T 21. jaanuar 2025, kell 19
Tallinna Raekoda

Bach. Goldbergi variatsioonid
Trio Andres Mustonen (viiul), Yoram Youngerman (vioola, Iisrael), Andreas Lend (tšello)

Bachi surematud Goldbergi variatsioonid keelpillitrio seades – tund täis intellektuaalset ja emotsionaalset naudingut. Esinejate triole lisab rahvusvahelist värvi väljapaistev Iisraeli altist Yoram Youngerman.

Aastal 1741 trükis ilmunud Bachi Goldbergi variatsioonid (BWV 988) klavessiinile on viimane IV osa seerias, mida helilooja ise nimetas Clavierübung (Klahvpilliharjutused). Aariast ja 30 erinevast variatsioonist koosnev teos on barokiajastu suurim klahvpilliteos. Seda peetakse variatsioonivormi üheks silmapaistvaimaks näiteks muusika ajaloos. Oma nime on variatsioonid saanud hiljem nende oletatava esmaesitaja Johann Gottlieb Goldbergi järgi, millega kaasneb Bachi esimese biograafi Johann Nikolaus Forkeli poolt 19. sajandi alguses kirja pandud legend.
Selle järgi olevat teose Bachilt tellinud krahv Kaiserling, Vene suursaadik Saksimaa kuurvürsti õukonnas, kes sageli peatus Leipzigis. Põdura tervisega Kaiserling vaevles öösiti tihti unepuuduse all. Unetutel öödel pidi noor Goldberg, keda Bach muusikaliselt juhendas talle klaverit mängima. Nii palunudki Kaiserling kord Bachi, et too kirjutaks Goldbergile mõned rõõmsad ja tujutõstvad klaveripalad, mis aitaksid tal mööda saata unetuid öötunde. Seepeale valminudki Bachil ulatuslik meistritöö, mis hiljem Goldbergi variatsioonide nime all tuntuks sai. Tegemist on siiski vaid pärimusega, mille nii mõnedki muusikaajaloolased on kahtluse alla seadnud. Üheks põhjenduseks on see, et Goldberg (1727–1756) oli kõnesoleval ajal vaid 14-aastane.

Meedia vastukaja:
… esitati… Tallinna raekojas kogu peaaegu pooleteisttunnine teos. Algselt on see kirjutatud klavessiinile, kuid „Mustonenfesti“ kavas oli keelpillitriole seatud versioon, mille esitasid Andres Mustonen (viiul), Yoram Youngerman (vioola) ja Andreas Lend (tšello). Vioola oli minu selle kontserdi lemmik: ma pole vioolat nii kaua nii väikeses koosseisus ammu kuulnud ja selle mahe tämber, mis vaevata erksa viiuli või sumeda tšelloga koos kõlas, oli väga ilus. Olgugi et kontserdil oli läbivalt väikseid intonatsiooniapse, oli tunne ja tehniline tase hea. Eriti kaunis oli lõpp, kui suurteos maandus rahulikult vaikusse. Siis näis jälle, et aeg oli hetkeks seisma jäänud. (Greta-Liisa Aro, Sirp, 31.01.25, artikkel tervikuna)