Hilisõhtu Rāga

HILISÕHTU RĀGA (koostöös festivaliga Orient)
Hindol Deb (sitār, India), kaastegevad Florian Schiertz (tablā) ja Peeter Vähi (tānpurā)
Kavas Põhja-India klassikalised hilisõhturāgad Nat Bihag, Jhinjhoti, Kaunsi Kanada, bengali rahvaviis “Amar Antare Bairagir Lau Baje”

Teatavasti jaguneb India muusikakultuur väga selgelt Põhja- ja Lõuna-India traditsiooniks, ingliskeelses kõnepruugiks vastavalt Hindustani and Carnatic music. Antud juhul on meil tegemist esimesega. Kava loetelus sisalduv sõnaühend “õhturāgad” pole antud kontekstis lihtsalt poeetiline lisand romantilise meeleolu rõhutamiseks ega lihtsalt sõnakõlks – India muusikatraditsioonis seonduvad improvisatoorsete kompositsioonide aluseks olevad meloodiamudelid ehk rāgad tõepoolest kindlate ööpäeva osadega, ning nõnda ei esita üks tõsine muusik kunagi õhtusel ajal hommikurāgat, keskpäeval kesköörāgat, ja vastupidi.
Mõni sõna ka instrumentidest. Kõigepealt soolopill sitār – selle nimi tuleneb pärsia keelest ja tähendab ‘kolm keelt’, ent tegelikkuses on tänapäevastel kontsertpillidel keeli märksa enam, umbes kahekümne ringis. Enamasti on 5 keelt meloodia esitamiseks, 1 või 2 burdoon-keelt, millega ühtlasi rõhutatakse ka rütmi aktsente, lisaks veel 13 resonants-keelt, mis on häälestatud vastavalt konkreetsele rāgale ning lihtsalt helisevad kaasa. Liialdamata võib öelda, et selle pilli on ülemaailmselt tuntuks mänginud tänaseks meie hulgast lahkunud, kuid veel aastal 2005 Oriendi fesivalil ülesastunud Pandit Ravi Shankar. Tablā komplekt koosneb tegelikult kahest trummist, mida tinglikult nimetatakse “parem” ja “vasak”, mille korpused on valmistatud vastavalt puust ja metallist. Kui soolopill esitab meloodiat, siis tablā funktsiooniks on tagada meloodiale rütmifoon, mis põhineb rütmimudelitel ehk tāladel. Meile, eestlastele, kelle alateadvuses on läbi aegade kinnistunud ülimalt lihtsate meetrumitega (2/4, 3/4, 4/4) labajalavalss, polka, marss … ei pruugi India muusika ülimalt komplitseeritud rütmid olla lõpuni arusaadavad. Haruldased pole 7-, 14-löögilised või veelgi keerukamad ebasümmeetrilised rütmimudelid. Tavaliselt ei alusta tablā-mängija koos teistega, tüüpilise rāga-kompositsiooni alguses kõlab alap, mis annab solistile võimaluse vabaks improvisatsiooniks. Alles kompositsiooni keskel liitub tablā, reeglina algul aeglases, hiljem kiires tempos. Ja lõpuks tānpurā – see on 4 keelega saatepill, mis kunagi ei esita meloodiat, vaid tekitab ühtlast fooni. Ta on teatud mõttes teisejärguline, kuid samas väga oluline, sest pilli särisev heli loob India muusikale ainuomase atmosfääri. Paljud India muusikud, tänapäeval kahjuks koguni valdav enamik, kasutavad sooloinstrumendi saateks elektroonilist asendajat, täpsemalt, tegemist on lavaservas “pläriseva” väikese kastikesega. Ometi on see pseudo-pill saanud populaarseks, ja seda eelkõige kommertsiaalsetel põhjustel – ei pea ju ostma lennupiletit tānpurā-mängijale ja teist piletit üsna suurele muusikainstrumendile. Autentsuse austajana eelistab Hindol Deb siiski päris pille.

Hindol Deb alustas sitāriõpinguid viieaastasena oma ise Sri Panchanan Sardari käe all. Hiljem jätkas õpinguid Pandit Santosh Bannerji ja Pandit Deepak Chowdhury juhendamisel.
Nagu kirjutas üks India muusikakriitik oma kolumnis: “Hindoli esituses on ühinenud tehniline peenus ja sügav küpsus.” Tema India klassikalise muusika interpretatsioone iseloomustavad püüdlused rāga puhtuse säilitamise suunas, maitsekad improvisatsioonid ja komplitseeritud rütmimustrid. Hindol Deb on andnud kontserte USAs, Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Kreekas, Rootsis, Jaapanis, Taanis … ja mõistagi Indias. Ta on tundnud suurt huvi ka Lääne keskaja muusika vastu. Sellest huvist on välja kasvanud projekt pealkirjaga “Medieval Rāga”, milles kohtuvad India traditsioonid ja Euroopa keskaeg. Kutsed väärikatele festivalidele ja Carnegie Halli, koostöö Sony Music’uga jne annavad tunnistust artisti tasemest.
Muusikaeksperdina juhendab Hindol arvukaid meistriklasse, kus õpetab India muusika põhialuseid, sitārimängu ja improvisatsiooni. Saamuti õpetab ta mitmetes muusika kõrgkoolides.

Florian Schiertz on oma tablā-mängu ja Põhja-India alase muusikalise kõrghariduse omandanud Rotterdami Konservatooriumis. Tema õpetajaks oli Sumantra Guha, kes esindab traditsioonilist Farukhabadi koolkonda ehk gharana’t. Nii Indias kui Euroopas on Florian Schiertz andnud kontserte koos sitārimängija Pandit Kushal Dasiga, enam kui 100 korral on ta publiku ette astunud koos Kolkatast pärit sarodi-mängija Kalyan Mukherjeega, kui nimetada vaid mõningaid ansamblipartnereid. Tema mängu on ülivõrretes hinnanud sellised meediaväljaanded nagu “The Hindu” (2010, 2015), “Indian Express” (2011), “Times of India” (2014).