Tutvustust peame ilmselt alustama sellest – kes on karakalpakid (‘must-mütsid’) ning kus nad elavad? Karakalpakkia ehk Karakalpakstan on autonoomne piirkond Usbekistani lääneosas, aga – oh üllatust – selle pindala on Eesti omast 3–4 korda suurem ja elanikkondki ületab Eesti oma pooleteisekordselt. Karakalpakkia ajalugu ulatub Horezmi aegadesse, piirkonda on läbinud ka ajaloolise Siiditee üks põhjapoolsetest harudest, mistõttu on sealne muusika ja kultuur saanud mõjutusi Aasia ja Lähis-Ida teistelt rahvastelt, eelkõige pärslastelt/iraanlastelt, aga samuti usbekkidelt ja teistelt turgi rahvastelt.
Traditsioonilised eeposed mängivad karakalpaki rahva muusikalises ja poeetilises pärandis üliolulist rolli. Sajandeid vanad luuletekstid põhinevad müütidel, legendidel, rahvajuttudel ning käsitlevad erinevaid teemasid, nagu pühendumus, armastus, sõprus, uhkus. Baxsı (hääldub enamasti vahsi või bakši) esitab neid lugulaule mõne keelpilli – enamasti dombra (2-keelne näppepill), dutor’i või kobuz’i (2-keelne poogenpill) – saatel. Baxsı’d esitavad lugulaule mälu järgi. Edukatel baxsı’del on oskus kuulajaid oma lauludega köita ning edastada lugusid huvitaval ja originaalsel moel, kasutades loominguliselt keelt, sõnademängu, vanasõnu ja väljendeid. Kuigi baxsı’d olid traditsiooniliselt mehed, kerkisid XIX sajandil esile mitmed nais-baxsı’sid, ning see traditsioon jätkub tänaseni. Lugulaulude esitamise kunsti antakse edasi põlvest põlve vahetult õpetajalt õpipoisile, aga ka selleks spetsiaalselt asutatud koolides. Baxsı kunst on karakalpaki elustiili sedavõrd oluline osa, et lugulaulude esitajad võtavad sageli külalisi vastu perekondlikel tseremooniatel, rituaalidel, riiklikel pühadel ja kohalikel pidustustel.
Kaheliikmeline ansambel esineb rahvusvahelisel areenil nime all “Winds of Aral Sea” (“Araali mere tuuled”). See juhib tähelepanu Kesk-Aasia ühele suurimale looduskatastrioofile. Tingituna niisutuspõllundusest ja muust inimtegevusest on kunagisest Araali merest alles vaid riismed, meri on kaotanud umbes 90% oma veemassist. Kunagisel merepõhjal vedelevad täna roostes laevavrakid ja puhuvad kõledad kõrbetuuled. Kuid dueti esitatavad eepilised lugulaulud pole kaugeltki kõledad, neis jätkub soojust, lüürilisust ja virtuoossust, samuti arhailist ilu nii kõrvale kui silmale.
Azada Karlibay (baxsı, olamo’ynoq dutor)
Azada Karlibay huvitus muusikat juba varasest lapsepõlvest, ta pere innustas tütarlapse õpinguid baxsı esituskunstile orienteeritud erilises muusikakoolis. Noor muusik keskenduski eelkõige baxsı traditsioonile ning tänapäeval juba üsna harva esinevale näppepillile – olamo’ynoq dutor‘le.
Laulja repertuaaris on sellised eepilised lugulaulud nagu “Qara jorģa”, “Sayra dutor”, “Aruxan”, “Beyish”, “Eshvoy”, “Xoshimpolvon”, “Muxalles”, “Avaz uylangan”, “Arab Rayxan”, “Go’rug’li”, “Bazergen” jt.
Alates aastast 2017 on Azada on osalenud konkurssidel, mida pole enam võimalik loendada ühe käe sõrmedel. Kõikidel konkurssidel on ta saavutanud kas I või II koha. Nimetagem siinkohal mõned neist: Muhiddin Kari-Jakubovi nimeline pärimusmuusika konkurss (2017), loovusfestival “Kamalak yulduzlari”, konkurss “Esjan baxsi urpaqlari”, konkurss “Baxshilar, jirovlar va oqinlar” (2020), Rahvusvaheline Baxsı Kunstifestival, konkurss “Vatan rivojlanishiga mening hissam” (2021) jne. Eesti esinemiste järel siirdub Azada Hispaaniasse, kus 25.–29. oktoobrini leiab aset meie planeedi üks kõige prestiižsemaid maailmamuusika sündmusi – WOMEX.
Azada Karlibay (dutor), 3 min 39 sec, mp3, 320 Kbps
Gumisay (laul, ghirjek)
Gumisay on üks neist ainult kahest (!) naismuusikust Karakalpakkias, kes mängivad 3- või 4-keelset poogenpilli, mille karakalpakikeelne nimi on ghirjek, kuid mille pärsia sugulane kamāncha on maailmas ehk veidi enam tuntud.
Gusmisay on lõpetanud Usbekistani Riikliku Kunstide Kõrgkooli folkloori ja etnograafia erialal. Aastal 2014 aastal võitis ta Muhiddin Kari-Jakubovi nimelisel pärimusmuusika konkursil I preemia. Tema muusikukarjääri üheks kõrghetkeks on olnud USA megaturnee aastal 2018, mil ta esitas eepost “Qyryq qyz” New Hampshire’is, Woodstockis, Harvardi Ülikoolis, Massachusettsis, Rhode Islandil, Brooklini Muusikaakadeemias, New Yorgis jne. Sama projektiga järgnesid ringreisid Prantsusmaal ja Saksamaal.
Eraldi äramärkimist väärivad Gumisay arvukad TV-programmid.
Kavas:
“Ellerim bardı” (tekst: Ájiniyaz, 1824–1878)
Fragment eeposest “Garib ashiq”
“Ko’ngil nalasi” (baxsı G’ayratdin O’temuratov’i repertuaarist)
Fragment eeposest “Sayatxan – Xamra”
“Ming tuman”
Fragment eeposest “Garib ashiq”
Suur tänu: Husniddin Ato, Madli-Liis Parts
20/10/2023
Põlva kultuurikeskus