VASTUVOOLU: VÜRST
ANDRÉ VOLKONSKY – 90

Klaaspärlimäng esitleb:
K 5. juuli 2023 kell 19, Keila-Joa Schloss Fall, Harjumaa (koostöös Keila-Joa Lossiga)
R 7. juuli 2023 kell 19, Tartu Jaani kirik
VASTUVOOLU: VÜRST ANDRÉ VOLKONSKY – 90
Aleksei Ljubimov (klaver, Austria), Helen Lokuta (metsosopran), Prezioso, Peeter Volkonski
André Volkonsky, Joseph Haydn, Franz Schubert, Valentõn Sõlvestrov, Arvo Pärt

Venemaa riiklik režiim ja ideoloogia – olenemata sellest, kas Kremlis parajasti lehvimas viisnurgaga punalipp või valge-sini-puna trikoloor – on ikka ja taas tahtmatult ellu kutsunud teisitimõtlejaid, dissidente, vastuvoolu ujujaid. Aegu tagasi, Siberi ekspeditsiooni ajal sattusid Klaaspärlimängu korraldajad paikadesse, kus kandis oma karistust kirdralmajor Sergei Grigorjevitš Volkonski, meie Volgi vanavanavanavanaisa. Osalemise eest dekabristide ülestõusus määras kriminaalkohus talle karistuseks surmanuhtluse pea maharaiumise läbi. Ent armuline keiser Nikolai I asendas karistuse eluaegse sunnitöö ja asumisega Siberis, reaalsuses kujunes vangistus kolme aastakümne pikkuseks. Ka kontserdi nimitegelane, aastal 1933 Genfis sündinud vürst André Volkonsky (klavessinist, vanamuusika-ansambli Madrigal asutaja ja juht, helilooja) ei suutnud kuidagi ühist keelt leida nõukogude võimuga. 1972. aastal emigreerus ta Nõukogude Liidust, esialgu Šveitsi, peagi aga asus elama Prantsusmaale. Klaaspärlimängu kunstiline juht Peeter Vähi meenutab: “1990-ndatel, mil töötasin produtsendina Eesti Kontserdis, korraldasin André Volkonskyle Eestis kaks kontserti. Meenub, et meedia tundis Volkonsky vastu suurt huvi, aga temast ei kirjutatud kui klavessinistist või heliloojast, pigem kui vürstist, Lennart Meri sõbrast, Volgi isast, seostest Keila-Joa lossiga jne. Loodan, et sel korral õnnestub fookus seada ka muusikalistele tegemistele. Muide, André Volkonsky rolli Hortus Musicuse tekkimisele on võimatu üle hinnata, just tema haruldasest noodikogust sai kõik alguse.”

Viini klassik Joseph Haydn (1732–1809) on rikastanud klahvpillidele mõeldud repertuaari pisut üle poolesaja sonaadiga, milles on ilmekalt näha klassikalise stiili areng helilooja varastest ettevaatlikest katsetustest julgete hiliste helitöödeni – iga sonaat pakub avastamiseks midagi uut. Klahvpillisonaadi h-moll nr 32 Hob XVI:32 loomisaeg jääb 1770. aastatesse, mis on saksa kirjanduses ja muusikas tuntud „tormi ja tungi ajastuna“. Lisaks tähistas see periood muusikaelus ka klavessiini järk-järgulist asendumist klaveriga, seetõttu on sonaadis h-moll veel mitmeid klavessiinilikke elemente, sh dünaamikamärkide puudumine partituuris. Kui suur osa Haydni muusikast on rõõmsameelne ja elujaatav, siis h-moll sonaat on helistikule vastavalt minoorsem alatooniga. Esimene osa sisaldab kahte kontrastset teemat – esimene neist karm ja müstilise varjundiga, teine väsimatult voolav, sobitudes niiviisi hästi äärmuslike emotsioonide vaba väljendust soosivasse „tormi ja tungi ajastusse“. Traditsioonilise teise aeglase osa asemel pakub Haydn kuulajale taas omavahel kontrastse paari mažoorsest ja graatsilisest minuetist ning minoorsest triost. Finaal on aga taas haydnilikult hoogne ja ergas.

Ukraina helilooja Valentõn Sõlvestrov (1937), nõukogude avangardi radikaalsemaid liikmeid, jõudis 1970. aastate keskpaigas olulise pöördeni oma loomingulises lähenemises. Valmis näiteks romansi stiilis laulutsükkel „Vaiksed laulud“ (1974–1977); samuti ilmusid helilooja teostesse n-ö vanamoelised muusikalised žestid, mis seostusid Schuberti lied’i, Tšaikovski romansside ja Glinka-eelse vene muusikaga. Ka klaveritsüklis „Kitsch-Musik“ on Sõlvestrov pöördunud mineviku poole, kõlades siin kui Schumann, Brahms, Chopin. Teose esitusjuhendis on kirjas: „mängida väga pehmelt, nagu kaugelt kostes (…), justkui vaevu puudutades kuulaja mälu, et muusika mängiks kuulaja südametunnistusel, justkui mälu ise laulaks seda muusikat“.

Eksprompt on üks paljudest 19. sajandi algul tekkinud instrumentaalsetest väikevormidest, mida tuntakse ühise nime „karakterpala“ all. Need palad, mida leiab rohkelt romantismiajastu heliloojate loomingus, esitlevad lihtsat muusikalist ideed intiimses ja lüürilises stiilis ning on improvisatoorse meeleoluga. Vormilt on eksprompt kolmeosaline (ABA), milles keskmine osa on esimese ja kolmandaga võrreldes kontrastne. Franz Schuberti (1797–1828) 1827. aastal komponeeritud kaheksa eksprompti on selle žanri klassikalisteks näideteks ning ühtlasi esimesteks klaverirepertuaari püsima jäänud teostest, mis nime „eksprompt“ kannavad. Neid peetakse Schuberti küpse stiili sümboliteks ning tänu oma kauni lüürilisuse, keeruka struktuuri ja väljendusviisi sügavuse eest on palad jätkuvalt paljude pianistide põhirepertuaaris.
Eksprompt nr 2 Es-duur algab kui moto perpetuo, kiiretele ja ulatuslikele passaažidele järgneb lüürilisem keskmine lõik. See on üks vähestest üheosalistest teostest, mis algab duuris ja lõpeb paralleelses mollis. Eksprompt nr 3 Ges-duur esitleb schubertlikku laululähedast ja pikkade liinidega meloodiakirjutust ning on algusest lõpuni meditatiivse meeleoluga. See on ainuke Schuberti instrumentaalteos Ges-duuris ning üldse üks esimesi teoseid, mis kirjutatud selles helistikus. Eksprompt nr 4 As-duur algab murtud akordide erksa kaskaadiga. Keskmise lõigu meloodia on murelikuma tooniga ning sisaldab palju tõusvaid ja laskuvaid pooltoone, kuid lõpuosa on taas helge.

Alates 2000. aastate algusest on Valentõn Sõlvestrov keskendunud palju väikevormidele ja „puhastele“ meloodiatele, luues arvukaid tsükleid väikestele koossseisudele, sh üle 260 tsükli sooloklaverile. Nende palade seas on valsid, hällilaulud, postluudiumid, nokturnid, barkaroolid, pastoraalid, serenaadid. Sõlvestrovi jaoks on neis miniatuurides kesksel kohal meloodia. Nii on ka kolme valsi ja postluudiumi op. 3 puhul, mis on pühendatud vürst André Volkonskyle. Valsid kannavad tempomärgistusi Allegretto, Moderato ja Vivace, kuid väga märgatavaid erinevusi nende tempodes ja meeleolus ei esine – domineerib mõtlik ja endasse süübiv väljenduslaad, kutsudes esile minevikumälestusi. Postluudiumite komponeerimine on heliloojale üks südamelähedasemaid võtteid ning on seotud klaveritsükli „Kitsch-Musik“ puhul mainitud „mälu“ ideega.

Klaveripala „Aliinale“ on üks miniatuursemaid teoseid kogu Arvo Pärdi loomingus ja samas üks olulisemaid. See sündis 1976. aasta veebruaris, olles üle mitme aasta esimene teos, millega Pärt pärast pikka loomingulist kriisi taas avalikkuse ette tuli, ning ühtlasi tema esimene tintinnabuli-stiilis teos. Tintinnabuli-teostele omaselt juhivad „Aliinale“ muusikat väikesed matemaatilised reeglid. Näiteks kasvab meloodiahääl igas taktis ühe noodi võrra ning saavutades oma maksimumi (kaheksa nooti), hakkab taas kahanema. Vabalt liikuva meloodiahäälega on läbi terve teose seotud nn tintinnabuli-hääl, mis liigub alati temal lähimal kolmkõlahelil. Need kaks häält moodustavad lahutamatu terviku. Huvitaval kombel lubab helilooja endale ühe korra ka mõlema reegli rikkumist. Esimest korda siis, kui h-moll kolmkõlahelidel liikuv hääl teeb sammu kõrvale ja peatub „valel noodil“ cis. Seda väikest, kuid väga erilist kõlalist sündmust rõhutab ka teose algusest saadik all hoitud pedaali katkemine. Ning teist korda siis, kui loo viimases taktis peaks pidevalt kahanev meloodia jõudma lõpuks välja ühe noodini, kuid ootamatult järgneb kahele noodile taas kolm, otsekui võiks siit alata uus laul, uus teekond. On tähelepanuväärne, et see rangete reeglite ja seesmise vabaduse loomulik ühendus, mis on väga omane kogu tintinnabuli-muusikale, avaldub juba uue stiili esimeses teoses.
On veel üks oluline märksõna, mis iseloomustab kogu tintinnabuli-muusikat ja selle esteetikat – see on vaikus. Klaveripalas „Aliinale“ ei ilmne see mitte ainult teost raamiva vaikusena, vaid on omapärase akustilise ruumina paradoksaalselt muusikasse sisse kirjutatud. Vihjeks interpreedile on helilooja nooti märkinud esitusjuhise „vaikselt, ülevalt ja sissepoole kuulatades“. Pala „Aliinale“ võib pidada Arvo Pärdi tintinnabuli-stiili võtmeteoseks ning sümboolselt kogu tema hilisema loomingu algrakukeseks. (Arvo Pärdi Keskus)

“Was noch lebt…” (“See, mis on veel elus…”) on helilooja üks lüürilisemaid teoseid, mis on inspireeritud Johannes Bobrowski luulest. See pealtnäha lihtne, kuiditegelikult väga keeruline teos on dodekafooniline. Ent Volkonski meisterlikkus on sedavõrd suur ning muusika sedavõrd õrn ja samal ajal intensiivne, et kuulaja ei pane tähelegi, millist kompositsioonitehnikat ta on kasutanud.

Lisaks muusikale kõlavad kontserdil André Volkonsky mõtted muusikast tema poja Peeter Volkonski esituses.

Arvo Pärt. Für Alina. 2 min 8 sek, mp3, 320 Kbps

Aleksei Ljubimov on maailmakuulus pianist, haamerklaveri-mängija ja klavessinist. Ta on lõpetanud Moskva konservatooriumi, kus õppis Heinrich Neuhausi ja Lev Naumovi käe all. Suur huvi 20. sajandi modernistlike teoste vastu ajendas Ljubimovit esiettekandele tooma paljude lääne heliloojate, sealhulgas Charles Ivesi, Arnold Schönbergi, John Cage’i, Terry Riley’, Pierre Boulezi ja Karlheinz Stockhauseni teosed, mis tekitas hõõrumist nõukogude võimuga ning mitu aastat ei võimaldatud pianistil reisida väljapoole Nõukogude Liitu. Olles huvitatud ka barokkmuusikast, ajastupillidest ja -teadlikust esitusest, asutas ta Moskva barokk-kvarteti ning koos Tatjana Grindenkoga Moskva Kammerakadeemia. Ljubimov korraldas ka avangardmuusika festivali „Alternativa“.
Alates 1980. aastatest solistina väga nõutud Ljubimov on esinenud teiste seas Valgustusajastu orkestri, Londoni filharmoonikute, Birminghami linna sümfooniaorkestri, Helsingi filharmooniaorkestri, Iisraeli filharmooniaorkestri, Venemaa rahvusorkestri, Camerata Salzburgi ja Budapesti festivaliorkestriga. Ta on teinud koostööd paljude dirigentidega, nende hulgas Christopher Hogwood, Neeme Järvi, Esa-Pekka Salonen, Vladimir Ashkenazy, Roger Norrington, Marek Janowski, Iván Fischer, Kent Nagano ja Frans Brüggen. Interpreetidest on Ljubimovi lavapartneriteks olnud pianisti Andreas Staier, tšellistid Heinrich Schiff ja Natalia Gutman , viiuldajad Christian Tetzlaff ja Gidon Kremer, viola da gamba mängija Wieland Kuijken ja tenor Peter Schreier.
Sarnaselt vürst Volkonskyle jättis ka Aleksei Ljubimov maha kunagise kodumaa, olles Austria kodanik, elab ta juba aastaid Prantsusmaal.

Tuntud eesti ooperilaulja Helen Lokuta on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia laulu erialal Pille Lille ja prof Tamara Novitšenko juhendamisel (2002) ning magistriõppe Jaakko Ryhäneni käe all. Lisaks on ta õppinud ka Karlsruhe muusikakõrgkoolis (2000) ja Karlsruhe ooperikõrgkoolis (2001) prof Maria Venuti juures. Alates aastast 2006 on Helen Lokuta Rahvusooper Estonia solist. Lokuta on pälvinud Lord Carlisle’i nim preemia „Noor muusik“ (2015), Eesti Teatriliidu aastaauhinna (2007) ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (2007) kaalukate lavarollide loomise eest. Ta on olnud ka SEB publikupreemia laureaat aastatel 2011, 2015 ja 2019. Lisaks arvukatele rollidele RO Estonias (üle 40 ooperi rolli, üle 20 oratooriumi) on Lokuta osalenud solistina mitmete vokaalsümfooniliste vormide ettekandmisel, osa võtnud Nargen Opera projektidest ning esinenud soololauljana välismaal, sh Iisraelis, USAs, Kanadas ja mitmel pool Euroopas. Lokuta on teinud koostööd Eri Klasi, Tõnu Kaljuste, Johannes Somary, Arvo Volmeri, Jeruusalemma sümfooniaorkestri, ERSO, Klaaspärlimäng Sinfonietta ja Tallinna Kammerorkestriga.

Suur tänu: Tartu Linnavalitsus, Urmas Klaas, Kultuuriministeerium, Kultuurkapital, Toyota, Jaani kirik, Arvo Pärdi Keskus, Keila-Joa Schloss Fall, Andrei Dvorjaninov, Peeter Volkonski, Triin Käpp, Jana Raud, Juhani Jaeger, Kaupo Kiis, Kristel Leppik, Anne-Liise Kiis, vabatahtlikud