Kolm aastat on möödunud ajast, mil grupp eestlasi püüdis taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid, läbides enam kui 3 kuu jooksul 25 000 kilomeetrit ajaloolisel Siiditeel. Nüüd on selle grupi tuumik kavandamas veelgi mastaapsemat reisi Põhja-Jäämere rannikult läbi Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerika Antarktise mandrile välja. Kahe spetsiaalselt selleks reisiks kohandatud “Land Cruiseriga” numbrimärkidega NORTH 1 ja SOUTH 1 kulgetakse läbi 16 riigi, mööda Pan-Ameerika trassile jäävaid kõrbeid, mägesid ja vihmametsi. Kokku läbitakse 4 kuu jooksul üle 30 000 km (arvestamata laeva- ja lennureise ning jalgsiretki). Teele jäävad Alaska, Kaljumäestik, Yellowstone, Colorado kanjon, Amazonase jõgikond, Andid, Titicaca järv, Atacama kõrb, Patagoonia pampad, Magalhãesi väin, Tulemaa, Antarktika jääväljad, aga samuti eskimote, hopide, asteekide, maiade, inkade ja teiste indiaani tsivilisatsioonide alad. (Tekst ja fotod: Peeter Vähi)
Ekspeditsioon on pärjatud tiitliga “Aasta Seiklus 2010”.
Vaata blogi, mis ilustamata kajastab reisi tegelikku kulgu
Jaan-veebr 2009: küpseb ekspeditsiooni idee
Viibime juba nädalaid Arunachal Pradeshis, Nagalandis ja Manipuris, regioonis, mille elanikke ja kultuuri on raske liigitada millegi alla. Arunachal, Nagaland ja Manipur on midagi vahepealset. Olgugi ametlikult tegemist India osariikidega, on seos India “emamaaga” vägagi raskesti tajutav. Piirid puutuvad kokku Bhutani, Tiibeti ja Birmaga, ning Bangladeshki on siit vaid “kiviga visata”, kuid… Bangladesh − see on hoopis miski muu ja Tiibeti kultuuri otsene mõju piirdub vaid Arunachali põhjaosaga, Himaalaja lõunanõlvadega. Kõige enam on vast märgata sarnasusi Birmaga, eriti piirialadel. Nagaland − rahvas, ornamendid, traditsiooniliste majade kaunistused, rituaalid, nõiad-šamaanid, keha- ja näotätoveeringud, muusika ja üldse… See kõik meenutab hoopiski miskit… Kartuses paista juhmina ei söandagi välja öelda… No võta või jäta − meenutab Ameerika primitiivseid indiaanihõimusid! Ei saa olla võimalik! Ent ometi, mu reisikaaslaste Tiina, Leonidi ja Aivo mulje on üldjoontes sama. Jah tõsi, oleme kuulnud hüpoteesist, et kunagi eksisteeris Aasia kirdeosa ja Alaska vahel maismaasild, nn Beringia, ja et põlisameeriklaste esivanemad saabunudki Uude-Maailma just sedasama silda mööda Aasiast. Aga see kõik oli ju nõnda ammu, kusagil 20 kuni 13 tuhat aastat tagasi.
Mõte kaugeleulatuvate järelduste tegemisest üksnes põgusa välise mulje põhjal ei tundu olevat kuigi arukas. Ja vähe pakub lohutust asjaolu, et aegade jooksul on indiaanlaste päritolu kohta avaldatud märksa absurdsemaid arvamusi. Ent mulje sarnasusest indiaani hõimudega süveneb Nagalandi põhjaosas asuvas Moni distriktis veelgi. Siin elav konyaki hõim kuulub nagade hulka ja siin kõneldav konyaki keel kuulub samuti naga keelte hulka. Vaatamata häälduspõhisele sarnasusele pole konyaki hõimul siiski mingit seost Prantsusmaal toodetava vägijoogiga. Longwa külas teeme viisakusvisiidi hõimupealikule − anghile (ülal pildil türkiisist jalavõrudega), kelle kohta meie tõlk ütleb the king ja kelle maja asub täpselt India-Myanmari riigipiiril, pool maja India Nagalandi osariigis, pool maja Myanmari (Birma) Sagaingi piirkonnas. Kuninga valitsusalasse pidavat Nagalandi ja Myanmari territooriumil kuuluma 11 suuremat küla, igaüks neist umbes 5000 elanikuga. “Kuningapalees” istutakse ümber lõkke, suitsetatakse oopimipiipu, pakutakse ka külalistele, oraakel ennustab palmilehe pealt tulevikku…
Lähevad päevad ja nädalad ning aegamööda küpseb otsus: oma järgmise ekspeditsiooniga läheme külla põlisameeriklastele. Osalt põnevusest ja võib-olla isegi sportlikust hasardist läbida põhjast lõunasse mõlemad Ameerika mandrid, kuid kindlasti ka soovist avastada seoseid aasialaste ja põlisameeriklaste vahel ning leida kinnitust Beringia teooriale. Reis võiks saada teoks järgmisel aastal.
N 8 apr 2010: konsultatsioonid Raido Rüütliga
Kes veel võiks olla veelgi parem nõuandja autode alal, kui mitte endine rallisõitja, kes pärast tippspordist lahkumist on maasturil läbi teinud ümbermaailmareisi ja ühtlasi palverännaku “Rolling Estonians” egiidi all? Raido annab mitmeid kasulikke nõuandeid ning osutab mitmetele ohtudele ja riskidele, ning seda mitte üksnes autodega seonduvalt:
• Kindlasti tuleks kasutada jämedamustrilisi all terrain rehve, ka varuratastel.
• Soovitav on paigaldada Land Cruiseritele karterikaitsed, nn kängururauad ja küljetorud, et vähendada vigastusi võimaliku kokkupõrke või tahtliku rünnaku korral.
• Ameerikas on piirkondi, kus sadade ja sadade kilomeetrite jooksul pole ühtki tanklat ja isegi selle olemasolu korral ei pruugi see olla avatud. Seetõttu tasub kaaluda lisapaakide paigaldamist või vähemalt vedada kaasas varukütust kanistritega.
• Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopilistes piirkondades tuleb mõnikord jõgedest läbi sõita nõnda, et vesi ulatub poole auto kereni. Seetõttu on oluline on spetsiaalselt ette valmistada auto sillad, et takistada vee pääsu tuulutusavade kaudu silla õli hulka.
• Tasuks kaaluda Colombia väljajätmist, ka “Rolling Estonians” meeskond otsustas ohutuse huvides sellesse riiki autodega mitte siseneda*.
• Colombiast ei jää kuritegevuselt maha Guatemala. On siiski teatud ettevaatusabinõud, mida tuleks seal järgida, et vähendada riski sattuda röövlite või pantvangivõtjate ohvriks. Soovitav on palgata paar ihukaitsjat-turvameest ning sõita päevavalges ja võimalikult kiiresti. (Trahv kiiruseületamise eest on väike karistus võrreldes muude ohtudega.) Oluline on reageerida õigesti võimalike röövlite paigaldatud tõkkepuu või roadblocki korral.
* Raido tähelepanekud pärinevad 7 aasta tagusest ajast. Tänaseks (st aastaks 2010) on Colombia muutunud märksa turvalisemaks ja vähem kriminogeenseks.
E 10 mai: MS “Fram”
Käime Tiinaga polaarlaeva “Fram” pardal, tutvume kaptenisilla ja kajutitega, aga samuti sellega, mis valmib kambüüsis. Tuleb ju veeta suur osa reisi Antarktika-etapist just “Framil”.
N 3 juuli: halvad ja head uudised
On kahetsusväärne, et Peeter Volkonski ja Arvo Iho, kes on Ameerika-reisiks ette valmistanud oma vaimu ning juba jõudnud ümber korraldada oma sügisesed tööplaanid, on arstide tungival soovitusel sunnitud reisist loobuma. Mõlemad annavad sellest teada märgatava kurbusevarjundiga hääles. Ent hea uudis on see, et peale arvukaid telefonikõnesid − viimane neist paar minutit enne keskööd, seega ikkagi täna − võime öelda, et Volgile ja Arvole on leitud asendajad, Hašš (Jaan) ja Allan.
R 4 juuli: matkarõivad ja Land Cruiseri koolitus
Hommikul koguneb reisigrupp A&T Spordi hulgilattu, et valida ning tellida endale sobivad “Salomoni” matkarõivad, -jalatsid ja -kotid. Seejärel istume Land Cruiserite rooli ning sõidame Kohtla-Järvele, kus Toyota spetsialistid korraldavad meile spetsiaalse koolituse. Esialgu teoreetilise, “koolipingis”, seejärel juba praktilise testisõidu viiel Land Cruiseril Aidu põlevkivikarjääri järskudel nõlvadel. Mitmed meist tunnevad Land Cruiserite “hingeelu” piisavalt hästi Siiditee tuuri päevilt aastast 2007. Tuleb möönda, et vaid mõne aasta jooksul on Land Cruiserite uutele mudelitele lisandunud mitmeid uuendusi, millest meil pole aimugi. Mida siis õpetatakse? Aeglusti ja differentsiaalilukkude kasutamist, 60−70 sentimeetrise sügavusega veetakistuse (pildil vasakul) ja suure külgkaldega teelõikude läbimist, Crawl Control, Multi-Terrain Select ja Multi-View Monitors süsteemide kasutamist, mäest laskumist ja mäkke tõusmist Steering Angle Display ja mägipiduri abil.
K 14 juuli: autod
Saame Toyota / Lexuse teenindusest kätte maasturid, millele on paigaldatud reisiks vajalikud lisaseadmed: kängururauad, küljetorud, karterikaitsed, vints, klaaside turvakiled, tavapärasest tolli võrra suurema läbimõõduga (18’’) veljed, jämedamustrilised Cooper Discoverer STT all terrain rehvid, President Harry II raadioside agregaadid ja antennid, Thule Atlantis 900 katuseboksid, DC/AC pingemuundurid 220 V, lisatuled, toetajate logod, lisavarustus (varuosade komplekt, puksiirtross, käivitusjuhtmed, labidas, kirves jm). Kõrgemale on viidud sildade tuulutusavad, takistamaks vee sissevoolu jõgede läbimisel. Veel enne tööpäeva lõppu viiakse autod transpordifirmasse, kelle ülesandeks jääb toimetada need merekonteinerites hiljemalt 12. augustiks Kanadasse, kust need viiakse maad mööda Alaska põhjarannikule.
R 23 juuli: sadamatööliste streik
Meieni jõuab ebameeldiv teade: puhkenud on Kanada sadamatööliste streik, mis ilmselt ei leia nii töövõtjaid kui ka tööandjaid rahuldavat lahendust niipea. Seetõttu pole võimalik toimetada merekonteinereid autodega esialgselt kavandatud sihtpunkti. Ekspeditsiooni algus ei tohi hilineda, seega on ainus alternatiiv saata konteinerid Halifaxi sadamasse Nova Scotias, kust need omakorda tuleb toimetada raudteed mööda Montreali (1318 km) ja sealt edasi liiguvad maasturid 4 autojuhiga omal jõul Alaska põhjarannikule, meie reisi alguspunkti Deadhorse’i (ca 7500 km).
N 26 aug: reis algab paanikaga
Tänase kuupäeva esimestel minutitel, täpsemalt 00:05 selgub, et hetk tagasi tühistati hommikune Tallinn-München lend avarii tõttu Tallinna lennuväljal, nimelt purunes õhkutõusmisel keset stardirada Poola kaubalennuki telik. Mitmed lennud lükati edasi ja just meie lend tühistati. Kaalume võimalust, kas pakkida välgukiirusel kotid ja asuda kohe öösel autoga teele Riia lennujaama poole, et jõuda hommikusele 6:30 reisile. Deadhorse’i on tarvis kohale jõuda õigeks ajaks. Tiina uurib alternatiivseid võimalusi. On mingi lootus, et pääseme siiski Riia-sõidust…
Meie jaoks küll mitte kõige mugavamalt, kuid asjad siiski lahenevad. Aivo, Tiina ja mina asume kell 6:40 paljude ümberistumistega lennumaratonile Tallinn – Kopenhagen – München – New York – Phoenix – Anchorage, mis kestab 31 ja pool tundi. Toomas, Alar ja Allan pääsevad veidi lihtsamalt: Tallinn – Helsingi – Pariis – Los Angeles – Anchorage.
Meie pagasi hulk tundub olevat hirmuäratav, lisaks rõivastele, hügieenitarvetele, magamiskottidele ja -mattidele, kaitseprillidele ning muule isiklikule kraamile liigub meiega koos grupi ühine varustus: kaks 4-kohalist telki, 2 sat-telefoni, foto- ja videokaamerad koos vajalike agregaatidega (statiivid, akud, kassetid jne), helisalvestusseadmed, arvutid, binokkel, maakaardid ja GPS, 2 matkapriimust ja toidunõud, ravimid ja esmaabivahendid, kingitused… Jah, see nodi tuleb kaasa viia, sest puudub vähimgi lootus seda kõike osta Põhja-Jäämere-äärsest Prudhoe Bayst. Seetõttu ületab nii mõnegi reisimehe spordikott lennufirmade poolt seatud normi enam kui 10 kg võrra.
Tänane ööpäev venib pikaks, sest lisaks tavapärasele 24 tunnile lisandub ajavahe 11 tundi, seega kokku 35 tundi.
Kogu reis: Aivo Spitsonok, Tiina Jokinen, Peeter Vähi
I etapp Alaska – Mehhiko: Alar Metsson, Toomas Luhaäär, Allan Kivi
II etapp Mehhiko – Costa Rica: Olavi Sööt, Bruno Lauri, Anu Adermann, Raili Rajamäe
III etapp Costa Rica – Ecuador: Tõnu Lillover, Bruno Lauri, Üllar Pihlak, Annemai Tupp
IV etapp Ecuador – Tulemaa: Leonid Tolstov, Ain Starast, Jaan “Hašš” Habicht, Hannes Loopere
V etapp Tulemaa – Antarktika: Kristjan Randalu, Marje Hansar
Tänud: Toyota Baltic AS, A&T Sport, Anti Arak, Kaido Kepp, Raido Rüütel, Bruno Lauri, Heidi Pruuli, Allan Kivi, Katri Jokinen, CF, Linnaleht, Tiina Kangro, Tiit Pruuli, Go Reisiajakiri, Matkasport, Sangar
TV-sarja esimeste osade esilinastus 23 juulil 2011 festivalil “Klaaspärlimäng” ja samateemaline fotonäitus 23 juulist 20 augustini 2011 Tartu Ülikooli Kohvikus. Alates 5 veebruarist 2012 pühapäeva õhtuti ETV ekraanil ekspeditsiooni kajastav saatesari “Arktikast Antarktikasse”. Vaata ETV arhiivist I (eel-lugu), III (Kanada, USA), IV (Mehhiko), V (Kesk-Ameerika), VI (Colombia), VII (Ecuador, Peruu), VIII (Peruu, Boliivia, Tšiili, Argentina), IX (Andid, Tulemaa, Drake’i väin) ja X (Antarktika) saateid ning vastavaid meediaarvustusi “Postimehes” (11.02.12), “Maalehes” ja “Sõidustiilis” (4 / 2012).
Vaata samuti Siiditee Tuur 2007, Siber-Mongoolia ja African Round.