lootust… Ja nõnda kolm-neli korda. Teejuht ütleb Tiinale ja Peetrile, et siit tuleks kiiresti minema saada, sest lähima linnani on üle 70 km ja pimedas sel teel liikumine on enam kui ohtlik. Teatrikriitik ilmselt kiidaks tolliülema rolli täitjat, märkamata ei jääks ka vaatuse rondo-sarnane vorm, kuid enam kui 2 tundi kestva vaatuse dramaturgia mõjub ehk pisut venivana. Tiina ja Peeter tõlgendavad olukorda nii, et tegemist on altkäemaksu varjatud küsimisega. Pole raske aimata, et need niisama ringisebijad teevad koostööd nii tollitöötajate kui politseinikega, moodustades nõnda hästi koordineeritud piirimaffia. Järgnevalt näeb stsenaarium ette, et korraks tõmmatakse eesriie lava ette ning publik kahjuks ei näe toimuvat. Etenduse epiloog on aga dünaamiline ja sisutihe. Tolliülem vormistab kibekiiresti paberid ja laia naeratusega näol annab loa edasiliikumiseks. Esmakordselt ilmub uue tegelasena lavale politseiülem, kes nõuab vales kohas parkimise eest 100 USA dollarit. Uue tegelase ilmumine vahetult enne lõppu on ehk mõnevõrra üllatuslik, kuid tunnistagem − hea lavastuslik leid, mis tõstab pinget. Etenduse lõppedes on kuulda tormilist aplausi ja õhtuhämaruses on näha vaid kahe maasturi purpurseid tagatulesid kadumas kaugusesse. Kas anti altkäemaksu tolli- ja politseiülematele, jääbki teatrikülastajatel teadmata.

Kuigi 2008. aasta üleujutused purustasid palju teid, on suurem osa neist taastatud või peaaegu taastatud ning sõit läbi Hondurase läheb kiiresti.

L 9 okt: Choluteca – sisenemine Nicaraguasse – Yalagüina – (Panamericana) – San Benito – Masaya – Masaya vulkaan – Nicaragua järv – San Juan del Sur; kõrgus merepinnast 0−1150 m; 21−33 °C, vahelduv pilvitus, õhurõhk 907−1010 mbar; 438 km

Hondurase nime etümoloogia kohta eksisteerib mitu versiooni. Oma neljandal, viimasel reisil Uude Maailma aastal 1502 külastas Kolumbus saari (Bay Islands) Hondurase rannikul ning randus praeguse Trujillo linna lähedal. Ja sageli seostatakse Hondurase (hisp k ‘sügavused’) nime teket just tsitaadiga Christoph Kolumbuselt − Gracias a Dios que hemos salido de esas Honduras (hisp k ‘tänu Jumalale tuleme välja neist sügavustest’).

Hommikul ületame Hondurase-Nicaragua riigipiiri. Siin kulgeb kõik teisiti kui eelmisel piiriületusel. Meie pagas otsitakse küll väga põhjalikult läbi, kuid nii piiriametnikud kui tollitöötajad on sõbralikud ega näe meis potentsiaalset “saaki”.

Nicaraguas on äärmiselt meeldiv sõita, erinevalt näiteks El Salvadorist on inimasustus hõre, maanteel sõidavad vaid üksikud autod. Mäed on lauged ja maalilised, kaugelt vaadates otsekui tumerohelise samblaga kaetud. Nicade (nõnda nimetatakse kõnekeeles nicaragualasi) külad on rustikaalsed ja suhteliselt puhtad.

Teejuht soovitab teha teelt kõrvalepõike ning sõita Masaya vulkaani otsa. Sõita vulkaani otsa? See soovitus kõlab küll kahtlasena, mu senised vulkaanikogemused on piirdunud Kamtšatkaga ning kui mälu ei peta, tuli vulkaani otsa jõudmiseks ette võtta vähemalt poolepäevane väga tõsine ronimine. Aga teejuhil on õigus, Masaya otsa tõusmine on Land Cruiseritele täiesti jõukohane. Auto parkimisel kehtib siin kindel reegel, auto nina peab olema suunaga allapoole, vulkaanikraatrist eemale. See on ettevaatusabinõu − juhul, kui tegevvulkaan peaks ootamatult aktiveeruma ning seetõttu tekib vajadus kiiresti eemalduda, võivad auto ümberpööramisel kaotatud sekundid osutuda saatuslikeks. Igatahes avaneb kraatri servalt ülev vaade. Mitmesajameetrise läbimõõduga kraatri sügavusest kerkib hiiglaslik auru- ja suitsupilv. Tuule pöördudes täituvad kopsud kirbe gaasiga, aeg ajalt kostab kraatri sügavusest mulksumist ning kivivaringu hääli. Ümberringi on mustjas kivistunud laava. See kõik on muljetavaldav!

Vaadates kraatri sügavusse kerkivad kusagilt mälusopist esile fragmentaarsed pildikatked ja otsekui udulooriga varjutatud mälestused ammustest elamustest ja emotsioonidest. Piir tegeliku reaalsuse ja mõtterännakute vahel muutub häguseks. Meenub, et kolm aastat tagasi kogesin sarnast tunnet Tiibetis Dölma mäekurul, kui sooritasime palverännakut ümber püha Kailashi mäe. Tol korral kirjutasin reisipäevikusse: “Kuru lõunapoolne nõlv on äärmiselt järsk, täpsemalt öeldes on tegemist kilomeetrikõrguse kaljuseinaga. Siit küll alla ei saa, vähemalt ronides mitte. Äkitselt jõuab minuni veendumus: taganttuul on nii tugev, et tarvitseb vaid hüpata kuristikku, ajada käed-jalad laiali ja tuul kannab mind nagu lindu. Hüppangi, erilist hirmu tundmata. Täiesti uskumatu, lendangi läbi õhu ega kuku alla. Tarvitseb vaid teha õhus aeglaseid ujumisliigutusi. Olen midagi kuulnud Tiibeti lendavatest munkadest ja levitatsioonist. Ei tea, on see nüüd tuul, mis mind kannab, või olen tõepoolest saavutanud meditatsioonides taseme, mis lubab ignoreerida füüsikaseadusi ning väljuda Maa gravitatsioonijõu mõjusfäärist?” Seepeale ärkasin, kolme aasta tagune õhulend oli tühipaljas unenägu. Paarkümmend aastat tagasi loetust meenub veel midagi indiaani šamaanide hüppest teispoolsesse maailma. Kas mitte Castaneda oma ahelromaanides ei kirjutanud millestki sellisest? Kusagil kolm nädalat tagasi, ühel kargel varahommikul, mil seisime Colorado Grand kanjoni serval, käis mu kehast taas läbi sarnane tunne. Korraks vilksatas ka mõte hüppest. Tol korral ei pidanud ma seda blogisse kirjapaneku vääriliseks. Või pigem ei tahtnud seda tunnet lugejatega jagada. Võib-olla kunagi hiljem… Praegu, seistes siin, Masaya kraatri serval, järjest enam ja enam süveneb veendumus, et kui hüppaksin sügavikku, ei tähendaks see veel lõppu… Oh, seda mõtet võiks veel arendada, kuid selleks ei anta võimalust, eemalt kostab hüüe: “Pets, tule nüüd ometi! Teised juba ammu ootavad autos.” See pole uni.

Aeg surub takka, pimeneb, lisame kiirust, ja just nüüd… Oleme tänaseks läbinud Ameerika teedel enam kui 15 tuhat kilomeetrit ja lõpuks saame esmakordselt trahvi sõidukiiruse ületamise eest. Muide, kiirust ei mõõdeta siin radariga, vaid silma järgi. Tunnistame oma eksimust, maksame 2 auto peale kokku 20 dollarit ning edaspidi püüame hoolikamalt jälgida kiirusepiiranguid. Trahvikviitungi asemel saame sooja käepigistuse. Õhtupimeduses jõuame Vaikse ookeani äärde.

P 10 okt: San Juan del Sur; vahelduv pilvitus, 30−32 °C, õhurõhk 1009−1010 mbar, 26 km

Juba ammustest aegadest on pühapäev puhkepäev. Nii on see täna ka meil, vähemalt sõitmise mõttes. Tegeleme asjade korrastamisega, pesu ja autode pesemisega, toiduvarude täiendamisega, fotode katalogiseerimisega jne. Ookeani ääres korraldame midagi lõunasöögi ja pikniku vahepealset. Kuigi on palav (+32 °C) ja päike lõõskab taevas, on tekkinud isu kange kohvi järele. Ja jälle leiavad reisipriimus ja gaasiballoon rakendust. Oleme piknikupaigaks valinud koha, mis on veepiirist vähemalt 50 meetri kaugusel, kuid ühtäkki rullub kaldale veidi võimsam tõusulaine ning kõik asjad on maitsestatud soolase veega. Kibekiiresti kolime veepiirist mõnevõrra kaugemale, ei osanud ette näha sedavõrd kiiret tõusu ookeanis.

Ookeani ääres peesitades tekib esmakordselt võimalus kõnelda Adolfoga pikemalt elust ja ilmaasjadest. Teejuht jutustab meile oma vanematest, lapsepõlvest, hilisematest huvidest. Aeg-ajalt vilksatab peas küsimus, kas panid vanemad oma lapsele nimeks Adolfo lihtsalt seepärast, et see on ilus nimi või austusavaldsena kellelegi.

Õhtuks jaguneb reisiseltskond pooleks, ühed üürivad kahetoalise apartmenti, teised magavad võrkkiiges, nagu troopikamaades tavaks.

E 11 okt: San Juan del Sur – sisenemine Costa Ricasse – La Cruz – (Panamericana) – San José, 21−34 °C, vahelduv pilvitus, vihm, äike, õhurõhk 883−1010 mbar; päikeseloojang 17:20; kõrgus merepinnast 0−1180 m; 349 km

Kulgeme mööda maalilist maastikku. Algul on silmapiiril 1610 meetri kõrgune vulkaan Concepción, mis asub keset Nicaragua järve. Nii vulkaani kui järvega on seotud üks vana legend. Peale Teotihuacáni kokkuvarisemist umbes aastal 1000 rändas mexìcâ rahvas lõunasse. Nende ettekuulutus ütles, et nad jäävad paigale kohas, kus veest kerkivad kaks vulkaani. Selliseks paigaks osutus Nicaragua järve keskel asuv Isla de Ometepe.

ArctAntarct IguanÜletame Nicaragua – Costa Rica riigipiiri. Tee ääres on kohviistandused, ringi jooksevad iguaanid. Pilved jäävad meist allapoole orgudesse, eemal sähvivad õhtuhämaruses välgunooled, luues erilise müstilise meeleolu. On tunne, et iga hetk võivad hämaruse varjust välja ilmuda siinsetes rahvauskumustes tuntud chupagarba‘d (hisp k ‘kitse-imeja’) ning oma vampiirilikud instinktid rahuldada iguaanide verega.
Kuigi äsja mainisin, et pilved jäävad meist allapoole, ometi sajab. See tähendab, et pilved on ka ülalpool. Ega me lootnudki Costa Ricat läbida kuiva nahaga − siinne aastane keskmine sademetehulk on 3000−4000 mm kandis, paiguti isegi kõrgem. Maist novembrini kestab vihmaperiood, mis kulmineerub septembiris-oktoobris. Niisiis viibime siin kõige sademeterohkemal ajal.

Õhtul jõuame pealinna San Josésse. Siin viibides on ehk põhjust korraks pöörata mõtted ühele Eesti juurtega mehele. Täpselt 9 kuud tagasi, tänavu 11. jaanuaril suri selles linnas ärimees ja kunstikollektsionäär Harry Männil. Ei tahaks tema puhul rääkida ärist, miljonitest, Eduard Wiiraltist ega juutidest, nende teemade valgustamise eest on nii kollane kui ka mitte-kollane meedia juba niigi piisavalt hoolt kandnud. Võib-olla teab Eesti lugeja vähem tema Kolumbuse-eelse kunsti kollektsioneerimisharrastusest, millega ta alustas juba aastal 1957, pannes sellega aluse Venezuela suurimale erakogule. Männil ise jagas oma kollektsiooni kolme peamisse gruppi: Kolumbuse-eelne kunst, Lõuna-Ameerika põlisrahvaste kunst ja Ladina-Ameerika uus kunst. Kuid tema kogus olid esindatud ka taiesed koloniaalperioodist, XVII−XVIII sajandist. Männil ja tema naine käisid tihedalt läbi guajiro-indiaanlastega ning aitasid turustada nende käsitöö- ja tekstiiltooteid. Kuid alles hiljuti, mõni kuu tagasi tungisid Costa Rica võimud Heredias asuvasse Männilite majja ning arestisid 108 Kolumbuse-eelsest ajast pärit kunstieset. Männili pärijatele esitati kaks tähtaega, et nad loovutaksid nimetatud kunstiväärtused “vabatahtlikult”. Kuna nad seda ei teinud, siis korraldati vastav reid ning kunstiesemed konfiskeeriti ettekäändel, et need on ostetud ebaseaduslikult. Tänaseks on kõnealusest Männili varandusest saanud San Josés asuva Museo Nacional de Costa Rica kollektsiooni osa.

San Josés leiab aset järjekordne reisimeeskonna osaline vahetus. Õhtusöögist võtavad osa nii lahkuvad kui-ka saaabuvad liikmed. Jätame hüvasti Olavi, Raili ja Anuga ning ütleme “tere tulemast” Üllarile, Tõnule ja Annemaile. Õhtusöögi jutu jätkuna oleks sobiv hetk rääkida ka sellest, mida me sööme, ja üldse kohalikust kokakunstist, aga teen seda ülima ettevaatusega, sest tunnen end kulinaaria valdkonnas väga ebakindlalt.

Reisiseltskonna toidueelistuste kohta võiks öelda, et liha peaaegu ei sööda, ühised õhtusöögid koosnevad peamiselt taimetoidust ja mereandidest. Eriti populaarne näib olevat ceviche-salat. Reisides ühest Kesk-Ameerika riigist teise, jäävad silma mõned üldised tendentsid. Kui Mehhikos olid toidud üpris vürtsised ning rohkesti kasutati teravamaitselist tšillit, siis mida enam lõuna poole, seda mahedamaks muutub toidulaud*. Samuti jääb lõuna poole liikudes harvemaks maisi kasutamine ning tortillad ja muud sarnased jahutooted pole tingimata kohustuslikud iga toidukorra juures. Järjest enam tulevad aga mängu riis ja kartuli asemel kasutatav yuca. Punased oad on populaarsed kõikjal Kesk-Ameerikas. Söögilaualt pole kadunud meile juba alates Mehhikost tuttavad tamaled, kuid siinsed nn nacatamaled on varemnähtutest pisut suuremad ning olenevalt täidisest kannavad erinevaid nimetusi: tamal de gallina (kanaga), tamal pisque (kalaga), tamal de elote (maisipõhine). Ja kõiki neid serveeritakse banaani- või plantaanilehe sisse mässituna. Mida enam lõuna poole, seda enam esineb toidulaual plantaani (mida eesti keeles vist ka jahubanaaniks nimetatakse). Mõnikord asendab plantaani- või banaanileht ka taldrikut. Mereandidest on saadaval mitmesugused kalad, krevetid, kaheksajalad, merikarbid, langustid. Nimetada tuleks veel mitmeid troopilisi puuvilju, kuid neil puuduvad arvatavasti eestikeelsed nimed. Ühesõnaga, siin saavad kokku indiaani, Hispaania ja Aafrika kokanduse traditsioonid.

Põguski pilguheit kesklinna õhtustele tänavatele annab tunnistust sellest, et prostituutidest siin puudust pole. Erinevalt San Salvadorist, kus hakkasid silma eelkõige lapseeas tüdrukud, on siin lisaks lapsprostituutidele näha ka õige kulunud väljanägemisega veterane.

* muide, vastupidiselt Aasiale

T 12 okt: San José – Cartago – Cerro Alto – San Isidro de El General – Buenos Aires – Río Claro – sisenemine Panamásse – David; idatuul, õhurõhk 688−1005 mbar; suhteline õhuniiskus 88%, 11−31 °C, vihm, äike; kõrgus merepinnast 90−3110 m; 447 km

Täna on 12. oktoober − äärmiselt oluline daatum Ameerika ajaloos, seda nimetatakse Colóni (ehk Kolumbuse) päevaks. Enam kui 500 aastat tagasi, just 12. oktoobril saabus Christoph Kolumbus enda arvates Indiasse. Loomulikult polnud Kolumbus esimene, kes Vanast Maailmast Ameerikasse jõudis. Sajandeid enne teda olid Põhja-Ameerika idarannikule jõudnud viikingid, ja pole välistatud, et veel muudki meresõitjad olid Ameerikasse jõudnud kas Atlandi või Vaikse ookeani poolelt. Kuid Kolumbuse merereis oli paremini dokumenteeritud, mistõttu on kujunenud tavaks just teda Ameerika avastajaks pidada. Ent 12. oktoober, see aastapäev kutsub esile erinevaid tundeid ja vastavalt sellele tähistatakse Colóni päeva Kesk-Ameerikas väga erinevalt. Mõnes kohas on see riigipüha, aga on ka risti vastupidist suhtumist. Mitmel pool korraldavad põlisameeriklased täna väljaastumisi ja streike, seda ka Costa Ricas.

Väljunud Costa Rica pealinnast San Josést, hakkab tee järjest enam ja enam tõusma. Jõuame Talamanca ahelikule, mida suures osas katab nn bosque nuboso ehk selva nubosa (hisp k ‘pilve- ehk udumets’). Tee kulgeb kohati kõrgemal 3000 meetri piirist.

Mõnikümmend kilomeetrit enne Panamá piiri pöörame Panamericanalt kõrvale ning sõidame umbes 40 minutit mööda kitsast ebatasast pinnasekattega mägiteed, et jõuda boruca- ehk brunca-indiaanlaste külasse. Borucad (pildil vasakul) moodustavad umbes 2600-liikmelise hõimu. Nende päritolu on ebaselge, nad ise ütlevad, et nende kultuuris on mõjutusi nii Meso-Ameerika maiadelt kui-ka Lõuna-Ameerika indiaanlastelt. Rahvapärimused, traditsioonilised pidustused, väriviküllaste maskide ja käsitööesemete valmistamine, eripärad kokakunstis jne on säilinud tänapäevani. Kunagi kõnelesid nad chibchani keelte hulka kuuluvat boruca keelt, mis tänapäeval kahjuks on vaid õige pisut elujõulisem liivi keelest.

Loomulikult pole boruca hõim Costa Ricas ainus, põlisameeriklasi on siin kokku kusagil 60 000 kandis. Lisaks borucadele eksisteerib veel 7 etnilist gruppi: quitirrisíd, matambúd ehk chorotegad, malekud, bribrid, cabécarid, guaymíd ja térrabad. Enamik neist elab reservaatides. Kuni 1990ndateni oli põlisameeriklaste sotsiaalne staatus ebamäärane. Kui Kanadas ja USAs on reservaatides elavatesse indiaanlastesse suhtumine konkreetsem ja mitmetes Lõuna-Ameerika riikides moodustavad nad ühiskonna täisväärtusliku osa, siis Costa Rica indiaani-poliitika on olnud teistsugune. Pikka aega on tehtud nägu, nagu kümneid tuhandeid põlisameeriklasi polekski olemas, kuni 1990ndate aastateni puudus neil kodakondsus.

Tee ääres on näha hoolikalt haritud põlde ja istandusi, teistest enam torkavad silma suhkruroog, kohv, ananass, plantaan, banaan ja õlipalm.

Nüüd, sõites juba taas asfaltkattega Panamericanal, puruneb SOUTH 1 tagumine juhipoolne rehv. Õnneks märkab kummi sujuvat tühjenemist tagapool sõitva NORTH 1 meeskond juba varakult, enne kui kumm ribadeks puruneb. Asjas on süüdi maanteel vedelenud väike terav kivikild. Paneme alla varuratta ning loodame purunenud rehvi homme töökojas parandada.

Costa Rica – Panamá piiril jätame hüvasti oma senise teejuhi Adolfoga ning kohtume tõmmunahalise Gabrieliga, kes on meile saatjaks Panamás ja võib-olla ka kauem. Ööbima jääme Davidisse, Panamá suuruselt teise linna.

K 13 okt: David – (Panamericana) – Santiago – Río Hato – Panamá kanal – Balboa – Panamá City; õhurõhk 1003−1004 mbar, pilves, 25−32 °C, suhteline õhuniiskus 94%; kõrgus merepinnast 0−370 m; 320 km

Hommikul ootab meid üllatus, seekord ebameeldiv. 13. kuupäev! Esialgse reisiplaani kohaselt peaksime hiljemalt laupäeval, 15. oktoobril istuma Colóni sadamas laevale või praamile ning järgmisel päeval jõudma koos autodega Colombiasse. Aga võta näpust! Gabriel saabub teatega, et laev väljub täna ja järgmine võimalus on alles nädala pärast, st järgmisel kolmapäeval. Tänasele laevale me enam ei jõua, sest oleme hetkel Colónist ligi 550 kilomeetri kaugusel, pealegi võtab tollidokumentide vormistamine sellise merereisi puhul tavaliselt pea terve tööpäeva. Kui aga jääme ootama järgmist nädalat, oleme oma graafikust 4 päeva võrra maas ning on väga kahtlane, et suudame selle tasa teha enne Quitot, kus on järgmine reisimeeskonna vahetus. Kaalume ka alternatiivset võimalust muuta marsruuti ning sõita hoopis Vaikse ookeani poolel Panamá City sadamast Buenaventurasse. Selline on hetkeseis, eks hiljem paistab…
ArctAntarctBoatVõib-olla tekib blogi lugejal küsimus, et miks üldse meritsi, miks mitte maad mööda Panamást otse Colombiasse. Põhjus on lihtne, nende kahe riigi piiril on metsik džungel ning ühendustee puudub. On olnud siiski hulljulgeid, kes on üritanud läbida Darién Gapi džungli maasturiga. Väidetavalt olid esimesed (ja võimalik, et ainsad), kes läbisid piirkonna autoga ilma paate kasutamata, Loren Upton ja Patty Mercier. Nende ekstreemreis Jeep CJ 5-ga toimus aastatel 1985−1987. 201 km läbimiseks kulus 741 (jah, see pole näpukas − seitsesada nelikümmend üks!) päeva ehk veidi üle kahe aasta. See sõit on dokumenteeritud 1992. aasta Guinnessi Rekordite Raamatus. Mõistagi peame valima muu mooduse Colombiasse jõudmiseks.

Kuuldes, et praegu on vaalade paaritumise aeg, tekib meil spontaanselt idee teha väike kõrvalepõige ookeani äärde. Võõrasse magamistuppa pole küll ilus piiluda, aga lootuses näha paarituvaid vaalasid võtame siiski ette retke rannikust 40 meremiili kaugusel asuvale Coiba saarele. Sealne veeloomastik olevat eriti liigirohke: erinevad kolpkonnad, krokodillid, delfiinid, vaalad, nende hulgas kašelotid ehk võidisvaalad (lad k Physeter macrocephalus), mõõkvaalad (Orcinus orca), küür- ehk pikkloibvaalad (Megaptera novaeangliae). Üürime paadi koos “kapteniga”. Umbes pooleteise meetri laiune paat pole nüüd küll teab mis ookeanisõiduk, aga tänasele, umbes kuni 1,5 m kõrgusele lainele peab vastu. Isla de Coibani jõudmiseks kulub kavandatust oluliselt rohkem aega, jõuame kohale täpselt päikeseloojanguks. Vaalasid me kahjuks ei näe, neid asendavad paadi taga hüplevad delfiinid. Ent naasmine mandrile kujuneb omamoodi elamuseks: taevas on pilves, tähed ei paista. Kottpimedas on hästi näha, et vesi paadi ümber kubiseb helendavatest vetikatest. Iga mõne minuti järel muutub taevalaotus heledaks, sähvivad põuavälgud. Jääb täiesti arusaamatuks, mille järgi “kapten” navigeerib, tal pole isegi kompassi. Igatahes me randume samasse kohta kust lahkusime, ning veidi enne keskööd juba koputame Santa Catalina külakese majutusasutuse uksele sooviga veeta seal lühike − vaevalt neljatunnine − öö.

N 14 okt: Santa Catalina – Santiago – Río Hato – Panamá kanal – Panamá City; kõrgus merepinnast 0−50 m; õhurõhk 1004−1008 mbar, vihm, lääne-loodetuul, 24−30 °C; 442 km

ArcAntarPanamaCityTõuseme hommikul väga vara, täpsemalt öeldes öösel, sest tööpäeva alguseks loodame jõuda Panamá Citysse ning korda ajada mõned bürokraatlikud formaalsused. Kell pole veel pool viis hommikul, kuid meie juba sõidame. On pime, tihe udu, õhuniiskus hinnanguliselt 100% või selle lähedal, autoaknad udused, nähtavus parimal juhul vaid mõnikümmend meetrit, tee ülimalt auklik. Nii me siis veereme pealinna poole. Aga ka midagi positiivset − liiklus on üliharv: hommikul võiks 100 kilomeetri jooksul teel nähtud autod üles lugeda ühe käe sõrmedel.

Vahetult enne Panamá Cityt (pildil vasakul) saabub meie jaoks “ajalooline” hetk, lahkume Põhja-Ameerika mandrilt ning siseneme Lõuna-Ameerikasse. Oleks loogiline arvata, et sild üle Panamá kanali ühelt mandrilt teisele kulgeb suunaga põhjast lõunasse. Aga ei, selles kohas teeb maakitsus sik-saki ning tee üle kanali kulgeb esialgu kirde suunas.

Muide, seoses saabumisega Lõuna-Ameerika mandrile lõpeb ka käesolev blogi-sait. Alates homsest jätkub Lõuna-Ameerika päevik artiklis “Arktika-Antarktika 2010 Blogi III: Lõuna-Ameerika”, kuid lihtsaim viis sinna jõudmiseks on klikkida sõnapaaril Blogi jätk.

Meeskond

Kogu reis: Aivo Spitsonok, Tiina Jokinen, Peeter Vähi
Mehhiko – Costa Rica: Olavi Sööt, Bruno Lauri, Anu Adermann, Raili Rajamäe
Costa Rica – Ecuador: Tõnu Lillover, Bruno Lauri, Üllar Pihlak, Annemai Tupp

 Imagetext     Imagetext     Imagetext     Imagetext    Imagetext    Imagetext      Imagetext     Imagetext 

Tänud: Toyota Baltic AS, A&T Sport, Anti Arak, Alar Metsson, Kaido Kepp, Raido Rüütel, Bruno Lauri, Heidi Pruuli, Allan Kivi, Katri Jokinen, CF, Linnaleht, Tiina Kangro, Tiit Pruuli, Go Reisiajakiri, Matkasport, Sangar

TV-sarja esimeste osade esilinastus 23 juulil 2011 festivalil “Klaaspärlimäng” ja alates 5 veebruarist 2012 pühapäeva õhtuti ETV ekraanil ekspeditsiooni kajastav saatesari “Arktikast Antarktikasse”. Vaata ETV arhiivist I (eel-lugu), III (Kanada, USA), IV (Mehhiko), V (Kesk-Ameerika), VI (Colombia), VII (Ecuador, Peruu), VIII (Peruu, Boliivia, Tšiili, Argentina), IX (Andid, Tulemaa, Drake’i väin) ja X (Antarktika) ning vastavaid meediaarvustusi  “Postimehes” (11.02.12), “Maalehes” ja “Sõidustiilis” (4 / 2012).
Samateemaline fotonäitus 23 juulist 29 augustini 2011 Tartu Ülikooli Kohvikus ja 31 augustist 1 novembrini Dorpat Konverentsikeskuses
Vaata samuti Siiditee Tuur 2007, Siber-Mongoolia ja African Round