Ürgväeline Tõva (Põlva)

10/11/2021

Põlva Kultuurikeskus

Ürgväeline Tõva (Tallinn)
October 6, 2021
100 Glances at MongoliaMandala –The Temple of Secret Tantra
October 6, 2021

Festival ORIENT esitleb:
TÕVA KURGULAULUKOOR JA RAHVUSORKESTER

Tõvalaste, kuid ka mongolite ja paljude teiste Sise-Aasia rahvaste pärimusse kuuluv kurgulaul ehk höömei (‘kõri’) on lahutamatult seotud nende rahvaste traditsioonilise maailmapildi, elukorralduse ning geograafilise asukohaga. Nomaadid on elanud sajandeid karjakasvatajatena steppides, ümbritsetuna mägedest ja kohisevatest jõgedest. Animistliku maailmapildi järgi on aga igal mäel ja jõel − rääkimata taimedest, loomadest või inimestest − oma hing. Nii ongi tõva kurgulaul ja üldse rahvamuusika suuresti välja kasvanud loodushäälte imiteerimisest. Seesuguse jäljendusmaagia abil on püütud leida kontakti loodusvaimudega, neid tänada-lepitada, neilt kaitset paluda, taotleda karja- ning jahiõnne, samuti küsida nõu esivanematelt.
Tänaseks on enamik tõvalasi omaks võtnud tiibeti budismi, kuid viimase kõrval eksisteerib endiselt ka loodususundiga läbi põimunud šamanism, nagu Tiibetis budismi kõrval bön. Nii ongi olulistel üritustel tihtilugu platsis nii laama kui šamaan, et anda oma õnnistus “topelt ei kärise” printsiibil. Samas pole tõva rahvamuusika pelgalt animistliku maailmanägemuse pikendus. Rahvapärimus sisaldab ka üksinduse leevendamiseks mõeldud karjuselaule, mis kaikusid steppides kaugele ja kandsid sõnumeid koduigatsusest. Ning mõistagi lauldi ja musitseeriti pere ja sõprade ringis kogukondlike sündmuste puhul keset jurtasid või ka lihtsalt aja veetmise eesmärgil. Kurgulaul on traditsiooniliselt olnud küll meeste pärusmaa, naistele pidi selle viljelemine tooma halba õnne. Tänaseks on aga olemas ka kurgulaulu naiskoosseise (nt Tõva Kõzõ, kus teevad kaasa ka Tõva Rahvusorkestri liikmed).
Aastal 2009 lülitati höömei kaitsealuse kultuuriväärtusena UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Üldjoontes tähendab kurgulaul hääletehnikat, mille abil on võimalik laulda kahe- kuni kolmehäälselt. Kõigepealt võetakse tugev ja forsseeritud alusnoot, mis koosneb (nagu iga muusikaline heli) põhihelist ja tämbrit moodustavast ülemhelistruktuurist. Seejärel võimendatakse pea ja suuõõne resonaatorite abil osahelisid valikuliselt, nii et need hakkavad kuulaja jaoks põhihelist eristuma. Niimoodi on võimalik konstrueerida burdoonheli peale leidlikke meloodiaid vastavalt loomulike ülemhelide reale. Midagi müstilist siin pole, küll aga nõuab selle meisterlik valdamine palju harjutamist ja vastavaid anatoomilisi eeldusi. Kui laskuda detailidesse, siis on olemas erinevaid kurgulaulu klassifikatsioone. Enim kasutatav liigitus jagab kurgulaulu viide tüüpi, kusjuures kaks viimast tüüpi võib lugeda esimeste variatsioonideks. Eri tehnikaid on traditsiooniliselt kasutatud eri tüüpi laulude puhul, samas võib neid ka omavahel kombineerida. Lõpuks kujundab iga laulja välja talle omase stiili.

Höömei. Lisaks kurgulaulu üldnimetusele tähistab see termin ka kõige levinumat tüüpi. Pehme ja loomulik stiil, mille puhul hääl pole eriliselt survestatud. Põhiheli asub laulja diapasooni suhtes keskmises registris või selle madalamas osas. Ülemhelisid tekitatakse suuõõne ja huulte asendi kaudu ning nende arv, sellest tulenevalt ka meloodia ulatus, on suhteliselt piiratud.
Sõgõt (‘itk’). Põhiheli asub laulja diapasooni suhtes keskmises registris, ka ülemhelid kõlavad seetõttu kõrgemalt. Hääl survestatakse keele abil, mis rulllitakse suulakke, nii et heli pääseb välja purihammaste, suulae ja keele vahelisest pilust, edasi manipuleeritakse sellega sarnaselt höömei tehnikale. Tulemuseks on tugevad ja selged, flöödihelide või vile sarnased ülemhelid. Traditsiooniliselt on see tehnika seotud matuserituaalidega.
Kargõraa (‘hobuse hääl’). Üheaegselt kasutatakse nii häälepaelu kui nende kõrval asuvaid n-ö valehäälepaelu, mis hakkavad kõri survestamisel kaasa vibreerima täpselt oktaav madalamalt. Tulemuseks on sügav tõrrehääl, millesugust tunneme näiteks tiibeti budistlike munkade liturgiast. Kuid paralleele leiab kaugemaltki, näiteks kasutatakse analoogset tehnikat sardiinia cantu a tenore traditsioonis. Kargõraa puhul luuakse selle võttega burdoon, mille peale moodustatakse ülemhelidest meloodiaid vastavalt eelkirjeldatud võtetele.
Ezengileer. Pulseeriv stiil, kus keele ja neelu liikumisega imiteeritakse ratsutamisega seotud rütme. Ezengi tähendab tõva keeles ‘jalus’.
Borbannadõr. Filigraansete kaunistuste ja trilleritega stiil keskmises registris, mis imiteerib linnuhääli ning jõgede ja ojade vulinat.

Dõrgen tšugaa (retsitatiivid), Tõva Rahvusorkester ja Kurgulaulukoor, MP3, 320 Kbps, 2 min 28 sek

Sõgõt ja höömei, Tõva Rahvusorkester ja Kurgulaulukoor, MP3, 320 Kbps, fragment, 4 min 5 sek

Suzugleldig Bailak Tsurtum, Tõva Rahvusorkester ja Kurgulaulukoor, MP3, 320 Kbps, 2 min 29 sek


Lisaks kontserdid 9. novembril Tallinnas Vene Kultuurikeskuses, 12. novembril Kaunases, 13. novembril Palangas ja 14. novembril Vilniuses. Kontsert 11. novembril Riia Ülikoolis jääb Covid-19 piirangute tõttu ära.