MESSE DE... CARMINA BURANA

IN ENGLISH

Ansambel Hortus Musicus
Antiik-Kreeka muusika, laulud Carmina Burana käsikirjast, Tournai missa

Hortus Musicus: Andres Mustonen – viiul, kunstiline juht; Anto Õnnis – tenor, löökpillid; Tõnis Kaumann – bariton, löökpillid; Riho Ridbeck – bass, löökpillid; Olev Ainomäe – pommer, šalmei, plokkfköödid; Tõnis Kuurme – Dulzian, Rauschpfeiff, plokkflöödid, krummhorn; Valter Jürgenson – tromboon; Imre Eenma – viola da gamba; Taavo Remmel – kontrabass; Ivo Sillamaa – positiivorel

Sakraalse ja sekulaarse muusika selget eristamist ja eraldamist võib näha kui keskaja kiriklike institutsioonide püüdu kättesaamatu ideaali poole. Igapäevaelu praktikates olid vaimulik ja ilmalik sfäär märksa keerulisemalt ja tihedamalt läbi põimunud – üks mõjutas teist ja vastupidi. Piirid hägustusid silmnähtavalt XII–XIV sajandil, kui mitmehäälsuse arengu käigus tekkisid mitme tekstiga motetid. Ladinakeelset sakraalteksti laulvale cantus firmusele lisandusid ülemised hääled, mis võisid samal ajal esitada hoopis muukeelseid mittereligioosse sisuga värsse. Nõnda sündis ilmalik motett, mille ühes hääles kõlas sagedasti aga gregooriuse koraal. Säärast mõnevõrra varjatud dialoogilisust kahe polaarse maailmapildi vahel ilmestab ka plaadil kõlavate teoste valik. Euroopa muusika- ja kirjandusloo märgilised näited – vanim säilinud polüfooniline missatsükkel Tournai missa ja paljuski vabameelse sisuga mittereligioosse poeesia kogumik Carmina Burana – tunduvad üksteist välistavad vastandid, ometigi tänapäevase julge pilgu läbi need kaks esmapilgul ühildamatuna näivat maailma kohtuvad. Kokku saavad sakraalne ja profaanne, kauge minevik ja kaasaeg, luues omaette uue kompositsiooni, mis annab kanoonilistele teostele hoopis teise mõõtme ja tähenduse.
XI–XIV sajandisse tagasiulatuvad käsikirjad hõlmavad geograafiliselt erinevaid Euroopa piirkondi. Aastatesse 1325–1330 dateeritud Tournai missa käsikiri on pärit Prantsusmaalt ning asub Belgia vanima linna Tournai’ Jumalaema kiriku raamatukogus, kus selle 1869. aastal avastas ja esmakordselt kirjeldas prantsuse muusikateadlane Edmond de Coussemaker. Kõige olulisem keskaegse ilmaliku ladinakeelse poeesia allikas Carmina Burana leiti samuti alles XIX sajandi alguses Benediktbeuernis asuvast benediktiinlaste kloostrist, mille järgi manuskript endale ka nime sai („Beuerni laulud“). 254st tekstist koosnevat kogumikku võib nimetada Euroopa-üleseks: ajaloolaste hinnangul pärinevad laulud Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa, Hispaania ja Šotimaa aladelt.
Mõlema käsikirja puhul võib rääkida anonüümsusest ja kollektiivsest loomingust, mis on keskaja muusikale üldse iseloomulik. Arvatakse, et ilmselt tervikuna esitamiseks mõeldud kuueosalise Tournai missa manuskripti on kokku kogutud erinevate tundmatute autorite loodud missatsükli osad. Ühtse käekirjaga Kyrie, Sanctus ja Agnus Dei on teistest tõenäoliselt vanemad ja unikaalsed, sest nende muusikat pole säilinud üheski teises allikas. Mitmetes erinevates käsikirjades esinev missa viimane osa Ite missa est on ere näide vaimuliku ja ilmaliku muusika segunemisest: moteti alumine hääl (cantus firmus) laulab pikkades nootides missa lõputeksti, keskmiseks hääleks (duplum) on ladinakeelne moraliseeriv luuletus, mis manitseb rikkaid vaeseid meeles pidama, ning ülemine hääl (triplum) esitab kohalikus Tournai dialektis armastuslaulu.
Carmina Burana on seevastu üliõpilaste ja vaimulike ühine loomeakt. Kogumik sisaldab nii moraliseerivaid luuletusi kui ka joogi-, pilke-, nalja ja armastuslaule, mille sisu on kohati satiiriline ja paljuski üsna siivutu. Mõned neist on säilinud ka meloodiaga. Carmina Burana laulud on inspireerinud teisigi loomeinimesi. Kõige kuulsamalt kirjutas tekstid muusikasse saksa helilooja Carl Orff – kaasaegsele inimesele seostub pealkirjaga Carmina Burana ilmselt eelkõige just tema 1936. aastal komponeeritud samanimeline kantaat.
Käesoleval kontserdil kõlavad missa osad ja ilmalikud laulud vaheldumisi. Hortus Musicus kui kollektiiv on veendunud, et muusika on ajastute ja konventsionaalsete piiride ülene. See on universaalne keel, mis jääb inimesele samamoodi mõistetavaks, olenemata sellest, kas muusika abil otsitakse kokkupuudet jumalikuga või väljendatakse maiste elurõõmude nautimist.