Aastal 2007 püüdis grupp eestlasi taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid, ohtlikke paiku ajaloolisel Siiditeel. 2010. aasta augustist detsembrini läbis sama grupi tuumik ekspeditsiooni “Arktika-Antarktika 2010” raames džiipidel mõlemad Ameerikad, jõudes lõpuks välja Antarktise mandrile. Nüüdseks on teostunud veelgi mastaapsem reis, mis teeb ringi peale Aafrikale. Vähemalt 29 000 kilomeetrit ja 24 Aafrika riiki 5 kuuga 2 Land Cruiseril… Djibouti – Etioopia – Keenia – Tansaania – Malawi – Mosambiik – Zimbabwe – Botswana – Namiibia – Angola – Kongo DV – Kongo – Gabon – Kamerun – Nigeeria – Benin – Togo – Ghana – Elevandiluurannik – Mali – Senegal – Mauritaania – Lääne-Sahara – Maroko. Tekst ja fotod − Peeter Vähi.
Vt: Ettevalmistus
Vt Blogi I: Ida-Aafrika
Vt Blogi II: Lõuna-Aafrika
Vt Blogi IV: Lääne- ja Loode-Aafrika
L 26 jaan: III etapi meeskonna saabumine Windhoeki
T 29 jaan: Windhoek, 31−32 °C, kõrgus merepinnast 1730 m, päikesetõus 6:29, loojang 19:40, läbisõit 6 km
K 30 jaan: Windhoek – Okahandja – Ozondijache – Groot Waterberg, 22−34 °C, vahelduv pilvitus, vihm, äike, õhurõhk 837−853 mbar, kõrgus merepinnast 1485−1740 m, päikesetõus 6:30, 256 km
Jätame hüvasti II etapi reisijate Aivo, Raivo ja Jaanusega. Nüüdsest moodustavad SILK 1 ekipaaži Uigur, Laura, Tõnu ja Priit. 005 ERPis sõidan koos Andrease ja Tiinaga.
Windhoek (ligikaudne hääldus: vénduk) jääb meie reisi kõige lõunapoolsemaks punktiks (22° 34’ lõunalaiust), alates tänasest hakkame liikuma põhja poole. Üldiselt sõidavad SILK 1 ja 005 ERP koos, nüüd aga otsustame paariks päevaks lahku minna ja külastada erinevaid paiku. Kuni Okahandjani sõidame 72 km koos, seejärel võtab SILK 1 meeskond suuna kirdesse, et peatuda ühes jahifarmis. Meie aga jätkame esialgu liikumist põhja poole. Tee on Namiibiale omaselt hea ning harva liiklusega, saame sõita kiirusega 110−135 km/h. Kulgeme mööda platood, mille kõrgus merepinnast on 1500 m kandis, vasakule jäävad üksikud kõrgemad tipud: 1920-meetrine Ombotozu ja 2316-meetrine Omatako. Pärastlõunaks jõuame Groot Waterbergi (afrikaani k ‘suur veemägi’), mis on oma nime saanud arvukate veerikaste allikate järgi. Groot Waterbergi nimetatakse mõnikord “gepardite pealinnaks”. Arvatakse, et kogu maailmas elab umbes 12 500 gepardit, neist 2500 Nambiibias ja neist omakorda suurem osa just selles piirkonnas. Näeme 16 isendit, mõnda neist paarimeetriselt distantsilt (pildil).
Andreasel on juba mitmendat päeva palavik, ilmselt külmetuse tulemus (jah, seda võib juhtuda ka üldiselt palavas Aafrikas). Vaatamata palavikule jookseb ta videokaameraga edasi-tagasi ning ei jäta salvestamata midagi olulist.
N 31 jaan: Groot Waterberg – Otjiwarongo – Outjo – Damaraland Camp, 25−38 °C, õhurõhk 853−933 mbar, kõrgus merepinnast 740−1485 m, läbisõit 472 km
Namiibia on multikultuuriline maa, siin otsekui ühineksid Aafrika ja Euroopa. Kuigi valged moodustavad elanikkonnast vaid 6%, on sageli kuulda afrikaani (afrikaani k Afrikaans), saksa ja inglise keelt. Need sakslased, kelle esivanemad on tulnud Namiibiasse juba mitu inimpõlve tagasi, räägivad keelt, mis osaliselt erineb nii tänapäeval Saksamaal kõneldavast keelest kui-ka sellest, mida kunagi koolis õppisin. Tundmata hollandi keelt, tean hollandi ja afrikaani keele erinevustest ainult raamatust loetu põhjal. Teatavasti kujunes Afrikaans XVII sajandi teises pooles ja XVIII sajandil välja Hollandi kolonistide poolt kõneldavatest murretest. Kirjakeel kujunes välja veelgi hiljem − XIX sajandil. Grammatika on võrreldes hollandi keelega tunduvalt lihtsustunud (ainult üks määrav artikkel die, verbidel puuduvad pöördelõpud, lihtmineviku vorm on ainult abitegusõnadel, infinitiiv on identne verbi tüvega jne). Kõrv eristab palju tuttavaid sõnu, kuid ometi jääb afrikaanikeelne kõne arusaamatuks.
Põlisaafriklastest on Namiibias kõige enam ovambosid, kes moodustavad elanike koguarvust pea kolmandiku. Väiksemad hõimud on kavango, damara, nama, herero, himba, san (bushmanid), caprivi jt. Päevade jooksul, mis on veel jäänud Namiibias viibimiseks, üritame niipalju kui võimalik tutvuda just nende väiksemate hõimudega.
Mõnekümne kilomeetri kaugusel Groot Waterbergist asuvad herero külad. Võtame suuna sinnakanti ning teeme pikema peatuse Okatuoo külas. Pilku püüavad herero pikakasvulised naised oma iseäranis pidulike maani ulatuvate kleitide ning veisesarvi sümboliseerivate peakatetega. Neid rõivaid kantakse ka mitte-pidupäevadel. Kuid plekiga kaetud majaseinad ja -katused, plastikust anumad, mobiiltelefon… Väliselt ei tundu nende elustiil olevat kuigi traditsiooniline. Jah, väliselt, kuid samas hoiavad nad oma tseremooniates vägagi kinni iidsetest tavadest. Esivanemate austamine, kontaktivõtmine esivanemate vaimudega, püha lõkketule traditsioon ja palju muudki on elujõulised tänapäevalgi.
Hilisel pärastlõunal jõuame Damaralandi, mis on nime saanud damara hõimu järgi. Damarasid elab Namiibias ligi 180 tuhat. Nad räägivad khoisani keelkonda kuuluvat keelt, mis on väga sarnane namade keelega, mistõttu sageli nimetataksegi seda damara-nama keeleks. Nagu mitmetes muudeski Aafrika lõunaosa rahvaste keeltes, nõnda on ka damara-nama keeles kasutusel erakordselt suur hulk foneeme, nende hulgas nn imihäälikuid, mida tähistatakse selliste kirjamärkidega nagu #, !, /, ׀׀. Eestlase suu on küll suuteline neid häälikuid imiteerima, kuid neist sõnade moodustamine osutub ületamatuks raskuseks.
Keerame teelt kõrvale ning teeme jalutuskäigu nii-nimetatud kivistunud metsas. Siin on maapind täis puutüvesid, mis näevad välja peaaegu nagu tavalised puud, aga tegelikult pärinevad ajast umbes 260−280 miljonit aastat tagasi ning on kivistunud. 260−280 miljonit aastat tagasi, Permi ajastul − siis polnud olemas veel Aafrikat kui kontinenti, eksisteeris ürgmanner Gondwana, millest polnud veel jõudnud eralduda isegi tänapäevane Antarktis.
Jätkame sõitu, maastik muutub mägisemaks ja kõrbelisemaks. Kuigi Namiibias peaks olema praegu vihmaperiood, on siinkandis väga kuiv, kivikõrbes on näha vaid üksikuid kollakaks tõmbunud rohututte, harvade puude-põõsaste väljanägemine on üpris janune. Wādīd (jõesängid) on kuivad või peaaegu kuivad, vaid mõne põhjas voolab vesi. Wādīde läbimine ei tekita probleeme. Nüüd aga saab otsa pinnasetee, mis võimaldas sõita kohati kiirusega kuni 80 km/h. Jätkame sõitu üle kivihunnikute ja läbi kuivade voolusängide. Üritan leida rada, mis säästaks rehve ja auto põhjakaitset. Teed kui niisugust enam polegi. Jälgides kompassi üritame liikuda õiges suunas. Andreas avaldab kahtlust − ei saa ju selline olematu tee viia mingisse majutusasutusse. Peale kümmet kilomeetrit teosammul liikumist jõuame siiski Damaralandi kämpi. Paik on imekaunis. Kämpis töötab üks meie vana tuttav, Mutago, kes 6 aastat tagasi käis damara lauluansambli koosseisus esinemas Eestis festivalil “Orient”. Jällenägemine on äärmiselt südamlik − kallistused, pisarad…
Peale meie peatub kämpis veel 8 inimest. Õhtusöögil osutub meie lauakaaslaseks mees, kellega meid seob ühine tegevusala − muusika. Vestluses selgub, et õhtustame koos dr Axel Sikorskyga, Euroopa ühe suurima muusikakirjastuse omanikuga. Jutus meenutab ta muuhulgas mu varalahkunud kolleegi Lepo Sumerat.
Ühel hetkel koguneb kämpi personal ning neist moodustub lauluansambel. Nad esitavad 5−6 damara rahvalaulu. On uskumatu, et mitteprofessionaalidest koosnev grupp suudab esitada sedavõrd komplitseeritud faktuuriga muusikat. Üks kõrge naishääl esitab enamasti meloodiat, mis sisaldab ka improvisatsioonilist elementi, ülejäänud nais- ja meeshääled moodustavad 3- või 4-häälse harmoonilis-rütmilise saate. Mõnes laulus eristub ülejäänud grupist veel bassilaulja. Kuna mingeid rütmiinstrumente ei kasutata, markeeritakse rütmi sammude ja jalalöökidega. Kuigi olen ka varem salvestanud damara rahvalaule, ei suuda ma ka sel korral hoiduda kiusatusest paigaldada lauljate ette salvestusagregaat.
Damara rahvalaul
R 1 veebr: Damaraland Camp – Opuwo – Ohungumure küla – Opuwo, 20−34 °C, äike, õhurõhk 873−919 mbar, kõrgus merepinnast 865−1290 m, läbisõit 347 km
Kui eile saabusime kämpi “tagaukse” kaudu mööda kivirada, mida ei saa teeks nimetada, siis täna lahkume õiget teed mööda. Opuwosse viib kurviline pinnasetee, mis teeb kaasa kõik pinnavormide tõusud ja langused. Üldiselt on tee kvaliteet suhteliselt hea ning üksnes jõesängide läbimisel tuleb kiirust vähendada. Jõesängid on hetkel kas päris kuivad või vähese veega. Oleme üllatunud, et seni pole kummalgi autol purunenud ükski rehv. Ent nüüd see juhtub, tagumine parempoolne kumm on tühi. Õnneks peatab Tiina, kes on parajasti roolis, auto üsna kiiresti ja rehv ei saa tõsisemalt viga. Süüdi on juhuslik teel olnud teravaotsaline kivi või rauatükk. Paneme alla varuratta ning Opuwosse jõudes laseme esimese asjana parandada purunend rehvi.
Oleme jõudnud himbade maale. Tahame kindlasti külastada mõnda himba küla. Sõelale jääb Ohungumure (pildil vasakul), mis asub umbes 20 km Opuwost Angola piiri suunas. Sõidame Ohungumuresse nii kiiresti kui teeolud lubavad, et jõuaks veel enne pimeduse saabumist tutvuda külaelanike tavadega, pildistada ja filmida. Viime külaelanikele kingituseks 10 kg maisitangu ja 2 kotitäit muud toitu. Himbad on tõepoolest ühed neist vähestest Namiibia hõimurahvastest, kes on suurel määral säilitanud traditsioonilise elustiili. Neist võiks kirjutada pikalt, kuid siinkohas panen kirja üksnes mõned markantsemad jooned, mida kas ise nägime või kuulsime tõlgi kaudu külaelanikelt:
• himbad ei käi koolis
• naised ei pese end mitte kunagi (!) veega, puhastavad nägu pudruga hõõrudes
• naised desinfitseerivad intiimsemaid kehaosi ja nahkseelikuid suitsuga
• naised käivad ringi katmata ülakehaga mitte üksnes külas, vaid ka linnas
• sarnaselt hererodele austatakse esivanemate vaime
• samuti sarnaneb hererodele püha tule traditsioon
• levinud on mitmenaisepidamine
• poisslapsed lõigatakse ümber
• 11-aastaselt eemaldatakse lastel alalõuast 4 keskmist hammast, et sarnaneda lehmale
• tüdrukud kannavad silmade ees kahte patsi kuni esimese menstruatsioonini
• naiste soengud moodustuvad paljudest patsidest, mis on kokku mätsitud või ja saviga
• kehad määritakse kokku või ja savi seguga, mis annab kehale punaka värvuse (pildil ülal) ning ühtlasi kaitseb päikese eest
• poisslapsed kuuluvad isa klanni ehk suguvõsasse, tüdrukud kuni abiellumiseni ema klanni
Pimeduse saabudes saame osa laulust ja tantsust, ainsaks “rütmipilliks” on käteplaks.
Sõites tagasi Opuwosse puutume kokku erilise nähtusega. Meie ees on keset pilvitut taevast üksainus tohutult suur hele pilv. Õhk on kuiv ja vihma ei saja. Kuid selle pilve sees sähvivad iga paarikümne sekundi järel võimsad välgud, mis valgustavad ümbrust. Ja nõnda ligi pool tundi. Igatahes erineb nähtu tavalisest äikesest ja samuti põuavälgust.
L 2 veebr: Opuwo – Outjo – Etosha nõgu / Okaukuejo, 17−40 °C, õhurõhk 875−883 mbar, kõrgus merepinnast 1175−1380 m, läbisõit 592 km
Nagu eilegi, nii on ka täna öösel tähistaevas täiesti selge. Jätame ühe telgikülje avatuks, kattes selle vaid sääsevõrguga, millest paistab läbi Linnutee “alumine” osa ja samuti Lõunarist. Tahaksin kauem nautida seda vaadet, kuid väsimus murrab lõpuks.
Andreas, keda mõnda aega vaevas mingi teadmata tõbi, on lõpuks tervenemas.
Jõuame Etoshasse. Siia rajati rahvuspark juba 1907. aastal, mil Namiibia oli Saksa koloonia – Süd-West Afrika. Pargi pindala oli algselt 100 000 km², mis tegi ta tollal maailma suurimaks. Nüüd on rahvuspargi ala 22 270 km² ja see enam kui poole Eesti suurune ala on tarastatud. Tähelepanu väärib Etosha nõo pinnas – tohutu suur soolaväli, millest vihmaperioodil saab järv. Soolade sisaldus on siin üle 3% ja see meelitab kohale neid rohusööjaid, kellele meeldib “hästi maitsestatud” toit. Vihmaperioodil peaks Etosha loodus muutuma tõeliselt lopsakaks ja kirevaks. Ka praegu peaks olema vihmaperiood, kuid pole juba tükk aega sadanud, seetõttu on rohttaimed koltunud, alles on avarad vaated ja kummastav soolamaastik. Loomi näeme peamiselt joogikohtade läheduses, flamingosid ja pelikane pole esialgu veel üldse näha. Raamatutarkuste põhjal on teada, et Etoshas on nähtud umbes 340 erinevat linnu-, 114 imetaja- ja 10 roomajaliiki. Lühikesel sõidul nõo serval näeme kaelkirjakuid, lõvisid, elevante, orikseid, gnuusid, šaakaleid, antiloope, gaselle, sebrasid, manguste, kuid peale Maasai Mara, Serengeti, Ngorongoro ja Okavango delta külastamist ei suuda need neljajalgsed meid enam kuigivõrd üllatada. Vaid õhtul tekitavad elevust 6 hiigelsuurt teravmokk-ninasarvikut (lad k Diceros bicornis) ja üks ninasarvikubeebi, kes tulevad Okaukuejo lodge’i kõrvale vette end jahutama ja jooma, aga samuti valjuhäälselt omavahelisi arveid klaarima.
Jahutamist ning tavalisest rohkem vedelikku vajame meiegi, sest kuigi päike on just vajumas silmapiiri taha ja pealelõunane kõige kõrvetavam aeg on möödas, näitab termomeeter kell pool kaheksa õhtul ikka veel 38° sooja.
Kolme päeva järel kohtume taas SILK 1 meeskonnaga ning kuuleme nende seiklustest. Teatavasti on Uigur kirglik jahimees, kes varemgi on Namiibias küttimas käinud. Sel korral langes talle jahisaagiks sinine gnuu.
P 3 veebr: Etosha nõgu / Okaukuejo – Halali – Namutoni, 24−40°C, õhurõhk 886−890 mbar, kõrgus merepinnast 1060−1096 m, läbisõit 286 km
Jätkame liikumist kirde suunas. Elamuslikuks kujuneb sõit mööda Etosha nõo (pildil) peegelsiledat pinda. Kuivusest mõranenud soolane pinnas annab tunnistust sellest, et siin pole ammu sadanud. Silmade nägemisulatuses pole ühtki taime, ühtki looma, ühtki kaljut, ühtki pinnavormi. Tuhanded ruutkilomeetrid maad, mis on elutum ka kõige elutumast kõrbest. Oleme keset “mittemidagit”. Kõik muutuks, kui sajaks vihma ja nõgu täituks veega, kuid esialgu on pea 40-kraadine talumatu palavus ning päike püsib seniidis. On harjumatu, et inimestel puuduvad varjud, täpsemalt, me kõnnime omaenda varjude peal.
Päikeseloojangu eel hakkame jõudma Namutoni lodge’i. Pean sõidukiirust vähendama, sest kord kappab põõsaste vahelt teele kaelkirjak, siis ületab “vales kohas” teed ninasarvik… Viimasel hetkel suudan järsult pidurdada, et mitte otsa sõita pooleteise meetri pikkusele egiptuse kobrale. Etoshasse on kohale jõudnud ka tohutu hulk roosasid flamingosid. Alles see oli, mil kirjutasin elutust kõrbest… Jah, Aafrikas reisides muutuvad ilm ja loodus kiiresti.
E 4 veebr: Etosha nõgu / Namutoni – Oshikango – sisenemine Angolasse – Namacunde – Ondjiva – Mongua – Xangongo, 25−28 °C, õhurõhk 883−889 mbar, kõrgus merepinnast 1085−1155 m, läbisõit 355 km
Võtame suuna Angola piiri poole. Teel näeme rohelist ehk kitsaspea-mambat (lad k Dendroaspis angusticeps), ühte siin elavatest madudest, kelle neuro-toksiline hammustus on musta mamba omast küll pisut vähem mürgine, kuid on sellegipoolest inimesele sageli surmav. Siinses palavas kliimas oleme ringi liikunud sandaalilaadsetes jalaõudes, ehk oleks siiski mõistlikum ja turvalisem kanda kinniseid kõrgeid matkasaapaid.
Namiibia-Angola piiri ületamine on eelmistest piiriületustest mõnevõrra keerulisem. Meie Namiibia ja Angola viisad on erinevates passides. Namiibia migratsiooniametnik hoiatab, et suure tõenäosusega ei lasta meid Angolasse, kuna Angola piiril tuleb ette näidata ka Namiibiast väljumise tempel, ning see peab (!) olema Angola viisaga samas passis. Jõudnud Angola piiripunkti algavadki probleemid… Kuidas saab ühel kodanikul üldse olla mitu passi? Euroopa Liidu kodanikul saab. Peale 2 tundi kestvaid sekeldusi oleme sisenemas ihaldatud maale. Kellad tuleb keerata tunni võrra tagasi, Lääne-Aafrika ajale.
Eesti Välisministeeriumi koduleht hoiatab: “Kuritegevuse tase on kõrge kogu riigis. /…/ Ei ole soovitav kanda väärisesemeid avalikes kohtades. Ärge vahetage või võtke arvelt välja suuri rahasummasid rahvarohketes avalikes kohtades! Soovitav on vältida ka rahvarohkeid turge… Inglise keelt oskavad vähesed. /…/ Sularahaautomaate on riigis vähe ja kaardiga saab maksta üksikutes kohtades, seetõttu tuleks kaasa võtta piisavas koguses sularaha. Angola valuuta riigist väljaviimine on keelatud. Valitsusehoonete lähedal on filmimine, pildistamine vms keelatud. Narkokuritegude eest on Angolas ette nähtud ranged karistused ja karistusmäärad on pikad. /…/ Haigustest on Angolas enam levinud kollatõbi, poliomüeliit, koolera ja Marburgi viirushaigus.” Viimase kohta olgu lisatud kommentaariks, et kuigi hemorraagilist pakavikku tekitav Marburgi tõbi on väga ohtlik ja suremus haigestunute hulgas on äärmiselt kõrge (aastal 2005 Angolas 88%), on tänasel päeval sellesse nakatumise tõenäosus väike, sest viimane haiguspuhang Angolas leidis aset 7 aastat tagasi. Ent hoiatused kuritegevuse osas on igatahes asjakohased. Üks ilmses narkouimas tüüp üritabki tutvuda SILK 1 pagasi sisuga ning üks mootorrattur (salakaubavedaja?) ei hooli riigipiirile tõmmatud piirdest ning põrutab täiskiirusel raudketist ja postidest läbi nii-et-pilpaid-lendab. Algab piiririkkuja tagaajamine.
Ligi 8 nädalat oleme sõitnud vasakpoolses liikluses Keenias, Tansaanias, Malawis, Mosambiigis, Zimbabwes, Botswanas ja Namiibias. Parempoolse liiklusega Angolas saame end ses osas taas kodusemalt tunda. Kuid kodune tunne parempoolse liiklusega piirdubki. Seni läbitud Ida- ja Lõuna-Aafrika maad on olnud suhteliselt tsiviliseeritud ja turistisõbralikud, tõeline seiklus algab nüüd. Meenub, et lahkudes endisest Prantsuse koloniaalpealinnast Djiboutist kirjutasin blogis sisenemisest “päris Aafrikasse”. Võtaksin siinkohal need enam kui kaks kuud tagasi öeldud sõnad tagasi. Alles nüüd valdab meid kõiki veendumus, et oleme lõpuks jõudnud PÄRIS Aafrikasse. Seninähtust on siin miski hoopis erinev. Teistsugune mentaalsus… Kui peaksin formuleerima Namiibia ja Angola peamise erinevuse, oleksin raskustes. Kui keegi oleks küsinud aastal 1980, mille poolest erinevad Helsingi ja Tallinn – sarnast keelt kõnelevad soome-ugrilased, aga samas…
Muide, Angola suhtes on mu alateadvuses kujunenud kindlad ootused. Nimelt lapsepõlves oli mu armastatuim raamatusari “Seiklusjutte maalt ja merelt” ning Jules Verne’i romaani “Viietesitkümneaastane kapten” lugesin läbi küll vist vähemalt kolm korda. Teatavasti kirjeldas see poisiohtu kapteni Dick Sandi ja tema kaaskonna seiklusi ja vangistust Angolas. Tänaseks on mälus säilinud üksikud udused kujutluspildid Verne’i kirjeldatud pärismaalastest ning kusagil sügaval sisimas on tunne, et kohe ilmub kusagilt välja alkoholist läbiimbunud kuningas Lunga. Sua Majestade siiski ei ilmu, ligi astub hoopiski politseiametnik…
… ja küsib, kuhu sõidame. Saanud teada, et esimeseks sihtpunktiks on piirist 42 km kaugusel asuv Onjiva, kus peaksime kohtuma oma teejuhiga, öeldakse, et meid peab kindlasti saatma politseikonvoi. Miks? Meil polevat põhjust karta, keegi meid ei tulista, politsei-eskort olevat lihtsalt tavaline rutiin. Jõudnud politsei saatel Onjivasse, kohtumegi teejuhiga. Tundub, et teejuht ei tunne Angola lõunaosa ega oska vastata pea ühelegi küsimusele. Pigem võiksime GPSi abiga olla siinkandis teejuhiks temale. Päris kasutu ta siiski pole, ta valdab suurepäraselt portugali keelt, milleta Angolas on raske hakkama saada.
Täna on Angola rahvuspüha – Vabadussõja alguse aastapäev. Xangongos on peaaegu kõik inimesed purjus. Pikkade otsingute järel leiame tagasihoidliku majutusasutuse, kuid söögi leidmine pole nii lihtne. Väiksemates poekestes on toiduletid üsna tühjad. Väikelinna suurimas toidupoes on valik suhteliselt rikkalik, müügil on alkohol, Coca-Cola, vesi, jahu, küpsised, kartulikrõpsud ja tuunikalakonservid. Otsustame tänavarestorani kasuks, kus pakutakse grillitud kanakoiba kartulikrõpsudega. Tiina ja mina, kes ei söö liha, peame rahulduma tagasihoidlikuma “pearoaga”, mis koosneb üksnes kartulikrõpsudest.
T 5 veebr: Xangongo – Humbe – Cahama – Huíla platoo – Lubango – Humpata – Lubango – Fenda da Tundavala – Lubango, 18−30 °C, õhurõhk 778−890 mbar, vihm, kõrgus merepinnast 1095−2260 m, läbisõit 275 km
Jätkame sõitu loode suunas. Esimesel 90 kilomeetril ei saa tee kvaliteedi üle uhke olla. Kunagi on siin olnud asfalt, millest on tänaseks alles üksikud tükid. Keegi ei hooli paremast või vasakust sõidureast, sõidetakse seal, kus vähegi võimalik. Enamik autosid sõidab võimalusel tee kõrval ning sellest on kujunenud omamoodi paralleeltee, mis on põhiteest märksa tasasem. Üldiselt on aga ka see paralleeltee liiga porine ja paiguti läbimatu ning vältimaks porisse kinnijäämist valivad paljud sohvrid selle kõrval omakorda off-road‘i, millest on kohati kujunemas “paralleeltee nr 2”. 90 km läbimiseks kulub pea 5 tundi. Alates Cahamast on valmis uus asfalttee ja neil lõikudel, kus pole teel kariloomi, saab sõita kiirusega 125−130 km/h.
Umbes 200 000 elanikuga Lubango asub mägede vahel. Linnast paarikümne kilomeetri kaugusel asuvad orud, kaljud (pildil vasakul) ja kanjonid on uskumatult kaunid. Kardan, et foto ega video vahendusel pole võimalik seda ülevat ilu edastada, see kõik lihtsalt ei mahu pildile. Pealegi muudab kahemõõtmeline pilt kaugusseulatuvad panoraamvaated lamedaks.
K 6 veebr: Lubango – Toco – Hoque – Cacula – Quilengues – Baia Azul / Atlandi ookean – Benguela – Lobito, 24−30 °C, õhurõhk 836−1007 mbar, peamiselt pilvitu, kõrgus merepinnast 0−1780 m, läbisõit 466 km
Toco ja Hoque külade lähedal külastame turgu, mille asukoha ja suuruse vahel tundub olevat vastuolu. Turg, kus müüvad, ostavad ja vahetavad kaupu tuhanded inimesed, eeldaks suurlinna lähedust, aga see kauplemisplats asub keset “mittemidagit”. Siia tullakse lähemalt ja kaugemalt, kas jalgsi, eeslivankriga, mootorrattaga või autoga. Mitteametlikult on kujunenud välja kolm erinevat hinnakategooriat: kõige madalamat hinda küsitakse mustanahalistelt, veidi kõrgemat hinda peavad maksma vähesed siinkandis elavad valged, kõige rohkem peavad rahakotti kergendama valged välismaalased, nende hulgas kahjuks ka meie.
Quilenguese lähedal teeme peatuse ühes ovimbundu hõimu külas, kus elab 77 inimest. Elatutakse peamiselt lehmadest, kitsedest ja kanadest. Vähesel määral kasvatatakse ka maisi, tõsisemat põllundusega tegelemist takistavad pikad põuaperioodid. Nagu paljudes teisteski Angola lõuna-, lääne- ja keskosa külades, nõnda räägitakse ka siin bantu keelte hulka kuuluvat umbundut. Sarnaselt paljude muude Aafrika paikadega puutume ka ovimbundude juures kokku mitmenaisepidamisega. Ajame juttu külavanema ja tema sõbraga, neil kummalgi on 2 naist. Lapsi on ühel mehel 11, teisel 12. Muide, selles pole midagi erakordset, Aafrika peredes on enamasti palju lapsi. Eriti kõrge on sündimus on Lääne-, Kesk- ja Ida-Aafrika maades, kus see ulatub keskmiselt 5,3 kuni 5,7 lapseni naise kohta. (Võrdluseks − Euroopas oli aastal 2006 sama näitaja vaid 1,53. Enam kui kolmekordne vahe!)
Jõuame ookeani äärde Baia Azuli. Oleme läbinud Aafrika mandri idast läände India ookeanist Atlandini 5 nädalaga. Sajand tagasi oleks selleks kulunud pool aastat, võib-olla enam… Veel pool tundi sõitu ja olemegi Benguelas, linnas, mille rajasid portugallased XVII sajandil ja mis hiljem sai oluliseks orjakaubanduse sadamaks Aafrika läänerannikul. Benguelat on nimetatud vahel Angola kultuuripealinnaks, kuid räpased ülerahvastatud linnaosad, autodevool ja muu lärmakas sagin ei võimalda esialgu märgata kultuuri. Lahkume 005 ERPi meeskonnaga märksa inimsõbralikumasse naaberlinna Lobitosse. SILK 1 esisild aga vajab veidi reguleerimist Benguela autotöökojas, mistõttu pool meeskonda jääb ööbima Benguelasse.
Lobito rannarajoonis on märgata tugevaid endiste kolonisaatorite mõjusid. Kui ei näeks inimeste nahavärvi, võiks arvata, et me pole üldsegi Aafrikas, vaid kusagil Portugalis. Õhtul teeme pikema jalutuskäigu mööda mereranda. Ei jää märkamata, et pea iga vähegi uhkema maja ees valvab turvamees.
N 7 veebr: Lobito / Atlandi ookean, 28−29 °C, õhurõhk 1003−1008 mbar, läbisõit 10 km
Ookeanivesi on Aafrika kohta suhteliselt jahe, umbes nagu ühel keskmisel suvepäeval Pirita rannas. India ookean Bagamoyos oli märksa soojem. Ja ujuda pole siin lihtne, õigem oleks öelda, on riskantne. Siinsed lained pole küll kuigi kõrged, kuid taandudes tõmbavad nad rannikust eemale suurema kiirusega kui meiesugused on suutelised ujuma. Olen kord kogenud sarnast fenomeni Kamtšatka idarannikul Vaikses ookeanis, kus vaevu-vaevu suutsin kaldale ujuda. Ei tea, kas sellise kaasatõmbamise tekitab tuule suund, tõusu-mõõna vaheldumine, laine kuju või merepõhi, kuid kindlam on mitte asuda ookeanilainetaga kahevõitlusse, mõistlikum on piirduda keha jahutamisega mitte sügavamal kui puusadeni ulatuvas vees.
Uigurilt saame SMSi: autoteeninduses selgus, et SILK 1 esiratta laager on üsna läbi ning Angolas pole seda Land Cruiserile kusagilt võtta, vähemalt mitte lähipäevil. Loodetavasti kannatab pool-kulunud laagriga sõita Nigeeriasse Lagoseni, kuhu IV etapi vahetusliikmed saaksid selle Eestist kaasa tuua.
R 8 veebr: Lobito – Cabo Ledo (‘kurb neem’) kaluriküla / Atlandi ookean, 24−30 °C, õhurõhk 976−1996 mbar, pilves, vihm, kõrgus merepinnast 0−290 m, läbisõit 407 km
Väljudes Lobitost on pealinna Luandasse suunduval teel tohutu liiklusummik. See on üllatav, sest seni oleme kulgenud mööda eriti harva liiklusega teid. Ummikust üritab läbi murda kiirabiauto. Mõne kilomeetri pärast saab selgeks ka ummiku põhjus. Keset teed on kummuli veoauto 40-jalase merekonteineriga. Auto juhikabiin on täiesti põlenud ning konteineri alt paistavad 2 laiaks litsutud sõiduautot. Veidi eemal on veel üks sõiduauto, mille esiosast on alles vaid kortsus plekk, ja mootorratta riismed. Õnnetust on kogunenud vaatama mitusada inimest.
Maastik ja loodus vahelduvad kiiresti − madalad mäed, kaktusepuu- ja palmisalud, ookeani läheduses liivasemad ja kõrbelisemad alad, seejärel jälle Queve jõe orus lopsakas rohelus. Siin-seal kasvavad imbondeiro‘d (ahvileivapuu), mis on Angola rahvuspuud ning mille tüved oma jämeduselt teevad silmad ette kõigile teistele planeedil Maa kasvavatele taimedele. Sumbe linnast põhja pool muutub majade väljanägemine. Ringikujulise põhiplaaniga eluasemed asenduvad ristkülikukujulistega, õlgkatuste räästaid toetavad puuvaiad.
Ja jälle fataalne liiklusõnnetus, Toyota Hilux on kokku põrganud bussiga, mõlemad on teelt välja lennanud. Autode väljanägemine annab tunnistust suurtest kiirustest. Saame edasi sõita vähem kui pool tundi ja mida me näeme − õunakoormaga veoauto on paiskunud kurvis kummuli, juhikabiin vedeleb deformeerununa maanteekraavis. Terve tee on täis õunakaste. See on Lobito ja Porto Amboimi vahelisel teel vähem kui 250 km jooksul juba kolmas väga tõsine avarii. Me ei tea inimohvrite arvu, kuid on kindel, et sellised õnnetused ei lõpe üksnes kerge nahakriimustusega.
Tegelikult paistab Aafrika üldse silma liiklusõnnetuste rohkusega. Paljudes maades on viimastel aastatel ehitatud kvaliteetseid asfaltteid, mis võimaldavad sõita kiiresti. Samas liiguvad teedel sageli autod, mille rehvid on siledaks sõidetud ja mille pidurid pole korras. Kõik autojuhid pole valmis sõitma kiirusega 100 ja enam km/h. Haruldased pole ka roolijoodikud. Ja Angola “võidab sel alal kõik auhinnad”. Uskuge või mitte, tee ääres vedeleb igal kilomeetril vähemalt üks autovrakk, kurvide läheduses on neid paar-kolm, mägiste kurvide juures pole neid võimalik ühe käe sõrmedel loendada. See pole kirjanduslik liialdus, see on tõsi! Mõned vrakid on värskemad, mõned põlenud, mõned juba roostes. Võime vaid ette kujutada, kui palju inimesi on läinud teise ilma Angola teedelt. Kui mitmeid tuhandeid tonne metalli vedeleb siinsete teede ääres. Kas see ei võiks olla äriidee metalliärimeestele?
Jääme ööbima Cabo Ledo randa kaluriküla kõrvale. Autodest ja nende katusel olevatest telkidest veepiirini jääb 20 sammu. Sajad krabid sibavad ringi ümber laagriplatsi. Ookeanilainete müha uinutab hästi magama.
L 9 veebr: Cabo Ledo kaluriküla – Luanda, 29−36 °C, õhurõhk 996−1006 mbar, päikeseloojang 18:34, läbisõit 128 km
Kõrbes ja mägedes ööbides olime harjunud, et vastu hommikut langes temperatuur märgatavalt ja sageli pidime öösel külma peletamiseks kinni tõmbama magamiskoti luku või selga panema riideid. Täna öösel aga on palav kuni hommikuni. Üks telgi külg on kaetud vaid sääsevõrguga, pole magamiskotte ega riideid, aga ikka higi voolab. Hommikul ärkmise ajal näitab kraadiklaas +29 °C.
Kui üleeile kirjutasin jahedast ookeaniveest ja ujumist takistavatest lainetest, siis täna on kõik teisiti. Veetemperatuur on nagu palavaimatel päevadel Pärnu lahes ning laine ei vea enam endaga kaasa kaldast eemale. Veest välja tulles astun kogemata vist kellegi otsa… Justkui väike käsi väga teravate küüntega haarab mu jalalabast. Jalg on igatahes verine. Nii jalalaba ala- kui ülapoolel on kaks väikest veritsevat haavandit. Kas see võis olla krabi?
Läheneme pealinnale. Madalatelt mäenõlvadelt paistab kaunis käänuline rannajoon ja (pool)saared. Luanda äärelinn on räämas ja tolmune. Kesklinn oma kõrghoonete ja mastaabiga aga üllatab positiivselt. On näha, et tegemist on kiiresti areneva linnaga. Kaubad ja teenused (eriti hotellid ja toit) on väga kallid. Tohutult palju on turvamehi. Ja muidugi jälle ei saa tähelepanemata jätta hiinlaste ja Hiina firmade kohalolekut.
P 10 veebr: Luanda – Barra do Dande – rand Ambrizi lähedal, 28−32 °C, õhurõhk 995−1005 mbar, päikesetõus 6:09, läbisõit 208 km
Meie senisest Angola teejuhist on olnud vähe kasu. Kuigi Angola põhjaosa on metsikum, otsustame teejuhist loobuda ning liikuda edasi omapäi.
Jõudnud uhkelt rannapromenaadilt sõita vaid kilomeetri, jõuame linnaossa, mida on raske sõnadega kirjeldada. Kuurid, kuudid ja onnid on kuhjatud mäenõlvale, kogu ümbrus on paksu kihina kaetud kilekottide, plastikpudelite, Coca-Cola purkide, mädanevate toidujäänuste ja pori seguga. Eesti prügilad on sellega võrreldes lausa “kord ja puhtus ise”. Sõidame mõne kilomeetri ning linnapilt muutub jällegi. Luanda on kontrastide linn.
Me ei keskendu täna sellele teemale, ent patt oleks üldse mitte meenutada linna minevikku. Nimelt, ajavahemikus XVI sajandi keskpaigast kuni aastani 1836 oli Luanda Angola-Portugali-Brasiilia ookeaniülese orjakaubanduse keskuseks. XVIII sajandi keskpaiku müüdi siin keskeltläbi 5000 kuni 10 000, “parimatel” aegadel koguni 13 000 orja aastas. Lisaks orjadele kaubeldi siin hobuste, Euroopa veini ja nisuga. Peamiseks maksevahendiks olid kaurikarbid, näiteks XVII sajandi viimasel veerandil oli ühe orja hinnaks 10 000 kuni 30 000 kaurikarpi, olenevalt soost, vanusest ja füüsilisest seisundist. Luanda sadamas olid sagedaseks külaliseks Brasiilia laevad ning üleüldse oli siin tugev Brasiilia mõju.
Ületame Dande jõe. Kalurikülas (pildil) on põhiliseks müügiartikliks kõikvõimalikud kuivatatud kalad, väikesed ja suured. Maksevahendina on kaurikarbid asendunud Angola kwanzadega.
Õhtul seame laagri üles ookeani kaldale umbes 6 kilomeetri kaugusele teest. Ühesõnaga, täiesti inimtühi paik mõnikümmend kilomeetrit põhja pool Ambrizi külast ning umbes samavõrra lõuna pool Musserra külast.
Esimest korda kogu senise Aafrika-reisi jooksul lähevad käiku Adventure Foodsi dehüdreeritud toidud. Lisaks püüavad Tõnu ja Priit rannalt potitäie krabisid. Õnneks olin vahepeal suutnud varuda 2-gallonilise kanistritäie magedat puhast joogivett, mida kasutame pakitoidu valmistamiseks. Osa vett tuleb säilidada ka homseks, seetõttu läheb krabide keetmiseks käiku soolane merevesi.
Mulle siin meeldib. Kui peaksin tegema valiku meie ekspedistsiooni senistest highlight‘idest, mahuksid esikolmikusse Kilimanjaro tipp, Okavango delta ja siis seesama nimetu koht, mida ei tea peaaegu keegi. See valik tundub ebaloogiline… Kuhu jäävad siis Serengeti, Maasai Mara ja Etosha rahvuspargid, Victoria juga, Lalibela kaljukirikud? Igaühel on oma isiklik maitse ja õigus subjektiivsetele eelistustele. Mulle siin meeldib. Väga!
Ookeanilainete mühisev “hällilaul” on uinutava toimega.
E 11 veebr: rand Ambrizi lähedal – Musserra – Mucula / Atlandi ookean, 25–33 °C, õhurõhk 1006–1008 mbar, loodetuul, vihm, läbisõit 152 km
Hommikul kella 6 paiku äratavad telgikatusele langevad vihmapiisad.
Jätkame liikumist põhja suunas. Mitmed reisikirjad ja blogid, mis kirjeldavad siinseid paiku, iseloomustavad teede kvaliteeti sõnaga terrible. Kuna oleme liikunud palju hullematel teelõikudel Keenias, Malawis ja Botswanas, siis meie arusaamade kohaselt on praegused teeolud üsnagi talutavad. Sõidame küll aeglaselt (keskmine sõidukiirus 23 km/h), kuid kinnijäämise ohtu pole. Usun, et juba mõne aasta pärast on siin päris head teed.
Jälle on hiinlased ametis teedeehitusega. Kõikjal on sildid hiina kirjamärkidega. Teest veidi eemal on mingi kaevandus, jälle hiinlased. Kusagil kõlab tervitusena “nǐ hǎo”. See on muidugi täiesti omaette teema.
Kunagi koloniseerisid Aafrikat eurooplased − portugallased, prantslased, sakslased ja teised. Nad tulid ristiusu ja püssidega. XX sajandi teises pooles üritas siin kanda kinnitada Nõukogude Liit, kohati koos Kuubaga. Nemad tulid kommunismi-ideoloogiaga punalippude lehvides. Kunagised kolonisaatorid olid sunnitud 60ndatel ja 70ndatel lahkuma ning kommunistide edu Mustal Mandril oli hoopis üürike. Kuid kollane rass on tulnud ilma suurema kisa ja kärata. Hiinlased ehitavad Aafrikas teid ja on samas omandanud paljude maavarade kaevandamise õiguse. Kuulu järgi Angolas näiteks 40 aastaks. Kuid mitte ainult Angolas, hiinlased on “jala ukse vahele saanud” ka mitmel pool Ida-Aafrikas. Ikka ja jälle jäävad silma tooted “Made in China” – mitmesugused masinad, elektri- ja tarbekaubad, jalatsid, rõivad… Kuigi Hiina ametlik ideoloogia on ju endiselt veel punane, ei lehvitata siin punaseid loosungeid, vaid räägitakse raha keeles. Seda võiks nimetada omamoodi uus-koloniseerimiseks.
Ehk on see üksnes meie subjektiivne mulje? Et olla täpsem, laskem kõnelda arvudel. Hiina investeeringud Aafrikasse on viimase 10 aasta jooksul suurenenud 30 korda. Suur osa investeeringutest on seotud infrastruktuuri, energeetika ja pangandusega. Ka Aafrika-Hiina kaubavahetus areneb kiiresti tõusujoones: kui aastal 1980 oli selle mahuks 1 miljard $, siis möödunud aasta esimese 10 kuu käive oli ligi 164 miljardit $. Hiina suunas liiguvad Angola nafta ja maavarad, Namiibia kala, Lääne-Aafrika puuvill, Elevandiluuranniku kakao, Keenia kohv jne.
Aafrikas ringi liikudes kohtume aeg-ajalt mõnede valgetega, kes veel endiselt usuvad, et nemad on siin kõvad tegijad. Küllap nad mõistavad varsti asjade tegelikku käiku, ent nende põlvkonnal on juba liiga hilja hakata õppima hiina keelt.
Juba mitu nädalat pole me näinud tsetsekärbseid, kuid nüüd on need tüütud putukad jälle platsis ning tiirutavad ümber meie.
Laagrisse jääme jällegi ookeani äärde ning valmistame süüa sellest, mida meri pakub. Langustid, krabid ja veel mingid koorikloomad, mida mitte keegi meist pole varem näinud ega söönud. Umbes 20−25 cm pikkused, kergelt krobelise paksu kitiinkestaga kaetud pruunikashallid elukad, mis näevad välja nagu kombinatsioon eelajaloolisest saurusest ja militaarsest soomusautost. Küllap on paljud blogilugejad juba aru saanud, kellest käib jutt. Meie oskame küll eristada kodukassi ilvesest ja afgaani hurta taksist, kuid mereelukate osas jääb vaid üle tunnistada oma zooloogia-alast harimatust. Võib-olla on see siiski andeksantav, sest väidetavalt elab maailmas umbes 38 000 liiki vähilaadseid koorikloomi.
T 12 veebr: Mucula / Atlandi ookean – Tomboco – Lifico – Mepala – Nóqui, 28−33 °C, õhurõhk 971−1008 mbar, kõrgus merepinnast 0−540 m, läbisõit 238 km
Ekvaatorile lähenedes muutub taimestik veelgi lopsakamaks. Savanni vööndis võtab aeg-ajalt võimust troopiline džungel. Puuladvad puutuvad tee kohal kokku, sõidame otsekui tunnelis, pea kohal ripuvad liaanid. Päikesevalgusest jõuab vaid väike osa läbi tiheda taimestiku. Tee on kohati rohtu kasvanud, mis näitab, et autod sõidavad siinkandis üliharva.
Sõidame läbi ka mitmetest väiksematest küladest. Meie sõiduriistad saavad kohalike erilise tähelepanu osaliseks. Kui nähakse, et autodes on valged inimesed, vajub nii mõnegi külaelaniku suu üllatusest ammuli… Tanklaid siinkandis pole, kuid lootes täiendada kütusevarusid, küsime diislikütuse kohta igast külast. Küsime − see on muidugi suurejooneliselt öeldud, pigem üritame kätega vehkides ja näpuga kütusepaakidele osutades oma soovi selgeks teha. Sest iga mõne päeva järel satume uude keeletsooni. Siin ei kõnelda enam umbundut nagu Angola lõunapoolsematel aladel. Kuigi Kongoni on veel paarsada kilomeetrit, räägib siinne külarahvas juba kongo ehk kikongo keelt.
Lõpuks üks külavanem on siiski nõus loovutama oma isiklikest tagavaradest 20 liitrit. Raha pole ta nõus vastu võtma, pigem võtaks mingi vastukingituse. Üldiselt on Angolas diislikütus odav, 40 kwanzat (= 0.40 $) liiter. Kuid paigus, kus puuduvad tanklad ja sõita on tarvis, omandab iga kütuseliiter hindamatu väärtuse. Kingime külavanemale 20 liitri eest vastutasuks pudeli punast veini ja 2 pakki märkmepaberit. Mõlemad pooled on äritehinguga äärmiselt rahul. Sõidame edasi lootuses täita kütusepaagid Nóquis.
Teeserval on suur silt, mis rangelt keelab sõita eesolevale sillale. Nool näitab, et tuleb ümber sõita mööda ajutist teed. Sõidamegi. Kuid suur on meie üllatus, kui jõuame jõe äärde. Jõgi on ajutise tee osaliselt minema viinud. Kui meie autod isegi oleksid suutelised läbi jõe sõitma, siis kindlasti ei suudaks nad kaldale sõita pea püstloodis seinast. Ühesõnaga, see ümbersõit on absoluutselt läbimatu. Kui heita siitsamast veepiirilt pilk umbes 15 meetri kõrgusele üles, on näha, miks sillale sõit on keelatud. Betoon on täis suuri mõrasid ning pool silda on juba sisse langenud. Ühtlasi saab ka selgeks, miks sel trassil liiklust pole. Valida on kahe võimaluse vahel – kas pöörata ots ringi, naasta sedasama teed mööda Tombacosse ning alustada homme sõitu Kongo DV piirile ringiga ida poolt või riskida poolkatkisel sillal. Mõte tagasisõidule pole kuigi meeldiv. Palume kaasreisijatel väljuda ja ületada sild jalgsi, Land Cruiseritesse jäävad vaid autojuhid. Esmalt sõidab üle silla SILK 1, roolis Uigur, järgnen talle piisava vahemaa järel 005 ERPiga. Sõidame võimalikult kiiresti, et auto raskus mõjuks sillakonstruktsioonile lühikest aega. Tehtud!
Umbes 9 km enne Nóquisse jõudmist hakkab sadama, tee muutub libedaks ja nähtavus halvaks. Täname õnne, et sadu algas alles nüüd, sest oleme peaaegu kohal. Ja juba paistabki suur ja võimas Kongo (Congo) jõgi. Nóqui ainsa külalistemaja uksed on lukus, kuid aknal on kiri omaniku telefoninumbriga. Kutsume pansionipidaja kohale ning saame teada, et majas on 4 tuba ja need on saadaval. Mahume seitsmekesi siia suurepäraselt.
K 13 veebr: Nóqui – sisenemine Kongo Demokraatlikusse Vabariiki – Matadi, 30−33 °C, õhurõhk 990−995 mbar, läbisõit 10 km
Hommikul enne kella kuut äratab meid põrgulärm, keegi taob vastu katuseplekki. Ahvid on sattunud mänguhoogu. Päikesetõusul on raske pilku lahti saada Kongo jõest. Muide, väidetavalt on Kongo sügavaim jõgi maailmas, sügavus küündib kohati 220 meetrini. Ja veehulgalt on ta Amasoonase järel teine. Vee keskmine läbivool suudmes on ligi 42 000 m³/s, aga kõrgvee ajal võib see tõusta 75 000 kuupmeetrini sekundis. Pole raske ette kujutada, millised tunded valdasid Portugali maadeavastajat Diogo Cãod, kes ilmselt esimese valge mehena seilas aastal 1483 mööda kaardistamata Kongo jõge ülesvoolu, peatus külades ning tutvus tollase Kongo Kuningriigiga.
Üritame taas leida diislikütust. Mida pole, seda pole. Öeldakse, et teisel pool piiri Kongos on tankla. Sõidame piiripunkti. Oleme täna ainsad piiriületajad. Angolast väljumise templite löömine passidesse võtab täpselt 2 tundi, ent sujub probleemideta. Sisenemine Kongo DVsse ei lähe sama libedalt. Piiripunkti ülem avastab, et Kongo DV Saatkond Stockholmis on meile väljastanud (vt täpsemalt siit) viisad kehtivusega 4 kuud, kuid seaduse järgi olevat saatkonnal õigus väljastada vaid 3-kuulise kehtivusajaga viisasid. Selliste viisadega ei lubata meil riiki siseneda, probleemi lahendamiseks tuleb minna Kongo DV Välisministeeriumi Bas-Congo provintsi osakonda, mis asub piirist umbes 5−6 km kaugusel Matadis. Võtame takso ning asume koos piiripunkti ülema ja Tiinaga teele. Poolel teel on mitu autot porisse kinni jäänud ja ka meie taksol pole vähimatki lootust edasipääsemiseks. Laseme takso vabaks, aga oh häda − meil pole kohalikke franke, aga dollarites ega eurodes maksta ei saa. Laename piiripunkti ülemalt veidi raha. Sumpame jalgsi läbi pori ning mõne aja pärast jõuame õnnelikult pärale. Ministeeriumi osakonnajuhatajaga ajame mõne minuti mõnusat juttu ning ta annab piiripunkti ülemale korralduse meie viisasid aktsepteerida. Küll aga tuleb teha meie passidest ja viisadest fotokoopiad. Samuti tuleb teha fotokoopiad neist passidest, milles on meie Angola viisad, ja kindlasti on tarvis koopiaid Angolast väljumise templitest. Passikoopiad oleme kaasa võtnud Eestist, aga kopeerida tuleb kõikvõimalikke lehekülgi 3 eksemplaris − kokku 59 (!) lehte. Kahjuks pole ministeeriumi filiaalis ega piiripunktis koopiamasinat. Sõidame paljundustöökotta. Kogu see kopeerimisejant võtab aega üle tunni, sest vahepeal saab koopiamasina tahmakassett tühjaks. Kell on juba 16:45 ja kell 17 suletakse piiripunkt ja toll. Vahetame kiiresti mõned dollarid frankideks, et tasuda kopeerimise ja piirile tagasisõidu eest, samuti piiripunkti ülemale. Nüüd sujuvad migratsiooniformaalsused suhteliselt kiiresti. Aga toll… Esmakordselt kogu senise “African Roundi” jooksul otsitakse meie pagas peensusteni läbi: kästakse avada kõik kotid ja karbid, isegi pesemata sokid ja aluspesu vaadatakse hoolikalt üle ning katsutakse läbi. Avamata jäävad üksnes katusetelgid. Seda kõike jälgivad 3 tollitöötajat, 2 politseinikku ja veel 3−4 mingisugust asjameest. Kella kuueks õhtul on asjad niikaugel, et meil on luba riiki sisenemiseks, kuid enne tuleb korda ajada veel üks pisiasi – ja nimelt, kuna piiripunkti ülem ja tollitöötajad olid meie vastu nõnda lahked ning pealegi tegid tööd tund aega peale ametlikku tööaega, tuleb ilmtingimata neile “avaldada tänu”. Mil moel, seda peaksime kogenud reisijatena ise teadma.
Eesti Välisministeeriumi kodukas hoiatab: “… vältimatu vajaduseta Kongo DVsse mitte reisida. Riigis valitseb püsivalt pingeline ja ebaturvaline olukord. /…/ Naised peaksid kindlasti ringi liikuma ainult saatjaga. Majanduslanguse tõttu on kuritegevus Kongo DVs kõrge. Tänavakuritegevus ja relvastatud röövimine on väga levinud… Autoga sõites veenduge, et uksed on lukustatud ja aknad suletud. Ärge sõitke kõrvalteedel ning parkige ainult järelvalvega aladele. /…/ Dokumentide koopiaid hoidke originaalidest eraldi. Avalikes kohtades /…/ ei ole soovitav pildistada. Ajakirjanikud ei tohi ilma kohalike võimude loata teha intervjuusid ega filmida. 2009. aastal kehtestati maalt lahkumise tasu. … vältige värskelt pressitud mahlu, värskeid juurvilju ning koorimata puuvilju. Liha ja kala süües veenduge, et see on piisavalt küpsetatud. /…/ Kongo DVs on levinud katk, kollapalavik, malaaria, marutõbi, lastehalvatus, meningiit ja koolera. 2011. aasta algusest on erinevates regioonides toimunud leetrite puhanguid ja alates juunist Chikungunya haiguse puhanguid.”
Mitmeid eespoolnimetatud haigusi hetkel õnneks ei esine, kuid malaaria oht on siin tõepoolest väga suur. Ning levinud on just malaaria kõige rängem haigusetekitaja – Plasmodium falciparum. Ühte väga ohtlikku viirushaigust pole Välisministeeriumi hoiatuses nimetatud, see on Ebola. Kongo DVs on see aeg-ajalt esinenud puhangutena – 1976, 1995, 2007 ja viimati eelmisel aastal. Kõige ohtlikum on Ebola Zairi vorm (Zaire ebolavirus), mille puhul umbes 90% nakatumisjuhtudest lõpevad surmaga. Kuigi hetkel pole me aktuaalsetest Ebola ega muudest epideemiatest midagi kuulnud, võivad need ootamatult puhkeda. Igatahes on mõistlik vältida ulukiliha söömist, kaudseidki kokkupuuteid inimese kehavedelikega ja võimaluse piires hoiduda sääsehammustustest.
N 14 veebr: Matadi – Mbanza-Ngungu – Kisantu – Madimba – Kinshasa, 25−33 °C, õhurõhk 926−1000 mbar, kõrgus merepinnast 75−640 m, läbisõit 379 km
Võtame suuna Kinshasa ja ühtlasi ekvaatori poole. Vahepeatuse teeme ühes kikongo külas. Erinevalt Ida-Aafrikast pole siin ringikujulisi külasid ega ümmargusi hütte. Ristkülikukujulised eluasemed on laotud savitellistest ning kaetud õlgkatusega. Tegeldakse põllundusega. Kasvatatakse kanu, lihaloomadena ka kitsi.
Ületame 5nda lõunalaiuskraadi. Kinshasa eeslinnad on räpased. Äärelinnas on pimeduse saabudes tohutud liiklusummikud, viimase 10 km läbimiseks kulub üle 2 tunni. Linna kohal hõljub sudu, autode heitgaasid ajavad köhima. Lisaks politseinikele on liiklusummikuid likvideerima saadetud sõjaväelased ja muud mundrikandjad. On tähelepanuväärne, et peatumiseks, edasisõitmiseks või pööramiseks antakse märku automaaditoru suunamisega autole. Sõrm päästikul!
Välismaalastest on pealinnas märgata hiinlasi ja liibanonlasi ning vastavate maade ettevõtteid. Kongo DV puhul on raske on tõmmata otseseid paralleele maadega väljaspool Aafrikat, kuid mingi kuues või seitsmes meel tajub seoseid nähtustega, mida olen täheldanud reisides Kuubas, Põhja-Koreas ja endises Nõukogude Liidus. Ma ei pea seejuures silmas sarnasusi niivõrd riigikorras, pigem sarnasusi üleüldises mentaliteedis. Ning see on lausa “kirjutatud” inimestele näkku.
Kongo DVs nähtut kinnitab statistika: Human Development Index paigutab riigi maailmas viimasele kohale (indeksi arvuline näitaja aastal 2011 on vaid 0,286) ning peab maailma üheks kõige vaesemaks riigiks, mille SKP per capita oli mullu 425 dollarit. Kongo DVd on nimetatud ka “maailma vägistamiste pealinnaks”, Vikipeedias eksisteerib isegi omaette põhjalik artikkel “Sexual violence in the Democratic Republic of the Congo”.
R 15 veebr: Kinshasa – Kongo jõe ületamine – sisenemine Kongo Vabariiki – Brazzaville, 28−31 °C, õhurõhk 977 mbar, suhteline õhuniiskus 82%, läänetuul 2–3 m/sek, vahelduv pilvitus, kõrgus merepinnast 266−280 m, päikeseloojang 18:20, läbisõit 12 km
Veel hommikul mõtlesin, et tänases blogisissekandes kirjutan Kongos elavatest hõimudest, ajaloost, kunagisest Kongo Kuningriigist, esimestest Portugali rännumeestest Kongos jne. Kuna interneti kasutamise aeg on piiratud ja tänase päeva sündmused kujunesid oodatust sootuks erinevateks, loobusin esialgsest plaanist.
Hommikul kell 8 kiirustame sadamasse, et leida praam, mis viiks meid üle Kongo jõe Kongo Vabariiki. Informatsioonina olgu öeldud, et kaksiklinnu Kinshasat ja Brazzaville’i lahutab umbes 2,5 km laiune jõgi ning silda siinkandis pole. Selgub, et kell 11 on minemas praam, kuid me ilmselt ei jõua dokumentide vormistamisega nii kiiresti valmis ning pealegi sellele mahuks vaid 1 Land Cruiser. Teise maasturi saaksime üle jõe toimetada alles nädala pärast. Meiega on kaasas palgatud tõlk-reisikorraldaja, kes aitab sadamas, migratsiooni- ja tolliapunktides asju ajada. Selgub, on siiski veel üks võimalus, tellida kiirkorras tänaseks pargas, mis võtaks peale vaid meie 2 maasturit ning toimetaks need üle jõe. Saaksime selle alandatud hinnaga, kuid see “soodushind” on ikkagi 2000 USA dollarit in cash. Mida teha, kas saata täna ära 1 auto ning oodata teisega järgmise nädalani? See pööraks pea peale kogu meie reisikava. Pealegi poleks reisimeeskonna lahutamine ohutu ettevõtmine. Või pöörduda tagasi 350 km Matadisse, ületada jõgi üle sealse silla, sõita ookeani äärde ning suunduda Kongo Vabariigi poole läbi Angola enklaavi Cabinda? See tähendaks tohutult lisakilomeetreid, täiendavaid sõidupäevi ja pole üldse kindel, milliseks kujuneks piiriületus Kongo DVst Cabindasse. Kell 13 peame vastu võtma otsuse. Raske südamega nõustume “soodushinnaga”, sõidame autodega sadamakaile, jätame kogu oma pagasi autodesse, toll vaatab kraami üle ning ning juba poole tunni pärast näeme, kuidas kraana tõstab Land Cruiserid pargasele (pildil ülal). Võtame taksod ja sõidame teise sadamasse, kust käivad paadid pagasita reisijatega. Nüüd alles kogu tants algab. Reisisadamas on kõikvõimalikke tõkkepuid, läbipääsuväravaid, ametkondi, kust peame läbi minema. Ühes tuleb ära anda pass, järgmisest aga ei pääse passita läbi jne. Põhimõtteliselt on see sadamamaffia, kes leiab ka siis dokumentides või milleski muus mingi vea, kui kõik on tegelikult korras. Asjad on võimalik korda ajada altkäemaksuga. Meie tõlk-reisikorraldaja jutustab, et hiljuti konfiskeeris sadamapolitsei tema passi, kuna üks tempel passis polnud selgelt loetav ning seetõttu olevat pass kehtetu. Politseinikest, migratsiooniameti- ja tollitöötajatest koosnev röövlikamp peab igal juhul oma raha kätte saama! Loomulikult ei piirdu röövlikambad üksnes sadamaga, mitmel poole kuuleme jutte sagedastest relvastatud korteriröövidest, valgete vastu suunatud kuritegudest, tapmistest jne. Kuna nii Kinshasa kui-ka Brazzaville’i sadamad suletakse kell 16 ja me ei taha viimasest paadist maha jääda, siis pole meil eriti aega ametnikega ja mundrimeestega vaielda, tuleb vaid mitmel korral kergendada taskut 100-dollariste rahatähtede võrra. Lõpuks on kõik paberid vormistatud ja paadi väljumiseni on jäänud 15 minutit. Kuid siis selgub, et me pole käinud veel ühes ametkonnas, kus on tarvis ette näidata kollased vaktsineerimise passid. Riigist lahkumisel − miks? Kuna paadi väljumine lükkub veidi edasi, siis jõuame ka selle ära teha ning jookseme paati. 6-kohaline paat on pilgeni täis, isegi enam kui täis, selles on 15 inimest, aga imeväel mahume ära.
Keset jõge täname mõttes Jumalat, et oleme sellest õuduste riigist ning kaabakate käest pääsenud. Jõuame üle jõe Brazzaville’i sadamasse täpselt 16:02. Sadamatöötaja tõmbab parajasti väravale ketti ette ning annab kätega vehkides märku, et paat pöördugu tagasi üle jõe Kongo DVsse − sadam suleti kell neli. 2-minutiline hilinemine pole ju tavatingimustes mingi probleem, aga kuna nende kahe sadama vahel puuduvad sõbralikud suhted, tehakse siin selliseid asju lihtsalt üksteisele käki keeramiseks.
Meie ei saa ju tagasi pöörduda Kongo DVsse, sest meie viisad võimaldasid vaid ühekordset riiki sisenemist. Oleksime pigem nõus Brazzaville’i poolel kasvõi kivisel sadamakail pesemata ja vahetuspesuta (kogu varustus on ju autodes) magama. Paat võtabki juba suuna tagasi Kinshasa suunas. Meie tõlk-reisikorraldaja helistab mingisse ametkonda, ka üks (mõjuvõimas?) kohalik piiriületaja helistab kusagile… Ei tea, kas nende telefonikõnede peale, kuid Brazzaville’i sadam avatakse korraks uuesti ning me pääseme maale. Ilmub välja üks järjekordne isehakanud tegelane, näitab meile, kus asub migratsioonipunkt, ega lahku meie lähedusest. Võtame 2 taksot, et sõita hotelli. Siis teatab isehakanud tegelane meie tõlk-reisikorraldajale, et osutatud teenuse eest tuleb maksta 1000 franki (= ca 20 USA dollarit). Keeldume olematu teenuse eest maksmast. Siis ilmub justkui nõiaväel välja terve grupp karmide nägudega XXL-mehi ning on selge, et kui nõutud raha kohe ära ei maksta, siis vähemalt meie tõlk-reisikorraldaja lintšitakse kohapeal ära. Maksame nõutud summa ning lahkume. Hotellis, kuhu olime eelnevalt kohad broneerinud, pole vabu tube. Leiame majutusasutuse teisel katsel.
Eesti Välisministeeriumi kodukas hoiatab: “Terviseamet soovitab Kongo Vabariiki reisijatel vaktsineerida end poliomüeliidi ehk lastehalvatuse vastu, kuna oktoobri algusest (2011) on riigis registreeritud sadu haigusjuhtumeid. Terviseamet soovitab Kongo Vabariiki reisivatel inimestel kontrollida eelnevalt kindlasti oma poliomüeliidi vastase vaktsineerimise andmeid perearsti juures ning juhul, kui inimene ei ole viimase kümne aasta jooksul lastehalvatuse vastu vaktsineeritud, teha kindlasti korduvvaktsineerimine. Kongo Vabariigis viibimisel tuleks täita hoolikalt hügieeni nõudeid, sest poliomüeliidi viirused levivad eeskätt saastunud käte ja esemetega.”
Püüan pildistada jõge. Saan teha kaks klõpsu, kolmanda ajal teeb kaamera imelikku häält ning pilt muutub tumehalliks. Eemaldan objektiivi… Peegelkaamera sisemuses on miski (ma ei tea nende detailide nimetusi) lahti tulnud. Ilmselt on kõrge temperatuur ja lauspäike lahti sulatanud kleepiva aine (?). Igatahes pildistada enam ei saa. Kardan, et ka Doualas ei saa ma Canoni esinduselt abi, sest viibime seal puhkepäeval. Võib-olla 2 nädala pärast Lagoses… Kui ma ei saa Andreaselt laenata fotokat olulisteks hetkdeks, jätkub blogi fotodeta.
Õhtul hotellis on aega mõtiskleda päevasündmuste üle. Sellest võiks kirjutada vähemalt ühe põnevusjutu ja paar esseed. Kuritegevus, kriminogeenne seltskond, väljapressimine, vargus, röövimine, korruptsioon, pantvangistamine… Tegemist on ju kristlike ja osalt islamistlike maadega, kus suure osa elanikkonnast moodustavad usklikud inimesed. Teatavasti on ristiusus, islamis ja üldse kõigis Aabrahami religioonides moraali aluseks nn Kümme käsku. Seitsmes käsk on üsnagi üheselt tõlgendatav: Sina ei tohi varastada. Ja viimane, kümnes täiendab: Sina ei tohi himustada oma ligimese /…/ kariloomi ega midagi muud, mis on tema oma. Ja ometi reaalne tegelikkus ei lange kokku kirjasõnaga. Miks küll? Olen selle üle sageli mõtisklenud. Võib-olla on läbi sajandite tänaseni kandunud kunagiste ahnete kolonisaatorite moraal? Kas traditsioonina või koguni geenide kaudu? Või on seda väärastunud moraali aidanud kujundada ka eurooplaste (antud juhul portugallaste, belglaste ja prantslaste) ja põlisaaafriklaste vaheline sajanditepikkune võitlus? Kuid kindlasti on aidanud kongolaste moraali väljakujunemisele kaasa ka hilisajalugu. Aastal 1885 asetleidnud Berliini konverentsil tunnistati Kongo riik Belgia kuninga Léopold II eraomandiks. Tema valitsuse all toimus Kongos genotsiid, mille käigus tapeti 3−10 miljonit inimest. Järgmine kleptokraat Mobutu Sese Seko pääses võimule 1965 juba iseseisvas Kongos, seadis kõrgetele kohtadele oma sugulased ja lähikondlased ning röövis kokku 5 miljardit USA dollarit. Võib-olla tahavad tänased kongolased tagasi röövida seda, mida nende esivanematelt on kunagi röövitud? Olgu põhjustega kuidas on, kuid selge on see, et siinkandis tuleb oma rahakotte, kaameraid, autosid ja muud varandust hoolikalt varjata ja valvata.
L 16 veebr: Brazzaville – Kinkala – Lombolo – Lutete, 25−35 °C, õhurõhk 956–976 mbar, vahelduv pilvitus, kõrgus merepinnast 285−480 m, päikesetõus 6:06, läbisõit 204 km
Juba pool kaheksa hommikul lähevad Tiina ja Uigur sadamasse, et kätte saada autod. Kuluvad mõned tunnid ja mõned sajad dollarid ning peale keskpäeva ongi asjad niikaugel, et kraana tõstab autod pargaselt sadamakaile. Mõni aeg hiljem sõidame juba Brazzaville’ist välja lääne suunas. Oleme kavandanud ööbimise alevikus nimega Lombolo, mis peaks asuma pealinnast umbes 175−180 km kaugusel. Esimesed paarkümmend kilomeetrit sõidame mööda asfalti. Edasi on aga käsil suurejooneline tee-ehitus. Sellest esimene jupp Euroopa Liidu abiga, teine osa Hiina inseneride juhendamisel. Kohati on ehitusjärgus tee aluskiht juba sedavõrd tasane, et palju kiiremini jõuaksime edasi mööda seda. Ent kahjuks peame liikuma teosammul mööda konarlikku vana teed. Kui keegi tuleb Kongosse paari aasta pärast, siis tema reis on teeolude mõttes juba palju mugavam.
Veidi peale kuut läheb pimedaks. Peaksime olema juba Lombolos, kuid sellist asulat me ei leia. Kas oleme valel teel? Või on kaart vale. Sõidame veel tunni ja näeme tee ääres inimesi. Küsime Lombolo kohta. Selgub, et see oli märkamatu külake, kus pole elektrit, rääkimata külalistemajast või sobivast laagriplatsist. Eespool, 18 km kaugusel aga asub väikelinn nimega Lutete. Seda pole ei trükitud kaardil ega GPSi kaardil. Aga enne kella üheksat jõuamegi surmväsinutena Lutetesse ning leiame ülimalt tagasihoidliku ulualuse öö veetmiseks.
P 17 veebr: Lutete – Kayes – Dolisié, 28−32 °C, õhurõhk 983−986 mbar, vahelduv pilvitus, paduvihm, kõrgus merepinnast 180−210 m, läbisõit 165 km
Jätkame teed läände. Peatume ühes bakongo külas. Peamiseks elatusallikaks on siin põllundus − kasvatatakse sojauba, maapähklit, tubakat, banaani, baklažaani ja kassaavat. Huvitav on, et 3 kuni 5 põllukultuuri kasvatatakse samaaegselt ühel põllul. Vastavalt valmimisajale koristatakse saaki eri aegadel.
Külavanema sõnul olevat külas katoliiklasi, protestante ja USA algupäraga sektide järgijaid. On pühapäeva hommik ja parajasti on küla palvemajas toimumas prantsuskeelne jumalateenistus. Jutlustaja on viigipükstes ja valges triiksärgis umbes 40 aastane mees, kelle üliekspressiivne hääletoon ja mahlakad žestid jätavad mulje, et ta parasjagu on esitamas peaosalise rolli mingis teatrietenduses. Umbes 100-pealine kuulajaskond katkestab mitmel korral tema jutluse “Halleluuja” ja “Aamen” hüüetega ning aplausidega. Käteplaksude rütmilisel saatel toimub ka ühislaulmine.
Sedasorti ekspeditsioonidel nagu “African Round” läheb lisaks füüsilisele vastupidavusele tarvis ka mentaalset vastupidavust. Olen paaril varasemalgi reisil märganud, et kodust eemalviibimise kolmas kuu on kõige raskem. Kui sellest üle saada, läheb edaspidi jälle lihtsamaks. Praegu on meil just kolmas kuu. Teeolud on rasked, ööbimisvõimalused enam kui tagasihoidlikud, pea kõik riided tolmused, määrdunud ja higist läbi imbunud. Niiske õhu tõttu ei kuiva miski ära, kottide sisu haiseb ebameeldivalt, autod on räpased nii väljast kui seest. Hädasti oleks tarvis ühte sõiduvaba päeva, et korrastada riideid ja muid asju ning lihtsalt puhata. Kahjuks saame seda parimal juhul endale võimaldada alles Doualas. Süveneb stress ja õhus on tunda ka mõningaid omavahelisi pingeid. Tiina teatab, et on otsustanud reisi katkestada. Koos Uiguriga suudame ta ümber veenda.
E 18 veebr: Dolisié – Louvakou – Yénéganou – Kibangou – Kayes – Nyanga – Ngongo – sisenemine Gaboni – Ndendé, 20−22 °C, õhurõhk 976−996 mbar, lauspilvitus, kestev vihm, kõrgus merepinnast 145−319 m, läbisõit 284 km
Me ei satu Kongos kunagistesse orjasadamatesse, sellegipoolest tahaksin lühikese kõrvalepõikena rääkida siinsest orjakaubandusest. XVI sajandi esimeses pooles hakati Kongost välja vedama orje Portugali ja teistesse Euroopa riikidesse. (Tegelikult eksisteeris orjakaubandus Kongos ammu enne portugallaste tulekut.) Turgudel osteti ja müüdi orje maa siseselt, aga ka Portugali kaupmeestele. XVI sajandi alguse valitseja Afonso Mvemba a Nzinga leidis, et orjakaubandus peaks olema Kongos seadusega määratletud. Kui ta kahtlustas, et portugallased müüvad edasi illegaalselt orjastatud mehi-naisi, kirjutas ta Portugali kuningas João III-le paludes teda see tegevus peatada. Lõpuks Afonso moodustas komitee, kes pani paika orjakaubanduse sätted. Kuid juba mõni aeg hiljem, kuningas Diogo ajal, viidi Kongost igal aastal 12−15 laevatäit, igas 400−700 orja, seega kokku 5000−10 000 orja aastas. Laevakaptenid sageli koormasid laevad üle, vahel lõppes ettevõtmine ülestõusuga. Üldse oli see verine aeg, tapeti nii kohalikke valitsejaid kui portugallasi. Lõpuks Mpinda kuninglik sadam suleti portugallastele ja sellega lõppes orjakaubandus Kongo ja Portugali vahel. Kuid mitte päriselt, alles aastal 1839, tugeva brittide surve all keelustas Portugali valitsus orjakaubanduse ekvaatorist lõuna pool. Inimkaubandus põhjas kestis 1850ndateni. Peale seda said uuteks kaubaartikliteks orjade asemel elevandiluu, arahiis ja kautšuk.
Jätkame liikumist põhja, Gaboni piiri suunas. Ületame 4nda ja 3nda lõunalaiuskraadi. Savanniline maastik hakkab aegamööda üle minema ekvatoriaalseks vihmametsaks. 225 km pikkusest teekonnast piirini kulgeme 5 km asfaldil ning kogu ülejäänud 220 km mööda paksu porikihiga kaetud libedat teed. Siin peaks sõitma traktoriga, kuid meie Land Cruiserid saavad siiski kuidagi hakkama. Üks järjekordne sügavam veelomp kisub küljest 005 ERPi numbrimärgi ja me ei suuda seda enam porist leida. On uskumatu, et me ei jää kusagil porisse lõplikult kinni. Küllap oleme viimaste kuudega omadanud savipori läbimises ka teatud meisterlikkuse. Tee läheb vahepeal Gaboni territooriumile, siis mõnekümneks kilomeetriks tagasi Kongosse ja edasi juba läbi politsei- ja tollipunkti ametlikult Gaboni. Esimene mulje Gabonist on positiivne, eriti võrreldes mõlema Kongoga. Ametnikud piiril on sõbralikumad, tee on tasasem, külad on puhtamad, üldine eluolu tsiviliseeritum.
Märkame, et halvad teeolud Kongos on lahti põrutanud 005 ERPi katusetelkide kinnitused, mistõttu on telgid paigast nihkunud. Üritame telgikonstruktsioonid uuesti paika saada ning poldid-mutrid uuesti kinnitada, ent päris hästi see ei õnnestu. Mingi kahtlane nagisev metalne heli saadab meid edasisel sõidul.
T 19 veebr: Ndendé – Mboungou – Mouila – Mimongo – Yambi – Lambaréné, 23−31 °C, õhurõhk 995−1004 mbar, valdavalt pilves, läbisõit 288 km
Nagu eespool öeldud, sisenesime juba eile õhtul riiki “ofitsiaalselt” ja meie passidesse löödi riiki sisenemise kohta ka vastavad templid, aga need taga veel õigust Gabonis vabalt ringisõitmiseks. Selleks peame saama Ndendé migratsioonipunktist passidesse veel ühed täiendavad templid.
Meie päevad on pingelised ja väsitavad, ent paneb ennastki imestama, et püsime aasta tagasi koostatud reisigraafikus. Me pole päevagi maha jäänud.
Pärastlõunaks on ekvaatorini jäänud vähem kui 1 laiuskraad, täpsemalt 75 km. Jõuame Lambarénésse, väikelinna, mille serva, Ogooué jõe äärde rajas kunagi haigla legendaarne Albert Schweitzer. Selles paigas on positiivne aura ja on heameel, et meil on võimalus jääda ööbima sellesama endise haigla “palatitesse”. Schweitzeriga seovad mind muudki mälestused. Kunagi tudengipõlves sattusid mulle muude Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud raamatute seas kätte Mahatma Gandhi “Maailm on väsinud vihkamast” ja Albert Schweitzeri “Aukartus elu ees”. Need kaks suurt humanisti pärinesid eri kultuuridest ning nende tegevusvaldkonnadki olid erinevad. Kuid tollal tudengina leidsin ma ometi midagi ühist nende eetikas ja elukäsitluses ning see läks mulle pikaks ajaks sügavalt hinge. Julgeksin öelda, et nende meeste roll on olnud oluline mu eetiliste tõekspidamiste kujunemisel. Nüüd oleme siin – Albert Schweitzeri tegutsemispaigas, siinsamas on ka tema haud. Ja veel milline üllatus, siin on müügil 6st CDst ja väikesest raamatust koosnev komplekt, mis kannab pealkirja “Albert Schweitzer. Der Organist”. Need on Albert Schweitzeri orelisalvestused ajavahemikust 1928−1952, mis on digitaalselt restaureeritud ja välja antud 2010. Bach, Widor, Mendelssohn-Bartholdy…, muugulgas ka mõned World Premiere Recordingud. Müügil on ka prantsuskeelne variant Schweitzeri kuulsast Bachi-uurimusest. Plaadikomplekti ostan, Bachi-raamat jääb ootama teisi ostjaid. Muide, aastaid tagasi esitas Saksa organist Michael Schönheit festivalil “Klaaspärlimäng” kava, mille kavas oli muusika Schweitzeri repertuaarist. Siin olles tekib mõte, et näiteks ülejärgmisel aastal, mil Schweitzeri sünnist möödub 140 ja surmast 50 aastat, võiks “Klaaspärlimängu” raames aset leida kontsert pealkirjaga “Aukartus elu ees”.
Kui räägitakse mitmel alal geniaalsetest inimestest, siis jõutakse jutuga kui mitte Leonardo da Vincini, siis enamasti ikkagi renessanssiajastusse. XIX−XX sajandi suurepäraseks näiteks multiannete kehastumisest ühes isikus on just Nobeli rahupreemia laureaat Albert Schweitzer: filosoofiadoktor, teoloog ja kirikuõpetaja, ajaloolane-muusikateadlane ja organist, arst, humanist ja patsifist. Tema teoste ja uurimuste temaatika on n-ö seinast seina: Immanuel Kanti religioonifilosoofia, Jeesus Kristus ja apostel Paulus, Saksa ja Prantsuse oreliehitus, Bachi looming, India mõttetarkade maailmavaated ja müstika, rahu ja aatomirelv. Ja siis muidugi kõik see Aafrikaga seonduv.
Tahaksime näha ümberkaudseid kalurikülasid. Teeme paadisõidu Ogooué jõel ja Azingo järvel (pildil vasakul). Üks küla on maha jäetud, teises pole kohal kalureid, kolmanda juures on silt “Sisenemine keelatud”, neljas jääb liiga kaugele. Nõnda jäävad meil sel korral kohtumised kalameestega olemata.
Paaril korral tekivad keelebarjäärist tulenevalt teatud suhtlemisraskused. Loomulikult ei valda meist keegi fangi ega ühtegi muud kohalikku keelt ja inglise keelega siin hakkama ei saa. Valdavalt räägitakse Gabonis (nagu mõlemas Kongoski) prantsuse keelt. Tiina ja Laura tagasihoidliku prantsuse keele abil saame siiski kuidagi hakkama.
Tükk aega pole käesolevas blogis juttu olnud kohalikust toiduvalikust, sest paljuski on see sarnane juba varem läbitud maadega. Nimetaksin siiski, mida müüakse Kongo ja Gaboni maanteeservas: väikesed antiloobid, ahvid, okassead, nahkhiired, samuti banaanid, litšid, mangustiinid ning muud puu- ja juurviljad, millest mitmed on meie jaoks täiesti tundmatud. Õhtusöögimenüüs on gaselli-, metssea-, krokodilli- ja püütoniliha, pakutakse ka grillitud aafrika rästikuid ning vakladest suppi. Plantaan ehk jahubanaan on toidulaual samas funktsioonis nagu meil kartul, populaarne on fermenteeritud ja kuivatatud kassaavast valmistatud couscous. Enamik meie grupi liikmetest on kohaliku toidu suhtes uudishimulikud ega otsi Aafrikast seapraadi mulgikapsastega. Osalt eetiliste tõekspidamiste tõttu, osalt väljakujunenud eelarvamuste tõttu, ent keegi pole esialgu veel söandanud maitsta ahviliha, nahkhiiri ega vaglasauppi.
K 20 veebr: Lambaréné – Adané – Bifoun – Ndojolé – Alémbé – ekvaator – Mianga – Viaté – sisenemine Kameruni – Ambam – Ebolowa, 26−31 °C, õhurõhk 935−1007 mbar, kõrgus merepinnast 22−620 m, läbisõit 654 km
Esimese ebameeldiva uudisena kuuleme hommikul, et Kamerunis Nigeeria piiri lähedal võeti pantvangi seitse Prantsusmaa kodanikku. Varsti peaksime Kamerunist Nigeeriasse sõitma ka meie, samuti seitsmekesi… Meil soovitatakse läbi Nigeeria kulgemiseks kindlasti palgata ihukaitsjad, sest pantvangistamised pole sealkandis harvad.
Teeolud on Aafrika kohta head ning me üritame täna läbida kahe päeva teekonna. Võtame suuna põhja. Plaadimängijas mängib Albert Schweitzer.
GPS näitab meie asukohaks 0° 0′ 0” põhjalaiust, 11° 0′ 27” idapikkust (pildil vasakul). Ühesõnaga, asume täpselt ekvaatoril, sel reisil juba teistkordselt, eelmisel korral Keenias. “African Roundi” III etapi liikmed on viibinud ka varem Aafrikas enam kui üks kord, näiteks Priit on külastanud ainuüksi Lääne-Aafrika riike kolmel korral. Aga ei Priit, Tõnu ega Andreas pole ekvaatorit ületanud maismaad mööda. Meil puudub võimalus vanade meremeeste kombel ekvaatoril kedagi laevakiilu alt läbi tõmmata. Rituaalse aktina leiab aset Priidu, Tõnu ja Andrease juuste pesemine alkoholiga.
Kavatseme Gabonist väljuda läbi Meyo-Kye piiripunkti, mis asub kolme riigi − Gabon, Kamerun ja Ekvatoriaal-Guinea − kokkupuutepunktis. Korraks on siin isegi mobiililevi (Ekvatoriaal-Guinea operaator). Sõitnud juba üle piirijõe, teatab Kameruni piiriametnik, et ta ei aktsepteeri meie viisasid, kuna neile on kirjutatud küll Kamerunis viibimise lubatud perioodi kestus, kuid puudub märge kehtivusaja kohta. Pika vestluse ja kauplemise tulemusena lubatakse meil lõpuks ikkagi riiki siseneda.
Eesti Välisministeeriumi kodukas hoiatab: “Bakassi maakond Nigeeria piiri ääres on samuti väga ohtlik. Alates 2010. aasta maist on riigis tuvastatud üle 7800 koolera juhtumi, mis on põhjustanud üle 500 surma. /…/ Malaariasse nakatumise oht on kõrge. Poliitiline olukord Kamerunis on pingeline. Meeleavaldused võivad aset leida eelneva hoiatuseta ja muutuda kiiresti vägivaldseks. … valitsuse ja sõjaväe hooneid mitte pildistada. Suuremates linnades nagu Douala, Yaoundé ja Limbe esineb palju tänavakuritegevust. /…/ Kuritegevust esineb ka teistes piirkondades, seega tasub enne mingisse piirkonda minemist uurida kohalike võimude käest, kas see piirkond ja sinna sõitmine on ohutu.”
Teekond kulgeb läbi paradiislikult kauni maastiku. Ekvatoriaalne vihmamets on ürgne ja võimas, kuid samas ei mõju hirmutavalt. Teeme jalgsiretke džunglisse. Mets on sedavõrd tihe ja liaanidest läbi põimunud, et matšeeteta on edasiliikumine praktiliselt võimatu. Puutüvedel kasvab kõikvõimalikke epifüüte. Ülitihe taimestik varjab päikesekiired isegi keskpäeval. Liigirohkus on kujuteldamatu, väidetavalt eksisteerib troopilistes vihmametsades enam kui pool maailma taime- ja loomaliikidest. Koolipõlves bioloogiatundides omandatust ei piisa arusaamiseks, mis on siin mis ja kes on kes. Kolm aastat tagasi käisime Ameerika-ekpeditsioonil koos bioloogist Jaan “Hašš” Habichtiga, kahju, et teda täna meiega pole. Ta oleks ehk aidanud asjadesse vähegi selgust tuua.
Kamerunis puutume esmakordselt kokku fula ehk fulani (fulani k pular) keelega. Seda räägitakse Saharast lõunasse jäävates maades: Kamerunis, Tšaadis, Nigeerias, Nigeris ja Malis. Lisaks fula rahvastele on see keel kasutusel kui lingua franca mitmel pool Lääne-Aafrikas.
Aga üldiselt on siin riigis tohutu keelte paabel. Väidetavalt on erinevaid rahvusgruppe ja vastavaid keeli või dialekte kusagil 250 kandis. Ja kuigi mitte-aafriklaste osakaal rahvastikus on alla 1%, on riigikeelteks ometi Euroopast imporditud keeled − prantuse ja inglise. Lisaks on kunagistel brittide hallatud aladel suhtluskeelena levinud nn Cameroonian Pidgin English ehk Kameruni kreoolkeel ehk kamtok (tuleneb mõistest “Cameroon-talk”).
Ilm muutub äkitselt, poole tunni jooksul langeb temperatuur 32-lt kraadilt 19-le. Lisaks tugevale paduvihmale, tihedale udule ja äikesele puhkeb äge tuul, mis murrab maha puid. Land Cruiserid näitavad kõrget klassi – ühest teele langenud puurtüvest sõidame lihtsalt üle. Ühesõnaga, viimased 90 km enne Ebolowat – see pole just meelakkumine.
Oleme ületanud oma sõidurekordi, ühe päevaga 654 km. Selleks kulus üle 13 tunni.
N 21 veebr: Ebolowa – Ma’an – Nyabessan – Lobé / Atlandi ookean, 25−31 °C, õhurõhk 945−1006 mbar, kõrgus merepinnast 0−595 m, läbisõit 313 km
Oleme kuulnud, et siinkandis üldse, aga eriti Ekvatoriaal-Guinea piiri äärsetes metsades elavad gorillad, täpsemalt – siin elab rannikugorillade üks alaliik (lad k Gorilla gorilla gorilla). Võtame suuna sinnapoole. Teel on mitmeid check-pointe, kus on autoteele paigaldatud “siil”, mis reeglina tõmmatakse teelt ära vaid peale altkäemaksu tasumist. Meil õnnestub need kontrollpostid läbida rahakotti kergendamata. Kuid ühel kitsal metsateel peatab meid politsei, soovib näha passe ning teatab, et meil puudub igasugune õigus sellesse piirkonda minekuks. Peale kümneminutilist vestlust võime siiski jätkata sõitu.
Ma’ani külas astume sisse Pühale Peetrusele ja Pühale Paulusele pühendatud katoliku kirikusse. Jumalateenistust parajasti ei toimu ning kirikus pole peale meie ja ühe linnu ühtki hingelist. Tähelepanu äratavad muusikainstrumendid, mis asuvad altari paremas servas. Mänguvalmis on seatud 5 arhailist puust valmistatud ksülofoni. Lootes, et ei tee sellga pattu, proovin mängida üht ksülofoni. Selle diatooniline helirida hõlmab kaks ja pool oktaavi. Veidi eemal on maas kaks puukorpusega trummi, neist suurem on mbe ja väiksem ngomo.
Mõnekümne minutise sõidu järel sulgeb tee järgmine tõkkepuu. Siit algab looduskaitseala ning raha maksmata seda tõkkepuud ei avata. Lisaks ei tohtivat siit läbi sõita ilma eskordita ning eskordi eest tuleb loomulikult samuti maksta. Pika kauplemise järel pääseme ainult looduskaitseala maksuga ja eskort tuleb tasuta kaasa. Kui meil muidu ehk õnnestukski gorilladega kohtuda, siis lennuki häält tegev eskortiv mootorratas hirmutab need kindlasti minema. Sõidame läbi imeilusa tiheda vihmametsa. Gorillasid pole näha. Ses mõttes on tänased 300 kilomeetrit väga halval teel küll pooleldi tühja läinud.
Gorillade mittenägemist ei saa põhjendada üksnes mootorratta müraga, neid primaate on siinkandis jäänud üldse vähemaks. Esiteks, Kamerunis (nagu ka mujal Kongo jõe piirkonnas) on levinud gorilla-, šimpansi- ja ahviliha tarvitamine toiduks. Neid kütitakse ohtralt. Ja teiseks, Kamerunis, Gabonis ja Kongos on viimase 10−12 aasta jooksul gorillade arv tuhandete ja tuhandete isendite võrra kahanenud Ebola viirustõve tõttu. Ebolasse nakatunud gorilladest sureb 95%. Lisaks levis eelmisel aastal uudis, et pealinna Yaounde lähedal asuva gorillade ja šimpanside kaitseala Ape Action Africa primaatide veres on avastatud mingi HIVile sarnanev uus viirus. Ehk aitab selle teadmisega kaasnev hirm aafriklastel hoiduda primaatide liha toiduks tarvitamisest?
Viimased kilomeetrid lähevad üle kivide ja kändude. Seejuures väljendit “üle kivide ja kändude” ei tule võtta kõnekäänuna, vaid nende sõnade kõige otsesemas tähenduses. Rajamisel on uus sadam ning kogu maastik ja tee on segi pööratud. Ehitajateks on loomulikult Hiina firmad. Kirjad laohoonetel, elamukompleksi ümbritevatel plankudel, väravatel, autodel ja teetähistel on hiinakeelsed.
Ööbima jääme ookeaniäärses Lobe külas mitte kaugel Kribi linnast.
R 22 veebr: Lobé / Atlandi ookean – Kribi – Edéa – Douala, 28−35 °C, õhurõhk 1000−1005 mbar, suhteline õhuniiskus 93%, lääne-edelatuul 3 m/sek, läbisõit 195 km
Hommikul imetleme koske Lobé jõel. Jõe ääres kasvavad tohutult kõrged azobé-puud (lad k Lophira alata, vahel nimetatakse ka “punane raudpuu”). Nende punane ning üliraske puit on väga hinnatud, sest nende tikksirged hargnemata tüved kasvavad 4− või 5-korruselise maja kõrguseks, ent koos võraga võivad nad kasvada 30-meetristeks.
Üürime mõneks tunniks aerupaadi ning sõidame mööda Lobé jõge ülesvoolu pügmeede ehk negrillode külani. Pügmeed on väiksearvuline ja väiksekasvuline rahvas ekvatoriaalse Aafrika vihmametsades. Siinset mbenga-pügmeede hõimu nimetatakse täpsemalt gyele. Nad kõnelevad mvumbo keele dialekti − gyelet.
Küla on üpriski traditsiooniline, koosneb viiest-kuuest palmilehtedest katusega hõredavõitu seintega hütist. Pügmeed paistavad silma oma lühikese kasvu poolest. Tiina on suhteliselt lühike, kuid talle ulatuvad külamehed õlani (pildil vasakul). Mehe keskmine pikkus on kusagil 150 cm kandis ja kaal umbes 45 kg, naised on veelgi väiksemad. Miks? Teadlased on välja pakkunud lühikese kasvu põhjustena alatoitlust, valgupuudust, vähest ultraviolettkiirgust, D-vitamiini puudust, sobivust eluks vihmametsas jne.
Neli meest esitavad mõned rahvalaulud. Saateks on 2 trummi – needsamad mbe (pildil allpool) ja ngomo, mida nägime eile Ma’ani külakirikus, samuti käteplaksud. On tähelepanuväärne, et kui üldiselt Euroopa rahvaste muusikas rõhutatakse käteplaksu või jalalöögiga kas takti algust või vähemasti muusikalist lööki, siis siin löövad nii lauljad kui-ka pealtvaatajad käsi kokku takti rõhutul osal või ajaliselt nihutatuna isegi muusikalise löögi kohalt. Nõnda tekib pidev “vasturütm” (off-beat) ning aeg-ajalt ka sünkoobid, mis annavad muusikale iseäraliku nõtkuse.
Õhtuks jõuame Doualasse, Kameruni suurimasse linna. Ei jää märkamatuks, et kesklinna tänavatel liigub jalgsi väga vähe inimesi ning peale kella 8 õhtul ei käi jalgsi keegi, väljaarvatud mõned üksikud, kel pole enam midagi kaotada. See-eest on iga panga, kontorihoone, kaupluse või muu ametiasutuse ees üks või kaks relvastatud turvameest.
L 23 veebr: Douala, 26−30 °C, õhurõhk 1004−1006 mbar, suhteline õhuniiskus 92%, kõrgus merepinnast 25 m, päikesetõus 6:34, loojang 18:35, läbisõit 16 km
Meie autod on kaetud kohati enam kui sentimeetripaksuse savi-, pori-, liiva- ja tolmukihiga. Originaalvärvi saab tuvastada vaid katuseservast. Käsipesulas kulub porikihi eemaldamiseks üle 2 tunni.
Oleks hea, kui saaksin korda fotokaamera. “Canoni” esinduse ja remonditöökoja otsingud lõpevad kahjuks edutult ja mingi isehakanud fotokaparandaja kätte ma sedavõrd väärt aparaati ei usalda. Ehk on rohkem õnne järgmises suurlinnas Lagoses.
Saanud inspiratsiooni eilsest pügmeede trummimängust, ostan turult puust korpusega traditsioonilise trummi ja calabash-kõristi. Oleksin tahtnud kaasa võtta veel ühe suurema djembe-trummi, kuid selle jaoks ei leiaks autos parimagi tahtmise korral vaba ruumi. Küll aga mahub autosse hästi ära veel üks pronksist kelluke, mille omandan eelkõige tema erilise välimuse pärast. Pikk ja peenike naisekujuline käepide pole küll filigraanselt välja töötatud, kuid selle arhailisuses on justkui peidus maagiline feminiinne vägi.
Doualas ei jää tähelepanemata prostituutide rohkus. Ei pea tingimata minema ööklubisse või litsimajja, et märgata väljakutsuva välimusega, kehakumerusi eksponeerivas riietuses noori naisi, kelle ametit pole raske aimata.
P 24 veebr: Douala – Tiko – Limbe – Cameroon Mountain – Kumba, 23−32 °C, päikesetõus 6:33, 206 km
Doualast väljudes oleme tunnistajaks liiklusõnnetusele. Sõiduauto sõidab otsa mootorrattuile, kes jääb abitult teele lamama. Õnnetuse põhjustaja lisab gaasi ja lahkub sündmuskohalt. Tahaksime peatuda ja abi pakkuda, kuid meid hoiatatakse selle eest – valgetele inimestele võidakse õnnetuse põhjustamine kaela määrida ning võib-olla koguni füüsiliselt kohapeal arved klaarida. Sõidame edasi. Üllatav on aga see, et ka keegi kohalikest ei peatu ega püüagi abi pakkuda. Vigastatud mootorrattur jääbki teele lamama. See pilt sööbib kauaks mällu ning jääb kummitama…
Siit peaks juba hästi paistma 4095 m kõrgune vulkaan − Cameroon Mountain ehk Mount Cameroon ehk Mongo ma Ndemi. Kahjuks on ilm pilves ja näha on vaid mäe udused kontuurid.
On pühapäev, hingamispäev. Inimesed on uhkelt riides. Kes on alles minemas kirikusse, kes juba tuleb sealt. Ja kirikuid on siinkandis palju, pea igas külas vähemalt paar-kolm. Ja igale maitsele – katoliku, bapstisti ja metodisti kirikud, presbüterlik ja apostellik kirik, nn Full Gospel Mission, Deeper Life Bible Church, isegi Elu Sõna kogudus, harvemini on näha mõnda juutide, muslimite või baha’ide pühakoda.
Ületame Mungo jõe ning sellega siseneme Kameruni ingliskeelsele alale. Siinsed Cameroon Mountaini nõlvad on ühed kõige vihmarohkemad paigad mitte üksnes Aafrikas, vaid kogu maailmas (jäädes vaid veidi maha Mawsynramist – 11 870 mm). Näiteks mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvas Debundschas on aastane keskmine sademetehulk üle 10 000 mm. Seda on ka tunda, hinnanguliselt on suhteline õhuniiskus hetkel vähemalt 95%.
Limbes näeme lõpuks gorillasid, keda “jahtisime” paar päeva tagasi. Need on suured ja vägevad, täiskasvanud isaslooma kaal võib küündida 180−230 kilogrammini. Üks alfa-isane, nn silverback karistab füüsiliselt parajasti neid, kes talle ei allu. Lisaks gorilladele näeme šimpanse (lad k Pan troglodytes), drille (Mandrillus leucophaeus), mona- (Cercopithecus mona) ning mangabey-ahve. Eriti pilkupüüdvad on pärdiklaste hulka kuuluvate mandrillide (Mandrillus sphinx) erkpunased-sinised kirjud ninad, teravad kihvad ning värvilised taguotsad. Tõsi küll, kogu see ainulaadne primaatide vägi ei pesitse päris vabas looduses, vaid taraga piiratud alal.
On tähelepanuväärne, et oleme läbi sõitnud suure osa Kamerunist ning meie nägemisulatusse pole sattunud ainsatki elevanti. Nende arv on tõepoolest märkimisväärselt vähenenud, ja seda eelkõige ebaseadusliku küttimise tõttu. Näiteks eelmisel, st 2012. aastal saabus hobustel Tšaadist Kameruni umbes 100 salakütti AK-47 ehk Kalašnikovi tüüpi automaatrelvade ning granaatidega ning tappis 300 elevanti. See ei toimunud kusagil džunglisügavustes kaugel tsivilisatsioonist, vaid lausa Bouba Ndjida Rahvuspargis.
Kameruni elevantide kohta tahaksin täpsustada… Euroopas valitseb mõnikord lihtsustatud ettekujutus, et elevante on vaid kahte liiki – india ehk aasia ja aafrika elevandid, ning neil me oskame vahet teha. Tegelikult jagunevad aafrika elevandid omakorda alaliikideks. Näiteks Tallinna Loomaaias elavad kaks emast Draay ja Fien ning isane Carl kuuluvad kõik aafrika savannielevantide (lad k Loxodonta africana) hulka, kes on hetkel planeedi Maa suurimad maismaaloomad, võivad kasvada kuni 4 m kõrguseks, kaaluda kusagil 2,7−6 tonni ning süüa päevas 180−270 kg taimset toitu. Kuid just siinkandis − Gaboonis, Kamerunis, Ekvatoriaal-Guineas ja Kesk-Aafrika Vabariigis elab ka hoopis teist liiki londilisi – nn aafrika metsaelevante (lad k Loxodonta cyclotis). Need on oluliselt väiksemad, kaaluvad kusagil tonni ringis või isegi vähem.
Liigume praegu mööda Cameroon Mountaini nõlva kõrgusel umbes 1000 m merepinnast. Päris mägimatkaks pole meil aega, kuid meeleldi tõuseksime autodega mõnda rada mööda kõrgemale. Üks tee viib meid sõjaväeossa, teine tee saab lihtsalt otsa. Võimalik, et kõrgemale autoga ei pääsegi. Lahkume mäe piirkonnast ning võtame suuna põhja.
On pühapäeva õhtu. Kumba-nimelise väikelinna tänavatel keeb elu. Inimeste riietus on pühapäevane, kõikjalt kostab muusika, juuakse õlut, nauditakse puhkepäeva. Ka meie õhtusöök on tavalisest pidulikum – ikkagi 24. veebruar, Eesti Vabariigi 95. aastapäev.
E 25 veebr: Kumba – Eyumojock, 28−34 °C, õhurõhk 970−985 mbar, pilves, kõrgus merepinnast 195−390 m, läbisõit 204 km
Hommikul küsime külameestelt edasiste teeolude kohta ja saame konkreetse vastuse: “Tee on hea”. Tegelikult on tee kohutav. Lõpuks oleme aru saanud, et “hea” ja “halb” ei tähenda antud kontekstis tee kvaliteeti, vaid tee suhtelist seisukorda ja läbitavust antud hetkel. Kuigi tee on äärmiselt auklik ja konarlik, pole juba paar päeva sadanud ning sügavat pori pole − järelikult on tee praegu “hea”.
Ööbimiskoha leiame paarkümmend kilomeetrit enne Nigeeria piiri. Siinsamas, 10-minutilise teekonna kaugusel peaks asuma järv, enne õhtusööki tahaksime seal ujuda. Asume teele, SILK 1 ees, 005 ERP selle järel. Mu süda tahab paar lööki vahele jätta − SILK 1 libiseb porisel teel vasakpoolsete ratastega auku ning on sedavõrd kaldus, et on iga hetk külili kukkumas. Ilmselt on Land Cruiseri raskuskese siiski sedavõrd madalal, et ta jääb püsima toetudes kolmele rattale ning aeglaselt-aeglaselt veab end august välja. Kui varem püüdsime vältida kokkupuuteid troopiliste piirkondade siseveekogude veega vältimaks nakatumist bilhartsioosi või võimalikke kokkupuuteid krokodillidega, siis tänaseks on meist 3 kuu jooksul järk-järgult saanud “päris-aafriklased” ning me elame üpris sarnast elu kohalikega. See ei väljendu loomulikult üksnes ujumises. Näiteks toitumisharjumused… Aafrika-reisi esimestel nädalatel püüdsime vältida termiliselt töötlemata juurviljade söömist, tarbida üksnes pudelivett isegi hammaste pesemiseks, osta poest vaakumpakendis juustu ja kilepakendis leiba, enne söömist desinfitseeerida käsi piiritusega jne. On selge, et viibides Mustal Mandril mitu kuud ja reisides väljaspool suurlinnu, pole Kesk- ja Lääne-Aafrikas võimalik sellist steriilset elustiili lõpuni järgida. Endalegi üllatusena pole aga keegi meist siin külge saanud kõhutõbe. Võib-olla oleme omandanud juba ses osas teatud immuunsuse. Näiteks täna on olukord järgmine. Piiriküla Eyumojoki keskel asub “restoran”, kuhu kokk-perenaine toob õhtul kella seitsmeks 4 pajatäit kodus valmistatud toitu: riisi, liha ja teravas kastmes hautatud plantaane. Külarahvas − umbes 30 inimest − koguneb ümber padade, igaüks oma kausiga ning perenaine tõstab kulbiga toidu kaussidesse. Ka mina võtan kausitäie riisi koos plantaanide ja kastmega. Sellest kausitäiest jätkub kahele. Siinkandi aafriklased ei kasuta söömisel lusikat, kahvlit ega nuga. Meil ei kipu kätega söömine veel välja tulema, mistõttu võtame abiks riistapuu, mille ühes otsas on lusikas, teises otsas kahvel. Gourmet-elamust sellest söögist just ei saa, aga kõht saab täis. Lõpuks esitatakse arve, 2 inimese toidu eest tuleb tasuda 200 Kesk-Aafrika franki, mis ümberarvestatuna on 0.40 USA dollarit. Euroopa standardeid arvesse võttes pole just kallis.
T 26 veebr: Eyumojock – sisenemine Nigeeriasse – Ajasso – Mfum – Ikom – Nkomfap – Abakaliki – Ezzangbo – Nkalagu – Enugu, 33−35 °C, õhurõhk 1000−1004 mbar, vahelduv pilvitus, päikeseloojang 18:42, läbisõit 264 km
Tähistame Uiguri sünnipäeva. Eile õhtul leppisime kohalike rahvalaulikutega kokku, et nad tulevad hommikul kell 7 neljaliikmelise ansambliga ning üllatavad Uigurit veerandtunnise äratustseremooniaga. Hommikul pärast seitset ongi ansambel kohal, kuid 4 rahvalauliku ja tantsija asemel on esinejaid 15. Nende hulgas 4 löökpillimängijat (trummid, puutrumm, maraca-laadsed kõristid) ja 4 tantsijat. Kõik laulavad ning võimalusel markeerivad rütmi käteplaksudega. Muusika erineb oluliselt sellest, mida oleme varem kuulnud Edela-Etioopia hõimude, maasaide, bushmanite, damarade, pügmeede jt hõimude juures. Teen kogu etteastest audio-salvestuse.
Folk-show fragment
Ületame Mfumi jõe ja siseneme Nigeeriasse. Eesti Välisministeeriumi koduleht hoiatab: “… vältimatu vajaduseta Nigeeriasse mitte reisida. Nigeerias on väga suur terrorismioht. /…/ Soovitame vältida veel reisimist Nigeri deltas asuvatesse osariikidesse (Delta, Bayelsa ja Rivers). Ohtlikeks piirkondadeks on ka Akwa Ibomi osariik ja Abia osariik, kus esineb tihti inimrööve ja relvastatud rünnakuid. /…/ Narkootikumide omamise eest on ette nähtud karmid karistused. Homoseksuaalsus on kriminaalkorras karistatav. Õlle, mineraalvee, karastusjookide, vahuveini, puu- ja juurviljade, teravilja, munade, ehete ja väärismetallide sissevedu turistide poolt on keelatud. Aafrika kunsti, eriti antiikesemete väljavedu ilma vastava loata on keelatud. /…/ Nigeerias on levinud HIV, esineb koolera ning Lassa palaviku oht.”
Eesti ja samuti teiste riikide valitsusasutuste hoiatusi Aafrikas valitsevate ohtude kohta oleme aeg-ajalt lugenud ning fragmente nendest hoiatustest ka käesolevas blogis juba eespoolgi tsiteerinud. Kuigi see informatsioon on meid enamasti sundinud kõrgendatud ettevaatusele ning kasutama teatud vahendeid turvariskide vähendamiseks, oleme ikkagi korduvalt läbinud ka neid piirkondi, mida peetakse eriti ebaturvalisteks ning kuhu reisimist tungivalt soovitatakse vältida. Olles “African Roundi” raames nüüdseks jõudnud juba viieteistkümnendasse riiki, võiks tagantjärele öelda, et nii mitmedki ohud ja riskid on neis hoiatustes ülepaisutatud ning üldine olukord üledramatiseeritud. Kindlasti ei saa seda öelda Nigeeria kohta, riigi kohta, mille idapiiril me praegu asume. Siin on levinud kõikvõimalikud kuritegevuse liigid kõikvõimalikul tasemel. Reisil olles pole võimalik järjepidevalt kursis olla maailma uudistega, kuid ikkagi on jõudnud me kõrvu uudised islamiäärmuslaste korraldatud massimõrvadest, mis leidsid aset jõulude ajal ja järel 25. ja 28. detsembril ning milles sai surma vastavalt 27 ja 15 kristlast. Ja need enamasti Aafrikast saabuvad e-kirjad, milles mõne valitseja või miljonäri lesk soovib meiega jagada päranduseks saadud miljoneid dollareid… Ega’s neid asjata nimetata nigeeria kirjadeks või 419 petuskeemiks (419 viitab teatud paragrahvile Nigeeria kriminaalkoodeksis). Ei hakka siinkohal rääkima ka üha enam ja enam globaliseeruvast Boko Harāmi (Jamā’at Ahl as-Sunnah lid-Da’wah wa’l-Jihād’, جماعة أهل السنة للدعوة والجهاد) tegevusest, narkokuritegudest ja n-ö tavavargustest ja -röövimistest. Küll aga ei saa jätta märkimata fakti, et värskeimate (2013) statistiliste andmete järgi on Nigeeria pantvangistamiste poolest maailmas esikohal, enam kui veerand planeedil Maa asetleidvatest pantvangistamise juhtudest toimub just siin. Nigeeria järel on “hõbe- ja pronksmedali” väärilised Mehhiko ja Pakistan. Arktika-Antarktika ekspeditsiooni ning Siiditee tuuri jooksul oleme Mehhiko läbinud diagonaalis ning Pakistani üsnagi risti-põiki läbi sõitnud. Ees ootab Nigeeria eksootika…
Olime tellinud endale piirile vastu teejuhi, ent nüüd selgub, et see jõuaks piiripunkti mitte varem kui 3 tunni pärast. Meil jääb valida kahe halva võimaluse vahel. Kas oodata ta ära ning alles peale tema saabumist alustada sõitu Enugu poole, mis tähendaks, et viimane teelõik tuleb läbida pimedas? Või läbida mitte kuigivõrd turvaline Nigeeria idaosa ilma teejuhi ja ihukaitsjata? Valime teise võimaluse.
Teeolud on paremad kui Kamerunis, kohati on asfalt, millest osa on peegelsile ja osa väga-väga auklik. Iga mõne kilomeetri järel on teele paigaldatud “siil” (läbi plangu löödud sadakond naela), kord tahavad passe või auto dokumente näha immigratsiooniametnikud, kord politseinikud, kord militaarvormis mehed, kord ei-tea-kes-veel. Kui sõjaväelastest patrullid meid peatavad, siis nähes, et autos on valged, antakse enamasti märku edasisõitmiseks ega kontrollita dokumente. Paaril korral tuleb siiski midagi jätta sõjameestele meeleheaks.
Pöörame sisse teeäärsesse tanklasse, et võtta kütust. Erinevalt Euroopa tanklatest ei saa Aafrikas kütusepüstolit ise asetada kütusepaaki. Siin tuleb öelda, millist kütust soovid ning tanklatöötaja täidab paagi. Tiina hüüabki: “Diesel, please! Full tank.” Ja kordab palvet igaks juhuks veel kord, tõsi küll − mitte kohalikus ekoi ega igbo keeles. Kui paagid juba täis, äkitselt märkab Priit, et samast kütusepumbast asutakse täitma mootorratta paaki. See ei sõida ju ometi diisliga! Jah, nii see juhtuski, mõlema Land Cruiseri paagid täideti bensiiniga. Tanklatöötaja ei pannud tähele, mida talt paluti. Ometi on ka kütusepaagi korgi kaanele suurelt punaste tähtedega kirjutatud DIESEL. Selgub, et selles tanklas on hetkel diislikütus otsas.
Oleme läbi sõitnud pool Aafrikat ning tankinud autosid kõikvõimalike maade külatanklates, kus peamiseks suhtlemiskeeleks on prantsuse, portugali, afrikaani või suahiili keel. Kõikjal on meist aru saadud. Ja nüüd, jõudes Nigeeriasse, kus riigikeeleks on inglise keel, juhtub sedavõrd nõme arusaamatus. Kutsume tankla mänedžeri, see tunnistab tanklatöötaja süüd, kuid süü omaksvõtt ei aita meid edasi. Õnneks ei jõudnud me autosid veel käivitada. Kujutan ette, mis oleks võinud juhtuda kütusepumba ja diiselmootoriga. On selge, et bensiin tuleb paakidest välja saada. Kahjuks puudub seda tüüpi autodel paagi all väljalaskekork ja voolikuga pole ka võimalik kütust välja pumbata. Kummalgi pool tanklat asub autoremonditöökoda. Kummastki töökojast tuleb 4−5-meheline brigaad, kes asub kiiresti asja kallale. Esmalt eemaldatakse karterikaitsed, siis kütusepaagid ning valatakse tühjaks. Paakide eemaldamine ja tagasi paigaldamine võtab aega üle 3 tunni. Seni toome Uiguriga lähedalolevast tanklast kanistritega õiget kütust − diislit. Kui “õige” seegi on, pole teada, sest näeb välja oluliselt tumedam tavalisest diislikütusest. Igatahes autod sõidavad taas ning mootor ei turtsu, kütusekulu on ehk veidi keskmisest suurem ja väljalasketorust tuleb tumedat suitsu.
Võib-olla ehk mitte samavõrd palju kui Kamerunis, kuid ikkagi on tee ääres silmatorkavalt palju kõikvõimalike kristlike konfessioonide ning sektide pühakodasid ja palvelaid. Väidetavalt eksisteerivad Nigeerias katoliiklased, mormoonid, adventistid, anglikaanid, metodistid, samuti vähemtuntud kristlikud sektid Redeemed Christian Church of God, Winners’ Chapel, Kristuse Apostlik Kirik, Deeper Christian Life Ministry, Lääne-Aafrika Evangeelne Kirik, Nigeria Presbüterlik Kirik, Mountain of Fire and Miracles, Kristuse Saatkond, SCOAN (the Synagogue, Church of All Nations), Aladura Kirik… Aga mitte ainult, umbes pooled on muslimid – enamjaolt sunniidid, aga märkimisväärselt on ka ši’iite ja sufisid. Vähemuse moodustavad Aafrika põlisusundite (eelkõige yorùbá religiooni ehk òrìṣa-ifá), hinduismi, judaismi ja Bahá’í järgijaid. Aga ei puudu ka selline fenomen nagu chrislam – sünkretistlik religioon, mis ühendab endas kristluse ja islami.
Olen juba pikemat aega mõtisklenud Kesk- ja Lääne-Aafrika mustanahalise elanikkonna religioossuse ja identiteedi üle. Ma ei julgeks väljenduda sedavõrd konkreetselt, et nimetada seda identiteedi kriisiks, küll aga nimetaksin seda identiteedi määratlematuse probleemiks. Ühest küljest püüab suur osa neegreid sarnaneda eurooplastele, räägib inglise, prantsuse või portugali keelt, enamikul on kristliku taustaga nimi (või vähemalt lisaks oma hõimu traditsioonilisele nimele Euroopa-pärane paralleel-nimi), samuti püütakse rõhutatult kuulutada end seotuks kristliku kirikuga ning kantakse euroopalikke-ameerikalikke rõivaid. See on pealispind ja tundub olevat üpriski formaalne. Kusagil sügavamas hingesopis on pea igal põlisaafriklasel peidus ürgne side oma rahvaga, hõimuga, algse emakeelega ning uskumustega. Vähemalt mulle tundub nii. Hea tahtmise korral võiks siinses olukorras märgata isegi teatud ühiseid jooni mõnede Venemaa territooriumil elavate väikerahvaste probleemidega. Pole välistatud, et mitmetel Aafrika rahvastel ja hõimudel seisab ees veel ärkamisaeg, mil oma iidsed tavad, keel ja uskumused tõusevad uuesti ausse.
Õhtuks jõuame Enugusse, kodusõja päevil kaks ja pool aastat eksisteerinud Biafra Vabariigi pealinna.
K 27 veebr: Enugu – Onitsha (Onicha) – üle Nigeri jõe – Asaba – Umunede – Agbor-Bojiboji – Benin City, 33−36 °C, õhurõhk 980−1006 mbar, kõrgus merepinnast 50−275 m, päikesetõus 6:42, läbisõit 268 km
Läbime Delta osariigi. Seda peetakse eriti ebaturvaliseks. Siin leiavad sageli aset maanteeröövid, relvastatud kallaletungid ja pantvangistamised. Ka meie näeme maanteel vedelemas ühte laipa, kuid selle surma tagapõhi on hoopis erinev ning seotud traditsiooniliste uskumustega. Kui keegi tahab näiteks saada rikkaks ja läheb selle sooviga abi saamiseks nõid-ravitseja juurde, siis nõid võib oma nõiduse läbiviimiseks vajada mingit konkreetset inimese kehaosa. Rikkaks saada soovijal ei jäägi muud üle kui tappa keegi ning eemaldada tapetult vajalik kehaosa või elund. Nõid prepareerib kehaosa ning tagastab selle rikkuseihaldajale, tagades sellega edu ja jõukuse 30 aastaks. Üks selline elundidoonor või pigem ohver lamabki praegu maas – ülemine kehapool asfaldil, jalad teepeenral. Kõik sõidavad temast mööda ega tee väljagi. Ka liikluspolitsei askeldab 200 meetri kaugusel mingite dokumentidega ega tee nägemagi. Meie teejuht lausub nagu muuseas: “… just a ritual killing”. Kas täielik ükskõiksus ja bohhui’ism? Mitte päris, sest kokkupuudet seda sorti laibaga peetakse halvaks endeks, mida tuleb iga hinna eest vältida.
Ületame Nigeri, Lääne-Aafrika suurima jõe, mille pikkuseks arvestarakse 4180 km. Meie teame seda kui Nigerit, kuid paljud Aafrika rahvad kutsuvad jõge hoopis erinevalt: Joliba (‘suur jõgi’) mandinka keeles, Orimiri (‘suur vesi’) igbo keeles, Egerew n-Igerewen (‘jõgede jõgi’) tuareegi keeles, Isa Ber (‘suur jõgi’) songhay keeles, Kwara hausa keeles ja Ọya yorùbá keeles. Nimi Niger oli algselt kasutusel üksnes jõe keskjooksul. Keskaegsetel Euroopa kaartidel oli keskjooksu (Malis) nimi Niger, aga alamjooksul (Nigeerias) Quorra või Kworra, ning polnud teada, et tegemist on ühe ja sama jõega. Niger on suhteliselt selge veega, kannab umbes 10 korda vähem setteid kui näiteks Niilus. Hetkel on vee kõrgseis küll möödas, ent vett on ikkagi palju. Vee madalseisu on oodata juunist augustini.
Paljusid maailma jõgesid seostatakse mõne vaimu või jumalusega. Nii näiteks on jumalanna Gaṅgā hindu traditsioonis Gangese jõe personifikatsioon. Sarnane seos on ka Nigeri ja Ọya vahel. Yorùbá religioonis on Ọya üks paljudest òrìṣa-jumalustest ehk ülima jumala kehastus, kelle n-ö haldusalasse kuuluvad purustavad rajutormid, muutuste tuuled, Nigeri jõgi, kalmistute valvamine ja taassünd.
Nigeri ületamisega siseneme Yorùbá-maale. See pole riik, osariik, provints ega muu administratiivne üksus. Tegemist on ajaloolis-kultuurilise piirkonnaga, mis hõlmab Nigeeria edelaosa, samuti mõned alad Lõuna- ja Kesk-Beninis ning Kesk-Togos. Tänapäeval elab piirkonnas üle 40 miljoni inimese, kes identifitseerivad end yorùbádena. Kuid neid jätkub ka lääne poole – sadu tuhandeid yorùbásid elab Ghanas ja Elevandiluurannikul.
Jätnud selja taha 1,4 kilomeetri pikkuse teraskonstruktsioonidega megasilla, on paras aeg mõtteis Nigeriga hüvasti jätta, ent mitte kauaks. Juhul kui Malis puhkenud sõjategevus ei saa takistuseks, peaksime paari nädala pärast Nigeri vetega taas kohtuma jõe kesk-ülemjooksul Bamakos.
Esmakordselt elus õnnestub mul kuulda hausa keelt. Raske on öelda, mida see meenutab. Igatahes kuulub ta afro-aasia, täpsemalt tšaadi keelte hulka. Tänapäeval räägitakse hausat Nigeerias ja Nigeris, samuti naabermaades Ghanas, Beninis ja Kamerunis, aga isegi Sudaanis Sinise Niiluse orus. Varemalt on hausa olnud piirkonnas kasutusel ka kui lingua franca, kuna hausa inimesed juhtisid kaubakaravane (puuvill, nahk, orjad, toit) kogu Lääne-Aafrikas alates Nigeri deltast kuni Atlandi ookeanini Aafrika läänetipus, samuti mindi Trans-Sahara marsruuti pidi Põhja-Aafrikasse. Seepärast oli üsnagi tavaline, et näiteks Timbuktu turul Malis või Fezi turul Marokos tehti kaupa just hausa keeles. Ent jutt hausa keelest on pigem kõrvalepõige, tegelikult jõuame piirkonda, kus elab edo rahvas ja kus kõneldakse edo keelt.
Pikemal sõidul tekib aeg-ajalt soov kuulata muusikat ja Albert Schweitzeri orelisalvestised hakkavad juba ära tüütama. FM lainepikkuselt leiame linnade läheduses mõned raadiojaamad. Kohalike hõimude autentset rahvamuusikat need ei mängi, peamiselt kõlab rap, reggae, hip hop, world music ja rahvusvahelised hitid. Vahelduseks on päris hea kuulata ka vanemaid salvestisi, mis esitavad nii-nimetatud high life muusikat. Selles “tänavamuusikas” on ühinenud Nigeeria ja Euroopa traditsioonid: orkestri koosseisu kuuluvad tavaliselt trompetid, saksofonid, tromboonid, kitarr, kontrabass, löökpillid, nende hulgas shekere‘d ehk calabash-kõristid, djembe‘d, bongo-taolised trummid jne.
Õhtu eel jõuame Benini linna. Seda ei maksa segamini ajada samanimelise riigiga, mis kitsa ribana asub Nigeeria ja Togo vahel ning kuhu me peaksime jõudma mõne päeva pärast.
N 28 veebr: Benin City – Lagos, 29−34 °C, õhurõhk 1000−1004 mbar, suhteline õhuniiskus 82%, lõuna-edelatuul 4 m/sek, pilves, päikeseloojang 18:58, kõrgus merepinnast 50−100 m, läbisõit 340 km
Saame e-kirjad kahelt erinevalt eestlaselt, kes hetkel elavad ja töötavad Nigeerias. Jätan nende inimeste nimed mainimata, kuna ei tea, kas nad sooviksid oma nimesid näha avalikus blogis. Kirjade sisu on sarnane − meie valitud marsruut kulgeb läbi liialt ohtliku piirkonna, läbi Delta provintsi, kus sageli leiavad aset maanteeröövid ja pantvangistamised. Seda piirkonda tuleks vältida. Kindlasti on mõlema kirja autorid soovinud meile head, oleme neile selle eest ääretult tänulikud! Paraku oleme Nigeeria idaosa ning sealhulgas ka Delta provintsi juba läbinud.
Benin City on kunagise Benini Impeeriumi keskus. Impeeriumi ametlikuks rajamisajaks peetakse aastat 1440, kuid riiklikud moodustised eksisteerisid siin juba sajandeid varem. Britid tegid kuningriigile lõpu 1897. aastal, kuid valitsejate – oba‘de – dünastia jäi kestma ka pärast seda. Praegune valitseja on 38. oba ja tema täisnimi koos tiitliga on Tema Kuninglik Kõrgus Omo n’Oba n’Edo Uku Akpolokpolo Solomon Igbinoghodua Aisiokuoba Akenzua Erediauwa I. Sõidame tema paleesse. Oleme varemgi kohtunud mitmete nii-nimetatud “kuningatega” küll Keenias, Sulawesi saarel, Nagalandis ja mujal ning ootasime sarnast kuningaks olemise mängimist ka siin. Üllatusena leiame eest tõelise valitsejapalee koos õukonnaga. 90-aastase oba‘ga me ei kohtu, küll aga suhtleme Tema Kuningliku Kõrguse õe, sekretäri ning õukondlastega. Auväärses eas õde jätab äärmiselt väärika mulje ning kutsub esile lugupidamise. Õukonda kuuluvad mehed on riietatud maani ulatuvatesse valgetesse rüüdesse ning kannavad rohkeid punasest korallist kaelaehteid (pildil vasakul).
Kindlasti vääriksid vaatamist ka Benin Iya säilinud osad. Tegemist on kuningriiki ümbritseva valliga, mis ehitati ajavahemikus IX−XV sajandini. Väidetavalt on see suurim inimkätega loodud rajatis üldse. Valli pikkuseks on arvatud 16 000 km, seega pikem kui Hiina müür. Kuna täna ootab meid ees veel ligi 350 km pikkune tee, siis loobume Benin Iya‘ga tutvumisest ja asume teele Lagose suunas.
Tiina ja mina peatume Ikoyi saarel Tiina tütre Katri juures. Katri elab koos oma inglasest abikaasa Jamesiga Lagoses alates eelmisest kevadest. Ülejäänud reisiseltskond leiab väikese hotelli, samuti Ikoyil, meist vähem kui 10-minutilise autosõiduteekonna kaugusel. Ikoyid nimetatakse sageli küll saareks, kuid tegelikult pole see eraldi maatükk meres, vaid piirkond Lagose saarel.
R 1 märts: Lagos, 28−33 °C, õhurõhk 1006−1007 mbar, kõrgus merepinnast 10−45 m, päikesetõus 6:59
Kohale jõuab IV etapi meeskond – Kristjan, Ervin ja Mati. Kristjan saabub pagasita, tema kott on maha jäänud kusagile Tallinna ja Lagose vahele. Tänaseks on reserveeritud meie maasturitele aeg parandustöökojas, eriti oluline on vahetada SILK 1 vasaku esiratta laager, mille Kristjan pidi Tallinnast kaasa tooma. Kuid see laager on kahjuks just selles mahajäänud kotis. Lükkame remondi edasi homsele, ehk jõuab täna pärastlõunase lennuga kohale ka Kristjani pagas. Homseks (laupäev on puhkepäev) pole võimalik Toyota teeninduses aega reserveerida, küll aga on remondimees nõus tulema koos tööriistadega meie ööbimiskohta ja kohapeal vajalikud tööd teostama.
Saame teada, et eile on jälle kedagi pantvangistatud maanteel Lagosest lääne pool Benini piiri lähedal. Kes on pantvangid, kes on pantvangistajad ja mis on põhjus – seda ei tea. Teada on vaid, et ohvrite kinnivõtmiseks seati üles roadblock. Lagoses levivad kuuldused ka piraatide kallaletungidest mitmetele laevadele.
Pärastlõunal oleks pidanud Lagosesse saabuma lennuk Abu Dhabist koos Kristjani kadunud pagasiga. Kristjan helistab lennujaama ning saab teada, et lennuk hilineb ja saabub hoopiski öösel kell 2. Seega enne homset pole kraami kättesaamise lootust. Tulemuseta lõpevad ka Canoni fototehnika remondivõimaluste otsingud.
L 2 märts: Lagos, 30−34 °C, õhurõhk 1004−1011 mbar, suhteline õhuniiskus 82%, edelatuul 3 m/sek, päikesetõus 6:58, loojang 18:58, 42 km
Suundume paadiga väikesele ringsõidule mööda laguuni, vaatame sadamaid, laevade “surnuaeda” ja laguuniäärseid külasid. Teeme ka kerge jahutuse ujudes Atlandi ookeanis.
Remondimehed tegelevad seni SILK 1 esirataste laagrite vahetamise, piduriklotside vahetamise ning rataste balansseerimisega.
P 3 märts: jätkub teekond Lääne-Aafrikas
Kui Bagamoyos ja Windhoekis jätsime hüvasti osade reisikaaslastega ja ütlesime “Tere tulemast” saabunud vahetusmeeskonnale, siis siin – Lagoses – kujuneb olukord veidi teistsuguseks. Südamlikuks kujuneb hüvastijätt Andreasega, kes asub täna õhtul lendama Austraaliasse. Kuid Tõnu ja Priit – neile hakkas Aafrika sedavõrd meeldima, et nad ei suuda lahkuda ning otsustavad pikendada oma viibimist Mustal Mandril veel pea nädala võrra. Niisiis jätkame koos nendega teekonda Benini ja Togosse.
Seoses meeskonna osalise vahetusega algab meie ekspeditsiooni neljas, Loode-Aafrika etapp ja lõpeb ka käesolev blogi-sait. See jätkub saidil African Round Blogi IV: Lääne- ja Loode-Aafrika ja lihtsaim viis sinna jõudmiseks on klikkida sõnapaaril Blogi jätk.
Aigar “Uigur” Ojaots, Laura Ojaots, Tiina Jokinen, Peeter Vähi, Tõnu Lilloveer, Priit Villemson, Andreas Lenk
Tänu: Toyota Baltic AS, Siseministeerium, Ken-Marti Vaher, Koidu Mesilane, Heidi Pruuli, Välisministeerium, Dr Helen Mülle, Matkasport, Olavi Sööt
Kuula African Roundi tunnusmuusikat
Ekspeditsiooni kajastav 16 saatest koosnev telesari “Saladuslik Aafrika” ETV ekraanil 7. septembrist 28. detsembrini 2013, vaata reklaamklippi. Vaata ETV arhiivist: I (Djibouti, Etioopia), II (Etioopia), III (Etioopia / Keenia), IV (Keenia), VI (Tansaania / Malawi), VII (Malawi / Mosambiik / Zimbabwe), VIII (Zimbabwe / Botswana), X (Angola), XI (Kongo DV / Kongo / Gabon), XII (Gabon / Kamerun / Nigeeria), XIII (Nigeeria / Benin / Togo / Ghana), XIV (Ghana / Elevandiluurannik), XV (Elevandiluurannik / Mali), XVI (Mali / Senegal / Mauritaania / Lääne-Sahara / Maroko).
Samal teemal artiklite seeria Postimehe Arteris detsembrist 2012 maini 2013
Vaata ka GO Reisiajakiri 3 / 2013 ja raamat “African Round”
Peeter Vähi fotonäitus “African Round” Tartu Ülikooli Kohviku kahes saalis 20. juulist 2013 kuni 15. juulini 2014
Vaata ka Siiditee tuur, Siber-Mongoolia ja Arktika-Antarktika 2010