Johannese passioon 2022

Festival Klaaspärlimäng esitleb:
Pühapäev, 10. aprill 2022 kell 17 Tallinna Kaarli kirik

PALMIPUUDEPÜHA KONTSERT

Anto Õnnis (Evangelist, tenor), Marie Roos (sopran), Annely Leinberg (alt), Tõnis Kaumann (bariton), Alvar Tiisler (bass), Piret Aidulo (orel), Collegium Musicale (koormeister Endrik Üksvärav), kaastegevad Eesti Raadio Laulustuudio tütarlastekoor, ETV tütarlastekoor ja Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoor, Klaaspärlimäng Sinfonietta, dirigent Andres Mustonen

JOHANNESE PASSIOON, BWV 245 (1724)

Johann Sebastian Bachi (1685–1750) kolm kõige mastaapsemat ja Õhtumaade muusikaloo jaoks ehk kõige olulisemat Bachi liturgilise muusika suurvormi – Johannese passioon, Matteuse passioon ja hiiglaslik Missa h-moll – on heliloojal kirjutatud tema viimaseks jäänud, loominguliselt kõige silmapaistvama ja produktiivsema Leipzigi perioodi ajal.
Aastal 1722, mil Bach elas ja töötas veel Köthenis, suri Lepizigi senine Tooma kiriku kantor, omal ajal hästituntud helilooja Johann Kuhnau. Uue kantori otsinguil pöördusid Leipzigi linnavõimud esiteks Georg Philipp Telemanni poole. Kuid töökohustused Hamburgis ei võimaldanud Telemannil seda pakkumist siiski vastu võtta. Kantori-kandidaate oli seejärel veel teisigi, ent ka nendega ei jõudnud linnavõimud kokkuleppele. Misjärel lõpuks tehti ettepanek Bachile, kes aprillis 1723 siirduski Köthenist Leipzigisse oma uuele ametikohale.
Bachi kahest passioonist varasem, Johannese passioon on kirjutatud tema teisel aastal Leipzigis, 1724. Värske Tooma kiriku kantorina ning seeläbi ka Leipzigi nelja linnakiriku muusikadirektorina tundis Bach ilmselt vajadust end uues ametis tõestada – nagu ennist öeldud, polnud ta ju kaugeltki esimene valik sellele kohale. Kinnitavas protokollis on apellatsioonikohtunik Abraham Christoph Platz lausa kirjutanud: „ … et nüüd pole võimalik parimaid saada, tuleb võtta keskpärane.”
Siinkohal tuleb lisada, et Bachi looming polnud toona veel kuigivõrd tuntud, trükis oli seni ilmunud vaid üks tema teos, 1708. aastal kirjutatud kantaat „Gott ist mein König” BWV 71. Ning Johannese passioon, mis oli Bachi seni loodud teoste hulgas kõige ulatuslikum, osutus tema sobivuse piisavaks tõestuseks – Bach jäi Leipzigi kantori ametipostile kuni oma surmani.
Bachi nekroloogi põhjal on teada, et ta kirjutas kokku viis passiooni, ent neist tervikuna säilinud on vaid kaks: Johannese ja Matteuse. Seetõttu on need suurteosed paratamatult võrdluses ning veel lähiminevikuski eelistati kontserdilavadel mahukat Matteuse passiooni kammerlikule Johannese passioonile.
Siiski oli Johannese passioonil ka möödanikus väärilisi hindajaid – näiteks kirjeldas Robert Schumann, kes 1851. aastal ise passiooni juhatas, seda „julgema, jõulisema ja poeetilisema” teosena. Sageli iseloomustatakse Johannese passiooni ka realistlikuma, kiiremate tempodega ning dramaatilisema helitööna. Ehkki Bach ei kirjutanud ühtegi ooperit, võib Johannese passiooni sellele kõige lähedasemaks pidada. Samas võib Johannese ja Matteuse passiooni n-ö mõõtkavade võrdluseks lisada veel niipalju, et kui Johannese passioonis on vaid kümme aariat ja arioosot, siis Matteuse passioonis on neid koguni 25.
Johannese passioon on komponeeritud väikesele solistide ansamblile, neljahäälsele koorile, keelpillidele ja basso continuo’le ning flöötide ja oboede paaridele. Kõlapilti rikastavad veel lauto, viola d’amore ja viola da gamba. Ehkki libreto autor on täpselt teadmata, on tõenäoline, et selleks oli Bach ise. Seejuures oli teksti koostamisel olnud selgelt eeskujuks Barthold Heinrich Brockesi passioonitekst „Der für die Sünded der Welt gemarterte und sterbende Jesus”, mida varem olid juba kasutanud mitmed heliloojad, teiste seas Händel ja Telemann. Libreto tuumik pärineb Johannese evangeeliumi 18. ja 19. peatükist ning seda täiendavad mõned lõigud Matteuse evangeeliumist. Lisaks on teksti põimitud mõtisklevaid kommentaare: koraalisalme ja retsitatiive-aariad.
Bachi Johannese passioon jaguneb kaheks osaks: esimene kirjeldab sündmusi alates Jeesuse reetmisest Juuda poolt kuni hetkeni, mil Peetrus salgab Jeesuse. Teine osa kirjeldab aga Pilaatuse kohtumõistmist Jeesuse üle, sellele järgnenud ristilöömist ja surma, lõppedes Jeesuse matmisega. Traditsiooniliselt esitati passiooni suure reede pärastlõunasel teenistusel ning kahe osa vahel kuulati jutlust. Johannese passiooni esiettekanne toimus helilooja juhatamisel suurel reedel, 7. aprillil 1724. aastal Leipzigi Nikolause kirikus.
Oma elu jooksul pöördus Bach korduvalt tagasi Johannese passiooni juurde, parandades ja täiendades originaali kolmel korral: 1725, 1732 ja 1749. See tõendab asjaolu, kui oluliseks pidas Bach ise seda teost oma loomingus. Tänapäeval esitatakse enim siiski algupärast, 1724. aasta versiooni.

Igor Garšnek

ALTERNATIIVNE VAADE RISTISURMALE

Palmipuudepühaga algab Kannatusnädal, mis kulmineerub Suure Reede ning Ülestõusmispühadega. Euroopa kultuuriruumis on kujunenud traditsiooniks, et selle nädala jooksul kõlavad paljudes paikades Prohvet Jeremija nutulaulud, Kannatusnädala responsooriumid, passioonid ja oratooriumid. Erilisel kohal on muidugi Bachi looming. Olgu siinkohal nimetatud Johannese ja Matteuse passioonid, fragmentaarsetena säilinud Luukase ja Markuse passioonid, Lihavõtteoratoorium, samuti Taevaminekuoratoorium. Enamasti on Kannatusnädalaga seotud oratoriaalsete suurvormide aluseks Uue Testamendi evangeeliumitekstid. Erandiks pole ka Johannese passioon. Teose lõpu eel jõuab kuulajateni kirjeldus Jeesuse ristisurmast. Kogu see temaatika peaks olema igale kristlasele ja ka paljudele kontserdikülastajatele juba varasemast hästi tuttav, pealegi korratakse seda lavalt. Kuid Jumalapoja ristilöömisele ja järgnevatele sündmustele eksisteerib kristlikust traditsioonist ka sootuks erinevaid vaateid.
Mõni aeg tagasi tutvusin pooljuhuslikult Dr Elmar Gruberiga, sageli tsiteeritava raamatu „The Jesus Conspiracy. The Turin Shroud & the Truth about the Resurrection” ühe autoriga. Umbes samal ajal sattus kätte „Jesus in India”, tõlge urdukeelsest originaalist, mille autor on islami ahmadīyyah’ sekti rajaja Mirzā Ghulām Ahmad, samuti Holger Kersteni „Jesus Lived in India”. Kõik need räägivad Jeesuse pääsemisest ristisurmast ning suundumisest Põhja-Indiasse iisraeli kadunud hõimude otsingule. Samale teemaderingile pakub tõendusmaterjali veel hulk kirjutisi, olgu siis ateistlikust, ajaloolisest, meditsiinilisest, kristlikust, budistlikust või islami seisukohast. Andreas Faber-Kaiseri „Jesus Died in Kashmir”, Soami Divyananda „Jesus überlebte die Kreuzigung”… Pealkirjad kõnelevad iseenda eest. Huvipakkuvad on ka muslimitest autorite seisukohad. Muide, mõned lääne kaasaegsed uurijad ongi välja öelnud arvamuse, et ajalooline tõde Jeesuse kohta on islamis isegi vähem moonutatud kui kristluses. Võtkem Koraan, mille 5. peatükis on öeldud: „Nad lasid /…/ käibele kohutava vale. Nad väitsid, et tapsid Messia, Issa, Mariami poja, Jumala saadiku. Aga nad ei tapnud teda /…/, see üksnes näis neile nii. Need, kes vaidlevad sellele vastu, neil pole asjast mingisugust teadmist, need juhinduvad üksnes oletusest.”
Kuna kontserdi koduleht pole teaduslik väljaanne, söandan võtta endale siinkohal õiguse kokku liimida fragmendid eri allikatest ja katsena rekonstrueerida Jeesuse ristilöömise järgse hüpoteetilise lühieluloo, mis tegelikult on lühikokkuvõte ettekandest, mille esitasin Tartu Ülikoolis Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi 70. aastapäevale pühendatud XVII orientalistikapäeval. Püüan alternatiivseid seisukohti esitada pieteeditundega, soovimata riivata kellegi religioosseid tõekspidamisi, liiatigi veel tänasel päeval.
Erinevalt tavapärasest leidis Jeesuse ristilöömine aset Paasapüha eelõhtul. Et kehad ei jääks hingamispäevaks ristile, palus rahvas prokuraator Pilatust, et nende surma kiirendataks sääreluude murdmisega ja nad ristilt maha võetaks. Nõnda tehtigi teiste ristilöödutega, kuid mitte juuda rahva kuningaga. Nii sünoptilised evangeeliumid kui evangelist Johannes on ühel meelel: olles tunnistanud Jeesuse surnuks, andis Pilatus tema keha Arimaatia Joosepi hoolde. Jeesus oli rippunud ristil kõigest mõne tunni ja Pontius Pilatus polnud süütu inimese hukkamisest huvitatud – see annab põhjust oletuseks, et Jeesus ristil tegelikult ei surnud. Mõni päev hiljem nägi teda elusana Maarja Magdaleena. Pärast ristilöömise katsumusest ülesaamist püüdis Jeesus küllap end avalikkuse eest varjata, arvatavasti põgenes Jeruusalemmast põhja suunas ning peatus mõnda aega esseenide kogukonna hoole all.
„Apostlite tegudes” kõneldakse umbes kaks aastat pärast ristilöömist Damaskuse lähedal asetleidnud Pauluse ja Jeesuse kohtumisest, mis ei pruukinud olla Pauluse epilepsiahoo tagajärjel tekkinud tühipaljas hallutsinatsioon. Damaskusest veidi eemal asub koht, mis tänaseni kannab nime Mayuam-i-Isa, ‘koht, kus elas Jeesus’. Pärsia õpetlane Faqir Muhammad on väitnud, et Damaskuse perioodil sai Jeesus kirja Nisibise valitsejalt palvega tulla ja ravida teda. Jeesus saatnud Tooma teele sõnumiga, et ka tema ise tuleb peatselt. Ta reisinudki koos emaga Nisibisesse, ent saabumise ajaks olnud Toomas valitseja juba terveks ravinud. Pärsia õpetlane Abu Ja’far Muhammad ibn Jarir al-Ṭabarī kirjutas oma kuulsas Koraani-kommentaaris pealkirjaga „Tafsīr al-Ṭabarī”, et Nisibises viibimine ning rahva ette ilmumine olnud Jeesuse elule ohtlik ja seepärast jätkanud ta rännakut.
Apokrüüfilistes „Tooma tegudes” on öeldud, et Jeesus külastanud Andrapa õukonda, kuhu ilmunud printsessi pulmapeo aegu. Arvukad kohanimed ajaloolisel Siiditeel viitavad seosele Jeesuse ja Maarjaga, mitmed dokumendid mainivad Jeesuse viibimist Partias, kus ta jutlustanud ja pööranud oma usku palju inimesi. Tema nimi muutus järk-järgult ja kohanes vastavalt kohalikele keeletraditsioonidele. Partias teati teda prohvet Yuz Asafi (‘tervendatute juht’ / ‘Joosepi poeg’) nime all.
Afganistanis on säilinud legend prohveti kohtumisest Nebukadnezzari vangipõlvest vabakssaanud juutidega. Nii Afganistani kui tänapäeva Pakistani aladel leidub Jeesusele viitavaid kohanimesid. „Tooma tegudes” on üsna ühemõtteliselt dokumenteeritud seik, kuidas Jeesus palunud Toomal minna Indiasse ja kuidas ta lõpuks müünud Tooma kui puusepa ühele kuningas Gondopharese kaupmehele.
Kuid kas vastab tõele lugu, et Jeesus järgnenud Toomale ning viibinud Taxilas Gondopharese õukonnas kuninga 26. valitsemisaastal? Jeesuse ja Maarja peatuskohana mainitud järgmise märgi leiame Taxilast umbes 70 kilomeetri kaugusel idas, see on Kashmiri piiril paiknev väikelinn Murree, kus asub Mai Mari da Asthan (‘Ema-Maarja viimne puhkepaik’). Kuusteist aastat pärast ristilöömist jõudnud Jeesus lõpuks Kashmiri, kuhu seks ajaks oli end sisse seadnud hulk juute. Sellest kaunist maast saanudki Jeesuse uus kodu, kus ta elanud kõrge eani. Kashmiris olles külastasin Srinagaris asuvat hauda, kuhu arvatakse prohvet või Jumalapoeg olevat maetud.
Mine sa nüüd võta kinni, kui palju on neis juttudes tõtt ja kui palju folkloorset fantaasiat. Tugevat religiooni ei kahjusta teaduslike faktide tunnistamine. Pole ju kristlus kaotanud kuigivõrd seeläbi, et on julgenud tunnistada geotsentrilise maailmapildi paikapidamatust, kuigi pikki aastaid leidsid Nicolaus Copernicuse, Giordano Bruno ja Galileo Galilei maailmapildid tugevat vastuseisu kiriku poolt. Lugu Jeesuse ristisurmast, ülestõusmisest ja taevaminekust on kristlaste usu üks olulisemaid põhitõdesid. Kui ajaloolased suudaksid veenvalt tõestada vastupidist, kas see kõigutaks kuidagi kristluse positsioone?

Peeter Vähi

Tenor Anto Õnnis on lõpetanud aastal 2002 Eesti Muusikaakadeemia Rein Roosi löökpilliklassis. Ta on täiendanud end aastal 2002 Groningenis Noord Netherlands Conservatoriumis, juhendajateks Rein Niemeijer ja Luuk Nagtegaal ning aastatel 2003–2006 Sibeliuse Akadeemias Olli-Pekka Martikaineni, Timothy Fercheni ja Lassi Erkkilä klassis. Laulmist on ta õppinud Vilja Sliževski juures.
Anto Õnnis kuulub ansamblite Heinavanker, Vox Clamantis ning Hortus Musicus koosseisu. Ta on solistina kaasa teinud Monteverdi, Purcelli, Mozarti, Mendelssohni ja Schuberti suurvormide ettekannetel. Lisaks Eesti lavadele on ta esinenud ka Iisraelis, Türgis, Venemaal ja Soomes.
Anto Õnnis on korduvalt laulnud Evangelisti rolli Matteuse passioonis, viimati 2015. aastal Tel Avivi ooperis ning Jeruusalemma teatris ning 2016. aastal Estonia kontserdisaalis. Lisaks osales ta möödunud aastal laulja ja löökpillimängijana Eesti Draamateatri lavastuses „Armunud Shakespeare”.
Anto Õnnis on osalenud ka mitmete albumite salvestamisel. Tema häält on võimalik kuulda ansambli Heinavanker CD-l „Songs of Olden Times”, Vox Clamantise viimasel albumil Arvo Pärdi muusikaga „The Deer’s Cry” ning Hortus Musicuse plaatidel „Jerusalem“ (ERP) ja „canto:)“ ( ERP).

Sopran Marie Roos on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureuseõppe laulu erialal Teele Jõksi juhendamisel. Roos võtab osa koori Collegium Musicale tööst ning astub sageli üles erinevatel kontsertidel ja festivalidel, nt Pühalepa muusikafestival, Klaaspärlimängu festival jt. Samuti on ta osalenud mitmetel salvestustel (nt Maria Fausti „Maarja missa“). Solisti ja kammermuusikuna on ta laulnud muuhulgas näiteks bachFestil ja jõulumuusika festivalil „Kirikupühad Maarjamaal“. Marie Roos töötab ka Tallinna Reaalkooli Kooristuudio juures.

Alt Annely Leinberg alustas oma muusikalist teekonda viiuliõpingutega, mis jätkusid Tallinna Muusikakeskkoolis ning mille kõrvalt asus ta laulma Eesti Televisiooni tütarlastekooris. 2015 omandas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias magistrikraadi muusikapedagoogika erialal, olles samaaegselt alustanud õpinguid klassikalise laulu erialal Tallinna Georg Otsa nimelises muusikakoolis Maria Eensalu lauluklassis. 2016. aastal jätkas ta klassikalise laulu õpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kust suundus 2017. aasta sügisel Hollandisse, Utrechti Konservatoriumisse.

Bariton Tõnis Kaumann on õppinud heliloomingut René Eespere, Raimo Kangro ja Jaan Räätsa käe all. Teda on iseloomustatud kui vaheda mõistusega heliloojat, kes kasutab oma loomingus kavalaid võtteid, kombineerides stiilielementide „valesti” kokkupanekuid ebasümmeetria, katkestuste ja lõpetamatusega. Tema helikeeles kõlab nii huumorit kui absurdi.
Kaumann tegutseb aktiivselt lauljana, musitseerides erinevates kollektiivides, teiste hulgas Hortus Musicus, Vox Clamantis, Heinavanker jt.

Bass Alvar Tiisler on rohkem kui poole oma elust olnud seotud Rahvusooper Estoniaga. Poistekoori pikaaegse lauljana on ta hiljem esinenud Rahvusooperi etendustes nii solistina kui löönud kaasa ooperikoori töös. Solistina kuuluvad tema repertuaari Bachi Johannese passioon, „Magnificat” ja mitmed kantaadid, samuti Händeli „Iisrael Egiptusest” ja „Dixit Dominus” ning Purcelli „Ood Püha Cecilia auks”. Solistina on Alvar Tiisler esinenud orkestritega nagu Iisraeli Kammerorkester, Israel Camerata, Sinfonietta Riga, Klaipeda Kammerorkester, Tallinna Kammerorkester ja Barrocade Ensemble. Ta on erinevate kollektiividega esinenud Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Jaapanis, Iisraelis, Venemaal ja pea kogu Euroopas.
Igapäevaselt töötab Alvar Tiisler Eesti Rahvusringhäälingu spordikommentaatorina.

Kammerkoor Collegium Musicale tuli kokku 2010. aasta oktoobris dirigent Endrik Üksvärava eestvedamisel. Koori eesmärk on rikastada ja edendada Eesti muusikamaastikku, pakkuda kõrgetasemelisi muusikaelamusi nii Eestis kui väljaspool. Koori repertuaar ulatub renessansist kaasaega. Olulisel kohal on vanamuusika ja Eesti heliloojate teosed: Arvo Pärt, Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür, Helena Tulve, Tõnu Kõrvits, Galina Grigorjeva, Pärt Uusberg jt.
Koor on teinud koostööd erinevate dirigentidega: Tõnu Kaljuste, Andres Mustonen, Aapo Häkkinen, Kaspars Putninš, Jos van Veldhoven, Simon Carrington jt ning orkestrite-ansamblitega: Helsingi Barokkorkester, Raschér Saxophone Quartet, Tallinna Kammerorkester, Klaaspärlimäng Sinfonietta, Corelli Barokkorkester, barokkorkester Barrocade, Jeruusalemma Sümfooniaorkester jt.
Tosinkonna tegevusaasta sisse jäävad kontserdid ja festivalid Itaalias, Prantsusmaal, Venemaal, Saksamaal, Maltal, Poolas, Soomes, Tšehhis, Iisraelis ning Jaapanis.
2018. aasta veebruaris toimus kontserdireis Liibanoni, kus osaleti kõrgetasemelisel Al Bustani festivalil ning märtsis kõlas Collegium Musicale esituses Arvo Pärdi teose „Aadama itk” Kreeka esiettekanne Ateenas ja Thessaloníkis.
Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapital tunnustas dirigent Endrik Üksväravat ja kammerkoori Collegium Musicale Eesti koorimuusika särava edendamise ning pühendunud ja kõrgetasemelise tutvustamise eest nii Eestis kui välismaal 2018. aasta aastapreemiaga.

Klaaspärlimäng Sinfonietta veendumuse kohaselt on sajandite tagant pärit muusika elav ja rõõmutoov tänaseski päevas ning stiilist sõltumata suudab see värskendada vaimu, soojendada hinge ja kinkida meelelist naudingut.
Algselt Mozarti muusika esitamiseks kokku kutsutud orkestri repertuaari kuuluvad täna lisaks klassikalistele meistriteostele ka cross-over-projektid. Muusika, mida mängitakse, on pärit mitmest sajandist, ulatudes Bachist Piazzollani.
Klaaspärlimäng Sinfonietta on esinenud maailma mainekamatel lavadel – Kaunite Kunstide Palee Henry Le Boeufi saal Brüsselis ja Concertgebouw suur saal Amsterdamis, esinetud on ka Kölni Filharmoonia ning Peterburi Filharmoonia suurtes saalides. Klaaspärlimäng Sinfonietta on käinud kontserdireisidel Šveitsis, Austrias, Itaalias, Saksamaal, Soomes, Kreekas, Brasiilias, Tšiilis, Argentiinas, Uruguais, Peruus ning osalenud rahvusvahelistel festivalidel nagu Ars Musica Brüsselis, Festival Pianistico Internazionale di Brescia e Bergamo, Mittelfest, En Attendant Rossini ja Emilia Romagna Itaalias, Oleg Kagani nimeline festival Kreuth am Tegernsees Saksamaal, Ülestõusmispühade festival Peterburis, Iitti muusikapäevad Soomes, festival Artissimo! Lätis ning Klaipėda muusikaline kevad Leedus.
Koduses Eestis on Klaaspärlimäng Sinfonietta lisaks MustonenFestile ja Klaaspärlimängule iga-aastane külaline Bachi nimelisel uusaastafestivalil, Suure-Jaani muusikapäevadel ja Tallinna rahvusvahelisel orelifestivalil. Mängitud on ka Haapsalu muusikapäevadel, Kuressaare kammemuusika päevadel, Seitsme linna muusikafestivalil ja David Oistrahhi festivalil.

Andres Mustonen on lõpetanud professor Endel Lippuse viiuliklassi 1972. aastal Tallinna Muusikakeskkoolis ning 1977. Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Ta on täiendanud end varase muusika alal Austrias ja Hollandis. Vanamuusika asjatundjana on ta pidanud loenguid ja juhendanud meistrikursusi nii Eestis kui ka välismaal.
Dirigendina on Mustonen seisnud mitmete tunnustatud orkestrite ja kooride ees. Ta on juhatanud kammerorkestrit Sinfonietta Riga, Pjotr Tšaikovski nimelist Moskva Raadio Suurt Sümfooniaorkestrit, Moskva Riikliku Akadeemilist Sümfooniaorkestrit, Moskva Filharmooniaorkestrit, Peterburi Filharmooniaorkestrit, Akadeemilist Kammerorkestrit Musica Viva ning pidev koostöö seob teda Leedu ja Läti Rahvusorkestri, Soome ja Rootsi suuremate linnaorkestrite, Helsingi Linnaorkestri, Soome Raadio Orkestri, Pärnu Linnaorkestri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Tallinna Kammerorkestri, Tallinna Filharmoonikute ning Vanemuise Sümfooniaorkestriga.
Andres Mustoneni repertuaar nii dirigendi kui sooloviiuldajana ulatub barokist tänapäeva muusikani. Eriliselt tähtsaks peab ta vaimulikke suurteoseid sellistelt heliloojatelt nagu Johann Sebastian Bach, Wolfgang Amadeus Mozart, Anton Bruckner, Heinrich Schütz, Georg Philipp Telemann, Dmitri Šostakovitš ja Manuel Cardoso. Tänu Mustonenile on Eestis esmakordselt kõlanud Krzysztof Penderecki, Gija Kantšeli, Tōru Takemitsu, Sofia Gubaidulina, Vladimir Martõnovi ja Valentin Silvestrovi teosed. Tal on tihedad loomingulised kontaktid Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, Galina Grigorjeva, Peeter Vähi ja teiste eesti heliloojatega.
Oma tegevusega on Mustonen avardanud Eesti muusikaelu ja olnud eeskujuks paljude vanamuusika-ansamblite tekkele. Ta on algatanud ja juhatanud rohkesti kontserdisarju ning pannud aluse MustonenFestile.

Kontserdi korraldaja: ERP
Festivali kunstiline juht: Peeter Vähi
Korraldusdirektor: Tiina Jokinen
Finantsjuht: Kadri Kiis
Tekstide toimetaja: Meeta Morozov
Kujundus: Mart Kivisild
Turundus: Tarmo Tuvike
Sotsiaalmeedia: Marje Hansar
Logistika: Olavi Sööt
Webcasting: Johannes Vähi

Information in English