VÕLUKEELED

Klaaspärlimäng esitleb:
L 8. juuli 2023 kell 19, Tartu Jaani kirik
VÕLUKEELED
Kremerata Baltica, Rémi Boucher (kitarr, Kanada)
Johann Sebastian Bach, Antonio Vivaldi, Mauro Giuliani, György Ligeti

Chaconne partiitast D-duur BWV 1004 on Johann Sebastian Bachi (1685–1750) loomingus üsna erakordne nähtus – sellele sarnast osa ei leia ühestki teisest süidist. Johannes Brahms tunnistas pärast chaconne’iga tutvumist kirjas Clara Schumannile: „Ühele noodijoonestikule ja ühele väikesele pillile on mees kirja pannud terve maailma sügavaimad mõtted ja võimsaimad tunded“. Meistriteost on nimetatud aukartustäratava mahukuse, keerukuse ja virtuoossuse tõttu ka sooloviiuli repertuaari Everestiks. Chaconne tähistab bassi ostinatol põhinevat variatsioonivormis instrumentaalpala ning ka vana hispaania aeglast tantsu 3/4 taktimõõdus. Bachi teose avab jõuline ja kindlameelne akordijärgnevus, mille rütmijoonises on rõhk sarnaselt sarabande’ile takti teisel osal. Neljataktilisele korduvale bassimotiivile üles ehitatud faktuuri ja meeleolude mitmekülgsus on tõeliselt hämmastav, hoides teose lõpuni kuulajat jäägitult oma lummuses. Vormi mõttes võib chaconne’i tinglikult jagada kolmeks osaks: esimeses on 33 variatsiooni mollis, teises 19 duuris ja lõpuks veel 12 variatsiooni mollis.

György Ligeti (1923–2006) esimene keelpillikvartett pealkirjaga „Métamorphoses nocturnes“ valmis aastatel 1953–1954 ning kuulub seega perioodi, mida helilooja ise nimetas „eelajalooliseks“. Selle mõistega tähistas Ligeti aega, mil ta veel kommunistlikus Ungaris elas ning mil tema looming oli tugevalt mõjutatud Béla Bartóki eeskujust. Keelpillikvartett nr 1 on sarnane eriti Bartóki kolmanda ja neljanda kvartetiga ning ungari helilooja György Kurtág on seda nimetanud seetõttu isegi „Bartóki seitsmendaks kvartetiks“. Ligeti keelpillikvartett sai esiettekande alles 1958. aastal, kui Ligeti oli juba Viini emigreerunud ning teos kõlas Viini Musikvereinis 8. mail samuti eksiilis oleva Ramor Quarteti esituses.
Ligi 20-minutiline teos on üheosaline, kuid selle võib jagada 17-ks kontrastseks lõiguks. Nagu pealkirja esimene sõna viitab, koosneb kvartett variatsioonide ehk metamorfooside järgnevusest. Võib öelda, et teatud mõttes on tegu variatsioonivormiga, aga konkreetset „teemat“ ei ole. Pigem tuleb üks ja sama muusikaline idee esile pidevalt uutes vormides. Seetõttu eelistas Ligeti sõna „metamorfoos“. Nimetatud muutuva muusikalise figuuri aluseks on kaks suurt sekundit, mis järgnevad üksteisele pooltooni võrra transponeeritult. Metamorfoosid on säravad, virtuoossed ja kõlalt leidlikud, eriti mitmekülgselt on helilooja kasutanud keelpillide mängutehnilisi võtteid. Ehkki teos ei ole tonaalne, pole ta ka radikaalselt atonaalne. Siin on jätkuvalt eristatavad meloodilised, rütmilised ja harmoonilised struktuurid ning muusikaline materjal on jagatud taktidesse. Ligeti on öelnud, et ehkki kvartet sisaldab tugevaid Bartóki ja ka Stravinski ning Bergi mõjutusi, peab ta seda siiski isiklikuks teoseks.

Barokiaja suurkuju Antonio Vivaldi (1678–1741) oli äärmiselt viljakas helilooja, kelle arvukast loomingust on vahest kõige tuntumad instrumentaalkontserdid (u 500). Et Vivaldi oli ise viiuldaja, siis on ootuspäraselt kõige rohkem (üle poolte) instrumentaalkontserte kirjutatud just sellele pillile, kuid viiuli kõrval komponeeris helilooja ka mitmele teisele instrumendile ning ligikaudu 60 kontserti on keelpilliorkestrile ilma solistita, neid tuntakse ripieno kontsertide nime all. Kontsert D-duur RV 93 oli algselt kirjutatud kahele viiulile, lautole ja basso continuole ning pühendatud Böömimaa krahvile Johann Joseph von Wrtbyle. Nii on see Vivaldi üks neljast lautole kirjutatud teosest. Esimene osa on hoogne ja energiline ning solistipartii säravalt virtuoosne. Meeldejäävaks tunnuseks on kolmenoodilisest laskuvast motiivist ja korduvatest nootidest koosnev rütmi- ja meloodiajoonis. Aeglases keskmises osas köidab tähelepanu väärikalt mõjuv punkteeritud rütmidega meloodia. Särtsakas finaal on inglise tantsu gigue rütmis. Tänapäeval esitatakse kontserti sageli kitarril.

Mauro Giuliani (1781–1829) oli itaalia helilooja, tšellist, laulja ning 19. sajandi alguse juhtiv kitarrivirtuoos, tänu kellele saavutas instrument Euroopa muusikaelus suurema tähelepanu ja tunnustuse soolopillina (varem peamiselt saatepill). Giuliani olulisemate kitarriteoste seas on kolm kontserti, millest esimene, kitarrikontsert A-duur op. 30 on tänase kontserdi viimane teos. Kontsert kõlas esmakordselt Giuliani enda esituses 3. aprillil 1808 Viini Redoutensaalis ning sai suure aplausi ja poolehoiu osaliseks. Kohalik ajaleht nimetas Giulianit „tõenäoliselt suurimaks elavatest kitarristidest“, kontserti aga „kõige väljapaistvamaks [teoseks] mis on seni kirjutatud ja esitatud sellel pillil Saksamaal“. Edukas esiettekanne oli oluliseks sammuks Giuliani kujunemisel Viini tunnustatud virtuoosiks. Kontsert on kirjutatud klassikalises viini muusika stiilis, meenutades paljuski Mozarti ja Haydni teoseid, samas sisaldab ka humoorikat ja laululähedast meloodiakirjutust, mis seostub itaalia koomilise ooperiga. Esimene osa on ranges sonaadivormis ning algab majesteetliku orkestri sissejuhatusega. Huvitaval kombel on Giuliani siin pakkunud solistile kaks kadentsi tavapärase ühe asemel. Teine osa Siciliana on kontrastiks e-mollis ja 6/8 taktimõõdus ning mõjub elegantse, õrna ja laululisena. Viimane osa on mänguline ning pakub sarnaselt esimesega interpreedile palju võimalusi oma virtuoossuse näitamiseks.

Kremerata Baltica on 1997. aastal asutatud noortest Baltimaade muusikutest koosnev kammerorkester, millest on veerand sajandi pikkuse tegutsemisaja jooksul kujunenud üks väljapaistvamaid Euroopa muusikakollektiive. Orkestri kutsus ellu oma 50. sünnipäevaks rahvusvaheliselt tunnustatud viiuldaja Gidon Kremer, keda peetakse oma põlvkonna üheks eredamaks ja juhtivamaks interpreediks. Kremeri eesmärgiks orkestri loomisel oli pikaajaline hariduslik projekt, mille kaudu anda edasi oma oskuseid noorematele kolleegidele, tegemata samas kompromisse muusikalise kvaliteedi osas. Nooruslik ja uuendusmeelne kollektiiv on avatud uutele ideedele, julgetele kunstilistele katsetustele ning võlub publikut rõõmsa, energilise ja küllusliku mängustiiliga. 2003. aastast korraldab orkester Lätis oma festivali, samuti algatab põnevaid koostööprojekte teiste kunstivaldkondade esindajatega, rääkides seeläbi aktiivselt kaasa ühiskonna aktuaalsetel teemadel. Selliste ettevõtmiste hulka kuuluvad näiteks Berliini Filharmoonias aset leidnud kontsert „To Russia with Love“, mis pööras tähelepanu inimõiguste küsimusele Venemaal ja ühisprojekt „Pictures from the East“ Süüria skulptori Nizar Ali Badriga, mis kutsus mõtlema Lähis-Ida dramaatilistele sündmustele ja põgenike probleemile.
Kremerata Baltica erakordsest kunstilisest tasemest räägib koostöö selliste heliloojate ja artistidega nagu Arvo Pärt, Pēteris Vasks, Martha Argerich, Evgeny Kissin, Yo-Yo Ma, Sir Simon Rattle, Thomas Zehetmair, Mischa Maisky, Kent Nagano, Vladimir Ashkenazy jpt. Orkester on jõudnud salvestada veerandsada CD-d maailma juhtivate plaadifirmadega, sh ECM ja Deutsche Grammophon, ning pälvinud plaadi „Mieczysław Weinberg“ eest 2015. aastal Grammy auhinna. Kremerata Baltica on mänginud rohkem kui 50s riigis ja 600s linnas ning kaugelt ületanud 1000 kontserdi künnise.

Suur tänu: Tartu Linnavalitsus, Urmas Klaas, Kultuuriministeerium, Kultuurkapital, Toyota, Jaani kirik, Triin Käpp, Jana Raud, Juhani Jaeger, Kaupo Kiis, Kristel Leppik, Anne-Liise Kiis, vabatahtlikud