Klaaspärlimäng esitleb:
Palmipuudepüha, 13. aprill kell 17, Tallinna Jaani kirik
Mozarti surematu Reekviem tuleb esitamisele üllatuslikult kammerlikul kujul
Kontsert algab Andres Mustoneni viiuliimprovisatsiooniga Sofia Gubaidulina ja tema sõpradest lemmikheliloojate teemadel. (Reekviemi käesoleva ettekandega mälestatakse tatari päritolu heliloojat Sofia Gubaidulinat, kes lahkus meie hulgast täpselt kuu aega tagasi 13.03.25 oma kodus Saksamaal.)
Mozart. Reekviem
I Requiem aeternam. Kyrie
II Dies irae
III Tuba mirum
IV Rex tremendae
V Recordare
VI Confutatis
VII Lacrimosa
VIII Domine Jesu
IX Hostias
X Sanctus
XI Benedictus
XII Agnus Dei. Lux aeterna. Requiem aeternam
Mozart. Requiem (kammerversioon), Kyrie. Dirigent A. Mustonen. Fragment, 2 min 47 sek, mp3, 320 Kbps
Mozart. Requiem (kammerversioon), Lacrimosa. Dirigent A. Mustonen. Fragment, 2 min 46 sek, mp3, 320 Kbps
Elina Nechayeva (sopran), Aule Urb (metsosopran), Anto Õnnis (tenor), Alvar Tiisler (bass), Piret Aidulo (orel), Klaaspärlimäng Sinfonietta (kontsertmeister Mari-Liis Ubo), dirigent Andres Mustonen
Wolfgang Amadeus Mozarti (1756–1791) viimane suuroopus, klassikalise muusika kõigi aegade suurimate meistriteoste hulka kuuluv Reekviem, jäi heliloojal enneaegse surma tõttu lõpetamata. Töö viis sellisena, nagu me Reekviemi tänapäeval tunneme, lõpule Mozarti õpilane Franz Xaver Süssmayr.
Mozarti varajase surma asjaolud on jäänud segaseks ning on põhjustanud 19. sajandil levinud kuulujutte, justkui oleks tema heliloojast kolleeg Antonio Salieri „konkurendi” mürgitanud (vt Puškini tragöödia „Mozart ja Salieri”). Tegelikkuses polnud nendel kõlakatel muidugi ei alust ega tõepõhja. Mozartile sai saatuslikuks mingi ägedalt kulgev letaalse lõpuga haigus, millele tol ajal diagnoosi panna ei osatud. Tänapäeva meedikud on toonaste tunnistajate kirjeldatud sümptomite põhjal oletanud, et tegemist võis tõenäoliselt olla kas ägeda südamelihase põletikuga või ajukelme põletiku ehk meningiidiga.
Kui suur oli Franz Xaver Süssmayri roll Mozarti Reekviemi lõpetamisel ning kas mõned Reekviemi lõigud võivad olla ka tema autorsusega? Autorsusega tõenäoliselt mitte. Muusikaloolased on üldiselt seisukohal, et kuna Mozartil oli Reekviemi alguspool juba partituuri kirja pandud (Confutatis jäi viimaseks, mille helilooja lõpetas), siis Süssmayr orkestreeris lõpuosade visandeid kus vaja ning kirjutas eskiisid analoogia põhjal lõpuni. Ka tõstis ta ilmselt mõningaid Mozarti komponeeritud algusepisoode lõpuosasse korduma, selmet ise sinna muusikat juurde kirjutada.
Mozarti Reekviemi saamislugu on aga järgmine. 1791. aasta suvel pöördus Viini rikas magnaat krahv Franz von Walsegg, kes oli äsja leseks jäänud, Mozarti poole tellimusega kirjutada Reekviem tema lahkunud abikaasa mälestuseks. Kuna pakutud tasu oli rikkalik, võttis helilooja ettepaneku vastu. Kuid oma Reekviemi partituuri kirjapanemist alustas Mozart alles sama aasta oktoobris, kuna mitmed varasemad heliööd vajasid eelnevalt lõpetamist. Mozarti letaalsest haigestumisest ja Süssmayri panusest suurteose lõpetamisel oli ennist juba juttu.
Reekviemi muusikas on äärmuslikult isiklikku tundeväljendust ja jõulist dramatismi (Dies irae), mis lähtub leinamissa traditsioonilisest tekstist. Ligi tunnipikkust suuroopust võib vaadelda kui vokaalsümfoonilist ning liturgilist draamat elust, surmast ja viimsepäeva kohtust. Omas ajas muidu uuenduslik Mozart on siin järginud ka minevikumeistrite käekirja – nii on Kyrie komponeeritud kui kahe teemaga topeltfuuga, mille askeetlik ja range meloodika ning klassikaline vormiselgus seostuvad hoopis Bachi ja Händeli polüfooniaga.
Vastukaaluks kõlavad mitmed osad ka lüürilises võtmes, eredamateks näideteks tundeline Lacrimosa ja meloodiline Recordare, mille lamento (kaebelaulu) vokaalne joonis võib meenutada isegi mõnda ooperi-arioosot.
Mozarti Reekviemi esituskoosseis partituuris on mõeldud neljale vokaalsolistile, neljahäälsele segakoorile ja sümfooniaorkestrile (väike ehk puhkpillide kahene koosseis). Seekordne ettekanne on aga märksa kammerlikum, kuna koor puudub ning vokaalsolistide esitada on ka kõik kooripartiid.
Dirigent Andres Mustonen: „On palju meistriteoseid, kus esitajad on vähem tähtsad kui idee ise, nende hulgas mitmed vanad liturgilised teosed nagu Bachi Missa h-moll ja „Fuugakunst” ning kahtlemata Mozarti Reekviem. See on muusika, mis hõljub maa ja taeva vahel. Reekviemi komponeerimisel kuulis Mozart seda kõigepealt oma vaimus ja pani paberile alles tagantjärele, kuuldes iga teemat suurteose kui terviku ühtsuses. Olen Reekviemi juhatanud üle saja korra ja tajun seda juba polüfoonilise teosena solistidele ja ansamblile (lauljatele ja instrumentalistidele). Selline versioon on mulle emotsionaalselt kõige lähemal.”
Igor Garšnek
Eesti hinnatud koloratuursopran Elina Nechayeva on õppinud klassikalist laulu Georg Otsa nim Tallinna Muusikakoolis ning omandanud magistrikraadi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Lisaks on ta täiendanud end Verdi konservatooriumis Milanos. Nechayeva on pälvinud tunnustust mitmel konkursil, sh I koht noorte lauljate konkursil „Laulusild” (2013) ja II preemia prof Tiit Kuusiku nim rahvusvahelisel lauljate konkursil (2015). Samuti on ta pääsenud 1500 osalejaga rahvusvahelise konkursi „Neue Stimmen” finaali (2017). Ooperidebüüdi tegi Nechayeva 2015. aastal, lauldes Giannetta rolli Gaetano Donizetti „Armueliksiiris” (Rahvusooper Estonia). Tema repertuaari kuuluvad Mozarti, Rossini, Tšaikovski, Mendelssohni, Fauré, Straussi jt koloratuursoprani partiid. Nechayeva on soleerinud ERSO ees Eestis, Gruusias ja Hiinas, esinenud koos Tallinna Kammerorkestriga Pärnu Muusikafestivalil ning teinud koostööd Järvide dünastiaga. heliloojate Peeter Vähi, Aleksei Rõbnikovi jt muusikutega. 2019. aastal astus Nechayeva Saku Suurhalli lavale koos maailmakuulsa ooperilaulja Plácido Domingoga. Ta on kogunud tuntust ka telesaate „Klassikatähed 2014” finalistina ning Eesti esindamisega Eurovisiooni lauluvõistlusel 2018. aastal. Süvamuusika valdkonnas väärivad esiletõstmist tema osalused koos maestro Neeme Järviga heliplaatidel “Great Maestros XIII” (2020, ERP) ja “Great Maestros XVIII-XIX” (2022, ERP).
Aule Urb (metsosopran) alustas lauluõpinguid 2010. aastal Jaakko Ryhäneni lauluklassis. 2017. aastal lõpetas ta magistriõpingud cum laude Eva Märtsoni juhendamisel. 2012. aastal õppis ta PLMF Noorte Talentide programmi raames Rodolfo Celletti nimelises Belcanto Akadeemias Itaalias (Accademia del Belcanto „Rodolfo Celletti”). Ta on osalenud Klaudia Taevi nimelisel ooperilauljate konkursil (poolfinalist), Vello Jürnale pühendatud Vabariiklikul vokalistide konkursil (III koht), Mart Saare nimelisel laulukonkursil (II koht). 2017. aastal oli ta Eesti Richard Wagneri Ühingu stipendiaat. Alates 2015. aasta sügisest töötab ta kooriartisti ja solistina Rahvusooper Estonias.
Anto Õnnis on lõpetanud 2002. aastal Eesti Muusikaakadeemia Rein Roosi löökpilliklassis ning täiendanud end Groningenis Noord Netherlands konservatooriumis ja aastatel 2003–2006 Sibeliuse Akadeemias. Laulmist on ta õppinud Vilja Sliževski juures. Õnnis kuulub ansamblite Heinavanker, Vox Clamantis ning Hortus Musicus koosseisu. Ta on solistina kaasa teinud Monteverdi, Purcelli, Mozarti, Mendelssohni ja Schuberti suurvormide ettekannetel. Lisaks Eesti lavadele on ta esinenud ka Iisraelis, Türgis, Venemaal ja Soomes. Anto Õnnis on korduvalt laulnud Evangelisti rolli Matteuse passioonis, sh 2015. aastal Tel Avivi ooperis ja Jeruusalemma teatris ning 2016. aastal Estonia kontserdisaalis. Samuti on ta varasemalt esitanud Evangelisti rolli Johannese passioonis. Õnnis on osalenud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Tallinna Kammerorkestri, NYYD Ensemble’i jt kollektiivide töös ning on osa võtnud mitme eesti helilooja teoste esiettekannetest. Tema häält on võimalik kuulda ansambli Heinavanker plaadi „Songs of Olden Times” (2013), Vox Clamantise albumil Arvo Pärdi muusikaga „The Deer’s Cry” (2016) ning Hortus Musicuse CDdel „Jerusalem” (2017, ERP), „canto:)” (2018, ERP), „Messe de… Carmina Burana” (2020, ERP) ja „Half a Century” (2022, ERP).
Alvar Tiisler on rohkem kui poole oma elust olnud seotud Rahvusooper Estoniaga. Poistekoori pikaaegse lauljana on ta hiljem esinenud Rahvusooperi etendustes nii solistina kui ka löönud kaasa ooperikoori töös. Solistina kuuluvad tema repertuaari Bachi Johannese passioon, „Magnificat” ja mitmed kantaadid, samuti Händeli „Iisrael Egiptusest” ja „Dixit Dominus” ning Purcelli „Ood Püha Cecilia auks”. Alvar Tiisler on soleerinud orkestrite ees nagu Iisraeli Kammerorkester, Israel Camerata, Sinfonietta Riga, Klaipeda Kammerorkester, Tallinna Kammerorkester ja Barrocade. Ta on erinevate kollektiividega esinenud USAs, Kanadas, Jaapanis, Iisraelis, Venemaal ja pea kogu Euroopas. Igapäevaselt töötab Alvar Tiisler Eesti Rahvusringhäälingu spordikommentaatorina.
2009. aastal ellu kutsutud Klaaspärlimäng Sinfonietta koosneb professionaalsetest interpreetidest, seejuures varieerub kollektiivi suurus repertuaarist lähtuvalt keelpilliansamblist suure orkestrini. Klaaspärlimäng Sinfonietta esitab väga eripalgelist muusikat Bachist Pärdi ning Piazzollani, lisaks klassikaliste meistriteoste tõlgendamisele osaletakse sageli köitvates cross-over projektides. Orkestri kunstiliseks juhiks on 2012. aastast Andres Mustonen. Sinfonietta on mänginud maailmakuulsatel lavadel – sh esimese eesti kollektiivina Henry Le Boeufi saalis Brüsselis ning Concertgebouw’ saalis Amsterdamis – ning andnud kontserte pea kõikjal Euroopas, samuti Lõuna-Ameerikas, Venemaal, Iraanis jt riikides. Samuti on orkester osa võtnud paljudest rahvusvahelistest ja kodumaistest festivalidest. Sõltumata esitatava muusika stiilist on orkestrile omane hingestatud, energiline ning värske mänguviis, mis pakub kuulajatele meelelist naudingut ja rõõmu ning elustab ka sajandeid tagasi loodud helitöid.
Andres Mustonen on lõpetanud prof Endel Lippuse viiuliklassi Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Dirigendina on ta juhatanud mitmeid Euroopa tipporkestreid, sh Moskva Filharmooniaorkester, Peterburi Filharmooniaorkester, Helsingi Linnaorkester, Sinfonietta Riga, ERSO ja Tallinna Kammerorkester, viiulimängijana soleerinud paljude mainekate kollektiivide ees. Tema repertuaari kuulub nii vanamuusika kui kaasaegne looming, sealjuures on eriline rõhuasetus vaimulike suurteoste ettekandel, nende seas Bachi, Mozarti, Bruckneri, Schützi ja Telemanni looming. Tänu Mustonenile on Eestisse esmakordselt jõudnud mitmed Gija Kantšeli, Valentõn Sõlvestrovi, Tōru Takemitsu, Sofia Gubaidulina ja Krzysztof Penderecki teosed. 1972. aastal asutas ta varajasele muusikale keskenduva ansambli Hortus Musicus, mis on siiani aktiivselt tegutsemas ja annab jätkuvalt kontserte üle maailma. Oluliseks ettevõtmiseks on rahvusvaheline barokkmuusika festival MustonenFest (varasemalt Tallinna Barokkmuusika Festival), mis laiendas 2014. aastal oma tegevust Iisraeli. Andres Mustoneni on pärjatud kaalukate autasudega: Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (1995), Eesti Raadio aasta muusik (1996), Valgetähe IV klassi orden (1998), Eesti Muusikanõukogu aastapreemia (2003) ja Armeenia kultuuriministeeriumi kuldmedal (2016).
Kontserdi korraldaja ERP:
Peeter Vähi – festivali Klaaspärlimäng kunstiline juht
Tiina Jokinen – korraldusdirektor
Kadri Kiis – produtsent, finantsjuht
Johannes Vähi – kaasprodutsent, IT, koduleht
Mart Kivisild – kujundus
Olavi Sööt – kaasprodutsent, logistika
Kaidi Ugandi – Klaaspärlimäng Sinfonietta mänedžer
Igor Garšnek – kavaraamatu ja veebi tekstid
Reno Hekkonens – turundus, PR
Glorija Gilden / Digitaevas – sotsiaalmeedia
Suur tänu: Muusikalinn Tallinn, Kultuuriministeerium, Kultuurkapital, Kaupo Kiis, Kristel Leppik
Vaata ka teisi, Tartus asetleidvaid Klaaspärlimäng 2025 kontserte ja sündmusi.