Siberia-Mongolia I

Ensemble Vitamiin (in Estonian)
December 11, 2011
Anna-Liisa Bezrodny
September 26, 2013

SIBER-MONGOOLIA 2018SiberiaMongoliaLogo
I etapp Magadan-Abakan

Aastal 2007 püüdis grupp eestimaalasi taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid ja parasjagu sõdivaid riike ajaloolisel Siiditeel. Kolm aastat hiljem läbis sama grupi tuumik ekspeditsiooni “Arktika-Antarktika 2010” raames mõlemad Ameerikad ehk 32 000 kilomeetrit, jõudes lõpuks välja Antarktise mandrile. Aastatel 2012−2013 teostus veelgi mastaapsem reis, mis tegi ringi peale Aafrikale − 5 kuuga läbiti veerandsada riiki, pluss 7 riiki hiljem justkui ekspeditsiooni sabaotsana. Vahepealseks reisisihiks on olnud Okeaania saareriigid: Paapua Uus-Guinea, Tonga, Vanuatu ja Fidži. Nende ekspeditsioonide meeskondadest on välja kujunenud tuumik, kes ajavahemikus juulist oktoobrini 2018 kulges kahel Land Cruiseril läbi Siberi, Mongoolia ja Venemaa Kaug-Ida. (Tekst ja fotod − Peeter Vähi)


SibMong Magadan• P 29 juuli Magadan. 12−19 °C, pilves, suhteline õhuniiskus 70−99%, päikeseloojang 21.32.

Saabume hommikuse lennuga Moskvast Magadani ja seame kellad kohalikule ajale − UTC (Coordinated Universal Time) +11. Vaatamata ajavahest tingitud roidumusele teeme kuue tunni pikkuse jalutuskäigu linnas, turul ja Nagajevi lahe rannal. Kui oleks võimalik näha üle Ohhoota mere kaugele, avaneksid silmapiiril vasakult paremale vaated Kamtšatkale, Kuriilidele, Jaapani Hokkaidō saarele ning Sahhalinile. Paraku on nägemisel piirid ja ilmgi on udusevõitu. Seetõttu jäävad silmaulatusse maadligi laskuvad pilved, üksikud lumelaigud mäeküngastel, roostepuretud laevavrakid ja mammuti skulptuur (pildil vasakul), samuti pudelipõhja vaatavad meremehed, kelle täpset bioloogilist liiki ei võimalda mu tagasihoidlik sellekohane haridus määratleda, ent visuaalsele vaatlusele tuginedes võib oletada, et tegemist on Homo soveticus’tega. Veidi eemal paistavad GULAGi ajast pärit armetud puulobudikud, mida on küll varasemaga võrreldes märksa vähemaks jäänud. Ja veelgi kaugemal on näha viiekorruselisi paneelelamuid.

Olen varemgi Magadanis käinud, nagu ka enamikus teistes suuremates linnades, mida läbime algava reisi kestel. Noil kordadel noore mehena. Seega nagu polekski midagi uut avastada. Jah, ongi raske küsimus, miks tulla taas Siberisse ja Venemaa Kaug-Itta? See on minek teisele ringile, mitte enam lihtsalt läbima neid paiku ega tutvuma, vaid püüd minna mingilgi määral “sisse”. Kas ja kuivõrd sisseminek õnnestub ning kuidas see läbi blogikirjutiste ja kaamerasilma paistab, on iseküsimus.

SibMong AlaskaPosterMagadan on USVITLi endine keskus, see hirmuäratav tähekombinatsioon tuleneb sõnadest Управление Северо-Восточных Исправительных Трудовых Лагерей (Kirde [-Venemaa] Parandusliku Töö Laagrite Valitsus). Raudtee ei ulatunud Magadani GULAGi ajal ega ulatu ka praegu, sunnitöölisi toodi siia laevadega Vanino sadamast. Nende ja muude Stalini-ajastu õudustega puutume kaudselt kokku lähipäevil.

Turul hakkab ootuspäraselt silma mereandide rohkus: harjus, keta, nerka, кижуч (lad k Oncorhynchus kisutch), gorbuša, paltus, jukola, trubatš, kammkarbid, krabid, krevetid… Ent silma jääb ka plakat kirjaga “Make Alaska Russian again!” (pildil paremal) − “Tehkem Alaska taas Vene omalks!”. Jah, see on omamoodi tähelepanuväärne, selles väljendub paljude venelaste ambitsioonikus ning ihalus kauge möödaniku järele. Teatavasti müüs Vene impeerium 30. märtsil 1867 selle hiigelterritooriumi 7,2 miljoni dollari eest ameeriklastele. Väike arvutus näitab, et ruutkilomeetri hinnaks tegi see 4,74 dollarit! Kuigi tollase dollari väärtus erines tänasest kordades, oli ikkagi tegemist naeruväärse summaga. Samas aga, kes teab – kui Aleksander II poleks müünud Alaskat, siis pole välistatud, et mõni aeg hiljem oleks see tulnud loovutada ambitsioonikatele brittidele ühegi krossita. Mainisin korra venelaste minevikuihalust, kuid küllap mõlgub kunagine vägevus meeles ka Kremli praegustel isandatel. Alaska on maailma vägevaima suurvõimu osa ja „make it Russian again” võibki jääda vähemalt praegu unistuseks, küll aga on teisi käest libisenud territooriume… Vaimusilmas kangastub keelt limpsav Kremli „suurvürst”.

• E 30 juuli Magadan – Ola – Magadan. 12−16 °C, pilves, vihm, suhteline õhuniiskus 93%, tuul 3 m/s, päikesetõus 4.34, loojang 21.30. Läbisõit 80 km.

Ärkame vara, et juba kell 8 olla sadamas vastu võtmas konteinerit, millega saabus siia meie kaks Land Cruiserit. Mõni tund hiljem istume juba autoroolis ja vajutame rahulolevalt gaasipedaali.

Kuid lähme ajas tagasi. Kuni 1630. aastateni olid Ida-Siber ja Kaug-Ida – alad, mis jäid Baikalist ida poole ja ajaloolisest Siiditeest põhja poole − eurooplaste jaoks peaaegu tundmatud, terra incognita nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Suhtlemine Siberi idaosaga sai alguse XVII sajandil, mil Vene riigi etteotsa asus Romanovite dünastia. Kolme sajandi pikkuse Romanovite valitsemisaja jooksul suurenes Vene impeeriumi territoorium tohutult − menuka briti ajaloolase Simon Sebag Montefiore’ arvutuste kohaselt keskmiselt 142 ruutkilomeetrit päevas. Valdava osa sellest moodustaski Siberi hõivamine. Osa Siberit liideti Venemaaga Mihhail I valitsusajal, kuid suur tükk Kaug-Idast, sealhulgas Magadan, kus praegu viibime,  veidi hiljem, Aleksei valitsusaja lõpus aastal 1676.

SibMong OlaSuudmesPäeva teises pooles teeme väljasõidu Olasse, mis asub umbes 30 kilomeetrit Magadanist ida pool. Ent asulast märksa huvitavam tundub olevat samanimeline jõgi ning selle suudme lähedal asuv vana kaluriküla. Ola suudmeala lausa kubiseb kaladest ja hüljestest. Kuigi Toonartil on kaasas kalapüügiriistad, asub ta kalastama üsna arhailisel meetodil − käärib püksisääred üles ning püüab paljaste kätega kinni kaks vähemalt poolemeetrist kala, kes võivad meie hinnangul olla ketad. Õhtusöögi eelroog on olemas. Tänutäheks looduse lahkuse eest sooritab Toonart Jumalale meelepärase teo: püüab kinni veel kolmandagi kala, vikerforelli, kuid mitte söögiks, vaid päästeoperatsioonina. Nimelt jäi kala “lõksu” väikesesse veesilma, mis mõõna tõttu on jäämas üha madalamaks ja madalamaks. Kajakad pistaksid forelli nahka lähema poole tunni jooksul, kuid nüüd pääseb ta taas ookeanilainetesse.
Kala pole Ola suurim rikkus. Nimelt leidub siit mitte kaugel kulda. Kõigel sellel on muidugi oma värvikas eellugu, aga 1920. aastate teisel poolel levisid kuuldused lähedal asuva Srednekani jõe kujuteldamatutest kullavarudest. Ning siis see algas… Seni rahulikku Ola külasse saabus kullaotsijate üksusi Kaug-Ida eri paigust. Väike Ola muutus äkitselt tähtsaks transiidikeskuseks, Kolõma kullapalaviku sõlmpunktiks. Olukord oli võrreldav Klondike’i kuulsa gold rush’iga. Toidulaod ja kauplused osteti tühjaks, puhkes tohutu näljahäda. See oli siis, 90 aasta eest. Täna on siin rahulik, suudmealal pole näha ühtki inimhinge. Üksnes kalad, kajakad ja hülged.

Õhtul kohtume kohaliku off-roader’i Vitaliga, kes vaatab meie kavandatud marsruudi ja rasketeks teeoludeks kohandatud maasturid üle. Ta jääb üpriski tõsiseks, esialgu päris sõnatuks. Meil olevat liiga vähe varurattaid ja -rehve ning on väga vähe lootust, et jõuame nende n-ö mänguautodega Jack Londoni järveni. Ka Dneprovski laager ja mitmed teised sihtpunktid võivad jääda vaid unistuseks. Kui neil päevil peaks keskmisest enam sadama, olevat selle marsruudi läbimine täiesti lootusetu, sest veetase mägijõgedes võib lühikese ajaga tõusta paari meetri võrra. Võtame Vitali hoiatusi tõsiselt. Oleme moraalselt valmis marsruudis muudatusi tegema ja ostame usbekkide rehviparandustöökojast varuks paar sisekummi. Kui usbekid saavad teada, et olen muusikuna teinud korduvalt loomingulist koostööd nende rahvusliku superstaari Sevara Nazarkhaniga, langeb kauba hind hetkega poole võrra.

• T 31 juuli Magadan – Sokol – Palatka – Karamken – Jablonevõi – Atka – Dneprovski GULAGi laager – Gerbinski kuru (920 m) – Strelka – Gornõi – Larjukovaja. Läbisõit 420 km, kõrgus merepinnast 10−997 m, 7−16 °C, õhurõhk 894−980 mbar, suhteline õhuniiskus 93%, pilves, vihm, päikesetõus 4.36.

SiberiaMongoliaMap1

Teeme viimased ettevalmistused, tangime autod, täidame varukanistrid ning ostame kaasa gaasi priimuse jaoks, toiduaineid ja muud nipet-näpet. Lõpuks algab tõeline kulgemine mööda Kaug-Ida.
Magadanist lahkudes väljume ühtlasi e-levist. Ja paraku on nii, et kuigi reisipäeviku sissekande kohal on kuupäev 31. juuli, tekib reaalselt võimalus sulg haarata alles 8. augusti õhtul ja sellele järgneval päeval Jakutskis. Seega on eelmise nädala sündmused siin kirjas mälule ja üksikutele märkmetele tuginedes.

Asume teele põhja suunas mööda Kolõma trassi. See kulgeb Magadanist kuni Nižni Bestjahi linnani, mis asub Jakutski vahetus naabruses Leena paremal kaldal. Trassi pikkus on 2032 kilomeetrit, kuid meie jaoks kujuneb see pikemaks, sest tahame teha mitu kõrvalepõiget. Miks seda teed nimetatakse Kolõma trassiks? Teatavasti on Kolõma Venemaa Kaug-Ida üks suuremaid jõgesid, aga usun, et antud kontekstis on vahest olulisemgi selle teine tähendus. Nimelt on Kolõma muutunud stalinistlike Kaug-Ida sunnitöölaagrite sünonüümiks. Kohalikud inimesed ütlevad selle tee kohta lihtsalt трасса (‘trass’) – kuna see on ulatusliku piirkonna ainus oluline autotee, siis on eristamise vajadus ja täpsustus liigne. Novembris 1931 loodi Dalstroi (‘kaug-ehitus’) ja juba samal aastal saabus Magadani 44 000 „rahvavaenlasest” ehitajat, lisaks 5700 vabatahtlikku. Nagu öeldud, olid ehitajad peamiselt GULAGi vangid, kellest lõviosa jättis siia oma elu, mistõttu on trass tuntud ka kui Kontide tee või Kolõma surmatee. See pole luuleline liialdus, sest teekatte all on tõepoolest peidus kümnete tuhandete sunnitööliste surnukehad. Tegelik tee-ehitus algas 1932. aastal ning enne talve saabumist sai valmis 30 esimest kilomeetrit, järgmise üheksa aastaga jõuti aga umbes 600 kilomeetri kaugusele Susumanini. See lõik on tänaseks suhteliselt kvaliteetne, esimesed 200 kilomeetrit lausa asfaltkattega, kuna sellesse on investeeritud kulla kaevandamisest ja realiseerimisest saadud fnantse. Aga Susumani ja Aldani jõe vaheline teeäärne piirkond on ülihõreda asustusega ja suuresti mahajäetud. Alles umbes kümme aastat tagasi sai tee lõplikult valmis sellisena, et on kuni Nižni Bestjahini läbitav igal aastaajal.
Esialgu pole me Magadanist kaugele jõudnud, igatahes oleme veel FMi raadiolevis. Parajasti kostab autoraadiost „Lacrimosa” Mozarti Reekviemist. Mis võiks
veel paremini sobida sellesse hetke; mis võiks veel paremini sobida Kontide teele?

Siberlased on siinsete tingimustega harjunud ja ka meie teadsime, kuhu tuleme, kuid harvad siia sattuvad lääne inimesed on enamasti olukorrast šokeeritud. Nii näiteks püüdes guugeldades leida trassi kohta ingliskeelset teavet, ilmub järgmine kirjeldus: “… travel in Kolyma is serious adventure, with the very real possibility of death. The area is essentially lawless, undeveloped, barely populated, and unbelievably remote. /…/ Every year dozens of people die in the region from drowning, freezing, car accidents, starvation, tick-borne encephalitis, alcohol poisoning, fires, crime, wild animals, or just disappear. … there is NONE of the safety net that accompanies nearly every other area that people travel, such as health care, consular support, English speakers, law enforcement, telecoms… Maps are generally out of date by a decade or more. Many towns listed on the maps will be either abandoned or completely vanished.

Justkui iseenesest kujuneb välja kaks ekipaaži. Kuna reeglina sõidab üks maastur ees ja teine selle taga, nimetame neid tinglikult Land Cruiser I ja Land Cruiser II. Esimeses on lisaks mulle Toonart, Silver ja Tiina, teise ekipaaži moodustavad Kaido, Inga, Hannes ja Sander. Mõistagi juhivad kõik meist igapäevaselt autot ja Land Cruiseritega oleme juba aastaid sina peal, aga otsustame, et Siberi rasketes oludes on roolis soovitatavalt Hannes ja Toonart, kellel on professionaalse rallisõidu ja off-road’i kogemused. Kuna olen üldjoontes kavandanud kogu reisi marsruudi, siis asun vähemalt esialgu kaardilugeja kohale. Ent ülesandeid jagub kõigile: üks tegeleb autode turvaelektroonikaga, teine hoolitseb toidulaua eest, kolmas hoiab silma peal fnantsasjadel, neljas korraldab linnades majutust, viies hoiab kaamerat peaaegu alati laskevalmis…

Läbime Palatka (vene k Палатка – ‘telk’) alevi, mis on üllatavalt heas korras ning paistab silma jõukuse poolest. No eks kuld ja hõbe on ju ikka rikkust majja toonud! Aga edasi muutub pilt kurvemaks − Karamken (eveeni k Kарамкын – ‘tume’), Jablonevõi (vene k яблоня – ‘õunapuu’) ja Atka on kummituslinnad. Esimene neist jäeti lõplikult maha mõni aasta tagasi, teist ootab peagi ees ametlik kustutamine asulate nimistust, kolmanda kõledad tondilossid seisavad tühjana aastast 2004. Muide, karmil GULAGi ajal olid sunnitöölaagritel ja vastavatel töölisasulatel paralleelselt käibel veel teisedki nimed, mis tähistasid kaugust Magadanist, mõõdetuna mööda tollast käänulist teed. Näiteks Jablonevõi kohta öeldi 150. kilomeeter ehk Sto-polsotni (‘sada-poolsada’), Karamkeni kohta 103. kilomeeter jne.

SibMong LandscapeMaastik on suhteliselt laugjas, kõrgeid hambulisi mägesid pole, kõrgematest tippudest paistab Jablonevõi kummituslinna lähedal silma vaid üks 1828-meetrine sopka. Eile püüdsime kala Ola alamjooksul, nüüd liigume paralleelselt sama jõe ülemjooksuga. Nii jõgi kui ka tee looklevad sobivat läbipääsu otsides sopkade vahel. Ületame 972-meetrise Jablonevõi kuru, mida võib teatud reservatsioonidega nimetada veelahkmeks lõunasse Vaiksesse ookeani ja põhja Põhja-Jäämerre voolavate jõgede vahel. Sellele järgneb veidi kõrgem pereval Deduškina Lõsina, mis viib meid üle Maimandžinski aheliku. Tükk aega vonklevad teega paralleelselt kunagise nafajuhtme jäänused. Ja just siin, tõsisema autosõidu esimesel päeval lendab vastusõitva veoauto rataste alt Land Cruiser I esiklaasile kivi ja tekkinud mõrad pikenevad iga suurema raputuse järel.
Jolki-palki, otse me silme all vajub maa sisse hiiglaslik kolmesillaline Hiina päritolu Sinotruk HOWO. Selgub, et tee all on 1936. aastal ehitatud truup, mis ei pidanud nüüd täislastis kallurile vastu. Pole ka ime, sest veoki tühimass on üle 12 tonni, lisaks umbes veerandsajatonnine koorem. Ei kujuta küll ette, mis imeriist võiks selle HOWO porisest pehmest pinnasest tee peale tagasi vinnata. Õnneks saame kõrvalt mööda ja ei pea jääma päästeoperatsiooni lõppu ootama.

Pöörame trassilt vasakule Veselajari teele ehk Dneprovski traktile, läbime Tsentralnõi oja ning nüüd ootab ees 18 kilomeetrit off-road”i. Tänase päeva eesmärk on jõuda Dneprovski laagrini, mis eksisteeris kui erirežiimiga Berlagi osakond ajavahemikus 1940/1941 kuni 1954/1955. Dneprovskis asusid kassiteriidi (tinaoksiid SnO²) kaevandus ja maagirikastusvabrik. Peamised tööriistad olid siin kirka ja labidas. Laagris töötas korraga umbes 1200−3000 vangi, neist eestlasi 40−50, sealhulgas Tallina Toomkiriku ja Tartu Pauluse koguduse õpetaja ning Tartu praostkonna praost Harri Haamer *, samuti Laidoneri ihukaitsja Osvald Jesjan. Kirjanik Venda Sõelsepp veetis aastaid mitmetes siinsetes laagrites, nende hulgas äsja meie teele jäänud Karamkenis ja Atkas, aga samuti Dneprovskis. Viimane ongi üks tänaseni paremini säilinud laagrijäänuk.

Siinkohal oleks võib-olla paslik teha kõrvalepõige reisipäevikust… Tülikate inimeste saatmisel Siberisse on pikk ajalugu. Asumiselesaatmise sihtkohana on Siber tuntud juba alates umbes aastast 1600. XVIII sajandil asendati kohtuliku karistusena surmanuhtlus eluaegse sunnitööga, siis muutus väljasaatmine eriti ulatuslikuks ning XX sajandi alguseks oli Siberis arvatavasti juba 300 000 väljasaadetut. Nende hulgas polnud mitte üksnes kriminaalkurjategijad, vaid ka poliitilised teisitimõtlejad või tsaarile tülikad inimesed − nagu näiteks XVIII sajandil Aleksandr Menšikov. Teatud ajal saadeti välja ka prostituute. Kuid kõik see omandas enneolematud mõõtmed Stalini ajal. Glavnoje Upravlenije Lagerei (laagrite peavalitsus) ehk lühendatult GULAG loodi aastal 1930. Stalini ajal võis sealt ja selle allüksustest läbi käia hinnanguliselt 18 miljonit vangi. Kui lisada kuus-seitse miljonit asumisele saadetud inimest, moodustasid sunnitöölised kokku umbes 15 protsenti tollase Nõukogude Liidu elanike üldarvust. GULAG sai üldmõistena rahvusvaheliselt tuntuks pärast Aleksandr Solženitsõni mastaapse teose „Gulagi arhipelaag” ilmumist 1973. aastal. Lugesin seda paarkümmend aastat hiljem juba eesti keelde tõlgituna. „Gulagi arhipelaagiga” seoses meenub alati mu saksa keele õpetaja Heli Susi, kelle roll Solženitsõni megateose valmimisel ja ilmumisel oli märkimisväärne. Aastaid tagasi suhtlesin üsna aktiivselt ka Aleksandr Solženitsõni Ameerikas elava pojaga. Ignat on pianist ja dirigent. Mäletan, et vältisime GULAGi teemat ja ei rääkinud kunagi tema isast, eelistasime vestelda muusikast ja kontserdikorraldusest.

Mis pagana pärast oli tarvis siia, Venemaa peaaegu kõige kaugemasse serva, tuhandete kilomeetrite kaugusele tsivilisatsioonist rajada vangilaagreid ja tuua sadu tuhandeid või isegi miljoneid sunnitöölisi? Põhjused polnud üksnes ideoloogilist laadi: et oli tarvis ära koristada tülikad ja ebavajalikud inimesed ning likvideerida nõndanimetatud kulakute ja rahvavaenlaste klass. Märksa pragmaatilisem põhjus oli see, et Venemaa vajas arendatava tööstuse jaoks maavarasid. Kolõma mäestikus või, nagu vahel täpsustavalt eristatakse, Ülem-Kolõma mäestikus leidub kulda, tina, haruldasi muldmetalle, samuti pruun- ja kivisütt. Aastatel 1932−1956 rajati kaevanduste ja Magadani vahele teed. Trassiehitusega seotud vangilaagrid ei kuulunud otseselt GULAGi süsteemi, need allusid juba eespool mainitud Dalstroile. Kahe struktuuriüksuse ametlik lahushoidmine teeb veelgi raskemaks Kolõma vangide tegeliku arvu tuvastamise. Kas NKVD arhiivideski on täpseid nimekirju? Esitatud on väga erinevaid arve: sageli arvatakse, et ajavahemikul 1932–1953, Stalini surma-aastani, toodi siia umbes 900 000 vangi, kellest vast 500 000 võis siinsamas oma otsa leida. Aga oletuslikult on pakutud ka märksa suuremaid arve, näiteks Aadu Oll, kes viis Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni tellimusel läbi põhjaliku uurimuse („Nõukogude Kaug-Põhja vangilaagrid ja eesti poliitvangid Kolõmal”), on Kolõma sunnitööliste koguarvuks pakkunud kaheksa miljonit. Ülirasked klimaatilised tingimused, üleinimlikult pikad, 10- kuni 14-tunnised tööpäevad ning äärmiselt vilets ja vähene toit − neis tingimustes suutsid vaid vähesed vastu pidada üle nelja-viie aasta. Enamik lahkus paremasse maailma aga märksa kiiremini, paljud ei suutnud üle elada isegi esimest talve. Alates aastast 1945 Kolõmale väljasaadetud eestlaste arvuks on uurijad pakkunud 6000−8000, kellest jäi ellu ja jõudis koju tagasi vaid 8−12 protsenti. Alates 1948. aastast olevat vangide toidunormid suurenenud ja elamistingimused muutunud pisut inimlikumaks. Ainuüksi see tekstilõik siin sisaldab üksteisele vasturääkivaid andmeid. Millised arvud on tõesed? Me ei tea seda. Kas üldse keegi teab? Ja kelle huvides on kallutada GULAGi sunnitöölaagrite mastaapi ühes või teises suunas? Veereme edasi, pilk kinnitumas läbi märja esiklaasi horisondile, ent need küsimused jäävad peas vasardama.

Pole võimalik mitte märgata sarnasusi Natsi-Saksamaa Konzentrationslager’ite süsteemiga, mille rajamisega tehti algust vaid paar aastat pärast GULAGi “edukat” starti. Kas Stalin võis olla Führer’ile heaks eeskujuks? Ei tea. Märkamata ei jää üks erinevus. Nimelt, kui valida aeg-ajalt telekapuldist History või mõni muu sarnase orientatsiooniga lääne meediakanal, näeme, et ei möödu nädalat, mil eetriaega ei täidaks saated või teledokid, mille keskmes on Hitler, natsirežiim, niinimetatud töö- ja kasvatuslaagrid, juutide vastu toime pandud genotsiid, surmalaagrid, gaasikambrid, kremeerimisahjud. Pähe on kulunud koonduslaagrite nimed ja asukohad, nagu Buchenwald, Majdanek, Auschwitz, Treblinka ja mitmed teised. Kui jälgida neidsamu telekanaleid 27. jaanuaril, holokausti mälestuspäeval, jääb muudele ajalooteemadele üsna vähe ruumi. Ent kui sageli kuuleme neist telekanalitest nimesid Atka, Dneprovski, Holodnõi, Kadõktšan, Arkagala? Võib-olla tõesti polegi põhjust neile sedavõrd tähelepanu osutada, sest need kunagised laagrid jäävad ju kaugele nii Euroopa südamest, New Yorgist kui ka Tel Avivist ning samuti filmi- ja telemaailma tänastest suurtest tegijatest. Pealegi tundub, et ühe venelase, ukrainlase, eestlase või lätlase elu hind on märksa madalam Jumala poolt äravalitud rahva hulka kuuluvast inimhingest.

Ent nüüd tagasi tänasesse päeva. Aina sajab ja sajab… Tundub, et tõeline seiklus on algamas. Mägedest voolav vesi uuristab teeradadesse kraave, ojad paisuvad jõgedeks, nende veetase tõuseb vähemalt meetri võrra (see pole kirjanduslik liialdus), vool muutub üha tormakamaks. Jõgede läbimisel ulatub vesi isegi koolmekohtades üle kapoti ääre, lained pritsivad üle katuse. Esialgu näib, et tegemist on ägeda vau-kogemusega, ent järjekordse jõe läbimisel saab selgeks, et asi on naljast kaugel. Land Cruiser I kaotab toetuspinna ja vool haarab maasturi endaga kaasa. Korraks tekib iseäralik kaaluta oleku tunne. Tagumisest autost vaadates tundub olukord ilmselt tõsisem. Dneprovski laagrini on jäänud kõigest kolm-neli kilomeetrit. Land Cruiser II roolis olev Hannes teatab kategooriliselt, et tema keeldub katsest jõge ületada. Võtame vastu kiire otsuse – peame sellest vesisest põrgust lahkuma nii kiiresti kui võimalik, sest veetase tõuseb silmnähtavalt lausa minutitega. Toonart, kes on Land Cruiser I roolis, pöörab otsa ringi. Võtame üsna suure riski, otsustades läbida jõed ja ojad uuesti vastupidises suunas. See on ainuõige valik, muidu jääksime veevangi teadmata ajaks. Just eile kuulsime seigast, et isegi hiiglaslik kolmesillaveoga Kamaz jäi siiasamasse veevangi kaheks nädalaks. Kokkuvõtteks tahan öelda, et meie õnneliku tagasijõudmise eest maanteele võlgneme tänu osavatele sohvritele Toonartile ja Hannesele. Roolikeeramise meistriklass, braavo! Ja autod on meil üpris hermeetilised, vaid keskkonsooli tungis vesi ja salongi põrand sai märjaks. Oleks ehk tore lisada siia mõni olukorda illustreeriv foto, kuid säärastel kriitilistel hetkedel pole aega ega võimalust pildistamisega tegeleda. Auto pardakaamera videosalvestisest saab siiski ehk mingi pildi teeoludest (vt fragmenti YouTube’ist).

Kuhu jääda ööbima? Trassi ääres ei paista sobivat laagripaika olevat ja vihma kallab jätkuvalt nagu oavarrest. Hilisõhtul kella 11 paiku jõuame Larjukovajasse. Land Cruiser I meeskond suudab keskööks katusetelgi lahti teha, saades seejuures täiesti läbimärjaks ja väga poriseks, Land Cruiser II ekipaaž eelistab mitte märjaks saada ja ei ava katusetelki, kuid peab siis leppima öö möödasaatmisega autos poolistuvas asendis.

* Harri Haamer ise oma Siberi mälestustes viibimist Dneprovski laagris ei maini, küll aga kirjeldab ta kinnipidamist Vanino transiidilaagris, samuti Magadanis, Kanjonis, Seimtšanis ja Lazo-nimelises kaevanduses.

• K 1 aug Larjukovaja – Orotukan – Razvedtšik – Spornoje – üle Kolõma jõe – Debin – Rõbnõi – Jagodnoje – Burhala – Polevoi – Susuman. Läbisõit 237 km, 8−12 °C, pilves, vihm, kõrgus merepinnast 450−1005 m.

SibMong OrotukanMõne kilomeetri kaugusele meie peatuspaigast jääb Orotukan (jakuudi k Өртөөһүн – ‘väike põlenud heinamaa’), kunagine Berlagi keskus. Siin viibis laagrijärgsel asumisel 1950. aastatel eesti kirjanik Venda Sõelsepp, nagu juba eespool mainitud. Põikame Orotukani sisse. Varemalt kees siin elu, nüüd on enamik korteritest tühjad (pildil), jäänud on vaid vähesed elanikud, hinnanguliselt alla tuhande. Sõitu jätkates ületame Kolõma jõe ja alates Debini (jakuudi k Дьэбин – ‘roostekarva, punakaspruun’) külast vonkleb tee Tšerski mäestiku ahelike vahel.

Reisi jooksul puutume arvatavasti kokku vähemalt kümnekonna Siberi ja Kaug-Ida rahvaga. Ühest põlisrahvast oleks kohe siin sobilik rääkida – need on jukagiirid. Arvatavasti ei kohta me Magadani oblastis ja Jakuutias viibimise kestel ainsatki jukagiiri rahvusest inimest, veelgi vähem on lootust kuulda nende keelt, mida kõneleb tänaseks vaid sadakond eakamat inimest. Üldse on jukagiire umbes 1000 või 1500, enamik neist Jakuutias. Aga neid elab ka siinkandis: umbes 100 kilomeetrit mööda Kolõmad allavoolu asub Seimtšani (eveeni k Сеймчан – ‘jäälahvandus’) jõesuue ja samanimeline küla. Paraku peame mingid valikud tegema ja sellesse külla me ei satu. Aga mulle on see väiksearvuline rahvakild huvi pakkunud juba alates 1980. aastatest, mil juhtusin lugema etnograaf Vladillen Tugolukovi raamatut “Кто вы, юкагиры?” („Kes te olete, jukagiirid?”). Kuni põhjapõdrakasvatajatest eveenide ja evenkide saabumiseni piirkonda oli jukagiiride asuala märksa laiem. Nad elatusid peamiselt jahist ja kalastamisest, põhjapõdrad oli nende “leib”. Kui aga põhjapõtrade migratsiooniteed läksid nende asualadest mööda, olid jukagiirid näljas ning raskematel aegadel ja ekstreemsematel juhtudel jõuti väidetavalt isegi kannibalismini.

Aastakümnete tagant ei mäleta enam raamatus kirjeldatud detaile, aga loodetavasti aitavad järgnevad nädalad mälu värskendada. Alates Debini külast ja Kolõma ülemjooksust kuni Jakutskini hakkab meie teekond suures osas kattuma Obrutševi ekspeditsioonide marsruudiga. Väljapaistev geoloog, kes siinseid

Koolipõlves lugesin lisaks kirjandustunnis nõutavale kohustuslikule kirjandusele hulganisti reisiraamatuid. Eesti keeles ilmus sari „Maailm ja mõnda” ja selle raames teiste hulgas ka vene geoloogi Sergei Obrutševi raamat „Tundmatutel radadel”, mis jutustab kaasahaaravalt siinseist metsikuist paigust. Sellest ajast on Jakuutia taiga, Indigirka ja Kolõma kärestikud, samuti Verhojanski ja Tšerski mäestikud kusagil sügaval mu mälusopis kui unistuste paigad. Aastakümnete tagant ei mäleta enam raamatus kirjeldatud detaile, loodetavasti aitavad järgnevad nädalad mälu värskendada. Alates Debini külast ja Kolõma ülemjooksust kuni Jakutskini hakkab meie teekond suures osas kattuma Obrutševi ekspeditsioonide marsruudiga. Väljapaistev geoloog, kes kujunes siinseid olusid arvestades paratamatult ka maadeavastajaks, viibis neis paigus aastail 1926−1930 ning uuris eelkõige Kolõma, Indigirka ja Aldani jõega piirnevaid alasid, samuti Verhojanski ja Tšerski mäestikku. Muide, viimati nimetatud mäestikku ei eksisteerinud enne Obrutševi ekspeditsioone geograafilistel kaartidel. Ta läbis ka külmapoolused Oimjakoni ja Tomtori, kuhu me kõikide asjade õnnestumise korral peaksime jõudma vähem kui nädala pärast. Praegu on võimalik sinna sõita neljarattaveoliste sõidukitega, ent siis, umbes 90 aastat tagasi, sai seda teha üksnes hobuste või põhjapõtradega, suvel ka parve või paadiga. Obrutševi teele jäi paiku, kuhu enne teda polnud kunagi astunud valge mehe jalg. Vahetevahel juhtub paraku, et väljapaistva teadlase esialgu väga edumeelse ja konstruktiivse tegevuse tulemus võib kujuneda destruktiivseks. Võtame näiteks Andrei Sahharovi termotuumareaktsiooni teooria väljatöötamise, mille tulemusena sündis vesinikupomm. Sealhulgas 58-megatonnine Tsaar-pomm, mille loomises osalemist Sahharov hiljem kahetses. Mingeid paralleele võiks tõmmata ka Obrutševiga. Aastal 1930 said tema juhitud Kolõma ekspeditsioonid läbi. Ta esitas aruanded avastatud kulla, tina ja teiste maavarade kohta… ning juba kaks aastat hiljem hakkasid siia tekkima sunnitöölaagrid. Obrutševile omistati geoloogiliste uuringute ja tina leiukohtade avastamise eest NSV Liidu kirdeosas esimese järgu Stalini preemia. Aga pole välistatud, et preemiat vastu võttes võis ka tema hinges olla teatud kibeduse ja kahetsuse noot nagu Sahharovilgi.

SibMong BridgeEsialgse reisiplaani kohaselt oleksime pidanud täna pöörama trassilt kõrvale ja jõudma mööda off-road’i kulgedes Jack Londoni järveni. Tundub olevat üsna ebaloogiline, et üks Venemaa Kaug-Ida veekogu kannab Ameerika kirjaniku nime. Võime oletada, et sel järvel võis kunagi olla ka mõni põliselanikekeelne nimi. Ja igati loogilisem oleks, kui see oleks ümber nimetatud mõne vene kirjaniku järgi. Aga miks anti aastal 1932 järvele just Jack Londoni nimi? Vanad kohalikud elanikud räägivad, et järve venelastest avastajad olevat leidnud kaldalt Jack Londoni raamatu „Martin Eden”. Teine lugu kõneleb, et paljud siinkandis tegutsenud geoloogid armastanud Jack Londonit ja nii saigi järv sellise nime. Jack London oli Charles Dickensi kõrval üks mu ema lemmikkirjanikke, arvatavasti oli ta enam kui üks kord läbi lugenud peaaegu kogu Londoni loomingu. Seepärast ulatusid aeg-ajalt ka minu lapsekõrvadesse värvikad kirjeldused arktilisest loodusest, Alaskast ja Klondike’i kullapalavikust. Ükskõik mis põhjusel Ameerika kirjaniku nimi järvele ka kinnistus, võiks meie ees avanev pilt olla suurepäraseks illustratsiooniks nii mõnelegi Jack Londoni teosele. Igatahes peetakse Jack Londoni järve Venemaa Kaug-Ida üheks kaunimaks. Järveni me aga paraku ei jõua, sest sild üle Debini jõe on katki (pildil) ning veetase liiga kõrge selleks, et sõita läbi koolmekoha. Off-roader Vitali üleeilsed hoiatused ja jutt mänguautodest osutuvad prohvetlikuks.
Teeme purunenud sillal mõned fotod ja võtame suuna Susumani linnakese poole. Selle kullakaevanduskeskuse kohta meenub värss „Летом пыль, зимой туман − это город Сусуман” (‘Suvel tolm, talvel udu, see on Susumani linn’). Ja kui juba deklameerimiseks läks, jätkame GULAGi vangifolklooriga: „Колыма ты, Колыма, чудная планета, двенадцать месяцев зима, остальное – лето” (‘Kolõma, sa Kolõma, imeline planeet, kaksteist kuud talv, ülejäänu – suvi’). Ning veel sellisedki sajatavad värsiread teadmata autorilt: „Будь проклята ты, Колыма, что названа чудной планетой; по трапу войдешь ты туда, оттуда возврата уж нету” (‘Ole sa neetud, Kolõma, mida nimetatud imeliseks planeediks; treppi mööda lähed sinna, kust tagasiteed pole’).

Muide, pole ehk liigne märkida, et Susumanis on keskkooli lõpetatud meie armastatud kirjanik Arvo Valton. Veidi enam kui nädal tagasi vestlesime temaga … Lähenesin Susumani teemale argliku diskreetsusega, kartes lahti rebida ammuseid hingelisi haavu, sest mõistagi ei viibinud Valton ja ta pere Siberis turismireisil. Ent üllatuslikult oli kirjanikust vanahärra minevikumälestustest kõneldes pigem isegi positiivselt meelestatud.

• N 2 aug Susuman – Holodnõi – Neksikan – Bolševik – Arkagalinski kuru (960 m) – Kadõktšan. Läbisõit 148 km, 12 °C, pilves, vihm, õhurõhk 926 mbar, kõrgus merepinnast 630−960 m.

SibMong GoldMine

Täna, 2. augustil on vana slaavi paganlik püha − Peruni päev. Perun (vanavene k Перунъ) on slaavi mütoloogilises panteonis üks austatumaid jumalaid, võiks öelda, et peajumal, äikese- ja kõuejumal. Peale äikese ja kõue on tema valve all tuli, mäed, tuul, tammed, võhumõõgad, taevavõlv, hobused, vankrid, relvad, sõda ja sõjavõidud. Nii et peaaegu nagu Jupiter roomlastel, Zeus kreeklastel ja Indra hindudel. Perun on lisaks ka õigluse kaitsja, Kõigekõrgema Seaduse kaitsja ja samas halastamatu kohtumõistja, kelle pühaduse ees on hirmul kõik, mis või kes on roojased ja kurjad. Perun hoolitseb sõdurite eest, kes on palunud temalt abi lahingus vaenlastega. Usutakse, et lahinguväljal langenud sõjamees saab igavese elu ja satub Peruni väkke, pühasse armeesse, kus kaitseb kõiki õiglasi inimesi. Vanadel aegadel korraldati Peruni auks suurejoonelisi tseremooniaid ja protsessioone, lauldi, söödi, joodi, tehti lõket. Meilgi on põhjust Peruni poole pöörduda – ehk ta halastab meie peale ja laseb taevased veekraanid kinni keerata. Juba on meieni jõudnud info, et mitmes Jakuutia piirkonnas, kuhu oleme teel, on ulatuslike üleujutuste tõttu välja kuulutatud eriolukord.

Päeva esimese poole veedame firma Susuman Zoloto kullakaevanduses. Tänu karjääri sõbralikule tehnikadirektorile õnnestub meil näha (pildil ülal) kaevandamist, kulla eraldamist liivast ning kuulda väärismetalliga seotud ärilistest aspektidest, vargustest jne. Tsiteerin tema sõnu: „Ühest kuupmeetrist kullaliivast, mille kohalt on pinnas eelnevalt juba eemaldatud, saadakse umbes 0,5 grammi kulda. /…/ Inimene on jäänud inimeseks, jätkuvalt üritatakse varastada, mistõttu on valve väga range. Meeleldi kingiksin teile mälestuseks tükikese kulda, aga kahjuks pole see võimalik.”
Susuman Zoloto on suur eraettevõte, kuid siinkandis tegutseb ka üksiküritajaid, nii legaalselt litsentsi alusel kui ka mustalt. Teekonna jätkumisel on näha, et kunagine suurtööstus on otsa saanud, suur osa elanikest on lahkunud, majad on räämas, neid ei remondi enam keegi. Külaservas poollagunenud barakkides elavad metsikud kullakaevandajad, keda nimetatakse hištšnikeks (vene k хищник – ‘kiskja’). Vaatamata hirmuäratavale epiteedile on kiskjad sõbralikud, kustuvad meid oma tagasihoidlikusse elupaika ning pakuvad kuuma teed ja präänikuid. Sundimatu vestluse jooksul saame teada, et üksiküritajate kullasaak on ühe kuupmeetri liiva kohta palju suurem kui äsja külastatud Susumani kaevanduses. Kokkuvõttes pidavat see olema tulus äri. Kuuleme avameelset juttu ka sellest, kas tasutakse või ei tasuta riigile makse. Tähelepanelik silm märkab laual paberit, kuhu on rasvaste tähtedega ja hüüumärgiga lõpus kirjutatud „Позвонить ментам!” (‘Helistada mentidele!’). Küllap on neil käsil mingi koostööprojekt…

Teekond jätkub kullakaevanduste piirkonnas. Trassist vasakule jääb Holodnõi (vene k ‘külm’), mis oli siinkandis üks neid paiku, kus alustati kulla uhtmist veel enne GULAGi rajamist umbes 1930. aasta paiku. Algul töötasid siin lepingu alusel vabad kullaotsijad, hiljem vangid. Järgmine, Neksikan (jakuudi k Никсикан – ‘roiskunud kohakene’) eksisteeris aastani 1998 kui küla, nüüd on alles vaid kullakaevandus. Peaaegu kõigis töölisasulates on elanike arv langustrendis. Näiteks Bolševikus elas 1959. aastal 2367 elanikku, 1989. aastal 960 ja 2009. aastal 162. Tänaseks on neid jäänud vaid 45.

SibMong LaagerKadykchanPõikame trassilt sisse Kadõktšani (evengi k Кадагчан – ‘väike kuristik’) kummituslinna. Varem elas selles söekaevanduse asulas 15 000 inimest. Aastal 1996 toimus šahtis plahvatus, mis tõi kaasa ka inimohvrid, mispeale kaevandus suleti. Töö kaotanud elanikud hakkasid vähehaaval lahkuma. Valitsus eraldas igale lahkujale toetuseks umbes 100 000 rubla, olenevalt töötatud aastatest. Kui elanike arv langes allapoole kriitilist piiri, lakkas infrastruktuur järk-järgult toimimast, suleti kool, haigla ja postkontor, lõpetati majade tsentraalne kütmine ning pensionide väljamaksmine. 2009. aastaks oli paigale jäänud veel 235 elanikku, aasta hiljem lahkusid viimsed mohikaanlased. Viiekorruselise kortermaja ees konutab roostes Moskvitš, teise ees põlenud Žiguli vrakk, trepikoja põrandal vedeleb ühe jalaga Barbie nukk, mille roosakaslilla kleit ja blondid kiharad on omandanud halli värvi. Korteritest on kaasa võetud kõik väärtuslik, kuid mõnes köögis on gaasiballoon veel poolenisti täis, nii et hea tahtmise korral saaksime siin ehk borši keeta. Aknalaual on säilinud vaas närtsinud lilledega (pildil), võib-olla on keegi kavaler need tosina aasta eest kinkinud oma südamedaamile… Seda emotsiooni on sõnades raske väljendada, Tarkovski “Stalkeris” kujutatu on selle kõrval lapsemäng.

Silver filmib drooniga. Paraku saab mobiiliaku tühjaks ning side drooniga katkeb. Otsime oma lendavat kaamerat paar tundi, aga ega nõela heinakuhjast ikka ei leia.

Me ei plaaninud kummituslinnas ööbimist, ent ümbruskond on sedavõrd sürrealistlik, et otsustame siia jääda homseni. Kuna hakkab sadama, otsime suure mahajäetud tööstushoone (pildil ülal), siseneme sellesse mõlema autoga ning seame seame laagri üles hoone selles osas, kus lagi pole veel sisse varisenud.

• R 3 aug Kadõktšan – Arkagala – Ust-Haktšan – Kolõmo-Indigirski kuru (1154 m) – sisenemine Sahha Vabariiki – Deljankir – Artõk – Burustah – Ust-Nera. Läbisõit 303 km, 2−20 °C, kõrgus merepinnast 440−1154 m, õhurõhk 900−950 mbar, pilves, vihm.

Meie järgmisteks sihtpunktideks on külmapoolused Tomtor ja Oimjakon. Just siitsamast Kadõktšani lähedalt pöörabki Tomtori suunas niinimetatud vana suvetee ning Google’i ja Yandexi kaartide järgi asub Oimjakon vaid 292 kilomeetri kaugusel. Paraku on sillad lagunenud ja tee pole enam läbitav, vähemalt mitte autoga. Oleme sunnitud valima 735 kilomeetri pikkuse põhjapoolsema tee läbi Ust-Nera ning selle läbimiseks kulub kolm päeva. Jätame kummituslinnaga hüvasti.
Arkagalinski kurule on püstitatud mälestusmärk Kolõma vangidele. Võtame korraks aja maha ja teeme lühikese leinaseisaku. Vene kirjanik Varlam Šalamov on kirjutanud neist paigust ja sunnitööliste elust hirmuäratavaid lugusid, tema kuueosaline teos „Kolõma jutud” annab edasi üsna tõepärase naturalistliku kirjelduse Dalstroi laagritest. Oma pika GULAGi staaži jooksul on ta vanglapajukit maitsta saanud paljudes meie läbitud paikades: Magadanis, Atkas, Debinis, Jagodnojes, Kadõktšanis, siinsamas Arkagalas. Olen „Kolõma juttudest” lugenud vaid üksikuid kohti, aga tahan selle raamatu kindlasti tervikuna läbi lugeda.
Jätkame sõitu. Peagi näeme trassi kõrval järjekordset mälestusmärki, sedakorda allakukkunud lennukile, mis vedas Alaskalt varustust. Pommitaja A-20 Boston startis 1942. aastal Seimtšanist ja pidi lendama Jakutskisse, ent süttis mingil põhjusel põlema ja purunes.

SibMong TeedeSkeem

Ületanud 1154 meetri kõrguse Kolõmo-Indigirski kuru ja seejärel Deljankiri jõe, siseneme Sahha (Jakuudi) Vabariiki ja keerame kellad tund aega tagasi Vladivostoki ajale (UTC +10). Muidugi oleks tahtmine panna sõna vabariik jutumärkidesse, kuna tegemist pole ju iseseisva vaba riigiga. Aga antud juhul ei rõhutatagi Jakuutia nimes sõna “vaba”, sest res publica, mis ladina keelest tõlgituna tähendab „rahva asi, rahvaga seotud”, tähistab ennemini riigivalitsemise korda. Ent fantaseerime edasi. Kui saatuse tahtel peaks juhtuma nõnda nagu ikka ajaloo vältel mõne hiigelimpeeriumiga – nagu lagunes enam kui veerand sajandi eest Nõukogude Liit –, siis on just Jakuudi Vabariigil iseseisvumiseks üsna suur potentsiaal, kui kunagi peaks lagunema Vene Föderatsioon. Maa on suur ja rikas ning saaks arvatavasti iseseisvana hakkama. Siin leidub teemante, kulda, naftat, gaasi, sütt, metsa, karusnahaloomi… Edukaks iseseisvaks toimimiseks jääb aga vajaka ühisest piirist teiste riikidega – Jakuutiat ümbritseb kolmest küljest Venemaa, üksnes põhjas on ta avatud Põhja-Jäämerele, mis on aga laevatatav üksnes vähestel suvekuudel ja siis ka väga piiratult.

Mõtisklused katkestab politsei. Meid peatatakse ja päritakse, kas oleme näinud ärakaranud vangi. Kuidas me peaksime seda teadma? Kui olemegi näinud, siis vaevalt ta oleks meile teatanud, et „tere, ma olen vanglast putku pistnud kurjategija”. Toonart uurib, kas ehk saaks näha tagaotsitava fotot. Seda politseinikel käepärast pole. Jutu lõpetuseks manitsetakse meid, et oleksime ettevaatlikud ja ei pakuks ühelegi kahtlasele võõrale küüti.

Lauspilvine taevalaotus ja jätkuv vihmasadu teevad küll vaated hallimaks ning muudavad meeleolu depressiivsemaks, aga sellele vaatamata tuleb tunnistada, et loodus on siin ürgjõuliselt muljet avaldav.

Jõuame Ust-Nerasse (‘Nera jõesuue’). Tegemist on linna tüüpi asulaga, mis rajati 1937. aastal. Hiljem, alates 1940-ndatest asus siin Indigirlag, kus vangid tegelesid ehitustöödega ning kaevandasid kulda. Nüüd on Ust-Nera Oimjakoni ulussi keskus. Tänavanimedest jäävad silma ulitsa Lenina, Kommunistitšeskaja, Sovetskaja, Trudovaja.

Hilisel pärastlõunal teeme jooksutrenni Indigirka (jakuudi k Индигиир) ääres. Jõgi on tavaliselt oktoobrist juuni alguseni jääs, kuid täna voolab see kõrge veetaseme tõttu vahutavalt. Mõnel tänaval ulatub vesi vähemalt poolde säärde (pildil), kohati põlvini. Tundub, et Perunile suunatud palved pole aidanud – ikka sajab, kuigi eilsega võrreldes mitte enam nii rajult. Indigirka on väidetavalt väga kalarikas ning eelkõige siialiste ja lõheliste poolest: siberi rääbis ehk obi heeringas, tšir ehk štšookur, muksun, arktiline omul, tavaline meile tuntud siig ja muidugi suursugune nelma, mis võib harvadel juhtudel kasvada kuni 1,3 meetri pikkuseks ja 50-kiloseks.

Järgnevalt mõned Vikipeediast nopitud värskemad andmed: Sahha Vabariigis elab 964 252 inimest, neist jakuute (evengi k ‘hobuseinimesed’, omanimetus саха, mitmuses сахалар) 49,9%, venelasi 37,8%, ukrainlasi 2,2%, evenke 2,2%, eveene 1,6%, on ka tatarlasi, jukagiire, tšuktše jt. Jakuudi keel kuulub Siberi turgi keelte hulka, seda valdab 93% jakuute, aga ka paljud evengid, eveenid, jukagiirid ja isegi siinsed venelased.

• L 4 aug Ust-Nera – üle Indigirka – Oltšanski kuru (1183 m) – Kjubeme – Agajakan – Jutšjugei – Tomtor. Läbisõit 386 km, 9–19 °C, õhurõhk 890–951 millibaari, pilves, vihm, kõrgus merepinnast 420–1183 m.

Alustame sõitu Kjubeme ja Tomtori suunas, ületades esialgu Indigirka. Isegi trassiäärne asustus on ülihõre, peaaegu olematu, mis siis veel rääkida maanteest eemale jäävatest taigamassiividest. Numbrilised näitajad kinnitavad pilti: Sahha Vabariigi pindala on üle kolme miljoni ruutkilomeetri, mis on võrdne umbes 68 Eestiga, kuid elanike arv on umbes kolmandiku jagu väiksem. Sõidame pool tundi, seejärel tund, ent nägemisulatusse jäävad vaid taiga ja sopkad, sopkad ja taiga, sekka ojad ja jõed – ei jälgegi inimtegevusest. Kauguse mõiste omandab uue tähenduse. Siinkohal meenub 11 aasta tagune Siiditee ekspeditsioon, mil Tiibetis räägiti paikadest, mis asusid kõrgemal kui 5000 meetrit merepinnast, et need on “kõrgel”, alla 4000 või 5000 meetri aga “madalal”. Suhtumiste teatud sarnasust võime märgata ka siin, Siberi südames. Kõik, mille kohta öeldakse “kaugel”, jääb tuhandete kilomeetrite taha, ja kõik, mis on alla 500 kilomeetri, on “lähedal, lausa siinsamas kõrval”.

Ületame 1183-meetrise Oltšanski kuru, mis asub Tšerski mäestiku sopkade vahel ja on üks maalilisemaid paiku seni läbitud Kolõma trassil. Kuru asub 64° 37′ põhjalaiusel ja jääb meie teekonna kõige põhjapoolsemaks punktiks. Põhjapolaarjooneni on siit vaid kiviga visata, mistõttu päevad on ülipikad ja isegi kesköö paiku ei lähe päris pimedaks.
Mõne aja pärast ületame eelmisega umbes sama kõrge (ca 1182 m) Brjungjadinski kuru ja peagi keerame trassilt kõrvale itta suunduvale niinimetatud vanale suveteele. Teeme peatuse Jutšjugei külas, kus elab ligikaudu 300 inimest, enamikus eveenid. Siin tegeldakse põhjapõdrakasvatusega, ehkki üsna tagasihoidlikult. Kunagi oli Indigirka ja Jana (jakuudi k Дьааҥы) piirkond eluasemeks umbes 130 000 põhjapõdrale, tänaseks on neist hiigelkarjadest alles vaid riismed. Näib, et võõrad pole Jutšjugeis teretulnud, saame jutule vaid laste ja kahe naisega. Üks tähelepanek karude kohta. Kuigi oleme oma teekonnal näinud vaid paari karu, on meid peaaegu igas külas hoiatatud karude rohkuse ja nende rünnakute eest. Paiguti esineb ka vastavaid tähiseid. Tänavu olevat karud eriti agressiivsed, kuna ulatuslike metsatulekahjude tõttu on nad sunnitud “kodust” lahkuma. Hoiatajad on peamiselt venelased. Vesteldes aga eveeni lastega, kes on nende loomadega harjunud, jääb kõlama lohutus, et karuott suvel inimest ei ründa, sest marju ja muud toidukraami on küllaga.

SibMong SergeKes need eveenid, endisaegse etnonüümiga lamuudid, õigupoolest on? Tegemist on tunguusi-mandžu rahvaga, keda elas 2010. aasta rahvaloenduse andmetel Sahha Vabariigis veidi üle 15 000. Antropoloogiliselt kuuluvad nad mongoliidse rassi paleosiberi rühma ning on võrreldes evenkidega veidi lühemat kasvu ja pisut heledama nahaga. Tõenäoliselt on eveenid kujunenud aastasadade jooksul jukagiiri ja tunguusi hõimude segunemise tulemusel. Varasemal ajal olid nad rändava eluviisiga põhjapõdrakasvatajad ja kütid, rannikualadel ka kalurid ja mereloomakütid. Alates XX sajandist on eveenid suures osas omaks võtnud paikse eluviisi. Nende keel kuulub tunguusi-mandžu keelte põhjarühma, kuid tänapäeval ei räägi ligikaudu kolmveerand eveene enam emakeelt, vaid on üle läinud vene või jakuudi keelele. Võib-olla kohtume selle rahva esindajatega ka homme Tomtoris, sest seal pidavat elama 125 eveeni, väiksem tõenäosus on neid kohata Jakutskis või Handõgas.

Maasturite tagaossa on kinnitatud kronstein ning selle külge omakorda teine tagavararatas ja 20-liitrine kanister varukütuse jaoks. Pidev rappumine ebatasastel teedel on teinud oma töö − Land Cruiser II kronsteini kinnitusklamber ja üks polt on purunenud ning varuratas ja kütusekanister tahavad vägisi auto küljest ära pudeneda. Püüame leida traadi ja rihmade abil ajutise lahenduse ning järgmisel nädalal mõnes Jakutski remonditöökojas probleemi lahendada. Ka Land Cruser I on saanud oma jao, konarlikud teed on esiklaasi mõradest moodustanud graafilise kunstiteose, otsekui oleks purjus ämblik võrku kudunud. Autod on kaetud paksu porikihiga, tagatuled, numbrimärgid ja logod ei paista enam üldse. Ning millegipärast hakkab mõlema maasturi alarm aeg-ajalt ilma nähtava põhjuseta huilgama. Ehk sai elektroonika jõgede läbimisel liialt märjaks? Aga midagi positiivset ka… Mitmed off-roader’id ütlesid, et sellel teelõigul ei piisa kahest varurehvist auto kohta, nii et ostsime Magadanist veel lisaks sisekumme. Tänaseni pole aga kummalgi autol ükski rehv purunend. Sülitame kolm korda üle vasaku õla!

Hiliseks pärastlõunaks oleme Tomtoris, külas, kus elab umbes 1200 inimest, peamiselt jakuudid ja, nagu öeldud, ka eveenid. Jakuutias on samanimelisi asustatud punkte rohkem, kui ühe käe sõrmedel saaks üles lugeda, seepärast täpsustagem – jutt käib Oimjakoni ulussis Borogonski naslegis asuvast Tomtorist. Jääme siia kaheks päevaks ühe eaka jakuudi naise, Susanna Sergejevna majja. Külalislahke perenaine pakub mitu korda päevas süüa, muu hulgas stroganina’t ehk sügavkülmutatud toore kala lõike ja leiba, joogiks kääritatud märapiima. Need meie seast, kes söövad liha, naudivad põhjapõdrast valmistatud roogasid. Magamamineku eel saame kuuma sauna.

• P 5 aug Tomtor – Oimjakon – Tomtor. Läbisõit 85 km, 9−14 °C, õhurõhk 924−927 mbar, pilves, vihm, kõrgus merepinnast 740−890 m.

Hommikul osaleme jakuutide traditsioonilises algõz’i (võrdle: tõva k алгыш) rituaalis, mille osaks on kummardused, annetused kohalikele jumalustele ja vaimudele, lausumised ja parmupillimäng, kolm sümboolset ringi ümber lõkke, kumõssi joomine, soove täitvate loomakarvade viskamine lõkkesse. Kõik see leiab aset tseremooniaplatsil (pildil all), kus on rohkelt serge’sid − otsapidi maasse kaevatud vaiu või sambaid, mille külge kinnitati varasematel aegadel hobuseid, aga mis on tänaseks muutunud sahhade rahvussümboliks. Rituaali viib läbi naine, kes pole küll päris šamaan, aga on jõudnud poole peale šamaanihierarhia 12 astmest. Rituaali lõppedes saab igaüks värvilise lindi, mis tuleb lähedalasuva sopka otsas püha puu külge siduda ja millega koos saab edastada mõttes oma kõige salajasema soovi.

 SibMong TomtorAlgyz SibMong Algyz

Külastame sopka nõlva sisse kaevatud 110 meetri pikkust koobast. Kuna Tomtor paikneb igikeltsal, siis on ka täna koopa sisemuses temperatuur miinus 10 °C. See on täis lund, härmatist, jääskulptuure. Ja põhitegija on siin muidugi Tšis-khaan (jakuudi k Чисхан – ‘külma valitseja’), kes täidab ühtlasi osaliselt ka jõuluvana rolli.

SibMong OymyakonPäeva teise poole veedame Oimjakoni (jakuudi k Өймөкөөн) külas või kui püüaksime seda hääldada jakuudipäraselt, peaksime ütlema Öimjököön. Siin on raske ringi liikuda, sest hiljutiste suurte vihmasadude tõttu on Indigirka üle kallaste tõusnud. Suurem osa külast on vee all, peatänaval ulatub see peaaegu kapotiservani. Üleeile Ust-Neras nägime, kuidas Indigirka vetevood olid tänavad üle ujutanud, kuid siinne uputus on märksa ulatuslikum. Märjad jäljed majaseintel aga näitavad, et üleujutuse kõrghetk on möödumas (pildil).
Ent miks me Tomtori ja Oimjakoni üldse tulime? Tomtor ja Oimjakon võistlevad nimelt külmapooluse au pärast ja mõlemasse külasse on püstitatud vastav sammas. Tegelikult on aga kogu selles regioonis põhjapoolkera kõige külmemad talved. Kui Antarktika välja jätta, on siin mõõdetud planeedi madalaimad õhutemperatuurid: aastal 1926 arvutas vene geoloog Sergei Obrutšev temperatuuriks 71,2 °C. Seda loetakse mitteametlikuks, hiljem on siin mõõdetud 67,7 °C. Jaanuari keskmine temperatuur on 46,4 °C. Vot nii!

Siinkohal on põhjust meenutada üht Eestimaalt pärit meest. See on Gerhard von Maydell, baltisaksa päritolu parun, kelle kohta on isegi raske leida sobivat tiitlit või ametit. Ta sündis 1835. aastal Tartus, õppis Tallinna Toomkoolis, lõpetas 1861. aastal Tartu Ülikooli ja viibis aastatel 1859–1883 ekspeditsioonidel Amuuri piirkonnas, Jakuutias, Kolõmal. Seejärel tuli Maydell Eestisse tagasi ja temast sai Teenuse mõisa omanik. Temalt pärinevad ilmselt üldse esimesed andmed Jakuutia ilmastiku kohta, samuti rajas ta Verhojanskisse meteoroloogiajaama. Maydelli elu lõpus ja osaliselt postuumselt ilmus Peterburis „Reisen und Forschungen im Jakutskischen Gebiet Ostsibiriens in den Jahren 1861−1871” („Reisid ja uurimistööd Jakutski piirkonnas Ida-Siberis aastatel 1861−1871“). Selles töös esineb ebatäpsusi, kuid Sergei Obrutševi sõnul sisaldas see ainsaid vähegi teaduslikkusele pretendeerivad andmeid Ida-Siberi kohta enne tema enda ekspeditsioone.

SibMong BalaganKuigi ahjusid köetakse siin sügisest kevadeni peaaegu 24/7, ei piisa ikkagi vaid välisest kütmisest. Tuleb kütta ka seestpoolt. Vodka on vene ja Siberi traditsioonilise kultuuri osa ja selle destilleerimise ajalugu on Venemaal üsna pikk. Arvatakse, et viljast hakati viina ajama Moskva kremlis asuvas kloostris XV sajandi esimesel poolel. Ent põhjarahvaste hulgas on selle seestpoolt kütmisega liiale mindud. Seepärast on kehtestatud mitmed piirangud, reeglina müüakse poes alkohoolseid jooke kella kahest kaheksani ja eile külastatud Jutšugei külas ei müüda vägijooke üldse.

Nii Oimjakon kui ka Tomtor näevad üsna rustikaalsed välja. Lisaks vene tüüpi taredele on siin vanemaid traditsioonilisi elamuid, mille seinad on trapetsikujuliselt ülalt kitsenevad – need on niinimetatud balagan’id), mis on valmistatud palkidest, vooderdatud muda ja sõnnikuga ning kaetud laastu- või mättakatusega.

 

• E 6 aug Tomtor – Jutšjugei – Agajakan – Kjubeme – laager Vostotšnaja Handõga jõe ääres. Läbisõit 298 km, 9−17 °C, õhurõhk 864−947 mbar, pilves, kerge vihm, kõrgus merepinnast 525−1275 m.

SibMong MertvoeOzeroTomtorist lahkudes teeme peatuse Mjortvoje (Мёртвое – vene k ‘surnud’) järve ääres (pildil vasakul). GULAGi päevil olid ühes siinses laagris toiduvarud otsakorral ning vange ähvardas näljasurm. Et hoida elus ja töövõimelisena vähemalt osa sunnitöölisi, otsustati сто полсотни ehk 150 n-ö vähem väärtuslikku vangi uputada sellesse väikesesse veesilma. Tomtori elanike hulgas on levinud jutt, et nende tapatalgute järel olevat järvest aastateks kadunud kalad.

Kulgeme mööda asustamata piirkonda. Tee tõuseb pea 1300 meetri kõrgusele üle Suntar-Hajata aheliku, paremal pool paistab sopka kõrgusega 2409 meetrit. Lauge maastik muutub kaljusemaks ja vastavalt sellele kannab ahelik nime Skalistõi. Ei tea küll, kus täpselt kulgeb ajatsooni piir, aga asustamata alal ei oma see ka tähtsust. Igatahes seame kellad Jakutski ajale, tunni jagu tagasi.

Paigaldame laagri (pildil all) trassist veidi eemale Ida-Handõga jõe äärde. Toonart läheb kalale, kuid erinevalt eelmisest korrast talle õnn täna ei naerata.

SibMong HandygaRiverCamp

Varasematel ringreisidel Aasias, Ameerikas ja eriti Aafrikas oleme läbinud piirkondi, kus on lausa meie reisi ajal või vahetult enne seda aset leidnud epideemiad või mida endiselt kimbutavad sääskede edasikantavad viirused. Need haiguste kujul esinevad nuhtlused on malaaria eri vormid, samuti A- ja B-hepatiit, kollapalavik, katk, dengepalavik, marutõbi, Lääne-Niiluse viirus, ebolaviiruse Zaïre’i vorm, lastehalvatus, skistosomiaas, meningiit, koolera, düsenteeria… Seda loetelu võiks jätkata. Oleme ikka püüdnud nakatumise võimalusse suhtuda täie tõsidusega, lasknud end mõne tõve vastu vaktsineerida, katsunud vältida kokkupuuteid haigusekandjate vere või kehavedelikega, kasutanud sääsetõrjevahendeid, pesnud hoolikalt käsi jne. Aga ikkagi on nii mõnelgi korral üks või teine vajanud meditsiinilist abi. Siberis enamikku loetletud haigustest ei esine või on neisse nakatumise tõenäosus ülimalt väike võrreldes näiteks ekvatoriaalse Aafrikaga. Aga liiga julge ei maksa ka siin olla. Puugid kannavad selliseid haigusi nagu entsefaliit ja borrelioos. Ning siinsed sääsed, kihulased ja parmud on väga tüütud, iseäranis õhtutundidel, mistõttu peame aeg-ajalt kandma sääsevõrku, kasutama sääsetõrjevahendeid ning hoidma telgiuksed suletuna.

• T 7 aug laager Vostotšnaja Handõga jõe ääres − Razvilka – Tomporukski kuru – Tjoplõi Kljutš – Handõga – Keskil – üle Aldani jõe – Uolba – Õtõk-Küöl. Läbisõit 350 km, 4−23 °C, õhurõhk 947−995 mbar, kõrgus merepinnast 100−530 m.

Tomporukski (kohalikud nimetavad vahel ka Širokovski) kuru viib üle Sette-Dabani aheliku. Mäeharjad paiknevad siin üsna risti-rästi, põhimõtteliselt ulatub siia suure Verhojanski aheliku lõunaots. Ent varsti jõuame mägede vahelt välja tasandikule.

Tjoplõi Kljutšis (jakuudi k Теплай Ключ, Сылаас Күлүүс, ‘soe allikas’) külastame muuseumi, mille ekspositsioon on pühendatud Kolõma trassi ehitusele. Veelgi põhjalikumad faktid laagrite kohta on kirjas Aleksejevi raamatus “Признаю себя виновным” (“Tunnistan end süüdi”), mis on välja antud Jakuutia Julgeolekukomitee kaasabil. Selles räägitakse 105 laagrist ja üldse on teada 165 Jakuudi laagri asukohta, mis paiknesid teineteisest 10−20 kilomeetriste vahedega. Tee rajamisel kasutati eranditult GULAGi tööjõudu, kes töötas sunnitööliste tingimustel. Mälust ei taha kuidagi kustuda kirjeldus vangide matmisest. Talvel laoti surnud vangide alasti surnukehad lihtsalt üksteise peale hunnikusse, varba külge seoti vineeritükk vangi nimega. Kevadsuve saabudes raiuti laibad üksteise küljest lahti, kaeti killustikuga ning need jäeti ehitatava tee alla. Seetõttu Kolõma trassi nimetamine Kontide teeks on eriti õigustatud.

Käime ka Tjoplõi Kljutši lennujaamas. Täna pole siin midagi erilist, üksnes kõige tavalisem maandumisrada ning selle juurde kuuluv päevinäinud puidust lennujaamahoone. Ent Teise ilmasõja ajal, aastatel 1942−1945 toetas USA Nõukogude Liitu ning suur osa sõjalist abi saabus Alaska ja Siberi kaudu. Fairbanksist startis Krasnojarski suunas umbes 8000 lennukit, mida tuli vahepeal tankida. Tjoplõi Kljutš oli just üks vahepeatusi ja tagavaralennuvälju.

SibMong LenaBirdTeeme peatuse enam kui 6000 elanikuga Handõgas (jakuudi k Хаандыга). 17 aastat tagasi pühiti see sisuliselt maa pealt, sest Aldani jõgi tõusis kaheksa meetrit üle kallaste. Jah, kaheksa(!) meetrit – kõlab uskumatult, ent on tõsi.

Ületame Aldani jõe (pildil). Seda on võimalik teha praamiga mai lõpust oktoobri alguseni. Liigume diagonaalis allavoolu, mistõttu ülesõit võtab aega vaid kolmveerand tundi, kuid vastupidises suunas, ülesvoolu jõeületuseks kulub kaks korda enam aega. Miks ei ole sedavõrd tähtsal trassil silda? Ega see pole nagu silla ehitamine üle Emajõe – Aldan on siin mitu kilomeetrit lai ning arvukad saared on selle jaganud paljudeks harudeks.

Külastame Uolba küla, kuhu on muu hulgas püstitatud ausammas jakuudi legendaarsele šamaanile Foma Tšaškinile. Tema poeg Mihhail Fomitš tegutseb praegugi šamaani ja ravitsejana. Meil ei õnnestu kahjuks temaga kohtuda, sest ta läks just täna naaberkülla haiget patsienti ravitsema. See-eest kuuleme paari tunni jagu lugusid nii isa kui ka poja imetegudest, mõned neist rohkem, teised vähem usutavad. Näiteks üks, väidetavalt tõestisündinud lugu, olevat juhtunud ajal, mil nõukogudeaegsed šamanismivastased repressioonid olid jõudnud laineharjale. Julgeoleku- ja miilitsaorganid leidsid, et Foma Tšaškin tuleb vahistada. Pärast sõnavahetust šamaaniga arvas võimuesindaja, et rahvavaenlane tuleks hoopis kohapeal kahjutuks teha. Võtnud siis püstoli kabuurist välja, hakanud karjuma Foma peale, lubanud vagaseks teha, ja äkitselt avastanud, et sihib omaenda oimukohta. Ehmunud miilitsamees vabastanud Foma ja jooksnud tuhatnelja metsa poole.
Noormees šamaani naabermajast jutustab teisegi loo. Jutustaja vanaemal avastatud kaugelearenenud tuberkuloos, tavapärasest meditsiinist polnud enam abi. Ei jäänudki siis muud üle kui pöörduda Foma poole, kuigi vahelejäämise korral oleksid nii ravija kui ka ravitseja säärase arstimise eest karistada saanud. Foma asetanud patsiendi kõhuli lamama, imenud huultega haiguse välja ja sülitanud selle lõpuks mingisse anumasse. Veel öelnud ta vanaemale, et ärgu söögu too enam kala ja kõik saab korda. Saigi. Heateo eest tuli mõistagi tasuda, aga igaüks võis maksta vastavalt oma võimalusele. Oli siis tasuks tükike võid või kulda, sellel polnud šamaani jaoks tähtsust ja ta ei küsinud mitte kunagi täiendavat tasu. Noormehe ja tema vanaema sõnade kohaselt olnud Foma erakordselt heasoovlik inimene, kellesarnaseid leidub ilmas vähe.
Ja tema poja kohta ka – Mihhail Fomitši klassivend räägib loo kooliajast: tulevane šamaan olnud koolitükkide õppimisel laisavõitu, ent tal olid erilised võimed. Ta muutnud end tunni ajal põrsaks ja jooksnud röhkides koolipinkide vahel ringi. Päriselt polevat see nii olnud, aga ta oli suutnud mõjutada ruumis viibijate meeli nõnda, et kõik nägid reaalset põrsast. Täiuslik hüpnoos!

Sõnaga Siber assotsieeruvad meile esmalt taiga, GULAG, šamanism, igikelts, põhjapõdrad… ent ärgem unustagem mammuteid. Mitmeski jakuudi külas on meile näidatud ja antud katsuda selle iidse hiiglase luid. Kuigi Siberi londilised jäid suuruselt alla Põhja-Ameerikas elanud viie meetri kõrgusele Mammuthus imperator’ile, on nende hambad ja võha tükid sellegipoolest aukartustäratavad. Üldiselt on teada, et mammutid surid välja viimase suure jääaja lõppfaasis, aga Siberi põhjaosas elas neid veel 10 000 kuni 6000 aastat tagasi. Looduslikus sügavkülmikus veedetud aastatuhandete jooksul on hambad ja võhad osaliselt kivistunud-mineraliseerunud ning omandanud imeilusad värvivarjundid, mis mahuvad oma loendamatutes üleminekutoonides valge, kollase, lilla ja sinise vahele. Materjal on küll haruldane ja vandlist kallim, kuid siiski jätkub seda jahinugade käepidemete ja muude rahvakunstiesemete valmistamiseks. Varemalt olevat mammutiluu leidnud kasutamist ka rahvapärases meditsiinis. Ja muidugi elavad edasi mitmed legendid ja uskumused, nii näiteks usuvad jukagiirid, et mammuti eestkoste all olev šamaan on vägevam kõigist teistest.

• K 8 aug Õtõk-Küöl – Kõjõ – Tšõrkjoh – Tšuraptša – Maralaiõ – Nuoragana – Tjungjulju – Nižni Bestjah – üle Leena jõe – Jakutsk. Läbisõit 270 km, 9−26 °C, õhurõhk 986−1002 mbar, kõrgus merepinnast 90−200 m.

Tänane päev kujuneb väga sisutihedaks. Esmalt külastame kahte vabaõhumuuseumi: Õtõk-Küölis (jakuudi k Ытык-Күөл – ‘püha järv) ja Tšõrkjohis (jakuudi k Чөркөөх). Viimast võiks tinglikult nimetada Sahha Rocca al Mareks. Astume sisse arhailistesse puitkirikutesse ning helistame nende kelli, uudistame balagan’e ja nende traditsioonilist sisustust, samuti püstkodasid ja arvukaid serge’sid. Kuuleme laste matmisest puutüvesse ja käime ühes sellises pühaks peetavas matmispaigas. Mulle meenub aastatetagune külaskäik Indoneesias Sulawesi saare lõunaosas elava ülimalt eksootilise toradža rahva juurde, kes matab ka väikelapsi puutüvesse. Toradžade uskumuse kohaselt on puudel hing nagu inimestel ning tüve sisse maetud beebist saab osa puust. Kas jakuutide puumatuse tagapõhjaks on samasugune uskumus? Sellest loodame kuulda järgnevatel päevadel.

SibMong ShamanStatueTeame, et kusagil Kõjõ ja Tšõrkjohi vahelt peaks paari kilomeetrine teerada viima suure šamaaniskulptuuri (pildil) juurde, ent ei suuda kuidagi leida seda õiget teeotsa. Lõpuks satume siiski õigele rajale ja jõuame läbi tahkeks kuivanud porihunnikute kohale. Ma ei kuulu nende eriti sensitiivsete inimeste hulka, kes näevad igapäevaselt aurasid, tajuvad kosmilisi energiaid ning kõnelevad igal võimalusel paranormaalsetest nähtustest. Aga selles maagilises paigas on tunda iseäralikku energeetikat.

Jakuutide šamanism on teema, mis vajaks pikemat lahtikirjutamist, aga teen seda siin praegu vaid mõne lausega. Aeg-ajalt kerkivad esile teatud inimesed, kel on oma tahtest sõltumata üleloomulikud võimed. Šamaaniks (jakuudi k oйуун, naisšamaan – удаҕан) saadakse nii-öelda šamaanihaiguse kaudu, mida vahel põetakse aastaid. Haige nägemustes rebitakse tema keha mõnikord tükkideks ja pannakse siis uuesti kokku. Sahhade ettekujutuse kohaselt on maailm kolmetasandiline: ülemises elavad jumalused, keskmises meie, alumises kurjad vaimud ja haigused, ning oiuun kujutab endast meediumit nende kolme tasandi vahel. Ülailm on külm, väidetavalt on juhtunud, et meedium naaseb taevarännult jääpurikatega kaetuna. Rituaali jooksul leiab aset suhtlemine vaimudemaailmaga, surnute hingedega kontakti loomine, haigete ravimine, unenägude seletamine, tuleviku ennustamine, minevikusündmuste nägemine, ülemiste ja alumiste maailmade külastamine jne. Selleks peab šamaan mõnikord võtma looma  näiteks hundi või linnu kuju.

Nii jakuudid kui ka teised põhjarahvad kasutavad rituaali läbiviimisel transi saavutamiseks punast kärbseseent. Jah, sedasama punase kübara ja valgete täppidega taime, mis on lääne kultuuriruumis kujunenud lausa seene arhetüübiks. Seent kasutavad tavaliselt meessoost šamaanid ja see tekitab neis seisundi, millega kaasneb “kõige teadmine”. Öeldakse, et šamaan ei pruugi kärbseseent tarbida omal soovil, vaid teda sunnib selleks kärbseseene vaim. Seen aitab võimendada šamaanitrummi, tantsu ja laulu mõju. Tekkinud hallutsinatsioonid võivad mõistagi detailides erineda, aga sageli ilmuvad esile antropomorfse kujuga kärbseseenevaimud või -mehikesed, kes vastavad küsimustele, jutustavad või räägivad lauldes, juhivad šamaanil käest kinni hoides ta läbi maailma, tutvustades minevikku ja tulevikku. Info edastatakse šamaanile kas une või hallutsinatsiooni ajal või pärast ärkamist. Kärbseseent kasutavad rahvalaulikud-jutuvestjadki. Söönud enne eepose esitamist paar seent, suudavad nad laulda peaaegu terve öö ning meenutada ka juba ununenud tekste. Seene toime pidavat aitama tõsta veel füüsilist vastupidavust.

Tuleme šamaanide ilmast tagasi. Jätkame liikumist edela suunas kärbseseene abita. Meid hoiatatakse Tšuraptša (jakuudi k Чурапчы – ‘päikesevari’) kandis toimuvate sagedaste röövide eest ja soovitatakse seal mitte peatuda. Järgimegi soovitusi, jõuame õhtu eel Nižni Bestjahis Leena äärde ja ületame praamil jõe. Leena − see on venepärane variant jõe jakuudi- ja evengikeelsest nimest, mis algupäraselt tähendab suurt jõge. Ja ta on tõepoolest suur: pikkus küündib 4400 kilomeetrini ning suurvee ajal ulatub veega täituva lammi laius vahel enam kui viie kilomeetrini, alamjooksul võib voolusäng kohati olla koguni kolm korda laiem.

Lõpuks olemegi jõudnud Sahha Vabariigi pealinna Jakutskisse.

• N 9 aug Jakutsk. Läbisõit 8 km, 13−26 °C, õhurõhk 998−1010 mbar, kerge pilvitus, suhteline õhuniiskus 37−39%, päikesetõus 4.07, loojang 20.43.

SibMong Yakutsk2497 kilomeetri pikkuseks kujunenud teekond Magadanist Jakutskini pole olnud kergete killast. Tekkinud on mõningane unevõlg. Ja veelgi suurem võlg on reisipäeviku sissekannetes, sest telklaagri tingimused pole olnud kirjatöö tegemiseks kuigi sobivad. Ärkan alles hilishommikul ning veedan suure osa päevast arvuti taga, korrastan ja täiendan eelmiste päevade kohta tehtud märkmeid. Seetõttu kujuneb päev sündmustevaeseks.
Päeva teises pooles teeme siiski linnas pikema jalutuskäigu. Hilise pärastlõuna õhutemperatuur +26 °C varjus on üle igasuguste ootuste. Esialgsed muljed Jakutskist on väga positiivsed, vanalinn on taastatud kasakate stiilis palkmajadega (pildil). Pealinna keskele püstitatud sambalt leiame aastaarvu 1632, mis toob meile meelde hoopiski Tartu Ülikooli rajamise. Meeldivalt ajalooline atmosfäär mõjub kontrastina viimase tosina päeva jooksul nähtud töölisasulatele ja kummituslinnadele.

• R 10 aug Jakutsk. Läbisõit 16 km, 12−23 °C, pilves, vihm, äike, õhurõhk 991 mbar, suhteline õhuniiskus 49−64%, päikesetõus 4.09, loojang 20.40.

Külastame mäenõlva sisse rajatud Jääkeltsa kuningriiki. Muide, Jakutsk on suurim linn maailmas, mis on rajatud igikeltsale. Keltsa paksus on siinkandis 200 meetrit ja see on tekkinud umbes 11 000 aastat tagasi. Seoses kliima globaalse soojenemisega on aga hakanud jäätunud kiht sulama. Võib-olla on see pöördumatu protsess. Mõned majad on Pisa torni ja Kivisilla apteegi sarnaselt hakanud viltu vajuma ja vajavad toestamist, aga see on väike mure. Hoopis tõsisem murekoht on see, et keltsa sulamisega Siberi miljonitel ruutkilomeetritel vabaneb miljardeid tonne metaani, mis on süsihappegaasist 20 korda vägevam kasvuhooneefekti põhjustaja. Nii annab igikeltsa sulamine üleilmsele kliimamuutusele enneolematut hoogu juurde. Ja see hoog on sisse saanud peamiselt selle sajandi algusest, siin siiski mõnevõrra vähem, aga Siberi lääneosas eriti märkimisväärselt. Ja veel üks kaasnev probleem… Jakuutias leidis viimane Siberi katku puhang aset aastal 1941. Kolmveerand sajandi eest maeti igikeltsa hulk sellesse surnud põhjapõtru ja inimesi. Hiljem on see haigus meie teadvuses säilinud eelkõige külma sõja ajal loodud biorelvade ja antraksikirjade kaudu. Sulamisega ärkab katkuviirus taas ellu. Viroloogid on hoiatanud, et jääkeltsas on peidus teisigi viiruseid, millele inimese immuunsüsteem ei suuda enam vastu seista, kuna pole sellega juba aastasadu kokku puutunud.

Õhtupooliku veedame Tšotšur Muranis, mis asub Viljui trakti seitsmendal kilomeetril linnakeskmest läänes. Siin valitseb XVII sajandi atmosfäär, oleksime otsekui sattunud aega, mil siia saabusid kasakad. Sööme õhtust kasakate stiilis lodžis, kus pakutakse jakuudi-vene roogasid, näiteks Indigirka salatit (külmutatud kala tükid sibula ja pipraga), stroganina’t (külmutatud toore kala lõigud), seeni ja muid hõrgutisi. Stiilse õhtusöögi juurde kuuluks mõistagi ka vodka, rohkelt vodkat, kuid automatka formaat seab piirid. Seega piirdume jookide osas täna marjajoogi ja kuuma teega. Viimast serveeritakse venepäraselt – kangele zavarkale lisatakse samovarist tulist vett.

• L 11 aug Jakutsk – üle Leena jõe − Nižni Bestjah – Turuuk-Haia kliff – laager Menda jõe ääres. Läbisõit 107 km,  10−15 °C, pilves, vihm, suhteline õhuniiskus 94−96%, õhurõhk 990−995 mbar, kõrgus merepinnast 95−160 m, tuule kiirus 4 m/s, päikesetõus 4.12.

Vastuvoolu praamisõit üle Leena kestab vähemalt kaks korda kauem kolme päeva tagusest jõeületusest. Nižni Bestjahist võtame suuna lõunasse parallelselt Leena parema kaldaga. See on Leena nime kandev föderaalne autotee, mis kulgeb Neverini ning võitis aastal 2006 tiitli The Worst Road in the World ehk maailma halvim tee. 12 aastat tagasi oli olukord võib-olla tõesti sedavõrd hull, kuid praegu paistab tee olevat üsna hea ning kohalike autojuhtide kinnituse kohaselt jätkub enam-vähem sellisena veel sadu kilomeetreid.
Pöörame trassilt kõrvale taigasse. Turuuk-haia kliffil kohtume ühe jakuudi rahvusest algõz’i-meistriga, kes viib läbi isikliku, Tiinale suunatud tseremoonia ja ennustab tulevikku. Ta teatab, et lähiajal saab Tiina olulise pakkumise või võimaluse, millest on võimalik kinni haarata või loobuda. Samuti tutvustab algõz’i-meister šamanistlikke ravimeetodeid, näiteks saame teada, et sapikivide vastu aitab tooreste konnade allaneelamine. Jah, just nii ta ütleb – tooreste! Veidi segaseks jääb, kas selle all mõeldakse termiliselt töötlemata või päris elusaid konni.

Algse kava kohaselt peaksime täna õhtuks jõudma Ulusse, kuid muudame plaani ning sõidame veel 17−18 kilomeetrit mööda metsarada maanteest eemale, kuni jõuame Menda jõe äärde. Otsustame siia ööbima jääda. Jõgi on äärmiselt maaliline, kaljuste kallastega, väikeste koskedega, voolates kohati otsekui kanjonis.

 SibMong Taiga   SibMong BearSign

Läheme Tiinaga metsa seeni korjama. Taevas kattub ühtlaselt tumedate pilvedega ja hakkab sadama. Oleme metsas ringi liikunud vast ehk kolmveerand tundi ja meile hakkab kohale jõudma arusaam, et oleme kaotanud suunataju. Hüüame nii valjult, kui suudame. Ei mingit vastust – vox clamantis in deserto. Ja kui keegi hüüakski vastu, siis ega seda vist ei kuulekski – puude kohin, vihmavaling ja tuhandete sääskede pirin on liiga vali. Loodame, et kui meie puudumist märgatakse, annab keegi vast autosignaali. Ootame, kuulame püüdlikult, liigume kord ühes, kord teises suunas… Ilm pole küll külm, 10 plusskraadi, aga oleme juba läbimärjad. Möödub veerand tundi, pool tundi, hakkab hämarduma. Kujutan mõttes ette järgnevaid öid vihmasajuses taigas, toitumist tooretest seentest ja marjadest. Vaimusilmas näen ka kohtumist karuga. Elava kujutluspildina kerkib mälusopist esile meie kunagise rännukaaslase Leonidi jutustus sellest, kuidas ta eksis Gröönimaal ära ning toitus viis päeva üksnes marjadest ja sääskedest. Teeme Tiinaga järjekordse katse, üritame liikuda sirgjoones, püüdes meelde jätta iseloomulikke kõrgeid puid, et vajadusel tagasi tulla. Me ei tea, kas suund on õige, võib-olla laiub ees sadu kilomeetreid inimtühja taigat (pildil ülal). Siht oli õige ja tegelikult me polnudki laagripaigast kaugemale läinud kui kolmveerand kilomeetrit. Kõik läks hästi. Eksimine oli tingitud vaid meie rumalusest, loodetavasti võtame taiga pakutud hoiatusest õppust.

SibMong BuluusGlacier• P 12 aug laager Menda jõe ääres – Kerdjom – Buluusi liustik – Ulu – Verhnjaja Amga – Tommot – Nižni Kuranah – Verhni Kuranah – Aldan. Läbisõit 450 km, 10−21 °C, õhurõhk 934−994 mbar, vahelduv pilvitus, kerge vihm, kõrgus merepinnast 85−650 m.

Hommikul läheb Toonart kalale ja püüab suure haugi, millest Kaido ja Hannes valmistavad maitsva hommikusöögi.

Ilm on valdavalt pilves, üksnes harvadel hetkedel saame nautida päikesekiiri. Tänase päeva sihtpunktiks on Aldan, läbida tuleb enam kui 400 kilomeetrit. Seega teeme ainult paar lühikest peatust: Buluusi liustikul (pildil) ja Nižni Kuranahi kullakaevanduses. Tee ääres on külade läheduses näha ka paari kalmistut, kuid need on üsna räämas, sest jakuutidele ei meeldi seal käia. Nende uskumuse kohaselt elavad surnuaias pahad vaimud abahõ’d, kellega pole soovitatav kokku puutuda.

Õhtuks jõuame kullapealinna. Aldan (jakuudi k Алдан), mis kandis 1939. aastani nime Nezametnõi (Незаметный – ‘märkamatu’), on sümpaatne linnake. Elanikke on ligi 21 000, peamiselt venelased, ukrainlased, jakuudid ja evengid.

• E 13 aug Aldan – Orotšen Vtoroi – Orotšen Pervõi – Bolšoi Nimnõr – Bolšoi Hatõmi – Tšulman – Nerjungri – Berkakit – Ijengra – Nagornõi – laager Jakuti jõe ääres. Läbisõit 438 km, 8−22 °C, õhurõhk 877−930 mbar, suhteline õhuniiskus 81%, kõrgus merepinnast 820−1225 m.

SibMong AldanChurchAldanis on nii katoliku kui ka vene õigeusu kirik. Külastame neist viimast (vene k Церковь Святых Новомучеников и Исповедников Российских). Esmalt asetame ikoonide ette mõned küünlad. Seejärel pühendab preester meile tunnikese, tutvustab kirikuhoonet, ikonostaasi (pildil) ja õigeusu olukorda Jakuutias. Ta alustab juttu, et „täna, 31. juulil…” Kuidas palun – täna on ju 13. august? Aga kui teeme väikese arvutuse, siis on tõepoolest 31. juuli vana kalendri järgi. Muu hulgas ütleb jumalasulane, et vene õigeusu ning sahhade šamanismi kokkupuutest pole tekkinud sünkretistlikku religiooni. Ristiusu omaks võtnud jakuudid pidavat küll järgima mõningaid šamanistlikke traditsioone, kuid ei teadvustavat neid religioossel tasandil. Juttu tuleb ka Siberi elavast Kristusest – Vissarionist. Soovist mitte külvata liigseid pingeid jätan preestri sellekohased väljaütlemised siin edastamata.

Teeme kõrvalepõike Nahoti kuumaveeallikate juurde, mis asuvad Tšulmanist 23 kilomeetri kaugusel. Sinna viib ühe sõidurea laiune, aga kvaliteetne pinnasetee (pildil). Ootamatuks osutub aga asjaolu, et varasuvine jääminek on silla kaasa viinud. Ettevaatlikult kõnnin läbi jõe, et leida koolmekohal madalamaid kohti autoga vee läbimiseks. Lõpuks jõuame allikateni, mille ümber jooksevad ringi põhjapõdrad, veidi eemal on rustikaalne kabel. Land Cruiser I meeskond naudib suplust pooleteise kilomeetri sügavuselt tulevas termaalses mineraalvees, teised veedavad aega metsaveerel pohli korjates.
Järgmine trassilt kõrvalesõit viib meid umbes 1000 elanikuga Ijengra külasse, mis on nime saanud samanimelise jõe järgi (evengi k ийэ − ‘sarv’, нгра − affiks, mis tähendab kohta). Elanikkond koosneb peamiselt evengidest. Oma emakeelt valdavad vaid vähesed vanema põlvkonna inimesed, suheldakse vene keeles.

Tõuseme Stanovoi mäeahelikule. Pärast kaheksat hakkab juba hämarduma, kuid me pole veel leidnud sobivat laagripaika. Pöörame teelt kõrvale Jakuti jõe äärde. Üks enam-vähem tasane plats tundub sobivat, ent ümbruskond on täis tohutu suuri, hirmutavalt värskeid karujälgi. Otsime muu paiga, kus karujälgi on vähem ja need on väiksemad. Vilunud lõkkemeister Sander süütab lõkke, loobume põhjalikumast toiduvalmistamisest ning piirdume Tactical Foodpacki kiirtoitudega, sest tahame telkidesse pugeda enne, kui kurjakuulutavad tumedad vihma- ja äikesepilved meie kohale jõuavad. Pakitoit – üldiselt ei kõla see kuigi isuäratavalt. Oleme varasemate matkade väliööbimistel proovinud eri firmade toodangut, ent tunnistagem: eestimaised Tactical Foodpacki toidud on maitseomadustelt ühed parimad ning sortimentki on üsna rikkalik, ka taimetoitlastele leidub üht-teist.

• T 14 aug  laager Jakuti jõe ääres − sisenemine Amuuri oblastisse – Tõnda – Solovjovsk – Never − Skovorodino − sisenemine Zabaikalski kraisse – Amazar − laager Taptugarõ küla lähedal. Läbisõit 605 km, 8−24 °C, vahelduv pilvitus, öösel vihm ja äike, õhurõhk 901−951 mbar, kõrgus merepinnast 525−950 m.

Selleks et saaksime jääda Tšitasse kaheks ööks, otsustame täna läbida kahe päeva teekonna − 600 kilomeetrit. Kuna meie hulgas pole ühtegi suitsetajat, puudub vajadus suitsupauside järele, nii et saame läbida pikemaid vahemaid peatusteta. 600-kilomeetrine päevateekond ei tohiks seega osutuda probleemiks. Jätame Jakuutiaga hüvasti. Vaatamata mõningatele ebamugavustele ning raskustele jääb sellest maast ja rahvast väga positiivne mälestus.

Teeme pikema peatuse Tõndas, BAMi “pealinnas”. See tuleb vist lahti kirjutada… Kuna meie ekspeditsioonirühma nooremad liikmed pole sellist kolmetähelist lühendit kuulnudki, siis on küllap ka lugejate hulgas neid, kellele see nõukaajast pärit tähekombinatsioon midagi ei ütle. Tegu on linnaga, mis on Baikali-Amuuri magistraalraudtee olulisim sõlmpunkt. Tõnda on üks Venemaa umbes 400 niinimetatud monolinnast. Linn ja valdav osa selle elanikke olid ja on kas otseselt või kaudselt seotud raudteega. 1986. aastal andsime ansambliga Vitamiin BAMi trassile jäävates asulates kontserte ja käisime ka Tõndas. Sellest ajast on mällu sööbinud loendamatul hulgal ründevalmis sääski ja parmusid, kelle eest nii raudtee-ehitajad kui ka meie kaitsesime end pidevalt kasevihaga vehkides. Täna lendavad ringi vaid üksikud pirisevad tiivulised. Aga ka rahvast on vähemaks jäänud: 1980. aastatel oli Tõndas umbes 70 000 elanikku, nüüdseks on neist järel pool. Kõrghariduse omandamiseks on linnas piiratud võimalused – paljud noored, kes tahavad õppida midagi, mis pole seotud raudteega, siirduvad mujale. Varem oli see nooruse linn, nüüd annavad tooni pensionärid. Ent väidetavalt on viimastel aastatel hakanud BAM paremini funktsioneerima, kaubavedude maht on suurenenud. Ehk hakkavad ka Tõnda asjad taas ülesmäge liikuma.

Sõidame edasi lõuna ja kagu suunas ning jõuamegi lõpuks Siberi traktile R297, mis kannab nime Amuur. See on Siberi kontekstis üks kõige olulisemaid ida-läänesuunalisi maanteid, mis ühendab Tšitad Habarovskiga. 2165 kilomeetri pikkust maanteed hakati rajama aastal 1978, see kuulutati sümboolselt avatuks 2004, aga tegelikku valmimisaega on raske määratleda konkreetse aasta või isegi kümnendiga, sest kohatine ehitus ja rekonstrueerimine jätkub praegugi.

Vesteldes kohalike inimestega saame mitmeid nõuandeid jätkuva teekonna osas. Esiteks, autopaagid soovitatakse täita enne sisenemist Taga-Baikali kraisse, hiljemalt Jerofei Pavlovitši tanklas, kuna edaspidi olevat diislikütus väga halva kvaliteediga. Samuti soovitatakse Zabaikalski krai maapiirkondades jätkata autosõitu täiskiirusel isegi juhul, kui keegi annab märku peatumiseks. Inimesed olevat pahatahtlikud ning liiga sageli esinevat röövimisi. Järgides nõuandeid, tangime Jerofei Pavlovitšis. (Alev on nime saanud järgi, mehe järgi, kelle äärmiselt vastuolulisest tegevusest on ehk rohkem põhjust kirjutada kuue nädala pärast, mil oleme Habarovskis.) Jätkates liikumist, nüüd juba Taga-Baikali krai territoorimil, tundub, et äsjased hoiatused olid liialdatud. Siin on korralikud tanklad, kütuse kvaliteet ei erine millegi poolest Amuuri oblastis müüdavast ning inimesedki tunduvad olevat sõbralikud.

Kohalikega vesteldes saame mitu nõuannet. Esiteks soovitatakse autopaagid täita enne sisenemist Taga-Baikali kraisse, hiljemalt Jerofei Pavlovitši tanklas, sest edaspidi olevat diislikütus väga halva kvaliteediga. Samuti soovitatakse Taga-Baikali krai maapiirkondades jätkata sõitu täiskiirusel isegi juhul, kui keegi annab märku peatumiseks. Inimesed olevat pahatahtlikud ja sageli esinevat röövimisi. Tangimegi Jerofei Pavlovitšis. Asula on nime saanud Jerofei Pavlovitš Habarovi  järgi, kelle äärmiselt vastuolulisest tegevusest on ehk rohkem põhjust kirjutada kuue nädala pärast, mil oleme Habarovskis.
Nagu öeldud, oleme parajasti Jerofei Pavlovitšis. Miks on selle väikelinna nimi just venepärane mingi muu asemel? Enne venelaste vallutusi elasid siin ju Siberi põlisrahvad ja küllap olid neil paikadel kunagi ka omakeelsed nimed. Ent ümbernimetamistel on süvapsühholoogilised põhjused, mõnikord teadlikult kaalutletud ja läbimõeldud, teinekord alateadvusest mõjustatud. Sageli on nimi kinnistunud geograafilisele piirkonnale, veekogule, mäele või külale sajandite jooksul, sellel on sügav seos kohaliku rahva, keele ja traditsioonidega. Nimes sisaldub vägi, nimi on ükskõik mis koha olemuse kõige ilmekam verbaalne väljendus. Nime vägivaldne asendamine on identiteedi röövimine, mis ühtlasi nõrgendab paiga vastupanuvõimet võimalikule vaenlasele. Ja seda mitte üksnes Siberis. Tartu kandis pikka aega nime Jurjev, mis tulenes arvatavasti Jaroslav Targa ristinimest Juri. Kui uus toponüüm kinnistub aegade jooksul inimeste teadvuses, muudab see paratamatult paiga identiteeti. Tartu näite puhul – linn muutus paari pügala võrra rohkem Vene “omaks”. Maailmas võib leida tuhandeid sarnaseid näiteid: Kingissepa, Leningrad, New York, Mount Everest, Ameerika, Colombia, Tasmaania jne.

SibMong Track

Sõidame nüüd juba Taga-Baikali krai territooriumil ja tundub, et kui ka äsjased hoiatused röövlite ja diislikütuse suhtes polnud ehk päris asjatud, on need tugevasti üle dramatiseeritud. Siin on korralikud tanklad, kütuse kvaliteet ei erine millegi poolest Amuuri oblastis müüdavast ning seni kohatud inimesedki tunduvad olevat sõbralikud.
Aeg on otsida ööbimiskoht. Pöörame teelt kõrvale Amazari alevi serva, kuid see ei tundu laagripaigana kuigi meelitav. Ka järgnevate kilomeetrite maanteeäärsed paigad pole kutsuvad, ent aeg jookseb ning lauspimedas laagri ülesseadmine on üpris ebameeldiv. Seepärast jääme laagrisse Taptugarõ küla lähedale mahajäetud karjääri, umbes 400 meetri kaugusele raudteest. Teatavasti on liiklus Trans-Siberi raudteel üliintensiivne, hinnanguliselt möödub rong ühes või teises suunas iga 5−20 minuti järel ja nõnda kogu öö. Seejuures on enamasti tegu pikkade raskete kaubaveorongidega, mis tekitavad kõrvulukustavat müra. Kui peaks meie laagripaika hindama viiepalliskaalal, vääriks see vast hinnet kolm miinus. Ent oleme väsinud ja uinume vaatamata mürinale ja kolinale enne keskööd. Tõsi küll, mõni otsib kotipõhjast välja kõrvatropid.

• K 15 aug laager Taptugarõ lähedal − Bogomjagkovo − Narõn-Talatša − Tšita. Läbisõit 500 km, 15−29 °C, õhurõhk 900−956 mbar, hommikul udu, vahelduv pilvitus, päikeseloojang 20.50, kõrgus merepinnast 480−1000 m.

Ärkame hommikul enne seitset, pakime laagri kokku ja asume teele, et jõuda aegsasti Tšitasse. Maastik me ümber muutub kiiresti, taiga saab läbi, laugeid mäenõlvu katavad lõputud rohumaad. Okaspuid pole enam üldse näha, üksikutes metsatukkades kasvavad kased. Õhutemperatuur aina kerkib ja kerkib, juba näitab termomeeter 29 soojakraadi. Lausa uskumatu!

SibMong KabelTeeme paar peatust. Esiteks Nikolai Imetegija kabeli (pildil) juures ja teiseks Narõn-Talatša külas, kus elavad koos venelased ja evengid. Rustikaalse väljanägemisega majad on pilkupüüdvad.

Jõuamegi Tšitasse, mis on nüüd Taga-Baikali krai administratiivne keskus, aga enne seda oli oblastikeskus, kubermangukeskus ja lühikest aega ka pealinn. Jah, tõepoolest pealinn. Nimelt eksisteeris aastatel 1920−1922 Kaug-Ida Vabariik, de jure iseseisev, de facto Venemaa initsiatiivil loodud puhverriik Venemaa ja Jaapani vahel, mille eesmärk oli vältida järjekordset militaarkonflikti Jaapaniga. Ja Tšita oli tolle pseudoriigi ametlik pealinn.
Mäletan häguselt 1980. aastate Tšitad. Tänane linn jätab hoopis teistsuguse mulje. Silmatorkavalt palju on Hiina turiste ja ärimehi. Hotellis on kirjad kolmes keeles: vene, inglise ja hiina – ainuüksi see fakt kõneleb ilmekalt iseenda eest. Paremate restoranide menüüs võib lehekülgede kaupa leida vene, burjaadi, hiina, mongoli ja jaapani toite.

Alates tänasest hakkab Sander, elukutseline füsioterapeut, meiega läbi viima võimlemistreeninguid. Eelkõige profülaktilisi, et välistada probleeme, mis võivad tekkida pikkade sõidutundide jooksul ühes asendis istumisest.

• N 16 aug Tšita. 15−17 °C, õhurõhk 933−938 mbar, pilves, vihm, suhteline õhuniiskus 77−94%, tuule kiirus 3−4 m/s, päikesetõus 6.10, loojang 20.48, kõrgus merepinnast 650 m.

Pühendame päeva linnaga tutvumisele. Alustame Kaasani Jumalaema Ikooni kirikust, mille Vladimiri-Suzdali stiilis suursugune hoone on püstitatud uue millenniumi esimestel aastatel. Teadaolevalt toodi Kaasani Jumalaema ikoon Venemaale 13. sajandil. Pärast seda, kui tatarlased Kaasani vallutasid, läks ikoon kaduma. 1579. aastal ilmus see aga prohvetlikult unes ühele kümneaastasele tüdrukule − Matronale. Unenäos anti tütarlapsele teada, kuhu pühapilt oli tatarlaste eest peidetud. Ikoon leitigi ühe põlengus hävinud hoone tuha alt. Imelisel kombel oli see endiselt särav ja väga hästi säilinud. Aastal 1612 okupeerisid poolakad pealinna. Moskva ja kogu Venemaa patriarh, vangistuses olev Germogen andis korralduse toimetada pühapilt vastupanujuhtide Minini ja Požarski kätte. Veel samal aastal vabastati Moskva poolakatest ja võidu saavutamises omistati oluline roll Jumalaema eestkostele. Sellest ajast sai Kaasani Jumalaema ikoonist Vene religioossete-rahvuslike tunnete sümbol ning armastatuim Jumalaema kujutis. Selle järgi on maalitud veel loendamatu hulk Jumalaema ikoone, neist kolme võime näha ka siinses kirikus. Aga lisaks: parem külgaltar on pühendatud vagale õigeusulisele vürst Aleksander Nevskile, vasak külgaltar keiserlikele märtritele*, soklikorrusel asub pühale vürst Vladimirile pühendatud ristimiskabel.
Jätkame religioossetel radadel. Läheme tugevas vihmasajus otsima Tatari mošeed, mis on ainus tegutsev Taga-Baikalimaal. Saame läbimärjaks… Mulla on väga sõbralik. Ja kui Tiina jätkab temaga vestlust Koraani-araabia keeles, on mulla poolehoid täielikult võidetud. Ta tutvustab aastatel 1907−1909 ehitatud hoonet, viib meid palveruumidesse, räägib piirkonna muslimitest ja islami taassünnist. Kohal viibib ka üks Jeemeni päritolu hafiz, kes suudab väidetavalt mälu järgi peast retsiteerida kogu püha Koraani. Palun lahkelt, kas ta oleks nõus esitama meile kahte esimest sura’t ehk peatükki „Al-Fatihah” ja „Al-Baqarah”. Ning hetke pärast kõlavadki araabiakeelsed värsid „Bismillahi r-rahmani r-rahim. Al hamdu lillahi rabbi l-’alamin…” (‘Armulise, helde Jumala nimel. Kiitus Jumalale, maailmade Issandale…’). Ta laulab väga stiilselt ja vokaalses mõttes täiuslikult. Silver salvestab kõik videosse. Meile öeldakse, et oleme mošees ka millal iganes tulevikus teretulnud, ja palutakse viia palavaimad tervitused Eestimaa moslemitele.
Järgmiseks sihtkohaks on Peaingel Miikaeli kirik, mis tegutseb tänapäeval Dekabristide kiriku nime all muuseumina. Teemaga tutvumine on meie jaoks äärmiselt aktuaalne, sest juba alates Jakuutiast kulgeme mööda vangistatud dekabristide radu. Muude eksponaatide hulgas jäävad silma koopiamaalid Sergei Grigorjevitš Volkonskist ja tema abikaasast Mariast. Vürst Sergei Grigorjevitš oli kindralmajor, 1812. aasta Isamaasõja kangelane, hilisem dekabrist, Peeter Volkonski vanavanavanavanaisa. Arvatavasti tuleb meil oma reisi lõpu eel veelgi kokkupuuteid Volkonskite suguvõsa puudutavate paikadega, aga sellest kõigest hiljem.

Kolm inimest meie grupist hakkab peaaegu üheaegselt kurtma halva enesetunde üle, peas on justkui midagi korrast ära, ebaloomulikult äkki on tekkinud väsimustunne, pilt hakkab eest minema… Kaheksast kolm − seda on liiga palju, et olla juhus. Loodetavasti pole tegemist mürgitusega või ebameeldiva viirusega, mis võib levida ka teistele.

* Silmas on peetud Romanovite dünastia viimast keisrit Nikolai II ja tema perekonda, kelle Vene Õigeusu kirik aastal 2000 kanoniseeris ja kuulutas märtriks.

• R 17 aug Tšita – Jablonovo – Sohando – Gongota – Mogzon – Haragun – Hušenga – Gõršelun – Hilok. Läbisõit 286 km, 10−20 °C, õhurõhk 894−936 mbar, suhteline õhuniiskus 70−77%, vahelduv pilvitus, tuule kiirus 6 m/s, päikesetõus 6.12, loojang 20.55, kõrgus merepinnast 650−1025 m.

SibMong ChitaStupa

Hommikul tõuseme 946 meetri kõrguse Titovskaja sopka tippu. See on vulkaanilise tekkega mägi, kust avaneb ülev vaade linnale ja millel asub Aleksander Nevski kabel.

Enne Tšitast lahkumist külastame datsan‘i ehk budistlikku klooster-templit, mille nimi kõlab burjaadipäraselt Damba Braibuling. Tiibeti algupäraga sõnaühendit võiks tõlkida mitmeti, aga siin omaksvõetud tähendus on „koht, kust on kogutud Buddha Õpetuse riis”. Õues on kaks stūpa‘t (pildil), kolmas on ehitusjärgus, lisaks mõned palveveskid. Templi sisemus on tavapärane: freskod, thangka-maalid, troon širetee ehk kloostriülema jaoks, kaks kõrgemat istet rituaali läbiviijatele, kaks rida istmeid madalama järgu munkadele ja mungaõpilastele, suur hengereg-trumm, kaks bešhuur-oboed, hulk kollaseid mütse, raamaturiiul kanooniliste pühade tekstide jaoks ning altar. Maalidel on näha nelja ilmakaare kaitsjad, ratas maailma kuue sfääriga, gelugi budismikoolkonna sugupuu, päästja-jumalanna Roheline Tārā, kaastunde-bodhisattva Avalokitešvara. Altari kesksel kohal on Buddha Šakjamuni üsna suur kuju ja otse selle ees Tema Pühaduse XIV dalai-laama Tenzin Gyatso raamitud foto. Kloostriülem viibib hetkel Moskvas, tema asemel võtab meid lahkesti vastu laama Radnadordžo.

Kuigi kavandasime algselt teekonna Tšitast Hilokini mööda Baikali trassi, otsustame siiski suurelt teelt kõrvale keerata ning sõita mööda pinnasekattega teed läbi rustikaalsete külade. Ületame esmalt Jablonovõi aheliku ja edasi kulgeme paralleelselt Hiloki jõega. Täna küll ei saja, aga on näha jälgi hiljutistest suurtest sadudest. Kõikjal on vesi, isegi 1000 meetri kõrgusel, justkui sõidaksime läbi raba. Vesi ei mahu voolama Hiloki jõesängis, madalamad kaldaäärsed kohad on üle ujutatud. Läbitud külade nimed Sohondo, Gongota, Haragun, Hušenga ja Gõršelun on sama autentsed ja eksootilised nagu nende väljanägeminegi. Koduloomadest ei paista puudust olevat, sageli peame peatuma või teepeenrale tõmbuma, et lehmadele teed anda.

SibMong AdvertisementTahaksin siin teha ühe tähelepaneku. Aastakümneid on räägitud Siberi ja Kaug-ida venelaste, samuti Venemaa põhjarahvaste ohjeldamatust viinajoomisest. Mu varasemad Siberi kogemused on kinnitanud neid jutte. Nüüd oleme aga meeldivalt üllatunud, et reisil veedetud kolme nädala jooksul oleme kohanud vaid üksikuid, näppudel loendatavaid purupurjus napsuvendi. Kas turumajanduslikus keskkonnas on inimestel lõpuks tekkinud positiivsemad sihid silme ette või on tõusnud teadlikkus tervislikest eluviisidest või napib rublasid kangema kraami jaoks?

• L 18 aug Hilok – Žiphegen – Petrovsk-Zabaikalski – sisenemine Burjaadi Vabariiki – Novoiljinsk – Zaigrajevo – Onohoi – Ulan-Ude – Ivolginsk − Ivolga datsan. Läbisõit 348 km, 14−29 °C, õhurõhk 910−946 mbar, valdavalt pilvitu, kõrgus merepinnast 550−805 m.

Kõik on üleeilse õhtu tervisehäiretest toibunud, pea ei valuta enam kellelgi. Me ei tea, millega oli tegemist.

Ka täna ei vali me edasisõiduks Baikali trassi, vaid väiksemad külavaheteed. Tunde autoistmel loksudes jääb aega tagasivaateks. Vahetevahel on sedasi, et sündmuse või situatsiooni sees olles haarab kogu tähelepanu väline kirevus ja ümbritsev sigin-sagin. Sügavamate tasandite tunnetamiseks vajame eemalolekut ja mingitki ajalist distantsi, et emotsioonid jõuaksid settida. Olen mõtetes endiselt Tšitas… Kaasani Jumalaema Ikooni kirik oli suur ja uhke, Tatari mošees võeti meid ülima sõbralikkusega vastu, rõõm oli näha budistliku templi laienemist. Ja ometi ei pannud ükski neist kolmest pühakojast helisema mu sügavamaid religioosseid hingekeeli. Ei tekkinud tunnet, mida olen sõltumata pühapaiga konfessionaalsest kuuluvusest kogenud Varanasi Gangese-äärsetes hindu templites, Nutumüüri ääres, hiies, maailmasambaks peetava Kailaši nõlvadel, Süüria, Etioopia, Bütsantsi ja Armeenia sajanditevanustes kirikutes, Mediina ja Meka pühades paikades, Jeruusalemma Püha Haua kirikus, Tiibeti, Bhutani ja Ladakhi kloostrites. Ei tahaks laskuda parateaduste valdkonda, ent vägisi kipub pähe mõte: selleks et palvete, lausumiste, mantrate ja psalmidega hakkaksid kaasa laulma ka altar, pühakoja sisemus ja hoone tervikuna; selleks et jumalate poole pöördumine ja pühamu materiaalne kest sulanduksid ühtseks harmooniliseks tervikuks, peavad needsamad palved kõlama pühakoja müüride vahel sadu aastaid. Tšita budatempel pühitseti sisse aastal 2010, Jumalaema Ikooni kirik valmis 2004, vahepeal linnuvabrikuna kasutusel olnud Tatari mošee hoone tagastati moslemitele 1992. aastal – tahaksin neid pühakodasid taas külastada 500 või 1000 aasta pärast.

Siseneme Burjaadi Vabariiki ja keerame kellad veel tund aega tagasi, Irkutski ajale GMT/UTC +8. Siin-seal köidavad pilku üksikud stūpa‘d ja väikesed templid. Pealinnast Ulan-Udest sõidame pikemaid peatusi tegemata läbi. Autoaknast jäävad silma mõned uuenduskuuri läbinud kirikud ja arhailised rohkete kaunistustega puumajad. Linna keskväljakul on võimatu mitte märgata 7,7 meetri kõrgust 42 tonni kaaluvat Lenini pead (pildil). Bolševike juhi apoteoosi lõppu esialgu veel ei paista.

Lõpuks jõuame tänaseks kavandatud sihtkohta Ivolga kloostrisse (burjaadi k Эбилгын дасан). Teen vahepeal lühikese sissevaate ajalukku.

SibMong VillageBaikali järvest ida pool, ida-burjaatide hulgas, on budism olnud valitsevaks religiooniks juba sajandeid. Budausk muudeti Taga-Baikalimaal seaduslikuks Vene imperaatori Jelizaveta Petrovna valitsusaja esimesel aastal. See on isegi mõnevõrra üllatav, sest Jelizaveta Petrovna on ju tuntud eelkõige oma gallomaania, luksusearmastuse, õukonnapidude ja lõbujanu poolest. Samas oli tegemist väga religioosse valitsejannaga, kes tegi korduvalt palverännakuid õigeusu kloostritesse ja muudesse pühapaikadesse. Tema suhtumine teistesse religioonidesse ja konfessioonidesse oli aga pigem negatiivne. Jelizaveta valitsusajal tehti elu kibedaks vanausulistel. Üsna tema valitsusaja algul sunniti oma kodust lahkuma juudid, kes ei nõustunud omaks võtma vene õigeusku. Keisrinna ukaasi tulemusena lammutati Kaasani kubermangu 536 mošeest 418, mis olevat olnud rajatud ebaseaduslikult. Ja ometi, nagu öeldud, 1741. aasta ukaasiga legaliseeriti riigis budausk. Välismaalt saabuvad laamad vabastati isegi maksudest, kui nad andsid Vene impeeriumile truudusevande. Soosiv suhtumine budamunkadesse jätkus ka pärast Jelizaveta valitsusaega, tänutäheks kuulutasid burjaadi laamad Katariina Suure Valge Tārā (burjaadi k Сагаан Дара Эхэ) inkarnatsiooniks. Ja see kehastumine Tārāna pärandus hilisematele imperaatoritele kuni Nikolai II-ni välja. Jah, tekkis pisut veider olukord: naissoost bodhisattva inkarneerumine Katariinaks tundub olevat igati mõistuspärane, aga Tārā kehastumine meessoost imperaatoriks? Miks ka mitte! Läheme ajas edasi. 2009. aastal külastas president Dmitri Medvedjev Ivolga kloostrit ja ta olevat kuulutatud tänapäeva Venemaa valitsejana samuti Valge Tārā kehastuseks. Muide, neli aastat hiljem käis Ivolgas ka Putin, teda millegipärast jumalanna inkarnatsiooniks ei kuulutatud.
Aastaks 1917 oli Burjaatias vähemalt 37 budakloostrit umbes 15 000 mungaga. Nõukogude ajal rünnati budiste kahe lainena. Alates 1930. aastatest, mil Stalin oli võimul, algas kampaania eesmärgiga välja juurida religioon Nõukogude Liidus aastaks 1937. Enamik pühakodasid ning kloostreid suleti ja mungad saadeti GULAGi laagritesse. Kuni aastani 1934 tapeti, pandi vangi või saadeti sunnitöölaagritesse üle 1000 laama, aastatel 1937−1938 lasti maha 600 munka, 400 pandi kohalikesse vanglatesse, 1000 viidi sunnitöölaagritesse. Neid arve ei tasu võtta täpsena, kuid suurusjärgud näivad igatahes usutavana. Aastal 1938 suri Ulan-Ude vanglas ka legendaarne burjaadi laama, õpetlane ja diplomaat Agvan Lobsan Doržiev, kes saatis uskumatult palju korda Venemaa, Mongoolia ja Tiibeti suhete arendamisel. Vähemal määral kestis budamunkade tagakiusamine veel aastakümneid.

• P 19 aug Ivolga datsan. Läbisõit 37 km, 16−18 °C, õhurõhk 944−947 mbar, pilves, kõrgus merepinnast 565 m.

SibMong ItigelovTemple1944. aastal kogus grupp burjaadi munki 16 auväärses eas laama allkirja ja sõitis Moskvasse Stalini juurde palvega rajada Burjaatiasse uus budistlik tempel. Imelisel kombel saadi Jossif Vissarionovitšilt nõusolek ja järgmisel aastal pandi Ivolgale alus. Legendi järgi olevat templi sobiva koha kätte näidanud valge hobune, kes tuli enesekindlal sammul sellesse paika. 1945. aasta detsembris viidi siin läbi esimene hural ehk templiteenistus ja juba paar kuud hiljem tähistati Tiibeti aastavahetust kooskõlas budistlike traditsioonidega. Aastal 1951 eraldasid võimud ametlikult maa kloostrikompleksi rajamise tarbeks. Nüüdseks on selle territooriumil hulk templeid, budistlik ülikool Taši Tšoinhorling, stūpa‘d (pildil), palveveskid, pandido-hambo-laama residents, munkade eluasemed, bodhi-puu, budistliku kunsti muuseum, raamatukogu, budistliku rituaalatribuutika kioskid.

1991. aastal avatud kloostriülikoolis õpib umbes 100 õpilast-huvarak’i, kel on võimalus valida nelja osakonna vahel: filosoofia, tantra, ikonograafia ja meditsiin. Kloostriõuel on hulk stūpa‘sid (burjaadi k субарга), mis on pühendatud Ravi-Buddhale (burjaadi k Отошо), Buddha Šakjamunile ja muudele olulistele jumalustele, samuti Agvan Doržijevile. Viimatinimetatut kutsuvad kohalikud ka Kālacakra ehk Shambhala stūpa‘ks.

Mu varasemad külaskäigud Ivolgasse jäävad kaugetesse 1980. aastatesse. Kui õigesti mäletan, oli siin vaid paar-kolm templit, aga tänaseks on kloostri territooriumile kerkinud hulk uusi pühakodasid. Püüan need üles lugeda: Tsogcheni tempel (burjaadi k Согшин дуган, burjaadi kloostrite kontekstis tähedab see peatemplit, pildil), filosoofia õppeosakonna tempel (Чойра дуган), tantristlik tempel (Жуд дуган), Tuleviku-Buddha Maitreya tempel (Майдарин сүмэ), Buddha Amitābha paradiisi tempel (Дэважин сүмэ), Õpetuse kaitsjate tempel (Сахюусан сүмэ), kaastunde-bodhisattva Avalokiteśvara tempel (Маанин дуган), Rohelise Tārā tempel (Ногоон Дара Эхын сүмэ) ja Buddha Mahāvairocana tempel (Гунрик дуган). Jah, võõrapäraste nimede ja nimetuste rohkus ning kohatine kirillitsa kasutamine muudavad lugemise ebamugavaks, aga paraku on eestimaine budism ja budoloogia sedavõrd noored, et paljudel jumalustel ja templitel puuduvad eestikeelsed juurdunud üheselt mõistetavad tõlkevasted, mistap püüdke see ebamugavus välja kannatada.

Klooster muutus mõni aasta tagasi palverännakute sihtpunktiks. XII pandido-hambo-laama Daši Doržo Itigelov (burjaadi k Этигэлэй Дашадоржо) istus 1927. aastal lootose poosi, sisenes sügava meditatsiooni seisundisse ja lahkus elust. Nii vähemalt näis. Enne seda olevat ta palunud oma õpilasi, et need korraldaksid millalgi hiljem tema keha väljakaevamise hauast, samuti olevat laama lubanud naasta sellesse ilma elusana. 30 aastat hiljem kaevatigi keha välja ja see oli imeliselt säilinud, nagu oleks laama surnud eile. Eksperdid tõdesid, et nahk, küüned ja juuksed on säilinud suurepäraselt, lihaskude oli pehme. XII pandido-hambo-laama Itigelovi keha kuulutati reliikviaks. 2002. aastal toodi tema surnukeha Ivolgasse, aasta hiljem võeti vastu otsus ehitada reliikvia säilitamiseks pühamu. Eeskujuna järgiti templit, mille XX sajandi algul projekteeris hambo-laama Itigelov ise. Reliikviat käiakse austamas lähedalt ja kaugelt, palveränduritest puudust pole.

Päev kujuneb väga sisutihedaks, blogimiseks jääb piiratud aeg. Alustuseks kümbleme radoonirikkas tervistavas pühas allikas ja osaleme hommikuses Dharma-kaitsjate rituaalis, pärast seda saame osa liturgiast kloostri peatemplis. Pärastlõunal külastame peaaegu kõiki eespool nimetatud templeid. Filmida ja salvestada tohime vaid kloostriõues, kaamera ja mikrofoniga templisse sisenemine on rangelt keelatud. Saatsin küll kloostrilülemale SMSiga palve, et küsida selleks luba, aga mingit vastust pole veel tulnud.

Õhtul teeme isekeskis metta bhavana meditatsiooni, millest võtavad osa needki reisigrupiliikmed, kes pole budistid. On mõnevõrra üllatav, ent samas meeldiv, et reisikaaslased teevad ettepaneku korrata seda sõbralikkuse ja heasoovlikkuse arendamise meditatsiooni edaspidigi. Tegelikult on mul seoses metta bhavana’ga oma salajane tagamõte. Nimelt on juba alates Jakuutiast tekkinud grupiliikmete vahel pinged, isegi hõõrumised. Ma ei hakka siin nimesid välja tooma, aga näib, et tegemist on kahe polaarsusega ja kummagi äärmuse kehastuseks on kompromissitud inimesed. Ülejäänud on asetunud kusagile vahepeale, kaldudes kord ühele või teisele poole. Nõnda on hakanud välja kujunema olukord, et raske on leida laagriplatsi, ööbimispaika, hommikuse väljasõidu kellaaega ja otsustada muu igapäevaeluga seonduva üle nii, et see oleks kõigile ühtviisi meelepärane. Olen kuidagi sattunud poolametliku grupijuhi rolli, kuid pole suutnud asjale lahendust leida. Olen kuulnud, et teisteski matkaseltskondades tekib aeg-ajalt sarnaseid vastuolusid, ent see teadmine ei paku erilist lohutust. Kas sõbralikkust ja heasoovlikkust arendav budistlik mõtlus võib sedasorti pingeid leevendada, eks seda näitavad järgnevad nädalad.

• E 20 aug Ivolga datsan – Ivolginsk – Ulan-Ude – Verhnjaja Berezovka – Ulan-Ude. Läbisõit 60 km, 15−25 °C, õhurõhk 948−955 mbar, suhteline õhuniiskus 36−65%, tuule kiirus 3−5 m/s, kõrgus merepinnast 565−600 m, päikeseloojang 20.03.

Maailma suured uudisteagentuurid edastavad pommuudise – Mao Zedong ja Stalin on hauast üles kaevatud ning kolmanda aastatuhande meditsiini ja molekulaarbioloogia saavutuste tulemusena on mõlemad diktaatorid ellu äratatud. Hiina ja Vene teadlaste ühised jõupingutused on lõpuks vilja kandnud. On see Rohke Debelaki libauudis? Ei, sellest räägivad CNN, BBC, Reuters, Deutsche Welle, Al Jazeera, ainult TASS on millegipärast vait kui sukk. New York Timesi esikaant ehivad skandaalsete päevakangelaste värsked fotod. Esimees Mao näeb välja nagu päris. Ka suur juht ja õpetaja, rahvaste isa on täiesti äratuntav, uhked jõulised vuntsid nagu muiste, vaid nägu näib olevat veidi pundunud, võib-olla tingituna Kindzmarauli liigsest tarbimisest ajutises teispoolsuses. Varasemast meenub Jumala Poja imeline ülestõusmine, nüüd siis ka nemad… Homme kohtuvad elluärganud Ulaanbaataris, et täpsustada Sino-Russo maailmariigi rajamise detaile. Kas mu silmad tõesti näevad veel seda riiklikku megamonstrumit? Huvitav, kumb neist kahest kangest saab tsaariks? Mis saab ametlikuks riigikeeleks? Kas gloobusele kantakse loodav impeerium punase või kollasena? Mis saab Eestist? /…/ No mida paganat?!?!?
Hõõrun veel kord silmi ja tõmban kopsud õhku täis. Oeh, tundub, et see oli kõigest uni. Jah, unenägude tekkemehhanismid on tõepoolest eriskummalised. Küllap keerasid uinunud teadvus ja ärkvel alateadvus kokku rosolje, mille koostisosadeks olid eilsed vestlused hambo-laama Itigelovi keha väljakaevamisest ja munkade käimisest Stalini juures, samuti kuuldused peagi algavatest Vene-Hiina-Mongoolia sõjalistest ühisõppustest ning hiljuti loetud satiiriline romaan Hitleri elluärkamisest (Timur Vermes „Ta on tagasi”).

Jätame kloostriga hüvasti ja asume teele Ulan-Ude (burjaadi k Улаан Үдэ) poole. Äkitselt heliseb telefon ja ekraanile ilmub kiri „Ajur-laama” – kloostriülem teatab, et on valmis meiega mõne tunni pärast kohtuma ja annab filmimiseks loa. Täname viisakalt, aga kahjuks ei saa me tema lahket pakkumist vastu võtta, sest oleme Ivolgast juba lahkunud.

Pealinnas kohtume äärmiselt huvitava mehega, emtši-laama Tšimit-Dorži Dugaroviga. Emtši-laamad on ravitsejad-tervendajad, kelle ravimeetodid põhinevad Tiibeti meditsiinil. 76-aastane Tšimit-Dorži on burjaadi ravitsejate hulgas väga austatud ja nõutud. Sissejuhatuseks vestleme tunnikese mittemeditsiinilistel teemadel: Vene tsaaridest, dalai-laamadest, budismist… Tema elu on olnud põnev, akadeemilise budistliku hariduse omandas ta Mongoolias Gandantegtšenlini kloostris, hiljem oli ta Ivolga širetee ehk kloostriülem. Muu hulgas selgub, et ta oli tuttav eespool mainitud legendaarse Agvan Doržieviga, mehega, kes lõi kontaktid Venemaa ja Tiibeti vahel, tsaar Nikolai II ja Tema Pühaduse XIII dalai-laama vahel. Samuti polnud Tšimit-Dorži jaoks tundmatu Eestimaalt pärit budamunk Ashin Ananda, kodanikunimega Friedrich Voldemar Lustig, kellega ta oli kohtunud Birmas. Temaga rääkides sirvime otsekui elavat ajalooraamatut.
SibMong BerezovkaJärgnev tund on pühendatud tervise ja haiguste teemadele. Toonart, Silver ja Tiina saavad emtši-laamalt kasulikke nõuandeid.

Pärastlõunal teeme pikema jalutuskäigu Verhnjaja Berezovka külas asuvas etnograafiamuuseumis. See Venemaa suurim vabaõhumuuseum laiub 37 hektaril. Siin on leide hunnide ajast ja rikkalik Siberi rahvaste puitarhitektuuri kollektsioon (pildil). Esindatud on evengid, Ees-Baikali burjaadid, Taga-Baikalimaa burjaadid, kasakad, staroverid, vana Verhneudinsk. Samuti on siin väike loomaaed, kus elavad hundid, karud, hirved, põdrad, hobused, sead, ilvesed, rebased, jänesed jne. Ei puudu ka amuuri tiiger (lad k Panthera tigris altaica), maailma suurim kaslane. Nende arvukus on otseses seoses metsa raiumisega: mida vähem on metsa, seda vähem on metssigu; mida vähem on metssigu, seda vähem on tiigreid.

• T 21 aug Ulan-Ude – Sotnikovo − Ošurkovo – Iljinka – Troitskoje – Tarakanovka − Selenginsk – Kamensk – Babuškin – Tanhoi – Võdrino – sisenemine Irkutski oblastisse – Baikalsk − Utulik − laager Baikali ääres. Läbisõit 328 km, 13−24 °C, õhurõhk 936−956 mbar, kerge pilvitus, kõrgus merepinnast 456−750 m, päikesetõus 5.43.

SibMong UlanUdeWindowsTäna on 21. august, daatum, mil vanad slaavlased tähistasid iga-aastast Stribogi päeva. Stribog (vana-vene k Стрибогъ) on ida-slaavi mütoloogias tuulejumal, kes elab pärimuse kohaselt Okijan-mere Bujani saarel, tekitab iga päev 77 tuult ning puhub need laiali kõikidesse ilmakaartesse. Slaavlastel oli kombeks annetada sel päeval tangu, viljateri, jahu, putru, leiba – toitu sümboolselt laiali pildudes paluti heaks viljasaagiks soodsaid tuuli. Tuuled, eriti keeristormid ja tornaadod, on salapärased ja hirmutavad. Slaavlased needsid keeristorme, kutsudes seejuures appi Peruni, tornaadodesse visati nuge ja kive ning peksti neid kaigastega. Õhuliikumiste valitsejana võib Stribog esile kutsuda või lõpetada tormi või ükskõik mis muu tuulega seotud ilmastikunähtuse. Kõiksuse tasandil eksisteerib Stribog kui kosmiline tuul, jumalik hingamine. Pole kuulnud, kas tänapäeval venelased Stribogi päeva tähistavad, ent täna – justament õigel augustikuu päeval – on jumalus igatahes sõiduvees, ilm on väga tuuline. Vihisevad õhuvood segavad isegi helisalvestust.

Ärkame hommikul vara, et jõuda enne kella üheksat 70 kilomeetri kaugusel asuvasse Püha Kolmainu Selenge mungakloostrisse (vene k Свято-Троицкий Селенгинский мужской монастырь). Külastame liturgiat, milles äratab tähelepanu erakordselt kaunis ja kristalse kõlaga naishääl. Peale meie on tulnud jumalateenistusest osa saama vaid üksainus kohalik varajasse keskikka jõudnud intelligentse väljanägemisega naisterahvas. Ühe maja seina kloostri territooriumil katab bänner, millel on suurte tähtedega kiri „Прости нас, Государь…” (‘Andesta meile, Valitseja…’) See konkreetne andekspalumine on seotud viie aasta taguse Romanovite dünastia 400. sünnipäevaga, kuid praegu, aastal 2018, oleks kohane rääkida sajanditagustest sündmustest. Teame ajaloost, mida saadeti korda Nikolai II, tsaaripere ja nende teenijatega Jekaterinburgis aastal 1918. Vene Õigeusu Kirik on kanoniseerinud viimase keisri kui märtri, sestap pole säärase bänneri eksponeerimine siinses Püha Kolmainu kloostris üldse üllatuslik. „Andesta meile…“ võiks olla ühtlasi andekspalumine Lenini, Sverdlovi ja Jurovski nimel. Aga on omamoodi kurbnaljakas, et just seesama Jekaterinburg kandis ligi seitse aastakümmet Sverdlovi nime. Oeh. Avatud kirikuuksest kostab vaevukuuldavalt kristalne sopran ja me istume lummavate psalmihelide saatel taas autodesse.

Keerame trassilt sisse Võdrinosse ja Baikalskisse. Võdrino on töölisasula, kus asus parandusliku töö koloonia IK-4, mis andis tööjõudu metsatööde jaoks. Olgu teada, et selles vanglas suri aastal 1974 mõnegi eestlase budismiõpetaja laama Bidija Dandaron. Veel 2012. aastal elas siin umbes 1000 vangi, ent kolm aastat tagasi vangla suleti. Sellega seoses ilmusid meedias kriitilised artiklid, et töö kaotas 250 inimest ja see oli külale surm. Omamoodi surm tabas viis aastat tagasi ka järgmist väikelinna Baikalskit, kus suleti tselluloosi- ja paberikombinaat.

Õhtu eel jõuame järve äärde. Ida-Aafrika riftiorus nägime pikki kitsaid sügavaid järvi, näiteks Tanganjikat ja Njassat, Lõuna-Siberis on teatud mõttes samasugune Baikal. Entsüklopeediline info on jägmine: 80 kilomeetrit lai, 636 kilomeetrit pikk, suurim sügavus veidi üle 1600 meetri, sisse voolab 1123 jõge ja oja, välja voolab vaid üks – Angara (burjaadi k Ангар мүрэн). Väidetavalt on Baikalis hoiul viiendik kogu maailma jäätumata mageveevarudest. Järvest läänes asub Euraasia laam, idas Amuuri laam, mistõttu piirkond on seismiliselt aktiivne ja tugevate maavärinate tõenäosus on väga suur. Vältimaks katastroofe, ehitatakse siinsed majad madalad ja võimalikult maavärinakindlad.
Hetkel pole vesi kuigi soe, hinnanguliselt vast ehk 13 °C, aga viie- või kümneminutilise supluse võtame siiski ette. Lõpuks oleme ju Antarktikas ka 0,8-kraadises jäises vees ujumisega hakkama saanud. Heidame üle järvevee pilgu kaugusesse ja meil puhkeb tuline vaidlus Toonartiga. Tema leiab, et tegemist on pilvedega, mina olen aga kindlalt veendunud, et Baikali siinses kitsas lõunatipus on nägemisulatuses juba vastaskallas. Võta sa kinni, kellel õigus on.

Kaldal näeme surnud hüljest, siinset liiki nimetatakse Phoca sibirica. Hülged on ju üldiselt mereloomad – kuidas nad Baikalisse sattusid, pole päriselt selge. Üks hüpoteesidest on see, et ajal, mil Siberi jõed oli veerikkamad, tulid hülged siia Põhja-Jäämerest Jenisseid ja Angarad mööda ülesvoolu.
Toonart katkestab meie zoloogiaarutlused ja teatab, et Land Cruiser I elektrisüsteemis on tekkinud mingi rike, arvatavasti lühis 12/230 V inverteris. Pingemuundur ja lällar on lakanud töötamast. Hannese ja Silveri abiga saame raadioside tööle, inverterit kahjuks mitte.

• K 22 aug laager Baikali ääres – Sljudjanka – Kultuk − Bõstroje − Tibelti − Zun-Morino − Hurai-Hobok − Aršan. Läbisõit 136 km, 15−29 °C, õhurõhk 907−977 mbar, öösel udu, päeval pilvitu, kõrgus merepinnast 456−1005 m.

Sljudjanka linna ja Kultuki vahel keerame teelt kõrvale ja võtame ette jalutuskäigu Šamanski neemele (burjaadi k Айха-Шулун – ‘hirmus kivi’), mida burjaadid austavad kui pühapaika. Neem on asustatud juba alates neoliitikumist, leitud on tollest ajast pärit koopamaalinguid. Teadaolevalt elas ühes kaljukoopas naisšamaan, kes ka suri sealsamas. Pärimuse järgi olevat tema surma järel tõusnud Baikali veetase. Hiljem on Šamanski neem eksisteerinud kui rituaalide ja ohverdamistseremooniate läbiviimise koht.

SibMong Sayan

Asume teele Aršani poole. Saanud sõita vähem kui tunni, näeme, et teepeenrale on paigutatud turuletid, kus pakutakse midagi müügiks. Omamoodi turg või ei – pigemini on see apteek. Saadaval on sajad purgikesed, pudelikesed, pakikesed, kõik retseptivabalt. Vaatame lähemalt: mitmesugused ravimtaimed ja -teed, mägra- ja karurasv, kuldjuur, seedritõmmis, männiokkaõli… Ühelt vanemapoolselt halli habemega burjaadilt saame siinsamas kiire tasuta farmaatsiakursuse. Vanataat selgitab, et kraam on naturaalne, väga puhas ja kahjulike kõrvaltoimeteta, aastakümnete ja -sadade jooksul läbiproovitud. Männiokkaõli aitab külmetushaiguste ja mürgistuste puhul, aga männikäbidest valmistatud leotis aitab ära hoida insulti. Kopranõret kogutakse isaslooma peenise juurest ja see sisaldab kümneid kasulikke toimeaineid, mis leevendavad eesnäärmepõletikku, võimendavad meeste sugutungi, aitavad kõrvaldada vistrikke ja mädapaiseid. Kuldjuuretinktuuri tuleb manustada paarkümmend tilka ja see annab energiat nii kehale kui ka vaimule, kergitab seksuaalset võimekust ja aitab madala vererõhu vastu. Punase kärbseseene ravivast toimest ei hakka taigaproviisor kõnelema, lugegu me ise pudeli sildilt – ütleb vaid, et see maksab 400 rubla. Kirjas on, et kärbseseenetõmmist võib tarvitada nägemise halvenemise vastu, radikuliidi, diabeedi ja vähi raviks ning manustada tuleb seda kolm korda päevas teelusikatäis korraga. Tänutäheks põhjalike selgituste eest ostame paar väikest pudelit looduslikku aroomiõli. Kuigi pole mingit alust kahtlustada vanataadi arstimistarkuste paikapidavust ning ma usun, et olen tema sõnad siin enam-vähem adekvaatselt kirja pannud, ei tahaks kirjeldatud vahendite ja meetoditega vastutust ravi tulemuste eest enda peale võtta.

Nelja-viie paiku jõuamegi Aršani (burjaadi k Аршан – ‘allikas’), mis asub Sajaanides Tunka ehk venepäraselt Tunkinski aheliku (pildil ülal) jalamil. Siinsed mäed püsivad mul meeles ühe seiga tõttu aastakümneid tagasi. Olime parajasti siin koos hea kolleegi, meile kõigile teada muusikuga. Ma ei tea, kas tema tahaks toonast lugu meenutada, nii et jätan ta nime nimetamata. Igatahes ei taha mu mälust kustuda hetk, mil ta rippus kuristiku kohal ühest kivist kinni hoides ning ainult juhuslikult leitud köis ja üks hea inimene suutsid ta päästa.
Siin on kõike − kaunis loodus, Armastuse mäetipp, mongoli turg, kuumaveeallikas, kosk… Aršanis on ka kaks budistlikku kloostrit. Ühe neist, Hoimorski (burjaadi k Хойморой дасан), mida kutsutakse ka Bodhidharma templiks, rajas legendaarne Agvan Doržiev, kelle nime on meil olnud põhjust suhu võtta mitmes kontekstis.

• N 23 aug Aršan – Hurai-Hobok − Zun-Morino − Tibelti − Bõstroje − Kultuk – Irkutsk. Läbisõit 208 km, 12−25 °C, õhurõhk 800−909 mbar, vahelduv pilvitus, vihm, päikeseloojang 20.11, kõrgus merepinnast 440−2412 m.

SibMong LandscapeLovePeak

Tänase päeva esimese poole veedame Aršanis. Võtame ette tõusu Armastuse mäele. Aršan asub 893 meetrit merepinnast, tipu kõrgus on 2412 meetrit, seega tuleb ronida üle pooleteise kilomeetri. Kuid juhtub midagi üpris arusaamatut: meie seitsmeliikmelisest grupist lausa kolm katkestab tõusu poolel teel, mina teen kannapöörde 100 meetrit enne tippu ning vaid kolm sitkemat – Toonart, Inga ja Tiina – jõuavad sihile. Oleme ju seigelnud Tiibetis, Himaalajas ja Kilimandžarol kõrgustel 5000 ja 7000 meetri vahel, ja nüüd siin, lasteaia mäel, saab jaks otsa. Piinlik on seda isegi tunnistada laiemale lugejaskonnale, aga nii see on. Ent tipu lähedalt avanevad vaated on lummavad (pildil) ja tasuvad nähtud vaeva täielikult.
Mäelt alla laskunud, vaatame üle mongoli turu. Kes on tulnud reisile suveriietes, ostab võimalike külmade ööde tarvis Mongoolia päritolu kaamelivillast sokke või soojendavaid kehakatteid. Minult kui heliloojalt on ISCM World New Music Days 2019 tellinud veerandtunnise kooriteose, soovitatavalt idamaise tausta ja Aasia päritolu pillidega. Ja äkitselt näen turuletil kolme parmupilli! Ehk võiks see pill sobida kavandatavasse oopusesse? Valin kolmest parmupillist parima (pildil) ja ostan selle ära, nikerdustega puidust pakendi saan kauba peale. Mu pillikollektsioonis on juba varasemast ajast Kambožast pärit pilliroost parmupill, nüüd siis ka metallist Mongoolia хэл хуур.

Kavandasime tänase laagripaiga Baikali veerde, ent aina tugevnev sadu sunnib plaane muutma. Otsustame sõita Irkutskisse. Vaatamata jätkuvale vihmavalingule jätab Irkutski südalinn väga sümpaatse mulje: stiilselt renoveeritud vanad majad, jalakäijate tänavad, hubased kohvikud, maitseka retrosisekujundusega hotell. Kõik see erineb väga palju Irkutskist, mida mäletan kolme aastakümne tagusest ajast. Aga kui minna ajas veelgi tagasi, siis XIX sajandil olevat Irkutsk olnud samuti väga kaunis, ehkki hävis vahepeal suuresti põlengutes. 1900. aasta paiku olevat linna kutsutud Siberi Pariisiks.
Õhtul kostab mäkkeronijate suust halin: „Reielihased valutavad.”

• R 24 aug Irkutsk – Usolje-Sibirskoje – Zalari – Zima – Tulun – Nižneudinsk – laager Uki küla lähedal. Läbisõit 549 km, 15−23 °C, pilves, vihm, suhteline õhuniiskus 100%, õhurõhk 943−963 mbar, tuule kiirus 9 m/s, päikesetõus 6.00, kõrgus merepinnast 410−585 m.

Eile mäkke tõustes ei märganudki, ent küllap puresid sääri mingid sääsesarnased lendavad olevused. Igatahes täna on jalgadel näha kümmekond punetavat laiku, mille keskel on umbes millimeetrise läbimõõduga tumepunane plekk. Oh, kuidas need sügelevad! Ja reielihaste valu ei ilmuta ka esialgu veel taandumise märke.

Võtame suuna loodesse Krasnojarski poole. Ees ootab enam kui 1000 pikka kilomeetrit, millest täna kavatseme läbida ligi 550. Veereme, veereme, veereme, muudkui vajutame gaasipedaali, vahel harva ka pidurit. Kui eelmisel nädalal kirjutasin Amuuri trassist, mille alles eelmisel kümnendil kuulutas Putin sümboolselt avatuks, siis teel, mida mööda praegu sõidame, on pikk ajalugu. Postitee rajamise otsus võeti vastu juba 1690. aastal, aga töödega tehti algust umbes neli aastakümmet hiljem. XIX sajandi keskpaigaks oli loodud võimalus sõita Moskvast Pekingisse, teekonna pikkuseks rehkendati tollal 8839 versta*. Postiteed nimetati erinevalt: Suur Siberi trakt, Moskva trakt, Suur trakt. Nagu Siiditee, jagunes seegi kohati paariks-kolmeks haruks. Kuna idapoolsel lõunaharul oli peamine kaubaartikkel Hiina tee, siis kutsuti seda vene keeles mõnikord ka Великий чайный путь, mis kõlab eesti keelde tõlgituna ebamugavalt – Suur teetee.

Õhtul katusetelke avades märkame, et telgid, madratsid ja padjad on läbimärjad. Mõnest madratsist saab lausa vett välja pigistada. Sadu on lõpuks lakanud, nüüd on paras aeg lõkke veeres varustust kuivatada nii palju kui võimalik. Lõkketulel valmib ka juurviljaroog ja kuum tee.
Meie, XXI sajandi linnavurled, oleme distantseerunud inimese ja looduse vahelisest loomulikust kooskõlast. Aga piisav kaugus linnadest, õrn jahutav tuul, rahulikult voolav jõgi, kaselehtede ja seedermänniokaste hõrk lõhn, elav tuli, kaugusest kostvad loomade hääled ning pilvede vahelt aeg-ajalt nähtavale ilmuv Orion (ehk Koot ja Reha, nagu seda eesti maarahva täheteaduses kutsutakse) loovad tunde, et oleme sellele vägisi käest libisevale harmooniale taas sammukese võrra lähemale astunud. Isegi vähesed sääsed ja parmud omandavad hetke kontekstis positiivse tähenduse, ikkagi puhta puutumatu looduse loomulik osa. Lõkketule aeglaselt vaibuv praksumine jääb saatma esimesi unetunde. Heliloojana kirjutaksin partituuri noodiridade kohale poco a poco decrescendo e ritardando.

* Versta kui pikkusühiku ümber on parajalt segadust, aga siin saame rääkida vene verstast, mis on kilomeetrist veidi pikem ~ 1067 meetrit. Seega 8839 versta ≈ 9429 km.

• L 25 aug laager Uki küla lähedal – Taišet – sisenemine Krasnojarski kraisse – Borodino – Novaja Petšora. Läbisõit 460 km, 12−25 °C, hommikul ja õhtul udu, vahelduv pilvitus, õhurõhk 962−971 mbar, kõrgus merepinnast 330−416 m.

SibMong Misty

Öösel laskub laagri kohale tihe udu, mis püsib hilishommikuni (pildil). Ja meie kurvastuseks saavad telgid taas niiskeks.

Asume teele. Esimese peatuse teeme Taišetis (keti ehk Jenissei ostjaki k та шет – ‘külm jõgi’), mis oli 1930-ndatest 1950-ndateni GULAGi allüksuste JugLagi ja OzjorLagi administratiivne keskus. Linnaks muutus Taišet seoses Trans-Siberi raudtee ehitamisega, veelgi hiljem kujunes see BAMi oluliseks raudteesõlmeks.
Milleks rajati BAM? Eelkõige selleks, et saaks raudteel liikuda ka Baikali järvest põhja poolt. Enne seda oli võimalik mööduda järvest vaid lõunast. Aga veel enne seda… Raudtee lõppes Baikali kaldal. Vedur lükkas vagunid praamile, mis sõitis Baikali teisele kaldale. Talvel pidi selleks olema praam-jäälõhkuja. Kuid niiviisi sai korraga viia paar vagunit, seega rongitäit tuli üle vedada jupikaupa. Vene-Jaapani sõja aegu kasutati ka sellist moodust, et paksule, ühe- kuni kahemeetrisele jääle paigaldati raudteerööpad ja järv ületati hobustega vaguneid vedades.

Siseneme Krasnojarski kraisse ja keerame kellad tund aega tagasi kohalikule ajale (GMT/UTC +7). Krai suurus on hoomamatu, üle 2,3 miljoni ruutkilomeetri ehk ligi 52 korda Eestist suurem. See ulatub Põhja-Jäämereni välja. Tudengipõlves käisin Krasnojarski krai põhjaosas Taimõri poolsaare mägedes suusamatkal. Meenub, et grupis oli 50-aastane mees, kel polnud kerge puusadeni ulatuvas lumes sumbata. Mõtlesin, et mis vanamehel küll siiakanti asja. Nüüd, mil olen ise veelgi vanem − ei hakka ütlema, kui palju −, olen samas krais.

Võtame suuna Novaja Petšorasse ehk Uus-Petserisse, külasse, mis asub numbrilinna Krasnojarsk-45 ehk Zelenogorski vahetus läheduses. Linnas asub tehas, kus toimub uraani rikastamine ja tuumakütuse tootmine. Seetõttu kuuluvad nii Zelenogorsk ise kui ka selle ümber asuvad alevikud, nagu Oktjabrski, Ovražnõi, 1000 dvorov ja Orlovka, suletud-keelatud piirkonda, mida tähistatakse lühendiga ZATO (vene k закрытое административно-территориальное образование, ‘kinnine haldusterritoriaalne üksus’). Läheneme Uus-Petserile ja samas oleme juba üsna aatomilinna külje all. Küllap on kusagil siin tõkkepuu või raudväravaga tee suletud ning sõjaväestatud valvepost võtab meid varsti rajalt maha. Meil pole ju mingeid propuskeid ega vajalikke pumaagasid, pealegi oleme välismaalased. Kartus on asjatu, juba olemegi Novaja Petšora südames külapoe juures. Ja see, mis nüüd juhtuma hakkab, ületab kõik ootused. Siin elab hulk inimesi, kes peavad end eestlasteks või setodeks, meid tervitatakse arhailises võro-seto segakeeles, kuigi pikema vestluse käigus minnakse üle vene keelele. Kutsutakse lahkesti külla klubisse ja raamatukokku. Kutse kõlab umbes nõnda: „Terege-terege! Raamadukogon iks saa hää pildi iistläste innembädsest tulõmisõst kaugõ maa taadõ ja seo-kandi elost.” („Tere! Raamatukogus saab hea ülevaate eestlaste kunagisest tulemisest kauge maa taha ja siinkandi elust.”) Ha-haa, saan sellest keelest suuremalt jaolt küll aru, sest mu üks vanaema oli Lõuna-Eesti päritolu, aga murdekeele kirjapaneku oskus ei kandu vereliini pidi edasi. Ometi on kahju loobuda kasvõi selle üheainsa lause kirjapanemisest, sest siinne enam kui sajanditagusest ajast säilinud arhailine keel on sedavõrd kaunis ja südantsoojendav.
Õhtul leiabki aset paaritunnine kohtumine eesti kogukonnaga, kellest suurema osa moodustavad soliidses eas naised. Paljud neist räägivad oma loo. Nad on sündinud Siberis, kuid nende vaarvanemad on tulnud XIX. sajandi lõpus või XX sajandi esimestel aastatel Lõuna-Eestist, enamjaolt Võro- või Setomaalt. Meid kutsutakse lauda, pakutakse head ja paremat, meie omalt poolt asetame lauale Vana Tallinna pudeli. Laulame koos seto hümni, „Metsa läksid sa ja metsa läksin ma” ning „Kaera-Jaani”. Üritan panna kogu seltskonna „Sepapoisse” laulma, lausa neljahäälse kaanonina. Esitusest ei hoova küll kooripolüfoonia kõrgtaset, ent ometi tekitavad sepapoisid lisaks muusikalisele veel sotsiaalse ühtekuuluvuse kontrapunkti. Kohtumine möödub ülimalt südamlikus õhkkonnas.
Enne keskööd suundume väikese rabajärve äärde välilaagrisse. Veepinnast umbes meetri kõrgusel hõljuv tihe udu loob müstiliselt maalilise vaatepildi. Fotojäädvustuseks napib valgust – kahju, et meie hulgas pole ühtki maalikunstnikku.

• P 26 aug Novaja Petšora – Krasnojarsk. Läbisõit 159 km, 10−26 °C, öösel udu, vahelduv pilvitus, õhurõhk 964−991 mbar, päikeseloojang 19.58, kõrgus merepinnast 170−400 m.

SibMong EstonianLady

Hommikusöögi ajaks saabub järveäärsele laagriplatsile Ljubov Nikolajevna, kuigi venepärase nimega, südames tulihingeline eestlanna. Ta toob külakostiks värskelt keedetud kartulit, tosina jagu kanamune ja kaks purki moosi. Kuidas ta seda ütlebki? Kõrvad suudavad kinni püüda midagi sellist: „… küdset kardohkast, kanamunnõ, vabarna- ja maaskamuusi.” Ühtlasi palub Ljubov, et külastaksime tema kodu. Teemegi seda ja nüüd võtab ta meid vastu rahvariietes (pildil). Kõik on pisarateni liigutatud. Seda on raske uskuda, kuidas küll need inimesed on tuhandete kilomeetrite kaugusel algsest kodumaast suutnud säilitada oma identiteedi ning teatud määral isegi esiemade ja -isade keele! Igatahes on aeg eilsest õhtust siiani üks meie senise reisi emotsionaalseid kõrghetki. Soovimata muutuda enesekeskseks, tahaksin siiski välja öelda, et kodusel Maarjamaal viibides mõtlen harva rahvusele ja enamasti tunnen end eeskätt maailmakodanikuna, kuid siin, kesk Siberi taigat asuvas Novaja Petšoras tärkab ka minus eestlus, võimendub eestlaseks olemine.

Saabume Krasnojarskisse. Mõni sõna sellest linnast… Krasnojarski asutasid 1628 vojevood Andrei Dubenskile alluvad kasakad kindlusena. Kindlustusi oli tarvis kaitseks Jenissei kirgiiside ja teiste põliselanike vastu, kelle venelased sellest piirkonnast ära ajasid. Tol ajal nimetati uued asulad tavaliselt jõe järgi, mille ääres nad olid. Seetõttu plaaniti esmalt kindlus nimetada Verhnejenisseiskiks (Jenisseisk oli juba olemas) või Katšinskiks. Esialgu nimetati seda dokumentides Katša jõe järgi Novõi Katšinsk. XVII sajandi keskel kindlustus asulale nimi Krasnõi Jar. See on tõlge katšinite keelsest sõnapaarist kõzõl jar, kus jar tähendab kõrget jõekallast või küngast ja kõzõl punast värvi. Ja vene keeles teatud kontsekstis tähendab красный lisaks punasele ka ilusat. Tsaaririigi ajal oli Krasnojarsk asumisele saatmise sihtpunkt, siia saadeti näiteks 8 dekabristi, samuti Lenin.

Jõuame Krasnojarskisse. Linna rajasid aastal 1628 vojevood Andrei Dubenskile alluvad kasakad kindlusena. Kindlustusi oli tarvis kaitseks Jenissei kirgiiside ja teiste põliselanike vastu, kelle venelased sellest piirkonnast minema kihutasid. Tol ajal nimetati uued asulad tihtipeale jõe järgi, mille ääres nad asusid. Nii plaaniti esmalt kindlus nimetada Verhnejenisseiskiks, sest Jenisseisk oli juba olemas. Siiski jäi dokumentides esialgseks nimeks väiksema Katša jõe järgi Novõi Katšinsk. XVII sajandi keskel pandi asulale nimeks Krasnõi Jar. See tuleneb hakassi murdekeelsest sõnapaarist kõzõl jar, kus кызыл või хызыл tähendab punast värvi ja яр või чар kõrget jõekallast. Tsaaririigi ajal oli Krasnojarsk üks asumisele saatmise sihtpunkte, kuhu lähetati dekabriste ja paljusid teisi.
Külastame koduloomuuseumi, kus keskendume peamiselt Krasnojarski krai põlisrahvastele. Ekspositsioonis on kujutatud evengide, nganassaanide, sölkupite, doganite, neenetsite, eenetsite ja teiste Siberi põlisasukate elu, šamanismi ja tavasid. Mulle pakuvad enam huvi ketid (keti k кето – ‘inimene’) ehk Jenissei ostjakid, keda elab Krasnojarski krais, peamiselt Jenissei keskjooksul alla 1000. Seega pole kuigi tõenäoline, et me neist mõne otsa komistame. Antropoloogiliselt kuuluvad ketid mongoliidsesse põhja-aasia rassi ja nende peamisteks elatusaladeks on traditsiooniliselt olnud karusloomajaht ja kalapüük, alates 18. sajandist järjest enam ka põhjapõdrakasvatus. Tänapäeval on ketid venestumas, 2010. aasta rahvaloenduse andmetel valdas seda jenissei keelerühma ainsana säilinud keelt ainult 213 inimest, tegelikkuses arvatavasti veelgi vähem. See on nii väike hulk, et meil polekski ehk põhjust sellele tähelepanu pöörata, aga… Olen geolingvistikas profaan ja kardan libedale teele asuda, kuid tahaksin siiski arutleda mõningate hüpoteetiliste seoste üle, mis torkasid silma juba Siiditee ja Arktika-Antarktika ekspeditsioonil. Nimelt tuli Itaalia lingvist Alfredo Trombetti välja ideega, et jenissei keeled on suguluses mõnede Põhja-Ameerika indiaani keeltega, ja 2010. aastal avaldas Ameerika keeleteadlane Edward Vajda põhjaliku artikli või pigem uurimuse, mis kinnitab seda hüpoteesi. Tänapäeval räägitakse Venemaa lingvistide hulgas ka järjest valjuhäälsemalt dene-jenissei keelkonnast, kuhu kuuluvad siinne keti, samuti navaho ja teised atapaski keeled, millega puutusime kokku Põhja-Ameerika indiaanlastega suheldes, ning mõned isolaadid, näiteks burušaski keel, mida õnnestus korduvalt kuulda Pakistani põhjaosas Hunzas. Meie ekspeditsioonide jooksul hakkab otsekui kivi kivi peale ladudes selgemaid piirjooni omandama hoone − maailm koos oma rahvastiku ja keeltega, ning järjest enam saavad kinnitust oletused kunagisest rahvasterändest Aasiast Põhja-Ameerikasse ning niinimetatud Beringia silla hüpotees.

SibMong HvorostovskiPärastlõunal oleme kutsutud Krasnojarski ooperi- ja balletiteatrisse, mille fassaadile paigaldati just eile Dmitri Hvorostovski nimi. Eile toimus Krasnojarskis ka Hvorostovski teine matus − vastavalt laulja soovile toodi osa põrmust tema kodulinna, teine osa jäi Moskva Novodevitšje kalmistule. Suurele baritonile on Krasnojarskisse kavas ka ausammas püstitada, lähinädalatel peakski selguma, milline ideekavand välja valiti. Teatavasti võitles Hvorostovski viimased kaks eluaastat ajuvähiga, paljud kavandatud kontserdid ja ooperietendused jäid ära. Ravi tulemusena tõbi korraks taandus, 2015. aasta septembris tuli ta taas lavale New Yorgi Metropolitan Operas peaosatäitjana Verdi ooperis „Trubaduur”. See oli maailma muusikaelu suursündmus – kui õigesti mäletan, siis Meti hooaja avaetendus. Ei saanud minemata jätta. Leonora rollis astus üles kütkestav Anna Netrebko. Ja kui lavale ilmus krahv di Luna rollis Dmitri Hvorostovski, siis etendus katkes – puhkes sedavõrd tormiline aplaus, et orkestrit poleks enam kuulda olnud. Mõned kontserdid ja etendused jäävad kauaks meelde – see on üks neist.

Ja milline kohtumine! Teatavasti on Krasnojarski ooperiteatri pealavastaja mu kunagine muusikaakadeemia kursusekaaslane Neeme Kuningas. Elasime temaga millalgi isegi samas ühiselamutoas. Kes oleks võinud arvata, et 40 aastat hiljem kohtume kauaaegse sõbraga tuhandete kilomeetrite kaugusel Siberis. Vabatahtlikult siia tulnuna. Neeme räägib oma tegemistest, parajasti on ta töölaual Wagneri „Lendava Hollandlase”* mahukas partituur. Õhtul viib Neeme meid ooperigalale, mis on pühedatud vähem kui aasta tagasi lahkunud Dmitri Hvorostovski mälestusele. Suurel vabaõhulaval on sümfooniaorkester, segakoor, dirigent Konstantin Orbeljan ja rohkelt staarsoliste. Südame teeb soojaks seegi, et kontsert toimub filharmooniaesisel väljakul… Sellesama filharmoonia suures saalis andsime Vitamiiniga 1980. aastatel kümne päeva jooksul 20 kontserti, kõik pilgeni välja müüdud. Avaldati soovi veel 20 kontserdi osas, kuid meie ülitihe kontserdigraafik ei lubanud seda iseenesest kena pakkumist vastu võtta.

* Olin just mõnda aega enne seda „Lendavat Hollandlast” kuulnud-näinud Peterburi Mariinski teatris ja Neeme Wagneri lavastustest mäletan kümne aasta tagust „Tristanit ja Isoldet”. Seepärast tekitab kavandatav lavastus igatahes põnevust. Kuid nagu peagi selgub, jääb Neemel ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu „Hollandlane” Krasnojarskis lavale toomata.

• E 27 aug Krasnojarsk. Läbisõit 141 km, 14−27 °C, kerge pilvitus, õhurõhk 905−986 mbar, suhteline õhuniiskus 69%, päikesetõus 5.41, loojang 19.56, kõrgus merepinnast 270−680 m.

Hommikul toimub meeskonnavahetus. Viime lennujaama Kaido, Silveri ja Inga, kes lendavad Tallinna, ning juba mõnikümmend minutit hiljem võtame vastu Aivo ja Raivo. Tegelikult oleksime tahtnud alustada uuenenud meeskonnaga mõni päev hiljem hoopiski Kõzõlis, aga kahjuks puuduvad Tõva pealinnal otselennuühendused meile sobivate suuremate keskustega.
Venemaa administratiivsed keskused ja muud olulised linnad on täis valimisreklaame – 9. septembril toimuvad kubernerivalimised. Erandiks pole ka Krasnojarsk. Kui mitmes vabariigis, krais ja oblastis tõotab tulla tasavägine valimisvõitlus ning tulevane kuberner ei pruugi selguda esimeses valimisvoorus, siis Krasnojarski krais on välja kujunenud väga selge favoriit, kuberneri kohusetäitja, eestipärase perekonnanime ja väidetavalt ka eestimaise taustaga Aleksandr Uss. Tema valimisvõidu peale oleksin valmis kellegagi kihla vedama.

Hilisel pärastlõunal ronime või pigem jalutame Jenissei kaldal asuva mäe otsa, et näha kuulsaid Krasnojarski kaljusid (vene k Столбы).

Vähese lugemiskraami hulgas võtsin reisile kaasa Anna Reidi raamatu „Šamaani rüü. Siberi põlisrahvaste lugu”, mida olen juba lugenud aastate eest, ent mälu värskendamine pole liiast. Selles leidub nii mõndagi informatiivset burjaatide, tõvade, sahhade ning teiste Siberi ja Kaug-Ida põlisrahvaste kohta, samuti olustikulisi kirjeldusi, mõtisklusi ajaloo, poliitika ja šamanismi üle. Kas soovitaksin seda raamatut ka teistele? Jah, kui enne seda ollakse tuttav muude käsitlustega või kui on olemas varasem isiklik kogemus. Kui “Šamaani rüü” jääb ainsaks infoallikaks, võib kogu teemaringist kujuneda lääne inimesele omane kallutatud nägemus.

• T 28 aug Krasnojarsk – Ovsjanka – Divnogorsk – sisenemine Hakassia Vabariiki – Salbõkski kurgaanid – Tšernogorsk – Abakan. Läbisõit 490 km, 15−24 °C, pilvitu, õhurõhk 948−995 mbar, suhteline õhuniiskus 69%, tugev tuul, päikesetõus 5.43, loojang 19.54, kõrgus merepinnast 245−780 m.

Liigume algul lääne suunas, aga edasi peamiselt lõunasse mööda Jenissei maanteed paralleelselt Jenissei jõe ning Krasnojarski veehoidlaga. Jõe nime kandev maantee pole kuigi vana, rajatud alles 1966. aastal. Divnogorskis näeme vastaskaldal kaljumoodustist nimega Monah (vene k Монах – ‘munk’) ning peagi ületame jõe. Krasnojarski hüdroelektrijaama tammi suurus avaldab muljet: pikkus 1972 ja suurim kõrgus 128 meetrit. Tammi taha on tekkinud tohutu veehoidla pikkusega 388 kilomeetrit. Ja muide, seesama tamm on kujutatud Vene kümnerublase paberraha tagaküljel.
Varem olen Jenisseid näinud kaugel polaarjoone taga Dudinkas, kui suundusime suusamatkale Putorana mägedesse. Seal, alamjooksul, on jõgi muidugi märksa võimsam. Vooluhulk sõltub väga palju aastaajast, kuid igatahes on tegemist nii Venemaa kui ka Siberi veerikkaima jõega ning kui tuua võrdlusi Maarjamaaga, siis võrreldes näiteks meie armsa Emajõega on vooluhulga vahe pea tuhandekordne. Jõe nimi arvatakse tulenevat kas vana-neenetsi keelest (Енэсий) või evengi keelest (Ионесси), kus see tähendab suurt vett. Üks detail on aga märkimisväärne − pea alati on jõgesid seostatud feminiinse poolega, olgu siis tegemist Emajõe, Emakese Volga, Indias voolava Gangese, mida seostatakse Ganga nimelise jumalannaga, või Hiina Kollase jõega, mida paiguti kutsutakse hellitavalt Kuninganna jõeks. Ent siinset hiigeljõge peavad sibirjakid maskuliinseks, selle kohta öeldakse Jenissei-batjuška ehk Isake Jenissei.

SibMong Rock

Peatuse teeme Hakassia piiril. Nagu hiljuti läbitud Jakuutia ja Burjaatia puhul, nõnda sisaldub ka Hakassia kui administratiivse üksuse nimes alates aastast 1992 sõna vabariik. Põlisrahvas hakassid, kelle endanimetus on хакастар ja keda varem kutsuti minussinski, atšinski või jenissei tatarlasteks, on siin märgatavas vähemuses. 1930. aastatel asustati siia ümber tohutult venelasi ja tänaseks on põlisasukaid vaid umbes 12%  elanikkonnast ehk arvuliselt kusagil 63 000 kandis.
Ületanud Hakassia piiri, on märgata muutusi maastikus: lauged mäed, lõputud stepid. Tahes-tahtmata tekib lõpmatuse tunne nii ruumilises kui ka ajalises mõttes. Aastal 2015 esines Eestis festivalil Orient hakassi rahvamuusikaansambel Ülger ja nende juht Kütšen Ai Tšarõh Sajõn andis festivali raames toimunud etnoloogikonverentsil erakordselt huvitava ülevaate hakasside maast, kultuurist, uskumustest, allmaailma deemonitest. Heites pilgu kaugele horisondile meenuvad Ülgeri laulud ja ansamblijuhi värvikad jutustused. Hakassia laineline maastik harmoneerub suurepäraselt pikaldaste, justkui ilma lõputa rahvalauludega.
Enne pealinna Abakani jõudmist teeme trassilt umbes 40-kilomeetrise kõrvalepõike Salbõkski kurgaanide juurde. Künkad on ümbritsetud tohutute monoliitidega (pildil). Siia on maetud sküütide valitsejad V−IV sajandist eKr. Nagu Hakassia teisedki menhirid, asuvad ka need üsna erilises paigas, maakoore murdumise kohal − madalsagedusliku geoanomaalia epitsentris. Kohalikud inimesed räägivad väga erilisest energiavoost, mis otsekui purskub maa seest. Mõned Hakassia teadlased on väitnud, et tektoonilistest lõhedest eraldub energia, mis pole tänasele teadusele veel tuntud, ent avaldab mõju inimorganismile. Kivisteelist lähtuv kiirgus ei pidavat olema elektriline, radioaktiivne ega magnetiline. Oleme kuulnud ja lugenud geopatogeensetest aladest ka väljaspool Hakassiat, sageli negatiivses kontekstis kui elamiseks ebasobivatest paikadest. Arvatavasti külastame veel mõnda sarnast paika, siis ehk õnnestub sellest fenomenist põhjalikumalt kuulda.

Õhtul kohtume ammuse sõbra Toomasega, kellega oleme varem rännanud Aasias ja Ameerikas. Nüüd jätkame koos teekonda kuni Vladivostokini välja. Kahjuks jõudis ta lennukiga Abakani ilma pagasita, ehk toob homne päev ses osas lahenduse

• K 29 aug Abakan – sisenemine Krasnojarski kraisse – Jermakovskoje – Grigorjevka – Tšornaja Retška – Tanzõbei – Lääne-Sajaanid / Aradanski ahelik – Aradan – Kurtušibinski ahelik / sisenemine Tõva Vabariiki – Turan – Aržaan – Turan – Ujukski ahelik – Kara-Hak. Läbisõit 400 km, 12−20 °C, vahelduv pilvitus, vihm, suhteline õhuniiskus 88%, õhurõhk 855−985 mbar,  kõrgus merepinnast 245−1445 m, päikesetõus 5.57

Järgneval viiel päeval meil arvatavasti puudub ligipääs internetile, loodetavasti lugejad andestavad järgmiste sissekannete ja fotode üleslaadimise mõningase hilinemise. 

Kuigi reisi poolitamine on tinglik, võime pidada tänast päeva ning lahkumist Abakanist ekspeditsiooni teise etapi alguseks. Blogi jätkub saidil Siber-Mongoolia 2018 II etapp ja lihtsaim viis sinna jõudmiseks on klikkida sõnal jätk.


I etapi meeskond

Hannes Loopere, Toonart Rääsk, Kaido Kepp, Silver Siilak, Sander Starast, Inga Karu, Tiina Jokinen, Peeter Vähi

LogoToyota       Imagetext      LogoTacticalFoodpack       LogoOsakond       ERGO Logo      LogoWrapit

Tänu: Toyota Baltic, Lexus Tallinn, 4x4kool.ee, Matkasport, Aimar Ventsel, Jaanus Piirsalu, Väino Laisaar, Aigar Ojaots, Boris Leikin

Kirjastuselt Pegasus ilmub juuni algul 2022 raamat “Siberisse, vabatahtlikult”. Esitlus 8. juunil kell16 Solarise Apollo raamatupoes. Osta juba nüüd!
Loe lisaks GO Reisiajakirjast 6 / 2018 Tiit Pruuli intervjuud “Peeter Vähi − tagasi Venemaal
Vaata teleproduktsioonifirma “Osakond”, ETV ja ERPi koostöös aastatel 2020-2021 valminud 14-osalist teledokumentaali “Ürgne maa Siber”
Vaata reisisarja arvustust Andre Tammelt “Hingepeeglis”
Vaata ka Siiditee tuur, African Round ja Arktika-Antarktika 2010