VASTUVOOLU: VÜRST
ANDRÉ VOLKONSKY – 90

Klaaspärlimäng esitleb:
K 5. juuli 2023 kell 19, Keila-Joa Schloss Fall, Harjumaa (koostöös Keila-Joa Lossiga)
R 7. juuli 2023 kell 19, Tartu Jaani kirik
VASTUVOOLU: VÜRST ANDRÉ VOLKONSKY – 90
Aleksei Ljubimov (klaver, Austria), Helen Lokuta (metsosopran), Prezioso, Peeter Volkonski
André Volkonsky, Joseph Haydn, Franz Schubert, Valentõn Sõlvestrov, Arvo Pärt

Venemaa riiklik režiim ja ideoloogia – olenemata sellest, kas Kremlis parajasti lehvimas viisnurgaga punalipp või valge-sini-puna trikoloor – on ikka ja taas tahtmatult ellu kutsunud teisitimõtlejaid, dissidente, vastuvoolu ujujaid. Aegu tagasi, Siberi ekspeditsiooni ajal sattusid Klaaspärlimängu korraldajad paikadesse, kus kandis oma karistust kirdralmajor Sergei Grigorjevitš Volkonski, meie Volgi vanavanavanavanaisa. Osalemise eest dekabristide ülestõusus määras kriminaalkohus talle karistuseks surmanuhtluse pea maharaiumise läbi. Ent armuline keiser Nikolai I asendas karistuse eluaegse sunnitöö ja asumisega Siberis, reaalsuses kujunes vangistus kolme aastakümne pikkuseks. Ka kontserdi nimitegelane, aastal 1933 Genfis sündinud vürst André Volkonsky (klavessinist, vanamuusika-ansambli Madrigal asutaja ja juht, helilooja) ei suutnud kuidagi ühist keelt leida nõukogude võimuga. 1972. aastal emigreerus ta Nõukogude Liidust, esialgu Šveitsi, peagi aga asus elama Prantsusmaale. Klaaspärlimängu kunstiline juht Peeter Vähi meenutab: “1990-ndatel, mil töötasin produtsendina Eesti Kontserdis, korraldasin André Volkonskyle Eestis kaks kontserti. Meenub, et meedia tundis Volkonsky vastu suurt huvi, aga temast ei kirjutatud kui klavessinistist või heliloojast, pigem kui vürstist, Lennart Meri sõbrast, Volgi isast, seostest Keila-Joa lossiga jne. Loodan, et sel korral õnnestub fookus seada ka muusikalistele tegemistele. Muide, André Volkonsky rolli Hortus Musicuse tekkimisele on võimatu üle hinnata, just tema haruldasest noodikogust sai kõik alguse.”
Lisaks muusikale kõlavad kontserdil André Volkonsky mõtted muusikast tema poja Peeter Volkonski esituses.

Arvo Pärt. Für Alina. 2 min 8 sek, mp3, 320 Kbps

Aleksei Ljubimov on maailmakuulus pianist, haamerklaveri-mängija ja klavessinist. Ta on lõpetanud Moskva konservatooriumi, kus õppis Heinrich Neuhausi ja Lev Naumovi käe all. Suur huvi 20. sajandi modernistlike teoste vastu ajendas Ljubimovit esiettekandele tooma paljude lääne heliloojate, sealhulgas Charles Ivesi, Arnold Schönbergi, John Cage’i, Terry Riley’, Pierre Boulezi ja Karlheinz Stockhauseni teosed, mis tekitas hõõrumist nõukogude võimuga ning mitu aastat ei võimaldatud pianistil reisida väljapoole Nõukogude Liitu. Olles huvitatud ka barokkmuusikast, ajastupillidest ja -teadlikust esitusest, asutas ta Moskva barokk-kvarteti ning koos Tatjana Grindenkoga Moskva Kammerakadeemia. Ljubimov korraldas ka avangardmuusika festivali „Alternativa“.
Alates 1980. aastatest solistina väga nõutud Ljubimov on esinenud teiste seas Valgustusajastu orkestri, Londoni filharmoonikute, Birminghami linna sümfooniaorkestri, Helsingi filharmooniaorkestri, Iisraeli filharmooniaorkestri, Venemaa rahvusorkestri, Camerata Salzburgi ja Budapesti festivaliorkestriga. Ta on teinud koostööd paljude dirigentidega, nende hulgas Christopher Hogwood, Neeme Järvi, Esa-Pekka Salonen, Vladimir Ashkenazy, Roger Norrington, Marek Janowski, Iván Fischer, Kent Nagano ja Frans Brüggen. Interpreetidest on Ljubimovi lavapartneriteks olnud pianisti Andreas Staier, tšellistid Heinrich Schiff ja Natalia Gutman , viiuldajad Christian Tetzlaff ja Gidon Kremer, viola da gamba mängija Wieland Kuijken ja tenor Peter Schreier.
Sarnaselt vürst Volkonskyle jättis ka Aleksei Ljubimov maha kunagise kodumaa, olles Austria kodanik, elab ta juba aastaid Prantsusmaal.

Tuntud eesti ooperilaulja Helen Lokuta on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia laulu erialal Pille Lille ja prof Tamara Novitšenko juhendamisel (2002) ning magistriõppe Jaakko Ryhäneni käe all. Lisaks on ta õppinud ka Karlsruhe muusikakõrgkoolis (2000) ja Karlsruhe ooperikõrgkoolis (2001) prof Maria Venuti juures. Alates aastast 2006 on Helen Lokuta Rahvusooper Estonia solist. Lokuta on pälvinud Lord Carlisle’i nim preemia „Noor muusik“ (2015), Eesti Teatriliidu aastaauhinna (2007) ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (2007) kaalukate lavarollide loomise eest. Ta on olnud ka SEB publikupreemia laureaat aastatel 2011, 2015 ja 2019. Lisaks arvukatele rollidele RO Estonias (üle 40 ooperi rolli, üle 20 oratooriumi) on Lokuta osalenud solistina mitmete vokaalsümfooniliste vormide ettekandmisel, osa võtnud Nargen Opera projektidest ning esinenud soololauljana välismaal, sh Iisraelis, USAs, Kanadas ja mitmel pool Euroopas. Lokuta on teinud koostööd Eri Klasi, Tõnu Kaljuste, Johannes Somary, Arvo Volmeri, Jeruusalemma sümfooniaorkestri, ERSO, Klaaspärlimäng Sinfonietta ja Tallinna Kammerorkestriga.

Suur tänu: Tartu Linnavalitsus, Urmas Klaas, Kultuuriministeerium, Kultuurkapital, Toyota, Jaani kirik, Triin Käpp, Jana Raud, Juhani Jaeger, Kaupo Kiis, Kristel Leppik, Anne-Liise Kiis, Maara Parhomenko, vabatahtlikud