PÕLIS-AUSTRAALIA 2025

Ekspeditsioon
PÕLIS-AUSTRAALIA / ABORIGINAL AUSTRALIA
september – november 2025

Aastal 2007 püüdis grupp eestimaalasi taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid ja parasjagu sõdivaid riike ajaloolisel Siiditeel. 2010. aasta augustist detsembrini läbis sama grupi tuumik ekspeditsiooni “Arktika-Antarktika 2010” raames mõlemad Ameerikad ehk 32 000 kilomeetrit, jõudes lõpuks välja Antarktise mandrile. Aastatel 2012–2013 teostus veelgi mastaapsem reis, mis tegi ringi peale Aafrikale – 5 kuuga läbiti 24 Aafrika riiki + 9 riiki hiljem. Vahepealseks reisisihiks on olnud Okeaania: Paapua Uus-Guinea, Tonga, Vanuatu ja Fiji, ajavahemikus juulist oktoobrini 2018 kulgeti kahel Land Cruiseril läbi Siberi, Mongoolia ja Kaug-Ida. Nende ekspeditsioonide meeskondadest on välja kujunenud tuumik, kes 2025. aasta kevade (st põhjapoolkera sügise) veedab Austraalias, muuhulgas ka Tasmaanias.
Alljärgneva blogi tekst – Johannes Vähi, fotod ja helisalvestused – Peeter Vähi.

---

Marsruut

8. september: lend Istanbul – Melbourne

9. september: lend Melbourne – Hobart
Hobart Airport – Eaglehawk Neck – Tasmanian Devil Unzoo – Port Arthur 110 km

Pärast hulka sekeldusi valede kaasavõetud passide, valedele nimedele väljastatud pardakaartide, segaminiaetud pagasisihtkohtade ja nii mõnegi muu komplikatsiooniga jõudis reisiseltskond edukalt Tasmaania pealinna Hobartisse. Mõneti naljakas oli asjaolu, et sel ajal kui meie sõbrad-tuttavad Eestimaal ootamatut hilist suveilma terrassidel ja randades nautisid, oli meil Austraalia lõunapoolseimas otsas üsna külm. Temperatuur öösel oli üsna nulli lähedal, ent õnneks olid meie Port Arthuri lodge‘ides küttega voodid, ning kohalikud vaated tegid küllaltki kiiresti soojaks ka südamed. Siinne loodus on harjumuspärasest küllaltki erinev; eriti paistab silma just loomariigi rikkus. Pea igal sammul astub vastu mõni vallabi või maandub su kõrvale värviline linnuke. Pikast reisist veidi väsinuina läksime aga küllaltki varsti magama. Tõttöelda ei ole siinkandis pärast kella 18 ka suurt midagi teha, sest pikkuskraadidest tulenevalt läheb Tasmaanias sel ajal juba pimedaks, ning küllaltki vähese asustatuse tõttu puudub ka igasugune valgusreostus. Loota võis vaid, et näeme aurora australis‘t ehk lõunapoolkera virmalisi, mis pidavat praegusel perioodil üle mitmete aastate olema küllaltki tihti nähtavad, ent peale tähtede ei olnud taevas paraku midagi.

10. september: Port Arthur – Eaglehawk neck – Swansea –  Freycinet (Wineglass Bay) – Bicheno – Fraycinet 270 km

Hommikul aga oli taas valge ja tähed olid asendunud helesinise selge taevaga, ning reisiseltskond asus teele, et teha veel tutvust kohaliku faunaga. Suundusime kohtuma Tasmaania kuraditega, kes on ühtlasi ka saare sümboliks. Need umbes väikese koera suurused, ent äärmiselt tugeva lõuahaardega loomakesed ootasid meid kohalikus reservaadis nimega Tasmanian Devil Unzoo. Lisaks kuraditele ootasid meid seal ka kängurud, vallabid ja mitmed linnukesed. Peale kuradite olid kõik loomaaia elanikud küllaltki inimsõbralikud, ning neid oli võimalik käest sööta ja paitada. Loomaaed on ehk veidi meelevaldne tõlge, mis väljendub ka reservaadi nimetuses “unzoo” – mitteloomaaed? Loomadel oli palju ruumi ning kängurud peesitasid rahulikult inimeste keskel päikese käes ja nautisid päeva. Pärast reservaadi külastust asusime teele Freycinet National Park’i suunas, mille mägedest pidavat avanema kaunis vaade Wineglass Bay’le. Tee peale jäi mitmeid imetabaseid vaateid, kaljuseid ja liivaseid rannaribasid, orgusid, soiseid alasid ja sadu eukalüptipuid. Teele jäi ka Spiky Bridge, mille olid 19. sajandil ehitanud saarele asustatud süüdimõistetud (teatavasti kasutas koloniaalvõim siinseid alasid esmalt just vangilaagritena). Silla tegid omapäraseks selle servadesse paigutatud teravad kivist “orad”, mille eesmärgiks oli vältida kariloomade üle silla serva kukkumist. Rahvuspargis ootas meid umbes 20-minutiline matk, mis kulges tohutusuurte rändrahnude ning ka statsionaarsemate kivimürakate vahelt, viis meid selle tarbeks ehitatud 220 meetri kõrgusel asuvale vaateplatvormile. Kuigi sealt paistvale kiviste mägede vahel kulgevale rannajoonele on antud nimeks Wineglass Bay, kuivõrd see pidavat kujult meenutama veiniklaasi või mõnda selle osa, tundus see nimi meile veidikene n-ö pastakast imetud. See aga ei mõjutanud karvavõrdki seda, et platvormilt avanev vaade oli mesmeriseerivalt kaunis ning võrreldamatu ühegi Eestimaal esineva loodusvaatega. Vaade nauditud, jätkasime oma teekonda ning külastasime ühte teele jäänud vineyard’i, kus õnnestus näha ka päriselt veiniklaase ning degusteerida kohalikku toodangut. Ühtlasi olid vaikselt välja kujunenud ka meie kahe auto meeskonnad – esimeses autos istuvad Peeter, Raivo, Jaan “Hašš” ja Aivo; teises Tiina, Tõnu, Olari ja Johannes. Viimane on ühtlasi ka esimeses etapis blogipidaja rollis. Viimaks püüdsime minna vaatama pingviine, kes õhtuhämaruses kaldale ronivad, ent paraku ei andnud umbes pooletunnine ootamine vaatluspiirkonnas meile soovitud tulemust, ning juba varsti oligi väljas taas kottpime. Suundusime oma ööbimiskohta nimega End of the Bay Getaway, mis asus taas kord äärmiselt kaunis mereäärses piirkonnas, ümbritsetuna mägedest ja kubisedes wildlife’ist. Austraalia loodus on esmakülastajatele jätnud juba nende kahe päevaga kustumatu mälestuse. Tasmaania on aga eriline, ka Austraalia mõistes. Tegu on nimelt Austraalia kõige lõunapoolsema osariigiga, mis koosneb Tasmaania saarest ning veel umbes kolmesajast pisemast saarekesest; osariigi rahvastikuarv on natukene üle poole miljoni ning ligi pool neist elavad Tasmaania pealinnas Hobartis. Saar paistab silma oma puutumatu ja Austraalia mandriosast erineva looduse poolest – nimelt ligi pool kogu osariigi pindalast moodustavad erinevad looduskaitsealad, rahvuspargid, reservaadid ja UNESCO maailmapärandinimistusse kuuluvad kohad. Osariigi alla kuulub ka pool-Antarktiline Macquarie Island, ent teatav Lõunapooluse läheduse tunne poeb hinge ka siin. Hobartist Antarktise mandrile on “vaid” 2400 kilomeetrit; samuti on Tasmaania siinseks Antarktikauuringute ja -ekspeditsioonide alguspunktiks ja keskuseks. Ilmselt jääb see ka mõneks ajaks kõige lõunapoolseimaks kohaks maailmas, kuhu olen sattunud. Kahjuks jäid pingviinid aga nägemata; edaspidi liigume Antarktisest aga pigem kaugemale.

11. september: Freycinet – Launceston – Moina – Cradle Mountain – Lemonthyme Wilderness Retreat 350 km

Ärgates terendas aknast imetabane merevaade, taustal mäed, ning klaasist ukse taga vaatas meie ärkamist pisikene vallabi, kes otsustas meid jälgida ligi kolm tundi. Andsime loomakesele veidikene süüa ja nautisime sõbraliku kukkurlooma seltskondlikkust, kuni oli taas aeg teele asuda. Päeva eesmärk on jõuda kohta nimega Cradle Mountain, mis asub Dove Lake’i kaldal. Järve kõrgus merepinnast oli 938 m, suurim sügavus 157 m ning mäetipp 1545 m. Meie käisime maksimaalselt umbes 1100-1200 m kõrgusel. Tulemas on kogu ekspeditsiooni kõige külmem päev, sest mäe peal asuvas ööbimiskohas langeb temperatuur suure tõenäosusega miinuskraadidesse. Teretulemast Austraaliasse – kohta, kus põhja poole liikudes muutub ilm soojemaks. Õnneks on esimese etapi suund just selline. Õhtuks maandusime looduskaunisse pelgupaika kesk Austraalia metsikut loodust. Õdusad palkmajad ümbritsetuna metsadest ja loomadest. Siia jõudmiseks sõitsime aina sügavamale ja sügavamale Cradle’i liustikuoru “tihnikusse”, eemale linnaelu kontseptuaalsetest mõttevormidest. Kuigi enese “väljalülitamine” võtab tegelikult – vähemalt minu jaoks – veidi rohkem aega, hakkab mõte vaikselt juba looduselu radadele minema. Oli Tasmaania ju aastatuhandeid täiesti isoleeritud elukeskkond. Siinsed aborigeenid (Palawa või Pakana, nagu nad end nimetavad), kes on Tasmaania aladel elanud umbes 35000-40000 aastat, lõigati Austraalia mandriosast tõusva meretaseme poolt ära umbes 8000 aastat tagasi ning esimene väliskontakt oligi nende jaoks ilmselt alles Briti impeeriumi kolonistidega kohtumine. Viimane oli aga küllaltki kurb asjaolude kulg, sest just Tasmaania pärismaalasi peetakse üheks Briti koloniaalvõimu all enimkannatanud aborigeenide grupiks. Ühel või teisel põhjusel ei jäänud neist peaaegu mitte keegi ellu ning paljude ajaloolaste hinnangul kategoriseerub siintoimunu rahvusvahelise õiguse järgi genotsiidiks. Esimene eurooplane, kes oma maadeavastuste käigus Tasmaania saarele jõudis – vähemasti dokumenteeritult – oli hollandlane Abel Tasman aastal 1642. Kuigi saare tänapäevane nimi tuleneb Abeli perekonnanimest, oli nimetati esimesed kakssada aastat hoopis Hollandi Ida-India Kompanii kuberneri (ja Abel Tasmani patrooni) Anthony van Diemen’i järgi (Anthony Van Diemen’s Land). Alles 19. sajandi teise poole algul nimetasid inglased saare selle esimese eurooplasest avastaja Abel Tasmani järgi Tasmaaniaks. Kohalike pärismaalaste keeles on saare nimeks aga Lutriwita. Selle keelega (palawa kani) on huvitav lugu – nimelt on tegu mõneti tehiskeelega. Koloniaalvõimu saabumise laastav mõju Tasmaania kultuurile, rahvale ja keelele oli sedavõrd suur, et 20. sajandi lõpuks ei olnud rohkem või vähem täielikult säilinud ühtegi algupäraste rahvaste keelt. Lükati käima Palawa Kani Language Program, mille käigus rekonstrueeriti siinsete keelte kohta leitud ajalooliste andmete, väheste säilinud kirjutiste, mälestuste, laulude ja varajaste koloniaalkroonikute märkmete põhjal uus Tasmaania ühiskeel, mis tänapäevaks omab märkimisväärset rääkijaskonda ning on lingvistilises ja kultuurilise sidususe mõttes äärmiselt oluline. Keelt õpetatakse lastele maast madalast ning võiks öelda, et tegu on pigem areneva ja kasvava keelega. Ingliskeelses kõnekeeles nimetatakse Tasmaaniat “Tassie” või “Tas“.

12. september: Lemonthyme Wilderness Retreat – Cradle Mountain / Dove Lake – Moina – Deloraine – Miena – Hobart Airport 325 km
Lend Hobart – Sydney

Olles end Lemonthyme Wilderness Retreat’is opossumite ja vallabide seltsis rohkemal või vähemal määral välja puhanud asusime taas teele Cradle Mountain’i poole. Tõttöelda olime seda püüdnud teha juba eile, ent jäime veidi hilja peale. Täna aga ei ole ilm päris ideaalne – sajab vihma ja on veidi tuuline, ent vihmariided on meil kaasas ja minemata ei jää. Koha peal tiirutab hop-on-hop-off-tüüpi buss, mis viib inimesi erinevate matkaradade juurde. Meie valisime raja, mille raskusaste oli moderate ning eeldatav läbimisaeg 2-3 tundi. Vaated olid Tasmaaniale omaselt väga kaunid ning vihmasadu ja udu lisasid sellele oma teatava “meki”. Mäetipud olid lumised ning mööda mäeselga jooksid siin-seal alla kosed. Taimestik oli mitmekesine, kui tagasihoidlikult öelda. Pidevalt tekib siin tunne, et kirjasulg on nende vaadete maalimiseks ehk veidikene lahja instrument. Tegime Dove Lake’ile tiiru peale ning võtsime suuna tagasi Hobartisse, et lennata Sydney’sse – New South Wales’I osariigi pealinna. Sinna me õhtu lõpuks ka jõudsime. Ka Sydney sai suuresti alguse vangilaagrina. Ehk olekski aeg rääkida natukene lähemalt sellest, kuidas Austraaliast sai Briti impeeriumi osa. Esimeseks mainimistväärivaks kuningliku mereväe ohvitseriks on siinkohal ilmselt kapten James Cook – mees, kes lõi Austraalia idarannikule püsti Briti impeeriumi lipu; mees, kes tegi esimesena ringi peale tänapäeva Uus-Meremaa saartele; mees, kes esimese eurooplasena jõudis tänapäeva Hawaii saartele ning mees, kelle kohta arvamused Austraalia pärismaalaste hulgas lähevad teinekord lahku. Tulnuna Drake’i väina poolt üle Vaikse ookeani jõudis Cook Austraalia idarannikule. Esimene maabumine toimus Botany Bay piirkonnas, tänapäeva Sydneys. Nime andis kohale selle taimestiku liigirikkuse tõttu Cook ise (kuigi esialgu nimetas ta maabumispaika Stingrays Harbour). Püüdnuna seal (edutult) kohalike pärismaalastega kontakti astuda asusid Cook ja tema meeskond pärast nädalast ümbruskonnaga tutvumist teele põhja suunal, hoides maismaad pidevalt nähtavusulatuses, kaardistades rannikut ning märkides üles kõik olulisemad maamärgid. Kuigi ekspeditsiooni ametlik eesmärk oli Vaikse ookeani lõunaosas asuva Tahiti saare lähistel jälgida Veenuse transiiti ehk üleminekut Päikesest, olid väljasõidul ka palju strateegilisemad ja imperialistlikumad eesmärgid – leida üles hüpoteetiline Terra Australis ning üleüldisemalt lüüa püsti Briti impeeriumi lipp kuhuiganes võimalik. Terra Australis oli hüpoteetiline maismaamass Lõunapoolkeral, mida kujutati kaartidel 15.–18. sajandil (aga ka enne keskkaega) ning mida peeti põhjapoolkeral asuvate mandrite tasakaalustavaks vastukaaluks. Antiik-Kreekast pärineb nimelt idee, et mandrid ja mered peavad olema Maa peal tasakaalus. Keskajal selle kontseptsiooni aktuaalsus taandus, aga renessansi ajal, mil Maa kerakujulisus tõendati, kerkis merede-kontinentide balanss taas esile. Just 18. sajandi teise poole meresõitjate retked lükkasid selle teooria suuresti ümber. Lõunapoolusel asub küll maismaa, nimelt Antarktika, ent tegelikult asub umbes 2/3 Maa kuivast maamassist siiski Põhjapoolkeral. Nimi anti hiljem briti meresõitja Matthew Flinders’i eestvedamisel hoopis Austraalia mandrile (sh Tasmaania), mis seni New Holland’i (või paralleelselt ka Terra Australis’e) nime kandis. Flinders oli ühtlasi ka esimene, kes kogu Austraalia rannikule ringi peale tegi. New Holland’iks nimetas maamassi aga juba eelnevalt mainitud Abel Tasman. Märkimist väärib ehk ka asjaolu, et kuigi hollandlased ja Hollandi Ida-India Kompanii kaptenid olid ühed esimesed Austraalia avastajad, ei olnud muidu küllaltki laia haardega Madalmaad huvitatud sinna kolooniate loomisest. See au jäi inglastele. Nagu mainitud, siis Cook liikus oma laevaga HMS Endeavour edasi põhja poole, ent tagasiteed enam ei olnud – juba 18 aastat hiljem jõudis Austraalia idarannikule kapten Arthur Phillip’i juhitud 11-aluseline laevastik esimeste ümberasujatega – ligi 1500-st mehest umbes pooled olid süüdimõistetud. Brittide jaoks olid sellised (karistus)kolooniad väga olulised – eriti just selle valguses, et 1783 oli lõppenud Ameerika iseseisvussõda, mille käigus tunnistas Suurbritannia kuningriik oma kolmeteistkümne Ameerika koloonia iseseisvumist ja sõltumatust Suurbritanniast. Lisaks sellele oli loomulikult vaja ka luua Vaikse ookeani piirkonda mingisugune baas, et seista vastu Prantsusmaa koloniaalambitsioonidele. Sellise otsuse, luua Austraaliasse briti koloonia, võttis vastu Thomas Townshend, Lord Sydney, kelle järgi sai loodav linn ka nime. Teine Lord Sydney-nimeline linn asub Kanadas, Nova Scotias. Osariik, New South Wales, sai oma nime Cook’i märkmetest, kes nimetas Austraalia idaranniku esmalt New Wales’iks, ning hiljem – rõhutades selle lõunas asumist – New South Wales’iks. Pärast Phillipi lahkumist hakkas linn vaikselt arenema – sõjamehed ja endised süüdimõistetud hakkasid tegelema kaubandusega ja avasid väikeseid ärisid. Ehitati eramuid ja üldkasutatavaid hooneid. Selle noorukese majandusliku õitsengu lõpetas aga iirlaste ülestõus, mis küll maha suruti, ent mis tõi kaasa teatava majandusliku blokaadi ja sõjaväelise korra. Ajapikku aga olukord rahunes ning 19. sajandi algul sai piirkonna juhiks kuberner Lachlan Macquarie, kelle nime võib siin-seal märgata tänaseni (nt paar päeva ülalpool mainitud Tasmaania osariigi saar). Kuigi Macquarie’t peetakse viimaseks autokraadist New South Wales’i juhiks, lõi ta aluse tänapäevase vaba ühiskonna tekkeks. Üsna varsti moodustasidki enamiku Sydney rahvastikust vabatahtlikult tulnud ümberasujad, kohapeal sündinud inimesed ning oma karistuse ära kandnud või armusaanud kunagised süüdimõistetud, mistõttu vangide transport piirkonda lõpetati aastaks 1840. Alles siis sai Sydney ametlikult linnaks, ning kulla avastamine umbes kümme aastat hiljem New South Wales’ist ja Victoria’st kannustasid linna arengut veelgi. Sajandi lõpuks oli tegemist märkimisväärse koloniaallinnaga, mis oma sotsiaalkultuurilises ja majanduslikus võimsuses pistis rinda vaid Melbourne’iga – rivaliteet, mis ei ole tegelikult kadunud tänapäevani.

13.-14. september: Sydney

Sydney’s veedetud päevad võtaksin kokku ühe postitusena. Nagu ka eelnevatel ekspeditsioonidel ja pikematel reisidel, on saanud tavaks, et suurlinnadesse on planeeritud küll mõni idee, ent üldiselt kehtib n-ö vaba kava. Seltskonnad kombineeruvad vastavalt huvidele või vajadustele – kes täiendab oma varusid, kes väisab linna, kes tutvub kohalike elanike või kultuuriga. Nii ka sel korral. Hommikul tuli Sydney’sse Hašši kohalik sõber ja grillispetsialist, kes viis osa seltskonnast (Hašš, Tõnu, Raivo, Aivo) linnast välja Blue Mountain National Park’i ja kohaliku pirukameistri uue osakonna avamisüritusele. Park olevat olnud küllaltki ülerahvastatud, seega otsustati permit’i mitte muretseda ning vaadeldi loodusilusid autoaknast. Peeter, Tiina, Raivo, Hašš ja Aivo väisasid õhtul ka Sydney sümboliks kujunenud ooperimajas Bizet’ ooperit “Carmen”, seda Opera Australia esituses. Olari ja mina (Johannes) otsustasime aga tutvuda linnaga, sealsete vaatamisväärsuste, restoranide, meelelahutusasutuste ning kohaliku eluoluga. Kuivõrd me kohaliku ühistranspordiga ennast kurssi viia ei viitsinud, sai tehtud vist umbes 100000 sammu. Viimaks otsustasime aga proovida ära ka kohaliku rongi- ja metroosüsteemi ning käia ära ka sydneylaste legendaarsel Bondi Beach’il. Justkui mõni meie rannafestival, lihtsalt 24/7/365, ja kümme korda rohkem inimesi. Loomulikult jõudsime ka meie oma seikluste käigus ooperimaja juurde, ent asi piirdus vaid kuulsa hoone katsumise ja kümnete piltidega. Enim emotsioone tekitasid öine Darling Harbour, mis ühes oma Manhattani-laadse skyline’i ja värvilise ööeluga jätsid väga vinge mulje. Teise tugeva emotsiooni jätsid kohalikud pargid, millele sarnaseid on kodumaalt raske leida. Üldiselt on tegu väga puhta linnaga, kus inimesed on viisakad ja sõbralikud, ning kui öine Oxford road välja arvata, käituvad üsna vaoshoitult. Märgata on ka suurlinnadele (nt New York) omast teatavat individualismi – inimesed ajavad oma asju ja ei tüüta üldjuhul võõraid. See on vaid selline kerge tunne, mis ei küündi siiski NYC’le kuigi lähedale. Igal juhul on minu hinnangul tegu ühe meeldivama linnaga, kus olen käinud.

15. september: Sydney – Wangi Wangi – Macquarie järv 340 km

On kätte jõudnud päev, mil saame lõpuks kätte oma matkamasinad – Ford Warrior 4WD camper’id. 5-kohalised masinad, millede katustel kummalgi kaks 2-inimese telki, taga kõrge pagasiruum koos toiduvalmistamiseks vajalikuga, väljasõitva töötasapinna, päikesepaneelide ja muu off-grid eluks vajalikuga. Lisavarustuses on palju muudki, mida kõike üles loetlema ei jõua hakata. Plaan on sõita Sydney’st Wangi Wangi’sse, kus elab Austraalia päritolu Eesti juurtega etnomuusik Olev Muska, ning õhtuks Forester’I, kus plaanime kas kämpida või leida mõne majutuse. Jõudes aga Olevi juurde kohtame sellist külalislahkust ning ilusat ja õdusat olemist Macquarie järve (jällegi kuberner Macquarie järgi) kaldal, et Olevi pajatuste saatel saab meile üsna kiiresti selgeks – peaksime selle huvitava kohtumise lõpetama liiga vara, et Forester’i normaalsel ajal kohale jõuda. Otsustame, et seda me teha ei taha – Olevil on palju öelda ning väliseestlase perspektiiv meie elule on alati huvitav. Eriti jäi silma Olevi keeleoskus, mis oli parem kui nii mõnelgi, kes igapäevaselt Eestis elab. Samuti armastus Eesti vastu ja tema muusikaalane töö, milles põimuvad tema Eesti ja Austraalia juured. Võib veel ehk mainida, et tema majataguselt terrassilt avanes vaade järvele, kus elavad haikalad. Mitte küll suured, ent mingi pisem versioon. Hai nonetheless. Tagantjärele olgu ka mainitud, et juba 1. oktoobril sai Olev Eesti Kutuurkapitali Helikunsti sihtkapitali tunnustuspreemia oma töö eest Eesti muusikamaastikul (otsetsiteerides: “Eesti folktroonika pioneer, kes on Veljo Tormise muusika viinud elektroonilise muusika sfääri”). Ja juba võiski teda näha Eestimaa pinnal, kus ta jõudis ka mitmel pool esineda. Pärast soojasid hüvastijätte suundume Swansea’sse, kuhu meil õnnestus leida vägagi õdus ja ruumikas elamine, sedakorda teiselpool Macquarie järve.

16. september: Macquarie järv – Newcastle – Nambucca Heads 215 km

Ärganuna Forster’i asemel endiselt Macquarie kaldal võtsid meie kalamehed (Tõnu, Aivo ja Raivo) nõuks püüda hommikusöögiks kala. Piisas Tõnu esimesest viskest ning hommikusöögiks vajalik materjal oli olemas. Söödud-pakitud, alustasime teed Nambucca Heads’i poole, kus meil oli planeeritud kaks ööd oma autodega tutvumiseks ja kämpimiseks; samuti puhkepäevaks kaunil rannal. Sõit kulges mööda ookeani serva, mööda The Pacific Hightway’d. Nambucca ise on väike linnakene (umbes 7000 elanikku), kus veedetakse puhkust või pensionipõlve, ning ka meie tahame teada, mis tunne see oleks. Austraalia idakaldal ookeani ääres jalga kõlgutada. Selleks on meil homne päev võetud vabaks. Üritame kohale jõuda ilusti valges, et proovida esimest korda üles panna meie telke, kasutada välikööki ja kõike muud, mida meie masinad meile pakuvad. Ei läinudki kaua aega, ja esimene kämpimisõhtu võis alata. Esialgu tundus koht veidi ülerahvastatud, ent lõpuks jäi hoopis mulje, et teisi segame vaid ehk meie ise. Nimelt on umbes kell 18 väljas kottpime ja austraallased kõik urgu (loe: oma campervan‘idesse, swag‘idesse, teadrop trailer‘itesse ja kuhuiganes) peitu roninud. See-eest kell pool 4 hakkab häält soojendama kohalik lenddinosauruste ühendkoor. Esitamisele tuleb traditsiooniline Ida-Austraalia mitmehäälne suurvorm “Troopikahääled 200, palun”. Ja kell 5-6 käib juba elu like there’s no tomorrow – piiksuvad prügiautod tagurdavad site‘il edasi-tagasi, kohalik piigimees testib oma piiki vastu kõrvalasuvat kivi, ibised tassivad sinu eilsed õue jäetud toidunatukesed viimase tükini minema – olgugi, vähemalt üsna vaikselt. Ühesõnaga, elutakt on siin teine, õhtuti on üsna vaikne ja hommikud algavad varem. Valget aega on umbes kaksteist tundi. Igal juhul – esimene öö telgis, here wo go.

17. september: Nambucca Heads

Esimene telgiöö tehtud, hinne 5. Telkides on sees üsna pehme kattega ning enam-vähem piisava paksusega madratsid, sees LED-valgused, USB-pesad laadimiseks ja piisavalt ruumi kahele. Ilmastikuliste eripärade tõttu siinses maailma punktis ei olnud suurt midagi peale hakata ka magamiskotiga, mille rendifirma lahkesti kaasa pani. Eks me näe, ehk millalgi kulub ikka ära. Plaani järgi läheb meil aga aina soojemaks – liigume me ju põhja suunal. Täna aga puhkame – jalutame Nambuccas ringi, teeme vajalikke sisseoste, ja võib-olla ka mitteniivajalikke. Nambucca rand on imeilus. Tegelikult asus meie laagripaik kohas, kus Nambucca jõgi suubub ookeanisse, seega oli siin rannajooni mitu tükki. Ookeani ääres olid mõned kaljud, millede tekkelugu tundub amatööri silma järgi olevat vulkaanilist laadi. Nimeks oli neil Wellington Rocks ning see osutus väga heaks kalapüügikohaks – laud oli jälle kaetud. Rannast võis leida tohutul määral triivpuitu, ning lootsime Olariga, et siin võiks ehk õhtul mere ääres grilli teha. Nimelt mõnes kohas võis seda triivpuitu näha juba põlemas või suitsemas. Muudel juhtudel vedeles seda lihtsalt päikese käes lademetes või olid nendest ehitatud hütikesi ja varjualuseid. Vaikselt oma lõkkeplaani soojendamas jäime Olariga ühe kohalikuga rääkima. Tema sõnul aga valge mees siin tuld teha ei või – see õigus on vaid algupärastel omanikel ehk aborigeenidel. Seejärel kehitas ta muidugi õlgu ja ütles, et “eks alati võib ju öelda, et juba põles..” ja läks oma teed. Õnneks aga oli õhtuks kalasaak sedavõrd hea, et me ei pidanud minema mere äärde lõkkel vorsti tegema, vaid jäime laagrisse. Tulles tagasi aga algupäraste omanike juurde, siis Nambucca aladel ja siit omajagu ülespoole (Coffs Harbour’i ümbrus) oli selleks Gumbaynggirr’i rahvas. Kohanimega Nambucca seondub aga säärane lugu – nimelt olla inglasest tsiviilehituse insener, maadeavastaja, loodusteadlane Clement Hodgkinson, kes NSW valitsuse poolt osariigi avastamata kirdealasid uurima ja kaardistama saadeti (ning kes suure tõenäosusega oligi esimene eurooplane, kes siinsete aborigeenidega kontakti lõi) kunagi kahelt mehelt Nambuccas küsinud, kuidas seda kohta nimetatakse. Nemad olla vastanud “Nyambagabaga“. Pikk lugu lühidalt – Clement pani kohale nimeks umbes nii nagu kuulis – Nambucca! Pikk lugu pikalt: Need kaks meest olid Ngamba’de esindajad ning Ngamba’de folkloor räägib kuidas unelusajal olla siin jões üks hiiglane saanud odaga põlve. “Baga baga” tähendavat põlvi (kusjuures mitmus väljendub siinsetes keeltes tihti just sellise sõnakordusena – nt üleeilne kohanimi Wangi Wangi ehk öökullid), ning Ngambagabaga viitab siis sellele kohale, konkreetsele jõekäärule. Ei ole harv, et aborigeenidel on selline side konkreetsete kohtadega. Siinset põliskultuuri kirjeldabki väga otsene side metsiku looduse ja maaga. Iga koha kohta on oma müüt, oma loomis- ja saamislugu. Neid lugusid on pea iga paiga kohta, ent paljud lood on kahjuks saanud otsa. Saanud otsa just sesmõttes, et nende lugude edasikandumine on olnud alati aborigeenirahvaste püha kohus, ent seda ei tehtud kunagi kirjas ega trükis. Põlisrahvad on Austraaliat asustanud umbes 50-65 tuhat aastat. See kultuurikiht siin on väga-väga pika aja jooksul settinud, ent ei ole siiski väga paks. Nimelt ei pidanud aborigeenid kunagi tarvilikuks ehitada maju või raiuda kaljudesse templeid; nad ei pidanud tarvilikuks ka kirjakeelt – vähemalt ei viinud ajaloolised protsessid sellise tekkimiseni. Ainsad teadmiste edasiandmise viisid on seotud jutustuste ja piltidega. Ning just need asjad ongi säilinud tänapäevani – jutustused, mälestused ja pildid – kaljujoonised. Need kätkevad eneses kõiki aborigeenide elukorralduse tahke, nagu meie haridussüsteem. Aga mis peamine, säilinud on ka kohad, sest ükski jutustus ei eksisteeri iseseisvalt, ilma seondumata konkreetse kohaga. Just nendel maadel me nüüd jalutame – proovime siis natukene neid jutustusi kuulda ja kogu asjast sotti saada. Tulles tagasi tänapäeva, siis Gumbaynggirr’id on üsna aktiivne siinse kogukonna osa – nad armastavad oma maad senini, propageerivad oma lugusid ja kultuuri ning keelt; oma ajalugu ja kultuuriomaseid praktikaid. Ühena sellistest praktikatest on ka varemmainitud põletamine – üks vastuoluline teema Austraalias. Proovime siis oma reisi jooksul aru saada, mis värk nende metsatulekahjudega siin ikkagi on. Päev kulus seega jalutamisele, rannamõnude nautimisele, kalastamisele ja õhtusele ajaveettmisele. Ei ole veel absoluutselt kuum ilm, aga nii mõnelgi õnnestus ennast vaid mõnetunnise päikese käes viibimisega ära põletada. Siinne osoonikiht olevat olematu. Vaated olid aga kaunid ja lisaks päikesele sai ka distantsilolevat äikesetormi nautida. Ujusime ookeanilainetes delfiinidega – vaid umbes 10 meetrit vahet – taustal lõid lupsu vaalad. Siin-seal ronis kivi peale merikilpkonn. Paradiis.

18. september: Nambucca Heads – Coffs Harbour – sisenemine Queenslandi osariiki – Brisbane 550 km

Tulekul on pikk sõidupäev. Esimene laagri kokkupaneku harjutus tehtud, hakkame liikuma. Coffs Harbouris üritame leida võimalust kohtuda aborigeenidega, ent realistlikud ja huvitavamad variandid oleksid võtnud meil terve päeva. Meie aga tahame jõuda valges Brisbane’i ning sõita on sadu kilomeetreid. Seega valime lõpuks siiski edasiliikumise, ning jõuame Brisbane’i ikkagi juba hämaras. Tutvume mõned tunnid öise linnaga, sööme ja läheme magama – ka homme on küllaltki palju sõitmist.

19. september Brisbane – Gladstone Central 540 km

Nagu öeldud, siis jällegi pikk sõidupäev. Õhtuks jõuame Gladstone’i, kus pärast “mõningaid” kõnesid õnnestus meil oma hotelli sisse saada. Lihtne “võti on koodiga karbis” lahendus venis ca tunniajaseks jagelemiseks. Saame lõpuks tubadesse ning otsustame teha kiire poetiiru. Viimase raames kohtame Olariga kohalikke tüdrukuid; kuuldes, et me Eestist, mainis üks, et tal oli väga-väga hea sõber ja töökaaslane Eestist. Loomulikult oli see meie tuttav, kes minust mõni maja eemal elas. Väike maailm. Tiina ja Peeter kohtusid sellel õhtul ka esimese maoga, kes “jalutas” rahulikult linna kõnniteel. Rahulikult tegelikult mitte – tegemist oli üsna agressiivse loomaga, ent rünnata tal kedagi ei õnnestunud. Plaanime teha all basseini ääres väliköögis väikese istumise. Poest kõik vajalik ostetud läheme välja, kus selgub, et grill on tabalukuga kinni. Kas järgmine “võti on koodiga karbis” variant? Ei saanudki teada, sest kõik loobusid kuidagi vaikival kokkuleppel midagi rohkem üritamast, ja vajusime iga üks oma tubadesse, või mõni ehk välja sööma. Igal juhul oli varsti käes öö.

20. september: Gladstone Central – Albinia National Park 365 km

Liigume vaikselt edasi põhja poole. Ees ootavad meid kaevandused ja varsti ka vihmametsad. Kuivõrd Albinia ei tundunud seltskonnale kuigi huvitav, otsustasime sõita ka pool järgmisesse päeva planeeritud distantsist. Kuhu me täpselt pidama jäime, ma paraku ei teagi. Oli õhtune aeg ja interneti ning elektriga oli meil keeruline, seega olime ilmselt keskustest eemal. Tee, mida mööda päevavalguses kihutasime, oli pikk ja inimtühi. Peale üksikute loomade ei näinud me seal suurt eikedagi, ja nii sadu kilomeetreid järjest. Vahepeal paremale-vasakule vaadates laiusid horisondini metsad; siin-seal oli kariloomi, kes ilmselt elasidki enamiku ajast üksinda – oodates, mil neid ühel või teisel põhjusel vaja läheb. Sellist inimtühjust ei olnud minu silm varem näinud. See on kuidagi omamoodi. Kuigi võiks öelda, et monotoonne ja igav, siis on selles tundes midagi meeldejäävat. See kätkeb endas kõiki neid teisi, kes ühel või teisel põhjusel neid pikki teid on kulgenud; kätkeb seda lõputut maastikku, mis muutumatult uusi ja uusi rändureid vastu võtab. See kätkeb neid lugematuid tunde, mis nendel teedel on veeretud; jutte, mida on räägitud. Ja see on kõik ju vaid ajalooline pealispind, viimase aja lugu. Meie eesmärgiks on mõista seda pikemat lugu, mis siinsel mandril pajatada on. Erinevaid muljeid tuleb meie tempos liikudes sedavõrd kiiresti peale, et raske on seda kõike peas kronoloogilisse järjekorda panna. Noh, kui muidugi need justmainitud inimtühjad sirged teed välja arvata – seal tuleb optimistliku stsenaariumi realiseerumisel arvestada ühe muljega päevas. Olgu, nali, isegi seal ikka üht-teist meeldivat päeva jooksul silma ette jääb. Hakkame jõudma kuidagi huvitavasse kanti – vägisi tekib selline ameerikalik tunne sisse. Kaevanduste lõhna on juba tunda.

21. september: Ööbimispaik – Minerva Hills – Emerald – Kaljukitse pöörijoon – Sapphire Central – Rubyvale 230 km

Sõidame edasi oma kaevanduste poole. Mis asumist me täpsemalt alustasime, ma hetkel kirja panna ei oska. Ehk tulevikus õnnestub need asjad välja selgitada, ent praegu on meil elektri ja internetiga paras defitsiit. Teele jääb Minerva Hills oma kauniste vaadetega ning esimeste offroad’i sugemetega sõidukogemustega. Läbime linnasid nagu Emerald ja Sapphire Central. Ületame ka Kaljukitse pöörijoone (23.5” lõunalaiust) ning jõuame Rubyvale’i. Nime olevat Rubyvale saanud selle järgi, et sealt on kunagi leitud üks rubiin. Tegelikult aga on peamine vääriskivi, mida seal kaevandatakse, safiir. Õhtul tutvusime baaris kohalikega, ning ka vähem kohalikega. Nimelt oli baaridaamiks viljandlanna. Väike maailm. Peeter aitas nende pikalt häälest olnud kitarri häälde timmida ning Olari esitaks oma parimaid palasid. Tuju oli hea ja atmosfäär väga omapärane. Nagu ka eile õhtul juba mainisin, siis veidi selline ameerikalik tunne jäi sisse, justkui wild west või mingi frontier.

22. september: Rubyvale – Mazeppa – Nairana National Park – Charters Towers 400 km

Nüüd oli aeg labidad haarata ning oma kaevanduslubadele mõte anda. Enne käisime veel kohalikus kaevanduses ekskursioonil, misjärel hakkasime pinnast sõeluma. Peamiselt leidus rohelisi ja siniseid safiire, aga ka kollaseid. Töö oli üsna lihtne ent raske on hinnata selle rentaablust. Eeldame siiski, et paaritunnise sõelumise järel on meil rikkused taskus, mistõttu on meil võimalik edasi liikuda. Kohalik kiviekspert aitab meie tohutuid kalliskivikotte aga oluliselt kergendada – nimelt aitab ta meil leitud kalliskivide hulgast välja otsida need, mis päriselt midagi väärt on. Pooled kivid tuleb maha kanda ent kõik kaevurid jäävad tulemusega rahule. Sõit viib meid läbi Mazeppa ja Nairana rahvusparkide, ent tee pealt palju silma ei jäänud. Kuigi esialgne sihtpunkt oli meil Townsville, siis täna sinna mitte sõita ning võtsime õhtul motelli Charters Towers’i-nimelises linnakeses. Ehk leiame siit homme mingit huvitavat tegemist.

23. september: Charters Towers – Townsville – Rollingstone 210 km

Tundub, et tegu oli adekvaatse otsusega, sest hommikul leidsime tee kullakaevanduste juurde. Olgu, eks seda oli oodata – nimelt oli Charters Towers 19. sajandi lõpus Põhja-Queenslandi kõige säravam, võimsam ja rikkam kaevanduslinn, andes oma tipphetkel umbes kolmandiku kogu Queenslandi kaevanduste kullast. Väisame n-ö maagipurustamise osakonda – Venus Battery’t, kus sõelusime läbi küllaltki palju pinnast ning – kellel rohkem, kellel vähem õnne – liikusime juba üsna varsti kuld taskus edasi Cairnsi poole. Olgu mainitud, et Tõnu oli meist kõige edukam ning teenis oma piletiraha auga tagasi. Ka mul õnnestus üht-teist kätte saada. Lisaks on see sõelumine üks korralik trenn selja- ja käelihastele. Üldlevinud arvamuseks jäi, et kalliskivide sõelumine oli oluliselt lihtsam, ja ilmselt ka tulusam. Meid vastu võtnud kullasõelujast daami poeg aga olevat hoopis digitaalse kulla teed läinud ning omab suurt bitcoini kaevandust, mis konverteerib tohutu päikesepargi abil päikeseenergiat virtuaalseks kullaks. Olgu kuidas on, liikusime autodel kaunite loodusvaadete saatel edasi. Peatusime kohas nimega Rollingstone, mille nimelugu seondub ühe kiviga, ning mille ajalugu seondub peamiselt ainult sellega, et siin on väikene teeäärne hotell ja siit veeres läbi North Coast railway (tänapäeval 1680-kilomeetrine raudtee Brisbane’i ja Cairns’i vahel). Nagu Austraalias tihtilugu võib juhtuda, siis meile harjumuspärane kirjapandud ajalugu ei ulatu siin kuigi kaugele. On ju kirjasõna kummardavat riiki olnud vaid mõnisada aastat. Ent nagu Austraalias võib ka tihtilugu juhtuda, siis selle eest ööbisime väga kaunil mereäärsel camping ground’il (Tasman Camp), kus püüdsime kala ja puhkasime. Mis rikka kaevurina viga, taskud kulda ja kalliskive täis, istu aga aina palmi all, eksju.

24. september: Tasman Camp – Cairns 350 km

Päev kulges üldiselt mööda maanteed sõites. Bruce Highway, mis sarnaselt North Coast railway’le ühendab Brisbane’i ja Cairns’i. Sisuliselt ühendavad need kaks transporditeed kogu Queenslandi idakalda ja sellele jäävad suuremad linnad, v.a. York’i poolsaare see osa, mis jääb Cairnsist põhja poole. Kauneid vaateid ja peatumispunkte leidus mitmeid, ent nende ükshaaval kirjeldada püüdmine hakkaks veidi … mõttetuks muutuma. Sarnaselt on võimatu ka kõiki kohti ükshaaval eristatult meelde jätta. Võib öelda, et Austraalia on ilus kontinent ja siin on palju metsikut loodust. Mõndadest päevadest jääb aga alles vaid mälestus muljest või tundest, mitte niiväga konkreetsed kohad ja episoodid. Sõidame, paremal aeg-ajalt ookean, kuni jõuame viimasesse suuremasse linna – Cairnsi. Eelnevalt kogutud siseinfo ütleb, et alates Cairnsist võib arvestada, et aborigeenide osakaal linnapildis kasvab oluliselt. Seda nii puhtfaktuaalselt, ent ka nende käitumine on siinkandis palju bravuurikam, ja valjem, kui lõunapool Austraalia linnades. Esimene õhtu ja väike jalutuskäik linnas kinnitab seda informatsiooni. Ühtlasi saame teada, et eelmisel aastal olevat meie hotelli sisse sõitnud helikopter; lihtsalt nii kõrvalmärkusena. Loodame, et tänane öö on rahulikum, ja läheme magama. Homme läheme merele.

25. september: Cairns – Great Barrier Reef (Suur Vallrahu) – Cairns

Esimene päeva pool sai veedetud laeval, mis viis meid Suure Korallrahu juurde. Seal sai ujuda, snorgeldada ja poolenisti klaasist laevaga (sub submarine) koralle ja kalu vaadelda. Vaated olid kaunid, ent isikliku kogemuse põhjal ütleks, et Punase mere korallide juures sukeldumine jättis mulle sügavama mulje. Kui siin õnnestub vaadata kogu korallivaipa veidi eemalt, siis sukeldudes oli visuaalne kogemus peaaegu vahetu. Ent see on kõigest vahemärkus; loomulikult on ka siin väga ilus. Märkimisväärne on ilmselt veel see, et siinsetes vetes võib kohata Irukandji meduuse, kes on väga väikesed (pea märkamatud), ent üliohtlikud. Selle tarbeks olid saadaval ka stinger suit’id, mis meenutavad tavalisi niiskeid kalipsosid. Õhtu veetsime linna avastades ning kohalikega suheldes. Nagu mainitud, siis Cairnsis on juba märkimisväärne hulk põlisrahvaste esindajaid. Pikemalt sai veedetud aega Torres Strait islander‘itega, saime kerge sisevaate ka vähem või rohkem urbaniseerunud põlisrahvaste maailma, aga ka natukene nende kodukultuuri. Olime kõik siiski suhteliselt eraldi ning igal ühel olid omad tegevused. Meie Olariga otsisime veel üles ühe ühise sõbranna, kes juba üle kümne aasta Cairnsis elanud, ning kellega linna avastasime. Tore linnakene, väga troopiline. Mitte kuigi suur, umbes 170000 inimest, kuskil seal Tallinna ja Tartu vahel. Ent Austraalia linnadega on veidi teisiti kui Euroopas. Siin on tühja maad palju rohkem ja linnade n-ö valgala on palju suurem. Nagu enamik Austraalia tähelepanuväärseid aastaarve, asub ka Cairnsi linna algusaeg 19. sajandi teises pooles, kullapalaviku ajastus. Kui Hodgkinsoni jõe äärest (tuletan meelde varem mainitud Clement Hodgkinsoni), mis asub Cairnsist läänes, leiti piisaval hulgal kulda, oli vaja luua alternatiivne sadam nüüd veidi liiga kaugele jäävale Cooktown’ile. Tänapäeva Cairnsi alla jääva maa algupärasteks omanikeks on Yidinji’d, täpsemalt Gimuy Walubarra Yidinji’d, ning Cairnsi nimi enne brittide saabumist oligi Gimuy. Et nüüd segadust ei tekiks – Cairns kui linn sai alguse 19. sajandil, ent inimesed on siinsetel aladel elanud aastatuhandeid. Nimi ei ole unustuste hõlma vajunud tänapäevalgi, ning seda võib kohaliku kultuuriga tutvudes siin-seal märgata. Yidinjide keele rääkijaid on kahjuks alles jäänud väga vähe, ent nende storytelling ja oral tradition on siiski tänapäeva edasi kandunud. Niiviisi õpetatakse lapsi elama – need jutustused hõlmavad ühel või teisel viisil kõiki elu tahke. On tähelepanuväärne, et siinsete õpetlike juttude rääkimisel võtab jutustaja tavaliselt keskse tegelase rolli – midagi, mida näiteks meie muinasjuttude puhul eriti ei kohta. Igal juhul – hakkab huvitavaks minema. Loodame, et ka sel ööl ühtegi helikopterit meid hotelli kimbutama ei tule, sest juba homme võtamegi ette tee Daintree vihmametsa. Minu jaoks oli just York’i poolsaar selle reisi holy grail. Täpselt ei tea isegi, miks. Eks me näe.

26. september: Cairns – Macalister Range – Daintree Rainforest 130 km

Olles juba üsna põhjas oleme jõudnud troopilisse tsooni. Taimestik on väga tihe, vahepeal jääb segaseks, mis suunas mingid taimed kasvavad, või kas tegu on taime maapealse osaga või juurtega. Pea kõik puud ja taimed on omavahel mingil viisil sümbioosis, ronivad ja ripuvad üksteise küljest ja otsast. Daintree vihmamets on muide maailma vanim, olles tekkinud 130-135 miljonit aastat tagasi. Ühtlasi elavad seal ühed vanimad fauna esindajad, velvet worms ehk küüsikloomad. Need on välimuselt midagi ussi ja vähi vahepealset ning neil on 14-40 jalapaari. Ma olen enam kui kindel, et lugesin samade tegelaste kohta ka Cradle Mountainil Dove Lake’i matkarajal. On other news, oleme jõudnud, tegelikult juba mõni päev tagasi, krokodillide levialasse. Peatume ühes meeldivas jõeäärses kohas ning broneerime endale järgmiseks päevaks krokodillivaatlus tuuri. Ent juba õhtul proovin ära krokodilliburgeri. Maitse on justkui kuiv kana, ent teatava lisanüansiga. Ausalt öeldes väga ei maitsenud. Restoranis-baaris esineb aga kohaliku põlisrahva esindaja – White Eagle ehk Valge Kotkas. Ta demonstreerib meile oma lauluoskusi ning selgitab didgeridoo mängimise (või puhumise) tehnikaid. Ühtlasi soovitab ta meil järgmiseks külastada oma nõbu C.J.-d, kellel olevat väga tore koht kämpimiseks. Võtame nõu kuulda. Külakene on kunagi keskendunud punase seedri langetamisele ja töötlemisele, ent tänapäevaks on see lõppenud. Vanu aegu meenutab aga jõeäärse kämpimisala, tubade rendi ja krokodillituuridega tegeleva ettevõtmise muuseum/administraatoriruum, kus leidub kõiksugu huvitavaid esemeid möödunud aegadest. Päeval ajasime juttu ka koha pidajaga – sõbralik vennike, kes meid homme ka tuurile viib. Ütles, et tal ainult paar tuttavat krokodill ära söönud, et tema ise Cape York’is sõites magab lihtsalt auto kõrval maas – ei olevat karta midagi. Samuti olevat enamike maolt hammustada saanute mure see, et nad saapaid kannavad – see teeb madudele pealeastudes haiget ja siis nad salvavad. Paljajalu käies ei pidavat salvama.

27. september: Daintree Rainforest – Cape Tribulation – Yindilli Camp 20 km

Hommikul teeme paaritunnise tuuri jõel ning vaatleme krokodille ja puu otsas elavaid madusid. Peaaegu uputame oma drooni, ent õnneks läheb kõik hästi. Krokodille nägime, ent väga napilt. Kes oli mille taga peidus, kes peitis ennast vee all, kellest oli järgi jäänud vaid jälg. Aga infot oli palju, mees ise jutukas ja sõbralik, kokkuvõttes võib olla rahul. Harikrokodillid (lad k Crocodylus porosus) ületavad suuruse ja kaalu poolest kõiki teisi tänapäeval planeedil Maa elavaid roomajaid. Täiskasvanud isaslooma (emased on väiksemad) pikkus on tavaliselt umbes 5 meetrit, aga haruldased pole ka 7-meetrised isendid, kelle kaal võib küündida tonni-poolteiseni.  Ingliskeelne nimetus saltwater crocodile võib jätta mulje, et harikrokodill elab üksnes ookeanis – jah, ka seal, aga peamiselt siiski jõgede suudmealadel ja soodes. Mõistagi pole krokodillid taimetoitlased, nad on kiskjad, kelle menüüsse sobib pea kõik mis liigub, roomab või lendab: ahvid, pühvlid, kilpkonnad, krabid, maod, linnud. Varsti liigume edasi läbi vihmametsade Cape Tribulation’i suunas. Kuivõrd me aga olime juba otsustanud hoopis C.J. juurde minna, sõitsime Cape Tribulationist vaid läbi. Tänane päev on esimene, kus saame sõita mööda täiesti pööraseid mägiteid, ületada autodega jõgesid ja ojasid. Lõppeks jõuame Yindilly’sse C.J. juurde. Tuleb välja, et C.J. on šamaan. Ta pajatab põgusalt lugusid oma šamaanikssaamise teekonnalt ja võtab meid soojalt vastu. Lisaks võtab meid soojalt vastu suur varaan, kes meid puu otsast vaatleb. Teeme üles lõkke, teeme veidi kirjatööd, sööme-joome, puhume juttu ja läheme magama. Koht on väga mõnus, täiesti eraldatud kohas mägedes.

28. september: Yindilli Camp – Bloomfield – Rossville 33 km

Esialgne plaan liikuda Wujal Wujal’i suunas muutus meil tegelikult juba eile. Tõele au andes ei olnud meil plaani lõpetada oma päeva ka külas, kus kohtasime Valget Kotkast, ning see, et me C.J. mägedest üldse leidsime, oli täiesti juhuslik. Järelikult kuulub see ideaalselt meie korrigeeritud plaani. Plaanid on plaanid, ent päriselu käib omi radu pidi. Igal juhul sai eile õhtul kokku lepitud väikeses jalgsimatkas, kus C.J. räägib meile veidi loodustarkusi ja näitab kohalikku loodust. Lõppes see aga pea tervet valget aega hõlmava matkaga Roaring Meg Falls’i tippu, mis on kohalikule põlisrahvale püha koht, ning kus kehtivad omad reeglid ja piirangud. C.J. aga on kohaliku Põhja-Queenslandi vihmametsadest pärit põlisrahva Kuku Yalanji šamaan ja vanem (Elder) ning temal on õigus meid sinna viia ja lubada meil neid maid kasutada, kuivõrd jääme aupaklikuks traditsioonide ja tema juhiste vastu. Loomulikult seda me ka olime. Enne minekut aga tegime tutvust tema eluoluga ning võtsime osa suitsurituaalist, kus meie hinged puhastati ning meie teekond pühitseti. Meil lasub nüüd teatav kaitseloor, mistõttu oleme me kohalike loomade, aga ka õnnetuste suhtes kaitstumad. Igal juhul viis meie paljasjalgne sõber meid kõrgele mägedesse, äärmiselt kauni kose tippu, kus laiutasid tohutud kivirahnud ning monoliitsed geoloogilised moodustised. Kose servalt alla vaadates tabas mind mõte, et siin

oleks justkui jumalad kivisõda pidanud. Sõnulkirjeldamatult võimas tunne. Lisaks õpetas C.J. meid tundma kohalikke taimi, tundma nende omadusi nii meditsiinilises mõttes, aga ka veidi teistsuguses, aboriginaaltraditsioonilises ja šamanistlikus mõttes. Veidi keeruline on seda ema keelde panna, aga C.J. ütles ühe taime kohta mulle tabavalt: “It is a medicine. Not in a medical way, but you know, spiritual.” Lisaks saime oma kehadele

kohalikud maalingud, mis sarnaselt suitsurituaalile peaksid meid siinsetel maadel kaitsma ja andma meile väge. Ühtlasi saime kohalikes vetes ujuda, seal kala.. ning ka kilpkonna püüda. Hiljem valmistas C.J. kiirkorras ka selle kilpkonna lõkkel, … ajapuuduse tõttu pidime me edasi liikuma. Sinna oleks võinud jääda päevadeks ujuma ja looduse ilu nautima. Paraku aga oli aeg minna, ning seda me ka tegime. Sihtpunktist sai Cooktown’i eeslinnaks olev Rossville. Seal asub nimelt ka legendaarne hotell-baar, Lion’s Den Hotel. Nagu ikka, on maailm väike, ning ka seal olid baaridaamiks ja kokaks eestlased. Tutvusime veidi kohalikega ning kämpisime veidi eemal laagriplatsil oma armsates Fordides.

29. september: Rossville – Cooktown 30 km

Hommik möödub kellel kuidas, meestel peamiselt kohaliku jõe ääres kala püüdes. Seda seejuures äärmiselt tulemuslikult. Ujuda paraku ei õnnestunud, sest lisaks kaladele elasid jões ka krokodillid. Tänane sõidupäev on sisuliselt meie lühim (on küll ka nullkilometraažiga päevi). Meie laagriplatsilt Cooktown’i oli umbes 27 km. Üks ekipaaž tegi küll linnas mõned turismiringid, ent teine ekipaaž eelistas jalgsi linna vaadata. Linn on ilus, ent üsna väike. Nende väikeste Austraalia linnakeste puhul paistab silma see, et olgugi Cooktown’i populatsioon umbes 1200 inimest, on nende peatänavad alati täis restorane, baare, poode, teenuseid ning puhkealasid. Ilmselt on asi suuresti selles, et paljudes Austraalia kantides on väga palju turiste. Peamiselt austraallased ise. Riik on suur ja ilus, kliima on hea ning väga paljud eelistavad suure osa ajast elada campervan‘ides. Need masinad on Euroopa standarditega võrreldes, vähemalt minu hinnangul, palju läbimõeldumad ja sobivamad ka raskemateks sõidutingimusteks. Austraalia on palju metsikum maa kui Euroopa. Kämpimis- ja 4WD kultuur – mis käivad tihti käsikäes – on siin väga laialtlevinud ja arenenud ning seetõttu on ka pea kõik kohad kämpijaid ja camping park‘e täis, ja väikelinnad teenindavad igal viisil läbisõitjaid. Samuti on Austraalia suur ning siin Põhja-Queenslandis on ruumi palju, asustus hõre, mistõttu ka suhtelised väikelinnad on oma regioonidele ikkagi keskusteks. Tänane oli mõneks ajaks viimane võimalus ööbida hotellis, mida mõned ka kasutasid. Tegime enne pikemat wilderness‘i külastust varustushoolduse, riietepesu ja varudetäiendamise päeva.

30. september: Cooktown – Normanby Ranger Station 75 km

Ärkasime, vaatasime – Cooktown! Seda linna sai veidi ka oodatud. Väike küll – kõigest 2800 elanikku, ent nagu varasemalt mainitud, siis sellistes piirkondades on veidi teistmoodi kui Harjumaa väikeasumites. Kohaliku giidi sõnul elab siinses lähipiirkonnas umbes 7000 inimest, kellest 2800 on Cooktown’i elanikud, ent umbes 5000 sõltub otseselt Cooktown’i supermarketist, ja ülejäänud on vähemal või rohkemal määral self-sufficient, ja kasvatavad või püüavad oma toidukraami ise – metsast või vetest. Käisime ja tutvusime James Cook’i pärandiga muuseumis ja linnaruumis, ja liikusime vaikselt edasi. Laura-nimelise linna suunas. Tee peale jäi aga nii mõndagi. Asusime teele mööda tõelisi kohalikke punaseid “maanteid”, et leida meie ööbimispaik. Mõningane 4WD retk üle erinevate veekogude oli muidugi asja osaks, kuni lõpuks jäime puhkama ühe kauni krokodillijõe kaldale. Ranger Stationisse me otseselt täna ei jõudnud, ent meie homne giid peaks seal baseeruma. Veedame õhtu vee ääres, teeme lõket, ja oleme rahul. Tõnu avastab, et tema pealambi valgustugevus ja -spekter on just täpselt sellised, et panevad isegi kümne meetri pealt ämblike silmad sätendama nagu briljandid. Mõtlesin, et Tõnule läks ikka see safiiri- ja kullajahvatamine hinge, aga tõesti – teisest metsa otsast näeb ära kamoflaažvärvides lehe all istuva euromündi suuruse ämbliku. Kellegi teise pealambiga see ei õnnestunud, ent Tõnu omaga proovisin ka ise. Väga sellise virvatulukese moodi on, nagu tõesti oleks keegi teemantsõrmuse rohu sisse pillanud. Oleks veel mürgiämblik, oleks eriti peen jahitaktika. See on vist esimene täielikus metsikuses ööbimine. Meenub krokodillimehe jutt, et pole hullu; meenub muretu C.J.. Öösel tulebki kollitab meid paar metsikut lehma, ent katusel magades on üsna turvaline. Üht võin öelda – läbi une saada aru, et mingeid üliveidraid hääli sinu telgi ukse taga ei tee mitte chupacabra australis, vaid magav Hašš ja kaks metslehma – võib võtta natukene aega.

1. oktoober: Normanby Ranger Station – Laura 100 km

Hommikul, peale krokodillijões suplemist, jõudsid kohale meie giidid. Üks neist valge austraallane, teine aborigeenset päritolu – Dylan, rahvuselt Balnggarrawarra. Selgus, et ka tema pärineb, nagu C.J., Kuku Yalanji’de hulgast. Kuivõrd enamik aborigeene abiellub omaenda suguseltsist ja lähemast sootsiumist väljapoole, võib ühel inimesel olla läbi vanemate, vanavanemate ja muude sugulaste rahvuslikke kuuluvusi väga mitu. Giididega jalutasime kohalikes metsades, saime targemaks nii kohalike taimede kui ka traditsioonide osas. Saime näha kaljujooniseid ehk petroglüüfe, mille vanus oli hinnanguliselt 5000 aastat, vanematel (mida oli küll mingi piirini vahepeal uuendatud) ligi 10000 aastat. Joonistused, või joonised, kujutasid peamiselt loomi ja inimesi erinevates olukordades. Loomade pildid olid omapärased selles mõttes, et need olid justkui röntgeniga tehtud – kujutades lisaks väliskujule ka siseorganeid. Inimesi kujutavate piltidega aga oli selline asi, et neid ei lubatud filmida, ning kuivõrd meid juhatanud mehe sõnul on äärmiselt oluline austada küllakutsuja soove, siis ei hakka ma siinkohal neist piltidest ka lähemalt rääkima. Need jutustasid oma loo, ning olid õppematerjaliks nende lugude edasiandmisele kohalikus suusõnalises traditsioonis. Teine osa tuurist hõlmas mööda maastikku maasturitega ringi sõitmist ning kohaliku olustiku ja ajalooga tutvumist. Eelmise aasta wet season ja kaasnevad üleujutused oli olnud sedavõrd hullud, et ka vanad mehed olevat öelnud, et sellist polevat enne näinud. Kuulsime kuni 28-meetristest veetõusudest; ilmselt seda küll kuskil orgudes, ent ka jõesängides võivad veetasemed tõusta väga-väga kõrgele. Viidi meid siis vaatama raudteesilda, mis 150 aastat tagasi ehitatud kulla transportimiseks Cooktown’i (ilmselt Palmersist, ent ma ei ole hetkel päris kindel), ent mis peale 20-aastast ehitust ja “esimest sõitu” kullavarude lõppemise tõttu taas üles võeti. Olen faktide osas natukene äraootav, ent peale mõningast metsaradadel sõitmist leiame tõesti raudteevalli moodi raja, kus vanad liiprid olid vaikselt mullaga üheks saamas, ent rööpad olid ära viidud. Mälestuseks saime kaasa mõned naelad, millega rööpad omal ajal liiprite küljes kinni olnud. Kullarongi raudtee siiski. Tulles tagasi nüüd silla juurde, siis oli siia aega tulla umbes 150 aastat, ent eelmine aasta oli neist paraku viimane. Üleujutused olid silla kaasa viinud. Rääkides üleujutustest, siis need on siinkandis probleem mitmel põhjusel. Lisaks elukorralduslikele probleemidele, mis üleujutustega kaasnevad, ohustavad need kaudselt ka üht Austraalia au ja uhkust, Suurt korallrahu. Nimelt võib ka jalajälje ja korraliku vihmasaju koosmõjul tekkida siinses pinnases tähelepanuväärne erosioon, mis lõppeb pinnasekihtide liikumisega jõgedesse ja seejärel ookeanisse. See savine muld aga on niivõrd viljakas, et paneb ookeanis vohama .. vabandage minu mälu või arusaamesvõimet, aga “mingid bakterid”, kes omakorda suurendavad okaskroon meritähe (lad k Acanthaster planci; ing k crown-of-thorns starfish) populatsioone. Need aga mõjuvad laastavalt korallidele, mistõttu on nende arvukuse kontrolli all hoidmine Austraalia riigile prioriteet. Ning just see prioriteet hoiab mingit osa mehi siin kandis rakkes – nad tegelevad erinevate pinnaseprojektidega vee voolualadel; tugevdavad võrkude ja kivikallastega ohtlikke kohti jmt. Mehed näitavad meile veel mõningaid Teise maailmasõja jäänukeid – vana maandumisrada – ja tutvustavad natukene kohalikke loomakarjatamismeetodeid. Hiljem saime stationis maha istuda, samuti laia valiku toiduaineid, millega enda keha kostitada. Ajasime veidi kohalikega juttu ja uurisime elu-olu. Igal juhul oli tegemist meeldejääva käiguga, mis kestis mõned tunnid, ja avasid meile veidi veel seda Austraalia metsikumat poolt. Päeva teises pooles liikusime edasi Laura linnakese suunas.

2. oktoober: Laura – Archer River (tankla ja roadhouse) – Moreton Telegraph Station 420 km

Täna ootab meid ees üle 400 kilomeetri küsitava kvaliteediga teid, ent loodame, et nendel saab vähemasti kiiresti sõita. Kui me China Camp’i C.J. juurde sõitsime, siis lõpus oli meil minna vaid 8 kilomeetrit, ent see võttis umbes tund aega. Samas eile sõitsime me lisaks metsadeteedele ja keerulisematele radadele ka üsna mitmetel küll asfalteerimata, ent väga kiirestiläbitavatel teedel. Tõtt öelda oleme praeguseks hetkeks juba kolmandiku oma planeeritud distantsist läbinud. Lugeja võib ehk märgata, et siinses blogis ei ole läbivat ajavormi – mõni päev on kirja pandud mineviku vormis, teine jällegi olevikus. See tuleneb suuresti sellest, et interneti ja elektri kättesaadavus on üsna varieeruv. Mida lõuna poole, seda vähem on lootust neid kahte toorainet leida, ning kohati on ka aega üsna vähe. Kokkuvõtvalt jääb mõnikord kahe kirjutamise vahele mitmeid päevi ning lisaks mälestuste tuhmumisele muutub ka ajavorm, mida kirjutades kasutan. See selleks, liigume mööda asfalteerimata teid oma sihtmärgi poole. Vähene asfalt vaheldub kas punasest “mullast” (pigem tundub, et tolmust) või liivast laiade teedega. Kohati jääb tunne nagu Klooga randa oleks rajatud neljarealine maantee. Teede ääres ei ole suurt midagi inimtekkelist. Aimu tsivilisatsioonist annavad teede hooldatud servad ja vastutulevad autod. Samuti on tee ääres aeg-ajalt mahajäetud romusid, mis oma sihtpunktini kunagi ei jõudnud. Selliseid on Austraalias siin-seal ning tihti on loodus need juba oma rüppe haaranud. Samuti jääb tee peale legendaarne peatuskoht ja bensiinijaam Mangrove Roadhouse, kus tanklas istub rahulikult lehmakari ning inimesed toimetavad nende ümber. Tõttöelda on siin kõik kohad legendaarsed, sest neid teid on sõidetud pikalt, ning iga asustatud punkt selles küllaltki inimtühjas kandis muutub pea iseenesest “legendaarseks”. Juba ammu on silma jäänud selline fenomen nagu road train ehk maanteerongid. Need on veoautod, millel taga – erinevalt harjumuspärasest – kuni kolm järelhaagist. Lugesime ühe masina puhul kokku, et 17 silla peale on kokku 70 ratast. Õnneks ei pea nad talve- ja suverehve eraldi pidama. Väikesed peatused veel järjekordsetes “legendaarsetes” peatuspunktides Coen ja Archer River Roadhouse. Igal juhul jõuame Moreton Telegraph Station’isse, mis asub kalarikka (tegelikult ka krokodillirikka) jõe kaldal, mis kostitab meid suurimate kaladega, mis seni õnnestunud püüda. Näeme ka püütonit, ent üldiselt on koht ilus ja puhkame edasiseks kenasti välja. Droonivõtted ütlevad meile, et ümberringi laiub igas suunas horisondini vihmamets.

3. oktoober: Moreton Telegraph Station – Bamaga – Cape York Tip (neeme tipp, Torrese väin) – Bamaga 260 km

Stardime Bamaga suunas, mis on Cape York’i tipu lähedal üks suuremaid keskuseid. Tee peale jääb Fruit Bat Falls, kus saime kose all veidi ujuda ja ennast jahutada. Vaade on muidugi absoluutselt kaunis, ent see on teataval määral saanud juba harjumuspäraseks. Tee kulgeb läbi Jardine River National Parki’i, kus ületame praamiga jõe, ning jõuamegi Bamaga’sse. Varude täiendamise missioonil olles (loe: poes käies) huvitub kohalik politsei meie päritolust. Kuuldes, et me oleme Eestist, muutub härra äärmiselt sõbralikuks ja rõõmsaks. Tegelikult ei saa öelda, et siin üldse ebasõbralikke inimesi eriti oleks kohanud, aga politseihärra otsis mind veel hiljem üles, et näidata mulle pilte, kuidas ta Käsmus ja Lahemaal käis; tegime koos pilte ning hiljem linna peal kohates lasti meile sõbralikult politseisireene, samal ajal aknast “Haha, gotcha!” hüüdes. Ilmselt siin suurt kuritegevuseprobleemi ei ole. “No worries!” nagu siin kombeks on öelda. Päike paistab ja elu on ilus. Riik seejuures toetab perifeeria alasid, luues siia töökohti, mille puhul kohati on üsna selge, et neid tegelikult ei ole vaja. Lihtsalt – on vaja, et siin oleks inimesed, ja on vaja, et neil oleks midagi teha. Leiame endale Bamaga’st 7 kilomeetri kaugusele ookeani äärde kämpimiskoha. Nii rannas me seni olla ei olegi saanud – ookeanini on õhtul umbes 7 meetrit, hommikul üle 50 meetri. Tõusud ja mõõnad on siin väga märgatavad. Aga enne õhtut käime ära ka Austraalia kontinendi põhjapoolseimas tipus. See oli üks oluline verstapost meie reisil. Esialgu viis tee meid rannajooneni, ent absoluutse kontinendi tipuni jõudmiseks pidime veidi mägesid mööda ronima. Erinevalt mõne aja tagusest, seisab nüüd koha tähistamiseks püsti pandud sildil ka viide kohalikele pärismaalastele – nimelt on koha nimeks “Pajinka” ning see kuulub Gudang Yadhaykenu rahvale. Linnuke kirjas, liigume oma laagripaika.

4. oktoober: Bamaga – Seisia sadam – Thursday Island (‘Neljapäeva saar’, Torres Strait Islands) – Seisia sadam – Bamaga

Loomulikult ei anna meile rahu ja tahame näha ka mõnda Queenslandi alla kuuluvat Torrese väina saart. Paraku on aga täna paadimeestel vaba päev, ent lõpuks õnnestub siiski kapten koos paadiga leida. Sõidu pikkus on umbkaudu tund, vesi on helesinine ja ümberringi erinevad saarekesed. Meie sihiks on Thursday Island, ent lähedal asuvad ka kõikide teiste nädalapäevade nimelised saared, peale laupäeva ja pühapäeva. Thursday Island asub rannikust ca 40 km kaugusel. Saar sai oma nime 19. sajandi keskel seal käinud Inglise mereväekaptenilt, ent pärismaalased (Torres Strait Islanders) elasid seal juba aastatuhandeid; võimalik, et isegi enne eelmise jääaja lõppu. Saare kõrgeimaks punktiks on suurtükipatarei ja kaitserajatis, mis mängis olulist rolli Teises maailmasõjas liitlastele olulise meretee kaitsmisel ning hiljem Jaapani heidutamisel. Kohaliku giidi sõnul ehitati see kaitsmaks saart venelaste rünnaku eest. Saarel räägitakse kahte erinevat keelt, ning on olemas ka oma kreool (midagi nagu Jamaican patois), olgugi, et saare kogupindala on umbes 3.5 ruutkilomeetrit. Saarel asub umbes kolmkümmend erinevat valitsusasutust, kes omavahel kinnisvara ostes võisteldes on hoonete hinnad väga kõrgeks ajanud. Vaatame veidi ringi, külastame omapärast surnuaeda ning õpime kohalike kommete ja elu-olu kohta. Teel tagasi uputan pidulikult oma drooni merre. Pärast maabumist sõidame tagasi Bamaga’sse, kus elame rannas vaid mõne meetri kaugusel ookeanist. Kalapüük ja õhtusöök.

5. oktoober: Bamaga – Archer River – Coen 400 km

Sõidame suuresti mööda tuldud teed tagasi linnakesse nimega Coen, kus asub kuulus “sEXCHANGE HOTEL“, mille tagahoovis ka ööbime. Oleme kõige metsikumast Cape Yorki piirkonnast nüüd enam-vähem väljas, ja saame sõita juba peamiselt mööda asfalti. Õhtul tutvume kohalike, backpacker’ite ja teiste reisulistega. Viimaseid on, eriti just Austraalia kaugemates piirkondades, protsentuaalselt väga palju. Austraalia siseturistid ja niisama rändajad ja seiklejad, erinevate liikuvate kodudega. Juba saabudes kutsuti meid õhtul kindlasti pubisse, et vaadata koos kohalikega ragbi ehk rugby finaalmängu Melbourne Storm VS Brisbane Broncos. Seda me ka teeme. Kui Broncos esindab suures pildis Queenslandi, kus me praegu viibime, siis on pea kõik kohalolijad Broncos’e poolt. See kõik seletab ka, miks viimasel ajal oleme näinud paljude majade küljes emba-kumba meeskonna lippe ja poodides nende merch‘i. Kaasaelamine on päris metsik, sest alkoholi voolab ojadena ning kohalikud tumedanahalised on üsna tulise temparamendiga ja mitte liiga vaoshoitud. To top it off, siis Broncos ka võidab. Hakkab korralik möll, mis kestab kes-teab-kaua.

6. oktoober: Coen – Musgrave Roadhouse – Laura – Hopevale – Laura (A1) / Cooktown (A2) 475 km

Liigume Hopevale’i poole, kus peaksime kohtuma vahest ehk kõige legendaarsema Austraalia aborigeeni ja tribal elder’i Willie Gordoniga. Ta viib meid paika, kus elasid tema isa ja vanaisa – ja seda koopas. Ta näitab meile kivijooniseid ning narreerib nende sisu, räägib lugusid oma perest, aborigeenide (ehk Bammade) ajaloost, tänapäevast, traditsioonidest ja kommetest, Dreamtime‘ist; tutvustab taimi, õpetab sisalikku püüdma, näitab meile sportlikke ajaveetmisviise ja laste mänge, mida ta noorena metsas harrastas. Õpetab meid püüdma suuri vaklasid, mida nälja korral hea hamba alla pista (mida me Olariga ka katsetame, sest et… miks mitte). Willie on väga aktiivne ja lõbus, kaasab meid paljudesse tegevustesse, aga samas ka aborigeenide kultuuri osas väga tark. Põlisaustraallastele (aborigeenid ja Torres Strait Islander‘id) ehk original owner‘itele kehtivad mitmed privileegid, ning eksisteerib justkui kaks riiki ühel maal. Põlisrahvaste country’d ja Austraalia riik, kus ühtedele kehtivad ühed reeglid, teistele teised. Enamik seadusi kehtib aga kõigile. Põlisrahvad eristavad traditsioonidest ja kommetest koosnevat käitumissüsteemi ja koloniaalajal alguse saanud läänepärast seadust, seda tihti erinevate sõnapaaridega (nt law ja lore; law ja custom; law ja customary law jms). Pärast pikka ja huvitavat päeva jätavad Auto 1 inimesed Olari’ga hüvasti ning läheme laiali. Auto 2, kus ka mina olen, läheb juba tuttavasse, aga väga toredasse linnakesse – Cooktowni.

Auto 1
7. oktoober: Laura – King Junction – Mitcheli jõgi 400 km

Niisiis siinkohal blogi ajutine jätkumine Auto 1 meeskonna (Aivo, Raivo, Tiina, Peeter) vaatekohast. Teine auto on võtnud suuna Cairnsi lennujaama poole, sest homme võtab kodutee jalge alla Olari ja tema asemele jõuab Eestimaalt kohale Inga.
Kuigi meie autodel on 140-liitrised kütusepaagid, paneme tanklas igaks juhuks täis ka 20-liitrise kanistri, sest meile teadaolevalt on järgmine tankla ses pea inimtühjas paigas alles umbes 750 km (!) kaugusel.
Päev kujuneb nii mõneski mõttes seiklusterohkeimaks. Olime kavandanud tänase päeva teekonnaks umbes 375 km ning jääda ööbima oma katusetelkidesse Mitcheli jõe kaldal. Valime mitte suure maantee, vaid väiksemad kruusa- ja pinnasekattega teed. Sajakonna sõidetud kilomeetri järel oleme dilemma ees: kas usaldada oma mõistust ja vaistu või telefoni-kaarti. Sel korral usaldame elektroonikat. Tee muutub üha kitsamaks ja konarlikumaks, läbime mitmeid ojasid ja (karja?)väravaid. Paaritunnise sõidu järel jõuame kohta, kus tee lihtsalt saab otsa. Oleme totaalselt eksinud, katkeb ka igasugune telefoni- ja internetilevi. Meil pole oma tegelikust asukohast aimugi. Samas paistab, et teisel pool okastraatidest aiatara siiski mingi teerada on olemas. Kuidas saada aiatarast läbi? Ei jää muud üle, kui hakata paljaste kätega (töökindad ununesid teise autosse) okastraate lahti harutama, et auto laiune läbipääs teha. Jõudnud teele, üritame tara taas okastraadiga sulgeda. Pea kõigil on näpud verised… Peale paari jõe läbimist jõuame karjakopli kaudu mingisse farmi. Küsime teed. Oleme ju kogenud reisijad, kuidagi piinlik on oma lolluse pärast. Pärast pikki ponnistusi jõuame siiski õigele teele. Päevavalgust jätkub veel ehk pooleks tunniks, aga just siis peab see juhtuma – puruneb parempoolne tagumine rehv. Kummalgi autol on kaks varuratast, ses mõttes probleemi pole.
Teekond umbes 15 km kaugusele Mitcheli jõe äärsesse laagripaika kulgeb juba laushämaras. Ja just nüüd asuvad tegevusse sajad kängurud, kes kiirete hüpetega ületavad teed kord vasakult, kord paremalt. Vähendame sõidukiirust ning õnneks suudame iga kord jala õigel ajal piduripedaalile vajutada, paaril korral siiski vaid napilt kokkupõrget vältides.
Mis liiki kängurutega on tegemist? Kuigi nähtavus on halb, arvame, et need on ida-hallkängurud (lad k Macropus giganteus), kes on hallikaspruuni karvaga ja kasvavad vaid umbes meetripikkuseks.

8. oktoober: Mitchel river – Maramie – Normanton 357 km

Öö on äärmiselt selge, taevas pole ühtki pilveraasu. Täiskuu valgustab meie laagriplatsi sedavõrd, et pealampe pole tarvis. Taevaekvaatori lähedale, pea kohale liigub uhkelt Orioni tähtkuju. Eestlaste rahvalikus täheteaduses tuntakse seda ka kui Koot ja Reha, aga põlisaustraallaste astronoomias nimetatakse seda Kanuu. Nii Kuu, Kanuu kui ka teiste tähtkujudega on on seotud hulk siinseid legende, aga neist kirjutaksin mõnel teisel korral.
Vastu hommikut, enne päikesetõusu, umbes kella 5.30 paiku algab lindude “kvadrofooniline sümfoonia”. Kümned linnuliigid laulavad vaheldumisi. Paraku pean siinkohal tunnistama oma ebakompetentsust ses vallas ega tea, milliste lindudega on tegemist. Aga pärast päikesetõusu “orkestrikoosseis” muutub – kõrgema häälega laululinnud lõpetavad oma etteaste, nende asemel asuvad valjult vestlema kraaksuva varese häälega lendavad olevused. Kuulakem helisalvestist, mis tehtud kell 5:30 Mitcheli jõe äärses troopilises metsas:

Kui juba läks jutt loomadele-lindudele, siis äramärkimist väärib kohtumine suure varaaniga (pildil ülal), kelle pikkus koos sabaga on hinnanguliselt ligi poolteist meetrit. Suust käib aeg-ajalt välja umbes 20-sentimeetrine keel. Samm meenutab ulmefilmidest nähtud sauruseid või muid eelajaloolisi monstrumeid.
Sõidame ja sõidame ja sõidame. Asustus on uskumatult hõre, pigem isegi olematu. Näha pole ühtki inimest. Pole ka ime, sest kõike seda kinnitab ka ametlik statistika, Austraalia rahvastikutihedus vaid 3,6 in/km² (sellegi numbri annavad peamiselt suurlinnad), Eestist enam kui 8 korda hõredam. Parimal juhul tuleb tosinkonna kilomeetri järel vastu üks auto, mis tõstab teelt mitmesaja meetri pikkuse punakaspruuni tolmupilve.

9. oktoober: Normanton 9 km

Auto 1 ekipaaž lubab endale puhkepäeva. Hommikune umbes 40-minutiline jooksutrenn (Raivo mõistagi ei piirdu nii lühikese jooksuga).
Korrastame oma rõivaid, matkavarustust, vaatame üle tehtud fotod, Aivo teeb varukoopiad videosalvestistest jne.
On erakordselt palav, pärastlõunal varjus +39 kuni +40 °C. Päikese käes näitab auto termomeeter korraks isegi +50 °C.
Õhtu eel kohtume Normantoni jõudunud Auto 2 ekipaažiga ning ütleme Ingale “tere tulemast Austraaliasse”.

Auto 2
7. oktoober: Cooktown – Lakeland – Mareeba – Cairns 250 km

Pärast mõningast edutut kalapüüki Fisher Wharf”il suundume Cairnsi poole, seame end sisse ühte holiday camp‘i kesklinna ja lennujaama vahel ning teeme eimidagi.

8. oktoober: Cairns – Forty Mile Scrub National Park – Undara Volcanic National Park (Kalcani Crater) – Mount Surprise 290 km

Viime Olari lennujaama ning võtame peale Inga. Ostan ka uue ja parema drooni, et taevaseid vaateid edasi püüda. Hakkame sõitma Mount Surprise’i nimelise koha poole. Tegelik siht on küll Normaton, kus saame kokku Auto 1’ga, ent see on kokku umbes 700 km, teeme seda pigem vahepealse ööbimisega. Sõidu ajal käisime vaatamas ühte võimast koske ning ka Kalcani kraatrit – umbes 7–8 miljonit aastat on see auk tuld müristanud; viimati umbes 20 000 aastat tagasi. Viimane teadaolev vulkaanipurse Austraalias toimus South Australia osariigis umbes 5000 aastat tagasi. Ilma droonita erilist efekti ei oleks tajunud, ent ülevalt avanes üsna vägev vaade. Vahepeal hüppame jalgupidi sisse Innot Hot Springs’i kuumaveeallikate vetesse. Natukene veel kiiremini hüppame sealt välja, sest vesi on kõige kuumemates kohtades umbes 70 kraadi. Ujumisisu läinud, liigume edasi. Mount Surprise’is elab kohalike sõnul umbes 60 inimest. Kohaliku pubi teenindaja oli Prantsusmaalt pärit backpacker, kes – nagu arvata võis – on loomulikult ka Narvas käinud. Väike maailm, taas. Puhkame kohalikul kämpingualal.

9.  oktoober: Mount Surprise – Georgetown – Croydon – Normanton 395 km

Pikad sirged maanteed, “nagu Ameerika filmis”, aga hoopis Austraalias. Siin aga ongi tõeline Wild West, kauboid ajavad hobustega lehmakarjasid mööda teid ühest kohast teise, siin-seal kaevandatakse kulda ja vääriskive, saloon‘e asendavad baarid ja pubid, mida lisaks kohalikele külastavad (kus rohkem, kus vähem) ka turistid ja rändurid. Igal juhul mõjuvad need pikad sirged teed kuidagi omapäraselt. Õnneks jääb tee äärde ka mõni linnake või vaatamisväärsus. Ühte taga ajades raiskasime 50 km, ja ei jõudnudki kohale. Sellega lisandus mõni kilomeeter, ent alustasime vara liikumist ja oleme igal juhul graafikus. Peaaegu toimus kokkupõrge teed ületanud känguruga, aga õnneks saime pidama. Käisime Croydon’is Lake Belmore’is ujumas, vesi oli vist sama soe kui õhk. Sama kehtib ka Normantoni basseinide kohta. Selles oli veidi julgem ujuda, sest kõrval ei olnud silti “This area is inhabited by freshwater crocodiles.” Kella 00:00’ks (ehk umbes 5 tundi pärast päikeseloojangut) on õhutemperatuur endiselt 28–29 kraadi. Nii sooja päeva vist seni ei ole meil olnud. Külastame vana Normantoni raudteejaama, kus seisavad ja sõidavad rongid 1950ndatest ning asub ka muuseum. Homseks pikemaks sõidupäevaks valmistumiseks puhkame ja ujume.

Autod 1 ja 2 jätkavad koos
10. oktoober: Normanton – Cloncurry – Mount Isa 500 km

Liigume edasi juba koos. Tänane sõit on üks kiiremaid, sest tee peal ei ole kuigi palju vaatamisväärsusi. Kolme haagisega road train‘id on märkamatult vahetunud nelja haagisega variantide vastu ning rataste arv kerkinud 82-ni. Ära võib ehk märkida ka Burke & Wills Roadhouse’i, kus tegime peatuse. Burke & Wills olid kaks briti maadeavastajat, kes 1860-1861 asusid teele Melbourne’ist põhja suunas ning jõudsid Carpentaria laheni. Neile on püstitatud erinevaid memoriaale ning nene poolt läbitud asumitest leiab pea alati viiteid nende tegudele. Igal juhul on ilm siin juba harjumuspäraselt kuum, hommikul umbes 32-33°, päeva peale 40° ja rohkem. Seda siis maanteekiirusel, seistes kerkib termomeetri näit kiirelt 50° peale, mis on vist ka meie autodel maksimaalne võimalik näit. Täna oli aga huvitav – natukene mägisemasse piirkonda sisenedes algas üsna tugev sadu, mis kestis umbes pool tundi ning mille käigus langes temperatuur 42° pealt 21°-le, misjärel taastus umbes pooleteise tunni jooksul 39-40°ni. Igal juhul jõudsime Mount Isa’sse – Outback’i oaasi (Oasis of the Outback – üks linna mitmest motost). Tegu on kaevanduslinnaga, mille populatsioon on minu andmetel umbes 19000 inimest. Traditsiooniliselt kuuluvad need maad Kalkadoon’i rahvale, ning just Kalkadoon’id olid need põlisrahvad, kes valgete pealetungile kõige edukamalt vastu panid – seda vähemalt kohalike väitel. Paraku lõppes olukord küllaltki sarnaselt teistele esmaasukatele. Olgu kuidas on, siis kaevanduslinn on Mount Isa olnud ühel või teisel viisil juba pikka aega – siinsed kivimid olid populaarsed kivitööriistade valmistamisel ning kogu rajoon oli tähtis kaubavahetuse keskus. Kuigi veel mõnda aega tagasi liikus linna kohta legend kaevanduslinnadele omasest tendentsist – et naiste ja meeste suhe on elanikkonna hulgas umbes üks viiele, siis tegelikud andmed näitavad vastupidist – naisi 47.2% ning mehi 52.8%. Linn on piisavalt suur, ning peale tohutusuure kaevanduskompleksi linna keskel, ei reeda tegelikult esmapilgul kaevandustööstuse tausta eriti mitte miski. Pigem võiks ehk isegi arvata, et tegu on rodeolinnaga. Ning seda ta ka on – Austraalia rodeo pealinn. Samuti asub siin maaalune haigla, mis oli üheks ettevalmistuseks Teise maailmasõja aegadest, kui jaapanlased otsustasid Darwinit pommitada ning Austraalia hakkas valmistuma võimalikuks invasiooniks. Kahjuks aga olid ekskursioonid haiglasse lõppenud septembri lõpus ning meie jäime ukse taha. Leppisime kokku hommikuks kaevanduse külastuse ning läksime iga üks oma asja ajama. Kuivõrd linna lähedal asus üsna omapärase (loe: pigem naturaalsele tekkele viitava) kujuga tehisjärv Moondarra Lake, siis otsustasime proovida taas kord kala püüda. Ja taas kord ei olnud meil kalaõnne. Võrreldes ookeaniga, kus piisas sisuliselt vaid õnge vette viskamisest, on protsess sisemaal veidi keerulisemaks osutunud. Samuti tegi järve ääres päeva nautimise veidi keeruliseks Austraalia nuhtluse ehk bushfly‘de pidev sumin, ninas-silmades-kõrvades ronimine. Nimelt meeldivad neile igasugu inimtekkelised bioloogilised vedelikud, mistõttu on nägu üks nende lemmikuid maandumispaikasid. Kärbsevõrguga müts on siinkandis must-have! Muul juhul on abiks Aussie salute (uurige internetist, mida see tähendab). Lisaks nägime esimest korda kontinentaal-Austraalias silti, mis hoiatas sääskede poolt edasikantavate nakkushaiguste eest – Ross Riveri viirus, Barmah Foresti viirus, ning ka ohtlikum Murray Valley entsefaliidiviirus (hiljem selgus, et Põhja-Austraalias levib mõningal määral ka malaaria, mis teeb mitmed malaariaga kokku puutunud reisisellid veidi murelikuks). Loomulikult pidavat elama järves ka umbes 50 krokodilli, ja loomulikult sai ennast järvevees jahutatud. Eks paljuski on võimalik anda täpsem ohuhinnang muude siltide, kohalike tegevuse ning ka kohaliku turismimaterjali põhjal. Nimelt on järve ääres ka suunised, kui kaugele peaks jeti- või paadijuht hoidma end ujujatest; järve reklaamitakse brožüürides kui puhke- ja ujumiskohta – järelikult ei ole krokodillioht nii kapitaalne kui võiks esialgu arvata, ent pikalt vees siiski olla ei taha. Oluline aspekt meie jaoks selliste veekogude hindamisel on vee läbipaistvus. Kui see puudub, siis vette ei kipu. Pakime end aga tänaseks kokku ja läheme valmistame hoopis poest varutud toitu.

 

11. oktoober: Mount Isa

Üsna rahulik hommik, sest kaevanduse külastus on kokku lepitud alles kella üheteistkümneks. Hommikujooksud tehtud, kõhud täis söödud, hakkame liikuma MIM’i (Mount Isa Mine ehk Mount Isa kaevandus) suunas, mille hooned ja aherainemäed kõrguvad keset linna. Linn on laias laastus jaotatud kaheks: mineside ja townside. Tegu on Austraalia sügavaima maa-aluse kaevandusega (kuni 1.9km); samuti ühe maailma kõige suurema ja produktiivsema kaevandusega üleüldse. Siinses piirkonnas asub umbes 11% kogu maailma tsingi ja plii varudest; 5% hõbeda ja 1% vase (teadaolevatest) varudest. Teisalt ähvardas kaevandust just käesoleval oktoobril sulgemine, ent viimaste uudiste järgi otsustas Queenslandi osariik siiski eraettevõtjale hoonete renoveerimisel õla alla panna. Ilmselt seetõttu, et see oleks toonud kaasa umbes 600 inimese töötajäämise (1200 inimest on erinevate koondamiste käigus juba töö kaotanud). Veedame mõned tunnid maa all ja tutvume olukorra, meetodite, masinavärgi ja ajalooga. Kui esialgne piigi ja haamri meetod asendus pneumaatiliste seadmetega, tõusis päevane tootlus tohutult, ent seda küllaltki kõrge hinnaga. Tohutu tolm, mida uudsete mehhaniseeritud seadmete kasutuselevõtt kaasa tõi, viis selleni, et ühe kaevuri eeldatav eluiga – pärast uute seadmetega töö alustamist – oli vaid 5-7 aastat. Alles pärast mõningat aega leiutati abinõud ja rakendati tööriistade edasiarendusi, mis vee abil tolmu lendlemist suutsid piirata ning olukorda (teatava määrani) normaliseerida. On raske ette kujutada, et kilomeetri sügavusel maa all võiks lõpuni mõnus olla, aga nii see kaevuri elu käib. Plaanisime täna liikuda edasi, ent meile saab teatavaks, et täna toimub Mount Isa City Buchanan Park’is Buckle Series 2025 Great Northern Rodeo Finals. Loomulikult ei anna midagi sellist vahele jätta. Üritus oli vägev – tahes-tahtmata tekib tunne, et asume kuskil Texases, mitte Austraalias. Kauboikultuur on siin väga au sees. Kauboisid nimetatakse erinevalt, ent siin kandis tundub olevat enimlevinud nimetuseks drover (aga ka stockman ja ringer). Nad on oma sisult veidi erinevad – droverid pigem liigutavad karjasid, seejuures kui stockman‘id võivad olla statsionaarsed. Statsionaarne on väga sobiv sõna, sest kohalikke farme kutsutaksegi sõnaga station. Igal juhul on kauboikultuur siin täies elujõus ning rodeodel osalevad nii mehed kui naised; noored ja vanad. Võisteldakse erinevatel aladel – lehmade lassoga püüdmises, hobuse talitsemises (nii aja peale võidusõit ümber postide kui ka hobuse seljas püsimine; samuti legendaarne härja seljas püsimine). Hing Metsikut Läänt täis, võib magama minna. Homme üritame teha pikema sõidupäeva, et rodeo tõttu kaotatud päev tasa teha.

12. oktoober: Mount Isa – Camooweal – sisenemine Põhjaterritooriumile – Warumungu (Threeways) 450 km

Nagu plaanitud, on täna pikem sõit kavas. Hakkame sõitma mööda Barkly Highway’d Warumungu suunas. Proovime siiski natukene kultuuri ka haarata, sest teadaolevalt ootab meid ees taas kord “joonlaua tüüpi” maanteedel sõit. Üritame Camooweal’i linna kauboikultuuri muuseumisse minna (Drovers Camp), ent kahjuks on see suletud. Meie reisi ajastuse tõttu seda aeg-ajalt juhtub, sest turismihooaeg on põhimõtteliselt läbi saamas ning wet season ehk mussoonvihmade hooaeg on ukse taga. Ja nagu tellitult kostitab loodus meid ka esimese vihmasahmakaga. Jätkame oma teed ning vaatame teeäärset arhitektuuri ehk termiidipesi. Neid on Austraalias tohutul hulgal – erinevas suuruses, kujus, värvis ja tegumoes. Kõrgemad neist ulatuvad vähemalt 7-8 meetrini ning oma väljanägemiselt ei jää nad üheski aspektis alla Antonio Gaudí meistriteostele. Just siinsel teelõigul aga jääb silma komme pesadele panna selga t-särke (või kollaseid teetöölise veste), pähe mütse ja kiivreid jne. Tundub, et siinsete pesade eripäraks on pallikujuline tipp, mistõttu meenutavad need rohkem inimest kui varasemalt nähtud pesad. Ühes koloonias pidavat muidu elama mõnisada kui paar miljonit termiiti, lihtsalt nii informatsiooniks Igavavõitu sõidu mitmekesistamiseks proovime vaatama minna meie trajektoori lähedale jäävaid koopaid, ent tõusmas on torm. Keerame siiski asfaldilt punasele teele ning läheme koopaid otsima. Mõninga aja pärast need ka leiame. Jõuame napilt tõusva tuule eest koobastesse varju kuni mõistame, et juba niigi savise pinnaga koobas sajab mõne hetke pärast vett täis ning seal viibimine muutub absoluutselt eluohtlikuks. Kiirustame autodesse ja liigume edasi Põhjaterritooriumi ehk Northern Territory osariigi suunas. Osariikidevahelise piiri ületamist iseloomustab muutus maanteeäärses visuaalis ja taimestikus – puudega ääristatud savanni-tüüpi loodus asendub avarate rohumaadega. Ja kiirusepiirang tõuseb 100-110 kilomeetrilt tunnis 130-ni. See on üsnagi õnnistus, sest teed on avarad ja tühjad ning tundub veidi ajaraiskamisena 100 või 110’ga sõita. Muide, nii 100 kilomeetrit (distants) kui 100 kilomeetrit tunnis (sõidukiirus) on siinses kõnekeeles “hundred K“. See tekitas esimesel korral kerget segadust kui bensiinijaama otsides vastati: “Nearest servo is 1 K from here.” Meie mõtlesime, et jama küll, sest tuhandet kilomeetrit me küll enam pooltühja paagiga välja ei venita. See selleks, meie eesmärk on täna läbida umbes 640 kilomeetrit ning jõuda T-kujulise ristmikuni Warumungu-nimelises asulas. Sealt vasakule minnes viib tee Alice Springs’i ja Uluru mäe poole; paremale keerates aga Darwinisse. Samuti asub seal järjekordne “legendaarne” roadhouse-tankla-ööbimiskoht nimega Threeways, kus me ka peatume. Nime Warumungu on koht saanud kohalike aborigeenide Warumungude järgi, kes siinsetel aladel ja Tennant Creek’i ümbruses on aastatuhandeid elanud. Ööbimiskohas ootab meid soe vastuvõtt kõikvõimalike lendavate tegelaste poolt – põrnikad, ritsikad ja mustmiljon muud tegelast rammib meid pidevalt igast suunast. Just rammib, sest neid jälgides tekib tunne nagu piloteeriks nad oma lennumasinaid esimest korda. Pea iga lend lõppeb vastu mõnda eset ennast oimetukssõitmisega. Nalja kui palju, aga pikk päev selja taga ning läheme magama.

13. oktoober: Warumunga – Daly Waters – Mataranka Hot Springs

Otsustame, et proovime taas sõita natukene rohkem kui esialgu plaanitud. Tahaksime jõuda kohta nimega Mataranka, ent tee peale jäävad huvitavamad kohad käime kindlasti läbi. Esimene peatus on Renner Springs Desert Hotel’i nimelises roadhouse-tüüpi kohas, mis on ka heritage site (asutatud 1871). Sõidame läbi Elliot’i-nimelise linna ning keerame punasele teele, et käia …..-nimelise järve ääres. Järve vesi on ühtlaselt rohekas, mistõttu ujuda me seal ei söanda. Krokodillid, you know. Astume läbi ka Newcastle Waters’ist, kus asub üks poolenisti muuseumi-laadne farm või elamu (heritage site, mille pererahvas eksponeerib erinevaid vanu põllumajandusseadmeid ning on lahkesti nõus ka veidi elust-olust rääkima), ning Drovers Memorial Park. Siit algab ka Murranji Track, mis on väidetavalt Austraalia üks ekstreemsemaid ja ohtlikumaid karjaajamise radasid. Siinse asumi tekke üheks põhjuseks oli asjaolu, et siit leiti vett. Nimelt rändas siit 1861. aastal läbi maadeavastaja John McDouall Stuart oma kaaslastega, kes nimetas koha Glandfield Lagoon’iks (hiljem nimetati asum koloniaalküsimuste põhiametniku ja Newcastle’i hertsogi järgi Newcastle Waters’iks). Stuart’i ekspeditsioonid olid oluliseks infoallikaks Kesk-Austraalia geograafia mõistmisel, ning kui Põhjaterritooriumi alad anti Lõuna Australia osariigi kontrolli alla, loodi piirkonda mitmeid asumeid (olulisim neist on Darwini linn ise), kaevandusi ja ka telegraafiliin, mis ühendas Adelaide’i linna läbi Darwini ülejäänud maailmaga. Stuart’i pärand on siin kandis väga oluline ning temale pühendatud memoriaale ja muud taolist on märgata iga natukese aja tagant. Liigume Daly Waters’i suunas, kus peaks asuma Stuart’i-nimeline puu, kohalik bush store, pubi, vanaraua näitus-muuseum ja veel üht-teist huvitavat. Tõttöelda olid pubi ja vanaraud sedavõrd huvitavad ja värvikirevad, et puud vaatama minna meil pähe ei tulnudki. Pärast mõningast arutelu, kas jääda siia omapärasesse linnakesse või liikuda edasi Mataranka’sse, otsustame viimase kasuks. Liigume edasi ning juba varsti olemegi Mataranka asumis. Mataranka tähendab kohalikus keeles “koht, kus elavad maod”. Loodame, et me neid ei näe. Istutame end maha Mataranka Thermal Pools’i manageerivasse Mataranka Homestead’i ja läheme kuumaveeallikate poolt ülesköetud jõkke mõnulema. Nimelt on siinses jões aasta läbi 34-kraadine vesi. Loomulikult on siin ka krokodillid, ent loodame kohalike ranger‘ite pädevusele neid vähemasti camping ground’‘i alla kuuluvast kommertsiaalse suunitlusega jõejupikesest eemale hoida. Vesi on mõnus, ent koht on oodatust veidi tehislikum. Olin varasemalt kuulnud jutte Mataranka kuumaveeallikatest, millest mulle jäi veidi metsikuma koha mulje, ent las olla. Naudime veidi sooja vett ja läheme igaüks omi toimetusi tegema. Ahjaa, seeriast “Väike Maailm” – loomulikult kohtasime me jões ujudes Jõgevalt pärit neiut, kellel käsil kolmas Austraalia-aasta, ning kes oli lahkesti nõus meiega oma kogemusi jagada. Igal juhul, tagasi laagrisse – meie elamise õuel jalutavad ringi paabulinnud, minu jaoks muinasjutulised linnud lõunamaalt, keda varem kohanud ei ole. Õhtul peale sööki tegin veel ühe katse ujuma minna, mis iseenesest ka õnnestus, ent tee peal kohtusin patrulliva metsseaga. Õnneks džunglielanik mind rünnata ei otsustanud ning jõudsin elusalt laagrisse tagasi. Uneaeg.

14. oktoober: Mataranka Hot Springs – Katherine – Nitmiluk (Katherine jõe kanjon)

Kuivõrd osal reisiseltskonnast on harjumus hommikuti jooksmas käia, olen ka mina selle sportliku tegevuse enda programmi sisse kirjutanud. Ärgates aga iga päev uues kohas, on jooksuraja leidmine kohati paras seiklus. Tänane jooksurada aga kulges lihtsalt .. mööda jõe serva džunglis, ning kohati oli tegemist pigem takistusrajaga. Endal kuklas pidevalt mõte, et mis saab kui mõni mürgimadu mind salvab? Ilmselt siia ma ka jääksin, sest telefonilevi ju ei ole. Sellest mõttest hoolimata sai end krokodillijões värskendatud ja enam-vähem soovitud kogus kilomeetreid ikkagi läbitud, ja elusalt tagasi jõutud. Tee peal muidugi õnnestus kohata igasugu huvitavaid loomi – varaane, vallaroo’sid ja kõiksugu sulelisi – ent ükski neist minu elu kallale ei kippunud. Otsustame üle kaeda ka mõne kilomeetri kaugusel asuva Bitter Springs’i-nimelise koha, mille vesi pidavat püsima läbi aasta 32-33 kraadi juures. Väidetavalt pumpab Bitter Springs’i kuumaveeallikas siinsesse jõkke umbes 850 liitrit kuuma vett sekundis, ning kõrvalolev Rainbow Springs’i allikas 390 l/s – need koonduvad Roper River’iks. Vesi on väga hapnikuvaene ja mineraaliderohke – väävliühenditerikkas vees elavad bakterikolooniad tarbivad ühendites leiduvat hapnikku ning sellest tekkivad sulfiidid annavad kohalikule õhule kerge mädamuna meki. Koht on aga sellest hoolimata imekaunis, ning siin avaldub just see metsikus, mis Mataranka Thermal Pools’is puudu jäi. Pärast korduvaid vettehüppeid tuleb aga vastu tahtmist lahkuda ja liikuda edasi. Sihtkohaks on Katherine’i-nimeline linn ja selle ümbruses asuvad rahvuspargid. Täna püüame jõuda Nitmiluk National Park’i ehk Katherine Gorge’i. Viimast nimetust – gorge – ma väga hästi tõlkida ei oska, aga parim vaste tundub olevat “kanjon”. Sedaliiki looduslikke moodustisi paistab Austraalias olevat küllaltki palju. Õhtupoolikuks õnnestuski meil jõuda paadituurile kanjonis voolava jõe peale, mis lõppes veepealse kulinaarse elamuse (ehk õhtusöögiga) päikeseloojangut nautides. Kaljude vahel kulgeda oli meeliülendav. Ühtlasi käisime vaatamas mõningaid kaljujooniseid. Meeldejääv päev seljataga, sättisime jällegi magama. Vaatame hommikul, mis me homme teeme.

15. oktoober: Nitmiluk (Katherine jõe kanjon) – Katherine – Pine Creek

Hommik pidulikult käes, otsustame natukene edasi liikuda. Ilmselt oleks mõistlik lõppsihtmärk Pine Creek, kus asub maanteede T-kujuline ristmik. Vasakule minnes jõuaksime otse Darwini linna, paremal ootab meid ees Kakadu National Park – Austraalia kõige kuulsam rahvuspark. Praegu asume aga Nitmiluk’is (Katherine’i linna lähistel), mis on Jawoyn’i rahva maadel asuv kanjonite ala. Lisaks kattub Katherine’i lähine maa ka osalt Dagoman’i ja Wardaman’i rahvaste traditsiooniliste aladega, mistõttu on tegemist küllaltki olulise piirkonnaga aboriginaalse kultuuridiversiteedi mõttes. Seega liigume edasi vaikselt, püüdes haarata käigu pealt nii palju kohalikku kultuuri kui võimalik. Nitmiluk on oma nime saanud kohalike ritsikate (tsikaadide) järgi – nimelt olevat Jawoyni rahva folklooris loomisaja (creation time) üks olulisi tegelasi (creation ancestor) draakoni (või krokodilli) laadne esivanem (ancestral being) Nabilil kuulanud kanjoni otsas puhates tsikaadide häält (“Nit-Nit-Nitnit“), ning nimetanud kanjoni Nitmiluk’iks (“nitmi” tähendab Jawoyni keeles tsikaadi ning “luk” kohta). Jawoynid usuvad, et looja-esiisad on siiani kohal ja aktiivsed, isegi kui nad hetkel puhkavad. Ning mis on oluline, neid ei tohi segada, sest vastasel juhul võib loojast saada hoopis hävitaja. Need loomise lood pärinevad Dreamtime‘ist ehk Burr‘ist või Bu-wurr‘ist – Unelusajast, ning kirjeldavad aega, mil maailm loodi ning said selgeks korrektse käitumise ja olemise reeglid. Nende reeglite järgi püüavad teadlikumad aborigeenid ka elada. Sellel ajal said olema ka inimesed, loomad ja taimed, olles otseselt seotud maaga, millele nad olema said. Looja-esiisad rändasid mööda neid maid, nii maa peal kui maa all, andes kohtadele nimesid ning kirjeldades kohti, mis on ohtlikud ja mida tuleb vältida. Jawoynid konkreetsemalt nimetavad algseks Nitmiluki loojaks ja Unelusaja kõige tähtsamaks tegelaseks Bula’t, kes maa (või maailma) lõi. Kõik, mida me Nitmiluk’is näeme, on Bula jahikäikude ja tegevuste tulemus. Hiljem ronis Bula maa alla Katherine’ist veidi põhjapool – kohas, mida kutsutakse “Sickness Country”, mida peetakse väga ohtlikuks ning mida ei tohiks häirida. Vastasel juhul hävitab Bula tohutute tulekahjude ja maavärinate läbi maa. Sarnane lugu kaasneb ka Bolung’i ehk Rainbow Serpent’iga, kes elab Katherine Gorge’is vee all. Kohalikud ei kalasta seal, kus Bolung puhkab, ning ka lähedalasuvatest vetest püütakse vaid väike kogus kala korraga, ning osa visatakse tagasi – et Bolung oleks rahul. Samuti ei võeta Bolung’i asukoha lähedalt joogivett ning eriti ohtlik on kui seal peaksid ujuma lapseootel naised. See võib Bolung’i häirida. Bolung on ka ainus looja-esiisa, kelle poole ei pöörduta palvetega jahipidamise ajal – temaga ei suhelda ning teda ei tohi segada. Vastasel juhul toob Bolung endaga kaasa ennenägematud mussoonvihmad, äikesetormid ja üleujutused. Sarnane folkloor on erinevate aborigeenide rahvaste juures üsna levinud ning suuresti kattub. Detailid on veidi erinevad – tihti sõltuvalt piirkonnast ja konkreetsest maatükist – ent üldloogika on sarnane. Käime veel ujumas Edith Falls’is (Jawoyni keelis Leliyn) – kaljude vahel asuvas veekogus, mille vesi pärineb kaskaadsest või trepi-laadsest kosest. Üks ilusamaid kohti, kus ma eales ujunud olen. Külastame kohaliku kunsti ja käsitöö muuseum-poodi ning võtame tükikese kohalikku kultuuri ka koju kaasa. Seejärel sõidame sõidame Pine Creek’i, kus asub Lazy Lizard’i nimeline pubi-pood-peatumispaik. Tahame siin veeta öö. Pärast mõningast jutuajamist klienditeenindajaga küsitakse meilt: “Are you guys Estonians?” Nimelt selgub, et preili ise on Soomest, ning tema töökaaslane, kes alles nädal tagasi Pine Creek’ist minema kolis, oli olnud eestlane. Teiste kohalikega suheldes selgus, et meie kaasmaalane on kõigile meelde jäänud, ning seda väga soojas valguses. Tore kuulda, nagu oli tore kuulda ka sõnapaari “head aega”, mis meie põhjanaaber meile poest väljudes järele hüüdis. Väike maailm. Mõningase kauplemise järel avatakse meile ka juba suletud auto- ja mootorrattamuuseum “The Shed” – väga vinge väljapanek. Jääme ootama järgmist päeva.

16. oktoober: Pine Creek – Kakadu National Park / Jabiru – East Alligator River – Ubirr – Jabiru

Kuigi hakkame juba küllaltki varakult liikuma Kakadu National Park’i poole, leian hommikul veidi aega, et tutvuda ka Pine Creek’i linnakese ja selle ajalooga. Nimelt on linna keskele püsti pandud väikene välimuuseum erineva masinavärgi, metallkonstruktsioonide ja infotahvlitega. Austraallastele infotahvlid meeldivad, vähemalt nende püstitamine. Nimelt on Pine Creek vana kullakaevandajate linn ning esimene kullaleid oli aastal 1871 Adelaide-Darwin telegraafiliini (Overland Telegraph Line) ehitustööliste poolt. Teise teooria järgi leiti esimesed kullasooned 1872. aastal, vahetult pärast telegraafiliini valmimist, ühe kohaliku koloniaalvõimu esindava ja “aborigeeniprobleemiga” tegeleva politseiniku poolt. Tõele au andes on teine versioon vist tunnustatum, ent aborigeenide käest kuulsime pigem esimest varianti. Igal juhul, olgu sellega kuidas on, on tegu ühe Põhjaterritooriumi vanima linnaga, mis on nime saanud linna keskuses asuva oja kaldal kunagi kasvanud mändide (“pine” ehk mänd) järgi. Linn oli ka, hoolimata oma väiksusest, tähtis transpordisõlm, kuivõrd seda läbis Põhja-Austraalia ainukene raudtee (North Australia Railway). Raudtee jooksis Darwinist (tolleaegse nimega Palmerston) Larrimah’sse (kuni Teise maailmasõja alguseni tegelikult isegi ca 100 kilomeetrit kaugemale, Birdum’i linnani), ent algselt oli just Pine Creek lõpp-punktiks. Raudtee algupärane nimi oligi Palmerston and Pine Creek Railway, ning selle eesmärgiks oli Port Darwin’ist kargo transportimine Põhjaterritooriumi erinevatesse asumitesse. Austraalia raudteedest ja transkontinentaalse raudtee unistusest räägime tulevikus veel, ent praegu jätame teema kõrvale. Kui kullapalaviku ajal 19. sajandi lõpus elas Pine Creek’is rohkem kui 3000 inimest (pea kõik nendest olid telegraafiliini ehitamisel osalenud hiinlased, kes hiljem kaevandamise teed läksid), siis praegu on linna populatsioon umbes kümme korda väiksem. Enamik tsiviilpopulatsioonist lahkus linnast Teise maailmasõja algul ning linn tegutses sõjaväelennuvälja ja -haigla majandamisega. Pommitamisest Pine Creek siiski pääses – erinevalt paljudest teistest Põhjaterritooriumi asulatest. Linna keskmes saabki näha ja katsuda kullakaevandamise ja raudteendusega seonduvaid eksponaate, lugeda ajaloost ja muud taolist. Rongid katsutud ja infotahvlite sisu neuronaalsetesse struktuuridesse talletatud, liigun tagasi laagripaika ja hakkame rahvuspargi suunas vurama. Varsti ületamegi Kakadu National Park’i piiri ning juba üsna varsti leiame end džunglirajalt, krokodillihoiatussildikeste keskelt; hetk hiljem mööda kive jõge või oja ületamas ja seejärel juba krokodillijões suplemas. Vesi on taas läbipaistev ja hinnanguline oht üsna madal. Vee temperatuur on üle 30 kraadi. Seejärel liigume East Alligator River’i suunas, kus loodame leida paadi ja minna jõele. Plaan ka õnnestub ning Arnhemland’ist pärit põlisrahvaste esindaja, läänepärase nimega Hilton, viib meid sõitma

ning tutvustab veidi oma kultuuri, jahipidamise traditsioone ja vahendeid. Arnhemland on küllaltki suur maa-ala Kakadu rahvuspargist paremal, mis on saanud oma nime Hollandi Ida-India Kompanii kapteni Coolsteerdt’i poolt juhitud laeva Arnhem’i järgi. Edasi liigume Ubirr’i – kaunisse kaljujooniste piirkonda, mida peavad enda jaoks pühaks (ja mida hooldavad) erinevad kohalikud Bininj’i rahvaste klannid. See tähendab, et ühest küljest peavad nad kaljujooniseid ja pühasid piirkondi kaitsma, aga ka nendel olevaid jutustusi ja nende tähendust tulevikupõlvkondadele edasi andma. Mitte-aborigeenide siia lubamine on ühest küljest osa kohtulikest kokkulepetest, mille abil nad oma maad koloniaalvõimu käest üldse tagasi said; teisalt on see osa mitte-aborigeenide harimisest, rääkimata aborigeenidest järeltulijate harimisest, mis on nende traditsioonide järgi esmatähtis. Mitte-aborigeene on samas aga vaja samuti harida, et mitte kunagi ei juhtuks midagi sellist, mis nendega koloniaalvõimu saabudes juhtus. Igal juhul peetakse siinset kaljujoonistekollektsiooni üheks maailma tähelepanuväärseimaks; mõningaid Ubirr’i jooniseid peetakse aga eriti väärtuslikuks ja oluliseks kuivõrd neid usutakse olevat pärit Unelus- või loomisajast ning joonistatud esimeste asukate poolt. Selliste asukate poolt, kes maailma lõid – loojad-esivanemad. Ka siin on levinud röntgen-tüüpi pildid, mida oleme varasemalt Cape York’i piirkonnas näinud, ning samamoodi kui Cape York’is, siis mõningaid – eriti just hoiatava iseloomuga jooniseid – on palutud mitte fotografeerida ega levitada. Samuti on osad kohad piiratud ligipääsuga, kuivõrd need omavad suurt kultuurilist tähtsust; need kohad on pühad ning neisse palutakse kõrvalistel isikutel mitte oma jalga tõsta. Joonised jutustavad loo ka erheoloogidele – stiili, tegumoe ja valmistamismeetodi põhjal võib ennustada nende vanust ning muutusi keskkonnas ja aborigeenide ühiskonnakorralduses. Erinevate jooniste vanuseks siin hinnatakse olevat 2000-20000 aastat. Ubirr’is on aborigeenid hinnanguli

selt elanud aga umbes 65000 aastat. Vaated on imelised. Ei ole raske mõista, miks aborigeenide kultuuris on nii oluline osa maal (“land” ja “country“). See on kõik mis neil on, ning see on imeilus. Inimese hing võetakse maast, ning pärast surma saab ta taas maa osaks. Ei olegi kuigi erinev meie ütlusest “Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama,” ent see, kuidas siinsed rahvad ka eluajal end maaga suhtestavad, on hoopis erinev. Igal juhul hingame meiegi natukene seda kaunist maad enda sisse, naudime vaateid ja mõtleme omi mõtteid. Päike hakkab aga varsti loojuma ning liigume kaljude otsast alla. Silma jääb veel hoiatussilt – täpsemalt kaljujoonise seletustahvel, mis kirjeldab Miyamiya-nimelist haigust. Selle haiguse võib nimelt saada kui häirida üht aborigeenide püha kohta East Alligator River’i läheduses. Ja see ei pruugi olla ohtlik ainult häirijale endale, vaid kõigile. Just sellised uskumused on tihti põhjuseks, miks siinsed rahvad oma pühasid kohti väga kiivalt kaitsevad. Igal juhul jätame selle koha häirimise siis vahele ja läheme ööseks Jabiru-nimelisse linnakesse.

17. oktoober: Kakadu National Park / Jabiru – Nanguluwurr – Nourlangie Rock – Cooinda / Yellow Water

Jätkame Kakadu kaljude ja kaljujooniste vahel uitamist. Esimeseks sihtpunktiks on Nanguluwur Gallery (kirjapildid erinevad siin-seal, sest nagu on juba saanud selgeks, on siinne kultuuri ja teadmiste edasikandmine pigem keskendunud suulis-pildilisele meetodile. Esineb küllaltki palju kirjaoskamatust. Igal juhul teatab silt, et meid tervitavad Murumburr’i, Mirarr’i ja Djok’i klanni inimesed, ning et meid ootab ees aborigeenide elupaik koos sealsete joonistega. Üks huvitavamaid ja tähelepanuväärsemaid jooniseid jutustab Nayuhyungki-nimelistest väekatest esivanematest, kes on ka siinse maailma loojad. Mõned neist võtsid inimkuju, teised muutusid inimestest loomadeks – kõigil neil on igal juhul erilised võimed. Ühtesid Nayuhyungki’sid kutsutakse Namarnde’deks ning Namarnde’d on tavainimestele nähtamatud. Nad elavad koobastes ja õõnsates puutüvedes, meelitades inimesi neid lähemale kutsudes. Ning nad toituvad inimlihast. Seinal on mitmeid Namarnde’de pilte – neil on tihtilugu kuus sõrme, nende varbaid ja nibusid on kujutatud ebaloomulikult pikkadena ning neil on punutud kandekotid (dilly bag) inimeste siseorganite – südame, maksa, neerude – kandmiseks. Püüame siis ka neid vältida. Kõrvuti võib näha jooniseid, mida peetakse umbes 20000 aastat vanaks, ent ka koloniaalvõimuga saabunud nähtustest, mis kujutavad purjelaevu ja vintpüssidega mehi, ning mille vanus on vaid mõnisada aastat. Tihtilugu maalitakse ka oma kalapüügi ja jahinduse tippsaavutusi – ilmselt siis umbkaudu elusuuruses, ent eks ka siin võib esineda teatav “kalamehejuttude efekt” – natukene võib ju ikka juurde panna ja selle barramundi veidi suuremana seinale joonistada – kes see 20000 aasta pärast ikka kontrollida saab. Liigume järgmisesse paika – Warramal’i klanni maadel asuvasse Anbangbang’i, kus omakorda asub Burrungkuy või Burrunggui ehk Nourlangie Rock. Ma isegi ei looda, et kogu seda nimede virrvarri, suguharude-rahvaste-klannide ristvõrgustikku ning koloniaal- ja aborigeenset päritolu nimede ja arusaamiste rägastikku korrektselt suudan mõista ja siin edasi anda, aga teen endast parima. Seega vabandan ette, aga ka taha, kõikide möödapanekute eest. Warramal’i klann on kahjuks välja surnud, ent nagu dikteerib traditsiooniline seadus, on kohustus selle koha eest valvata nüüd naaberklannidel, mida nad ka teevad. Siinsed rahvad räägivad peamiselt keelt nimega Gun-djeihmi, millest pärinevad ka paljud kohanimed. Anbangbang on käesoleva kivimoodustise või kivimoodustiste grupi alumise ehk madalamal asuva osa nimi; ülemist kutsutakse aga Burrunggui. Valged aga ajasid nimesid kirja pannes antud koha sassi lähedalasuva Nawurlandja’ga ning kirja sai hoopis veel veidi teistsugune nimi – Nourlangie. Lihtne. Igal juhul on Burrunggui’s elatud umbkaudu 22000 aastat ning viimased asukad elasid siin veel 1960ndatel – ajani, millal siia tehti looduspark. Viimased joonised pärinevadki tegelikult 60ndatest – kaljujoonised ja nende kaudu noorte harimine on olnud igikestev protsess, aastatuhandeid. Piirkond oli populaarne ka naaberklannide hulgas ning eriti just kuival hooajal (dry season) liiguti palju ringi ja siinseid kaljumoodustisi kasutati ära peavarju saamiseks – peamiselt kuuma päikese eest, aga ka võimalike välisvaenlaste eest kaitseks – olgu need loomad või inimesed. Piirkond oli elamiseks hea – siin sai hõlpsasti süüa muretseda ning elutingimused vastasid asukate ootustele. Seintel on palju kaljujooniseid, mis jutustavad elu erinevatest tahkudest. Teeme väikese jalutuskäigu ja matkame Gun-warddehwarde (või Kunwarrdehwarde) Lookout’i (tavaliselt on lookout‘ide puhul tegemist ilusa vaatega kõrgemate kohtadega). Tegemist on loomismüütide seisukohalt olulise paigaga – nimelt saab sealt vaadelda Namarrkon’i – äikesemeest, inglise keeles Lightning man‘i. Ta elab kohas nimega Lightning Dreaming, mis koosneb kolmest kõrgest sambalaadsest kaljumoodustisest. Tegemist on püha, aga ka ohtliku paigaga (djang andjamun site) ning nagu kõikide selliste kohtade puhul, ei tohi neid häirida või vallandub laialdane häving. Külastame ka mõningase autosõidu kaugusel asuvad Warradjan’i aborigeenide kultuurikeskust, kus õpime veel rohkem nende elustiili kohta, ning liigume Cooinda asulasse. Viimane on 1960ndatest saadik olnud Kakadu piirkonna oluline keskus ning Cooinda ingliskeelne tõlge on “Happy Meeting Place“. Liigume Yellow Waters’isse, et teha üks järjekordne katse tutvuda krokodillidega – oleme neid siiani näinud vaid kolmandiku jagu korraga (loe: tavaliselt on nad olnud taimestiku varjus), ning kuna minu jaoks on käes reisi viimased päevad, siis loodetavasti läheb sel korral paremini. Ja me ei pidanud pettuma – meie naljamehest giid jutustab meile kohaliku fauna elust – näeme mitmeid-mitmeid krokodille, 2-3tk korraga; saame jälgida neid hiiglaslikke roomajaid kogu hiilguses; näeme mudskipper‘eid ja lilyhopper‘eid; piisoneid, toonekurgi, kormorane, jäälinde ja parte. You name it. Lõpuks tunnen, et krokodillide karikas on saanud täis – võib rahule jääda, krokodillid on lõppeks ka ilusti filmilindile püütud. Läheme magama. Minu poolt saab blogipidamine siinsega läbi, homsest võtab üle Peeter.

18. oktoober: Kakadu National Park / Jabiru – Darwin

Jõuame Põhjaterritooriumi pealinna Darwinisse, mis on saanud nime Inglise loodusteadlase Charles Darwini järgi. Siinkohal on ehk põhjust kirjutada mõned read Põhjaterritooriumi kohta. Kui Austraalia hõredast asustusest räägitakse kogu kontinendi ulatuses, siis eriti kehtib see Lääne-Austraalia ja Põhjaterritooriumi kohta. Põhjaterritooriumi pindala on 1 347 791 km² ja elanikke veidi üle 263 000 (kellest ligi kolmandiku moodustavad aborigeenid), mis teeb rahvastiku keskmiseks tiheduseks vaid umbes 0,19 in/km². Neist valdav enamik elab Darwinis, Alice Springsis ja paaris-kolmes väiksemas asulas, seega ülejäänud alad on peaaegu inimtühjad. Seda tühjust kogeme ka omal nahal – sa võid sõita 100 või enam kilomeetrit, nägemata ainsatki inimest, vastutulevat autot, tanklat, kauplust…
Siin-seal lehvib kõrvuti Austraalia lipuga ka mõni harv Põhjaterritooriumi lipp. Sellel on mustal ja ookerpunasel taustal kujutatud Lõunaristi viis tähte ning “austraalia kõrbe-puuvilla-roos” (lad k Gossypium sturtianum) õis, ent märkimisväärne on fakt, et erinevalt osariikidest puudub Põhjaterritooriumi lipul tavapärasel sinisel taustal Ühendkuningriigi lipuke.  Ning kui juba sümboolikale kord jutt läks, siis ka vapist – sellel on samuti juba eelnimetatud puuvilla-roos, kaks punakängurut (lad k Megaleia rufa) ja kiilsaba kotkas (lad k Aquila audax). Mõistagi on nimetatud taimed-loomad-linnud piirkonnale omased.
Hiljuti lugenud Tiit Pruuli raamatut „Eesti lipp ümber palli. Isiklikku“, meenub kirjeldus 25 aasta tagusest ajast, mil Darwini sadamasse jõudis eestlaste „Lennuk“. Raamatust jäi meelde fakt, et Austraalia ülirangete reeglite tõttu pidi reisiseltskond loovutama kõik piima- ja lihatooted, munad ja ka kogu värske kraami. Meil õnneks Darwini tollitöötajatega kokkupuuteid pole.
Toimub meie reisimeeskonna osaline vahetus. Pärastlõunal saabub Darwnisse Kaido, homme varahommikul peaksid lahkuma Eestimaa suunas Melbourne’i, Jakarta/Singapuri, Istanbuli ja Helsingi (kes kuidas) kaudu head reisikaaslased Jaan “Hašš” ja Johannes. Läheme viimaseks õhtuks Waterfront’ile (mereäärne kohvikute-restoranide kompleks, kus on võimalik ujuda kartmata krokodille ja suuri meduuse), et veeta viimane õhtu Austraalias. Kui teenindajanna kuuleb, et oleme Eestist, räägib ta meile oma heast eestlasest sõbrannast, kes just äsja Sri Lankale puhkama sõitis. Teeme videokõne ning tõepoolest, meile vastab Saaremaa piiga – täpsemalt Sõrve säärest. Väike maailm. Õhtu kulgeb sotsiaalselt ning viimaks heidame hotelli puhkama.

19. oktoober: Darwin, õhutemperatuur öösel 26°C, päeval 33-35°C, merevesi 30,5°C, vahelduv pilvisus, õhurõhk 1003–1007 hPa, suhteline õhuniiskus 51–83%, tuulekiirus 2–5 m/s, päikesetõus 6:19, loojang 18:44, läbisõit 23 km

Vastavalt eileõhtusele blogisissekandele asub varahommikul tõepoolest teele Jaan “Hašš”, aga Johannes teeb viimasel hetkel üllatusliku otsuse jätkata koos teistega reisi kuni lõpuni, st Perthini.
Ent sedasorti autoreis ei koosne üksnes avastustest, filmimisest, pildistamisest, laagri püstitamistest ja lõbustustest. Tegeleda tuleb ka märksa proosalisemaga: hommikul suundume Britzi Darwini esindusse ning laseme vahetada “parim enne” möödas linad ja käterätid puhaste vastu, samuti laseme autodele teha põgusa teeninduse. Üksnes põgusa seetõttu, et tegemist on pühapäevaga, ametliku puhkepäevaga. Soovituslik mootoriõli vahetus jääb paraku tegemata, aga muud pisivead likvideeritakse.
Darwinis kordub sama pilt, mida oleme näinud Katherine’is ning teistes Põhjaterritooriumi ja Queenslandi linnades ja väiksemates asulates – elanikkond jaguneb väga selgelt kaheks. Enamik valgeid inimesi paistavad vähemalt välisel vaatlusel olevat üsna heal järjel, on enam-vähem puhtalt riides, sõidavad korralike autodega. Elanikkonna alama kihi moodustavad peamiselt aborigeenid (ehk abod, nagu neid kutsutakse) ja Torrese väina saarte elanikud. Tüüpiline on pilt, kus poe või söögikoha ees istub maas kümmekond tumedanahalist, mõni neist on kerjav invaliid, mõni on purjus või muust kraamist saadud laksu all, mõni jaurab niisama. Valgetelt kuuleme ikka ja jälle halvustavaid märkusi ja iseloomustusi abode kohta, samuti hoiatusi, mis kutsuvad ettevaatusele võimalike varguste ja röövimiste vastu. Mõistagi tasub hoiatusi kuulda võtta, ent meie senised kokkupuuted abodega on olnud igatahes sõbralikud.
Kuigi eespool on öeldud, et elanikkond jaguneb üldjoontes kaheks – jah, elanikkond küll, aga eksisteerib veel kolmas kiht – ajutised. Need on noored inimesed, kes on saabunud mõneaastase viisaga Austraaliasse tööle, alustades sageli mõnes farmis, hiljem teinud karjääriredelil hüppe ja saanud teenindavale tööle mõnesse poodi, baari või restorani. Mõni eriti tubli noor inimene on saanud koguni baari “brigadiriks”. Nagu Matarankas (tahaks miskipärast kirjutada “Matarankal”) kohatud Eesti tüdruku käest kuulsime, siis on eestlased tihti just selles mänedžeri rollis. Ilmselt oleme keskmisest tublimad. Igal juhul need n-ö külalised on enamasti neiud ja noormehed Euroopa Liidust (sageli Saksamaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast, Šveitsist, muide ka Eestist), Argentiinast, Hiinast, Jaapanist, Indoneesiast, muudelt lähedalasuvatelt Okeaania saartelt jne. Eile hotelli saabudes võttis meid vastu hotelli omanik, kes ühtlasi mainis, et tal olevat homme (ehk siis täna) sünnipäev. Sinna ta meil ka lahkelt palus ilmuda. Kreeklasest ettevõtja oli Darwinis sündinud kuna tema vanavanemad olid põgenenud Esimese maailmasõja eest Austraaliasse. Uhke zen-budistliku hotelli püsti pannud härra sai parasjagu 75-aastaseks ning peeti uhke pidu 16. korruse katuseterrassil, kust ei puudunud söögid-joogid ega bänd. Õhtul väisasime veel kohalikku ööturgu, kus pakuti samuti head-paremat süüa, meelelahutust ja kohalikku käsitööd. Tuleb tõdeda, et hinnad on palju odavamad kui Eesti laatadel. Kõhud nüüd eriti täis ja suveniirid taskus, läheme hotelli puhkama.

20. oktoober: Darwin – Katherine (kohalikus kreoolkeeles Katherrain), õhutemperatuur öösel 25°C, päeval 34°C, merevesi 30,7°C, kerge pilvisus, suhteline õhuniiskus 75–82%, õhurõhk 980–1009 hPa, tuule kiirus 1–7 m/s, päikesetõus 6:18, loojang 18:40, kõrgus merepinnast 20–255 m, läbisõit 344 km

Nagu vist vahepeal juba kirja sai, siis otsustasin, et kojuminekuks on veel vara. Seega edasi kirjutan taas mina, Johannes. Kahe viimase päeva sissekanded on kirjutatud kahasse. Igal juhul ei kutsunud mind veel sügisene Tallinn – siinne 40-kraadine kuumus on saanud juba harjumuspäraseks – maa tahab veel avastamist ja nahk pruunistamist. Seega jätkan, sest Kesk- ja Lääne-Austraalia kutsuvad. Edasine tee viib meid läbi Austraalia südame ja keskme – tõeline Outback. Varsti selgub, kas minu kujutlus sellest piirkonnast vastab tõele – pikad sirged punased teed läbi kõrbe, tanklad iga 1000 kilomeetri järel. Big pile of nothingness. Igal juhul – Austraalia põhjaosa on meil nüüd vallutatud ja võime asuda taas teele lõunasse. Ilm on supersoe ja kasutame ära võimalusi end vette kasta. Juba varsti jääbki teele järjekordne soe ja tsüaanvärvides oja, mida toidab allikas. Kas ka see veekogu on aastaläbi ühtlase sooja temperatuuriga, ma ei oska öelda, ent vähemalt hetkel on vesi tunde järgi umbes 34 kraadi. Nimeks on Berry Springs Nature Park ning vesi voolab siit Blackmore’i jõkke ja edasi Darwini sadamaala suunas. Harvadel juhtudel võib siia sattuda mõni mageveekrokodill, ent need ei ole kuigi ohtlikud – pigem kardavad inimest – ning kohalikud ranger’id oskavad nende siiasattumist üsna hästi vältida. Koht oli populaarne Teise maailmasõja ajal sõdurite puhke- ja värskenduskohana, ent loomulikult on siin juba aastatuhandeid toimetanud ka pärismaalased – täpsemalt Kungarakań’i rahvas, kelle folkloori järgi on tegu naiste “dreaming” paigaga. Seda kontseptsiooni on veidi raske kirjeldada. Võiks öelda, et tegu on justkui mütoloogilise paralleelmaailmaga. Kokkuvõttes on tegemist peamiselt sõidupäevaga ja õhtuks jõuame jälle Katherine’i, kus ka ööbime.

21. oktoober: Katherine – Bitter Springs – Mataranka – Daly Waters, õhutemperatuur päeval 36–38°C, veetemperatuur allikates 32–33°C, pilvitu, päikesetõus 6:11, loojang 6:37, kõrgus merepinnast 145–275 m, õhurõhk 986–1000 hPa, läbisõit 340 km

Ees on järjekordne pikem sõidupäev ning eesmärk on jõuda juba kord külastatud Daly Waters’isse, kus eelmine kord vaid põgusalt aega veetsime. Teele jääb juba tuntud Mataranka oma soojaveeallikatega. Bitter Springs ei jää ka sel korral väisamata – teeme väikese sulpsu. Samas me siin juba tagasi oleme, siis räägime kohast ka natukene veel. Bitter Springs pani kohale nimeks üks telegraafiliini tööline Steven King, ning nagu võib arvata, sai ta inspiratsiooni siinse vee maitsest. Tõttöelda mina siin mingit mõrudat ega kibedat maitset ei taju, aga ju siis. Samas soovis üks härra nimega John Anderson Gilruth siinset paika muuta tähtsaks põllumajanduse keskuseks ning arvas Bitter Springs nime olevat vahest ehk liiga eemaletõukava. Seetõttu muutis ta nime Mataranka’ks, mis – nagu varem öeldud – tähendab kohta, kus elavad ussid – täpsemalt “usside kodu” (kohalikus Yangman’i keeles). Minu vaatevinklist oleks see veel eemaletõukavam, aga .. ju siis. Igal juhul jäid siinsed läbipaistvad ja asuursinised veed silma ka eurooplastest sisserändajatele – juba aastal 1902 kirjeldas Jeannie Gunn neid kauneid kristallselgeid veekogusid oma raamatus “We of the Never Never“. Siinset kanti kutsutakse selliselt – Never Never. Võib arvata, et selline nimetus oli populaarne 19. sajandi teises pooles, kui mitte varem. Üks näide oleks Archibald William Stirling’u 1884. aasta raamat “The Never Never Land: a Ride in North Queensland“, aga ka 1891. aasta Barcroft Boake’i poeem “Where the Dead Men Lie“. Igal juhul on nimi kandunud tänapäeva ning siin kandis on seda näha mitmel pool. Loomulikult oli koht oluline ka aborigeenidest pärismaalastele (Yangman’id ja Mangarrayi’d), kes nimetasid siinset ala Korran’iks. Siinne kliima koosneb lühikesest niiskest (wet season) ja pikast kuivast hooajast (dry season). Selline jaotus kehtib suures osas Austraalias, ning see toimib nagu kellavärk. Igal juhul peegeldub see ka siinses (Bitter Springs’i) taimestikus – puudest domineerivad kõrged palmid ja paperbark tree‘d (kuulub Melaleuca perekonda). Veealune maailm aga peab vastu panema võimsatele hoovustele, ent on kuival ajal äärmiselt toitaineterikas, mistõttu on see vetikatele väga soodne kasvukeskkond. Need vetikad kogunevad pinnale justkui (kergelt mädanema kippuvate) mattidena ja on omakorda toiduks putukatele, kes omakorda lindudele, sisalikele ja muudele väikeloomadele. See seoub veealuse maailma veepealsega, kuniks saabub järgmine vihmahooaeg, mis lööb jälle kõik segamini. Vesi on, eriti kuival ajal, väga hapnikuvaene, mistõttu kalu on siin vähe. Mõnel juhul on märgata Rainbowfish’i (lad k Melanotaenia sp.) Üldiselt on kuivades piirkondades kohad, kus on vesi aasta läbi kättesaadav, väga olulised. Folkloor räägib, et siinsed veed leiti musta kakaduu poolt, kes otsis ja otsis, ning kui ta väsis, siis teised kakaduud asendasid teda, kuni ta puhkas. Pika kaevamise peale, aina sügavamale ja sügavamale, jõudsid nad lõpuks veeni, ning nad nimetasid selle koha “Black Cockatoo Dreaming“. Suure tõenäosusega oli tegu käharkakaduuga (ing k Red-tailed Black-cockatoo; lad k Calyptorhynchus banksii). Tulles tagasi lindude juurde, siis tänapäeval on siinses ökosüsteemis domineerivad västrik-lehviksaba (ing k Willie Wagtail; lad k Rhipidura leucophrys) ja punaselg-tikksaba (ing k Red-backed Fairy-wren; lad k Malurus melanocephalus). Tänud siinkohal Eesti Ornitoloogiaühingu andmebaasile. Aga olgu, aeg edasi liikuda. Tee äärde metsa jääb veel Teise maailmasõja aegne lennuväli Gorrie Airfield (saanud nime 1942. aastal lahingus hukkunud piloodi Peter Gorrie järgi), kus teeme ka väikese peatuse, ent suurt midagi huvitavat ei leia. Hiljem ka Birdum’i-nimeline lennuväli (mis asub seejuures umbes 100 kilomeetrit Birdum’i asulast põhja pool) ning üks sõjaaegne (väli)haigla ala. Midagi tähelepanuväärset me nendest paikadest taas kord ei leia. Natukene huvitavam on ehk Daly Waters’i enda lennuväli, mis oli oluliseks punktiks nii posti laialiveo vaatevinklist kui ka Austraalia-siseste pikamaalendude vahepeatusena – nimelt ei olnud ükski tolleaegne lennuk võimeline ilma vahepealsete tankimisteta ühelt rannikult teisele lendama. Tänapäeval kasutab lennuvälja Royal Flying Doctor Service, ning vajadusel ka muud lennukid. Tõttöelda on Northern Territory “vaatamisväärsused” küllaltki igavavõitu ning iga pisemagi inimtegevuse jälje kõrvale on püsti löödud infotahvel. Palju rohkem pakub mulle aga huvi see osa, millel inimtegevusega vähe pistmist – nimelt juba mõne päeva pärast jõuame me Kesk-Austraaliasse ehk Red Center’isse. Alice Springsi ümber asuv ala, mis pakub kauneid loodusvaateid üksteise järel. Seniks aga naudime lihtsamaid asju nagu Daly Waters’i pubi, selle vastas asuv Tim’s Junkyard ning “peatänava” ääres olevad eksponaadid – vanad sõidu- ja lennumasinad ning moodne servo ehk bensiinijaam. Loomulikult tervitavad meid siin erinevad loomad ja linnud. Paar eeslit otsustavad meie laagripaika ennast sisse seada ning meie söögid ära süüa. Tuleb välja, et eeslite minemasaatmine ei ole üldse lihtne ning vähemalt osa toidust tuleb igal juhul loovutada. Õhtul peame pubis ühe reisiselli sünnipäeva ja suundume lõpuks magama.

22. oktoober: Daly Waters – Elliott – Renner Springs – Tennant Creek – Warumungu – Devils Marbles (Karlu Karlu), õhutemperatuur päeval 32–43°C, päikese käes  46°C, pilvitu, suhteline õhuniiskus 38%, päikesetõus 6:04, kõrgus merepinnast 250–390 m, õhurõhk 973–989 hPa, 510 km

Hommikul liigume mööda tuttavat teed edasi. Tee peal saame oma insenertehnilisi teadmisi proovile panna katkise rehvi vahetamisel – nimelt kaasasolev tungraud ei tõsta autot piisavalt kõrgele, et ratas ära vahetada, ja peame kividest-puudest ehitama kõrgenduse. Mõeldud-tehtud, liigume edasi, ning pärast paari metsatulekahju läbimist teeme kiire peatuse meie kunagises ööbimiskohas Threeways Roadhouse’is (Warumungu asulas). Seejärel liigume edasi Tennant Creek’i (Warumungu keeles Jurnkkurakurr’i) – kullakaevanduslinna, mille nimesaamislugu on seotud juba mainitud John McDouall Stuart’i ekspeditsiooniga. Nimelt andis Stuart praeguse linna lähedal asuvale ojale nimeks Tennant Creek ühe oma ekspeditsioonide rahastaja, Lõuna-Austraaliast pärit karjakasvataja John Tennanti järgi. Siin asus ka Tennant Creek’i telegraafijaam, mis on ühtlasi üks neljast allesolevast algupärasest telegraafijaamast Austraalias. Ent nagu mainitud, on tegu ka kullakaevanduslinnaga – nimelt oli Tennant Creek’i kaevandus Austraalia viimase kullapalaviku ajal (1930ndatel) suuruselt kolmas kullatootja. Kuivõrd siinne kuld on peidetud rauamaaki, siis oli siit kulla ekstraheerimine küllaltki raske töö. Meile jääb silma, et surma saanud kaevurite memoriaalil on üks eestipärane nimi – Maurie Veskimae, surmakuupäevaga 6. november, 1961. Puhka rahus, Maurie! Tänapäeval siin kulda ei kaevandata ning üle poole linna umbes 3000-st elanikust on aborigeenid. Pärast kullalinna väisamist liigume edasi Devil’s Marble’i suunas. Heal lapsel mitu nime – koht on tuntud ka kui Karlwekarlwe / Karlu Karlu ning meie ööbimiskoht – Devil’s Marble Hotel – asub Wauchope-nimelises kohas. Laiskleme veidi kauni Austraalia päikeseloojangu saatel ja jääme magama, valmis homseteks seiklusteks.

23. oktoober: Devils Marbles (Karlu Karlu) – Ali Gurung (aborigeenide küla) – Kaljukitse pöörijoon (ca 23°26’S) – Alice Springs, õhutemperatuur 27–40°C, pilvitu, päikeseloojang 18:43, suhteline õhuniiskus 37%, tuule kiirus 11–13 m/s, kõrgus merepinnast 365–670 m, õhurõhk 940-975 hPa, läbisõit 485 km

Hommikul vaatame üle Karlu Karlu või Devil’s Marble nime all tuntud kivimürakad. See piirkond asub Warumungu, Kaytetye, Alyawarra ja Warlpiri rahvaste traditsioonilistel maadel ning on olnud ajalooliselt oluline kogunemiskoht ning siin asub mitmeid uneluspaiku (dreaming sites). Ümarate vormidega kivimürakad on moodustunud esialgu paekiviga kaetud vulkaanilisest graniidist, mis jahtudes pragunes ning hiljem tuule ja vee poolt erosiooni teel pae kihi alt mingil määral välja tuli. Seejärel tungis vesi graniidi pragudesse ning moodustas mineraalidega reageerides savise kihi, eriti kiviplokkide nurkades, kus rohkem pinda puutus väliskeskkonnaga kokku. Aegamisi erodeerusid pealmised paekihid täielikult ning savistunud graniit uhtus samuti minema, jättes alles ümarad monoliitsed kivimürakad. Tahes-tahtmata tekib tunne, et need on üksteise peale asetatud, ent ülalkirjeldatud protsessid jõuavad samasuguse tulemuseni. Ringi jalutades on näha selle protsessi erinevaid astmeid. Esimene kirjalik ülestähendus nende kivimürakate kohta Devil’s Marbles nime all pärineb telegraafiliini rajamise ajast, 1872. aastast. Unelusaja ehk Altywerre Wirnkarra müüte selle piirkonna kohta on palju, ent enamikke neist hoitakse salajas. Avalikkusele on teada, et see koht seondub naistega – kaks Warumungu daami olevat Munga Munga’st (Tennant Creek’i lähedalt) unelusajal siia rännanud ning kohtunud siin Kaytetye ja Anmatyarr’i naistega. Nad olla siin läbi viinud suure tseremoonia. Hiljem, enne valgete tulekut, on aborigeenid siin neid jutustusi edasi andnud ja samuti tseremooniaid läbi viinud. Ka meie nägime ühte aborigeeni meest, kes istus kivimüraka peal ning vaatas taeva poole. Kui olime oma tunniajase matka lõpetanud, oli ta ikka veel seal, tervitas meid ning istus kivil edasi. Tänapäevased aborigeenid usuvad, et Karlwekarlwe unelusaja inimesed elavad siin ka praegu, kivide all. Üks vanem aborigeen teadvat rääkida, et neid inimesi võib isegi näha, ning et tema olevat lapsepõlves ühte näinud. Kuigi tema ema jõudis tema päästa, siis tema noor sugulane jäigi siin kadunuks. Need kivialused on küll sõbralikud, ent võivad sind hulluks ajada ning enda juurde võtta – nii, et tagasi enam ei saagi. Laulu ja tseremoonia abil toodi kadunud sugulane tagasi (või vähemalt üritati, see jääb natukene ebaselgeks), ent selleks vajalikud laulud on unustusehõlma vajunud ning seetõttu ei ole enam võimalik lapsi siit tagasi tuua. Ilmselt on meilgi aeg edasi liikuda. Otsustame läbi põigata Austraalia UFO pealinnast – Wycliffe Well’ist. Tegu on 1985ndal aastal asutatud tehisliku linnakese või kämpimisalaga, mis on UFO ja tulnukate temaatiline, saadetuna juttudest paranormaalsete nähtuste kohta. Ilmselt on tegu rohkem reklaamitrikiga, ent fakt on, et UFOpalavik on tänapäevaks mööda läinud ning pärast 2022 aasta üleujutusi, mis suure osa ehitistest laastas, on koht mahajäetud ja suuresti vandaliseeritud. Vaatame muraalid ja kosmosekohviku varemed üle ning liigume edasi. Kahjuks Nevada stiilis elavat UFOnduse linnakest siit ei leia, ent mingeid meenutusi kunagisest hiilgeajast võis veel näha. Tänase päeva järgmine sihtpunkt on Ali Curung’i nimeline linn, mida kohalikud kutsuvad Alekarenge’ks. Sealne populatsioon on veidi alla 300 inimese ning pea kõik neist, kui mõned valitsusetöötajad välja arvata, on aborigeenid. Tegemist on “dry community” ehk kuiva kogukonnaga ning alkoholi sinna viimise või seal tarbimise eest on karistused karmid. Selliselt püüavad end aborigeenide kogukonnad kaitsta – nähes, mida alkoholism nende rahvaga mujal on teinud, lasevad nad end kuulutada kuivadeks piirkondadeks. Minu ootus oli, et sellised kogukonnad paistavad välja oma kultuursuse ja viisakuse poolest, ent vaatepilt oli paraku teistsugune – küla, või tegelikult aborigeenide reservaat, on üsna räpane. Kõik kohad on prügi ja autovrakke täis. Ka sõitvad masinad on katkiste akendega, mõlkis ja igat moodi halvas seisus. Uurime veidi kohalikult valitsuse ametnikult siinse elu-olu kohta ning püüame väisata ka kohalikku kunstigaleriid, ent viimast tulutult – see on suletud. Kas ajutiselt või jäädavalt, ei tea. Kokkuvõtvalt jääb kogu kohast üsna trööstitu mulje ning on raske ette kujutada, mis võiks siin elavaid noori motiveerida. Olemas on küll kool, kus õpe toimub esimese kümne klassi ulatuses, misjärel liigutakse viimaseks kaheks aastaks õppima Alice Springs’i või Darwinisse. See tundub olevat ainus pääsetee siinsetele noortele. Keskmine palk on aga umbes kahekordne Eesti palk ning poes on valik üsna hea – pole ime, et motivatsioon on siin madal, sest ilmselt on töö väga lihtne – on see ju sisuliselt fiktiivne riigi poolt tekitatud tegevus, et hoida inimesi vähemalt mingilgi määral aktiivsena, sest õpetajad ja arstid tuuakse kõik rotatsiooni korras sisse väljastpoolt. Enamik inimesi siin tööd ei tee. Lõplikuks päevasihtkohaks on Kesk-Austraalia pealinn, umbes 25000 elanikuga Alice Springs, ent veel enne põikame läbi Aileron’i nimelisest asulast, mis on kuulus oma aborigeeni kujude poolest. Mäe otsas kõrgub Anmatjere Man‘ina tuntud 17-meetrine ja 8 tönnin kaaluv kuju aborigeeni sõdalasest ning natukene lähemal teele, Aileron Roadhouse’i kõrval, Anmatjere Woman and Child – 12-meetrine kujude ansambel. Mõlema skulptuuri autorks on Mark Egan. Lõpuks jõuame ka Alice Springs’i, mis on üla pika aja üks täitsa linna moodi asula. Koha tähtsusest kõneleb ka asjaolu, et kõik hotellid on viimseni välja müüdud ning isegi elektriga camping ground‘i ei õnnestu meil leida. Saame siiski oma autod pargitud ja telgid üles ning läheme kohalikku salooni sööma. Lõpuks saab ring kokku – kauboid, rodeod.. ja ka saloon. See oligi veel puudu. Koht ise on väga stiilse interjööriga ning suuresti Austraalia kurikuulsaima lindprii (bushranger, nagu neid siin kutsutakse) Ned Kelly temaatiline. Pikk päev on saanud õhtusse.

24. oktoober: Alice Springs – Kings Canyon, temperatuur öösel 21°C, päeval 28-35°C, päikesetõus 5:54, kõrgus merepinnast 576–580 m, pilves, õhurõhk 950 hPa, suhteline õhuniiskus 21%, tuule kiirus 5 m/s, läbisõit 325 km

Hakkame Alice Springs’ist liikuma Kings Kanyon’i suunas. Juba eile jäi silma, et Alice Springs’i ümbrus oli üllatavalt roheline. Mägine ja roheline. Kas mitte ei peaks Austraalia keskosa olema kõrbepunane? Sama mõte tekib ka Alice Springs’ist edasi liikudes – taas on kõik üsna lopsaka taimestikuga kaetud. Ilmselt on wet season kätte jõudnud. Sõidame West McDonnell’i mäeahelikku mööda ning valime Kings Kanyon’isse jõudmiseks pikema ja aeglasema ent kaunimate vaadetega tee. Asfalt asendub punase kruusateega, aga meid see ei morjenda – see ongi õige Austraalia! Külastame Ellery Creek Big Hole’i (kohalike keeles Tjoritja), mis on populaarne ujumiskoht, ent ilm on üsna jahe ja jätame sel korral ujumata. Imetleme vaadet ja liigume edasi. Kulgeme mööda Red Center Way’d ja jälgime tee ääres (ja peal) toimetavaid lehmi, hobuseid ja teisi tegelasi, taamal kulgemas mäeahelik. Lõpuks jõuame Kings Kanyon’isse, kuid avastamaminekuks on juba hilja. Puhkame homseks välja.

25. oktoober: Kings Canyon – Uluṟu-Kata Tjuṯa National Park (Uluṟu / Ayers Rock), temperatuur öösel 19°C, päeval 21-32°C, vihm, äike, tuule kiirus 20 m/s, iiliti 28 m/s, kõrgus merepinnast 565-750 m, õhurõhk 947 hPa, läbisõit 366 km

Käes on kanjonipäev. Minu hommik algab väikese jooksuga mägedes, seejärel teeme helikopterilennu kanjoni kohal ning lõpuks ronime ka jalgsi kanjoni servale, kus teeme umbes 2-tunnise jalgsimatka. Vaated on absoluutselt meeliülendavad ning isegi teades, et seda tunnet on võimatu jäädvustada, klõpsub fotokas käes iga minuti tagant. Taban end mõttelt, et kui kohati tunduvad Austraalia vaated üksteisele üsna sarnased, siis see on kindlasti midagi uut. Sellega nõustuvad kõik. Kanjon asub Luritja rahva maal, kes on siin elanud aastatuhandeid ning elavad siiani. Tänapäeval kannab kanjonit hõlmav rahvuspark nime Watarrka, mis Luritja keeles tähendab siin lähedal liivaväljadel laialtlevinud akaatsiat (Umbrella Bush ehk lad k Acacia ligulata). Kanjon oma mitmekesise taime- ja loomastikuga ning arvukate veekogude ja niiskete maakitsustega on olnud neile elatusallikaks ka kõige sügavamatel põuaperioodidel. Turistiradadest eemal asub ka mitmeid kaljujooniseid ja relieefsemat tüüpi kunsti, ent neid palutakse mitte-Luritja’del mitte külastada. Sarnaselt Devil’s Marbles’ile usutakse ka siin, et siinse maastiku loonud esivanemate hinged hiilivad siiani kaljude vahel. Siinne kivine kanjon on põlisrahvale oluline tseremoniaalne piirkond, mida seostatakse kuningka unelusega. Dreamtime‘i ehk unelusaega kutsutakse kohalikus keeles Tjukurpa’ks. Legend räägib, et siinne dreaming on seotud just nende kuningka’dega – meestega, kes siin unelusajal aktiivsed olid. Olevat üks vana kuningka mees koos oma noorte kaaslastega Kings’i oja mööda põhja poole rännanud ja siin veesilma juures koos kohaliku kuningka ja tema perekonnaga olulisi tseremooniaid läbi viinud, misjärel jätkanud oma teed põhja. Kohalikud aborigeenid ütlevad, et need mehed on siin siiani, ning kanjoni tippudes olevad “kuplid” (domes) ongi need noored mehed, kellest legend räägib. Mõnes mõttes võib jääda selgusetuks, kuidas keegi saab minna edasi, ent olla endiselt siin. Aborigeenide arusaamad ja maailmavaade erinevad meie lineaarsest ajatajust. Siinsed kronoloogiad ei pea ilmtingimata kulgema ühes suunas: kontseptsioon “everywhen” kirjeldab seda üsna hästi – minevik, olevik ja tulevik eksisteerivad korraga. Alati, millalgi. Ka lääneliku teaduse progressiivsemate mõtlejate sõnul lubavad relatiivsusteooria ja kvantfüüsika uuringud sarnaseid interpretatsioone; mitmed uuemad klassikalist ja kvantfüüsikat ühendada püüdvad uued raamistikud (nt see Alaska ülikoolist pärit töö) kirjeldavad aega kui mitmedimensioonilist ning üsna sarnane on ka lääne füüsika kuldaju Stephen Hawking’u arusaam aegruumist. Võta nüüd näpust – ehk teavad aborigeenid midagi, mis meile veel hoomamatu. Nende kuplite tekkelugu seostub tänapäeva geoloogide sõnul aga peamiselt liivakivi pragunemise ja erosiooniga. Jalutame ringi ja naudime vaateid, ja lõpuks liiugume sügavamale keskmaale, lähemale müütilisele Uluṟu’le. Suurem osa teest on punane ja küllaltki inimtühi kruusatee. Peatuse teeme Curtin Springs’i-nimelises (kunagine Mount Conner Station) roadhouse‘is. Jõuame üsna hilja, seega saab nautida maantee taustaks olevat Outback sunseti‘i – need on eepilised. A sight to remember.

26. oktoober: Yulara – Uluṟu-Kata Tjuṯa Rahvuspark, temperatuur öösel 18°C, päeval varjus 28-33°C, päikese käes 39°C, kõrgus merepinnast 495-500 m, suhteline õhuniiskus 31%, äike, õhurõhk 956 hPa, päikesetõus 6:02, loojang 18:57, läbisõit 340 km

Ärkame üsna vara, umbes kell 6, et enne kuumuse saabumist teha üks rännak. Nimelt läheme ühe Austraalia sümboli, Uluṟu ehk Ayers Rock’i juurde. Tegu on maailma suurima monoliidiga ehk maakeeli suurima kiviga, mille hinnanguline mass on üle miljardi tonni. Rauaoksiidirikkus värvib kivi roostekarva ning vee voolamise teed on selgelt “rohkem roostes”. Traditsioonilised omanikud on Anangu rahvas, ent kivist teavad loomulikult paljud ümberkaudsed. Jalutame ümber kivimüraka – kokku 11 kilomeetrit, ning näeme mitmeid ajalooliselt olulisi kohti. Kaugelt võib tunduda, et tegu on lihtsalt ühe kivimürakaga, ent tegelikult koosneb see erinevatest koobastest, süvenditest ja muudest pinnavormidest. Need vormid räägivad Tjukurpa (loomisaja või Dreamtime‘i) aegsetest Mala rahva (punakas jänes-känguru või mala, ing k rufous hare-wallaby, lad k Lagorchestes hirsutus; siinse põlisrahva looja-esiisad) tegemistest, mis on aluseks kõigile Anangu rahva teadmistele, seadustele, religioonile, sotsiaalstruktuurile ja eetikale. Anangud elavad Mala rahva seiklusi ja võitlusi omal nahal läbi, tähistades neid sündmusi läbi jutuvestmise ja inma‘de (tseremooniate). Sarnaselt teistele aborigeenirahvastele. Mala’d tulid siia põhjast, ja hiljem läänest, et läbi viia olulisi tseremooniaid. Selle tarvis püstitati Ngaltawata, tseremoniaalne ehitis, mille parim tõlge oleks ilmselt “tootemsammas”, ning inma võis alata. Tseremooniate jaoks valmistumine oli töö kõigile – naised tegelesid korilusega ning valmistasid süüa; mehed seadsid oma tööriistad ja relvad töökorda, tegid üles lõkked ja tegelesid jahipidamisega. Vahepeal olla kaks Wintalka meest läänest tulnud, et Mala’d oma tseremooniale kutsuda, ent Mala’d keeldusid – viidates oma tseremooniale, mis juba oli alanud. Selle peale Wintalka mehed aga solvusid – läksid tagasi koju ja kurtsid oma kaaslastele, mispeale nad olla loonud kurja vaimu – saatana ja koera ristsugutise Kurpany, kes pidi Mala’de inma hävitama. Kurpany oli mamu – kummituslik tegelane, kes võis võtta erinevaid vorme. Kurpany hakkas Mala’de poole liikuma ning esimene, kes teda märkas, oli Luunpa (jäälind-naine), kes Mala’sid küll hoiatas, ent viimased teda kuulda ei võtnud. Kuranpy jõudiski nii Mala’de juurde, ründas neid ning tappis mõned. Seepeale põgenesid ülejäänud Mala’d Lõuna-Austraaliasse, Kurpany nende kannul. Need esivanemad on ka täna ja praegu siin – Luunpa hoiab kõigel silma peal, olles muundunud suureks kiviks. Kurpany jalajäljed on kivipinnal näha, ning tapetud meeste hallid habemed on näha koopaseina reljeefidel. Selle loo moraaliks on, et alati tuleb lõpetada, mida oled alustanud, ning et alati tuleb kuulda võtta hoiatusi saabuva ohu kohta. Veidi võtab küll mõtlema, kas ehk oleks asi nende jaoks paremini lõppenud kui Mala’d ei oleks oma alustatud tseremooniat tahtnud lõpuni viia, ent eks üldjoontes on ju loomulikult neil õigus. Kogu Austraalia maa on kaetud selliste kohapõhiste lugudega, mis õpetavad kõikide elu tahkude kohta. Põlvkond põlvkonna järel on vanaisad joonistanud kaljudele õpetlikke pilte, et nyiinka‘sid (bush boys – noored isased, kes on jõudnud oma elus tähtsasse staadiumisse – nad on vanuses, mil tuleb õppida olulisi eluoskusi ja -teadmisi, et saada wati’deks ehk meesteks) õpetada – kuidas sellel maal ellu jääda, rännata ja avastada. Nagu õpetaja joonistab tahvlile, nii õpetati nyiinka‘sid – kuidas jälitada ja jahtida kuka‘sid (toiduks kasutatavaid loomi); mida ja kuidas teha ning mida vältida. Seejärel praktika osa – nad viidi metsa, kus neile näidati, kus asuvad veesilmad, kus loomad; kuidas leida materjale tööriistade ja relvade ehitamiseks, jne jne. Traditsiooniliselt olid nyiinka‘d mehepojad ülejäänud peredest eraldi, ning neid õpetasid nende vanaisad. Nyiinka staatus võis kesta mitu aastat, kuni poisid olid suutelised tõestama, et nad suudavad jahti pidada ning olla vaid iseenesest sõltuvad. Ja et neil on wati‘le kohane enesedistsipliin. Seda võiks võrrelda keskkooliga – aeg, mil õpitakse tähtsaid oskusi, mis aitab noortel iseseisvalt täiskasvanuna hakkama saada. Sarnane õppeprotsess toimus (ja toimub siiani) ka naissoo hulgas. Kui nyiinka‘del oli oma koobas, siis sarnane koobas oli ka naistel, tüdrukutel (ja väikestel lastel). See oli justkui köögiruum. Naised käisid metsas või võsas, et korjata mai‘d (bush food), misjärel mindi koopasse, et korjatut söömiseks ette valmistada, ning ühtlasi kungka‘dele (tüdrukutele) neid teadmisi edasi anda. Nii toimub see tänapäevani. Paljud siinsed paigad on kohalike jaoks nii pühad, et neid ei tohi filmida ega pildistada – need kajastavad kultuuriliselt olulist informatsiooni, millega tuleks tutvuda ainult selles konkreetses kohas. Mujal nendest kohtadest tehtud fotode vaatamine ei ole nende sõnul kohane. Need on Tjukarpa (või n-ö traditsioonilise seaduse) järgi pühad. Võrreldakse neid pühakirjaga (nagu kristlastel Piibel, juutidel Toora ja moslemitel Koraan), ent meie pühakirjade kohta siiski ju selliseid reegleid ei ole. Erandiks on vaid ehk Muhamed, keda ei tohi visuaalselt kujutada. Selliseid pühasid paiku on Uluṟu erinevatel külgedel mitmeid; samuti on mitmeid erinevaid müütilisi lugusid, mis nende kohtadega seonduvad. Kõiki neid siin ehk edasi andma hakata ei ole mõtet. Võib-olla pikin mõne neist kuhugi, mõne teise päeva kirjeldusse, kui tundub mõistlik. See võib olla nii tulevikus kui minevikus, kuivõrd esmane kirjutis on vaid mustand. Eks me näe. Igal juhul oli jalutuskäik ümber Uluṟu meeldejääv; kivimassiiv, millest suuremat mitte kuskil maailmas ei eksisteeri – see jätab kustumatu mälestuse. Kel aega ja võimalust, siis tulge vaadake üle. Meie aga liigume tagasi – ööbime samas kohas, kus eile, ning päev on planeeritud puhkamiseks, varustuse hooldamiseks ja kohaliku elu-oluga tutvumiseks. Siinsel camping ground‘il ööbimine annab võimaluse osaleda erinevates töötubades – didgeridoo, aborigeeni kunst, bush tucker (korilus), taevavaatlus jpt. Valime igaüks endale meelepärase, või ei vali üldse, ja saadame päeva õhtusse.

27. oktoober: Yulara – Uluṟu-Kata Tjuṯa – Kaltukatjara (aborigeenide küla) – sisenemine Lääne-Austraalia osariiki – Warakurna (aborigeenide küla), õhutemperatuur 22-34°C, kõrgus merepinnast 485-630 m, tuule kiirus 10 m/s, iiliti 25 m/s, õhurõhk 959 hPa, suhteline õhuniiskus 54%, päikesetõus 6:01, loojang 18:57, 90äbisõit 388 km

Tänane päev on viimane North Territory’s – nimelt ületame (loodetavasti) Western Australia osariigi piiri. Teele jääb veel üks Uluṟu mastaabis pinnavorm – The Olgas (või kohalikus keeles Kata Tjuṯa). Tegemist on üsna Uluṟule sarnaste mägedega, mis ei ole küll nii monoliitsed, ent see-eest mõnisada meetrit kõrgemad kui kuningas ise. Nime on saanud mäed sellisel kombel, et oli olnud üks bioloog-geoloog herr Müller, kelle ekspeditsiooni olla rahastanud Würtembergi kuningas Karl. Selle eest olla Müller tänutäheks nimetanud mäed kuninga naise Olga järgi (kes oli ühtlasi Nikolai I tütar). Ausaltöeldes olid Olgad isegi veidi visuaalselt huvitavamad kui Uluṟu. Kahjuks olid nad ka minu uue drooni kirstunaelteks. Puhka rahus. Ristin Su postuumselt Olga’ks. Vähemalt, erinevalt Sinu eelkäijast, õnnestus üsna keerulise retrieval mission‘i käigus Sinu surnukeha üles leida, et Sind kodumaale toimetada. Ja kätte saada SD-kaart viimaste ülesvõtetega. Liigume edasi WA (Western Australia) piiri poole. Kaardi peal on kirjas, et vaja on permit‘i (ehk luba). Loodame selle piiri pealt omandada. Tee muutub taas armsaks punaseks kruusateeks. Väike erinevus Cape York’i teedega on see, et tee on kaussjas – tee servad on kaldu üles, mitte alla. Muidu üsna sarnane – liikuda saab kiiresti, ca 130 km/h, ümberringi üsna madal taimestik. Vastu tuleb umbes üks auto 100 kilomeetri kohta, kui välja arvata põlenud autovrakid tee kõrval, mida on umbes kakskümmend tükki 100 kilomeetri kohta. Teele jääb Lasseter’i koobas – kohalik Austraalia kullapalaviku sümbol. Koobas ise on küllaltki kesine, ent on nime saanud mehe järgi, kelle asjad (sh päevik) sealt olevat kunagi leitud. Harold Lasseter oli mees, kes väitis, et oli 1897. aastal leidnud Austraalia Outback’ist suure kullamäe (reef of gold). Hiljem seda otsima minnes tal kullamäge uuesti leida ei õnnestunud. Päevikus olevat seisnud kuulsad read: “What good a reef worth millions? I would give it all for a loaf of bread.” Lasseter ise küll koopas ei surnud ning elas kuni 1930. aastani, ent legend tema kullast elab tänaseni. Seda on käinud otsimas nii tema järeltulijad kui ka teised õnneotsijad, ent tulemusteta. Küll aga on read tema päevikust hea näide riskidest, mida meed ja naised on kullahiilgusest pimestatuna võtnud. Mõnel juhul ka puhtalt vastupandamatust soovist või neile kõrgemalt antud ülesandest avastada tundmatut Austraalia sisemaad – Outback’i. Ja mitte alati ei ole need rändurid siit eluga tagasi jõudnud. Lasseter’i nimi on igaveseks Austraalia kaardile kirjutatud – tema järgi nimetati 1983. aastal Stuart Hightway’d ja Uluṟu’t ühendav maantee. Igal juhul jõuame ühel hetkel Lääne Austraalia osariiki, linnakesse nimega Warakurna. Sai ka selgeks, et seal asub aborigeenide reservaat ning et permit‘i siin olemiseks peaks taotlema Perthist. Päris täpselt aru ei saagi, kas oleme siin legaalselt või mitte – igal juhul ei tohi ka siia tuua alkoholi – ning veidi ootamatult – soovituslikult mitte ka pliivaba bensiini. Üleval on hoiatussildid, et kui omame pliivaba bensiini, tuleb see luku taha panna, sest kohalikud varastavad selle muidu sissehingamise eesmärgil ära. Ka kohalik bensiinijaam müüb vaid dearomatiseeritud “Opal” kütust – oktaanarvuga 91 bensiini, kus on lenduvaid aineid tavapärase 25% asemel umbes 5%. Kohalikus kunstigaleriis/-poes on üleval silt, et kunsti vargus on kuritegu. Huvitav, et see eraldi mainimist vajab. Ööbime sealses roadhouse‘is.

28. oktoober: Warakurna (aborigeenide küla) – Warburton (aborigeenide küla) – Cosmo (aborigeenide küla) – Laverton,  temperatuur öösel 12°C, päeval 26-30°C, kõrgus merepinnast 450-500 m, vahelduv pilvisus, õhurõhk 960-970 hPa, 790 km

Tänane päev on pikk sõidupäev mööda lõppematut punast kruusa. Vastu tuleb väga vähe autosid. Üritame jõuda linna nimega Cosmo Newberry – aborigeenide linnakesse. Lõpuks sinna ka jõuame, et jääme veerand tundi hiljaks, et sealt öömaja saada. Linnakene on väike, ent viisakam kui Ali Curung. Liigume edasi, ca 90 kilomeetrit eemal asub Laverton. See peaks olema nüüd esimene aborigeenide alalt välja jääv linnakene – vaba Austraalia osa, kus viibimiseks (erinevalt Uluṟu-Kata Tjuṯa rahvuspargist ning äsjasest aborigeenide reservaatide aladest) ei ole vaja omada ühtegi luba. Küll aga ei müüda siin endiselt näiteks alkoholi, seda aastast 2023, ent linnapildis see küll kuidagi ei väljendu. Kuigi siin elab vaid umbes 20% tumedanahalisi, on õhtune linn täis purjus aborigeene. Nimelt pidavat nad käima alkoholi ostmas kastide ja aluste kaupa Kargoolie-Boulder’i-nimelises linnas, kuhu ka meie ka homme suundume. Tegu on üle pika aja veidi suurema asulaga – suuruselt umbes nagu Alice Springs, kus olime umbes 1550 kilomeetrit tagasi. Lavertonist õnnestub meil leida viimane vaba ööbimispind – korteri moodi motellituba, kus peaaegu kõigile jagus voodeid. Peaaegu. Tutvume natukene kohaliku eluoluga ning heidame puhkama.

29. oktoober: Laverton (aborigeenide küla) – Leonora – Kalgoorlie, temperatuur 22-34°C, kõrgus merepinnast 390-440 m, pilvitu, õhurõhk 962-967 hPa, läbisõit 378 km

Hakkame sõitma Kalgoorlie poole, ent enne püüame läbi hüpata linnakestest nimedega Leonora ja Menzies. Õigupoolest peaks need jääma tee peale. Piirkonda tuntakse kui Goldfields (osa Goldfields-Esperance regioonist – West Australia suurim regioon, mis ulatub lõunarannikuni). Leonora tänavapildis hakkavad samuti, sarnaselt Laverton’ile, silma üsna “hoos” aborigeenid. Piilume kohalikku pubisse, kus valged (ilmselt kaevanduse töötajad) lõunaõlut naudivad. Samuti üsna “hoos”. Tegu on siis kaevanduslinnaga, mille algusaeg on seotud kullaleidudega 19. sajandi lõpus. Linnakesest sai ümberkaudsete kaevanduste administratiivne keskus, aga tegelikult minetas linn vaikselt ja järjekindlalt läbi aastate oma tähtsust – seda kuni 1980ndateni, mil kullahind maailmaturul tõusis ja kaevandamine muutus taas rentaabliks. Taasavati ka lähedalasuv kuulus Sons of Gwalia kaevandus (1983. aastal) ning tekkis uus, Harbour Lights’i-nimeline kaevandus. Linnas elab märkimisväärne hulk aborigeene ning siinsetel maadel asub palju nende pärandit. Kohalik ajalugu pakub palju lugusid kohalike linnakeste boom-and-bust tsüklist (kullalinnade majanduse buumi- ja langustsükkel viitab kas ajaloolilselt või ka lokaalselt korduvale mustrile, kus majanduslik kiire laienemine, mida juhib kulla hinna tõus ja kaevandamistegevus, asendub järsu kokkutõmbumisega – hinnad langevad või ressursid ammenduvad). Otsustame minna vaatama Gwalia kaevandust, mis ulatub 2,6 km sügavusele maapõue. Mastaabid, milliselt maapõue on sõeltudu ja puuritud, on täiesti hoomamatud. Kulla hiilgus paneb tõesti raatad käima. Hiljem teeme peatuse ka Menzies’is ja jõuame õhtuks Kalgoorlie’sse.

30. oktoober: Kalgoorlie (kullalaevandus) – Southern Cross – Hyden Wave Rock, temperatuur 23-28°C, kõrgus merepinnast 275-410 m, vahelduv pilvisus, õhurõhk 966-981 hPa, läbisõit 393 km

Hommikul käime veel kullakaevanduste muuseumis, vaatame Kalgoorlie’s asuvat lahtist kaevandust Super Pit (üks Austraalia suurimaid omasuguseid) ning ning kohalikku infrastruktuuri toitva veetoru ajalooga. Nimelt oli vesi kohati piltlikult kallim kui kuld ning 20. sajandi algul konstrueeriti kaevanduste ja kohalike elanike veega varustamiseks tolleaegse maailma kõige pikem akvedukt, ligi 600 kilomeetrine veetoru Perthi lähedalt sisemaale. Tegemist oli omaaegse inseneritöö tippsaavutusega ning toru on töös tänase päevani. Vee pumpamiseks ehitati tee peale kuus aurumasina abil töötavat pumpa, mis pidid vett pumpama lisaks pikale distantsile ka umbes 300 meetrit mäest üles. Päeva lõpuks jõudsime Hyden-i nimelisse asulasse, kus asub kuulus Wave Rock ning mille loodust iseloomustavad soolajärved. Hyden asub Goldfields regiooni ja Wheatbelt regiooni piiril, millest järeldub, et siinne elu tiirleb suuresti ümber põllumajanduse. Lepime homseks kokku kohaliku mehega tag-along tuuri ja läheme magama.

31. oktoober: Hyden Wave Rock – Kukerin, temperatuur öösel 10°C, päeval 21-29°C, kõrgus merepinnast 265-280 m, õhurõhk 981-982 hPa, tuule kiirus 20 m/s, pilvitu, läbisõit 325 km

Kohtume Hyden’is meie giidi ja elupõlise kohaliku mehe Michael’iga, kes tutvustab meile siinset elu. Nagu on tavapärane, on ka siinsetel aladel algupärased omanikud ning hilisemad asunikud. Praegu elavad siin peamiselt farmerid, ent varasemalt oli koht populaarne kaevurite hulgas. Ka tänapäeval võib taamal näha nikli kaevandust. Taamal just seetõttu, et Michael viib meid erinevate kivimürakate otsa – suured monoliitsed kaljumoodustised, millede otsast avaneb ilus panoraamvaade ümbruskonnale. Hyden asub Shire of Kondinin’i administratiivpiirkonnas (shire on tüüpiline Austraalia maapiirkonna omavalitsusüksus; käesolev shire on umbes 1.7x suurem kui Harjumaa), seega näeb Hyden’i mägede otsast ka teisi siinseid asulaid ja piirkondi. Nii näemegi Forrestania kaevandusalasid, mis kesk Wheatbelt’i avaraid heledaid põllumaid paistab eredalt silma. Michael veab meid mööda shire‘it ringi – ta tutvustab meile kohalikke loomi ja taimi; õpetab nende järgi ilma ennustama; räägib ajaloost, põllumajandusest, vee kogumisest veesilmadesse; näitab soolajärvi ning räägib traditsioonilisest ja tänapäevasest elukorraldusest. Kui meie eestlastena oleme harjunud nelja aastaajaga, siis siinset (WA edela piirkonna) elu kirjeldab paremini kuue aastaaja süsteem (Noongar’i kalender). Sellistest alternatiivsetest aastaajasüsteemidest on meile varasemalt rääkinud ka mitmed teised põliselanike järeltulijad, kellega oleme looduses rännanud – elu elati ja tegevusi planeeriti loodusmärkide järgi. Kui selle või tolle taime õied puhkevad õitsema, just siis on õige aeg püüda jõest lõhet, sest just siis on nad kõige rasvarikkamad. Kui hakkavad esimesed vihmad, just siis on õige aeg korjata seda või toda taime; just siis juhtub see või teine asi. Ja need tsüklid ei vastanud alati meie neljale aastaajale või dry-wet jaotusele. Ja isegi viimane jaotus ei ole kogu Austraalias ühesugune – kui põhjas on juuni ja juuli kuiv hooaeg, siis siin on need kaks kuud hoopistükkis kõige niiskemad. Siinsed aastaajad jaotuvad järgmiselt: Birak (kuumus, päike ja tuli; detsember, jaanuar), Bunuru (aasta kõige kuumem aeg; veebruar, märts), Djeran (algab jahenemine; aprill, mai), Makuru (vihm ja külm ilm; juuni, juuli), Djilba (metsikud lilled hakkavad õitsema; august, september), Kambarang (soe ilm tuleb tagasi; oktoober, november), ja taas Birak. Tuuri käigus läbime ümberkaudsetel teedel 170 kilomeetrit. Ületame ka küülikute ja emude vastase aia, mis on võrreldav Kagu-Austraalias oleva dingo taraga, ent on kõigest paarsada kilomeetrit pikk (Dingo Fence üle 5600 km – üks maailma pikimaid inimtekkelisi konstruktsioone). Külastame ka kohalikku Wildlife Center’it, kus elavad erinevad kängurud, reptiilid, linnud; väidetavalt ka kaamlid, kelleni mul jõuda ei õnnestunud, sest otsustasin hoopis West Australia 4×4 Offroad Museum’isse minna. Igal juhul tervitas meid leti taga tütarlaps Pärnust, kelle sõnul juba järgmises bensiinijaamas on meil võimalus kohata järgmist eestlast. Tema tööpäev aga polnud kahjuks veel alanud, seega musta leiba meil sealt küsida ei õnnestunud. Igal juhul – väike maailm, nagu ikka. Tee peal külastasime veel üht kohalikku veinimõisa, misjärel seadsime “sammud” Mary’s Farm’i suunal, kuhu olime bookinud öömaja. Aias tuuseldasid lambad ja alpaka. Mary had a little lamb pidas paika. Hommikuks kutsus Mary meid oma magevee-vähkide (Austraalia ing k Common Yabbie, lad k Cherax destructor) kasvandusse ehk yabbie farm‘i külla, et veidi elust ja ettevõtmiste ajaloost rääkida. Kokkulepitud, sõime kõhud täis ja läksime magama.

1. november: Kukerin – Brookton – Guilderton, temperatuur öösel 12°C, päeval 15–23°C, suhteline õhuniiskus 79%, tuule kiirus 6 m/s, kõrgus merepinnast 10–275 m, õhurõhk 981–991 hPa, vahelduv pilvisus, läbisõit 421 km

Nagu eile sai plaani pandud, sõidame hommikul Cambinata Yabbies-nimelisse vähikasvandusfarmi, mis on ühtlasi ka Mary ja tema mehe koduks. Mary räägib meile esmalt vähikasvatamisest ja ärist, aga ka talumajapidamise ajaloost, põllumajandusest, vanadest ja uutest traktoritest ja kõigest muust. “Never was I gonna move to the country, I was a city girl, from Perth; nor was I ever gonna marry a Catholic and have four children; yet here I am.” Saame pererahvaga üsna hästi läbi, teeme üksteisele kingitusi ja asume seejärel (juba palju targemana) jälle teele. Tee peale jääb linnakestest Brookton – Noongar’i rahva maale tekkinud 19. sajandi teisel poolel tekkinud asula. Kuivõrd siin asus ka sajandi lõpul valminud Great Southern Railway üks algupäraseid jaamu, sai linnast kiiresti kohaliku elu keskus. Asudes Wheatbelt’is on ka siin endiselt peamiseks tööstusharuks agrikultuur, ning linna keskus on justkui välismuuseum erinevate ajalooliste põllutöömasinatega. Siin asub ka mitmeid Noongar’ide pühapaiku, ent meil kahjuks eriti aega neid külastada ei ole – tahame päeva lõpuks jõuda mööda läänerannikut veidi põhja poole, et ka seal veidi ringi uudistada. Sõidamegi Perthi suunas, teeme mõned etttevalmistavad sisseostud, külastame linnaserval üht kohalikku veinimõisa, ning seejärel liigume juba läänekallast mööda üles. Peatume India ookeani ääres Guildertoni asulas, milles asub ka Moore River’i delta. Õigupoolest just selle delta servas me ööbimegi. Ilm on – võrreldes viimase 50 päevaga – küllaltki tuuline ja jahe. Seda oli ka oodata.

2. november: Guilderton – Lancelin – Pinnacles desert – Cervantes, temperatuur öösel 10°C, päeval 20–22°C, merevesi 20°C, õhurõhk 1021–1026 hPa, pilvitu, päikeseloojang 18:43, läbisõit 213 km

Täna teeme väikese tiiru põhjasuunal ning tuleme ööseks Moore’i jõe deltasse tagasi. Liigume mööda ookeaniäärset sõiduteed (Indian Ocean Drive) üles kuni jõuame Lancelin’i linna, mis on oma nime saanud lähedalasuva saare järgi. Saar ise on oluline looduskaitseala, pakkudes kodu tuhandetele loomadele, lindudele ja merilõvidele. Lancelin on tuntud ka selle poolest, et siinsel rannikul läks 17. sajandil põhja Hollandi Ida-India Kompanii laev Vergulde Draeck. Kui laeva vrakk 1960ndatel jälle avastati, oli seal alles märkimisväärne kogus kultuuriväärtuslikke esemeid, mis on nüüdseks enamjaolt Perthis meremuuseumis. Meie aga ei teinud Lancelini jõudmise osas suuri plaane mereretki ette võtta ning otsustasime hoopis proovida oma masinate võimekust kohalikel massiivsetel liivadüünidel. Nimelt, erinevalt Euroopas harjumuspärasele, võib Lääne-Austraalia randades maastikusõidukitega sõita, ja siinne offroadi-kultuur on hoopis teisest puust kui meil. Haarame siis võimalusest kinni ja sõidame rannaradadel (ocean tracks) ja kihutame suurtel düünidel. Ühel ekipaažil õnnestub oma auto randa ka kinni sõita, seega ka kerge rescue mission oli päevakorras. Liiv küntud, liigume edasi – suunaks Cervantes ning lähedal Nambung’i rahvuspargis asuv The Pinnacles. Tegu on kõrbelise alaga, kus on lugematu hulk erineva kujuga lubjakivist “sambaid”. Ütleks, et äärmiselt omapärane, aga tahes-tahtmata meenutab vaatepilt kümneid ja kümneid termiidipesade kooslusi, mida teede ääres (ja peal) näinud oleme. Siinsed moodustised aga on ilmselt erosiooni abil valminud, kuigi on samuti teataval määral loomariigiga seotud – nimelt on siinsete liivakivimite ajalooliseks toormaterjaliks suuresti merekarbid. Vaatepilt on omapärane, ent liiga pikalt siin aega veeta ei ole mõtet. Läheme tagasi Cervantesesse ja teeme külaskäigu kohalikku club house‘i, et maitsta veidi homaari. Jäi vist mainimata, et Cervantes ja üleüldse siinsed rannikud on populaarsed homaaripüügialad. Veedame õhtu puhates. Homme läheme homaaripüügile kaasa.

3. november Cervantes, temperatuur 22–33°C, merevesi 20°C, pilvitu, õhurõhk 1012–1017 hPa, päikesetõus 5:22, loojang 18:44, tuule kiirus 2–4 m/s, suhteline õhuniiskus 21%, UV-indeks 8–10, läbisõit 10 km

Hommikul jõuan peale ärkamist teha linnakesele tiiru peale. Ookeani ääres on sümbiootiline ökosüsteem – kaks kalurit ja viis pelikani. Iga kolmas kala läheb pelikanidele. Ja kalamehed, noh, nemad sellest koostöömudelist vist midagi ei võidagi tegelikult. Kokkuvõttes on selline keskmine ookeaniäärne linnakene – suuri villasid ei ole, aga ka laineplekist hütte ei ole kuigi palju. Igal juhul korjatakse meid Lobster Shack’i eest varsti peale ning sõidame sadamasse. Seal võtavad meid vastu kohalikud homaaripüüdjad (ja olgem ausad – tuurigiidid) ning juba liigumegi avamere poole. Näeme homaaripüügi protsessi lähemalt ning saame ühest selle aspektist ka ise osa võtta – nimelt alamõõduliste ja marja täis sabaalustega emaste ookeanisse tagasiviskamine. Ülejäänutest piisab aga kõigi osavõtjate toitmiseks – peale merelkäiku einestamegi Lobster Shack’i ookeanivaatega restoranis. As fresh as they come. Hiljem proovisime Tõnuga ka muuli pealt kala püüda. Piisas kolmeks sekundiks konksu vette laskmisest – hetkega rippus seal otsas kohalik kalameeste tüütus ehk common blowfish (lad k Torquigener pleurogramma). Mürgiste (detrodotoksiini sisaldavate) kerakalade perekonda Tetraodontidae kuuluvad tüütud tegelased, kes sinu sööda lihtsalt nahka panevad. Samast perekonnast on pärit ka see mürgine kerakala, keda Jaapanis teatakse fugu nime all. Kerakaladest delikatessroogade valmistamiseks nõuab Jaapani seadus (ja ka traditsioon) aastastepikkust ettevalmistust; mõned road, näiteks kerakala maks, on juba aastakümneid olnud Jaapanis ekstreeme mürgistusohu tõttu keelatud. Meie laseme oma paarkümmend kerakala ookeanisse tagasi ning napi kalasaagi tasakaalustamiseks naudime kohalikku päikeseloojangut. Homaaripaadid ookeanil ankrus, õhtutaevas mänglevad värvid, ka ilm ei ole täna meie vastu. Ega midagi, seame sammud oma mereäärsel camping site‘il asuvate majakeste suunas ja olemegi päevaga õhtus.

4. november: Cervantes – Perth, temperatuur 22–24°C, merevesi 19–20°C, päikesetõus 5:22, loojang 18:44, UV-indeks 8–10, vahelduv pilvisus, suhteline õhuniiskus 34–70%, vihm, 230 km

5. november: Perth, temperatuur 18–29°C, merevesi 19°C, suhteline õhuniiskus 56%, päikesetõus 5:15, loojang 18:45, UV-indeks 6–8, pilves, tuule kiirus 2–6 m/s, õhurõhk 995–997 hPa, läbisõit 28 km

6. november: lend Perth – Melbourne, õhutemperatuur 22°C, merevesi 19°C, UV-indeks 8-10, suhteline õhuniiskus 61%, tuule kiirus 5 m/s, pilves, õhurõhk 1005 hPa, päikesetõus 5:14, loojang 20:00

7. november: lend Melbourne – Istanbul, õhutemperatuur 22°C, päikesetõus 6:07, suhteline õhuniiskus 50%, õhurõhk 1005 hPa, pilves, UV-index 6–8, tuule kiirus 4–5 m/s

Meeskond
Aivo Spitsonok, Raivo Pärnpuu, Tõnu Lilloveer, Tiina Jokinen, Peeter Vähi, Johannes Vähi (kogu reis)
Olari Pajo (Hobart – Cairns)
Jaan “Hašš” Habicht (Hobart – Darwin)
Inga Karu (Cairns – Perth)
Kaido Kepp (Darwin – Perth)

Suur tänu: Are Altraja, Sigrid Kupenko, Allan Kivi

       

Lisaks vaata ka: Siiditee Tuur 2007, Arktika-Antarktika 2010, African Round, Siberia-Mongolia