PILDID NÄITUSELT

Klaaspärlimäng esitleb:
R 7. juuli 2023 kell 22, Tartu Jaani kirik
PILDID NÄITUSELT
Johan Randvere (klaver, kommentaarid), Anna Litvinova (liivajoonistused)
Wolfgang Amadeus Mozart, Modest Mussorgski, Heino Eller

Poolteist sajandit on möödumas ajast, mil Modest Mussorgski komponeeris Viktor Hartmanni maalinäituselt inspiratsiooni saanuna oma kuulsa klaveritsükli „Pildid näituselt“. Tollal liikus inspiratsioon kujutavalt kunstilt muusika suunas, tänasel kontserdil toimub kõik vastupidi – maalikunstnik Anna Litvinova kuuleb Mussorgski ülimalt värvikaid klaveripalu Johan Randvere esituses ning helidest inspireerituna veavad sõrmed klaaslauale liivajoonistused. Nõnda saab tsükkel täis: kunst → muusika → kunst.
„Pildid näituselt“, nagu paljud teisedki Mussorgski teosed – see pole „normaalne“ muusika. Mussorgski helilooming liigub enamasti kusagil geniaalsuse ja hullumeelsuse piirimail. Ning säärane muusika ei saa sündida selge peaga rangeid kompositsioonireegleid järgides. Sõnadest ehk paremini kõneleb Mussorgskist juuresolev pilt, ainus helilooja eluajal natuurist maalitud portree. Silmad väljendavad alkohoolikust geeniuse sügavat deliiriumi (lad Delirium tremens) seisundit, loetud päevad pärast maali valmimist lahkub just 42-aastaseks saanud Mussorgski paremasse maailma.

Adagiot h-moll KV 540 on nimetatud Wolfgang Amadeus Mozarti (1756–1791) üheks parimaks klaverile loodud üheosaliseks teoseks ning Mozarti uurija Alfred Einsteini arvates on see helilooja teoste seas „üks täiuslikumaid, kõige sügavamalt tunnetatud ja meeleheidet tekitavamaid“. Ilmselt oleks tähelepanu Adagio vastu tunduvalt suurem, kui see oleks leidnud koha mõnes Mozarti klaverisonaadis. Mozarti enda teoste kataloogi järgi valmis Adagio 19. märtsil 1788. Pole teada, milline sündmus võis selle eraldiseisva aeglase osa loomist ajendada, ehkki H-duuris lõpp on andnud alust oletustele, et helilooja võis komponeerimisel mõelda E-duur sonaadi peale. Samuti on arvatud, et Mozart võis teose kirjutada aasta varem surnud isa Leopold Mozartit leinates. Igal juhul on Adagio pigem erandlik oopus helilooja loomingus ja seda ka helistiku valiku mõttes. H-molli kasutati 18. ja 19. sajandil praktilistel kaalutlustel võrdlemisi vähe – juba lihtne kaldumine dominanti (Fis-duur) tõi kaasa kuus dieesi, mida mängijatel oli raske partituurist lugeda ja ka orkestripillide hääles hoidmine oli märksa vaevarikkam. Ka Mozarti loomingus on see ainuke h-mollis komponeeritud üheosaline teos.
Adagio on kirjutatud sonaadivormis ning lõpeb lühikese koodaga, mis muudab helistiku helgelt mažoorseks. Adagio peegeldab elegantset lihtsust ja samas ka traagilise varjundiga dramaatilisust, mida toetavad ootamatud dünaamika- ja registrimuutused. Teose oluliseks tunnusjooneks on kütkestav kromaatiline harmoonia (eriti töötluse osas) ja vähendatud septakordide rohke kasutus, mida kuuleme juba esimesena kõlavas harmoonias. Pianist Vladimir Horowitz on arvanud, et just Adagios näitas Mozart suuna kätte harmoonilisele keelele, mida hiljem kohtame Chopini, Wagneri ja Verdi muusikas.

Heino Elleri arvukast loomingust on märkimisväärne osa – üle kahesaja teose – kirjutatud klaverile. Üks enim mängitumaid nende seast on pala „Kellad“, mis valmis 1929. aastal Tartus ning sai väidetavalt inspiratsiooni Tartu Pauluse kiriku kelladest (häälestatud vastavalt ges-es). Kellakõla jäljendamist kohtab mitme 19. ja 20. sajandi helilooja (Rahmaninov, Mussorgski, Debussy, Stravinski) klaveriloomingus, igaühe puhul aga väljendub see isemoodi. Elleri palas viitab kellakõlale eelkõige korduv bassimotiiv, mis mõjub monotoonselt ja süngelt ning justkui sunnib kuulajat süvenema iseendasse. Pala keskosa on impressionistliku varjundiga, lõpupoole aga naaseb teose algusest pärit saatuslikult mõjuv ostinaatne bassipartii.

Eesti noorema põlvkonna säravamaid pianiste Johan Randvere on astunud üles erinevates koosseisudes maailmakuulsatel lavadel nagu New Yorgi Carnegie Hall, Vancouveri Chan Center, Milano Puccini nim saal, samuti Kaunase  ja Minski filharmooniate saalid. Ta on soleerinud paljude orkestrite ees, sh Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Läti Rahvuslik Sümfooniaorkester ja Tallinna Kammerorkester dirigentide Risto Joosti,  Sasha Mäkilä, Grigori Soroka, Mihhail Gertsi jt käe all. Randvere on hulgaliste tunnustustega pärjatud interpreet: I koht rahvusvahelisel konkursil „Klaviermusik“ Vilniuses (2008), „Con Brio 2008“ finalist, II koht EPTA konkursil Belgias (2010), I koht ja Grand Prix noorte muusikute konkursil Catanias (2012), III koht noorte muusikute konkursil „Luciano Luciani“ (2013), II koht pianistide konkursil „Coop“ (2013), I koht ja Grand Prix Andrea Baldi Rahvusvahelisel Pianistide Konkursil (2014), publikupreemia ja Holland Music Sessionsi eripreemia Con Brio Trio koosseisus konkursil „Con Brio 2010“, telekonkursi „Klassikatähed“ finalist (2013), II koht Eesti pianistide konkursil (2014), samuti on ta pälvinud PLMF preemia „Noor muusik“ (2014).
Johan Randvere õppis Tallinna Muusikakeskkoolis. 2016. aastal lõpetas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõppe prof Ivari Ilja juhendamisel. Samuti on ta täiendanud end Milano Giuseppe Verdi nim konservatooriumis aastatel 2012–2015 prof Valerio Premuroso käe all. Ta on võtnud osa Andrei Gavrilovi, Ronan O’Hara, Rolf Plagge, Hui-Ying Liu-Tawastsjerna, Julian Martini ja Frederic Rževski meistriklassidest. Käesoleval ajal on Randvere EMTA doktorant. Ta kuulub ka Eesti Klaveriorkestri koosseisu ning laulab vanamuusikaansamblis Heinavanker.

Anna Litvinova on slaavi juurtega Eestis elav kunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (1994–1998) maali erialal ning õppinud ka Taani ülikoolis Samsö saarel (1996). Ühtlasi on ta tegutsenud mõnda aega New Yorgis, San Franciscos ja Marokos. Litvinova tööd on alates 1993. aastast olnud eksponeeritud paljudes galeriides nii grupi- kui ka üksiknäitustel. Kaks tema maali kollektsioonist „Dance of Life“ on jõudnud Eesti Kunstimuuseumi alalisele näitusele. Tema taieseid võib leida erakogudest Eestis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Mehhikos, Marokos, Hollandis, Norras, Rootsis ja USAs. Litvinova on kunstnikuna tundlik värvide suhtes ja loob oma julgete pintslilöökidega tühjadele lõuenditele värvikat ja põnevat maailma, olgu need maastikud või inimfiguurid. Märkimata ei saa jätta kunstniku atraktiivseid heliplaatide esikaante kujundusi (“Scroll Over Beethoven“, “Hommage à brillance de Lune“, etc)

Suur tänu: Tartu Linnavalitsus, Urmas Klaas, Kultuuriministeerium, Kultuurkapital, Toyota, Jaani kirik, Triin Käpp, Jana Raud, Kristel Leppik, Anne-Liise Kiis, vabatahtlikud