Siiditee Tuur 2007 blogi II

Glasperlenspiel 2014
August 5, 2013
Klaaspärlimäng 2016
June 30, 2014

ImagetextSIIDITEE TUUR 2007
BLOGI II: SIIDITEE LÄÄNEOSA

Grupp eestlasi püüab taasavastada Siiditeed ja sellega piirnevaid iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid… kulgedes radadel, mida mööda on kunagi astunud säärased legendaarsed valitsejad ja maailmarändurid nagu Aleksander Suur, Tšingis-khaan, Marco Polo, Nikolai Roerich. Koos kõrvalepõigetega läbitakse ligi 25 000 km. Käesolevale saidile ilmuvad järk-järgult faktid, lühikirjeldused ja fotod läbitud marsruudist, mis suure tõenäosusega ei lange kokku algselt kavandatuga. Kindlasti tuleb ette teatud tõrkeid andmete saidile ilmumise regulaarsuses, kuna läbitakse paiku, mis on väljaspool e-levi. Tekst ja fotod − Peeter Vähi.

Vt Blogi I: reisi ettevalmistus ja Siiditee idaosa

E 15 okt: Besham – Thakot – Battagram – Shinkiari – Mansehra (Aśoka kaljud) – Taxila – Islāmābād; 275 km; kõrgus merepinnast 650−1755 m, ilm pilvitu, 17−33 °C

Maanteel liiguvad tohutud lamba- ja kitsekarjad, mis sunnivad sõidutempot tuntavalt maha võtma. Islāmābādi (urdu k اسلام آباد) saabume siiski päevavalges. Linn või vähemalt nähtud linnaosad osutuvad oodatust puhtamaks, rohelisemaks ja kaunimaks.

SILK 1 ja SILK 3 vajavad juba hädasti hooldust − seda ei saa enam kaua edasi lükata, kuid esialgu on raske leida Toyota teenindusjaama.

Oleme seni läbitud teekonnal pidanud taluma külma ja tolmuseid teid, väga tagasihoidlikke ööbimistingimusi ja pesemisvõimaluste puudumist, ka toiduvalik on olnud kohati üsna piiratud. Seetõttu lubame Islāmābādis endale tavalisest enam luksust. Peatume linna ühes peenemas ja turvalisemas majutusasutuses, Islāmābād Marriott Hotelis, ja õhtustame vahelduseks euroopalikult Itaalia restoranis*.

Meieni jõuavad mitmed hoiatused Afganistani kohta, kõik soovitavad vältida Kābuli ja Herati vahelist teed, mis pidavat olema kohati puruks pommitatud ning läbimatu. Samuti on olukord Pakistani-Afganistani piiril muutunud väga ärevaks: lõhkevad pommid, paljud sõdurid on surma saanud. Oleme neist ohtudest ja riskidest teadlikud, ent mis teha. Lähipäevil tuleb vastu võtta lõplikud otsused Afganistani marsruudi osas.

* Mõni aeg hiljem kuuleme, et seesama Itaalia restoran on hävinud pommiplahvatuses. Ja 20. septembril 2008 edastab CNN uudise Islāmābād Marriotti tabanud plahvatusest, tulekahjust, 53 hukkunust, 271 haavatust.

T 16 okt: Islāmābād – sisenemine Punjabi provintsi – Lahore; 383 km; kõrgus merepinnast 390−920 m, ilm päikesepaisteline, 28−34 °C

Täna jaguneb meie grupp kaheks. Priidu, Laura ja Kaido jaoks on Siiditee reis lõppenud ning nad jäävad Islāmābādi, et alustada homme lendu kodu poole. Davidil tulevad vahele ootamatud töökohustused seoses Paldiski biodiislitehase käivitamisega, nii peab temagi reisi katkestama ja Eestisse lendama. Jätkame teekonda Lahore’i suunas seitsmekesi: Uigur, Aivo, Leonid, Võru-Jaanus, Raivo, Tiina ja mina. Kui seni andis kindlustunnet arsti, algul Inga, hiljem Priidu kohalolek, siis alates tänasest tuleb vaid loota, et tõsisemat meditsiinilist abi ei lähe tarvis.

Lahore (pandžabi k لہور) on kiiresti kavav linn, elanike arv hakkab varsti lähenema kümnele miljonile. Mitmes mõttes meenutab see India ülerahvastatud miljonilinnu − õhk on paks sõidukite heitgaasidest, tänavad on autodest, mootor- ja jalgratastest, tuk-tukkidest, eeslikaarikutest ja jalakäijatest umbes. Eriti rahvarohke ja kärarikas on Vana Anarkali bazaar ja selle ümbrus, ent otsustame õhtust süüa just ühes siinses tänavarestoranis. Kohalik köök erineb Põhja-India omast üsna vähe. Pakutakse kõikvõimalikke kastmeid (curry), toorjuustu (panīr), mitut sorti leiba (naan, paratha, chapati), mitmesuguseid grillvardaid (tikka), kartulit (aloo), läätsesid (daal), riisirooga (pulao), jogurtikastet (raita), piimast valmistatud jooki (lassi), vürtsidega maitsestatud piimaga teed (masala chai) jne.

Kõneldakse siin peamiselt indo-euroopa keelte hulka kuuluvat pandžabi (pärsia k ‘viis vett’) keelt. Kuid asi pole siiski nii lihtne, pandžabi puhul eristatakse paljusid dialekte, mille hulgas olulisim on majhi. Kuid lisaks sellele eksisteerib veel terve hulk dialekte, mida pole võimalik loendada ka kahe käe sõrmedel ja mille olemasolust pole ma varem midagi kuulnud. Lisaks, olenevalt sotsiaalsest-religioossest kuuluvusest kasutatakse pandžabi keele kirjapanekuks erinevaid alfabeete. Hindud kasutavad reeglina devanāgarīd, muslimid shahmukhī (pärsia-araabia) kirja ning sikhid brāhmīst arenenud gurmukhī tähestikku. Ja muide, pandžabi on nn toonikeel, mis on indo-euroopa keelte puhul üsna haruldane. See tähendab, et paljud sõnad ja vastavalt ka nende tähendused erinevad teineteisest üksnes kõnemeloodia poolest.

Pimeduse saabudes külastame sikhide gurdwārā‘t ehk templit, mis kannab nime Dehra Sahib ja kus toimub parajasti pühakirja Śrī Gurū Granth Sāhibi austamise tseremoonia. On meeldiv kogeda, et meisse kui mitte-sikhidesse suhtutakse templis sedavõrd sallivalt ja kutsutakse rituaalis osalema, isegi Aivo oma videokaameraga on teretulnud. Laename endale kausikujulised mütsid, sest peame austama sikhide tava ega saa siseneda templisse katmata peaga. Rituaali läbiviijaks on 80 eluaastale lähenev hallikas-valge habeme, ülespoole pööratud Dalí-vuntside ja hoolikalt seotud valge turbaniga granthī (Pühakirja ‘lugeja’). Ta istub baldahhiiniga kaetud pjedestaalil ja esitab Pühakirjast mõned hümnid. Noorepoolne abiline lehvitab talle hõbedast käepideme ning pikkade karvadega lehvikuga tuult. Kes oskab, laulab tseremooniameistriga kohati kaasa. Huviga jään kuulama retsiteeritavat teksti ning püüan mõistatada, mis keelega on tegemist. Siin võiks aidata loogika, oleme ju praegu Punjabi osariigis, kus räägitakse pandžabi keelt… Ja samas liiga tihti kargab kõrvu mõni sanskritikeelne või sanskritti meenutav sõna. Aitab ennustamismängust, hiljem küsin tuult lehvitavalt lugeja abiliselt keele kohta järele.* Templiteenistuse lõppedes sulgeb granthī raamatu, katab selle brokaaträtiga, pakib valgesse lõuendisse, asetab endale pähe ning viib kõrvalruumi n-ö magama. Olen seni arvanud, et sikhi pühad raamatud “magavad” öösel kusagil riiulil või altarilaadsel moodustisel, nüüd näen aga üllatusega, et Gurū Granth Sāhib viiakse tõelisse magamistuppa ning asetatakse laulu saatel hoolikalt baldahhiinvoodile valgete linade vahele.
SilkRoadOct17Eri religioonide pühakojad asuvad siin kõrvuti. Jõudmata väljuda gurdwārā‘st, kuuleme juba lähedusest muezzin‘i kutset palvele.  Oleme juba mõnda aega viibinud islamimaades ja mällu on jõudnud sööbida tekstikatked, mis kostavad 5 korda päevas minarettide tippu paigutatud valjuhäälditest: “Allāhu Akbar, Allāhu Akbar, Allāhu Akbar, Allāhu Akbar” (الله أكبر الله أكبر الله أكبر الله أكبر, ‘Allah on suurim, Allah on suurim, Allah on suurim, Allah on suurim’) ja “Lā ’ilāha ’il ’Allāh” (‘Pole teist Jumalat peale Allahi’). Kostab ka pikemaid ja keerulisemaid palveid või kutseid, ent nende tähendus jääb arusaamatuks. Käesolev kutse on õhtupalvele, mida muslimid tunnevad kui ṣalāt al-maġrib (araabia k صلاة المغرب‎, ‘lääne palve’), kuna see leiab aset ajal, mil päike loojub läänekaares. (Vastavalt üldisele islami traditsioonile, ülejäänud 4 palvet leiavad enamasti aset päikesetõusul − ṣalāt al-faǧr, keskpäeval − ṣalāt aẓ-ẓuhr, pärastlõunal − ṣalāt al-ʿaṣr ja kesköö paiku − ṣalāt al-ʿišāʾ.) Ja niisiis, kuulnud kutset õhtupalvele, võtame suuna kuulsa Badshahi mošee poole. Kuigi oleme juba eelnevalt teadlikud, et see XVII sajandil rajatud pühakoda kuulub maailma suurimate hulka, lööb ehitise mastaap lausa tummaks. Kompleks mahutab korraga 55 000 palvetajat! Öö lähenedes on taevas absoluutselt selge, minareti tagant ilmub nähtavale noorkuu. Kusagilt eemalt kostab poollauldes-poollausudes esitatava retsitatiivi kaja, oletatavasti araabiakeelne ja küllap Sunnah’ tekstil põhinev. Tohutud rahvamassid tunglevad siia-sinna, hilinejad alles saabuvad, aga mõned kiirustavad juba lahkuma. Une-eelne täiuslik “Allahi-feeling”…

* Lahkudes unustan paluda selgitust Pühakirja keele kohta. Hotellis klikin Google’isse “Śrī Gurū Granth Sāhib” ning sealt selgub, et teksti põhiosa on kirjutatud vana-pandžabi keeles, mis on läbi põimunud urdu ja hindiga, lisaks esineb tekstis aeg-ajalt ka sanskriti-, pärsia- ja muukeelseid sõnu. Kõik see on kirja pandud gurmukhī (pandžabi k ‘guru suu läbi’) tähestikus.

SilkRoadMonkeyK 17 okt: Lahore – Pakistani-India piiriületus – Amritsar – Batala – Gurdāspur – Pathānkot – Jammu; 297 km; kõrgus merepinnast 340–470 m, ilm pilvitu, 22–33 °C

Meieni jõuab info Ālǐ Toyota teenindusjaamast, et SILK 2 on korras ja asub täna teele Hiina-Pakistani piiril asuva Khunjerabi mäekuru poole.

Pakistani-India piiri ületamise protseduur võtab 3 tundi. Pakistani tollis antakse mõista, et mõnesajaruupialine altkäemaks võiks asjade käiku kiirendada. India toll on dokumentide vormistamises lihtsalt aeglane. Piirile on meile vastu tulnud väärika olemisega vanahärra Yusuf Chapri, kes saab meie võõrustajaks Kashmiris. India kombe kohaselt öeldakse meile tervituseks namaste ning pannakse kaela lilledest vanikud, mille on saatnud härra Yusufi pojad Altaf ja Bilal, Tiina ja minu ammused kašmiirlastest sõbrad.

Sõit võib jätkuda. Tee on enam-vähem normaalne, aga liikluse tiheduse tõttu saame arendada keskmist kiirust vaid 30–35 km/h. Teekond kulgeb algul Punjabi, hiljem Jammu & Kashmiri territooriumil. Loomulikult on igas osariigis teatud iseärasused, aga maanteeäärsetes külades jääb silma eelkõige see, mis on omane pea kogu Indiale, see, mida armastavad oma reisijuttudes värvikalt kirjeldada subkontinendile esmakordselt sattunud – vaesus ja räpasus, kerjused ja pühamehed, lehmad ja ahvikarjad, rikšad ja tuk-tukid, templid ja turud, sarid ja salwar kameezid, vürtsikad road ja turiste tüssavad kaupmehed. Valge inimese India-kirjeldused on enamasti tundeküllased, vahel üleolevad, teinekord kaastundlikud. Kas tõesti olen muutunud emotsioonituks pohhuistiks? Igatahes täna ei üllata ega eruta mind miski, kõik tundub olevat tuttav ja igapäevane. Loksudes juhi kõrvalistmel Jammu poole, kipub silm kinni vajuma. Püüan meenutada oma varasemaid India-reise, hetkel tuleb neid meelde seitse. Ja ilmselt need 7 varasemat kogemust ongi põhjuseks, miks ma ei suuda teel märgata midagi, mis netipäevikusse kirjapanekut vääriks.
Jammusse jõuame õhtupimeduses. Ööbime mahārājale kuuluvas Hari Niwase paleesse.

N 18 okt: Jammu – Udhampur – Patnitop (Padnitop) – Batote – Srinagar; 297 km; kõrgus merepinnast 395–1290 m, ilm sademeteta, kerge uduvine, 15–31 °C

ImagetextAlustame sõitu hommikul kell 9 ja loodame Srinagari (kašmiiri k سِرېنَگَر) jõuda enne pimeduse saabumist. Pärast esimest sõidutundi on ilmselge, et see on asjatu lootus. Kuigi tee on hea, ummistavad sõjaväe- ja kaubaautod maantee ja me liigume kohati lausa teosammul. Möödasõidud on ebamugavad veel seetõttu, et autorool on vasakpoolse liikluse jaoks valel pool. Ei söanda küll kindlalt väita, et Euroopa liiklus on India omast õigemini ja paremini korraldatud, aga kuigi hästi me end selles liikluse-abrakadabras ei tunne. Vastassuunavööndisse kalduvad veoautod, õhtupimeduses silmi pimestavad kaugtuled, helkuriteta jalgratturid ja jalakäijad, reguleerimata ristmikud, ebakvaliteetse autokütuse toss – selle kõigega harjumine nõuab aega.
Ümberkaudsete külade olustik muutub, Kashmir erineb muust Indiast, majad on korralikumad kui Jammu ümbruses, tütarlapsed on kaunid, mehed kannavad üle põlvede ulatuvat pheran‘it.
Sellest, et suhted Pakistaniga pole kõige sõbralikumad ja olukord Kashmiris pole rahulik, annavad tunnistust arvukad väeüksused. Tee ääres seisab iga sajakonna meetri järel relvastatud sõdur. Väidetavalt paikneb India umbes 2,5-miljonilisest armeest ligikaudu 1 miljon sõjaväelast Jammu & Kashmiri osariigis.

Rohkem kui kusagil mujal tunneb kohalik meedia huvi Siiditee tuuri vastu. Kohal on telekaamerad, ajakirjanikud ja fotograafid. Tiina annab pikema intervjuu.

SilkRoadSrinagarPargime maasturid järve kaldale, võtame 4 chinar-paati (pildil ülal). Vanaldane paadimees (pildil vasakul), kelle ilme väljendab igavikulise rahu seisundit, tuletab miskipärast meelde ülevedajat Hermann Hesse jutustusest “Siddhartha”. Suundume Srinagari kuulsate hausboatide poole. Üks neist, Chaprite perekonnale kuuluv, saab meie koduks kaheks ööks. Ligi 300-ruutmeetrise paatmaja interjöör on tähelepanuväärne, kõik laed, seinad, uksed ja mööbel on kaunistatud hinnaliste puulõigetega. Laes ripuvad uhked sätendavad lühtrid. Külalistetoa (või õigemini külalistekajuti) põrandal olevad vaibad pärinevad 150 aasta tagusest ajast. Ja uskuge või mitte – ajaloolise väärtusega vaiba peal asetseb raudahi, midagi bursuika sarnast, raudtoru viib suitsu aknast välja. Paatmaja peremees juhib meie tähelepanu väärikalt eksponeeritud autogrammidega fotodele. Ühel tunneme ära astronaut Neil Armstrongi, teisel seisab vanahärra Chapri koos USA presidendi George H. W. Bushiga, kolmandal koos India presidendi Kocheril Raman Narayananiga, neljandalt vaatab oma tuttavliku naeratusega vastu ei keegi muu kui meie Lennart Meri. See foto pole siiski välja pandud meie külaskäiku silmas pidades. Aastal 1999, mil president Meri tegi riigivisiidi Indiasse, olid just Chaprite reisibüroo ja Tiina need, kelle õlul oli Meri külaskäigu korraldus.

SilkRoadKitchenR 19 okt: Srinagar; 32 km; päikesetõus 6:09, loojang 17:23, ilm sademeteta, uduvine, 13–21 °C

Lõpuks on meie ees väike pühamu või mausoleum, mille külastamisest olen unistanud ammu. Selles pealtnäha tagasihoidlikus majakeses asuvas sarkofaagis puhkab prohvet Juz Asafi, keda paljud samastavad Jeesusega Kristusega. Aeg-ajalt tõuseb kõneaineks hüpotees, et Jeesus ei surnud ristil ega tõusnud taevasse, vaid rändas hoopis Süüria kaudu Kashmiri ja on maetud Srinagaris. Selle kohta on esitatud arvukalt nii poolt- kui vastuargumente. Kas kunagi selgub lõplik ajalooline tõde?

Tunnikese pühendame 1394. aastal rajatud mošeele. Varem asus selles paigas budistlik tempel ja alles islami Kashmiri tulles rekonstrueeriti see mošeeks. Pühamu arhitektuur on tähelepanuväärne, kašmiirlased nimetavad seda pagoodistiiliks. Mošee tornid meenutavad mitmekorruseliste katustega Nepali templeid.

Oleme kutsutud vaatama Kashmiri traditsioonilist pulma. Meie ajagraafik lubab näha vaid pulmapeo ettevalmistusi, sealhulgas toiduvalmistamist (pildil vasakul).

Teeme ringkäigu Srinagari eksootilises vanalinnas. Kuigi see on üsna räämas ja lagunenud, pole raske aimata linna kunagiste aegade hiilgust.

L 20 okt: Srinagar – Pampore – Bijbehara – Anantnag – Vernag – Patnitop; 201 km; kõrgus merepinnast 890–2150 m, ilm sademeteta, uduvine, 12–32 °C

SilkRoadKashmirMan

Laupäevahommikuses Srinagaris liigub ringi koloriitseid kujusid, nagu ajalooliselt maalilt maha astunud (pildil paremal).

Võtame suuna lõuna poole ja liigume tuldud teed tagasi. Teel esineb mägedes kivivaringuid – nagu tulleski, variseb ka nüüd autokatusele kive, õnneks mitte suuri. Need ei tekita katuseplekki isegi märlimisväärseid mõlke, varingut jäävad meenutama üksnes tosinkond täket ja kriimu värvipinnal.
Ööbime Patnitopis − mäel, mida katab himaalaja mändidest ja teistest okaspuudest mets.

P 21 okt: Patnitop – Udhampur – Jammu – Pathānkot – Amritsar; 323 km; kõrgus merepinnast 385–2150 m, ilm sademeteta, uduvine, 9–34 °C

Täna on kurb päev. Lähenedes Amritsarile näeme paljusid teelt välja sõitnud autosid, inimohvritega avariisid, samuti hulka surnukssõidetud loomi. Ja üleüldse on Amritsar mu mällu kinnistunud seoses tapatalgutega… Paljude Oscaritega pärjatud Gandhi-filmist on meelde jäänud jõhker stseen, mis kujutab siinsamas Amritsaris, Kuldse templi lähedal aset leidnud sündmust. Aasta oli 1919, mil tuhanded indialased, peamiselt sikhid, kogunesid vaisākhi pidustuste ajal miitingule paari hektari suurusele platsile. Mõnda aega enne seda oli Punjabi kuberner keelanud kõik rahvakogunemised. Briti brigaadikindral, kelle nime ma ei mäleta ja ei tahagi mäletada, otsustas keelust üleastujaid veidi karistada. Amritsari Lihunik – nagu teda hiljem hakati kutsuma – ilmus kohale koos 90 sõduriga ning hoiatamata käskis avada tule kokkutulnud meeste, naiste ja laste pihta. Kuna plats oli piiratud majade ja müüriga, suutsid põgeneda vaid vähesed. Kümne minuti pärast oli plats kaetud ohvrite verega. Kuigi brittide avaldatud ametlikud andmed tapetute ja haavatute arvu kohta erinesid suuresti indialaste omadest, loendati ohvreid igatahes neljakohaliste arvudega.
SilkRoadAmritsarTeine Amritsari sikhide massimõrv toimus aastaid hiljem, sedakorda lausa Kuldse templi territooriumil. Sikhide üks usujuhte Sant Jarnail Singh Ji Khalsa Bhindranwale propageeris sikhide iseseisva teokraatliku riigi Khālistāni loomise ideed ja tegi seda üsna sõjakal moel. Iseseisvusliikumine sai hoogu 1970. aastatel ja jõudis haripunkti järgmisel kümnendil. Sisuliselt oli Punjabis tekkimas juba alternatiivne valitsus, tollase peaministri Indira Gandhi võim sinna peaaegu enam ei ulatunud. Separatistide ja keskvõimu vahel toimusid küll läbirääkimised, ent need ei viinud mõlemaid pooli rahuldava lahenduseni. 1984. aasta juunis, sikhide legendaarse viienda guru, Sri Guru Arjun Dev Ji märtrisurma aastapäeva järel, mil Sant Bhindranwale ja suur osa tema radikaalsetest pooldajatest olid parajasti Kuldses templis, tungisid India armee relvastatud sõdurid Indira Gandhi heakskiidul toimuva aktsiooni käigus pühakotta. Niinimetatud Helesinise Tähe Operatsiooni käigus tapeti ligi 500 sikhi, nende hulgas ka täiesti süütuid palverändureid. Kättemaksu ei tulnud kaua oodata, Gandhi sikhidest ihukaitsjad korraldasid peaministrile atentaadi veel sama aastanumbri sees.

Praegu on rahulikud ajad, Kuldne tempel elab oma tavapärast elu. Saabume õhtul umbes kella 10 ja 11 vahel. Templikompleks koos “nektaritiigiga” on aukartustäratav. Kuigi ka paljud mitte-sikhid käivad templit lihtsalt uudistamas kui Amritsari üht tähtsamat vaatamisväärsust, puudub siin ometi turismiobjekti või muuseumi hõng, see on justkui elus organism. Parajasti on toimumas sümboolne templi koristamine ja pühakirja Śrī Gurū Granth Sāhibi austamise tseremoonia, mis on palju suurejoonelisem Lahore’is nähtust.

Aivol ei lähe hästi. Ta sõidab jalgrattarikšaga, videokaamera süles. Äkitselt on mikrofon kaamera küljest kadunud. Aivo ise kommenteerib juhtunut nõnda: “See käis nii kiiresti, et ei saanud arugi, mis minust möödus, kas mootorratas või auto – tundus, et pigem lennuk. Mingi tugev jõud rebis mikrofoni kaamera küljest. See oli jõhker röövimine.” Õnneks hoidis meie nn rinderežissöör kaamerat kindlalt haardes, varastada suudeti üksnes mikrofon. Imetleda tuleb ka Aivo ettenägelikkust – tal on igaks juhuks kaasas tagavarakaamera ja -mikrofon. Juba samal õhtul kinnitatakse tagavaramikrofon kleeplindi abil kaamera külge ja videosalvestused võivad jätkuda.

E 22 okt: Amritsar – India-Pakistani riigipiiri ületamine – Lahore – Islāmābād; 461 km; kõrgus merepinnast 340−930 m, ilm pilvitu, 23−35 °C

Loeme ajalehest, et kolm päeva tagasi, 19. oktoobril, tuli seoses Rahvapartei liidri ja endise peaministri Benazir Bhutto naasmisega Dubaist Pakistani, Karachi tänavatele oma poolehoidu avaldama 3 miljonit inimest. Edasised sündmused olid kurvemad: Bhutto vastu suunatud pommiplahvatuses* sai surma 139 inimest, üle 600 sai haavata. Afganistanist jõuab meieni info afgaani külaelanike vastu suunatud USA väeüksuste aktsioonidest, mis muudab olukorra piirkonnas pinevamaks ja mis omakorda raskendab meie peatset sõitu Afganistani.

Ületame India-Pakistani riigipiiri. Pakistani piirivalve avastab, et Raivo passis oleval templil Indiast väljumise kohta on kuupäev 22. oktoobri asemel 12. september. Seetõttu peab ta minema tagasi India poolele asja klaarima. Pärast mõningaid sekeldusi saab asi korda. Passikontrollile järgneb Pakistani toll, Wagha tollitöötajad paistavad järjekordselt silma korruptiivsusega, mida ei püütagi varjata.

Islāmābādis kohtume siiditeeliste uue vahetusega. Hotelli fuajees näeme Jaanust ja tema abikaasat Maivit, mõlemad pakistanipärastes rõivastes. Kohale on jõudnud ka Orm ja Jüri. Esialgse plaani kohaselt oleks pidanud tulema ka Ott, ent tähtsad asjatoimetused hoiavad teda kinni Eestis. Loodetavasti liitub ta meiega Teheranis.
Tiina ja mina kohtume hilisõhtul meie abimehe ja patrooniga Pakistanis, Chitrali kuningasoost Maqsood ul-Mulkiga, et otsida lahendusi Afganistani ohutumaks läbimiseks. Täna ei eksisteeri enam Chitrali kuningriiki ja ul-Mulkide suguvõsa hiilgus on jäänud möödanikku, ometi õhkub igast Maqsoodi väljaöeldud lausest ja liigutusest siniverelistele omast väärikust ning stiilset vaoshoitust. Ent Afganistani osas jääb esialgu kõik veel lahtiseks.

* Kahjuks ei jäänud see atentaadikatse viimaseks, ekspeaminister Benazir Bhutto mõrvati teatavasti paar kuud hiljem.

T 23 okt: Islāmābād – lennureis Gilgitisse – Karimabad – Sost – Karimabad – Gilgit; maasturiga 324 km; kõrgus merepinnast 650–2900 m, ilm vahelduvalt pilves, sademeteta, 12–34 °C

Täna jagame reisiseltskonna pooleks. Uigur, Võru-Jaanus, Raivo, Aivo, Leonid, Jüri ja Orm jäävad Islāmābādi. Nende hooleks jääb toimetada SILK 1 ja SILK 3 Toyota hooldusse ning korraldada autode profülaktiline ülevaatus ja pisivigade parandus.
Otsustame koos Jaanuse, Maivi ja Tiinaga minna ära tooma vastselt remonditud ja Hiinast Pakistani tollipunkti toimetatud SILK 2. Lendamegi neljakesi varahommikul Gilgitisse. Lend on päris põnev, kulgedes kõrgmägede vahel. Lennuk möödub hommikupäikeses sädeleva 8126-meetrise Nāngā Parbati tipu vahetust lähedusest, pisut kaugemalt paistab lumine-jäine Rakaposhi. Gilgitist edasi sõidame üüriautoga. Jaanus ja Maivi lähevad maha Karimabadis, et külastada Baltiti kindlust. Meie Tiinaga sõidame edasi.

Erinevalt enamikust senistest tollipunktidest suudetakse meie üllatuseks Sostis dokumendid korda ajada vähem kui veerand tunniga. Muide, torkab silma fakt, et eelmised carnet‘d vormistati Sostis 12. oktoobril ja nendeks sissetollitud autodeks olid meie SILK 1 ja SILK 3. See tähendab, et vahepealse 11 päeva jooksul pole ükski auto Hiina poolelt carnet‘ alusel riiki sisenenud. Lõpuks saame kätte remonditud SILK 2, esmapilgul tundub töö olevat korralik.

Hunzas on täna püha, enamik kauplusi ja söögikohti on suletud – tähistatakse ismailiitide pea Aga Khani esmakordse Hunza-külastuse aastapäeva. See päev väärib tõepoolest tähistamist, sest Aga Khan on Hunza heaks teinud väga palju: ta on nii moraalselt kui rahaliselt toetanud hariduse ja meditsiini edendamist, niisutussüsteemide rajamist, kultuuriväärtuste säilitamist, Baltiti kindluse renoveerimist.

Gilgit on eriliselt turvatud, sest linna on parajasti külastamas Pakistani president Pervez Musharraf koos oma sõjaväestatud kaaskonnaga.

K 24 okt: Gilgit – Pattan – Taxila – Islāmābād; 603 km; kõrgus merepinnast 650–1725 m, ilm pilvine, sademeteta, 10–32 °C

Asume SILK 2ga teele Gilgitist Islāmābādi poole. Kuigi läbime seda teed 10-päevase intervalli järel juba teist korda, ei jäta külad, mis jäävad Islāmābādist umbes 200–400 km põhja poole, ükskõikseks. Siit lausa õhkub sunniitliku islami fundamentalismi. See on meeste maailm, turutänavatel liikuvate tuhandete inimeste hulgas märkame vaid paari-kolme kaetud näoga naist. Teel oleme tunnistajaks äsja toimunud autoõnnetusele, mis lisaks 18 haavatule nõuab viis inimelu. Pärast 15 tundi kestnud sõitu, mis pealinnale lähemal muutub äärmiselt närviliseks, jõuame lõpuks üsna kurnatuna Islāmābādi. Oleme varem ühe päeva jooksul ka pikemaid teelõike läbinud, kuid tänased enam kui 600 km olid senistest küll vaieldamatult kõige vaevalisemad: mägine, kohati väga kitsas ja maalihetest lõhutud tee, vasakpoolne liiklus, erakordselt halb liikluskorraldus, vastusõitjate pimestavad kaugtuled.

Islāmābādis kuuleme, et SILK 3 ei saanud Toyota teeninduses päris korda, sest kohapeal polnud vajalikke kuullaagreid ja nende tellimine oleks võtnud liiga palju aega.

Siiditee tuur läbib mitmeid piirkondi, kus olukord on väga ebastabiilne või on käimas lausa sõjategevus. Lootsime, et vähemalt Türgis on kõik rahulik, kuid täna alustas Türgi rünnakuid Iraagi kurdide vastu. Kui meie reisi esimene pool on kulgenud esialgsete plaanide järgi, siis teises võivad tulla üsnagi suured muutused.

N 25 okt: Islāmābād – Taxila – Hasa Abdal – Peshāwar; 176 km; kõrgus merepinnast 440–650 m, ilm päikseline, 20–31 °C

Täna jätkame Siiditeel kulgemist juba märkimisväärselt uuenenud reisiseltskonnaga, nii et paslik oleks ehk teha lühike vahekokkuvõte. Oleme olnud teel 52 päeva ning viibinud kolme riigi: Hiina, Pakistani (2 korda) ja India territooriumil. Kui mitte arvestada lennu- ja rongireise, samuti linnasiseseid lühemaid autosõite, tuleb läbitud kilometraažiks 13 969 ehk ligikaudu 291 km päevas. Kolme auto peale kokku on kulunud 4365 liitrit diislikütust. Reisil on osalenud 12 inimest, neist 5 kogu senise teekonna ulatuses.

Vahetult enne väljasõitu Peshāwarisse satub meile kätte värske Pakistani ajaleht The News, mis lausa kubiseb ärevakstegevatest sõnumitest. Peshāwaris toimuvad relvastatud kokkupõrked, on võetud pantvange, mitmed teed on liikluseks suletud. Srinagaris, kust äsja lahkusime, toimus eile iseseisvust nõudvate naiste väljaastumine, 40 naist on hetkel vangistatud. USA ähvardab Iraani sõjaga. Türgi lennukid pommitavad kurdide alasid Iraagis. Afganistanis on Kābuli ja Herāti vaheline tee muutunud läbimatuks. Teisiti väljendudes, Siiditee Tuur 2007 kulgeb justkui mööda lahingutandrit. Vältimaks liigset paanikat siiditeeliste hulgas, otsustame detailidest kõiki grupi liikmeid isegi mitte informeerida. Teadlikult keskendume omavahelistes vestlustes teist laadi probleemidele: kas ABS-pidurid on ikka korras; kas Kreeka mõju siinse budistliku skulptuuri arengus oli ikka sedavõrd oluline jne. Meil soovitatakse muuta maasturid Afganistani jaoks vähem silmatorkavaks. Seega monteerime maha Thule katuseboksid ja jätame need ajutiselt Islāmābādi hoiule. Korra- ja puhtusearmastajana käib Uigur SILK 1ga läbi autopesulast, ülejäänud kaks džiipi jätame tahtlikult poriseks ja tolmuseks, et nende pärlmetallik värv ei säraks liialt kohalike autode taustal.

GandharaShakyamuniTaxila on olnud oluline keskus läbi ajaloo, seetõttu on linnal vanades olulistes kultuurkeeltes oma nimevariant või kirjapilt: urdu k ٹيڪسيلا‎, sanskr k तक्षशिला, Takṣaśilā, pali k Takkasilā, kreeka k Ταξίλα, ladina k Taxilla, hiina k 塔克西拉, Tǎkèxīlā jne. Käime vaatamas linna külje all asuvat III saj eKr rajatud Dharmarājika stūpa‘t (nimetatud “dharmarāja” Aśoka järgi) ja selle kõrval asunud kloostri varemeid. Suhteliselt rikkalik valik kušaanide ajastust ja sellele järgnenud perioodist (kuni V saj pKr) pärit budakujusid ja budistliku temaatikaga bareljeefe on eksponeeritud Taxila muuseumis. Need skulptuurid on murrangulise tähtsusega kogu budistliku kunsti kontekstis. Kuigi muuseumis on fotografeerimine ametlikult keelatud, julgustab muuseumitöötaja siiski pildistama. Paljud budakujud väärivad fotona jäädvustamist: need pärinevad ajast, mil budistlik ikonograafia oli alles kujunemisjärgus. Mõned mudrā‘d ehk käeasendid on justkui “valed”, selliseid ei kohta hilisemas kunstis kuigi sageli.

Meie väike hotell asub Peshāwari vanalinnas. Kahjuks jõuame linna hilja, vahetult enne turu sulgemist. Vanalinn ja turg tunduvad olevat nagu idamaa muinasjuttudes, aeg oleks otsekui sajandeid tagasi peatunud.
Enne uinumist püüan meenutada, kas ma üldse olen midagi Peshāwari kohta kuulnud. Budismi ajaloost meenub paar fakti: siit on pärit yogācāra filosoofia alusepanijad Asaṅga ja Vasubandhu ning VII saj rändas siit läbi kuulus hiina munk ja palverändur Xuánzàng. Kusagil sügavamal mälusopis on peidus mingi väga udune kujutelm linna seostest Gandhāra kunstiga. Seda pole just palju enam kui 2000-aastase ajaloo ja 3-miljonilise elanikkonnaga linna kohta.

Meie väga limiteeritud lugemisvara hulgas on äsja kirjastuselt “Sinisukk” ilmunud ning väga kvaliteetselt trükitud Tom Lowensteini “Buddha aarded: püha Aasia Hiilgus”. Olen ka varem lugenud üht Lowensteini raamatut, seetõttu asun “Buddha aarete…” kallale õhinaga, lootes leida sellest täiendavat informatsiooni Taxila, Gandhāra kunsti ja Bāmyāni budakujude kohta. Soovitud informatsioon on küll olemas, kuid tõlke, toimetamise ja korrektuuri uskumatult halva kvaliteedi tõttu kaob raamatu vastu igasugune respekt ja usaldusväärsus.

R 26 okt: Peshāwar – Landi Kotal – Khyberi mäekuru (1080 m) – Pakistani-Afganistani riigipiiri ületamine – Jalālābād – Kābul; 319 km; Päikesetõus 5:38, loojang 16:36. 319 km, kõrgus merepinnast 410−1830 m, ilm pilvitu, 18–26 °C

Päev algab ärevalt, Uiguril on kadunud pass ja SILK 1 dokumendid. Ta helistab Islāmābādi − selgub, et sealses hotellis pole dokumente leitud. Ilmselge, et ilma dokumentideta ei saa riigipiire ületada Uigur ega tema nimele vormistatud auto. Kahjuks pole tuhandete kilomeetrite raadiuses ühtki Eesti saatkonda, lähimad asuvad Tbilisis, Ankaras ja Pekingis. Arutame kõikvõimalikke variante, kuidas ja millal Uigur ja SILK 1 saaksid reisi jätkata. Igatahes praegu peab Uigur jääma Peshāwarisse, ehk õnnestub kogu ülejäänud reisiseltskond kuidagimoodi kahte autosse toppida. Enne lõplikku lahkuminekut soovitame Uiguril veel kord läbi otsida kõik kompsud ja kotid. Ja ennäe, ilmuvadki välja nii pass kui autodokumendid. Uiguri suust kostab õnnis hüüe: “Jumal tänatud! Tänutäheks riputan Allahi nime auto külge.” Ja ta peab sõna, peagi ripub SILK 1 armatuurlaua kohal miniatuurne vimplisarnane kaunistus Jumala nimega.

Jõudnud Peshāwarist välja, näeme tohutusuurt mahajäetud afgaani põgenike laagrit. Teatavasti on Pakistanis paevarju leidnud ligi kolm miljonit põgenikku Afganistanist, suur osa neist Peshāwari külje all. Tänaseks on enamik naasnud oma kodumaale, neist on järele jäänud vaid lõputud väljad savihüttide rusudega.
SilkRoadLandiKotalPeagi jõuame Hõimude piirkonda (ametlikult Federally Administred Tribal Areas). See ei allu de facto Pakistani keskvalitsusele ja pole kuigi turvaline, seetõttu võtame oma autodesse kaks automaatidega relvastatud ihukaitsjat, kes saadavad meid piirini. Viimaseks suuremaks asustatud punktiks enne Afganistani piiri on Landi Kotal (pildil vasakul). Sealse turu, nagu ka mõnede Peshāwari poole jäävate turgude kaubavalik on rikkalik, osta saab mida iganes: T-särke, viinamarju, tomateid, oopiumit ja sellest saadavat heroiini, hašišit, püstoleid, kuulipildujaid, automaate, granaate… Tanke ja lahingukoptereid turul ei müüda, ent pole välistatud, et tellimise peale saaks neidki. Kirjaoskuse tase on siin üle kahe korra madalam Pakistani keskmisest: meestel 30%, naistel 3%.

Vahetult enne piiri asuv Khyberi kuru pole küll kõrge, vaid 1080 m, kuid sellel on pikk vägivaldne ajalugu. Eri aegadel on seda läbinud paljud armeed: pärslased, kreeklased, sküüdid, valged hunnid, mongolid, turgid, mogulid, britid.

Piiri- ja tollipunktides valitseb paras Paabeli segadus, aega kulub üle 3 tunni. Keerame kellad vastavalt kohalikule ajale pool tundi tagasi – see pikendab meie päeva. Seejärel võtame suuna Kābuli poole. Pakistanlaste ja hiinlaste ehitatud maantee on väga hea, esimesed kilomeetrid sõidame USA soomukite järel, edasi jätkame iseseisvalt. Üle hulga aja saame taas sõita koduselt − parempoolse liiklusega.
Ent sellega kodune tunne ka piirdub. Oleme jõudnud maailma ühte vaesemasse riiki, Vikipeedia andmetel peab kaks kolmandikku elanikkonnast hakkama saama vähem kui 2 USA dollariga päevas. Paljudes Afganistani provintsides on oopiumikasvatus peamine sissetulekuallikas. Hiljuti avaldati “Afghanistan Opium Survey 2007”, mille kohaselt toodeti riigis tänavu 8200 tonni oopiumit. Ammu on möödutud eelmisest oopiumimaast − Birmast, praegu moodustavad Afganistani päritolu opiaadid maailmaturul 93%. See pole väheste narkoparunite tegevusala, vaid oluline majandusharu kogu riigi seisukohast. Ega seda ei püütagi nii väga tõkestada, sest muidu suureneks tööpuudus ja sellest johtuvalt ka kuritegevus, süveneks vaesus. Paljud neist, kes ei tegele oopiumiga, on asunud Ṭālibāni teenistusse, aga selleks pole neid sundinud mitte niivõrd maailmavaatelised tõekspidamised, vaid just vaesus. Teatavasti maksab Ṭālibān kaks-kolm korda suuremat palka, kui saaks riigiteenistuses näiteks politseinikuna töötades. Kuigi Ṭālibāni võim on ametlikult 6 aastat tagasi kukutatud ja suurem osa elanikest seda taga ei nuta, ilmnevad ometi selle taassünni märgid geriljasõja, suitsiidirünnakute ja pantvangi võtmiste kujul. Teemal, milline oleks Afganistan täna, kui aastal 1979 poleks alustanud interventsiooni Nõukogude Liit ja 2001 poleks rünnanud USA väeüksused, võime üksnes fantaseerida. Ilmselt oleksid Afganistani rahvad elanud “valesti”, kuid paistab, et ka paarikümneaastane “õigele teele” suunamine ja demokraatia õpetamine pole õnne nende õuele toonud. Terve uus generatsioon on näinud vaid sõda, relvi ja viletsust, ning suur osa selle põlvkonna meestest ei oskagi muud teha kui sõdida, tappa, turvata või oopiumimoone kasvatada. Ja selle teema lõpetuseks julgeksin väita, et USA ja Euroopa narkoturgudele jõudnud suhteliselt odavad tohutud heroiinikogused on siinse sõjategevuse kõige otsesem tulemus ning süüdlasi tuleks otsida eelkõige väljastpoolt Afganistani.

Siinkohal tuleb mõtisklused katkestada, siseneme Kābulisse*. Peatume linna kõige turvalisemas hotellis Kabul Serenas. Juba hotelli õue sisenemine on kirjeldamist väärt. Pärast dokumentide kontrolli ja meie isikutute tuvastamist tõstetakse massiivsed terasest tõkked üles ja ühekaupa sõidavad meie SILKid puhvertsooni. Seejärel sulguvad tõkked meie selja taga, tõusevad teised meie ees ja me võime väravast siseneda.

On suur rõõm, et Andres Kolk, Eesti asjur Afganistanis, leiab aega viibida meiega koos õhtusöögilauas ning jagada väärtuslikku informatsiooni selle maa hetkeolukorra kohta.

* Jah, Kābulisse, mitte Kabuli. Selgub, et mitmed kohanimed häälduvad kohalikus kõnepruugis hoopis erinevalt sellest, kuidas oleme harjunud kuulma Eestis. Kābul hääldub pika a, mitte pika u-ga. Ka Peshāwari puhul tundub rõhutatud ja pikaksvenitatud esimene a esialgu harjumatu.

L 27 okt: Kābul; 84 km; kõrgus merepinnast 1800–2020 m, ilm pilvitu, 18–20 °C

Teeme poolepäevase ringsõidu Kābulis ja selle ümbruses. Esimesed muljed linnast kinnistavad varasemaid mõtteid, et lääne ajakirjanduse loodud pilt Afganistanist, sealsest islamist, Ṭālibānist ja liitlasvägede rollist on lihtsustatud. Tekkinud situatsioonil on sügavad ajaloolised juured ja kõike seda jõuga murda on ülimalt raske, kui mitte võimatu.
Tänavapildis hakkab silma naiste riietus, mis on mõnevõrra teistsugune kui teistes islamimaades. Araabiapärase musta ’abāyah’ funktsioone täidab siin helesinine burqa, mis sageli katab kogu näo. Silmade ja nina kohale on sel juhul sisse õmmeldud ovaalne poolläbipaistev võrkjas riidetükk, mis võimaldab näha vähemalt seestpoolt väljapoole.

Tooksin siin valiku artiklite pealkirju tänasest ingliskeelsest ajalehest Daily Outlook Afghanistan: “Taliban Killed Australian Comando in Afghanistan”, “Taliban Ambush Afghan Army, Eight Dead”, “One Afghan Civilian Killed, Seven Others Injured in Twin Roadside Blasts”, “AG Orders Arrest of Bamyan Police Officer”, “10 Taliban Killed in Zabul”, “30 Soldiers, Civilians Perish in Mingora Suicide Bombing”, “Pakistni Police Detain 142 Afghans in Chaman”, “Afghan Children Endangered by Surging Violence: UNICEF”, “Karzai Demands Fewer Air Strikes in Afghanistan”.

Varajasel õhtupoolikul osaleme poolkutsututena-poolkontvõõrastena pulmas. Parajasti on käimas pulma kolmas päev, finaal. Kuigi islami seadus lubab ametlikult nelja naise pidamist ja peigmehe varanduslik seis ehk võimaldakski ülal pidada enam kui ühte naist, tähistatakse selle peoga abielusidemete algust mehe ainsa väljavalituga. Vähemalt esialgu ainsaga. Külalisi on umbes 2000! Mehed ja naised pidutsevad suure üüritud hoone eri korrustel. Ka meie grupp peab jagunema pooleks, mehed meeste korrusele, Maivi ja Tiina naiste korrusele. Põhiline lõbustus on tants, mehed omavahel, naised omavahel. Ka meie Uigur ja Raivo kistakse tantsupõrandale. Kui jätta kõrvale geiklubid, mõjub meie traditsioonis meeste omavaheline tants kuidagi võõristavalt, ent siin tunnevad mu reiskaaslased end tantsuringis üpris õdusalt. Toidulaud pole priiskav, vaid supp ja vaniljekreem. Vastavalt islamimaa tavadele ei pruugita alkoholi.

P 28 okt: Kābul – Charikar – Jabal os Sara (Jabulsaraj) – Shebari kuru (2987 m) – Bāmyān (بامیان, Bamiyan); 232 km; kõrgus merepinnast 1620–2987 m, kerge pilvitus, sademeteta, temperatuur 1–22 °C

Järgnevaks kaheks päevaks jaguneb meie reisiseltskond pooleks. SILK 1 ja SILK 3 meeskonnad jäävad esialgu Kābulisse, nad külastavad muuseumi ja teevad ettevalmistusi homseks sõiduks Panjshiri orgu.

Meie Tiinaga järgime varem tehtud plaani ja siirdume Bāmyāni. Kutsume kaasa Aart Nõmme, Kābulis lähetusel oleva Eesti Kaitseministeeriumi nõuniku. Kuigi Aart pole varem Bāmyānis käinud, lisavad kindlustunnet tema kohalike olude tundmine, kaasasolev relv ja suhtlustasandil dari keele valdamine. Kahest kaasa tellitud relvastatud ihukaitsjast mahub autosse vaid üks. Kābulist Bāmyāni läheb kaks teed, ja kuigi tee läbi Wardaki provintsi on umbes 44 km võrra lühem, valime pikema, ent ohutumana näiva marsruudi. Nagu enamik kõrvalteid Afganistanis, nõnda on ka Jabal os Sara ja Bāmyāni vaheline kruusa- ja pinnasetee väga ebatasane ja tolmune, mäenõlvadel jätkub ruumi vaid ühele autole, vastutuleva auto möödalaskmiseks tuleb sageli tagurdada ja otsida laiemat kohta. Esimesed asfaldikilomeetrid lähevad kiiresti, kuid järgneva 150 km läbimiseks kulub 9 tundi. Meid hoiatatakse, et paljud piirkonnad on endiselt mineeritud, seetõttu tuleb rangelt teel püsida ja isegi metsapeatust tehes ei tohi sammugi teelt kõrvale astuda. Teekond kujuneb arvatust aeganõudvamaks, nii et pea pool teed sõidame lauspimedas. Üldiselt kulgeb sõit eriliste ekstsessideta, kui mitte arvestada üht mööduvat leekkuuli*. Jääbki teadmata, oli see sihitud meie pihta või oli see niisama juhuslik lask.

Ööbimiskohta pole kerge leida. Ajal, mil Afganistanis valitses rahu, käis Bāmyānis turiste ja oli mitmeid hotelle, ent nüüd pole nende järele enam vajadust. Tee ääres torkab siiski silma mitmest jurtast koosnev majutusasutus. Kolistame värava taga ja anname autosignaaliga endast märku, ent värav jääb suletuks. Hiljem selgub, et siin saab peatuda üksnes suveperioodil. Pika otsimise järel leiame lõpuks ühe väikese ja lihtsa, ent üpris meeldiva peatuspaiga.

* Ma pole relvaasjanduses tugev – võimalik, et sel helendaval tapariistal on ka mõni peenem nimetus.

E 29 okt: Bāmyān – Shebari kuru – Jabal os Sara – Charikar – Kābul; 235 km (SILK 1 & SILK 3: Kābul – Panjshiri org – Kābul; ca 318 km); kõrgus merepinnast 1620–2987 m, ilm sademeteta, Kābulis udune ja sudune, –2 kuni +20 °C

SilkRoadBamyanKušaanide perioodil rajatud Bāmyāni budistlik kompleks on muljetavaldav. Sadakond liivakivisse raiutud koobastemplit (pildil vasakul), freskode fragmendid… Muljetavaldav on ka tollane ususallivus. Erinevalt tänapäevast! On ju teada, et III saj esimesel poolel kukutas Pärsia Sassaniidide impeerium kušaanide võimu Afganistanis. Olles küll zoroastrismi pooldajad, olid Sassaniidid ometi tolerantsed budismi suhtes ja ei keelanud uute budakloostrite rajamist. Just Sassaniidide ajal raiusid lokottaravāda koolkonna budistid liivakivist välja Bāmyāni hiigel-Buddhad. Ainsaks erandiks mittesallivusest oli III saj teine pool, mil zoroastrismi ülempreester Kartir lasi hävitada mõned budakloostrid, kuna budismi ja zoroastrismi segunemine tundus talle ebaloomulikuna. Pärast Kartiri surma tõusis budism taas endisele positsioonile. Vähem imekspandav pole ka budistide tollane suhtumine teistesse religioonidesse, nii näiteks on Bāmyāni freskodel kujutatud prohvet Mani reisi kušaanide impeeriumisse.
Veel käesoleva aastatuhande algul olid selle kõige krooniks kaks hiiglaslikku seisvat budakuju, täpsemalt 35/38-meetrine Śākyamuni ja 53/55-meetrine Vairocana. Kunagi olnud nad kaetud värvi ja kullaga ning kaunistatud vääriskividega. Gandhāra budistliku kunsti suurepärased ilmingud! Just praegu meenub Siiditee tuuri alguspäevilt üks detail, millele me siis ei osanud tähelepanu pöörata. Kui külastasime Lóngméni kompleksi Luòyángi lähistel, jäi ka seal silma grandioosne Vairocana kuju. Miks mitte Buddha Śākyamuni, miks just Vairocana? Ju peab ta siis olema kõige tähtsam, vähemalt mingis kontekstis. Teades, et IV sajandiks kujunes mahāyāna budismis välja Buddha kolme keha ehk trikāya doktriin, pole siit enam raske mõtetes edasi liikuda. Kui ajaloolise Buddha maine keha oli selle teooria seisukohalt kõige madalam – nirmānakāya, siis budasuse kui printsiibi kõige universaalsem, kõige tõesem väljendus on dharmakāya ehk antud juhul siis Vairocana. Aga olgu budade hierarhiaga nagu on, Ṭālibāni seisukohast vaadatuna oli tarvis hävitada nii Mahāvairocana kui Buddha Śākyamuni. Mida ei suutnud teha sajandite jooksul Tšingis-khaan, moguli imperaator Aurangzeb ja Pärsia kuningas Nader Afshar, seda suudeti teha 2001. aasta märtsis tulirelvade ja dünamiidiga! Olen üldiselt üsna salliv erinevate usuliste, ideoloogilisja ja poliitiliste maailmavaadete suhtes ja püüan mõista kõikvõimalikke teisitimõtlejaid, ent selline vandaalne pühakujude ja kultuuriväärtusete hävitamine ei leia mu silmis mingit õigustust. Varahommikuses valguses avanev pilt tühjade niššidega kaljunõlvale on pisarateni kurvastav. See jääb ilmselt kauaks meelde…
Käivad arutelud kujude taastamisest, samuti on kaalumisel jaapanlaste idee projitseerida niššidesse uued Buddhad hologrammidena. Eks aeg näitab.

Koobastempleid ja nišše ühendab tohutu hulk mäe sisse uuristatud treppe-käike. Mõned neist avanevad kalju välisseinale, teised viivad meid sisemusse, kolmandad üle Buddha-niššide. Teeme mäe sisemuses üpris põhjaliku jalutuskäigu. Pidades õigemaks ise Bāmyāni mitte tulla, andis Aivo kaasa videokaamera. Nüüd püüangi kokku võtta oma olematud operaatorioskused ning salvestada seda labürinti ja ümbrust.
Kõrgematest koobastest avaneb ülev vaade kunagisele Shar-e Gholghola tsitadellile. Tänaseks on uhkest kindlusest järel vaid varemed. Selle tegi jõhkralt maatasa Tšingis-khaan kättemaksuks oma lapselapse tapmise eest. Kohalikud inimesed teavad rääkida, et Tšingis-khaani väed olevat hävitanud Bāmyāni oru mehed, naised ja lapsed viimseni, polevat säästetud isegi loomi. See toimus ammu, XIII saj, ent viimased tapatalgud leidsid siin aset alles mõne aasta eest, mil Ṭālibān tappis mitu tuhat hesaari. Miks? Polnud ju siin tegemist riikidevahelise vaenuga, hesaarid polnud ju ka budistid ehk nn ebajumalakummardajad. Nende peamine süü seisnes selles, et nad olid ši’iidid!

Eile saabusime Bāmyāni pimedas ega näinud ümbrust. Täna tabab silm mitmel pool väiksemaid põllulappe, kus kasvatatakse nisu ja kartulit. Bāmyāni provints on üks neist, kus oopiumikasvatus pole peamine põllumajandusharu, mitmel pool küntakse põldu, adra ette on rakendatud tavaliselt kaks härga. Teeäärne külaturg torkab silma kohapeal kasvatatud aprikooside rohkusega.

SILK 1 ja SILK 3 meeskonnad külastavad kaunist Panjshiri (‘viis lõvi’) orgu, kuhu viib kitsas kanjon. Nende kirjelduste järgi on org tõepoolest ilus ja samas masendav – seal vedeleb vähemalt sadakond tanki ja muude lahingumasinate vrakki. Väidetavalt sai Panjshiri oru lahingutes surma 30 000 afgaani ja 30 000 Nõukogude Liidu sõdurit. Teel orgu satutakse nägema omapärase võistluse peaproovi: hulk ratsanikke ajavad taga galopeerivat hobust, üritades tema seljast surnud kitse haarata. Tagaajajate hulgas on noori mehi, aga ka juba väärikamas eas habemikke. Tegemist on Kesk-Aasia maades populaarse, ent omajagu ohtliku kitsehaaramismänguga, mida Afganistanis tuntakse buzkashi nime all. Võitjaks osutub kiireim ja vapraim ratsanik, kes suudab kitsekorjuse enda valdusse haarata ning märgistatud kohta viia.

T 30 okt: Kābul – Jalālābād – sisenemine Pakistani – Khyberi mäekuru – Landi Kotal – Peshāwar – Islāmābād; 468 km; kõrgus merepinnast 410–1830 m, ilm päikesepaisteline, 12–29 °C

Hommikul siirdume Jalālābādi (puštu k جلال اباد), et saada viisa järjekordseks sisenemiseks Pakistani. Kuni dokumente vormistatakse, kasutame aega lõunatamiseks. Söögikoha uksel jääb silma kaks detaili. Esiteks postkast kirjaga “Почта”, mälestus Nõukogude invasioonist. Ja teiseks… Oleme ju paljude ametiasutuste sissepääsul harjunud nägema mobiiltelefoni, sigareti, fotoaparaadi või koera stiliseeritud kujutist, mis on punasega läbi kriipsutatud. Siinse restorani vastav silt aga annab diskreetselt teada, et soliidne pole siseneda automaadiga!

Viisad käes, läheb meil riigipiiri ületamine ja tolliformaalsused rekordilise kiirusega – 1 tunni ja 20 minutiga.

Afganistanist lahkumine tekitab mitmesuguseid tundeid ja mõtteid: kaunis maa, valdavalt heatahtlikud ja sõbralikud inimesed, rikas kultuuripärand. Miks küll on Jumal karistanud seda maad ja rahvast nõnda julmalt? Ainuüksi kahe viimase aastasaja jooksul on tulnud läbi elada kolm verist Anglo-Afgaani sõda, Nõukogude Liidu invasioon, Ṭālibān (dari ja puštu k طالبان‎ ‘õpilased’) ja mitmed sisevõitlused ning nüüd lõpuks veel USA ja NATO sõjaline sekkumine. Ja tänane olukord riigis ei sisenda lootust, et lähiaastatel võiks saabuda rahu. Nähtut kinnitab statistika: Human Development Index paigutab Afganistani Aasia riikide hulgas viimasele kohale (indeksi arvuline näitaja aastal 2005 oli vaid 0,396).
Afganistani värk ei anna rahu, ikka naasevad mõtted sama teema juurde tagasi. See, mis leidis siin aset alates aastast 1979, on järgnevate aastakümnete jooksul tegelikult mõjutanud suurt osa maailmast, kutsunud esile terrorismi tõusu ning süvendanud pingeid Lääne ja islamimaailma vahel. Vastuseks Nõukogude invasioonile tekkis militaarne sunniitlik vastupanuliikumine, mida hakkas agaralt toetama USA. Kümme aastat pärast sissetungi oli Nõukogude Liit sunnitud Afganistanist taanduma ja mudžahiidide vabadusvõtlus kaotas senise mõtte. Ent militaarne islamifundamentalism oli juba tekkinud ning seda ei peatanud riigipiirid ning see leidis üha enam ja enam pooldajaid. Ei saa küll kategooriliselt väita, et aastal 1988 formeerunud al-Qā’idah (al-Qaeda, araabia k القاعدة‎, ‘baas, vundament’) ja hilisem Ṭālibān oleksid otseselt afgaani mudžahiidide mantlipärijad, ent kaudne side nende vahel on enam kui ilmne. Mitmed Lääne meediakanalid on loonud lihtsustatud ja väära pildi, otsekui oleks Afganistanis ja Pakistanis kokku tulnud kamp kaabakaid, kelle etteotsa seadis end Osama bin Laden ning kes võtsid nõuks alustada terrorisõda läänemaailma, lääneliku maailmavaate ja kristluse vastu. Loomulikullt ei püüa ma õigustada sooritatud terroriakte, kuid uskudes olevat aru saanud al-Qā’idah’, Ṭālibāni ja mõnede teiste sarnase orientatsiooniga liikumiste tekkimiste tagamaadest, püüan ka käesolevas blogis näidata, et suures osas oleme meie, st Lääs selle esile kutsunud. Need äärmuslikud fundamentalistlikud organisatsioonid on tekkinud vastuseks Nõukogude Liidu ja Lääne tegevusele. Ja eriti märkimisväärne on siin muidugi USA roll: olles aastakümnete jooksul kujunenud maailma superpower’iks ja olles ilmselt veendunud oma maailmavaate ainuõigsuses, on ameeriklastel ikka olnud soov sekkuda teiste maade siseasjadesse ning õpetada oma (liberaal)demokraatiat. Paraku on XX ja XXI sajandi ajalugu näidanud, et pea ükski USA sekkumine Aasia konfliktidesse pole toonud rahu ja õnne.

Pakistani sisenedes lükkame kellad pool tundi edasi. Liiklus muutub jälle vasakpoolseks. Läbime taas Hõimude piirkonna. Alates piirist kuni Islāmābādini turvab meid kuuest relvastatud mehest koosnev politseieskort. See, et kioskiaknale on kaubaartiklitena kõrvuti välja pandud kurgid ja kalašnikovid ja et müügilettidele on granaatõunad ritta seatud kõrvuti metalsete granaatidega, ei tekita meis sel korral enam elevust. Inimene harjub kõigega.

Selgub, et Saudi Araabia välisministeerium pole meie viisataotlustele andnud ei positiivset ega negatiivset vastust. Kauem oodata pole võimalik, peame tegema otsused edaspidise marsruudi osas. Mõistlik on Saudi Araabia seks korraks unustada ja selle asemel siirduda Iraanist Türgi kaudu Süüriasse. Niisiis kujuneb meie järgmise 2 nädalala reisiplaan arvatavasti selliseks: Islāmābād – Lahore – Multan – Sukkur – Quetta – Taftan – sisenemine Iraani – Zāhedān – Kermān – Yazd – Persepolis – Eşfahan – Teheran – Tabriz – sisenemine Türgisse – sisenemine Süüriasse.

K 31 okt: Islāmābād; 12 km; ilm päikesepaisteline, 22−27 °C

Islamimaades kostab enamasti 5, šiia traditsiooniga piirkondades 3 korda päevas minaretitornidest muezzini kutse palvusele. Varahommikuti, just päikesetõusu eel, mil linnakära pole veel jõudnud paisuda, kostab kutse “päikesetõusupalvele” (araabia k صلاة الفجر‎, ṣalāt al-faǧr) kaugele. Islāmābādis oleme sattunud elama paika, mille naabruses on mitu mošeed. On hetki, mil eri suundadest kostab korraga 3, 4 või koguni 5 laulu, moodustades erilise surround-polüfoonia. Muusikuna jään kuulama seda helikangast. Kui ühel muezzin‘il on parajasti paus, täidab teine selle tühimiku. Adhan‘id hommikusele palvusele justkui järgiksid fugaato printsiipe: kostab palvemotiiv vasakult ja enne kui see jõuab lõppeda, hakkab kostma midagi sarnast selja tagant. Muusikaakadeemia päevilt meenub, et kompositsioonitehnikas nimetati seda strettoks. Kes on siin Islāmābādis see salapärane arranžeerija? Kes on suutnud kooskõlastada nõnda paljude muezzin‘ide laulufraasid loogiliselt voolavaks muusikaks? Kui see on Allah isiklikult, siis arvan, et vähemalt samavõrra, kui ta sobib Jumalaks, sobiks ta ka Heliloojaks.

Muhameedlik moraal on range, ent ometi tungivad kaasaeg ja maailma pahed ka islamimaadesse. Katmata näoga naine pole Islāmābādi kesklinnas enam haruldus. Kuigi alkoholi müük on Pakistanis (nagu ka Afganistanis) keelatud, saab seda ometi tellida nii-öelda leti alt mitmeski Islāmābādi restoranis. Kinnitamata andmetel pidavat Islāmābādis eksisteerima ka mitteametlikud lõbumajad.

SILK 3 peaks minema täna tehnilisse hooldusse, ent üks vajalik kuullaager, mille TNT ekspresskuller pidi juba eilseks Islāmābādi toimetama, pole veel kohale jõudnud ega jõua enne kahte-kolme päeva. Kaalume võimalust homseks kavandatud Islāmābādist lahkumine edasi lükata. Pingelise ajagraafiku tõttu kaldume siiski selle poole, et riskime sõitu jätkata poolkorras autoga. Igaks juhuks läbib ka SILK 2 Toyota keskuses profülaktilise ülevaatuse − selle tehniline seisund paistab olevat hea.

N 1 nov: Islāmābād – Lahore – Okara – Sahiwal – Khanewal – Multan; 713 km; kõrgus merepinnast 250–750 m, ilm päikesepaisteline, 20–32 °C

Täna alustame pikka ja üpriski tüütut sõitu Iraani piiri poole. Plaani kohaselt peaks selleks kuluma 4 päeva.
Raivo otsustab toetada Pakistani riiki 750 ruupiaga, täpsemalt öeldes, just sellise summa kasseerib talt sisse liikluspolitsei kiiruse ületamise eest.

Umbes pooleteise kuu järel satume esmakordselt eestimaalase jaoks harjumuspärastesse kõrgustesse, madalamale isegi Suure Munamäe tipust. Altimeeter näitab kõrgust merepinnast vaid 250 m. Ei või olla!

Hilisõhtul käime Shah Rukn-e-Alami mausoleumis ja selle juurde kuuluvas sufi mošees. Seni külastatud islami pühapaikadest jätab see kõige spirituaalsema mulje. Isegi meie, mitte-muslimid, saame Rukn-e-Alami austamise rituaalis teatud religioosse kogemuse osaliseks.

R 2 nov: Multan – Bahawalpur – Ghotki – Sukkur; 477 km; ilm päikesepaisteline, 22−35 °C

ImagetextLõuna poole liikudes muutuvad loodus ja kliima lähistroopilisemaks. Tee äärde jäävad puuvilla- ja suhkrurooistandused, palmid. Liikluskorraldus pole kiita, teel on mitu kummuli veoautot, palju surnud loomi ja mõne hetke eest eluga hüvasti jätnud jalgrattur koos jäänustega oma sõiduriistast. Naturalistlik pilt jalgratturi peata kehast, mis on otsekui hakklihamasinast läbi käinud, ei taha veel tükk aega vaimusilmast kaduda. Kuigi kõnelemine inimelu hinnast tundub küünilisena, tuleb tunnistada, et Pakistanis ei näi see olevat kuigi kõrge.
Meie pääseme suhteliselt kergelt, üks sõiduauto kraabib pisut värvi SILK 3 pamperilt, eeslirakend teeb ühe “ornamendi” SILK 1 tagatiivale. Kuid juhtunu manitseb meid edaspidisele suuremale ettevaatusele.

Jõudnud Punjabist Sindhi provintsi, teeme peatuse Ghotki külas ja külastame Bilali sufi mošeed. Esialgu lubatakse sisse ainult mehi, pärast palvuse lõppu pole keeldu ka naistele. Roheliste turbanitega mehed (pildil vasakul) on äärmiselt sõbralikud ja külalislahked, ka meie kui mitte-muslimite vastu. Tervitatakse emmates või laupa lauba vastu surudes.

Õhtul kavatseme teha Sukkuris, Sindhi endises pealinnas, väikese jalutuskäigu ja otsida mõne söögikoha. Jõudnud vaevalt 50 meetri kaugusele hotellist, peatab meid relvastatud politseinik ja teatab, et välismaalased ei tohi kohalike saatjateta linnas liikuda – see olevat liiga ohtlik. Politseinik meid jalutuskäigule saatma tulla ei saa, sest ei tohi oma piirkonnast lahkuda. Küll aga suunab ta meid kõrvalasuvasse õue, kus pakutakse söögipoolist. Idamaa kombe kohaselt võtame kingad jalast ja istume vaibaga kaetud lavatsile, kuhu serveeritakse ka toidud. Politseinik, laetud vintpüss käes, jääb kogu õhtusöögi ajaks meie vahetusse lähedusse. Pakume ka talle süüa. Toit on indiapärane, maitsvalt valmistatud.

L 3 nov: Sukkur – Shikarpur – Jakobabad – Dera Murad Jamali – Sibi (Sibbi) – Bolani mäekuru (1798 m) – Quetta; 396 km; kõrgus merepinnast 205−1810 m, ilm päikesepaisteline, 28–33 °C

Tänase teekonna võiks jagada tinglikult kolmeks. Esiteks, Sukkuri piirkonnas lähistroopikale omane maastik, palmid, väikestes veekogudes mõnulevad vesipühvlid. Teiseks, pärast sisenemist Balochistani osariiki kõrb ja poolkõrb, kaamelid, rustikaalsed külad, India mõju olustikus väheneb. Ja kolmandaks mäed, täpsemalt Kesk-Brahui ahelik, mille kõrgemad tipud ulatuvad veidi üle 3000 meetri.

Meie liikumist aeglustavad iga mõne aja tagant vahetuvad politseieskordid. Quetta linnapiirist kuni hotellini saadab meid korraga koguni 3 politseiautot, igaühes kolm-neli automaaturit. Kallaletungijate vastu suudavad automaaturid meid ehk kaitsta, kuid siinne kant pole kuigi turvaline veel teiseski mõttes. Tegu on seismiliselt rahutu piirkonnaga, nii näiteks nõudis 1935. aasta 7,7 magnituudine Balochistani maavärin 30–60 tuhat inimelu.*

Küllap on tähelepanelik lugeja märganud, et võrreldes reisi algusaegadega on igapäevased sissekanded Siiditee tuuri koduleheküljele lühemaks jäänud. Kindlasti on 2 reisikuu jooksul tekkinud teatud väsimus ja see võib avalduda ka märkmete lakoonilisuses. Kuid palju enam on reisipäeviku tasakaalustamatus tingitud mu ebapädevusest Indiast lääne poole jäävate Aasia piirkondade osas. Islamimaade kultuuri, ajaloo ja olustiku vähene tundmine ei lase märgata paljusid ilminguid ja nende tausta, veelgi vähem võimaldab see nähtuga seonduvat adekvaatselt kirja panna. Loomulikult pole see piisav õigustus. Aga ehk on aus ülestunnistus siiski parem kui hämamine stiilis veebilehekülje piiratud maht ei luba kahjuks põhjalikumat käsitlust.

* Pärast Siiditee tuuri leidis siin aset veel üks maavärin, mille epitsenter asus umbes 60 km põhja pool ja mis jättis peavarjuta 120 000 inimest.

P 4 nov: Quetta – Panjpai – Nushki – Dalbandin – Nok Kundi – Taftan; 637 km; kõrgus merepinnast 660–1680 m, vahelduv pilvitus, 12–34 °C

Hommikul teeme ringkäigu turu piirkonnas. Kuigi meid, suurte reisikogemustega inimesi, on raske üllatada eksootikaga, tundub aeg Quettas olevat justkui seiskunud. Mõni harv autologu aitab siiski meelde tuletada, et oleme XXI sajandis või arvestades Mossesid meenutavate autode väljalaskeaastaid, pigem kahekümnendas. Kuigi Quetta on üsna suur linn, ikkagi Balochistani pealinn, ei juhtu me siin nägema ühtki inimest, kes meenutaks mujalt sissesõitnut. Ja mis võikski siia tuua mõne eurooplase, ameeriklase või jaapanlase?

Sõidame mööda kõrbelist maastikku, inimasustus on väga hõre. Autotee kulgeb paralleelselt raudteega, kus väidetavalt liiguvad 2 korda nädalas kaubarongid ja 2 korda kuus reisirongid. Raudtee rajasid kunagi britid. Iga paarikümne kilomeetri järel on tänaseni alles savikarva jaamahoone, mille väljanägemine on omapärane segu kõrbearhitektuurist ja briti koloniaalstiilist.
Endiselt saadab meid relvastatud eskort, meeskond vahetub iga mõnekümne kilomeetri järel. Orm kolib mõneks ajaks ihukaitsjate autosse, tundes huvi nende relvastuse vastu. Alustuseks pannakse talle pähe baretisarnane sõdurimüts, mõne aja möödudes usaldatakse ta kätte ka automaat.

Õhtuks jõuame Taftanisse, kus jääme peatuma tagasihoidlikus 5-toalises hotellis, mis on linnas ainus.

E 5 nov: Taftan – sisenemine Iraani – Mirjāveh – Zāhedān – Bam; 410 km; kõrgus merepinnast 515–1435 m, ilm päikesepaisteline, 21–30 °C

Nagu ka Hiina-Pakistani, Pakistani-India ja Pakistani-Afganistani piiripunktides, nõnda ka siin on migratsiooniametnikud usinad tegelema paberitega, vaatama passe, tegema sissekandeid registritesse, lööma templeid. Samas näib, et keegi ei tunne huvi selle vastu, mitu inimest ja kes tegelikult piiri ületavad. Pakistani tollis heidetakse ette, et me olevat pildistanud keelatud objekte. Misasja?! On tükk selgitamist, ent käsi meil siiski raudu ei panda. Aga Iraani tolli kohta räägitakse hirmujutte: alkoholi leidmise korral on võimalus vangi sattuda jne. Kurat võtaks, äkitselt meenub, et SILK 2 katuseboksis on Hiinast ostetud pudel piiritusepõhjalise preparaadiga, mille proviisor liigitaks toonust tõstvaks ravimiks, aga tolliametnik surmkindlalt alkoholiks. Tollipunktile lähenedes väriseb mu jalg gaasipedaalil, olen ju praegu sooritamas rasket kuritegu. Üritan siiski näol säilitada süütut ilmet, ehk pääseme läbiotsimisest. In shā’ Allāh! Õnneks sujubki autode läbivaatus valutult, katusebokside sisu vastu erilist huvi ei tunta.
Sisenenud Iraani, tutvustatakse meile kohe kohalikke reegleid, millega peame järgnevatel päevadel arvestama. Esiteks, pildistada ei tohi sõjaliste objektide läheduses ega pühakodades. Teiseks, naiste pea ja käsivarred peavad olema kaetud. Kolmandaks, mehed peavad kandma pikki pükse. Neljandaks, keelatud on alkoholi pruukimine ja omamine (nagu igas teiseski riigis, leidub ka Iraanis illegaalset kraami, kuid “kangeim” avalikult müüdav jook on alkoholivaba õlu). Viiendaks, vältida tuleb igasuguseid kontakte kohaliku õrnema sooga, ka meile süütuna näivat privaatset vestlust võidakse tõlgendada lähenemiskatsena, mis võib tuua kaasa karistuse. Mainitud keelud on seotud eelkõige islami tavadega. Nagu Saudi Araabia vahhabiidid, nii kuuluvad ka Iraani ši’iidid mitmeski aspektis muslimite radikaalsema poole hulka. Reeglite vastu eksimisel võivad karistused olla rängad: olenevalt süü raskusest pole välistatud ka avalik ihunuhtlus, vangistus või koguni surmanuhtlus!

Seame kellad Iraani ajale, st 90 minutit tahapoole.

Pangas tabab meid üllatus, rahakotid osutuvad lootusetult väikesteks. Nimelt 1 USA dollari vastu antakse täna 9250 Iraani riaali (ja riaali kurss on dollari ning teiste rahvusvaheliselt tunnustatud valuutade suhtes jätkuvalt langustrendis). Kuigi saame kohalikku valuutat peamiselt suurtes 5000-riaalistes rahatähtedes, kujuneb rahapakkide hunnik hirmuäratavaks. Väljume rahavahetuspunktist täistopitud kilekotiga.

Sõjaväe ja politsei koostöö eskortide vahetamisel on halvasti korraldatud. Mitmel korral peame teel ootama üle poole tunni uute sõdurite või politseinike saabumist. Uurime, kas meil ikka on tarvis relvastatud eskorti. Kaitsemeekonna vajadust põhjendatakse asjaoluga, et liigume mööda narkotransiidi üht peamist trassi, kus esineb sageli röövlijõukude kallaletunge. Meie suhtlemine sõduritega piirdub vaid mõne lausega, kuid miski neis reedab varjatud pinget. Võib-olla on see ärevus kuidagi seotud USA presidendi George W. Bushi paari nädala taguse väljaütlemisega, et Iraan on rahvusvahelise mastaabiga militaarse konflikti kolle ning kolmas maailmasõda võib valla pääseda, kui Iraan arendab välja tuumarelva.
Võrreldes India ja Pakistaniga on Iraani liiklus palju tsiviliseeritum, õigem oleks vist öelda euroopalikum. Kiirused on suuremad, vastassuunavööndis ei sõideta, pimedal ajal üritatakse vastutulijat kaugtuledega mitte pimestada, maanteel ei liigu kaamelid, eeslirakendid, tuk-tukid ega jalgrattarikšad, mootorratturid kannavad sageli kiivrit, naissoost kaassõitjad ei istu sadulas India kombel küljega sõidu suunas. Aga äkitselt märkan, et autoga on miskit viltu. Lülitan mootori välja, teen kapotikaane lahti – kusagilt immitseb auru, vesi radiaatoris keeb. Altpoolt niriseb vett. Radiaator lekib! Kuskohast täpselt, ei tea. Uigur avaldab arvamust, et SILK 2 on saanud needuse osaliseks. Kes teab, äkki ongi. Jahutame mootori maha ja lisame paar liitrit vett. Sõit võib jätkuda, nüüd pean tähelepanelikult jälgima jahutusvedeliku temperatuuri näidikut.

T 6 nov: Bam – Kermān – Yazd; 607 km; kõrgus merepinnast 910–2435 m., im päikesepaisteline, 15–25 °C

Bam on Iraani autotööstuse keskus. Neli aastat tagasi tabas linna ja selle ümbrust maavärin, üle 70% hoonetest purunesid, Bami 70 000 elanikust hukkusid pea pooled, lisaks suri umbes 10 000 ümberkaudsete külade elanikku. Autotootjad on tootmishooned taastanud, kuid vanalinna kui niisugust peaaegu ei eksisteerigi, alles on vaid rusud. Teeme varemete vahel jalutuskäigu – on vaevu aimatav, et siin oli veel neli aastat tagasi bazaar, siin mošee, siin medrese*, siin valitsejate residents, siin lihtsurelike eluasemed.

Lõuna paiku võtame suuna Yazdi poole. “Üks pärsia linn on Yazd, väga ilus ja uhke linn, kus kaubeldakse vilkalt. Siin valmistatakse yazdi-nimelist siidkangast, mida müüakse mitmele poole suure kasuga. Linna elanikud on muhameedlased. Yazdist edasi minev rändur peab ratsutama seitse päeva lauskmaal, kus vaid kolmes paigas on võimalik leida ulualust. /…/ Seitsme reisipäeva järel jõutakse Kermani kuningriiki. /…/ Siit pärinevad vääriskivid – kaljudest leitavad türkiisid.” Nõnda kirjutas Marco Polo oma reisikirjades XIII sajandil. Meie liikumissuund on Polo kirjeldatule vastupidine ja Kermānist Yazdi jõudmine ei võta seitset päeva, kulub vaid mõni tund. Kas Yazd endiselt uhke ja ilus ning kas siin ikka veel käib vilgas kauplemine, sellest saame teada homme.

* Madrasah – araabia k ‘kool’. Käesoleva blogi kontekstis: islami teoloogilise kallakuga kool.

K 7 nov: Yazd, 34 km; 1200−1250 m, ilm päikesepaisteline, 12−28 °C

Aukartust äratava ajalooga Yazdi (pärsia k یزد, esmakordset mainitud umbes 3000. aastal eKr) jaoks oleme varunud lisapäeva. Alustuseks teeme jalutuskäigu mööda vanalinna ülikitsaid uulitsaid ja põikame sisse bazaarile, kus lisaks kauplemisele valmistatakse kohapeal ka kõikvõimalikke käsitööesemeid. Kuna Yazd jäi kõrvale vanaaja sõjavägede põhiliikumisteedest, siis on suur osa linnast oma arhailisel kujul uskumatult hästi säilinud tänini. Ja üldse paistab, et see linn on traditsioone alal hoidnud ning konservatiivne. Pole tarvis erilist fantaasiat, et kujutleda, milline võis Yazd välja näha 1200. aastatel, mil ta oli peatuspaigaks paljudele kunstnikele ja õpetlastele.

Silma hakkab üks pealtnäha tähtsusetu, aga islami tavade mõistmise seisukohast oluline detail. Elumajade ustel on kaks erineva kõlaga metallist koputit, vasakpoolne meestele, parempoolne naistele. Vastavalt sellele, kas uksele koputab mees või naine, läheb ust avama võimalusel samast soost pereliige või teenija. Kui juhtub, et naine on sunnitud meesterahvale uksele vastu minema, katab ta enne näo.
Naiste riietus on reeglina traditsiooniline: kantakse pealaest maani ulatuvat musta chadori. Katmata on vaid silmad või pool nägu, samuti käelabad ja sõrmed. Tegelikult ei täida need igasugused ’abāyah’d, ḥijābid ja chādorid lõpuni oma eesmärke. Meestel on välja arenenud mingi kuues või seitsmes meel, naistemeel. Isegi kui peaaegu midagi pole võimalik hoomata nägemis-, kuulmis-, maitsmis-, haistmis- ega kompimismeele abil, hakkab automaatselt tööle mentaalne “kompuutriprogramm”, mis paneb neist vähestest vastassugupoolelt saabuvatest impulssidest kokku üpriski usaldusväärse pildi. Sadadest tänaval vastutulevatest neidudest, kelle ilu on ühtviisi varjatud musta loori taha, mõjuvad ometi ühed seksapiilsena ja teised mitte.

Imposantse mulje jätab Kabir Jame’ mošee oma taevassepürgivate minarettidega, mis on Iraani kõrgeimad. Kuigi mošee kui niisugune on vanem, pärinevad selle tänaseni säilinud hooned XIV sajandist, mongolite impeeriumi perioodist. XIV−XV saj stiilile viitavad ka ehitise kujunduses kasutatud värvid: türkiissinine, tumesinine, roheline, valge, kuldne ja pruun. Kujunduse moodustavad geomeetrilised ornamendid kombineerituna arabeskide ja kalligraafiliste tekstikatketega. Viimaste hulka kuuluvad fragmendid Koraanist ja maksiimid Muḥammadilt, väärikalt on eksponeeritud mošee rajanud valitseja nimi.

Ühel vanalinna väljakul haarab meie tähelepanu erilise väljanägemisega hiigelsuur puust konstruktsioon. Esmalt ei saagi aru, millega tegemist. Selgub, et see sõrestik kaetakse kord aastas riidega, dekoreeritakse rikkalikult ja kasutatakse leinaprotsessiooni keskse objektina, mida kannab hulk mehi. Teatavasti tapeti Karbala lahingu käigus prohvet Muḥammadi − rahu olgu temaga − lapselapsed, nende hulgas ka kolmas imam Ḥusayn ibn ’Alî. See toimus islamikalendri esimese kuu ehk muharrami 10. päeval. Ši’iidid tähistavad seda igal aastal kui Ḥusayni märtrisurma mälestuspäeva. Oleme siia väljakule sattunud kolmapäeval, 7. novembril − just üks päev varem tähistati siin kuuenda imami Ja’far al-Sadiqi mälestuspäeva. Nii puukarkassi kui mitmete majade küljes on veel tänagi mustad leinalipud. Inimese mõttekäigud ja assotsiatsioonid on imetabased − siinkohal tuleb meelde pildike lapsepõlvest, ühest 7. novembri keskpäevast, mil Tartu kesklinn oli täis lippe, punaseid… pidulikult tähistati oktoobrirevolutsiooni aastapäeva.

SilkRoadFaravaharLisaks muslimitele on Yazdis ja selle ümbruses 25 000-liikmeline tulekummardajate ehk zoroastristide kogukond. Käime zoroastristlikus Tuletemplis, mida siin nimetatakse Yazd Atash Behram või Yazd Atash Kadeh. Uus templihoone rajati küll alles 1934. aastal, kuid selles hoolikalt säilitatav tuli pärimeb väidetavalt aastast 470.
Zoroastrismis eristatakse kolme liiki tuletempleid vastavalt sellele, millist tuld neis säilitatakse. Kõige “madalama kraadi” tuli on atash dagah, sellest “kõrgem” on atash adaran (‘tulede tuli’) ning kõige püham on atash behram (‘võidu tuli’). Seda viimast säilitatkse ainult 9 tuletemplis, neist 8 asuvad Indias ning üks siinsamas, kus me parajasti viibime.
Hoone fassaadi nagu ka paljusid teisi tulekummardajatega seotud pühapaiku kaunistab zoroastrismi tiivuline sümbol − faravahar (farsi k فروهر, pildil vasakul).
Seejärel sõidame linna servale ning ronime ühe otsa kahest “vaikuse tornist”. Need kaks mäge koos iseäralike ümmarguste rajatistega on olnud mitmesaja aasta jooksul zoroastristide nn taevamatuste paigaks. Veel 1960ndatel aastatel toodi siia siitilmast lahkunute kehasid, ent tänaseks on Yazdi “vaikuse tornid” muutunud palverännaku sihtpunktiks mujal (eriti Indias) elavatele parsidele.

Oleme küll pisut väsinud, ent ei taha kasutamata jätta juhust näha Iraani traditsioonilist võitluskunsti. See on üpris atraktiivne vaatpilt: 10 meest sooritavad ringikujulisel värvikireval areenil mitmesuguseid heiteid, tõsteid, hüppeid ja lööke, kasutades aeg-ajalt abivahenditena kilpe, kurikaid, kette ja igasugu riistu, millele ei oska nimegi anda. See kõik toimub muusika saatel − kõlavad laul, trummid ja kellad.

N 8 nov: Yazd – Cham – Taft – Deh Shir – Abarkuh’ kõrb – Persepolis; 401 km; kõrgus merepinnast 1200−2470 m, ilm päikesepaisteline, 13−25 °C

Asunud teele Persepolise (pärsia k تخت جمشید/پارسه) poole, põikame sisse Chami-nimelisse zoroastristide külasse, kus kasvab 2000 aasta vanune küpress, mida tulekummardajad peavad pühaks puuks. Siinsamas lähedal paistab üks järjekordne “vaikuse torn”. Äärmiselt huvitav on käia paaris kodus ja kaeda, kuidas näevad välja ühe tõelise külamehe majapidamine, köök, magamistuba, altarinurgake, lammaste aedik. Majad on kokku mätsitud savitellistest ning savist, katused on kergelt kuplilise kujuga, mõnel uhkemal elamisel on jahutamise ülesannet täitev tuuletorn, köögist ei puudu tanuri* tüüpi leivaküpsetusahi. Sarnaselt võidi siin elada ka kakssada aastat tagasi, kuid… Nagu kusagilt teisest maailmast on kööki ära eksinud plastmassist veekann, lambaid karjataval taadil on seljas päevinäinud euroopalik kahe nööbirea ja laia kraega pintsak, külateelt keerutab tolmu üles mootorratas. Pole näha ühtki nooremapoolset inimest. Ei tea, kas uus põlvkond on primitiivse elustiili eest linnadesse põgenenud?
Järgmise vahepeatuse teeme Abarkuh’ linnas. Siinne legendaarne hiigelküpress, tüve diameetriga 4,5 meetrit, on veelgi eakam, arvatavasti 4500−5000 aasta vanune. Pärimuse järgi olevat selle istutanud Zarathustra ise.

ImagetextAja pärastlõunast päikeseloojanguni veedame Persepolises (kreeka k ‘pärsia linn’), mille säilinud templiosad, hauakambrid, sambad (pildil vasakul), väravad, paraadtänavad ja bareljeefid annavad tunnistust Ahhemeniidide impeeriumi (ca 550−330 eKr) kunagisest hiilgusest. Just siit, Persepolise ja Susa kandist sai alguse Siiditee eelkäija − loodesse suunduv Kuninglik tee, mille rajamisel mängisid olulist rolli Ahhemeniidide kuulsad kuningad Dareios I Suur ja Xerxes I. Nagu paljud teisedki paigad Siiditeel, täpsemalt tollasel Kuninglikul teel, nõnda vallutas, riisus ja põletas Makedoonia Aleksandri armee ka Persepolise. Oli see nüüd kättemaks Ateena Akropoli põletamise eest? Suursugusest linnast on alles vaid fragmendid paraadtänavatest, paleede ja templite varemed, Xerxese haaremi jäänused, üksikud trepid ja väravad, kolonnaadid, bareljeefid, kiilkirjas tahvlid ja kivihunnikud. Midagi sellist pole varem näinud! Olles ennast juba 4 km kaugusel asuvas kämpingus sisse seadnud, tekib hilisõhtul taas tahtmine näha neidsamu varemeid ja sambaid. Tõmbame Tiinaga jalga jooksudressid ja võtame suuna kunagise pealinna poole. Kuuvalguses ja suhtelises üksinduses jätab paik hoopis teistsuguse mulje. Iidse suursuguse linna jäänuseid vaadates ei saa kuidagi lahti mõttest… Kõige lihtsam viis CNN või BBC uudistesse pääsemiseks on see, kui võtad püssi, lähed rahvarohkesse kohta, avad tule ja kõmmutad kuuli keresse kümnekonnale inimesele. Teisiti polnud ka noil vanadel aegadel. Paljud kuningad on valitsenud oma maad ning rahvast rahumeelselt ja hüves, me pole neist valitsejaist midagi kuulnud, ajalooõpikud neist ei kirjuta. Kõige suuremalt on oma nimed ajalukku kirjutanud need, kes on suutnud kõige rohkem hävitada teisi rahvaid, maid, kultuure. Siiditeel on parimateks näideteks Makedoonia Aleksander, Tšingis-khaan ja “Lonkur” Timur.

* Need ahjud on meil enam tuntud indiapärase nimekuju tandoor järgi.

R 9 nov: Persepolis – Naqsh-e Rostam – Eşfahan (Isfahan); 448 km; kõrgus merepinnast 1560−2470 m, ilm päikesepaisteline, 5−22 °C, Eşfahani kohal sudu

Persepolise varemete lähedal asuv Naqsh-e Rostam on nekropol, kuhu on maetud Ahhemeniidide suured kuningad Dareios I, Xerxes I, Artaxerxes I ja Dareios II, kes valitsesid VI−V saj eKr. Kõrge kaljuseina sisse on raiutud hauakambrid ning nende ümber monumentaalsed bareljeefid. Silma jääb üks sümboolse tähendusega bareljeef hilisemast ajast, millel on kujutatud Rooma keisrit Valerianust alandlikult põlvitamas (!) Sassaniidide kuninga Shapur I ees. Siinsamas kõrval asub ka niinimetatud zoroastristide kaaba, mille täpne otstarve on teadmata.
Lähedalasuvas Pasargadaes külastame kuningas Cyros Suure hauda, mida peeti kunagi ekslikult kuningas Solomoni ema hauaks.

Peatume vanast kervansarayst (siin oleks küll õigem öelda pärsiapärasemalt karvansara) ümberehitatud hotellis.

Enamasti on meie omavahelised jututeemad seotud kohalike kommete või probleemidega, äsja nähtuga jne, ent täna − olles juba ligi 70 päeva kodust eemal − keskendub jutt Eesti sportlastele ja muusikutele. Ormi ja Tiina vahel puhkeb tuline vaidlus, kas ja kuivõrd on Neeme Järvi ning Arvo Pärt maailmas tuntud. Tiina väidab, et Manhattanil teab iga kümnes, kes on Järvi või Pärt. Orm pole selle väitega nõus. Vaidlus lõpeb kihlveoga. Otsustatakse korraldada eksperiment: millalgi tulevikus sõidavad Tiina ja Orm New Yorki ning Tiina valitud kohas Manhattanil küsitakse 1000 vastutulijalt Järvi ja Pärdi kohta. Kihlveo kaotaja katab kõik eksperimendiga seotud kulud. Panused ei hiilga tagasihoidlikkusega! Jääme põnevusega ootama.

L 10 nov: Eşfahan; 12 km; päikesetõus 5:57, loojang 16:38, kõrgus merepinnast 1595 m, ilm päikesepaisteline

Algava nädala esimese päeva pühendame tutvumisele Eşfahaniga (pärsia k اصفهان). Pole ehk liigne repliigi korras lisada, et laupäeva nimetamine nädala esimeseks päevaks pole näpukas − nädal algab siin tõepoolest laupäevaga ja lõpeb reedega, puhkepäevaga. Iraani ajaarvamises on muudki, millega tuleb harjuda. Kui jätta hetkel kõrvale zoroastristlik, Jalali ja islami ajaarvestus, siis traditsioonilise Iraani päikesekalendri järgi algab aasta kevadisel pööripäeval, mis vastab 21. märtsile Gregoriuse kalendri järgi. Viimane ametlik kalendrireform viidi Iraanis sisse möödunud sajandil ja selle järgi oleme praeguseks hetkeks jõudnud aasta kaheksandasse kuusse ja aastaarv on 1387 AP (Anno Persarum). Muide, Eşfahan on sobiv koht kalendrist kõnelemiseks, sest just siinses kuninglikus observatooriumis tegelesid XI sajandi astronoomid, nende hulgas ka Omar Khayyám, aktiivselt kalendri probleemidega ja saavutasid aasta pikkuse arvestamisel erakordse täpsuse, palju suurema täpsuse kui Gregoriuse kalendri loojad Euroopas 5 sajandit hiljem.

SilkRoadFrescoVapustava mulje jätavad enam kui poole kilomeetri pikkune Naqsh-e Jahani väljak ja selle äärde jäävad ehitised. See on üks suurimaid linnaväljakuid üldse ja kogu kompleks on Safaviidide ajastu tõeline meistriteos. Käime Sheikh Lotf-ollāhi mošees (1603−1619) ja uudistame Ālī Qāpū palee freskosid (pildil vasakul). Kõige enam avaldab muljet aga Šahhi mošee (Masjed-e Shah, 1611−1629) oma suurejoonelisuse ning kaunistustega. Selle täiuslik arhitektuur ning seitsmevärviliste mosaiikidega kaetud tohutud seinapinnad on meelte poolt haaramatud, veelgi vähem suudaksin osakestki sellest sõnades väljendada. Mošee poolavatud kuppelsaal on lausa akustikaime. Nimelt, saali keskel, st kupli keskkoha all tekitatav iga heli peegeldub kuplilt tagasi palju kordi. Inimkõrvaga selgelt kuuldavaid kordusi on 8−10, kuid mõõteriistaga olevat fikseeritud koguni 49 kordust.
Kui juba kord olla Eşfahanis, ei saa jätta vaatamata, kuidas valmivad kuulsad pärsia vaibad, samuti oleks patt mitte minna turule. Illustreerimaks siinse bazaari kunagist tähtsust rahvusvahelise kaubanduskeskusena tahaksin nimetada vaid ühe arvu: ühe araablasest rännumehe andmetel oli siin aastatuhande tagusel ajal 200 rahavahetuspunkti. (Ümera mehed polnud selleks ajaks veel siia ilma sündinud, ka nende isad ega vanaisad veel mitte.) Vot nii!
Õhtul satume juhuslikult nägema Armeenia kirikut. See äratab tähelepanu oma iseäraliku väljanägemisega − siin ühinevad Armeenia kirikuarhitektuuri ja islami mošeestiili jooned.

P 11 nov: Eşfahan – Abyaneh – Kashān – Teheran (Tehrān); 536 km; kõrgus merepinnast 890−2095 m, ilm päikesepaisteline, 16−27 °C

SilkRoadIranWomanSILK 1 võtab kursi otse Teherani poole, SILK 2 ja SILK 3 otsustavad teel teha sissepõiked mõnedesse paikadesse, mis tõotavad olla huvitavad. Eriti eksootiline on Abyaneh’ küla, mida on mõnikord nimetatud väravaks Iraani ajalukku. Kuna see paikneb mägede vahel, suurematest liiklustrassidest kõrval, siis on siin eriti hästi säilinud kõik arhailine: omapärane arhitektuur, punasest savist rõdudega majad, igapäevaselt kantavad rahvarõivad, meestel õhukesest mustast riidest laiad püksid, naistel suured lillelised pearätid (pildil vasakul), standard-farsi keelest erinev kesk-pärsia dialekt, muistne elustiil. Küla lähedal tee ääres näeme hunti, teeme peatuse, pildistame. Uudishimu tundub olevat mõlemapoolne, ent seda jätkub vaid mõnekümneks sekundiks. Nii mõnelegi meist on see esmakordne kohtumine pesuehtsa hundiga väljaspool loomaaeda.

Iraanis viibitud päevade jooksul oleme jõudnud märgata, et pärslased on väga uhked oma kaevude, niisutussüsteemide ja veereservuaaride üle. Püüame iraanlaste sellekohastest emotsioonidest aru saada − maad katab ju suures osas kõrb ja vesi on kohati lausa kullahinnas. Aga ikkagi jätab kogu see veevärgindus meid täiesti külmaks. Kujutlegem situatsiooni, kui näitaksime tiibetlastele uhkusega oma Suurt Munamäge.

Enne Teherani (pärsia k تهران) jõudmist teeme mitu peatust, kuna SILK 2 radiaator lekib ja nõuab jahutusvedeliku lisamist.

E 12 nov: Teheran (Tehrān) – Tabriz; 700 km; kõrgus merepinnast 1160−2020 m, ilm päikesepaisteline, −6 kuni +17 °C

Varahommikul saabub meie grupi viimane vahetusliige Ott. Alustanud lendu eile marsruudil Tallinn-Amsterdam-Teheran, on ta lennukites ja lennujaamades veetnud terve öö ning seetõttu väsinud ilmega ja sõnaaher.

SILK 2 ja SILK 3 veedavad suurema osa päevast Toyota hoolduses. SILK 3-l vahetatakse kuullaager, millest oli juba varem juttu, samuti piduriklotsid. SILK 2ga on suuremad probleemid, sest radiaatorit ei saa parandada ja Toyota laos uut sobivat pole. Tundub üsna uskumatu, ent Tehranis leiduvad meistrimehed, kes on suutelised tegema n-ö käsitsi ja põlve otsas uue radiaatori, mis sobib hästi. Probleemidest autodega võib jääda mulje, et Land Cruiser pole sellisteks ekspeditsioonideks sobiv, Toyota teenindusjaamad pole hästi varustatud varuosadega ja me ei kasuta autosid peremehelikult. See pole nõnda. Otse vastupidi, Land Cruiser on hea ja vastupidav, Toyota hooldusjaamu on Aasias tihedamalt kui mis iganes teiste autofirmade omi ja teenindus neis on igati tasemel, samuti püüame autosid säilitada tervetena. Ent tehnilisi probleeme pole võimalik vältida, sest liiklus- ja teeolud on kohati üsna rasked ning kütuse kvaliteet on kontrollimatu. Mõningad varuosade probleemid on tingitud asjaolust, et me sõidame Euroopa jaoks valmistatud Land Cruiseritega, teenindusjaamades leiduvad varuosad on aga mõeldud eelkõige Aasias müüdavatele mudelitele.

Omaette teema on Iraani kui naftamaa kütusepoliitika. Tanklates müüdava diiselkütuse jaehind on rahvusvaheliste standardite järgi peaaegu olematu, 165 Iraani riaali (= alla 0.02 $) liitri eest, oletan, et üknes Venezuelas on hind veelgi madalam. Kuna naabermaades on autokütus tunduvalt kallim − võrreldes näiteks Türgiga on hinnavahe enam kui sajakordne (!) −, siis on piirialadel kütuse smugeldamine paljudele elatusallikaks. Iraani valitsus omakorda on mittelegaalse kütuseekspordi takistamiseks kehtestanud normid koos vastava magnetkaardiga, näiteks eraisik saab isikliku auto tarbeks osta kuni 100 liitrit bensiini kuus. Sageli on tanklates pikad järjekorrad. Välismaalase staatus on enamasti abiks järjekordade vältimisel ja kütuse saamisel, vaid korra oleme sunnitud maksma ametlikust hinnast ligi 3 korda kõrgemat musta turu hinda.

Tabrizi poole teele asume alles õhtul ja jõuame kohale puruväsinutena juba järgmise kuupäeva sees, täpsemalt öösel kell 3.

T 13 nov: Tabriz – Urmia järv (praamiga) – Ormiyeh (ehk Urmia, aserbaidžaani k Urmiyə, اورمو, farsi k ارومیه‎‎, kurdi k Ûrmiye, ورمێ‎) – Sero – sisenemine Türgisse – Yüksekova; 245 km; kõrgus merepinnast 1275−2200 m, ilm valdavalt pilves, 0−13 °C

Lahkume Tabrizist hommikul küllalt vara, mistõttu sellest linnast saadud muljed piirduvad üksnes hotelli ja selle ümbrusega. Küll aga ilmub seljakoti põhjast lagedale hiljuti eesti keeles ilmunud raamat “Marco Polo reisid” ja seal on öeldud järgmist: “Tabriz on suur linn Iraagi-nimelises provintsis /…/ soodsa asupaiga tõttu kaubeldakse siin Indiast ja Bagdadist, Mosulist ja Hormuzist ja mujalt toodud kaupadega, ning paljud ladina kaupmehed tulevad siia võõramaa kaupade järele. Siin äritsetakse ka kalliskividega, mida selles kandis ohtrasti leida on. Rändkaupmehed teenivad selles linnas hästi. Elanikud on segu mitmest rahvatõust ja on õige vähe väärt. Siin on armeenlasi ja nestoriaane, jakobiite ja grusiine ja pärslasi, aga samuti Muhamedi kummardajaid, kes on selle linna päriselanikud ja keda nimetatakse tabriisideks. /…/ Tabrizi saratseenid on õelad ja reetlikud. Seaduses, mille nad on saanud prohvet Muhamedilt, on öeldud, et kui teed ülekohut kellelegi, kes sinu seadust ei tunnista, või võtad endale tema vara, siis see ei ole üldse patt. Ja kui saad surma või kahju kristlase käe läbi, saab sinust märter.”

SilkRoadUrmiaTänane teekond kulgeb peamiselt aladel, mida iraanlased nimetavad Ida-Aserbaidžaaniks (keskus Tabriz, aserbaidžaani ja farsi k تبری) ja Lääne-Aserbaidžaaniks (keskus Ormiyeh). Jõuame erakordselt soolase veega Urmia järve (farsi k دریاچه ارومیه‎‎, Daryāche-ye Orūmiye, aserbaidžaani k اورمیا ﮔﺆﻟﻮ, Urmiya gölü) äärde. Säravvalgetest soolakristallidest moodustuv kaldariba (pildil vasakul) lausa kutsub kaamerat haarama. Ületame praamiga järve. Kui tuleksime siia taas aasta või kahe pärast, saaksime arvatavasti järve teisele kaldale praami abita, sest valmimisjärgus on megatamm ja sild. Keskkonnakaitsjad on aga valjuhäälselt hoiatanud: Urmia järve võib tabada Araali merega sarnane saatus − totaalne kuivamine.
Oleme piirkonnas, kus pärslasi peaaegu ei ela − see on peamiselt kurdide ja aserite piirkond.

Siseneme Türki läbi Esendere piiripunkti ja keerame kellaosutid poolteist tundi tagasi, Eestiga samale ajale. Aivo, kes on Elisa klient, tunneb rõõmu, et on pärast kahekuulist pausi taas mobiililevis. Enamikul meist, EMTi klientidest, on vaikuseperioodid olnud märksa lühemad.

Iraagi ja osaliselt ka Türgi aladel elavate kurdide ja Türgi valitsusvägede vaheline sõjaline konflikt on hetkel jõudmas haripunkti. Piirialad, eriti Esendere ja Yüksekova ümbrus on täis lahinguvalmiduses armeeüksusi, tanke, soomukeid ja kõikvõimalikke muid sõjamasinaid. Türgi armee sõduritel näib olevat näpp päästikul. Õhus mürisevad lahingukopterid, küllap suunduvad “tööülesannetega objektile”. Sõdurid sunnivad meid peatuma ning on äärmiselt üllatunud nähes välismaalasi lausa rindejoonel. Oleme ka ise üllatunud oma tahtmatust sattumisest relvakonflikti keskele. Sõjameeste arvates ei tohiks meid ega üldse kõrvalisi tsiviilisikuid siin praegu olla, aga kuna meil on passis kehtiv Türgi viisa, pole sõduritel otsest õigust meid ka Iraani poolele tagasi minema sundida. Meiega ei osata midagi peale hakata. Lahinguolukorras pole kellelgi aega tegeleda ka meile turvaeskordi korraldamisega. Asja kutsutakse lahendama keegi kõrgem ohvitser, kes käsib meil viivitamatult gaasipedaali vajutada ja nii kiiresti kui võimalik rahulikuma sisemaa poole uttu tõmmata. Väljas on juba pime, nii jäävad SILK 2 ja SILK 3 meeskonnad ööbima lähedalasuvasse Yüksekovasse, SILK 1 sõidab sõjategevusest kaugemale ja jätkab teekonda Vani, kus on juba päris rahulik ja turvaline.
Homme on tarvis läbida enam kui 600 km ning selleks oleks tarvis hästi välja puhata, ent uni ei taha tulla. Sest Yüksekovas on kõike muud kui rahulik, meie autode ümber liiguvad “kahtlased tüübid”. Olen ka varem üht-teist kuulnud kurdide probleemidest ning separatistlikest püüdlustest, kuid nüüd on see kõik käegakatsutavas kauguses ning kurdi-teema fragmendid lausa vasardavad peas.

K 14 nov: Yüksekova – Vani järv – Bitlis – Batman – Mardin; 621 km; kõrgus merepinnast 490−2735 m, ilm pilves, −1 kuni +14 °C

Hommikul ärgates meenuvad fragmentaarsed katked unenäost, milles reaalsus segunes irreaalsusega − tankid, helikopterid, kulgemine pilvede kohal üle mägede, rännak ajas tagasi…

Teekond mägede vahel ja mööda Vani järve lõunakallast on äärmiselt maaliline. Alad, mis jäävad 1900−2300 meetrist kõrgemale, on kaetud lumega. Tähelepanu haaravad Tigrise kaldad ja sealsed liivakivikaljusse raiutud koopad, mida kohalikud inimesed kasutavad elupaigana.

Endiselt on taevas täis helikoptereid ja lahinguvalmiduses muu sõjatehnika on ootamas vaid käsku rünnakuks. Ent eilsega võrreldes valitseb siin suhteline “rahu”. Pildistamisest on siiski mõistlikum hoiduda. Kurdide aladel peab meid 3 korral kinni sõjaväepatrull, kontrollib dokumente, küsitleb tuleku põhjuste kohta. Me ei julge iitsatadagi TV-sarja tegemisest, aga jutt turismist ja kultuuriekspeditsioonist ei mõju militaarpatrulli kõrvadele kuigi veenvalt. Ükski normaalne inimene ei käi rindejoonel turismireisil ega ka kurdi rahvamuusikaga tutvumas. Aga kes on öelnud, et meie oleme normaalsed. Ühel korral jätame endast ilmselt väga kahtlase mulje ning viiakse läbi meie autode väga põhjalik läbiotsimine. Eelkõige otsitakse relvi. Midagi ebaseaduslikku meie varustuse hulgas ei avastata, manitsetakse vaid ettevaatusele ja soovitatakse nii kiiresti kui võimalik piirkonnast lahkuda.

N 15 nov: Mardin – Nusaybin – sisenemine Süüriasse – Al Qāmishlī – Eufrati jõgi – Dayr az Zawr; 350 km; kõrgus merepinnast 200−900 m, ilm pilvine, 12−22 °C

Türgi-Süüria piiri ületamine võtab üle 4 tunni. Parasjagu on avastatud grupp salakaubavedajaid, kes üritavad passita piiri ületada, nii et piir suletakse mõneks ajaks. Türgi piiriametnik teatab, et teatud hulk dollareid võiks kiirendada meie piiriületust. Selline väljapressimine ajab marru. Meie nägudelt peegelduv on üheselt mõistetav: fuck off! Altkäemaksu ei anna!

Jõudnud lõpuks Süüria territooriumile, kohtume Tiina ja minu ammuse sõbra Bisher al Issaga, kes on meile tõlgiks ja teejuhiks järgmisel viiel päeval. Bisheri erudeeritus islami ja Lähis-Ida alal väärib imetlust ja tema välimus sobib imehästi kokku ta nimega (Issa = Jeesus). Iseäranis jeesuskristuslikud on ta mustad lehvivad juuksed ja sügav silmavaade. Bisher al Issa pärineb väga usklikust perekonnast, on väidetavalt lugenud Koraani 30 korda läbi ja suudab kolmandiku sellest peast ette kanda. Samas on tema mõtteviis kaugel religioossest dogmaatikast ja fundamentalismist ning ta oskab asjade üle arutleda eurooplasele arusaadaval moel.

Tundub, et Ormile meeldivad kihlveod, eriti muusikaga seotud teemadel. Me ei suuda kuidagi üksmeelele jõuda Oginski Poloneesi autorluse suhtes. Orm on surmkindel, et selle autoriks on Mozart ega suuda kuidagi uskuda mu väidet, et Oginski Poloneesi pole loonud keegi muu kui Oginski ise. Erinevalt Ormi eelmisest, Pärdi ja Järviga seotud vaidlusest leiab see kihlvedu kiire lahenduse. Piisab minekust hotelli business centerisse, et sisestada Google’i otsingumootorisse vaidlusalune muusikapala.
Ormi kihlveokirg ei jahtu. Ta avaldab arvamust, et reiskaaslaste igapäevasel trennitegemisel pole mingit mõtet. Näiteks tema pole pärast kooliaega kunagi trenni teinud ja ometi pole talle mingi probleem joosta tunni ajaga 10 km. “Treenimise maailmameister” Raivo tunneb end puudutatuna, tema silmis pole raske ära tabada sitta-sa-tunniga-jooksed pilku ja kohe ta teebki ettepaneku kihlveoks. Orm jääb endale kindlaks ja lubab ülehomme joosta 10 km 60 minutiga. Mille peale kihla vedada? Kummalgi käivad šampuseneelud, paraku ei taha sel hetkel kumbki mõelda sellele, et üks neist osutub paratamatult kaotajaks pooleks. Lüüakse käed.

Enne magamaminekut koguneme grupiga hotelli baari, et läbi rääkida lähipäevade plaanid. Baaris pakutakse ka “kultuuriprogrammi”, mis koosneb elektroonilise klahvpilli saatel tantsivast litsaka olemisega keskealisest tädist. Seljas kitsas liibuv pika lõhikuga kleit, võngutab ta muusikarütmis oma lopsakaid puusi ning anomaalseid piimariiuleid, mis oma mõõtmetelt ei jää alla Samantha Foxi omadele. Jääbki arusaamatuks, kas ta põhitööks siin majutusasutuses on külaliste meelt lahutada tantsu või millegi muuga.
Kahjuks on siiditeelistele teada mu ammune minevik klahvpillimängijana ja seekord ma ei pääse. Väiksearvulise publiku tungival nõudmisel olen sunnitud laval koha sisse võtma ja mitmekesistama kultuuriprogrammi, soleerides mõne üldtuntud Eesti looga, näiteks “Kaera-Jaaniga”. Kaks kuud pole mu sõrmed puutunud klaveri ega sündi klahve ja kangeksjäänud sõrmed ei kuula üldse sõna. Musitseerimine Dayr az Zawri hotelli keldrikorruse baaris on viimane asi, mida tahaksin praegu teha, aga soovist mitte näida ülbena ega solvata reisikaaslasi, püüan siiski ette manada näo, nagu oleks praegu “Kaera-Jaani” mängimine mu kõrgeimate loominguliste unistuste teostumine. Esialgu arglikult, aga paari fraasi järel juba kuraasikamalt liitub eeslaulja Uigur sündihelidega ning tema nakataval eeskujul laulab peagi siiditeeliste-palverändurite koor täiel häälel “Oh, Kaera-Jaan, oh, Kaera-Jaan, karga välja kaema…” Ülal kirjeldatud tantsutädi lööb ekstaatiliselt käsi kokku, hiigeltissid vetruvad rütmiliselt üles-alla kaasa. Kui enne jäi õhku rippuma küsimus, kas tema põhitöö on tants või miski muu, siis “Kaera-Jaani” järel kaldub arvamus teise variandi kasuks. Kohalik klahvpillimängija tahab teada, mis lauluga on tegemist. Nii üks kui teine üritab talle pealkirja tõlkida.

R 16 nov: Dayr az Zawr – Halabia – Dayr az Zawr – Palmyra (Tadmor) – Damaskus (Dimashq); 582 km; kõrgus merepinnast 180−980 m, ilm pilvine, 14−23 °C

SILK 3 ja SILK 2 meeskondadega teeme hommikul Dayr az Zawrist 50-kilomeetrise väljasõidu mööda Eufrati ülesvoolu Rooma-aegsesse Halabiasse. Ennelõunal naaseme hotelli. Orm & Co, kes jätsid täna vahele Halabia ning otsustasid pikema une kasuks, on nüüd valmis reisi meiega koos jätkama, näol märgatav järelkaja eileõhtusest laulu- ja tantsupeost.

Järgmiseks sihtpunktiks on Tadmor elik kreekapäraselt Palmyra (kreeka k Παλμυρα). Linna sisenedes teeme esmalt peatuse mäe otsas asuva VI saj ehitatud Fakhreddine al Maany lossi juures. Visuaalne kuvand lossist on mulle detailselt mällu sööbinud juba eelmistest Palmyra külastustest. Praegu on päev, ent ööpimeduses paistab loss eemalt vaadates otsekui taevas rippuvat − see on võimas vaatepilt.
Stiilsuse ja loetavuse huvides ei tahaks reispäevikut üle külvata entsüklopeediliste andmete ja aastaarvudega, ent sedavõrd tähelepanuväärse ajalooga linna puhul oleks patt nimetamata jätta olulisemad faktid. Palmyra ajalugu ulatub tagasi Lasuriiditee ja Siiditee aegadesse. Esmakordselt on Palmyrat mainitud II aastatuhandel eKr Mari arhiivis ja ühes Assüüria tekstis. Vanas Testamendis on Tadmor mainitud kui kõrbelinn, mille rajas Taaveti poeg kuningas Saalomon. Kui Seleukiidid said kontrolli Süüria üle, sai linn vabaks. Olles iseseisev, õitses Palmyra tänu kaubavahetusele Pärsia, India ja Araabia poolsaarega. I saj eKr oli linn piisavalt rikas selleks, et Rooma eesotsas Marcus Antoniusega soovis seda vallutada. Esialgu vallutusplaanid küll ebaõnnestusid, kuid juba Tiberiuse valitsusajal sai Palmyrast Rooma impeeriumi osa. Tema tähtsus kaubasõlmpunktina Pärsia, India, Hiina ja Rooma vahel üha kasvas. Aastal 129 külastas linna Hadrianus ja oli sedavõrd linna ilust kütkestatud, et kuulutas ta vabaks ja nimetas Palmyra Hadrianaks. Valerianus määras Palmyra printsi Septimius Odaenathuse Süüria provintsi kuberneriks. Kui Odaenathus mõrvati, võttis tema lesk Septimia Zenobia võimu ja valitses Palmyrat poja asemel. Zenobia astus roomlaste vastu välja ning võttis oma võimu alla Bosra, Süüria, Palestiina, Egiptuse, osa Väike-Aasiast, rajades sellega lühiajalise (260−273) Palmyra impeeriumi. Hilisem ajalugu alates Bütsantsi perioodist ja araablaste tulekust polnud enam nii suurejooneline. Pärast umbes 800. aastat minetas linn oma tähtsuse ja ta jäeti maha.
Palmyra pärlid pärinevad peamiselt Rooma perioodist. Tänu ideaalilähedastele klimaatilistele tingimustele on alles suur osa Beli (Ba’al, ‘isand’) templist ja sammastikust. Taas ei saa imetlemata jätta nonde kaugete aegade ususallivust. Selleks et valitseda siinset maad ja rahvast, ei püüdnud roomlased peale suruda mõne oma jumala, näiteks Jupiteri kultust, vaid lasid rajada suurejoonelise templi semiidi päritolu ülimale jumalusele.
Iseäranis hästi on säilinud amfiteater, millega seoses on raske tagasi hoida emotsioone. Mõned aastat tagasi jättis see paik meile Tiinaga sedavõrd erakordse mulje, et tekkis kindel plaan korraldada siin käesoleva aasta maikuus festivali Orient egiidi all Aasia staar-muusikutega suur vabaõhukontsert pealkirjaga “Voices from the Stars above the Desert”. Ettevalmistused käisid mitu aastat, projekti oli kaasatud teleproduktsiooni kompanii EuroArts Music International, patroonideks nii Süüria kui Eesti tollased esimesed leedid ja legendaarne sitarist Ravi Shankar. Esinejateks olid kavandatud viimase tütar Anoushka Shankar, Damaskuse Umayyadide mošee dervishid, gamelan-orkester Indoneesiast, Tõva ansambel “Huun-Huur-Tu”, Jaapani hiigeltrummide ansambel “Kodō”, Armeenia iidol Jivan Gasparyan ja Tiibeti budamungad tantristlikust Gyuto kloostrist. Juba eelmise aasta hilissügisel tuli vastu võtta raske otsus ja kõik see edasi lükata määramatusse tulevikku, sest just 2006. aastal, kontserdi ettevalmistamse ajal, läbisid piirkonda sadade tuhandete Iraagi põgenike killavoorid ning olukord polnud enam turvaline. Täpsemalt öeldes, ei tundunud see olevat piisavalt turvaline neile, kes tegelikult pole kunagi Palmyras ega üldse Süürias käinud. Ilmselt polnud ka kohavalik laia rahvusvahelise meediakajastusega muusikasündmuse korraldamiseks n-ö poliitiliselt korrektne ajal, mil paljud lääne meediakanalid üritasid terroristi silti külge kleepida pea igale muslimile. Kas megakontserdi edasilükkamine oli õigustatud? Arvan, et mitte. Tänavu mais oleks võinud see kontsert aset leida suuremate ekstsessideta, kuid paari aasta pärast… Iraagi põgenikevoogudele võiks ennustada peatset lõppu, kuid Süüria ja islamimaailma sisemised pinged on tõusutrendis ning rahvusvahelise mastaabiga megakontserdi ja TV-projekti teostumine lähiaastatel on äärmiselt ebatõenäoline.
SilkRoadBeduinJa niisiis, oleme taas Palmyra amfiteatris, kuid mitte põhjusel, milleks olime aastaid vaeva näinud. See pole just meeliülendav hetk. Tõmban käelabagaga üle vasaku näopoole, et kuivatada mööda vaskut põske allaveerev tilk. Vihmapilvi pole näha, ju oli see vist üksik pisar.

Aitab mõtisklemisest! Istume taas autorooli ja jätkame sõitu läbi lõputu kõrbe. Saame sõita vaid mõned kilomeetrid, kui teest eemal paistab beduiinide telk. Keerame teelt kõrvale ja sõidame mööda kõrbeliiva telgi poole. Vahetame bedudega* araabiapärased tervitused ja meid võetakse lahkelt vastu. Peremees, kelle nimi on Ali, tutvustab oma elamist ja kutsub eluruumidesse. Suures telgis on naiste osa vaheseinaga eraldatud. Väljas sibavad ringi lastekari, paar musta kitse ja rõngas sabaga krants. Nähes kolme Land Cruiseri ootamatut saabumist bedude juurde, kiirustab kaugusest asja uurima ka naabrimees (pildil vaskul). Kui õigesti aru saan, on tema nimi Aladdin. Ühes käes palvehelmed, seab ta teise käega Ormile pähe tüüpilist araabia mehe puna-valgeruudulist pearätti. Kohe selgub ka selle tegevuse eesmärk − ta on nii kūfiyyah-räti (كوفية) kui-ka selle kinnitamiseks kasutatava musta nööri nõus loovutama Ormile ühe dollari eest. Orm ei võta millegipärast vedu. Küllap õigesti teeb, sest kes teab, kui palju tuleb seda va krabisevat kihlvedude eest veel välja anda. Täname bedusid, kingime neile Eestit tutvustava albumi ja asume teele, et pimeduse saabudes jõuda Damaskusesse, iidsesse ajaloolisesse Damaskusesse.

Bedu ehk badw (بَدْو) – nõnda nimetavad beduiinid end ise.

L 17 nov: Damaskus; päikesetõus 6:07, loojang 16:31, kõrgus merepinnast 720 m, sademeteta, 14−21 °C

Kuulnud lapsepõlves lugusid Joosep Tootsist ja Julk-Jürist, mõtlesin, mis asjad küll võiksid olla need Tamasseri rauad. Alles hiljem, vist mingi araabia muinasjutu kaudu sain teada, et neil raudadel on seos kusagil kaugel idamaal asuva linnaga. Sestpeale on kõik Damaskusega (araabia k دمشق) seotu olnud mu jaoks kaetud otsekui mingi müstilise salapäraga. Ja iga kord, kui tulen sellesse linna, kerkib mälusopist taas esile see ammune lapsepõlvemälestus.

Süüria pealinn on väga sümpaatne, tänapäevasele metropolile omased jooned pole suutnud hajutada ajaloolist hõngu. Linna ajalugu on pikk ja väärikas, ta on käinud käest kätte, olles mõne impeeriumi pealinnaks, siis jällegi pidanud leppima tagasihoidlikuma rolliga. Nimetagem vaid mõned pidepunktid Damaskuse ajaloos: Aramea riik, Uus-Babüloonia, pärslaste Süüria provints, Aleksander Suure vallutused, Seleukiidide ja Ptolemaioste dünastia vahelised jõukatsumised, Rooma impeerium, Nabatea, Rashiduni kalifaat, Umayyadide impeerium, Bagdadi ülemvõim, Mamelukkide sultanaat, Timuri vallutused, Ottomani impeerium, XX sajandil ei jäänud tulemata ka eurooplased. Nagu arvata võib, on selle aja jooksul olnud linna ajaloos hiilgavamaid ja häbiväärsemaid perioode, kuid metropoli staatus ja asukoht Araabiasse, Palmyrasse, Petrasse ja Hiinasse viivate tähtsate kaubateede ristumiskohal on teinud Damaskusest kultuuride sulatusahju. Maailmas on palju linnu, mille aukartustäratava vanuse on arheoloogid suutnud tuvastada, väljakaevatud kivihunnikute külge on riputatud vastavad sildid. Ka Damaskuses ja selle ümbruses on tehtud väljakaevamisi, pideva inimasustuse dateeringuna nimetatakse tavaliselt III−VII aastatuhandet (mitte sajandit!) eKr. Kuid Damaskuse ajaloos on veel teine, mitte-surnud kihistus, mille märkamiseks ei pea sukelduma ajalooarhiividesse ega minema koos giidiga vaatama väljakaevatud varemeid. Damaskuse elava ajaloo järjepidevus on tajutav pea igal hetkel, piisab avatud silmadega jalutamisest vanalinna tänavatel, turgudel, kirikutes, mošeedes, medresedes.
ImagetextLinnas olevat 2000 islami pühakoda, külastame neist suurimat ja kuulsaimat − Umayyadide mošeed (araabia k جامع بني أمية الكبير, Ğām’ Banī). Selles paikneb väike kambrike, kus väidetavalt pidavat asuma Ristija Johannese pea. Samuti teeme lühivisiidi Saladini hauale.
Umbes kolmveerand damaskuslastest on sunniidid, ent linnas on leidunud ruumi ka sadadele tuhandetele teiste religioonide esindajatele, lausa linnaosade kaupa. Siin on mitmete kristlike konfessioonide kirikud. Astumegi neist ühte, ajaloolisse Pauluse kirikusse, eelkõige siinsete kõnekate freskode pärast. See kreeka-katoliku pühakoda on rajatud Bab Kisani (araabia k باب كيسان) varemetele. Bab Kisan oli teatavasti üks ajaloolise Damaskuse seitsmest väravast, mille kaudu väidetavalt toimus Sauluse-Pauluse põgenemine Damaskusest Jeruusalemma. Kabeli seinamaalingute uustestamentlikud süžeed viivad mõtted ühele kõige väljapaistvamale Uue Testamendi tõlgete spetsialistile, süroloogile, süüria keele (süüria k ܠܫܢܐ ܣܘܪܝܝܐ, leššānā suryāyā) uurijale, Iraagi Teaduste Akadeemia liikmele, Hamburgi Balti Ülikooli professorile, Chicago Ülikooli emeriitprofessorile, Toronto Usuteaduse Instituudi dekaanile, Lähis-Ida piirkonnas 40 uurimisretkel käinud mehele, umbes 300 teadusartikli ja mitmekümne raamatu autorile… Paljud eestlased juba taipavad, kellest käib jutt. Jah, see väljapaistev süroloog oli Tartu lähedalt Vara vallast pärit Arthur Võõbus (1909−1988). Ja pähe tuleb veel üks seos − viibime praegu Damaskuse Pauluse kirikus, ka Arthur Võõbus oli Teise Maailmasõja eel Pauluse koguduse õpetaja, Tartus.
Damaskusest ei puudu ka suur armeenlaste kvartal, kus pea kõikidel poesiltidel ilutsevad yan-lõpuliste omanike nimed. Vaatamata Süürias valitsevatele ekstreemsetele Iisraeli-vastastele meeleoludele elab Damaskuses tänini ka juute, mis võib tunduda esmapilgul pea uskumatuna. Ent juudi kogukond on elanud Damaskuses alates iidsetest aegadest ning seetõttu ei tõmba enamik mõistlikke damaskuslasi Iisraeli riikliku poliitika ja juudi rahvuse vahele võrdusmärki.
Loomulikult ei saa lahkuda Damaskusest külastamaa Al Hamidieh’ souqi, kus veedame lausa mitu tundi. Linna paljudest kuulsatest väravatest näeme vaid paari-kolme − milliseid täpselt, ei mäletagi. Informatsiooni hulk ühe päeva kohta on liiga suur, et seda suudaks vastu võtta ja mälus talletada.

“Orm, kuidas oleks täna 10 kilomeetriga?” küsib Raivo. Orm palub luba jooksu päeva võrra edasi lükata. Pole ju suurlinn selleks sobivaim koht, pealegi ei tunne “pikamaajooksja” end täna tippvormis olevat, vist mingi kõhuhäda. Ei tea, kas ongi nii või kruvivad kihlveos osalejad pinget. Raivo halastab Ormi peale, ent seab tingimuseks, et jooks tuleb igal juhul ära teha enne Süüriast lahkumist.

Õhtust sööme ühe Bisheri sõbra kodus, mis asub linna vanemas osas. See on meeldivaks vahelduseks avalikele söögikohtadele. Omaette ooper on aga sinna jõudmine läbi vanalinna tänavate ja veelgi keerukamaks kujuneb parkimiskoha leidmine kolmele džiibile, sest tänavate laius on võrreldav Saia käigu või Lühikese jalaga Tallinnas, samas igasugused liikluspiirangud ja sissesõidukeelud peaaegu puuduvad. Seetõttu võib harva kohata autot, mil pole ühtki mõlki või kriimustust. Väiksemate kokkupõrgete korral ei pea autojuhid vajalikuks isegi peatuda.

P 18 nov: Damaskus – Homs – Hamāh (Epiphania) – Apamea – Tell Mardikh − Aleppo (Halab); 434 km; kõrgus merepinnast 220−1330 m, sademeteta, 14−22 °C

SilkRoadSyriaTeel Damaskusest Alepposse teeme kõrvalepõike Rooma-aegsesse Apameasse. Säilinud osa ligi 2 aastatuhande vanusest kiviteest ja sammastikust (pildil vasakul) jätab majesteetliku mulje. Nii mõnelgi maal oleks korintose kapiteeli koht muuseumis klaasi all, kuid siin… Naabruses asuvas külas jätkub sambaid, kapiteele ja nende fragmente isegi kanade ja lammaste aedikute ehitamiseks.

Selleks et pikkadel sõitudel igav ei hakkaks, võtsime kodust kaasa CDsid. Kahe ja poole kuuga on meie plaadivarud kõvasti täienenud, oleme ostnud või kingituseks saanud mitmesugust muusikat Hiinast ja Pakistanist, samuti Koraani tekstide retsitatiive. Korduvalt satub plaadimasinasse Bisherilt kingituseks saadud CD, millele on salvestatud Ali ning tema poegade Hassani ja Husayni märtrisurmale pühendatud iseäranis ekspressiivsena mõjuv muusikaline riitus. Teatavasti toimub see ši’iitide mälestusrituaal piitsalöökide saatel ja selle lõppedes on meeste ülakehad tõepoolest verised. Harva suudab videopildita audiosalvestus edasi anda religioosset kirge ja kannatust sedavõrd veenvalt, aga selle puhul CD-mängijast lausa õhkub vere lõhna. Niisiis on siiditeeliste muusikavalik muutunud suuremalt jaolt orientaalseks. Vaid SILK 3 on truuks jäänud eestimaisele, avatud autoaknast kostab ikka ja jälle Meie mees või Vitamiin.

Tänase päeva marsruudil umbes 55 km enne Aleppot on ära märgitud asustatud punkt nimega Tell Mardikh. See asula − pigem küla − poleks ehk isegi mainimistki väärt, kui poleks tegemist muistse Eblaga, paigaga, kus juba alates 1970ndatest toimuvad arheoloogilised väljakaevamised, paigaga, mille olulisus ulatub II ja III aastatuhandesse eKr, paigaga, mida võiks nimetada Lähis-Ida kirjaliku mõtteloo hälliks, paigaga, kust on pärit maailma vanimate teadaolevate müütide kiilkirjas savitahvlid. Neid sumeri- ja eblakeelseid savitahvleid ja tahvlite fragmente on leitud tuhandeid, neil on kirjeldatud taevakehade kulgemist, öö ja päeva vaheldumist, maailma asjadega seonduvate jumalate tegemisi jne. Kas teha Eblas pikem peatus? Kindlasti ei soovi me eirata Eblat põhjusel, et see muistne kultuur jääb Siiditee perioodist oluliselt varasemasse aega. Küsime iseendalt, kas on mõtet kulutada pool päeva selleks, et vaatada järjekordset savi- ja kivihinnikut. Vaevalt me satuksime juhuslikult mõne iidse savitahvli fragmendi peale, need leiud on hoolikalt paigutatud Damaskuse, Aleppo ja Idlibi muuseumifondidesse. Ja kui me isegi juhtuksime nägema mõnda tahvlikildu, siis oluline kiilkirjas tekstifragment oleks meie jaoks vaid tühipaljas muster. Niisiis jätkame sõitu Aleppo ja Türgi suunas, kus on kindlasti ka arheoloogia-alaste eelteadmisteta silmal palju vaadata. Muide, siit kõigest umbes saja kilomeetri kaugusel läänes asub teinegi muistse kultuuri, kaubanduse ja arheoloogia seisukohast väga oluline paik. See on kunagine Ugariti linnriik, mille eksistents jäi ajavahemikku umbes 1800−1190 eKr. Ka sealt on leitud hulganiti savitahvleid, mille ugaritikeelsed kiilkirjatekstid aitavad kindlasti paremini mõista semiidi rahvaste Vana Testamendi eelset ajalugu. Aga see selleks, möödume Ugariti teeotsast kiirust vähendamata samal põhjusel, miks me ei teinud peatust Eblas.

Kätte on jõudnud aeg Ormi etteasteks, tema sportlike võimete demonstreerimiseks. Enne Aleposse jõudmist tundub tee olevat jooksmiseks sobiv: pole liiga mägine ja liiklus pole ülemääraselt tihe. Staieri ergutamiseks jooksevad temaga kaasa Jaanus ja Ott. Esimesed kilomeetrid lähevad libedalt, kuid pärast kolmandat-neljandat kilomeetrit ei suuda Orm enam graafikus püsida. Poolel teel on tunne, et jalad ei taha enam 95kilost keha edasi viia. Ott loobub ergutaja rollist, Orm ja Jaanus jätkavad kahekesi. Kuus kilomeetrit, seitse… Aivo salvestab üritust Eesti tippspordi ajaloo jaoks ning püüab jooksu ajal võtta Ormilt lühiintervjuu: “Kuidas tunne on?” − “Sitt. Ära sega!” Jooks vaheldub kiirkõnniga. Kaheksa, üheksa… Ormi särk on higist läbimärg. Graafikust ollakse maas 5 minutit ja on selge, et Orm ei suuda eesmärki täita. Müts maha, et ta ei jäta jooksu pooleli, saab viimasel kilomeetril uuesti õige rütmi kätte ja jõuab vapralt finišisse. Tõsi küll, vastu tuleb võtta kaotus.

Õhtul jalutame Aleppo ajaloolises vanalinnas. Miski meenutab siin Damaskust, kuid ometi on sel linnal täiesti oma… oma… Ei suudagi leida õiget sõna, võib-olla oma hõng. Siin on vähem suurlinnalikkust ja sellevõrra rohkem muinasjutulisust. Kitsastel tänavatel ringi kõndides on tunne, nagu oleksime äkitselt sattunud kehastama “Tuhande ja ühe öö” tegelaste rolle.

Orm püüab samal ajal leida alkoholipoodi, et tasuda kihlveovõlg, ning naaseb peagi. Silmanud kullakarva silti “Henkell Trocken. Feiner Sekt” ilmub nii mõnegi siiditeelise näole üllatusilme. On’s see šampanja? Kõik sõltub tõlgendusest.

E 19 nov: Aleppo – sisenemine Türgisse – İskēnderun; 180 km; kõrgus merepinnast 5−750 meetrit, tihe pilvitus, vihm, 13−17 °C

Hommikul suundume taas Aleppo (araabia k حلب), vanalinna, külastame tsitadelli ja karavanide peatuspaiku. Üks osa reisiseltskonnast sukeldub pikemaks ajaks souqi, Jaanus tahab osta vesipiipu, Tiina köögist on puudu veel mõned Lähis-Ida maitseained. Bisheri ja Aivoga kujuneb meil samal ajal põnev keskustelu teemal, miks Süüriat, millel justkui ei puudu impeeriumiks olemise eeldused, on suurema osa ajaloost okupeerinud võõrvõimud, ja kas vallutajad on rohkem võtnud või andnud.
Pärast keskpäeva on aeg lahkuda siit linnast. Jätame hüvasti oma truu saatja Bisher al Issaga ning võtame suuna Türgi piiri poole. Piiriületus kulgeb sekeldusteta, nii piiri- kui tolliametnikud on sõbralikud ja vastutulelikud.

Olles juba Türgi territoorimul, pöörduvad mõtted ikka tagasi Süüriasse. Mingi kuues või seitsmes meel ütleb, et selle maa tegemistes on justkui kaks kihistust. Ülemine kihistus on avalik ja ametlik, see mida näeme tänavatel ja mille üheks väljenduseks on kõikjal rippuvad presidendipildid. Teine kihistus on varjatud, kuid ometi selgelt tunnetatav. Mu piiratus ei võimalda aru saada, kas selles varjatud kihistuses toimuv käärimine on seotud eelkõige võimu ja poliitika või hoopis majandusega, samuti mitte seda, kas käärimine on alguse saanud seestpoolt või asuvad “dirigendid” väljaspool Süüriat. Milline on selles teiste araabiamaade, Iisraeli, USA ja Venemaa roll? Selge on vaid, et varem või hiljem tõuseb kõik see pinnale. Ja kindlasti ei tule seda pinnaletõusu oodata kümneid aastaid. Loodetavasti ei korda superpower‘id (USA, NATO, Venemaa) Süürias samu vigu, mida on tehtud Vietnamis, Afganistanis, Iraagis… Mõistagi pole Süüria diktaatorlik president Bashshār al-Asad kõigile meeltmööda ega demokraatia võrdkuju, ent vaevalt tema vägivaldne võimult kõrvaldamine, talle atentaadi korraldamine või kogu riigi revolutsioonile tõukamine korda majja lööks ning süürlaste enamikku oluliselt õnnelikumaks muudaks. Muide, maad võivad ise areneda demokraatlikuks parlamentaarseks vabariigiks, aga neid ei saa selleks kiirustades sundida. Vaadakem maailmas ringi, me näeme, et paljudel rahvastel eksisteerib mingi alateadlik soov näha oma riigi eesotsas diktaatorit, “tsaari”, mõnikord isegi türanni. Selliseid ilminguid võime märgata ka endistes sovieti-maades: Türkmenistanis, Azerbaidžaanis ja isegi… Venemaal.

Siiditee tuuril on olnud kergemaid ja raskemaid päevi, kusjuures raskusi on olnud mitmesuguseid. Tiibeti kõrgmäestiku olud ja eriti matk-palverännak ümber Kailashi olid füüsiliselt kurnavad, pikad autosõidud pimedatel mägiteedel nõudsid teist laadi pingutust. Ent ekspeditsioonidel, mis kestavad 3 kuud või enam, on lisaks füüsilisele tarvis ka vaimset vastupidavust. Nüüd, üsnagi enne reisi lõppu on tunda, et grupi vaimne energia hakkab raugema. Entusiasmi ei lisa ka süvenev koduigatsus ja järsk ilma halvenemine. Lisaks selgub ootamatult, et Uigur, grupi üks “mootoritest”, peab töökohustuste tõttu homme hommikul Adanast İstanbuli kaudu Eestisse lendama. Seetõttu peab SILK 1 jõudma õhtuks Adanasse. Veidi enne İskēnderuni teeme lühikese peatuse ja mõningased ümberpakkimised. SILK 1 ekipaaži moodustasid varem Uigur, Orm, Jüri ja Ott, nüüd kolib Raivo sinna viiendaks reisijaks. SILK 2s jätkame Tiina ja mina, SILK 3ga jäävad sõitma Aivo, Jaanus ja Maivi. Soovime teineteisele head teed ja läheme sõbralikult lahku lootuses kohtuda peatselt Eestis. Kurb, et kõik 3 maasturit ei saa lõpetada Siiditee tuuri İstanbulis korraga. Otiga, kes ühines meiega alles nädal tagasi Teheranis, ei jõudnud õieti tuttavakski saada. Aga mis teha.

SILK 2 ja SILK 3 meeskondadega jääme ööbima Vahemere-äärsesse rannakülasse İskēnderuni ja Arsuzi vahel. Kuna lähenemas on novembri lõpp ja ilm pole hea, siis paljud pansionid on oma hooaja lõpetanud. Siiski on võimalik leida endale öömaja ja söögikoht, tõsi küll, olles seal pea ainsateks külalisteks.

T 20 nov: İskēnderun – Arsuz – İskēnderun; 100 km; kõrgus merepinnast 0−250 m

Imagetext

Täna me ei liigu edasi, vaid naudime puhkepäeva, sest juba pikemat aega on jäänud magamisaeg liiga lühikeseks. Teeme väljasõidu vaid 20 km kaugusel asuvasse Arsuzi väikelinna ja sealt edasi lõunapoolsetesse küladesse ja mererannale. Pikkamööda muutuvad rünkpilved tumedamaks, aeg-ajalt puhuvad tugevad tuuleiilid, tumenevat taevast valgustavad välgunooled. Temperatuur langeb järsult 18-lt 8-le. Tekib konflikt sooja merevee ja külmade õhumasside vahel. Umbes iga veerand tunni järel kerkib merest taevasse tohutu veesammas, pilvedest venivad jääpurikakujulised moodustised vastassuunas, kuni meri ja taevas ühinevad. Paarikümne minuti jooksul hiigelsammas hajub, lõuna pool on moodustumas kaks uut. Nõnda on samaaegselt merd ja taevast ühendamas kaks–kolm sammast. Tegemist on vesipüksidega (pildil vasakul). Silma järgi on väga raske hinnata, kui kaugel need tornaadod meist on ja kui suur on samba läbimõõt. Pakuksin, et kaugus on umbes üks–kaks kilomeetrit ja diameeter 100 m kandis. Keegi meist pole midagi sarnast ealeski varem näinud − imetleme seda haruldast loodusnähtust kaldalt pea 2 tundi. Õnneks puhub tugev lõunatuul ja veesammaste liikumine moodustab meie ees vasakult paremale liikuva panoraami. Paaril korral tuleb küll kõneaineks see, et kui tuul peaks pöörduma merelt maale… Parem on sellele mitte mõelda. Igaks juhuks vaatan kaldapealsel valmis ühe kalju, mille orva vajaduse korral peituda. Autosse varjumisest poleks kasu, usutavasti viiks selline loodusjõud 2,5- või 3-tonnise maasturi endaga kaasa nagu tikutoosi. Läbi udu üritame võimast vaatepilti videosse ja fotodena jäädvustada. Kuid ikkagi tuleb minna autodesse, sest taevast loobitakse alla jäätükke, sajab rahet. Mõne minutiga on kogu maapind kaetud paari sentimeetri paksuse valge kihiga. Kindlam on hakata liikuma İskēnderuni poole − mine tea, mida kohalikul taevavalitsejal lisaks äikesele, tornaadodele ja rahele veel varuks on. Loodusstiihia jõud mõne aja pärast siiski raugeb ning lõpuks moodustub vikerkaar.

K 21 nov: İskēnderun – Adana – Cappadocia (Kapadokya) – Nevşehir – Ürgüp; 482 km; kõrgus merepinnast 5−1600 m, ilm pilves, vihm, 2−17 °C

Hommikul võtame suuna Cappadocia poole. Varsti pärast Adanat muutub maastik mägisemaks, teest vasakul paistavad mäeharjad, mis moodustavad Tauruse aheliku idaosa. Edasine teekond kulgeb mööda Kesk-Anatoolia kiltmaad. Pinnavormid muutuvad vapustavalt kauniks, eriti kui pilve vahelt ilmuvad loojuva päikese kiired ja valgustavad laugjate kõrgendike läänenõlvu, tekitades maapinnale pikaksvenitatud varje. Ürgüpisse jõuame vahetult enne hämardumist. Looduslikud “seened” ja koobaselamud, mida saabudes näeme, tekitavad uudishimu ja enne lauspimeduse saabumist tahaksime ümbruskonnas veidi ringi vaadata. Jõuame külastada vaid Hospitaliitide koobaskloostrit. Kuigi algselt plaanisime lahkuda Cappadociast homme hommikul, on praeguseks täiesti selge, et see piirkond ja siinsed maa-alused linnad vajavad vähemalt põgusatki vaatamist ja me peame siitkandist lahkumise edasi lükkama vähemalt homsele hilisele pärastlõunale.
Kuidas küll need “seened”, “korstnad”, teravatipulised “mütsid” ja muud muinasjutulised pinnavormid on tekkinud? Väidetavalt põrkasid umes 30 miljonit aastat tagasi kokku Araabia ja Anatoolia laamad, mille tagajärjeks olid arvukad vulkaanipurseked. Maapõuest paiskus tohutul hulgal vulkaanilist tuhka ja püroklastilisi osakesi, mis katsid paksu kihina mitmesaja ruutkilomeetrise ala. Aja jooksul tuhk kivistus ning sellest moodustus tuff. Kohati tekkis hilisemate vulkaanipursete tagajärjel tufi kohale kõvem vilkaanilise kivimi kiht. Kontinentaalne kliima ja suured temperatuurikõikumised on aidanud tekkinud kivimit murendada. Tufi pehmemad osad on miljonite aastate jooksul tuulte ja vihmade poolt minema viidud, alles on jäänud kivimi vastupidavamad osad ja nõnda on moodustunud lausa uskumatud pinnavormid.

Ilm on küll külmavõitu, ent samas on hea, et viibime siin novembri lõpus, sest oletatavasti on turismihooajal Cappadocia rahvast tulvil.

Ööbima jääme Esbelli Evisse, poolenisti mäenõlva sisse raiutud erakordselt originaalsesse koobas-külalistemajja.

N 22 nov: Ürgüp – Görem – Uçhisar – Nevşehir – Konya; 268 km; kõrgus merepinnast 845−1260 m. Vahelduv pilvitus, −1 kuni +9 °C

Päeva esimese poole veedame Ürgüpi, Göreme ja Uchisari ümbruses, imetleme heledast liivakivist termiidikuhilate sarnaseid hiigelmoodustisi (pildil all), mis on lausa loodusimed. Me kõik haarame kaamera järele, kui oleme jõudnud Cavusini külasse ja nurga tagant ilmub nähtavale kalju koos selle sisse uuristatud Ristija Johannese kirikuga. Väidetavalt pärineb kirik V sajandist. Selleks et siseneda koobastesse ning näha sealseid sambaid, kaarestikke ja VI−VIII sajandist pärit seinamaalinguid, tuleb ette võtta mehine ronimine. Käime veel mitmetes koobaskirikutes, millest mõni on maavärina tõttu purunenud, enamik aga hästi säilinud. Suur osa koopaseinu on kaetud freskodega, mis on Bütsantsi kunsti suurepärasteks näideteks. Ilmselt on siinne kliima soodne freskode säilimiseks, sest arvestades nende vanust, on värvid uskumatult erksad. Samuti pole siin aset leidnud sedalaadi lausvandalism, millega puutusime kokku Bāmyāni orus Afganistanis. Tahtlikult näib mõnes koopas olevat rikutud vaid Jeesuse Kristuse nägu. Me ei ole küll asjatundjad kristliku kujutava kunsti alal, kuid ei jää ometi märkamata olulised erinevused freskode vahel Bütsantsi impeeriumi alguspäevilt ja hilisemast ajast. Kui esimestest kumab veel läbi antiikne Rooma, siis teised tunduvad meile nii tuttavlikud Vene ortodoksi kiriku kaudu. Muide, tänu kirillitsa tundmisele ei teki meil erilisi raskusi ka paljude freskodel kujutatud pühakute äratundmisega. ΘΟΜΑΣ, ΓΕΩΡΓΙΟΣ jne – pole ju nii raske aru saada.
Enne ärasõitu Cappadociast teeme veel peatuse Uchisari tsitadellis, mis asub liivakivist kaljul ning paistab seetõttu juba kaugelt.

SilkRoadCappadocia    SilkRoadTurkey

Õhtul jõuame Konyasse, endisaegsesse seldžukkide pealinna, sufi dervishite keskusesse. Tänavu on Konya, Mevlana ja sufi dervishid tähelepanu keskpunktis, sest tegemist juubeliaastaga – islamimaailm ja samuti UNESCO tähistavad 800 aasta möödumist koolkonna alusepanija Mawlānā Jalāl ad-Dīn Muḥammad Rūmī sünnist. Maailm on väike, täiesti juhuslikult kohtume tänaval sufide õpetajaga, kes valmistas ette pöörlevaid dervisheid muuhulgas ka ülesastumiseks festivalil “Orient”.

R 23 nov: Konya – Afyon – Kütahya; 338 km; kõrgus merepinnast 830−1175 m, ilm päikesepaisteline, 0−9 °C

Suurema osa päevast pühendame Konyale. Käime pühamus, kus asub Mawlana Jalal ad-Din Muḥammad Rumi haud. Kuigi see on muudetud muuseumiks, käiakse haua juures endiselt suurmehele austust avaldamas ja palveid lugemas − paik pole minetanud oma sakraalset aurat. Seejärel külastame XIII saj rajatud Alaeddin Keykubadi mošeed ja XVI sajandist pärit Sultan Selimi mošeed. Nagu islamis üldse, paistab ka siin silma range kord, mošees on kindlalt määratletud koht igaühel: sultanil, imamil, müezzinil, meestel, naistel. Lahkumiseni Konyast on jäänud veel tund-poolteist, selle aja veedame ühes medreses ja bazaaril.
Lahkume Konyast täna, reedel, kuid pöörlevate sufi dervishite etendused toimuvad siin vaid laupäeviti. On kahju, et see jääb meil nägemata. Ehk õnnestub veel İstanbulis.

Jätkame kulgemist Siiditeel. Ööbima jääme Kütahyasse, mis on tuntud oma portselani poolest.

L 24 nov: Kütahya – Bozüyük – Bilecik – İstanbul; 396 km; kõrgus merepinnast 15−1000 m, hommikupoolikul härmatis ja tihe udu, İstanbulis päikesepaisteline, −3 kuni +15 °C

Pealelõunal jõuame İstanbuli, sõidame üle Bosporuse väina, seega lahkume Aasiast ja siseneme Euroopasse. İstanbul on oma majesteetlikkuse ja grandioossete mošeedega muljetavaldav, eriti neile, kes ses linnas esmakordselt.
Oleme küll teadlikud sellest, et İstanbulis elab venelasi ja et seda linna külastab märkimisväärne hulk Vene ärimehi ja turiste, kuid ikkagi on pisut üllatav vene keele kasutamise rohkus: kaupluste sildid ja reklaamid, restoranide menüüd, kontsertide kavavoldikud…

Tanklas kohtume Raivoga, kes on juba varem SILK 1ga kohale jõudnud. Äkki puhkeb siinsamas tanklas meie maasturite kõrval ootamatult lööming, mis kujuneb päeva militaar-emotsionaalseks kulminatsiooniks. Üks mees üritab teisele lõuga anda, seejärel astutakse käsikähmlusse, ja põhjuseks on − nagu tavaliselt − õrnema soo esindaja, meie Maivi. Pole ka ime, on ju läbi ajaloo peetud ihaldusväärsete naiste pärast duelle ja isegi sõdu. Silme eest vaid paari tolli kauguselt möödavuhisevad rusikad ei suuda rahulikuks jätta muidu nii vaoshoitud ja alati heasoovlikku Raivot.
Üldises kiremöllus unustame SILK 3 isegi tankida. Anname selle koos mõneliitrise kütusevaruga üle Raivole, SILK 3 Eestisse toimetamine jääb tema hooleks.

P 25 nov: İstanbul; ilm päikesepaisteline, 8−14 °C

Imagetext

Püüame päeva jooksul näha nii palju kui võimalik: Shehzade mošee (XVI saj), Süleymaniye mošee (XVI saj), Beyaziti mošee, kuue minaretiga Sultan Ahmedi “Sinine” mošee (XVII saj) …
Kõige sügavama mulje jätab Hagia Sofia (türgi k Ayasofya). See on juba kolmas sakraaehitis samas kohas. Keiser Justinianus Suur esitas arhitektidele Isidorosele ja Anthemosele nõude püstitada maailma suurim hoone. Hiigelkirik (pildil vasakul) pandi püsti ajavahemikus 532−537 vähem kui kuue aastaga ning pikkade sajandite jooksul oli ta tõepoolest maailma suurim. Selle hiiglaslik 31-meetrise läbimõõduga, põrandapinnast 56 meetri kõrguselt algav kuppel on tõeline arhitektuuriime. Tõsi küll, mitmete maavärinate tagajärjel on see korra ka kokku varisenud. Kui osmanitürklased Konstantinopoli vallutasid, muudeti kirik aastal 1453 mošeeks. Hoone kõrvale ehitati esialgu üks minarett ning hiljem veel 3 minaretti. Tänapäeval on hoone roll mošeena taandunud ja Hagia Sofia on eelkõige muuseum. On kena, et religioonidevahelise sallimatuse lainehari on jäämas möödanikku ja islami vaimulikkonnal on jätkunud suuremeelsust lubada ülemaalingud eemaldada ja nende alt välja tuua algsed kristlikud mosaiigid. Raske oli pilku lahti rebida Kristus Pantokraatorilt.
Oma mastaabiga rabab Topkapı palee (osmanitürgi k طوپقپو سرايى‎, Ṭopḳapu Sarāyı) megakompleks, mille rajas XV sajandil sultan Mehmed II Suur, kuid mis pärast Ottomani impeeriumi kokkuvarisemist muudeti muuseumiks. Siin on hoiul esemeid, mis on kunagi kuulunud Aabrahamile, prohvet Yūsuf ibn Yaʿqūb ibn Isḥāq ibn Ibrāhīmile, Moosesele ja kuningas Taavetile. Eriti pühaks peetakse Prohvet Muḥammadiga seotud esmeid ja reliikviaid − tema hammast (Dendan-ı Saadet), habemekarvu (Sakal-ı Şerif), pitsatit (Mühr-ı Saadet), käsitsi kirjutatud kirja (Name-ı Saadet), mõõku ja vibu. Omaette tähelepanu vääriksid muidugi palee värvikas ajalugu, paleeintriigid, salduslooriga kaetud haaremi elukorraldus, konkreetsete sultanitega ja sultani “emadega” (valide sultan) seonduv. Kõik hooned ja ruumid pole külastajatele avatud, aga kui oleksidki, aju ei suuda enam vastu võtta informatsiooni ega emotsioonevalide sultanaketas hakkab täis saama”. Seepärast piirdun paleekompleksi südameks oleva haaremi teemaga vaid väga põgusalt. Teadaolevalt oli haaremis üle 400 ruumi, mida kasutasid sultan, valide sultan, sultani naised, konkubiinid, orjad-orjatarid, teenijad, mustanahalised eunuhhid. Kõiges valitses range hierarhia: ilus ja andekas orjatar võis saada konkubiiniks, kui ta sünnitas valitsejale poja, võis ta tõusta ametliku abikaasa positsioonile ning nautida soosingut ja luksust. Troonipärija sünnitanud abikaasast sai valide sultan, kes oli mõjuvõimsaim naine kogu impeeriumis ja teatud mõttes hoidis kontrolli all kogu haaremi tegevust ning samas oli ohustatud kadedate rivaalide poolt. Eunuhhid olid enamasti Ida- ja Põhja-Aafrika päritolu orjad. Kuna kastreerimine polnud kooskõlas islami ettekirjutustega, siis varajases noorte poiste penise ja munandite eemaldamise operatsiooni viisid läbi paganad või kopti preestrid ning teismeeas posid toodi haaremi teenistusse juba “valmis” kujul. Ka eunuhhide hulgas valitses hierarhia, kõige tähtsam oli kızlar ağası, sõnasõnalt ‘tüdrukute ülemus’.

Teatavasti oli Suur Siiditee ju eelkõige kaubateede võrgustik. Võib-olla mäletab tähelepanelik lugeja, et ka meie reisigrupp otsustas läbi viia eksperimendi, ostes Xi’anist mõned siidkangad ja -sallid lootuses need İstanbuli turul vaheltkasuga maha müüa.* Kuuldavasti olevat endisaegsed siidikaupmehed sageli kuni 10-kordse kasumi teeninud. Nüüd selgub meie suureks kurvastuseks, et İstanbulis on siidsallide hinnad umbes samad mis Hiinaski. Seetõttu loobume müügikatsest ja loeme Siiditee Tuur 2007 ärilisest vaatevinklist täielikult läbikukkunuks. Me pole kaupmehed, seetõttu ei kurvasta ebaõnnestunud äri meid kuigivõrd, pigem teeb nalja. Pealegi on ju tarvis viia mõnele, kes reisile kaasa aitas, väike kingitus, ja mis võiks olla sobivam kui kogu Siiditee läbinud siidkangas.

SilkRoadSufiDervishÕhtul külastame etendust, mille esimeses osas kõlab sufi muusika. Pole küll päris kindel, aga mulluse kokkupuute põhjal dervishitega usun ära tundvat kaht vaimulikku laulu: “Mu kaunimatest kaunim hing prohvet Muḥammad” ja “Olen aegade algusest püha Muḥammadiga seotud”. Seejärel soleerib otsast puhutav ney-flööt, saate- ja rütmiinstrumentidena lisanduvad kemence-viiul, kanun-tsitter, ud-lauto, pika kaelaga näppepill tanbur, kaks väikest nagara-trummi ja tef-raamtrumm. Etenduse teises osas esitatakse sema rituaal pöörlevate dervishite osavõtul. Väljapeetud liikumine ja arvukad austavad kummardused loovad pühaliku meeleolu. Sema on atraktiivne, esitus professionaalne. Aga esinemispaik… İstanbuli raudteejaama saal ei tundu olevat küll kõige sobivam paik sellise pühaliku riituse läbiviimiseks, samuti ei lisa pühalikkust publiku reageering aplauside näol, sajad välklampide sähvatused ja rongivile. Möödunud aastal esines 18-liikmeline Konya dervishite grupp sema programmiga Oriendi festivalil. Kui neid kahte esitust võrrelda, siis võiks öelda, et Tallinnas esitati muusikalis-koreograafilist sufi rituaali, İstanbulis näeme aga turisti-showd. Oriendi festivaliprogrammi kokku seades piinavad meid sageli kõhklused ja kahtlused, kas sakraalse muusika toomine kontserdilavale pole kuidagi vastuolus rituaali algsete eesmärkidega ning kas me ikka suudame säilitada vaimulikest esitajate suhtes respekti ka kontserdisaali tingimustes. Siin − raudteejaamas − astutakse aga pika sammu võrra üle ka sellest piirist, mis eksisteerib minu küllaltki vabameelses mõtlemises. Vaestest dervishitest on siiralt kahju − mida kõike peavad nad raha nimel (?) tegema.

Siin, endises pealinnas, tulevad pähe mõtted Türgi identiteedi kohta. Peeter Suur ja Mustafa Kemal Atatürk olid mõneski mõttes sarnased suurkujud, kuigi eri aegadel. Mõlemad olid edumeelsed novaatorid, soovisid oma maa ja rahva lahti rebida mineviku tagurlikust taagast, viisid sisse euroopalikke reforme, pälvides selle eest tohutu austuse. Kahtlemata on selles positiivset, kuid kas ainult… Venemaast päris Euroopat ei saanud, kuid ei jäänud alles ka päris Venemaad. Midagi sarnast võime kogeda ka siin − pole enam Ottomani-aegset Türgit, oleks justkui islamiriik ja ei ole ka, oleks justkui Euroopa Liidu potentsiaalne liige ja samas ei ole ka, on hoopis midagi ebamäärast. Mu mõtteavaldus on kindlasti väga subjektiivne, kuid kindlasti pole tegemist halvustava suhtumisega tänasesse Türgisse, pigem isiklike soovunelmate ja tegelikkuse mittevastavusega.

* vt 8. septembri reisipäevikut

E 26 nov: İstanbul; ilm pilves, 10−16 °C

Tänasega loeme ekspeditsiooni Siiditee Tuur 2007 lõpetatuks. SILK 2 asub teele Tallinna poole. Mul seisavad Saksamaal ees kohtumised oma teoste produtsendi ja kirjastajaga ning Tiinat aga ootavad asjatoimetused Stockholmis, seega valime pikema, 4590 km pikkuse kodutee läbi Bulgaaria, Makedoonia, Albaania, Montenegro, Horvaatia, Bosnia-Herzegovina, Sloveenia, Austria, Saksamaa, Taani ja Rootsi ning loodame koju jõuda 5. detsembriks. Aivo, Maivi ja Jaanus lendavad homme koju reisiga İstanbul-Riia-Tallinn.
Hüvastijätul oleks ehk põhjust šampanjaklaase kokku lüüa, aga see tseremoniaalne akt jääb siiski ära, sest peame autorooli istuma.

Siiditee tuuri lõpetatuks kuulutamine pole siiski absoluutne. Lõppenud on vaid reisi osa. Tööd kogutud materjaliga jätkub veel paljudeks kuudeks, võib-olla koguni aastaks. Kavas on fotonäituse kokkupanek ja multimeedia kontserdi korraldamine, Aivot ootavad ees pikad päevad ja ööd videomontaažistuudios, välistatud pole ka mõne raamatu või albumi väljaandmine. Kõike nähtut, kuuldut ja kogetut üksnes endale talletada oleks liiga egoistlik.

Epiloog

Siiditee Tuur 2007 raames oleme olnud teel 86 päeva. Oleme läbinud 7 riiki: Hiina, Pakistan (3 korda), India, Afganistan, Iraan, Türgi (2 korda) ja Süüria, lisaks veel piirkonnad, mis pole küll iseseisvad riigid, kuid mille elanikkond on selgelt määratletav etnilise kuuluvuse, keele ja kultuuri tõttu (Uiguuria, Tiibet, Kashmir, Hunza, Punjab, Balochistan, Kurdistan). Siiditee ekspeditsioonil ei õnnestunud siseneda Türkmenistani ja Saudi Araabiasse, sest need riigid ei rahuldanud viisataotlusi. Kui mitte arvestada lennu-, praami- ja rongireise ega jalgsiretki, kujunes teekonna pikkuseks Luoyangist İstanbulini 24 845 km ehk keskmiselt ligikaudu 306 km päevas. Kolme auto peale kokku kulus umbes 7950 liitrit diislikütust (arvestamata kütusekulu sõiduks İstanbulist koju). Tuuril osales 17 inimest, neist 4 kogu teekonna ulatuses Luoyangist İstanbulini. Kogu reisi kõrghetkeks − nii otseses kui kaudses tähenduses − kujunes 3-päevane jalgsiretk ümber püha Kailashi mäe. Aivo salvestas umbes 50 tundi videomaterjali, meie failides on mitu tuhat fotot. Reisil tehtud ülestähenduste ja märkmete hulk on raskesti väljendatav lehekülgede või tähemärkide arvuna. Kolme kuu jooksul kogunes sedavõrd palju muljeid ja mõtteid, et need vajavad veel settimist.

SilkRoadMap

Kokkuvõtteks võiks öelda, et läbisime piirkondi, mis nii sõjalises kui sotsiaalses mõttes on väga ebastabiilsed. Rahu ja turvalisust tundsime suurel osal Hiina, Iraani, Süüria ja Türgi territooriumist. Seevastu Pakistanis, Kashmiris, Iraani Balochistani osas, Afganistanis ja Kurdistanis olime pidevalt ümbritsetud laskevalmis püssi- ja kahuritorudest − iial ei võinud ette teada, kas, millal ja kelle pihta võidakse tulistada. Kindlasti pole see situatsioon seotud nende rahvaste agressiivse või pahatahtliku loomusega, pigem vastupidi, nende piirkondade inimesed on väga sõbralikud ja külalislahked. Võib-olla oleks õigem süüdistada meid endid, st valget meest. Kunagised brittide, venelaste, prantslaste ja teiste valgenahaliste vallutusambitsioonid purustasid sajandeid kestnud monarhiad, paljud nimetatud rahvastest sattusid eurooplaste koloniaalvõimude alluvusse. Jah, tõsi küll, XX saj anti neile tagasi vabadus, kuid endist elukorraldust polnud enam võimalik taastada ja euroopalik ühiskonnakorraldus paljudele rahvastele lihtsalt ei sobinud. Tulemuseks oli totaalne kaos. Nüüd on eurooplastele lisandunud ameeriklased, NATO ja ÜRO − püsside, tankide ja lennukitega käiakse neid maid taas “vabastamas” või neile “demokraatiat õpetamas”. Tundub, et eriti vajavad “demokraatiakoolitust” maad, kus leidub naftat. Loomulikult pole selles midagi uut, läbi ajaloo on ikka teiste rikkuse pärast sõdu peetud: seda tegid Makedoonia Aleksander, Aśoka, Tšingis-khaan ja paljud-paljud teised valitsejad. Tollased sõjad olid paljuski eetilisemad, kuningad ja sõjapealikud tulid oma armee eesotsas, mõõk käes, ning ei korraldanud maailma ümber mugavast tugitoolist, nagu seda teevad tänaste suurriikide juhid.
Liiga palju on selles blogis olnud juttu sõjast, kindlasti rohkem kui näiteks muusikast, mis on mu eriala. Justkui oleksin sõjaasjanduse fanaatik. Tegelikult hoopiski mitte, pigem olen patsifist ja vägivallatuse tulihingeline pooldaja. Aga tõepärasuse huvides kirjutan sellest, millega Siiditeel kokku puutusime. Ja kuigi siinsest fotovalikust võib jääda vastupidine mulje (tervisele on kasulikum sõjalisi objekte mitte pildistada), sattus paraku meie teele küll enam püsse kui pille, enam sõdureid kui muusikuid. Aga ma ei tahaks siiski lõpetada sõjajutuga. Meelsamini lõpetaksin retrospektiivse pilguga ida ja lääne suhete ajaloole, aga kahjuks kujuneb ka selle tagasivaate alatoon minoorseks.
Aasia ja Euroopa lõimumine on tänaseks kestnud juba enam kui kaks aastatuhandet ja see on toimunud väga aeglaselt, järk-järgult. Kui jätta kõrvale vähem tähtis ja minna ka olulisemates asjades lihtsustamise teed, siis võiksime ida-lääne suhetes esile tõsta kolme perioodi. Esiteks Siiditee hiilgeaeg, millest oleme juba rääkinud. Teiseks, kolonisatsiooni periood, mil Inglismaa, Venemaa ja teised Euroopa riigid püüdsid Aasias kanda kinnitada ning oma suurriiklikke ambitsioone rahuldada. Kolmandaks, üsnagi lühike periood aastatuhande vahetuse kandis, mil toimus mobiilside ja interneti plahvatuslik areng. Globaliseerumise-kosmopolitiseerumise-internatsionaliseerumise (lubatagu siinkohal kasutada sellist kohmakat verbaalset värdmoodustist) protsessi seisukohast on see viimane isegi kõige olulisem. Kui McDonalds oli juba varem tulnud uksest ja aknast, aga eelkõige siiski linnadesse, siis internet koos läänelik-ameerikaliku elulaadi ja suhtumistega on jõudnud nii-öelda täiega igasse jurtasse. Loomulikult, ega’s keegi peagi kiviajas elama. Kindlasti on ida-lääne suhetest võitnud nii ida kui lääs. Aga kuhu ma siis sihin? Kohe selgitan.
Sattusin esmakordselt Siiditee piirkonda (Samarkand, Buhaara, Kesk-Aasia mäed) 1970ndate keskel ja seejärel olen Aasia eri paigus viibinud pea igal aastal. Mul õnnestus veel näha ja tunda Coca-Cola eelset Aasiat, mil iga maa ja rahvas elas oma elu, olgu siis õnnelikku või õnnetut. Isiklike kogemuste põhjal võin väita, et 1990-ndate alguseni toimusid muutused suhteliselt aeglaselt. Aastatuhande vahetuse paiku leidis aga aset hüpe, tohutu hüpe, murranguline hüpe, olemuslik muutus nii sotsiaalsel kui individuaalsel tasandil. Mind vist ei häiri niivõrd see, et lambakarjused saadavad laiali spämmi või mungad tõmbavad netist alla pornot või agressiivselt meelestatud inimesed levitavad sõjakaid üleskutseid. Vajan aega harjumiseks mõttega, et pöördumatult on möödas aeg, mil kõik aasialased veel ei pürginud maailmakodanikuks, vaid uiguur oli uiguur, kirgiis oli kirgiis, pärslane oli pärslane ja kurd oli kurd.


ImagetextKoostöös ETV ning teleproduktsioonifirmaga “Osakond” valmis reisist 16 saadet. Vaata saateid ERRi arhiivist: II (Hiina), III (Hiina, Uiguristan), IV (Uiguristan), V (Tiibet), VI (Tiibet), VII (Tiibet, Karakorum, Pakistan), VIII (Pakistan, India, Kashmir), IX (Kashmir, India, Pakistan), X (Afganistan), XI (Pakistan, Iraan), XII (Iraan), XIII (Süüria), XIV (Süüria, Türgi), XV (Türgi), XVI (kokkuvõte).
Septembrist detsembrini 2007 avaldab kord nädalas, reedeti, reisi kulgemisest ülevaate “Linnaleht”.
Lisaks ettekanded Palmse mõisas (11.01.08), XX Orientalistikapäevadel Tartus (15.03.08), fotonäitused jm. 2009 ilmus kirjastuselt Pilgrim raamat “Siiditeel 3 kuuga 25 000 kilomeetrit” (läbi müüdud).

Tiina Jokineni ja Peeter Vähi eestvedamisel toimunud ekspeditsioonid on olnud eestlastele ilmselt kõige tuntumad autoreisid. Seda eeskätt tänu ETV saatesarjadele… (Tõnu Vaidloo, Sõidustiil, 4 / 2012)

Kuula Siiditee Tuuri tunnusmuusikat

Vaata: Meeskond
Tõmba alla: Siiditee Tuur 2007 logo, pdf, 31 KB
Tõmba alla: täiendav info Siiditee Tuuriga seonduva kohta (40 lk, pdf)

 Imagetext           Imagetext         Imagetext

Vaata ka reisiprojekte Arktika-Antarktika 2010, Siber-Mongoolia ja African Round